Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Läänemaal Puise rannas avati septembris 2020 mälestusmärk kõigile neile, kes 1944. aastal üle mere Rootsi põgenesid.
Sügisel 1944 läksid Läänemaalt Puise rannast lähenevate punavägede eest Rootsi poole teele kümned tuhanded inimesed. Paljud neist ei jõudnud kohale.
"Hinnanguliselt on jäänud merre 5000 inimest selle minemise käigus," ütles Eesti Memento Liidu juht Arnold Aljaste. "Kõik, mis vähegi ujus, see merele läks. Ja need olid ikkagi merekindlad paadid, need käisid ka edasi-tagasi ja tehti väga palju reise. Siin olid mootorrattad, autod, lapsevankrid - rand oli ummistatud nendest," lisas ta.
Mälestusmärgi suurpõgenemise meenutuseks lõi Aivar Simson. Selle idee autor on Heidi Ivask, kes ema süles koos sadade teiste põgenikega Puise rannas paati ootas. Mälestusmärk pandi püsti memento liidu eestvedamisel.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (3), vaatamisväärsus (2), ujumiskoht (1), lastesõbralik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC985RB
Logiteadete statistika:
78 (98,7%)
1
1
1
0
0
0
Kokku: 81
Tõstsime tuulega ümberkukkunud lillekorvid püsti tagasi, logisime aarde ja loodame, et ise ei pea mitte kunagi selles olukorras olema.
Kunagi käisime siin Kristaga, kui skulptuur veel avatud polnud. Nüüd siis aardega koos esimest korda. Aitäh! Mingid tüübid ujusid ja vesi oli soe.
Vaatasime mälestusmärki, lugesime ilusat pühendust kivil. Seejärel otsisime aarde üles. Aitäh.
Logisime selle tagasiteel Puisest Kiidevale kohapeal ühelt tädilt laenatud Küprose pastakaga, sest meie kirjutusvahend oli autos teise jope taskus ja kotis polnud midagi. Teistes teel leitud aaretes olid kirjapulgad kenasti olemas. Tore ja tutvustamist väärt koht oli päris rahvarohke. Aitähh
Ilus mälestuskivi, taas pean ütlema, et ilma geopeituseta ma poleks siia tõenäoliselt sattunud. Tänud peitjale.
Eesti on mereriik. Paraku jutustab meri ka traagilisi lugusid. Mälestusmärk on meeldiv. Aare ka end kaua otsida ei lasknud. Nautisime mereranna vaadet. Tänan.
Tükk aega otsisin, ei leidnud midagi, siis lugesin logisid, tõstsin pilgu ja vaatasin aardele otsa. Nojah, ju siis oli nähtamatu vahepeal. Kena mälestusmärk. Aitäh peitjale.
Nukker mälestusmärk, tänud siia juhatamast! Logileht oli täis, lisasin ühe tühja lehe juurde.
Tore jäädvustus rasketest aegadest. Siin varemgi käidud, nüüd siis ka peitust mängimas. Tänud peitjatele!
Puise poole sõites märkasin siin militaarvärve, telki ja kõlareid. Kui poolsaare lõpus olevad aarded otsitud, tegime siin parklas peatuse, kuid enam polnud siin kedagi. Tutvusime memoriaaliga, leidsime aarde ning asusime koduteele. Aitäh!
Traditsiooniline Eesti reis kulges seekord mööda trassi Paldiski-Haapsalu-Vändra-Suure-Jaani-Põltsamaa-Paide. Nelja päeva jooksul sai leitud hulk aardeid, nende hulgas ka see siin. Aitäh peitmast ja kohta tutvustamast!
Väga tänuväärne, et selline aeg ja koht on leidnud tähistamist. Oluline lõik meie ajaloost. Tänud peitjale näitamast.
Kohtusin mõned aastad tagasi samast kohast põgenenud inimesega Rootsis. Praegugi jutud kõik ilusti salvestatud. Väga kurb lugu.Tänud kohta tutvustamast.
Kui Puise poole sõitsime, olid siin pingil mugud istumas, tagasiteel oli neil silmi-kaameraid ainult kauni päikeseloojangu jäädvustamiseks. Logisime enne, kui päikeseketas täielikult silmapiiri taha vajus. Aitäh!
Esmalt pidime siit mööda sõitma, sest mugud olid just mälestuskivi vaatlemas. Tagasiteel oli õhk puhas ja saime rahulikult nii mälestusmärgi kui aarde üle vaadata. Tänaste sündmuste valguses eriti mõtlemapanev... Tänud peitjale!
Päris karm koht kui järele mõelda. Ilus kuju oli kivi otsas. Tänud kutsumast, koht vajas aaret!
Aitäh! Vaatamata aarde väiksusele leidsime kiiresti. Jätsime ühe ilusa asjakese järgmisele leidjale.
Aeg kaob, mälestused jäävad. Aare oli pisut väiksem, kui väike. Aitäh!
Kurva looga paik. Selliseid peab ka olema, et ajalugu ei ununeks. Karbiga läks kiirelt. Tänud!
Nii kurb ja nii ilus. Väga meeldejääv. Tänud.
See on aare, mis viib kohta, mis hinge tõeliselt puudutab. Väga kaunis mälestuskivi ja tekst selle peal. Mida küll võisid need inimesed seal rannal oodates tunda? Väga kurb... Tänud peitjale!
Aaret väärviv koht. Imestan, kui palju aaretega tähistatud kohti siin poolsaarel on ning need kõik on aardeid väärivad. Aitäh siia juhatamast.
Taas killuke ajalugu pronksi valatud. Olid ajad, kus võeti selliseid riske. Pahatihti kalkuleeritud riske väga tõenäolise surma ja vähem tõenäolise surma vahel...
Kohaga sai tutvutud juba mõnda aega tagasi.Siis veel aaret polnud. Nüüd käisime spets aarde pärast. Kurvaks teeb ikka. Tänud
Pärast Altmõisas ööbimisega mõnusa geologimisõhtu veetmist ja päikselist hommikusööki terrassil sai suund mere poole võetud. Jalutatavaks ööaardeks jäi eila vähe kaugeks - ~8 km. Täna ennelõunal polnud siin kedagi ujumas ega nautlemas. Küll tundus, et keegi on äsja sarnaselt põgenenud - käterätt, ujukad, plätud, sokid. Aga inimest ei kusagil.
Asukoht on isegi lohetamiseks passiv, kui see tegevus seal just linde ei segaks. Mul täna loheasjad kaasas, aga õnneks polnud tuult piisavalt. Sestap ei saanud teada, kas segab linde või mitte.
Olen nõus, et ajalugu ei pea unustama. Sestap lugege Kajaliisi logi ja pange pöialt. Sest nii läheb. Suured tänud Tiinale ja Maratile mälestamast! Aga aare ei ole väike, vaid mikro. Korras siiski.
Mõned suvitajad ja ujujad olid rannas. Enamus olid veel ja meil oli vaja oodata vaid ühe vanapaarikese lahkumist. Peale nende ära minekut pistis Karl pea õigesse põõsasse.
Tegime peatuse mälestusmärgi juures. Siin paistis olevat rohkem nagu populaarne ujumiskoht. Ujujate vahetuse vahel panime nimed kirja. Mõtisklesime paadipõgenike üle ja lahkusime. Aitäh aarde eest!
Mälestusmärk hüüab juba kaugelt, et Mööduja peatu! Tegime meiegi siis peatuse.
Hääbuma hakkavad need mälestused. Täitsa huviga ootaks, mida arvavad sellest asjast X, Y ja Z generatsiooni suunamudijad kümnekonna aasta pärast: Miks need inimesed siia tulid? Miks nad ennem netis broneeringut ei teinud? Tallinnast käib ju laev Stokki! Miks nad uppusid? Kas neil kalipsosid ja päästeveste siis ei olnud?
See maailm on ikka üks imelik paik.
Rannailm tingis rahvast täis ranna, kuid kuna fookus oli meie huviobjekti suhtes vastassuunas, siis ei olnud probleem piiluda siia-sinna ning diskreelt logida. Aitäh. Ei teadnudki, et siin selline mälestusmärk on.
Täna ühtegi paadipõgenikku ei märganud. Palju oli kuumapõgenikke, kes põgenesid vette. Aitäh!
Ööbin Puise külalistemajas ja vaatasin, et üks aare läheduses u 800 meetrit. Randa jõudes oli rand inimtühi välja arvatud üks kalamees kes tegeles oma kummipaadiga, aga ta mulle tähelepanu ei pööranud nii, et sain rahulikult tegutseda. otsisin ja siis tuli kalamees kaldale ja hakkas auto poole minema ja mina lõpetasin otsimise. Toimedas auto juures ja mina hakkasin loobuma ja vaatasin viimase koha ära ja ennäe tuliki leid. Tänud peidjale!
Suvitajaid oli palju aga õnneks aarde juures keegi ei jõlkunud. Ühed olid aga täpselt kivi taha jäid peitu :D ty :)
Nagu karta oli, siis mugupuudust sellise ilmaga seal polnud, aga peale mõningast passimist saime vaikselt nimed kirja. Tänud aarde eest!
Väga ilusa teostusega mälestusmärk. Kuna kõik oli vihmast märg, siis pikalt siin aega ei viitnud ja pinkidel jäi seekord istumata. Aga aarde logisime siiski ära. Aitäh!
Surm siin või Siberis... Kõige enam tuleks taga nutta seda, et me ei hakanud soomlaste moodi venelastele 1939. aastal vastu. Relvad ja tahe meil ju oli. Pätsi seltskond tahtis säilitada rahu ja iseolemise, saime aga häbi ja alanduse ja okupatsioonid.
Enamik neid Siberis ja merel hukkunud ja kaugustesse põgenenud inimestest oleks kindlasti eelistanud surra pigem Narva jõel või Setumaal relv käes Eesti mundris kui orjana Siberis või põgenikuna merel.
Meie kohus on seda mitte korduda lasta.
Põhjus, miks meie siia randa tulime oli hoopis meeldivam kui nendel, kelle mälestuseks siin kivi...
Tänud meenutustele kutsumast.
Veedame seal rannas päris palju aega erinevatel põhjustel. Nüüd panime nime ka kirja.
Kena mälestusmärk.Istusime veidi pingil,nautisime päikesepaistet ja logisime aarde. Aitüma kohta aardega tähistamast!
Olime aardekirjelduse varem läbi lugenud ning ajalugu oli meelde tuletatud. Jah, olid ajad... Nende aegade meenutuseks on see väga kena ja sobilik mälestusmärk. Täname aarde eest!
Kena mälestusmärk. Seda põgenemist, läbielamist on meil päris raske ette kujutada, karm.
Mälestusmärk oli isegi pimedas muljetavaldav, valges ja nähtava vaatega merele kindlasti veel ägedam :). Aitäh uudistama toomast, see aare saab ka minu poolt FP :).
Kohale jõudes tabasime kõigepealt peaaegu teolt Ove, ajasime juttu, seejärel vaatasime mälestusmärgi üle ning viimasena logisime aarde. Aitäh!
See on üks kurioosne aare. Mis mõttes, võib ju küsida. No selles mõttes, et ma olen selle ära loginud ja siis üks hetk selgub, et ma ei ole seda loginud. Imelik värk.
Lugu algas igastahes sellest, et mitu kuud tagasi ma logisin selle aarde juba ära. Ja kui oli 24. veebruar, siis olin sama kivi kõrval ja tähistasime Kaitseliiduga Vabariigi aastapäeva. Seisin seal ja mõtlesin, et näe, just seal on aare ja ei tea, kas läheks ja vaataks logisid. Ja no nii kindel, et asi on tehtud ja pole mõtet.
Ja kui siis üks hetk see aare avaldus, siis oli see tunne, et mismõttes. No tõesti, mis mõttes! Selgus, et mul polnudki võetud. Et enne ka pole olnud siin aaret. Mida mida mida! Ja ma siiani ei oska seda seletada, täpne mälestus on sellest aarde logimisest ja seal käimisest. Ka põõsas, kus aare end peitis, on teada. Aga tuleb välja, et see on ikkagi unenägu või miski muu ulm olnud. Ja veel mäletan sulaselgelt selle aarde logimist. Oeh.
Kas hakkan siis kordama? Oma perekond on palju sellele kivile siin panustanud. Mina kahjuks mitte eriti, kui välja arvata Vabariigi aastapäeval siin käimine ja toetamine. Aga koht kindlasti vääris aaret, see on täiesti selge. Niiet aitäh, et sain teist korda siin käia, logida ja ka seda üllitist kirjutada!
Aare sai leitud matkal Kiidevalt Puisesse. Aitäh!
Seda kivi polnudki varem kaema sattunud. Nüüd panin logirullile nime kirja ning uudistasin kohe mõnda aega kivi ja selle ümbrust. Igati asjakohane mälestusmärk üles sätitud, viis mõtted minevikku tagasi küll. Praegu, kui tuuleiilid olid merevee peaaegu pruuniks maalinud, oli just eriti asjakohane seal toimunut meenutada. Tänud peitjale!
See meenutus keerulistele aegadele on küll kena ja südamlik. Tänud näitamast.
Olin just aiatööd lõpetanud kui heitsin pilgu telefoni. Oooo uus aare ja meie kodulähedases lemmikrannas. Käime seal suviti pidevalt. Nüüd, kus on paigaldatud pingid ja mälestusmärk püsitatud, on see rand veelgi kenamaks muutunud. Kohale jõudes oli rand inimtühi ja tuulevaikne. Võtsin topsi peidukast ja istusin pingile logima. Nii mõnus, rahulik ja vaikne. Tuttav kiviring paistis täna merest. Iga kord kui siin ujumas käime, lisame ka omalt poolt mõne.
Minu esimene FTF sai kirja 18.15
Aitäh peitjale!