Mustakannu saar

Ei osanud head kohta randumiseks leida ja seetõttu sai siin kõige enam tunda muda ja võssi. Aitäh!

Paunküla kolmas, arvasin ära mis ees ootab.

Suvine katse seda paadiga leida jäi kõrkjate taha kinni. Täna sammusin lihtsalt neist jalgsi läbi ja käes ta oligi.

Selline kann meil kodus juba on. Küll vähe teist värvi :D Me ausalt öeldes ei keskendunud üldse ette mõtlemisele, et mis järgmises kohas võiks oodata ees. Ilm oli selleks piisavalt vastik, et keskendusime selle raja läbimisele oma jaksuvarud. Aitäh.

Mesipuu saarelt suundusime siia. Nüüd oli meil küll geomaantee ees ja mitmeski kohas tekkis ristmikel küsimus, et kuidas on mõistlikum minna. Eks tegelikult olid kõik variandid head, sest jää oli ühtlaselt tugev igal pool ja paras väike lumekiht tegi astumise lihtsaks - polnud libe ega midagi.

Aardekarbi leidime siin maas vedelemast. Veidi eemal ka teine detail. Nägime, kuhu ta pidi kinnituma, kuid kahjuks oli see osaliselt katki, nii et leidsime teise variandi, kuidas aare tagasi paigutada. Usun, et ta peab seal nii ka vastu küll. Tänud peitjale!

Eelmise saare juurest oli siia juba lühem sutsakas.Talvel on päris lihtne siin liikuda,suvisel ajal paadi või muu ujuvvahendiga peab täpselt vaatama kaardilt aardele lähenemisteed.Aitüma peitmast

Siin oli lund palju, aga pind kandis ilusti. Aitäh peitjale!

Tänud aarde eest!

Siia tulin otse üle veehoidla. Teel sain kalameestelt kinnituse et jää on 40 cm paks. Sõida või traktoriga. Kohale jõudes sain karpide temaatikale ka pihta. Tore. Tänud!

 1 

6km jäämatka leid :)

Täname peitjat!

 1 

Pooled aarded leitud, asusime siiapoole teele. Esimest korda tundsin, et mööda klaasjat pinda liikumine ja pidev tasakaalu otsimine kipub tüütuks muutuma - tahaks tõukekelku! Aga seda polnud olnud taipu kaasa võtta. Siin tegime ka strateegilise vea. Kuna minul jätkuvalt erilist kõrkjates kolistamise kihku polnud, siis ronisime saarele veidi varem kui otse aarde juures. Seal oli veidi tihedam võpsik kui teistel saartel ja ka paksem kiht lund. Päris väsitav oli mööda maismaad aardeni turnida.

Lahendus oli väga kelmikas. Aitäh! Kahjuks on aarde pesa üks kinnitus katki ja aare seisab üsna ausõna peal omal kohal. Hea oli seda natuke remontida. Aitäh peitmast!

Eelmise aarde logimisega olin arvamusel, et pool tänasest teekonnast selja taga, aga praegu kaarti vaadates näen, et ega ikka ei olnud küll. Igatahes astusin süüdimatult edasi, enesetunne oli mõnus, väsimusest polnud jälgegi. Kalamehi oli kaootiliselt mööda järve laiali pillutatud ja mõned neist kükitasid eemalt vaadates strateegiliselt tähtsa koha juures. Seega ronisin natuke eemal saarele ja murdsin mööda rägastikku aardeni. Krt, oleks ikka pidanud ilusti õigest kohast lähenema, oleks see ragistamine võsas ära jäänud ja kalamehed polnudki niiväga lähedal. Aga ega see ülemäära kole kah polnud, nii et linnuke taas kirja ja suund järgmisele saarele. Tänud peitjale teekonda ette märkimast ja aardeid siia peitmast.

Järvejääl olev lumekiht oli loomajälgi täis- oli rebase, jänese ja kitsejälgi. Võibolla keegi veel keda me ei osanud tuvastada. Ääre korras, tänud!

Rentisime kohalikust puhkeasutusest paadi ja võtsime ringi ümber järve ette. Siin neljas peatus. Aga seda saart ümbritses kõikjal lai kõrkjariba. Asusime siis aardele lähimas punktis enda aerusid mõladena kasutades läbi pressima. Pressisimegi end lõpuks madalasse kinni, aga et sealt kuiva jalaga maale ei pääsenud, siis otsustasime taganeda ja paremat randumiskohta otsida. Saare teisel küljel pääseski ühes kohas piisavalt ligi, et olime kuivalt maal. Aga oli näha, et olime siin uusasukad- võsa ja langenud puud olid täpselt nii, nagu loodus oli sättinud. Pressisime endid sellest kõigest üle ja ümber ja esialges maabumisürituse lähedalt tuvastasime ruttu ka aarde.

Hoiame statisitka korras. Tuleb välja, et mu paat ei olnud mõus seal kõrkjates sõitma ja aardele lähemale kui 60 meetrit ei saanudki.

Leitud

Kõrkjad paistsid tihedad, aga sai ikka läbi triivida neist. Vahelduseks oli tuul ka tagantpoolt :) Tänud!

Leidsin

Seikluse neljas. Mure kuidas välja saab? :)

Jalutasin pärast kellakoti juures feilimist tagasi auto suunas, aga kuna lirtsuv vesi saapas oli juba üles soojenenud, siis ledisin, et võiks vähemalt olukorraga tuvuda. Kõrkaid oli oluliselt vähem ja leidsin ka ühe koha, kust sain pikema sammuga kaldale. Mööda saart aardeni liikumine osutus üllatavalt raskeks, sest lumi oli paks ja ei kandnud eriti. Kohale ma siiski sain ja tagasiteeks valisin veidi vähem lumise metsaaluse, saarelt lahkumiseks kasutasin juba ära proovitud kohta. Päris kalda äärest küll andis jää veidi järgi, aga õnneks oli selle koha peal sügavust vaid loetud sentimeetrid. Vahva temaatiline teostus. Aitäh peitjale.

Kui eelmise saare peale läks teekond kuidagi libedalt, siis siia jäi teele mulle ette ikka hunnik pilliroogu ja no kuidagi ei tahtnud sellest läbi minna, seega mataksin läbi saare. See nüüd oli küll üks väga halb otsus. See oli üks hull rännak läbi hullu rägastiku. Pealegi polnud ju mul valgust. Kui jääl vantsides võis isegi tuules külm hakata, siis siin sain naha ikka täitsa märjaks ja noo see saare ots ei tahtnud kuidagi kätte jõuda. Tagantjärele ei saanud ma aru, et miks ma teiselt poolt saart ei läinud, aga ju ma siis pidin selle seikluse läbi tegema. Aardega kõik vinks vonks ja minul nimi kirjas. Kui peale logimist kella vaatasin, oli juba kell 11 ja mina ikka veel järvel. Nüüd tuli eriti pikka sammuga edasi liikuma, õnneks ei vähenenud minu ohu tase ja sain eluga tagasi kaldale. Suured tänud aarde eest ja mõnusat aasta vahetust.

Viisime kanuu lõunast põhja ning oli just paras hetk otsida veepealseid aardeid. Ilm oli superilus, veehoidla äärne oli telkivaid inimesi täis. Kunagi, paar aastat tagasi pidasin siin oma sünnipäeva. Kanuutasime puhkekeskusest ümbe paari saarekese ja vihma sadas mis kole. Nüüd saime vist pea kõikide saartega tuttavaks ja jala ka ikka maha. Selles mõttes on geopeitus ka väga kasulik, uurid kaarti, kohad on sul peale märgitud, kõik jääb paremini meelde. Meie lasime kanuu vette Kiruvere kandis kuskil ujumiskohas, mis oli täis telke, grillivaid ja kalastavaid inimesi. Võtsime saared järjekorras Püksireiesaared, Mesipuu saar, Mustakannu saar, Kellakoti saar, Seapilli saar ja Väikejärve saar. Oli väga meeleolukas ja mõnus retk.

Siin hakkas vist roostik pihta. Ega torule see väga ei meeldinud, vastik loodus ja ämblikud. :D Läbi roostiku libisedes märkasime kahte luike oma poegadega pesal puhkamas. Vanad luiged olid nagu marmorkujud, kaelad pikad ja liikumatud. Eks nad olid šokis ka, nähes meie seltskonda kusagilt välja ilmumas ja kuhugi pilliroovõssa sukeldumas. Naastes olid nad nii vaikselt kadunud nagu poleks neid kunagi olnudki.
Suur tänu peitmast!

Aitäh mõnusa veeretke eest!

Siin jäid läbi roostiku tulekul ette kummalised muda saared, millel pardid end koduselt tundsid.

Tänan peimast.

Siinne roostik oli pisut hõredam ja sain neljanda aarde üsna kiirelt logitud. Siis tegin aeruga natuke kiiremaid liigutusi ja jõudsingi kaldale jäänud kaaslasteni. Leo tegi ka pisikese tiiru järvel ja oligi aeg asjad kokku pakkida ning kodu poole sõita. Aitäh toredate aarete eest!

Eelmise aarde järel oli tekkinud teatav kõrkjalabürindi läbimise oskus, see sai veelgi täiendust. Aitäh!

Kuna olime Mustakannu saarest juba nii lähedalt mööda aerutanud, siis oli selge, kuhu vaja minna. Jõudsime saare manu ja ilmnes tõsiasi, et külalised pole siin liiga oodatud. Raske oli leida kohta, kus randuda. Esimeses kohas oli väga soine ja ainult napilt triivisime mingist hiigelkivikamakast mööda. Liikusime siis edasi, kuni leidsime suht-koht-enam-vähem koha, viskasime ankru kaldale ja kummikutega sumbates sai täitsa toredasti uue saare mitte väga ainulaadsesse võssa ronida. Aare oli kuiv ja korras. Leitud. Aitäh!

Logitud kõik väikese paadiretke raames - nr 1 Väikejärve saar, nr 2 Seapilli saar, nr 3 Kellakoti saar, nr 4 Mustakannu saar, nr 5 Mesipuu saar, nr 6 Püksireiesaared. Kokku ca 6km ja 2,5h. Pikem lugu ja FP seeriale Püksireiesaarte logis. Aitäh!

 1 

Selle aarde poole lähenemine oli juba palju mõnusam kuna nüüd puhus tuul tagant ja lauad liuglesid juba praktiliselt ise kohale. Peavaluks osutus aga pilliroog, ehk suunda valides sukeldusime teadmatusse, kas me saame pilliroost läbi või mitte. Kaupo lõi natuke liiga vara verest välja ja arvas, et üle ühe saare lõigates on see kõikse õigem valik. Me suutsime Merlega siiski korraliku laevatatava lõigu taimestiku vahelt üles leida. Pärast ootasime mitu head minutit, et Kaupo meile järgi jõuaks. Ka randumisel tekkis väike segadus, kus seda täpselt tegema peaks. Aga loogilises kohas hakkas georada silma ja seda jälgides jõudsime siingi täitsa muretult saarele. Leid ise oli juba lihtne.

Tänud.

Mesipuu saarelt siia kulges teekond läbi roostiku, eemalt tundub läbimatu, kuid lähenedes õnneks osutub täiesti mõnusalt läbitavaks. Üks hargnemine meil siiski oli, Kaupo arvas, et valib lihtsama tee üle pisikese saarekese, me Silveriga jäime endale kindlaks, et SUPi laualt maha tulemata saab ka ja saigi;)

Mustakannu saarele saime samuti üsna mõistlikult lähedale. Randusime, jalutasimem saarel mõned sammud ja taas ootas tore temaatiline teostus.

Aitäh!

Maa-ameti järgi ei osanud üldse oodata nii palju pilliroo labürinte, aga need tegidki asja huvitavamaks. Hooga ja tugevalt tõmmates need probleeme ei valmistanud. Huvitavalt palju lõkkeasemeid on neil saartel.

Leitud, logitud, tänan!

Ilmad on nagu on nüüd ja tuleb igat ilusamat ilma ära kasutada. Oli minu jaoks esimene kord supilaua peale ronida ja ka mu supilauale oli see esimene kord, kui keegi tema peale ronis. Kuna minek oli peale tööd, siis väga palju aega ei raisanud ja terve tee sõitsin põlvede peal. Nii sai korralikku tempot teha, aga umbes kolm tundi läks ära ikkagi. Kui oleks otse aardest aardeni sõitnud, siis oleks muidugi läinud vähem aega. Aarded olid väga toredad ja teemakohased. Tänud peitjale, et on võtnud endale vaevaks oma aardeid nii peita. Mõned peidukohad olid natuke liiga nähtaval, sest inimesed ikkagi käivad seal grillimas ja niisamagi laaberdamas. Nagu näha oli.

Tänud aarde eest!

Oligi jh täpselt nii nagu pealkiri ütles, andekas, kohe väga, tänud kutsumast!

Need gepsud olid ikka, et võta üks ja viska teist. Midagi ei saanud aru kuhu minna. Ega ei saanud ju vaadata ka, koguaeg on selle SUPikaga kõblata ju vaja. Ilm oli endiselt super!

Mesipuu saare juures võisin juba teha panuseid, milline aarde konteiner meid siin ees ootab. Aare oligi täpselt selline nagu ette kujutasin. Aitäh.

Meile kolmele täiesti uus kogemus, enne polnud sup lauaga sõitmas käinud. Algul oli ikka tegemist, et õige rütm kätte saada, aga lõpp oli juba päris hea (vahepeal sai isegi püsti sõidetud). Saime nii päikest, tuult, kui ka korralikku vihma. Meile väga meeldis. Aitäh.

Plaan Paunküla veehoidlat külastada oli paigas juba jupp aega tagasi.Siia sõites saime vihma ja väike kahtlus näris hinge,kas ikka on kõige parem päev suppamiseks.Oli,saime nii tuult,päikest kui ka päris korralikku vihma,laineid kui ka siledat vett.Alguses kohe kui vee peale saime oli tuul korralik ja tahtis meid vales suunas viia aga me olime visamad ja nii me järjepanu saared vallutasime,vahepeal nautisime lille ilu ja roostikus sõitu kuhu olid juba rajad ette sõidetud.Super 3tundi sai veepeal veedetud.Tänud peitjale,kaasotsijatele ja Airile kes sup'id kohale toimetas.Aitäh!

Plaan Paunkülla SUPitama tulla oli ammu paigas, aga ilm kiskus kuidagi niruks. Mis siis ikka, tuleb sobivad riided selga panna. Tegelikult polnudki hullu midagi, saime kõike... kõigepealt oli korralik tuul ja tundus, et võimatu on vastu tuult liikuda, aga siiski kuidagi saime edasi... siis oli päikest ja paar vihma sabinat ja veel tuult, aga vahvad geopeiturid rühkisid aina edasi ning nii me lõpuks kõik õnnelikult tagasi jõudsimegi. Oli järjekordne tore päev, toredas seltskonnas. Suur tänu.

 1 

Keerutasime end ümber vasaku nuka ja tunduski olema hea koht, kust randa rammida. Tänud peitjale!

vaade saare poolt vaba vee poole

vaade saare poole

 4 

Peaaegu oleksin logi kirjutanud Mesipuu saare aarde alla aga käisin ikka c:geo-s tracki vaatamas ja see suunas mu tagasi õige aarde alla.

Mina pole varem Paunkülas ​ei ujunud ega ka suppinud. Ujunud ei ole siiamaani kuigi riided said üsna niiskeks. Aja kokkuhoiu võttes käisime seekord ära ühe suure SUPiga. Nii siiberdab Exe ka veidi vähem, ainult edasi-tagasi, mitte edasi-tagasi, paremale-vasakule. Korra käis ta ikka vees ka ära aga see oli puhtalt tema enda süü!

Algul tundus, et laine on päris hull ja tuul suunab üldse kaugustesse ära aga pidasime vapralt vastu ja tagasiteele asusime ajaks oli juba järv ka veidi rahulikum, õhtune rahu. Kui kaardi peal tundub, et Tudre järv j​a Paunküla on sõbrad ja ruttu saab ühest teise, siis tegelikult oli ikka vaja sihtida, et kus roostikus auk on, et läbi saaks. Sealsamas oli ka üks suur kivi madalas vees, mis meid küll ei seganud aga suuremat alust vast küll.

Aarde leidsime ruttu ja võtsime ka maast leitud pudeli kaasa. (854) Aitäh! EVE

We got this!

 2 

(Paunküla 4/6). Kodus mustandist vaadates on selle aarde juures ainsana midagi pikemalt kirjutatud, nimelt “kuradi kaua läks”. Kui kaua, seda täpselt ei pannudki tähele, aga enam pool tundi per aare hakkama ei saanud, sest kuidas paadiga kaldale ligi pääseda, oli paras mõistatus. Kuna eelnevad kolm olid suhteliselt lihtsalt läinud, siis ka siit midagi sarnast ootasime ning selletõttu ka lõpuks aega kaotasime, sest läksime edasi, siis tagasi ja siis jälle edasi, lugesime logisid, arutasime ja istusime ka veidi nõutult, nii et paat meid lihtsalt kandis. Salme sai ikka korralikult üht ja teistpidi sõuda ning lõpuks ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi taktikaga leidsime võpsiku, mis veidi hõredam oli (äkki teisedki sealt end läbi surunud) ja nii toore jõuga end kaldale surusime. Paar meetrit kaldast Kärt ja Helen gondlitehnikat proovisid kaldale meid surusid. Ja no kuna ikka palju kümneid meetreid aardest “pargitud” sai, siis oli päris korralik müdistamine võsas. Mitte küll kõige hullem minu mõistes (sest ma lihtsalt kõike Aardla järve masendava võssiga võrdlen ning enamus sellele lihtsalt kordades alla jääb), aga ega Salmel polnud lihtne lühikeste pükstega, mingi hetk kerge hargnemine toimus, kus igaüks oma teed üritas leida ning õnneks mulle aare silma jäi ja sain hakata teisi selle poole juhatama. Tagasi paadi juurde panime samamoodi läbi võsa, lihtsalt teist teed kaudu - mööda kalda äärt, et paadi üles leiaks. Paadis tagasi said Helen ja Salme gondlijuhte mängida ja kui paat kaldast eemal, ümber pööratud ja suuremast veevõsast väljas, hakkas Kärt viienda aarde poole sõudma. Etteruttavaid olgu öeldud, et ega seal ülearu parem selle võsaga olnud, vaid randumine oli lihtsam kui siin. Oli veidi üles äratavat seiklust muu seikluse juurde. Aitäh peitjale!

 2 

Sellele aardele lähenemine oli kõige raskem ja ajamahukam. Olime logidest lugenud, et kuskil on rohemassis kanal, kust ligi pääseb. Kuid meile tundus, et viimaste päevadega on siin rohelusel mingi kasvuspurt toimunud ja mitte kuskilt mingit mõistlikku kohta ei paistnud. Sõudsime mitu korda edasi-tagasi piki saart ja ümber nuka, kui lõpuks tegime ühe valiku ja pressisime end kaldale. Rohkem meenutas see küll heinamaal paadiga liikumist, kuid kuidagiviisi kuivade jalgadega paadist välja saime. Kohe oli selge, et tagasipääs vabasse vette on veel raskem, kuid selle probleemiga hakkasime tegelema alles peale aardeleidu. Kuna olime randunud peitja seisukohast ilmselt täitsa valest kohast, siis saime tublisti tihedas võsas ja mahakukkunud puude vahel ragistada. Õnneks märkas Mai aaret juba eemalt ja jäi veel väike ponnistus, et kõik terve nahaga selleni jõuaksime. Aardelahenduse olime siin küll 100% ette ära arvanud, vahvalt temaatiline. Kui nimed kirjas, siis uuesti läbi padriku paadi juurde ja hakkasime selle välja saamisega pusima. Päris lõbus ja kummaline see tegevus meil oli, õnneks saime hakkama ja edasi järgmise saare poole liikuda.
Aitäh vahvat seiklust pakkumast!

 1 

Neljandana sai siia tuldud. Lähenemistee leidmisega läks aega. Siia ligipääsu leidmine oli kõige raskem. Salme sõudis, kuni otsustasime tagasi minna ja vaadata, kuna seal tundus vähem võsa millest läbi rammida. Ei tea, kuidas peitja siia lähenes aga meie lähedal maabumis kohta ei leidnud ja lõpuks sõudsime edasi ja Salme rammis läbi võsa kaldani. Ka maa peal ei läinud kiiresti, kuna seal oli järgmine võsa ja murdnud oksad millest üle ronida. Lõpuks aare silma jäi ja siis oli vaja paat üles leida. Õnneks selle me leidsime ja retk sai jätkuda. Sealt minema saamiseks pidime veidi Veneetsia gondli juhte mängima. Helen ühe aeruga ja Salme teise aeruga lükkasid püsti seda paati edasi. Kui juba lihtsamaks läks, siis võtsin aerud ja sõudsin järgmise aardeni. Aitäh!

Tegime sõpradega toreda paadimatka, noppisime saartel olevaid aardeid. Aitäh!

Aitäh Kristale, Viivele ja Raivole mind kampa kutsumast! Olin peale lainelist meresõitu üsna läbi omadega, aga ei raatsinud ka väga vahvast seltskonnast ja kanuusõidust ära öelda! Oli väga mõnus kulgemine ja ilus õhtu! Aitäh peitjale!

 1 

Rentisin kanuud, kutsusin sõbrad kaasa ja veetsime toreda õhtu veehoidlal. Aitäh!

 1 

Mesipuu saare juurest mõlasime edasi Mustakannusaarele. Ümber saare kasvas rohkesti kaiselit, mille vahel leidus meile sobilik mitme meetri laiune koridor, mida mööda saarele läheneda. Kanuud seisu ja kaesime ka siinset saart ja peitjalt teostust. Siin oli ka kirjapulk logimiseks, meil endil ju kellegil polnud ühes. Edasi Kellakoti saarele. Tänud peitjale.

Hannes oli meile seletanud kuidas võiks sellele saarele kõige mugavamalt läheneda. Meie aga leidsime eest ahvatleva rajakese ja kasutasime hoopis seda. Saareni sai mugavalt, aga aardeni oli vaja ragistada tihedas metsas. Loomulikult oli aarde kõrval nagu lubatud hea randumiskoht, mida oleksime võinud kasutada.

Mesipuu saarelt lahkununa sõudsime Hannese ja Helge järel mööda ilusat vett. Varem läbitust floora kanalist enam läbi ei soovinud pressida ja väikene ring ümber nuki oli oluliselt kiirem lahendus. Mustakannu saarele minekuks saime juhised. Kuid milleks järgida juhiseid kui esimene valik tundub nii ahvatlev randumiseks. Ennem õiget kohta leidsime kõrkjatesse sisserammitud tee. Üsna lihtsasti saime seal meiegi kaldale. Edasised meetrid aardeni olid aga päris ebameeldivad. Puud kasvasid nii tihedalt ja palja naha peale tegid nende oksad päris palju valu. Ragistasime ennast nulli ja sealt eest leidsime muidugi koha kuhu saanuks peaaegu paadiga drive-in teha. Mis seal ikka. Ise süüdi, sest ei järginud juhiseid. Panime aardesse nimed kirja ja ragistasime tagasi paadini. Aitäh aarde eest!

Et Tudre saart natuke rõõmustada kurva tõsiasja juures, et tema endale oma aaret saanud ei olnud, külastasime põgusalt tedagi. Tegelikult tegime seda muidugi täiesti omakasu peal välja olles ehk Mustakannu saarele põikamiseks soodsamat stardipositsiooni püüeldes. Selle me saime ja järjekordne vesine miniretk võis alata. Seekordne ettevõtmine võrreldes eelnevatega enam nii mini ei olnudki ja kõht sai korralikult täis – mitte et amps iseenesest liialt suur oleks olnud, aga väike laineke kippus ikka ja jälle lonks lonksu haaval maosisule täiendust pakkuma. Aga sellest polnud midagi, sest ega meil joogipoolist niikuinii kaasas ei olnudki. Aitäh peitjale!

Päris otse Seapillist ujuma ei kutsunud. Rajasime teed läbi peenikese maariba Tudresse, kust lahutas meid aardest ligikaudu 350 meetrit juba täiesti viisakalt lainetavat veehoidlavett. Paaril korral meelitas laine vähe vett hingamisteedesse, kui valel ajal hingamiseks pea õhu kätte pistsid, kuid muus osas olulisi muresid ei tekkinud.

 1 

Pikalt sai uuritud, milline oleks võimalik randumise koht. Otsustasime teha väikese ringi ja saime ilusti kaldale. Juta aga ragistas võpsikus ja kuniks nad kohale jõudsid oli meil juba logitud. Aitäh aarde eest.

 1 

Misasja, IKEAst nüüd sellise asja siia metsa toonud. Kodus orhideed ootavad ja selline metsas :) Aitäh, vahva lahendus jälle!

Esimene tagasilöök lähenemisnurga valikul. Pääsesin paadiga umbes 150 meetri peale, ent põlgasin selle liiga kaugeks ning läksin ringiga ümber tiheda taimemüüri lõpuks saare idapoolsesse otsa. Kaks teine teisel pool roostikus vaikselt ussikest leotavat kalameest vaatasid suurte silmadega, kuidas ma aerudega sentimeeter-haaval saarele lähemale "sõuan", kusjuures umbes poolte tõmmetega ei jõudnud aer isegi vette üldse. Nõnda tihe dhungel seal. Kui põhi juba vähem kui põlvesügavusel, siis jalastusin viimaseks ponnistuseks. Lahkudes olin targem - selle asemel et kahe pika aeruga roogu maha kallutada, võtsin ühe paadi küljest lahti ja lükkasin põhjast nagu Xochimilco kanalipaadimehed (märgatavalt väiksemal skaalal muidugi). Mõnus teostus jällegi, nüüdseks juba väheke ootuspärane, aitäh!

Eks varem või hiljem oleks ju niikuinii siia tulnud ja miks mitte siis juba varem. Nii ehk naa jätkuvalt kuumad ilmad ja vees või vee peal tehtavad aarded tõmbavad nagu raud magnetit. Nii sättisime ka meie end täna siiapoole ja etteruttavalt võib öelda, et siin kulus meil ära terve õhtu. Täpsemini öeldes hetkest, mil paat sai vette lükatud ja peale kuue aarde külastust oli kulunud aega 3 tundi ja 40 minutit. See teeb siis umbes 37 minutit ühe aarde kohta. Margusel oli plaan kummipaat täis pumbata aku abiga ehk siis suts ja valmis aga miski jubin otsustas mitte töötada ja seni, kuni ta asja uuris hakkasin ma jalgpumbaga paati täitma. 550 jalahoopi hiljem oligi paat õhku täis ja Margus ei saanudki aru, mis täpsemalt tööd teha ei tahtnud. Mina see igatahes polnud.

Algne plaan (see oli väga kehv plaan) nägi ette, et juhime paati korda mööda, et jõuvarusid hoida. Aga ega selle kummipaadi juhtimine polnud üldse nii kerge nagu ma ette kujutasin. Minu käes nimelt kippus see asi pigem ringe tegema, mitte kindlas suunas liikuma. Margus pakkus välja, et ma lihtsalt teen parema käega rohkem tööd. Ma üritasin talle vastu vaielda aga ega seegi mul hästi ei õnnestunud.

Tänud Sulle Laur! Polnudki varem sellele tähelepanu pööranud, et Paunküla veehoidla peal nii palju saari on. Või, et seal üldse saari on ja neist paljud veel nii vahvate nimedega. Jälle targem :)

Neljandaks saareks/aardeks suundusime Musta kannu vaatama. Ei pidanud pettuma. Logisin 20:21 Randumiseks sai ikka üksjagu läbi taimestiku end trügida.

 2 

Mesipuu saare juurest keerasin paadi nina siia poole. Täitsa mõnus oli vehkida, päike oli vahepeal uduloori taha varju läinud ning kerge tuuleõhk pakkus jahutust. Kohale jõudes tuli veidi kõrkjate ja pilliroo vahel ukerdada, enne kui kallas käeulatusse jõudis. Aitüma, ka siia saarele polnud varem jõudnud.

 1 

Tükk tegu oli, et see kummipaat maani rammida ja veel suurem tegemine oli sealt peale logimist vabasse vette tagasi saada. Tore teostus, tänud aarde eest!

Tänud peitjale :)

TFTC!

Nüüd võttis aerutamise üle Krissu, kes ütles, et ta ei olegi väga paadiga aerutanud, mille peale Miki ütles, et sul tuleb väga hästi välja, paremini kui Priidul. Selle aarde juurde tulid ette kõrkjad ja pidime otsima, kust paadiga läbi sõita saaks. Priit muidugi mitmes kohas ütles, et siit ei saa läbi, Miki ütles jälle vastupidi, et lähme küll saame, muidugi saime. Paat kaldasse ja hakkasime ükshaaval välja tulema. Kui Miki ja Krissu olid välja läinud, siis oli minu kord. Sain ühe jala paadi servast üle, kui paat otsustas liikuma hakata ja otse mulle peale. Priit istus lihtsalt paadis ja vaatas, ei teinud selleks midagi. Et paat mind ise pikali ei lükkaks, sulpsasin lihtsalt vette ja peatasin paadi liikumise. Krissu ja Miki küsisid, mis juhtus ja ma ütlesin neile paat hakkas liikuma. Kõigil oli nalja kui palju. Aarde juurde jõudes, ootas meid ees taas temaatiline konteiner. Aega kulus saartele kokku 3h ja läbitud peaaegu 7km. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

 1 

Eelmisel õhtul grillisime Jürikatega ning panime plaani paika, et kas ja kuidas ja mis moodi neid saari vallutada. Nendel olid supilauad, mul polnud rootsi laudagi - vaid paadinahk ja lisaks veel elektrimootor, mida kordagi testitud ei olnud.

Samas elektrikaga võiks seal veehoidlas ju täiesti legaalselt liikuda. Ühesõnaga siis läks nagu tavaliselt, mõte hakkas liikuma ja lõpuks oligi plaan koos. Et aku leian, krokodillid ka, need millega voolu paadi sees liigutada (mitte koledad naised või vee-elukad), siis veel paadile mootori tarbeks see ahtripeegel aretada, tehtav. Ahjaa, mask ja ujumistoru ka kaasa, kui kõik ei lähe plaanipäraselt ja osa varustust tuleb hiljem põhjast üles tuua.

Hommik möödus asju kaasa pakkides ning igaks juhuks toppisin veel erinevat kola kaasa, kuna alati selgub just kohal olles, et midagi olulist on puudu ning auto sai laeni kõike vajalikku täis. Kohale jõudes tuli välja, et meil pole vaja paadi- ega supinahkasid täis puhudagi, kuna seal on täiesti korralikud paadid olemas, millele võib vabalt elektrika sappa panna ja kasvõi 10 ringi järvele peale lasta. Priit pomises midagi 7 kilomeetrist. Vabalt sõidame ära, akut jääb ülegi... JEEHUUU!!!

Leppisime paadirendi kokku ja mina muidugi särasin nagu juudi jõulupuu, kuniks läks asjade komplekteerimiseks. Vest, aku, kaablid, mask, geokott, paadimootor.. paadimootor??? PAADIMOOTOR???

Kõik vajalik oli kaasas, peale selle näruse ja ebaolulise pisiasja nagu paadimootor, mis meid pidi seal järvel edasi vedama. Väljas oli selleks ajaks umbes sama temp, millega ma ahjus kana grillin, ehk 34 kraadi. Oi, seda ilkumist ma kuulsin päev otsa, kui hea mootor meil kaasas on :D Edasine tegelt oli lihtsam, kui ma arvasin, sest paat läks ka aerutades edasi ja kuna me jagasime distantsi ära, siis läks meil jõugu peale päris lihtsalt.

Esimesena aerutas Ethel. Teel aardeni möödusime nagu postist ühest poiss+plika paatkonnast, kus kutt üritas täiest jõust paati tagurpidi, st ahter ees aerutada ning see muidugi keeldus normaalselt liikumast ja siksakitas niisama. Jagasime käigupealt nõuandeid, et "pane naine sõudma, siis näed, kuidas paat lippab, näe vaata meie pealt". Aarded ise olid ülivõrdes lahedad ja seltskonnaga vedas samuti. Teinekordki! Ahjaa, ühe uimase vähi saime ka kätte, tegime fotosessiooni ja lasime ta vette tagasi ning madusid.. hmm, madusid nägin ma iga aarde juures ja mõned ronisid meiega isegi samasse paati. Õnneks piirdusid nad ainult susisemise ja ilkumisega :D

 1 

Saime kutse saari vallutama tulla. Alustasime kaugemast. Aerutasime kordamööda, veetaimed peavalu ei valmistanud,alati saab läbi ,kui väga tahta. Selliste toredate kaaslastega saab nalja rohkem kui euro eest, ei hakka siin ära mainima,eks igaüks ise, kui soovib. Nägime päris ehtsat vähki,Miki hoidis pildistamise ajaks teda käes. Ussidest ei tea me midagi,polnud au kohata. Aarded olid kõik ägedad, mõni võttis muigama ka.. Tänud peitjale ja kaaslastele

 4 

Veel üks saar peale Mesipuud. Siingi ei tahtnud randumispaik end liiga lihtsalt kätte anda. Üks tiir püüdis meid nii enne kui pärast saare väisamist oma pesast eemale juhtida. Õnneks ei rünnanud. Ja õnneks polnud me kirjeldust lugenud, et siin saartel ohtralt rästikuid on.. Teadmatuses ikkagi peitub õnn.
Logiraamatust ei leidnud Kajaliiside nimesid. Vast ei saabunud nende tiimide vahele üheksandat lainet ja neid siit veekogult minema ei uhanud. Kummutasime kannu ja logisime aarde ning jätkasime tagasiteed, lootuses et peagi saame ujuda. Järgmise aarde juures saimegi, ideaalselt. Täname Lauri lahedate aarete ja kohtade eest! Aare korras, pliiatski peale selliseid leidjahorde alles.

Meie"team" on edasiarenenud transpordi mõttes ja siin veekogul olime juba paadiga millele sai külge monteeritud mootor. Mootorist oli väga palju abi, sai ilma erilise vaevata aardeni. Sellise palavusega ei viitsigi pingutada. Tänan mõnusate aarete eest.

 2 

Ka rahuliku tempoga saime ka siia pärale, rohkemaks kui rahuliku tempo jaoks enam akut ei jagunud :D Siin tuli tükkaega otsida kust kohast saarele saaks. Kõrkjaid kõik kohad täis, lõpuks tundus nagu veidi õredam koht ja kütsime aerudega täiega peale. Peale 10 minutit aerudega vehkimist ja parajat veesõda õnnestus saarele pääseda. Aare oli nagu ikka bädääs kuubis ;) Edasi oli juba dilemma, et kas minna naaber saart ka proovima aga see saar autost täpselt valel pool ja kuna aukus särtsu enam väga polnud sai see saar teiseks korraks jäetud. Edasi hakkasime üle ookeani auto poole suunduma, ookean selles mõttes, et tuul tõusis ja ilmselgelt oli see vastu, ja tänu tuulele tekkisid juba lained mis kõik töötasid meie vastu, et ikka tagasi ei jõuaks. Kohati oli tühja aku ja tuule tõttu tempo sama kui näiteks peale reedest pidu kodupoole roomates. Aga meeter meetri aaval ikka lähenesime teisele poole ookeanit. Sai ka järgmine aare vahele jäetud, võtsime suuna hoopistki väikejärve saare peale kuna see oleks nagunii täpselt tee peale jäänud. Oi kus viimased mitu sada meetrit venisid aga siiski kohale jõudsime. Jätkub järgmise aarde logis nimega "Väikejärve saar"

 3 

Siin läks mul otsimisega nõks kauem, nii et jõudsin juba teised appi kutsuda. Hetk hiljem jäi õige asi silma ja jälle üks täpp sai roheliseks värvitud.

 2 

Ilm nagu teadis, et me Musta nimega saare poole suundume. Taevas läks aina tumedamaks ja eemal sähvisid välgud.
Siin ma randusin mõnikümmend meetrit ideaalsest kohast eemal. Sain näha saart ka seestpoolt. Eelmised saared olid kenamad. Aardeleid tuli kenasti ja tagasi läksin süsta juurde mööda roostikku. Keegi oli sinna vahepeal teid rajanud. Aitäh!

Õhtu oli jumaliku moega, soe ja pikk. Saime logistiliselt end just üheks ajaks stardipaika. Seadsime SUP laevastiku lahingukorda , ja läks lahti. Kõige raskem oligi seesama aarde leidmine, küllap olid meie pilgud veepealt maale liikununa ebatäpsed, Aegajalt takerdusime roostikutesse, aegajalt korjasid me SUPd endale korralikud maskeeringud järele. Seejärel saime taas naudinguga vaba vett mõõta. Nii need logid muutkui tekkisid, samas muutus õhtune lüüjoma sättiv päike kõigele veel kaunimaid värve. Algselt olnud tuul kadus ka lõpuks olematuks. Isegi kahju oli kui viimane aare leitud sai. Aitäh väga tore õhtukulg oli

 1 

Taas üks saar, mida ümbritses kõrge kõrkjamüür ja millest läbi pääsemiseks tuli veidi enam tööd teha ja teed otsida. Küllap järgmistel on juba lihtsam, kuna georada ees kui õige nurga alt läheneda. Kuna mehed valvasid taaskord kaldal "hobuseid", siis rästikutest ei tea me midagi, aga kuna ka naised täitsa rahulikult naasesid, siis järelikult ei teadnud ka nemad neist midagi. Võiks arvata, et rästikud oma "õdesid" ei puutu, aga ajaloost teame, et päris alati see nii ei ole olnud :)

Aardega seega kõik korras, seiklust jätka. Aitäh.

 1 

[FTF] Uue aarde avaldudes oli tahtmine kohe vee peale tormata aga suutsin siiski hommikuni vastu pidada. Kuna ees ootas tööpäev, siis lükkasin Paunkülas SUP laua vee peale hommikul kell 6, et kella 9-ks linna tagasai jõuda. Hommikune kulgemine vee peal oli puhas nauding, boonuseks siis uute aarete FTF-id.

 2 

Logime peale Paavot ja ta vihjas, et meie nimesid polegi raamatus. Nomeeitea. Piia logis ja kui tõesti meie nimed välja jäid, siis teame, kes sinna saarele uuesti saab minna :) Eks sellist nalja on ennegi juhtunud ja vanasõnagi ütleb, et kes teeb, sellel ikka juhtub. Aarde maandumispaiga lähedalt roostikust leidsime mingid imelikud pudelid, mis olid nipukatega kõrkjate külge tõmmatud. Ei saanudki aru, millega tegemist.

 2 

Eelmisel õhtul GP lehele ilmunud aarded tegid ikka rõõmu küll. Sellel suvel on just need aarded sellised, mis kõige suuremat naudingut tekitavad :)
Olime kindlad, et kui me õhtul kohale jõuame, on geopeiturid terve päeva jooksul Paunküla veehoidla koos oma väikeste järvedega suutnud ikka korralikult lainetama lüüa aga võta näpust, eksisime. Oma nimed saime jätta teisele reale. No ja need temaatilised aarded! Need tõmbasid ikka suu naerule.

Suured tänud Laurile ja kaaslastele, kellega võib iga kell kvaliteetaega veeta ;)

topelt