Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
KoleM6nus on siis alternatiiv Koleilusale mis siis teatud põhjustel siin lähedal ära lammutati.
Inimesel on mitu meelt - nägemine, kuulmine, haistmine, maitsemeel jne. Siin saad kogeda mitut meelt korraga.
Logimisel kirjelda julgelt omi esimesi emotsioone ????
Vihje: Seistes valgel platvormil peaksid Iru hooldekodu poole vaadates seda nägema
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
ronimine (1), puugid (1), lumega_leitav (1), lastekäruga_ligipääsetav (1), drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC9162T
Logiteadete statistika:
71 (97,3%)
2
4
1
1
1
0
Kokku: 80
Tulime teisele katsele abivahenditega, kasutasime mõlemat ja siis .... konteiner on sügavuses, kust seda kätte ei saa.
Hele küsis rattasõidul, et kas mõni aare ka siin on ja muidugi oli. Algul taidlesime ja ronisime nullis aga siis lugesime vihjet aga ikka ei näinud miskit. Poludki miskit näha tegelt sest aare oli lõpuni sisse taotud ja kätte ka kuidagi ei saanud. Õnneks parkis 100m kaugusel üks kohalik ja nokitses oma auto kallal. Siis saingi Maivele mustkunsti näidata, kuidas keset metsa äkki vajaminev kruvikeeraja välja võluda. Siis nokitsesin ratta otsas veel tükk aega et aare kätte saada. Õnneks leidsid lapsed eemalt ühe ronimispuu ja Maive tegi ajaviiteks tantsutenni. Lõpuks panime end pidulikult kirja ja jätsime aarde vastavalt juhistele oma kohale. Eks ta jah väga nähtav seal nii on ja loogiline mõte on ta tõesti sisse lükata. Minu ettepanek oleks konteinerit veidi modida, et välistada valesti tagasipanek või et tops peidukasse lükatuna sealt välja ka vabalt tuleks. Tänud igati meeldiva ja põneva seikluse eest.
Olin antud kohas teist korda, lõhn oli sama mis esimesel korral. Tuli noorem pereliige endale õlgadele võtta, siis sai logitud.
Vanim leidmata yksk6ikide aare. Logimisprotseduur vastas täpselt aarde nimele. Aitäh!
Natuke ringi vaatamist ja silma ta jäigi. Veidi hiljem ka logitud. Tänud
Jalutasime aardeni ja meil täna ei olnud seal midagi hullu.Aitäh!
See aare vist tõestas, et ma olengi enamus lõhnataju kuskil 2021 paiku peale kahe koroona yle elamist ära kaotanud. Midagi nagu ei tundnud nullis. Aitäh!
Muuga aaretega läks meil nihu ja seetõttu viimases hädas tulime siia kohale. Ajasime redeli pagassist välja ja tulime objektile. Aare turritas täitsa välja, hiljem panime korralikumalt tagasi. Aitäh, siia rohkem nende aroomide tõttu tulla ei taha.
Kolemõnus oli hoopis see, et Muugal ühtegi skoori kirja ei saanud ning pidime siia tulema. Aare oli korralikult tagasi panemata, paistis teine kaugele. Märten tegi akrobaatikat. Logirull oli niiske ja tahaks ehk mingit minigrippi ümber, aga meil polnud täna võtta. Aga vähemalt sai tops natuke rohkem peitu.
Selle koha kohta on mulle palju lugusid räägitud, et mida täpselt siin kunagi tehtud ja hoitud ja ladustatud. Ja mitte isegi "kunagi" vaid üsna hiljuti. Nüüd on mõnisada meetrit eemal uhked uusarendused.. kuidas inimesed seal elada saavad, ei tea. Ju siis mõnda ei häiri.
Topsi eest tänud, oli väga vajalik meie tänase päeva päästmiseks!
Selle aarde külastust olen ma pikalt edasi lükanud. Täna siis otsustasin lõpuks asi üle vaadata. Topsi kätte saamine oli lihtne ja sirgeldasin oma varesejalad uue logirulli esimesele reale. Kuidas, aga tops omale kohale tagasi saada? Hetkeline mõtte paus ning siis otsisin autost oma Mac Aivari varustuse välja ja tops saigi probleemideta omale kohale tagasi. Tänan.
Tänud, see aare ka abivahendi abiga logitud. Tänud peitjale!
Aarde asukoht tuvastatud tuli aeg kukalt kratsida. Siis tuli otsus, abikas pagassist välja ja vaja ikka logida. Polnudki eriti keeruline, st minu jaoks, kes ma vaid redelit tasakaalus hoidsin. Korraks sattusin kogemata valele poole objekti ja siis tahtis see kolemõnus küll hinge kinni panna, aga milleks siis inimesele jalad on loodud, ikka parematesse kohtadesse liikumiseks. Tänud peitjale aarde eest.
Jõudsin kohale ja vaatasin aaret.. oeh. Esimese hooga tundus, et ainult vaatamisega see kord piirdungi. Aga vaatasin siiski pisut otsivalt ringi ja mõningase katsetamise järel oli aare käes. No tagasipanek osutus parajaks mässamiseks, kuid hädaldamisest oli kasu ja sain ta ikka tagasi ka.
Tänan peitmast.
Egas ei täädnud küll kus pool see Iru on, aga näha olli kohe. Tänud ????????????
Plaanis oli Nehatu sillale minna ja kuna oli aega siis soojenduseks võtsin kolemõnusa. Aitäh.
Kui peale tööd ka koduste toimetustega valmis sain ja ikkagi veel tund-paar vaba aega üle jäi siis otsustasin Pirita jõe äärseid kollaseid täppe harvendada ning KoleM6nus jäi esimesena teele. Sealt maalt kus Priisle tee hakkas kõnniteed meenutama jalutasin aardeni ja samal ajal lugesin viimaseid logisid. Loetu pani veits muretsema kuna ma tulin ju tühjade kätega ja viisakate linnariietega. Leidmise, kätte saamise ja logimisega polnud mingit probleemi aga tagasi panek võttis aega kuna keegi seisis natuke eemal ja ma pidin siis ka passima kuni ta läinud oli.
Meeltest nii palju, et aardele lähenedes lugesin rõvedast haisust aga ise tundsin samal ajal mõnusat kevade lõhna, linnud laulsid ja päike paistis veel. Platvormi kõrval seistes sain ka seda koledamat aroomi tunda aga õnneks polnud see väga tugev. Tänud.
Ma küll väga ei viitsinud, aga Carolys vedas mu kohale. Eks hilisel tunnil oli tõesti siin mugavam kui päevasel ajal oleks koos lastega. Kerget aroomi oli tunda, aga ei midagi hullu. Ronisin aarde järgi, mis ei olnud korralikult omal kohal. Natuke pidi ka külmunud logirulli välja meelitama. Kuna rulli lõhkuda ei tahtnud, panin nime kirja esimesse vabasse auku, mille leidsin. Proovisin aarde paremini tagasi panna, aga kahjuks ei õnnestunud, ilmselt oli segajaks jää. Vajab hooldamist. Aitäh aarde eest!
Aare ei sobinud ilusti oma pesasse ja kehvasti jäi see ka peale minu visiiti. Logirull märg ja jäätunud.
Täitsa mõnus oli, koledust õnneks vähem. Eks sellepärast ka, et väga pime oli ning ülejäänud meeles parajalt külmunud olid, aga piisavalt õnneks töötasid, et kui esimesel korral abivahendita nullis ei õnnestunud kuidagi ja peaaegu tülli läksime, sest avastasin, et minu “kallis” pastakas on Kärdi taskus tükkideks lagunenud, siis peale väikest jalutuskaiku auto juurde, külmunud teel veidi lähemale veeremist ning mõnusa abivahendiga juba uuesti nullis töllerdades läks palju hõlpsamalt ning kiiresti nimed kirja sai. Veidi kõhe oli, aga parem vist ikkagi pimedas, kui kogemata mugudele vahele jäädes valges, sest ühtegi head ideed küll ei oleks, mida kokku rääkida… äkki inspekteerima tulevast valgusfoori asukohta? #eestiliiklusvol3 :P Peitjale aitäh, tundus õudne ja pikalt vältisime, aga tegelikult päästis täna kenasti ja lihtsalt ühe päeva aasta lõpule lähemale.
Google näitas teed, aga seal ei olnud. Õnneks leidsime kiiresti üles teise tee ja saime autoga üsna lähedale. Vaatasime üle ja saime aru, et on ikka abivahendit ka vaja. Auto nati veel lähemale ja logitud ta sai seal kolemõnusas aroomis. Lihtsasti leitav aare, täpselt see mida täna vaja oli. Aitäh!
Hais vastas lubatule, öäkk. Õnneks eeltöö oli tehtud, abivahend kaasas ja sai kiiresti logitud.
Esimesel korral kätte ei saanud, teisel korral läks õnneks!
Kogesime kohta kõikide meeltega: 1 - nulli jõudes tahtis meid tappa räme s***hais 2 - võpsis tuhnides said sääred tunda nõgeseid ning käed parmugammustusi 3 - kuulsime kauguses maanteelt autode hääli ning metsa taga mugusid seletamas 4 - lõpuks tabas silm ka õige asja 5 - kahekesti komplemise teel saime nimed kirja. Kolemõnus oli. Aitäh!
Selle aarde leiulugu algab kevadest, kui ma mingil varahommikusel rattaringil mõtlesin, et vaat siia ma tulen ja selle napsan. Hilisem päev tõi suisa 4 mitteleidu veel lisaks, nii et see päev olekski ilma aardeta jäänud, aga see selleks. Ma ei tea, kuidas ma välja lugesin, et on tore drive-in :D Kuidas kellelegi, eksole. Mulle meenus miskipärast üks rebase ja kaarna muinasjutt, et näed ja saad aru, aga no kätte ei saa, tee või tina. Isegi mu ratas ei aidanud mind, muskilist rääkimata. Ja jube libe oli ka. Tookord pidin alla vanduma. Täna meelitasin kodust mugu kaasa tulema, lubasin ka n-ö drive-in`i ja puha. No mõnes mõttes nii läkski. Auto pidi küll teel põhjapidi auku kinni jääma, aga teisest küljest - ei olnud mingeid muguhorde segamas ega parme-sääski, kes seda järgnevat tsirkust jälgima oleks pidanud. Ühesõnaga, see tänane hommik oli tunduvalt meeleolukam kui kevadine, sain tagasipanekul isegi oma etteaste teha. Nõustun eelpool kirjutanuga, et logirull on megaäge - no et teda siis ikka jätkuks. Aitäh toreda aarde eest selliseskohas, kuhu tõepoolest muidu ei satuks. Lõppkokkuvõtteks oli tegevust nii palju, et mingeid kolemõnusaid asju ei olnud aega kogeda :D Megamõnus päeva algus.
Ei pidanud valgel platvormil seismiseks tasakaalumeelt kasutamagi. Aaret silmasime nägemismeele abil esimesest vaadatud kohast. Logidest loetavat ja ettekujutusmeele abil imehästi ninna manatavat peeru- ega roojahaisu täna polnud. Või on see koroonavaktsiinist, mis vahepeal haistmismeelt vääranud on, mine tea. Auto oli roolimismeele abil sadakond meetrit eemale teisele poole teed jäetud, sestap tuli kasutada 26-kraadides soojas ronimismeelt, millega hetkega aardeni küündisin. Ainult äsja viisakamad olnud püksid olid nüüd keskelt valgemad, ent seegi viga sai kloppimismeele abil pärast sama kiiret mööda peidikut tagasiroomamist parandatud. Nagu logirullile kirjutamismeele abil maalisin, oli rõõmus ronimine. Ikka inimlikum ja toredam kui enamus maastik 5.0 aardeid.
Aitümps peitjapaarile me meeli teritamast, ka selle aardega! Lahe, et logirulli jagub ohtralt :D
Siin jäi aare kiiresti silma. Geokotis leiduvat sobivalt kombineerides õnnestus ta ka kätte saada ja tagasi panna. Aitäh peitjale.
Ilus ilm, aga tööpäeval vähe jalutajaid õnneks. Aarde sain kenasti kätte jalgratta abil. Äge logirull ikka! Mida aeg edasi seda vahvam kerida. TFTC!
Kõigepealt leidsin nullist "KORRAKAITSEÜKSUSE" kes usinalt prügi pildistas. Ei hakanud neid segama ja eemaldusin. Eemal oleva maja parklas järgmist sihtpunkti valides see "ÜKSUS" aga lahkus ja sain uuesti tagasi minna. Parkisin nullile nii lähedale kui võimalik. Tõsine draivinn, topsi kättesaamiseks ei tulnud isegi autost välja.
Oli jah kolemõnus seal otsida. Õnneks saime kiiresti hakkama.
Piirkond oli täitsa uus. Polnud mööda seda teed varem sõitnud. Nullile lähenedes töötas nägemise meel ja karp jäi kohe silma. Ennem kui päris nulli jõudma hakkasime, kargas ninna hoopis midagi imelikku. Nagu oleks keegi tagaistmel kõva kärtsu peeru lasknud. Auto ukse avamise järgselt oli ikka päris jube hais. Abivahend püsti ja nimi nii kiiresti kirja kui võimalik. Logirulli esimesed paar tiiru veidi räbaldunud aga muidu korras. Lahkudes pidi sõitma natukene aega lahtiste akendega, et autos õhuvahetust teha. Tänud aarde eest!
Abivahendi lahti ja kinnipanek võttis rohkem aega kui leidmine ja logi kirja panek ;) Tänane viimane leid.
Taavi auto peale võetud, siirdusin siia. Ei teagi, miks varem polnud seda aaret külastanud, ju see kirjeldus ja KoleM6nus olek veidi heidutas. Autos oli näomask olemas ning see kindlasti suurendas seda, et oleks vähem Kole ja rohkem M6nus. Taavile jäi ruttu silma ning abivahendiga polnud kättesaamine mingi mure. Logirullil võiks kumm vms ümber olla, sest logirulli algus on juba üsna räsitud ning seetõttu on veidi keeruline logiraamatu kätte saamine/tagasi panemine.
(655) Aitäh!
Tänane päev tundus olema parajalt M6nus, et seda aaret otsima tulla. Kolegi tundus olema möödanik või kas siiski oli? Nägemiselundis kriipis kuuseokkake, mille olin eelmisel päeval koheva kuuse all sahmides lasknud endale silma kukkuda ning tegi nüüd usinasti mulle haiget. Kui miski aga juba haiget tegema hakkab, siis meenuvad ka kõik teised asjad, millega leppimine on mulle veelgi valusam. Mõtteis mõlkus tänane telefonikõne ühe väga lähedase inimesega, kes temale omaselt omas veel küll huumorimeelt, kuid häälest kostus eleegiline alatoon ja jutt kiskus viimse päeva poole, kuna tervis kiusab teda iga päevaga aina enam ja päevade mööda saatmine on muutumas väljakannatamatuks. Sellistel hetkedel tunnen üüratut abituse tunnet ja kõik igapäeva asjad tunduvad nii mõttetud. Sest see on lihtsalt nii Kole, kui ma ei saa aidata inimest, kes on mu eluteele kaasa andnud nii palju toredaid ja M6nusaid mälestusi. Läks liiga morbiidseks ära? Aga just selline see KoleM6nus elu ongi.
Kõiksugu KoleM6nusaid mõtteid mõlgutades tatsasin aardele aina lähemale ja korraga hakkas haistmismeel tööle ning andis märku, et ma olengi kohale jõudnud. Avasin silmad ja mu esmane emotsioon koos karvaste sõnadega ei kannata siin trükkimist. Võtsin hetke mõtlemiseks, et kuidas nüüd edasi. Midagi tarka pähe ei tulnudki ja las need rumalad mõtted jäävad sinna, kus nende koht. Mõtlesin, et ah ükskõik - uurin, mis peitjad teevad. Üllatuseks polnudki nad kuskil kaugel maal aaretamas, vaid üsna pea uutele jahimaadele minemas. Pakuti lahkelt, et tulevad ja aitavad mul aarde kätte saada, et ikka M6nus oleks rohkem kui Kole. Tatsasin lumes ja kuulatasin, kas lumi ikka krudiseb. Varsti oligi KoleM6nusalt Yksk6ik kohal ja sain tänase aarde vajaduse rahuldatud. Ajasime veel jupikese aega M6nusasti juttu ja ühtäkki läksime Kole kiiresti taas lahku. Aitäh, aitäh, aitäh!
Nulli ümber oli maapind valge ja loodus kole ilus. Kole mõnus oli olla siin ja aarde enda kättesaamine oli kole lihtne.
No liiga mõnus ei olnud, kolemõnus küll jah :D Kätte saime lihtsalt, aga tagasipanek võttis aega. Ei tahtnud ta millegipärast sinna ennast kukutada ja abivahend oli liiga nõrk, et suruda. Lõpuks tegi Margus väikse köieronimise ja asi sai korda.
Aitäh!
Selle kolemõnusa aarde juurde sattusin ma täna seetõttu, et ma olin eile kolelaisk. Peale seda, kui olime käinud Keilas ühte Jaapani mõistatust puuotsas logimas, ei olnud mul viitsimust redelit autolt maha tõsta, seega otsisin täna võimalust, leida aare, mis oleks redeliga leitav. Ja nii see valituks osutus. Metsaalune võbeles sellest mõnust ja kohe silmaga oli näha kuidas sealt võrevahelt seda valget auru juurde tuleb. Konteineri sai kiirelt kätte. Senikaua, kui mina autos logisin ronis poiss kribinal krabinal üles. Oleks võinud ju mind teavitada, aga ei. Ja siis, kui mina konteinerit paigaldasin, suutis ta kõik lombid läbi jalutada ja kummikud vett täis ajada. Järjest keerulisemaks läheb poisiga aardeid otsida. Iga otsimisega saab ta alati millekagi hakkama ja mina pean seda suppi siis helpima. Tänud mõnusa haisu tutvustuse ja aarde eest.
See kole mõnus koht on nagu omamoodi tasuta drive-in ( või drive- through) algtaseme testimispunkt moodsale haigusele. Mul oli test negatiivne, sest lõhnataju eksisteeris sajaga. Kole mõnus teadmine. Thanks!
Aare ise tuli kätte kenasti, aga tagasi minna enam nii hästi ei soovinud. Nii et suurem väljakutse seisnes algse olukorra taastamises. Loodus oli siiski abivahendite poolest helde ning nende tööriistadega saime hakkama. Aitäh!
Pimedas ja külmas, näpud tahtsid otsast kukkuda. Läbi häda saime isegi tagasi pandud. Mõnusat auru oli näha, õnneks sellega harjus. Arvata võib, et suvel on tummisem värk. Eks see nende lähedal asuvate majade enda kanalisatsioon on. Peaasi, et see solk jõkke ei läheks. Aitäh!
Kätte oli lihtsam saada kui tagasi panna. Nimed panime kirja nähtamatu tindiga kuna aardes kirjutusvahendit polnud ja endal polnud ka meeles võtta.
Muudetud mitteleiuks. Põhjus: puudub kanne logiraamatus.
Vaevalt see tuul seal igavesti vaid ühes suunas puhub. Kole mõnus on siis lähedal asuvatel elanikel. Naudid terrassil sooja suveõhtut ja siis see tuleb. Mõnus!
Kaardi järgi tundus kole koht, kus võib äkki kolle kohata, järelikult peab julgemate kaaslastega minema. Saanud vihje, et kolle siin siiski pole, ei tundunud asi enam üldse nii hull. Plaan oli jõuda valgel ajal, aga nagu ikka, plaanid kipuvad nurjuma. Kohale jõudes oli juba pime. Õnneks Mari on julge ja laps on ka julge, isegi minusugune argpüks julgeb pimedas nendega koos kahtlases linnaurkas jõlkuda.
Sättisime end platvormile vaatlema ja nägemismeeled teravnesid ning otsitav jäigi kaadrisse. “Pettumuseks” polnud täna siin mingit nii hullu haisu, mis haistmismeeli oleks proovile pannud. Edukas tiimitöö viis sihile, abivahendid jäid rakendamata, isegi Mari aksessuaarid jätsime terveks. Polnudki kole, hoopis täitsa mõnus kambakas oli.
Aitäh peitjale.
Kodu poole kulgedes oli plaan võimalusel külma ära kasutada, et ehk haiseb vähem. Parklas oli keegi end juba kenasti autoga tee äärde tõmmanud ja hingas auto kõrval aroome sisse ning seletas. Nägi välja nagu Merle ja osutuski Merleks. Milline õnn! Tessa tuli ka autost välja ja mina otsisin põhjatust kotist lambi välja, et nägemismeelel midagi teha oleks. Kulgesime läbi lompide nulli ja nooremad vaatasid vaadet. Mõne teise aarde juures on palju jubedamaid lõhnu tuntud... Mingil ajal jäi aare ka ette ja nimed said sisse kantud. Sõpradega on KoleM6nus aare ka ütlemata mõnus! Aitäh!
Siin oli ilmselt tuuline ilm abiks. Suurem osa aroomist puhuti minema ning sai täitsa hingata küll. Aitüma!
Haistmismeel sai koleda obaduse, enesetunne aga mõnus, nimed ju logiraamatus kirjas. Aitäh aarde eest!
ÖÄK, kuis haises! Tee oli huvitav aga hais oli tappev. Päris tundmatu tee oli.
Tänud näitamast!
Selliseid 3,0 aardeid otsima minnes olen ma omameelest kaval, et küll "pikad" ulatavad. Sittagi. Täna tuli endal must töö ära teha ja pärast haiseda. Ma ei saa siiani aru, mis asi siin niimoodi haises.
Ise siia ei peidaks aga tänud, et vähemalt lihtne oli!
Minu esimene emotsioon oli: seal on aare!. Kuulmis-, nägemis- ja haistmismeelt sai rakendatud, maitsmismeelt õnneks mitte. Reeglina saan 3.0 maastikuga aarded ise kätte ja tihtilugu jalad maas, aga siin ei õnnestunud. Anne aga oli kaasas ning tal käis see probleemideta.
Koht oli meie geograafia järgi ikka täielik pärapõrgu Tallinnas. Ja suur oli meie üllatus nähes läheduses uusi elamuarendusi. Kohale jõudes hakkas just üks auto teeotsast välja ukerdama. Ootasime tema lahkumise ära ja läksime asja uurima. Kuskile platvormile ennast üles rivistama ei pidanud, õige koha tabasime ära juba objekti poole jalutades. Kiiresti oli selge, et abivahendiga saab siin kõige kergemalt logi kirja. Panime atraktsiooni üles ja oligi aare näpus. Väga äge uudislahendus oli logiraamat. Ja kogu pakutud lõhnabuketi hingasime ka korralikult sisse. Täname!
Logisid lugedes oli juba teada mis siin ees ootab :) Kuna senini pole veel oma "pätut" , siis pidin ikka omaenda pisikeste kätega logimiseni jõudma. Õnnestus. FP paneme kah.Aitüma meelelahutuse eest :)
Pärast vihmapüha oli küll tore vahepeal öhtul värsket õhku hingama tulla, aga kas seda siis oli siia haisu kätte vaja tulla tegema. Ju siis oli kuna siin ma olen. Peen huumor igatahes peitjal. Kohale jõudes kirusin iseennast kuna olin just pikalt autos vedelenud sobiva varustuse koti välja tõstnud. Mis siis ikka, tuli ilma hakkama saada. Täitsa õnnestus ja lausa esimese katsega. Konteineri tagasi paigutamisega nii lihtsalt ei läinud, esimene katse luhtus sajaga. Tuli ikka peopesad süljeseks teha ja hoopis teine tera.
Tänud.
Emotsioonid olid korduvad ehk endised. Seda, et siin fekaaliautodele purgimiskoht oli tean juba paarkümmend aastat. Lugesin, et suleti 2016, kuid lõhnad pole kuhugi kadunud. Tõeliselt aroomikas koht, kuhu uusi elamuid arendada. Aare nähtud, kombatud, nimi kirjas, aitäh!
Tõmbasime kopsud mõnuga õhku täis ja logisime ära. Õnneks oli teataval määral ravimeid kaasas. Tänud!
Enne siia tulemist sai loetud, et aare pakkus professorile kangesti nalja. Tahtsime isegi siis seda huumorit näha ja kogeda. Eks ta ole, objektile jõudes tahtis see lämmatav paks hais silmanägemise ära võtta, seega olid kaks meelt kohe rivist väljas. Aarde leidmiseks tuli siis kasutada kompimismeelt ning kuna ühtegi sobivat abivahendit polnud kaasas, siis tuli kasutada palju lolli jõudu ja oligi karp käes. Et aga see asi nii lihtne ei oleks, tuli peale logirolli viseerimist seda aktsiooni korrata. Taas väike pingutus ja oli karp omal kohal tagasi. Saime hakkama! Lisaks sai aardesse poetatud ka üks TB. Meie täname.
Kõik oli kole ja mõnus - täpselt nagu nimes lubati! Kuna eelmisel päeval välja väänatud jalg tegi haiget, siis mulle halastati ning pääsesin seekord kergemalt. Aitäh!
Esimene emotsioon: pole ta nii kole midagi. Tegelikult seda arvasin isegi ette, sest viimati paar aastat tagasi samas kandis kooserdades midagi väga koledat silma ei hakanud.
Teine emotsioon (peale autoukse avamist): pole ta nii mõnus midagi! :D Uhh, ei kadesta ümbruskonna elanikke tõesti :o) Aga emotsioon teatavasti ei sega logi kirja panemist.
Maastik oli see, mis segas. Nagu mõnel pool mujalgi, on säärased mulle ikka vähemalt 4.0, mitte 3.0. Antud juhul leidsin kohapealt ühe 5.0 variandi, kuid sellega suutsin sooritada vaid esimese poole operatsioonist. Teise poolega mässasin omajagu kuni juba natuke liiga mõnus hakkas, siis lõin käega ja lahendasin asja robustselt kõvasti kapitaalsema abivahendi toel. Sai tehtud, täname.
Esimene emotsioon oli, et kurja see aare nii kõrgel nüüd on. Õnneks abikas oli täpselt aarde all ning sain vajalikud protseduurid tehtud. Aitäh aarde eest!
Natuke kogesime seda kolemõnu seal ka, aga saime õnneks päris kiiresti hakkama. Tänud!
Kodu aardega kiiret pole aga seekord oli ka selle aarde aeg käes. Sai auto ära pargitud ja nulli poole jalutatud. Mäletasin seal ühte teist objekti ja rahulikult jalutasin nullist mööda, ise mõeldes, et jube kaua kõndinud juba kus see betoonist jäme post siis on? Ei tea, seda posti vms asi seal vanasti oli ei näinutki. Ajasin siis gpsi ja punkti omavahel paika, kohapeal kannataks ramusasse lõhna isegi kirve kinni lüüa :D Aga õnneks seda oli vaid teatud kohtades ja väga ei levinud mujale. Veidi tuli ikka otsida ja oli ära tallatud murust näha, et ma ei olnud ainuke kes otsimisega pingutama pidi. Aga seda muidugi mitte üleliia kaua, leides läks nagu muigele. Väga lahe, minu poolt kindlasti lemmikpunkt aardele. Aitäh :)
Noohhh… Ütleme nii, et üksi oleks mu vastupidavusest kättesaamiseks ikka veits väheks jäänud. Aga et täna oli meid siin mitu ja strateegilisel jännijäämishetkel sain sõpradelt varbale tuge, ei jäänud tops skoorimata ka sõltumata sellest, et kõigi kolme pikkuselisajad parasjagu kodus oma parimat puhkust puhkasid… :D.
Tore teostus aardel, aitäh yksk6ik-tiimile peitmast :)
Seda aaret sõitsime vallutama mööda Kommunismi kiirteed. Aga kui ikka kole mõnus, siis tuli seda ka vaadata.
Koledasti mõnus oli ka see, et vaatasime kolmekesi seda maastik kolme ja 0 abivahendit :) Aga kui on kaasas Maris, siis pole sellest ka lugu ja peagi saime kenasti logida - mina, Maris ja siis üks mugu, kes vaatas niisama pealt ;) Aitäh aarde eest!
Kui ikka kodukanti aare pannakse, siis tuleb see asi ikka kohe üle vaaadata. Kulgesin siis peale tööpäeva lõppu kohale. Miskipärast läksid kohe mõtted Tartule, aga õnneks siiski nii hull asi polnud. Käisin katsusin selle topsi ära, aga midagi jäi nagu puudu ja kuna asend polnud pikemateks mõtisklusteks kõige mugavam, siis kobisin alla tagasi edasist plaani pidama. Selle aja peale saabus Britt. Valmistusin just teisele katsele minekuks, kui saabusid ka Simone ja Tarmo ja kuna neil oli vahend, siis edasine oli juba vormistamise küsimus. Tänud aarde eest!
Võtsime kiire ampsu ja suundusime peale tööpäeva uut aaret uudistama. Teolt said tabatud Priit ja Britt, kes justkui veidi nõutult aardele otsa vaatasid. Ulatasime abistavad vahendid ja ühiste jõududega tuli STF kl 17:00 võrdlemisi muretult. Aroomid olid üle mõistuse meeliülendavad ning ega kaua tahtnudki siin jõlkuda. Aitäh!
Täitsa juhuslikult sattusin õigel ajal õigele poole linna sõitma. Hommikul olin veel pahane et kommunikatsiooni puudumise ja infosulu tõttu olime oodanud juba 7 nädalat kaupa mis nüüd laos tuli välja et lausa riiulikraam. Linna poole tagasi vurades tegin siin väikese pitstopi. Koleilusast polnud enam midagi alles aga parem lõpuni viidud projekt kui et kauge nõukaaegne unistus. Minnes kasutasin põhiliselt nägemismeelt, kuulmismeel oli kõrvas põksuvast spotifyst hõivatud. Kohapeal polnud kahtlustki mis nüüd tegema tuleb hakata. Võtsin poosi sisse ja "viskasin silda". Täitsa tühi logiraamat vaatas veel vastu. Parandasin selle vea kohe ära 10:51 said esimesed konksud kirja. Ühtlasi jätsin topsikusse kirjutusvahendi. Kolmas meel ehk haistmismeel hakkas tööle alles autosse tagasi jõudes. Eks selle vastu aitab juba pesumasin. Aga aare iseenesest täitsa vinksvonks. Tänud peitjale ;)