Kingitus Simonele

Aitäh aarde eest!

 1 

Kalju aarde juurest tulles, tundus mõistlik see ronimine ka ära teha. Nii siis tegimegi. Esimese lasuga oli liin õiges kohas, kuid vähese raskuse tõttu selle alla jõudmine võttis ilmatuma aja. Kõik edasine see-eest sujus mõnusas kiiruses. Üleval olles kajuks kohalik abivahend koostööd teha ei tahtnud, kuid taskus olev oli vägagi tubli ja aitas logiraamatule muretult ligi pääseda. Kui puu all oli suht vaikne, siis üleval ikka kõigutas omajagu.. ja muidugi vaade oli ka avaram :D

Tänan peitmast.

Mina olen vist jälle see peasüüdlane, kellel oli vaja tänasel päevale paari aaret ja kui on suvi, siis tuleb ju kasutada juhust ja ronida. Õnneks sain Marguse nõusse ja saigi veel portsion ronimis huvilisi kokku kupatatud. Kohale jõudes oli Margus juba asjad välja otsinud ja käis liini sihtimine. Paar korda mööda ja oligi liin üleval. Võtsin endale esimese ronija au, tahtsin ise üleval natuke köit ümber paigutada, aga kui olin oma raskusega rippumas, käis raks ja vajusin veidike alla. Paistab, et olin köied paika saanud ilma suurema vaevata. Üles ronimine oli nauding, üleval oota väga äge aare, millega sai ikka natuke pusitud, aga lahti ma ta sain. No alla tulek on selle ronimise kõige suurem nauding. Muudkui liugled ja liugled. Igatahes kõik see suuremad tänud aarde meistrile ja köite vedajale Margusele ja tervitused ronijatele. Uute kohtumisteni.

Janar eile kirjutas, et kas ma soovin täna ronima tulla. Loomulikult! Kohale jõudes olid juba kohal Margus, Mirjam ja Märten. Ronisin teisena üles teadmata mis mind ees ootab. Üleval oli väga mõnus istuda ja pusida. Pidin võtma Marguse poolt kaasa antud abivahendi kasutusse, sest ma kahjuks ei saanud kohal olevate abivahenditega hakkama. Uue abivahendiga läks kõik kiirelt ja sain ilusti logida. Väike video ja paar klõpsu ülevalt ning oli aeg alla minna, et ka teised saaksid logida. Aitäh Margusele ronimisteenuseid eest ja aitäh aardeomanikule toreda aarde eest!

Margusega olime kokku leppinud, et teeme siis ühe ronimise ka. Kuupäev meile sobis ja tulime kohale. Huvilisi oli veelgi rohkem. Nagu Margus ütles, et mis sa seda köit ikka ühe inimese pärast üles ajad. Kambakesi ongi lõbusam. Esmalt läks Janar puud vallutama, seejärel Kärt, Mirjam ja lõpuks oli järg minu käes. Esimesed ca 10 meetrit läks täitsa edukalt, seejärel hakkas mu tõukejala haige põlv tunda andma. Ei olnud midagi, vahepeal väiksemate tõugetega, aga siiski vinnasin end sinna kasti juurde ning siis sai seda asjandust seal avama hakatud. Hea oli, et Margusel sobivam abivahend kaasa oli antud. Minul toimis see paremini, aga kohalikud olid ka kindlasti sobivad. Natuke nikerdamist ja oligi seesam lahti. Algse olukorra taastamine võttis mul väheke aega, aga närv seal kõrgustes pidas vastu ja kõik laabus edukalt. Viimasena läks Raul veel üles. Tänud Margusele kutsumast ja üldse kogu seltskonnale. Aitasime teineteist eri mõistatustega ning õhtu oligi mõnusalt meeleolukas.

Seltskonnaga sai kokku lepitud, et saame täna puu all kokku ja teeme natuke ronimist. Mõeldud-tehtud. Kokku tuli aga niisugune hulk inimesi, et lausa minisündmuse oleks võinud kirja saada. Ükshaaval käisid kõik üleval, iga järgnevaga sai natuke vihjeid juurde, mis üleval teha tarvis. Mina läksin üles kolmandana ja peab mainima, et väga kobe tükk veel kobedama vaatega kohas on siia ikka üles seatud. Tundus lausa nii hea, et ühe ränduri jätsin ka karpi nautlema.

Alumisel korrusel sai aga mõnusat geojuttu puhutud. Isegi Freddi oli platsis ja no mina pole küll varem sellist koera näinud, kes otse mustikapõõsast marju pintslisse pistab.

Igal juhul oli mõnus koosviibimine. Aitäh osalejatele ja varustusmehele, ja loodetavasti näeme varsti jälle! Ja Simonele ikka head õnne ja häid ronimisi!

Sellisest pakkumisest, et köis üleval, ei saanud ju keelduda. Väga tänu jagada ei taha, on ägedamaid peitmisviise.

Algul ei leidnud kuidagi otseteed aardele ning loobusime. Järgmise aarde juurde minnes pöörasime ära valest kohast ja sattusime õigele rajale ning saigi ronima hakatud. Aitäh.

Peale Pakrit otsustasime,et võtame kaks ronimis aaret ka,see oli esimene.Aitäh!

Mina olin siis aarde kaasotsija, üle(s)vaataja, silmapealhoidja, tamiililibistaja, köiesikutaja, sõlmelahtiarutaja, abitu kaasaelaja, ülesfilmija, tühjajooksja, tuulegavõitleja, möödujateteretaja. Tanel läks lihtsalt mängleva kergusega üles, tegi natuke näputööd, imetles vaadet ja libistas end jälle alla. Vägev ehitis! Tänud vaevanägijale!

Kõigepealt jalutasin kohale, tuvastasin koha ja siis autosse varustuse järele. Mõningase katsetamise järel õnnestus nöör enamvähem pädevasse kohta saada. Eks siis vormistama. Seda, mis üleval ees ootab, ei osanud ma muidugi oodata. Tükk nikerdamist oli, et logima päáseda, sest kohapealne abivahend oli nõrguke ja enda oma autos. Suure nikerdamine peale sain ikka logitud ka. Aitäh peitjale.

 1 

Kui juba poolsaarele sai tuldud, tuli ka see kingitus üle vaadata. Kuigi selliseid ronimisi meeldib mul pigem koos gängiga teha. Täna oli ka elav näide sellest, miks kambaga parem toimetada on. Puu alla jõudmine pani küll kergelt ohkama, aga samas ju ei midagi ületamatut. Juba nähtud küll neid kõrgusi ja vaim on samuti ette valmistunud juba hullematekski. Aga mis sa teed kui ragulkat pole? Eks tuli palli loopima asuda. Peab mainima, et suutsin liiga suure tüki hammustada. Usun et visete arv hakkas vaikselt 30le lähenema, kui lõpuks vihastasin ja loobusin. Peab mainima, et siin tundsin Tarmo ragulkast või Kaupo viskekäest hirmsasti puudust. Enda oma on nagu ta on. Lasin siis latti allapoole ja leppisin kõige madalama oksaga. See aga tähendas ju automaatselt seda, et pool teekonnast tuli raske tööga läbima asuda. Tänu sellele sai puud nüüd kõvasti kallistatud. Dressikale jäänud plekid jäävad seda pikalt meenutama. Paraja ukerdamise peale, kohale ma siiski jõudsin. Õnneks raskem osa oli möödas ja edasine kulg sai kiirelt selgeks. Kuigi jah, hea et laegast avades juba osasid asju alla ei pillanud. See oleks küll nöök olnud, et veel uuesti laskuma oleks pidanud hakkama nabivahendi järgi. Peitja(d) võiks selle asja suhtes ikka midagi ette võtta, ei tohiks väga keeruline selle probleemi likvideerimine olla. Sama rahulikult nagu ma jõudsin sinna tippu, jõudsin ka logiraamatuni. Mõned klõpsud ja pilguheited merele ning geotuur sai jätkuda.

Tänud.

Tegelikult oli täna ka ikka sebimist köie paika saamisel, teised saabusid lihtsalt hiljem. :) Aga eks iga uue asja katsetamine võtab veidi aega ja aare täitis igati enne Käbikuninga seeria juurde asumist treening eesmärki. Õnne Simonele ja peitjatele jaksu hooldusel - tegelikult see vajaks siin hooldust, sest kohapealsete vahenditega ei õnnestu kuidagi logima pääseda. Ja pole ju ilus ronijaid tagasi alla või hoopis koju saata. Aga muidu hea idee, lahendusega aaare, aitäh!

 2 

Nu meil ikka osatakse kinke teha, ma fännasin siin igat lähemale viivat meetrit ja ägedat finishit muidugi ka. Palju õnne Simonele veelkord ja soovin Sinu ellu palju selliseid vingeid sünnipäevi ja lahedaid kinke :). Kingitegijatele ka suur tänu ja kaassünnipäevalistele samuti, oli väga tore õhtu :).

Lõks enne kohalesaabumist

 1 

Eile sai selle aasta esimene ronimine (ja ujumine) tehtud Veskijärve ääres ning täna järgmine siin. Kui eile oli tükk tegemist liini paika saamisega ning logimine läks ludinal, siis täna oli vastupidi. Liin sai kenasti paika, aga logimine ei sujunud nii hästi. Kohapealsed abivahendid ei olnud väga tõhusad, aga õnneks oli meil kamba peale ka lisavahendeid, need aitasid meid hädast välja.

Kuigi ka täna oli vesi siinsamas, siis täna ma ujuma ei kippunud. Selle asemel istusime, grillisime ja tundsime muidu end hästi ning vaatasime, kuidas kõrvaloleva seltskonna inimesed ujumas käisid.

Meiegi poolt sünnipäevalapsele palju õnne (õnne ei saa ju kunagi liiga palju olla) ning tänud aardepeitjatele aarde eest!

 4 

Alustuseks siis takkajärgi õnnesoovid peategelasele ;) See on loomulikult väga lahe kui kingitus on seotud sinu hobiga. Et ei olegi uus paar sokke või pudel odavat odekolonni. Vaid ikka midagi sellist mis teeb meelele pai ja seest soojaks. Ja veelgi lahedam on see et sarnase hobiga on ( täiskasvanud kes käivad militaartehnilisi satelliite kasutades metsast tupperwaret otsimas ;)) meid palju. Ja nüüd saamegi riburada pidi tulla kaema mida siis sünnipäevalapsele kingiti ja teha ka sissekanne õnnesoovide raamatusse. Hommikul muidugist oli hetkeks peataolek, et kuhu suunas nüüd täna siis kappama peaks hakkama. Aga otsustasin eilset nõiatantsu ja unenappust arvestades hoopis passida. Siis aga hakkas messengeris siit ja sealt piiksuma ja keskpäeva paikku leaidsin, et kerge värske6hu doos ei teeks siiski paha. Seekord olin niipalju laisk küll et võtsin kodust ikka rakulka ka kaasa ja nii muuseas viskasin veel paar abivahendit kotti. Mõne lasuga sai köis enamvähem koha peale paikka. Käisin ise esimese ringiga üleval ära ja kohendasin liini natuke paremaks. Eks 3.0 peiduka järgi oli kohe ette aimata et vertikaalsele etteastele järgneb veel miskit. Nac aega isegi pusisin seal aga kuna kohapealsete abivahenditega oli omajagu tegemist siis otsustasin hoopis alla laskuda ja teistel ka lasta rõõmust osa saada :D Pealegi teadsin et kotis on mul gramm tummisem abivahend kaasas mis protseduuri lihtsustaks. Nii läksidki kõik rippasendisse alustades Jaanikast kuni Kauponi. Ma ise tegelikult teist korda üles minna ei plaaninud. Aga l6pus hakkasin kahtlema et kas ikka minu nimi ka raamatusse sai. Nii läksingi kindluse mõttes uuele ringile :D Igati vinge T5 kingitus ja sellise üllatuslikult laheda l6puga. K6ige naljakam kogu selle asja juures oli see et alles eile olime siit vaid paari km kaugusel käinud nõiatantsu ümber lõkke keerutamas. Siis olid samuti saunatamis ja merremineku plaanid. Siis kiideti just siinset rannasoppi hea põhja ja kiirelt sügavaks mineva vee järgi. Tegelikult vuhises öö nii kiirelt et ei jõudnud sauna ega vette. Täna kui seltskond oli laiali vajunud otsustasin siiski selle vea ka ära parandada. Nagu kohalikud seda kutsusid "Austraalia rannaks". Vesi oli t6eliselt m6nus. Peaaegu sama mõnus kui ronimine ;P Kiitused peitjale

Vihjepilt ;)

 1 

Hommikul otsest plaani siia kanti tulla polnud ja ka uued aarded nii palju mõjutanud. Küll aga mõjus Tarmo teade, et on täna seda aaret otsima minemas. Viimasel ajal on nii palju 5.0 maastiku aardeid avaldunud, et peab igat võimalust kasutama, mida pakutakse. Pakri poolsaare maastik on nii mõnus kaherattalise jaoks, et kuigi õhk pisut jahe, siis ei hakanud autoga kohale tulema. Nii saigi kohe esimesel võimalusel asfaldilt maha kruusale ja edasi metsateedele tuldud. Kogu see kant oli täna "Teeme ära" rahvast ja lihtsalt jalutajaid täis. Isegi kaks haagissuvilat nägin. Tegin lihtsa drive-in'ni ning vaatasin kuidas Tarmo liini püsti paneb. Kuigi ronimiseks hea puu (vähemasti on tugevad oksad), siis köie heasse kohta saamisega läks kaua aega. Kui ronimiskord jõudis minuni, siis algus oli hea, aga aarde lähedal andis kõrgus juba tunda ning viimane meeter jäi alistamata. Peamiselt seetõttu, et köis jooksis vastu oksa ning otsustasin ebamugavustunde lõpetamiseks tagasi alla sõita. Hilinenud õnnesoovid Simonele :)

Kuna Leetse kanti tuli täna nagunii aaretesadu, seadsime sammud muidugi siiapoole, vahepeal sai Tarmoga kokku lepitud, et tuleme ka seda ronimist proovima logida. Olin ise natuke kahtleval seisukohal ja pelgasin et Kristjan on end äkki taaskord kõrguse suhtes ületanud, lõpus pidi veel mingi tsikibriki olema ja üldse pole ma ju pool aastat üldse roninud ja nii. Kui kohale jõudsime, sai Tarmo varsti ka köie üle ja ronis kõigepealt ise üles et köit kõrgemale sättida. Konteineri kohta ütles ta, et kohapealsed abivahendid hästi ei toiminud. Järgmisena ronisin siis mina, varustatuna lisa abivahendiga. Ronimisvöö tegi kahtlaselt naks-naks ja üldse oli kogu see protsess üle pika aja taas parasjagu hirmus. Üles jõudnud, pidin ikkagi natuke veel mööda oksi edasi ronima, et kastini ulatada - see oli kõige hirmsam. Kasti lahti saamisega läks pisut aega värisevate käte tõttu, kuid lõpuks siiski õnnestus, nimed kirja ja alla tagasi. Pärast käed ja jalad värisesid veel tükk aega :) aga hooaeg on vähemalt avatud! Aitäh peitjale ja kaaslastele! Palju õnne sünnipäevalapsele tagantjärele ka! Vägev jupstükk seal puu otsas!

 1 

Kui ei ole kiiret ja ronimisjärjekorda selja taga, võib sentimeeterhaaval päris kõrgele jõuda. Kui Ove ronis, siis oli tal võimalus päikeseloojangut nautida. Minu ajal oli väljas nii pime, et oli suht ükskõik, kui kõrgel oled - nagunii alla ei näinud :D

 1 

Reklaam aardele ja päikeseloojangu nautimisele kõrgusest oli hea ja nii saigi esialgu homseks plaanitud ronimine hoopis täna õhtul plaani võetud. Kohapeal tulistasime esimese lasu üles aardest tublisti altpoolt aga panime sinna igaks juhuks köie paika. Järgmised lasud aga läksid kõik õigele kõrgusele ja kolmandal korral jäime köie asetusega rahule. Nii mugavat ronimist ja logimispositsiooni ronimisaarde puhul pole ammu kohanud, selle eest võib aardele anda maksimaalsed stiilipunktid. Üleval toimetades avastasin ühel hetkel, et üks aardedetail on kadunud. Õnneks sai aarde logida ka ilma selleta ja Mikil õnnestus see detail puu alt üles leida ja see sai hiljem üles pesakasti tagasi toimetatud. Aarde asukoht on hästi valitud ja ülevalt oli imeline vaatapilt horisondil merel loojuvale päikesele. Igati FP vääriline aare.

 1 

Kui kõik päris algusest ja ausalt kirja panna läheks päike enne selle kirjapanemist looja. Kes "telgi taha" vaadata tahab küsib ehk ise. Igatahes oli see tähtis päev täna kätte jõudnud ja nagu mu sisetunne ütles, siis polnud Simone üldse nii üllatunud, kui olla võiks. Kogu planeerimine oli üks paras komejant ja eks sellest ka mu sisetunne ei petnud. Asi kukkus välja nagu kukkus aga vähemasti oli ilmataat meile armuline ja valas selle vihma kusagil mujal maha. Kui sünnipäevalaps oli kõrgustes ära käinud ajasime endale hunniku liha sisse ja siis oli minu kord puu otsa ronida, et üks detail üle vaadata, millega Simone pisut jänni jäi. Esimese hooga sain natuke jännata seal sellega aga sain siiski korda ja kuuldavasti pole järgnevatel enam sama probleemi esinenud.

Jõudsin täna siin ja praegu arusaamisele, et pole vahet, kui palju ja tihti saab kõrgusi vallutatud. Kõrguse hirm ei ole see, mis nipsust ära kaob. See ei kao kuhugi! See on asi, millega ma lihtsalt tegelen ja vajalikul hetkel selle tunde lukustan. Mul on neid ronimisi kodus arvuti taga istudes, neid meenutades ja logi kirja pannes enamasti nii hirmus, et käed on hirmust higised. Aga siin turvalises keskkonnas võin ma endale seda lubada. Välitöödel pole selle jaoks aega ega kohta. Ehk siis mis ma tahan sellega öelda? Andke endale võimalus! Proovige! Te võite ennast ületades end üllatada!

Ja see vaade! See võrratu vaade! See on seda väärt! Parima vaatega ronimisaare üldse, mida siiani kogenud olen. Ise tahaksin siia kindlasti veel ronima tulla. Tänan ja õnnitlused päeva kangelasele!

 3 

Meiepoolne ettevalmistus algas juba teisipäeval, kui pidin Simone eemale meelitama, et Kristjan saaks rahus aardega tegeleda. Tänaseks olime kokku leppinud, et meelitame Simone metsa telefoni kõnega autoga kinni jäämisest. Simone sealjuures mängis oma osa nii veenvalt, nagu olekski päriselt uskunud. Kohale nad laekusid, meie liiva alla kaevatud auto vaatasid ka üle ja siis hakkas sünnipäeva trall pihta. Kõik oli äge. Sai söödud, joodud , ronitud. Ilmaga oli vedanud, sadu polnud. Pidu kestis peaaegu kuueni. Tänud peitjale

 7 

Meil oli üliväga rahulik kodune pühapäeva hommik. Kui keskpäev hakkas juba kätte jõudma ja vihma-lund-lõrtsi ikka sadama ei hakanud, siis hakkas tekkima väike geoepiturlik rahutus ja kiskus kuhugi õue. Kuna kaugele minna ei viitsinud, siis mõtlesime piiluda natuke uut VAMM-i rada. Jõudsime umbes 3 ägedat aaret logida, kui avaldus Simone kingitus. Vaatasime veebis üle kus ja mis ning jätkasime rahulikult oma kulgemist. Siis äkki hakkas telefon piiksuma ja varsti tulid sõnumid tordist jne. Meil ikka veel mõte ajust jalgadesse ei jõudnud ja noppisime veel 2 VAMMi. Ja siis äkki käigu pealt sündis otsus, et muudame plaani ja sõidame Paldiskisse. Tagurpidi käik sisse ja umbes kolmveerand tunni pärast olime õiges kohas. Pidu oli täitsa hoos, metsa oli rajatud täitsa metsavennalik maskeeritud laagriplats. Grill tossas, rõõmsad näod ümber selle. Kui kuulsime, et teistel kõigil juba aare logitud, siis pidime meiegi selle kingituse metsast üles otsima ja Salme alustas teekonda aarde juurde. Kõik sujus ilusti, varsti oligi ta kohal ja asus aaret uudistama. Vau, milline meistriteos! Polegi vist varem sellisel kõrgusel nii huvitavat teostust näinud. Mulle näidati maapinnal videoklippi sellest lahedast karbist. Kui Salmel aardega kõik tehtud sai ja maapinnale jõudis, siis seisis minu ees Kristjan koos traksidega ja tundus, et talle vastu vaielda pole mõtet. Ajasin siis varustuse selga, uuendasin oma teadmisi varustuse kasutamisest ja asusin pusima. Kuna kõik rääkisid uhkest vaatest, siis sahistasin ennast tasapisi üles poole ja kui minu jaoks oli täitsa tore kõrgus saavutatud, siis sain ka seda laskumise mõnu nautida.

Suur-suur aitäh ülivinge aarde meistritele, headele geosõpradele kohale meelitamast ja ronima utsitamast. Ja palju-palju õnne ja rõõmu Simonele! Meile meeldis tänane ootamatult teele kerkinud geosündmus väga!

 13 

FTF 13:15. Pikem logi hiljem GCs. Aitäh ja kummardus ägeda teostuse eest! PS! Sellist teist viiekat Eestis veel ei olnudki, on mida uudistada ;)