Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare viib seekord teid hobuse monumendi juurde Luunjas.
Esimesel mail 1990. a tähistati Luunjas riigimajandi 70. aastapäeva. Kuna hobuse kasvatamine ja ratsasport kuuluvad traditsiooniliselt Luunja vallaelu juurde ning mõisasüdames peetakse hobuseid ka praegu, püstitati tähtpäeva puhul Luunja alevikku monument põllumehe parimale abimehele ajaloos - hobusele. Pronksist hobuseskulptuuri autoriks on Endel Taniloo.
Ööl vastu 20. juunit 2017. a värviti skulptuur tundmatute kunstnike poolt lillaks. Rahvapärimuse kohaselt muutus hobune vihast lillaks, sest haldusreformi käigus ähvardas Luunja valda sundliitmine Tartuga. Vald suutis oma iseseisvuse säilitada.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (2), lumega_leitav (1), drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8Z1T3
Logiteadete statistika:
119 (99,2%)
1
4
4
3
0
0
Kokku: 131
Seda olin varem käinud vaatamas, kuid kuna sellisest peitmisvõimalusest polnud teadlik, siis leidmata ta jäigi. Aga mingi moment sattusin internetis kolades nägema, et sellised asjad on olemas ja esimesena torkaski pähe lilla hobune, et äkki... Ja nii oligi. Tänud peitjale!
Tänase õhtu viimane peale Kavastu tiiru. Tänud, päris kaval teine...
Logiraamat veidi märg, muidu vahva. Aga ega pimeduses nagu aru ei saanudki, mis värvi see hobu on. Päris hobeseid nägime ka muidugi! :)
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Aare on tunduvalt kaotsi läinud. Millalgi panen uut aaret.
Vahetatud märg logirull uue vastu. Vana on minu käes
Peale orienteerumis üritus tulin siia. Leidsin aarde kus oli märg logirull sees mille vahetasin välja uue vastu. Vana on hetkel minu käest. Tänan peitjat!
Küll sai siin ikka pime oldud ja kaua otsitud. Vaatasin, et see oli viimane "lilla" aare geopeituse nimekirjas. Nüüdseks on see värv nimekirjast maha kriipsutatud kuniks keegi veel millegi lillaga lagedale tuleb. Aitäh, obene oli ea.
Lillaks päris ei otsinud aga siiski. Kena aare mis muud. Hobune oli kah ilus. Tänud
Jätsime Tartuga hüvasti ja teel järgmisele vahvale turistikale, ehk Kavastu parvele võtsime ära ka kõik teeäärde jäävad aarded. Siin sai ikka natuke aega otsida ja siis logidest tuli üks vihje, mis viis ka leiuni :)
Otsisime seda aaret naastes Mehikoorma ja Räpina vahelt peale Medi töösutsakat tegemast. Ahaa, nüüd ma siis tean, miks see hobene lilla on! Vot seepärast on geopeitus lisaks tore, et saad uusi teadmisi ja tänu sellele paremaks inimeseks ;-) Me hakkasime ka vaikselt otsimisest lillaks muutuma. Õnneks ikka leidus ja kõik klaar. Tore hobese tutvustus, aitüma Jaan-Raulile!
lahe konteiner, sarnaste objektide paljususe tõttu on õigest lihtne mööda vaadata :) aitäh
Esimese hooga oli tunne, et aare võiks ka lilla olla, et siis ju leidmine hulka kergem. Vaatasin küll aardele otsa aga ära ei registreerinud, et see ongi see. Logiraamat on logimiskõlbmatu jäätunud paberikäkerdis. Logi läks kirja ühele teisele paberitükikesele. Aitäh!
Lillat hobust koos geopeitusega olen siin varemgi teinud. Seekord oli visiit palju edukam. logiraamat oli päris märg.
Tänud.
Lillat suksut olen varemgi möödasõidul silmanud. Täna siis tegime ka geopeatuse. Esimese hooga oleks tahtnud kohe hobust paitama minna aga tuli hoopis teine suun valida :D Tänud peitjale
Lugesin kirjeldust "Aare viib seekord teid hobuse monumendi juurde Luunjas." Peatusime ja imestasime, kus see lilla hobune siis on? Siiski märkasime lõpuks, oli täitsa olemas. :)
Aitäh.
Leitud kiirelt. Paber natuke jah niiske, aga sain oma nime kirja. Polnud autos ühtegi mõistlikku paberit asemele panna. Aitäh, vahva topsik!
Logi täiesti vettinud ja loetamatu/kirjutamatu. Minimaalselt vajab korralikku kuivatust. Ideaalis uut logi ning vähemalt minigripp kotti.
Läks õnneks suht kähku. Logi on samas täiesti läbi vettinud ning suht kokku plärtserdatud nätsakas. Leotasin musta tindiga sinna oma pläraka juurde.
Tänud!
Ah et selline hobune siin. Kuju oli lahe, aardekonteiner samuti. Peitjale tänud!
Found it: 24.Jun.2022 18:36 Lilla hobuse/Purple horse's
Väga armas kuuse mikro, niisugused mulle meeldivad. Tänud peitjale
Ma ootasin leida seda sirelikarva hobust samalt poolt teed, kui aare oli. Huvitav olevus see hobune siin igal juhul ja ega konteiner ka palju alla ei jää. Tänud!
Ongi hobune ja ongi lilla... Indrek lihtsalt läks ja võttis topsi, kuigi võimalust kauem otsida oleks siin ju küll. Aitäh peitjale!
Täitsa huvitav lugu selle hobusega. Aitäh tutvustamast!
Autoga aarde juurde jõudes, tulid just ühed peiturid aaret logimast. Pimedas väga enam seda lillat hobust ei näinud- kuju küll, aga värvi kahjuks mitte. Tänud peitjale.
Panime uue logiraamatu.
Üks geoheategu igasse päeva :)
Hobune on ju täitsa vaatamisväärsus. Aarde otsimisega läks küll natuke aega, aga leidsime. Logirull on ikka väga-väga täis. Aitäh peitjale!
Pikkade saabastega oli väga mõnud paksu lume sees toimetada. Ma eriti ei jõudnudki otsima hakata kui õige asi mul otse nina ees oli.
Otsisin silmini täis logirullil väikse nurgakese kuhu enda harakajalad kirja panna. Ei olnud täna sobivas mõõdus asendust kaasas. Tänud!
Logide süvanalüüs aitas siin suurest hädast välja. Oli tõesti hästi täpselt koordinaatidel. Aitäh!
Pidi see hobune ikka vihastama, et nii lillaks läks. Tänan.
Natuke aega otsisime kuniks ebakõla silma torkas :) Logiraamatus ruumi jagub
Kuna Luunja teine aare jäi seekord haardeulatusest välja, tahtsime selle kindlasti ära võtta. Lootus hakkas juba kaduma, kui logiteadete abil küüned ikkagi taha saime (tänud kugupeetud emale). Aitäh aarde ja lilla hobuse tagamaade avamise eest!
Aitäh peitjale aga logiraamat oli tõesti veidi niiske!
Aare leitud, logiraamat sees niiske! Äge mikroaare! Tänud peitjale!
Täitsa nimele vastav aare. Tänud seda veidrikku tutvustamast.
Vaatasime Lilla hobuse üle ja leidsime ka vahva aarde. Kõik oli korras, logimiseks ruumi oli. Aitäh!
Tuttav koht, eelmisel korral ei olnud hobune lilla ja aaregi asus pisut teises kohas. Täname peitjat.
Seda hobust sai vaadatud ka aastaid tagasi, kui see veel lilla ei olnud. Ka aare oli tookord teises kohas. Seekord siis selline tore lahendus (ja ilusa päikeseloojangu saime pealekauba). Aitäh peitjale!
Tuttav teostus. Kes puid tunneb, leiab ruttu. Aitäh peitjale lillat hobust näitamast! Aare korras.
Luunja hobuse aaret oleme kunagi aastate eest juba otsinud, aga väga tore, et koht on taas tähistatud. Tulime lähedalt juubelilt ja mõtlesin oma autokonnale veidi südaöist aktsiooni pakkuda. Mõlemal ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Kuna väljas oli nii pime kui pime praegu üldse olla saab, võttis otsimine veidi aega. Äge aare, aitäh!
Võttis ikka tükk aega enne kui silma jäi. Ma ei mäleta, et logiraamat oleks täis olnud. (821) Aitäh!
Motoorienteerumise kuues otsimine. Tänud juhatamast! Ei olegi seda karva hobust enne näinudki.
Alguses kaardile ei keskendunud, käisime ümber hobuse. Lõpuks leidsin otsiti. Väga lahe.
Ühe puu varjust teise liikudes jalutasime kohale ja panime nimed kirja.
Tänan peitmast.
Ohho, kuuse mikro ja leiuks kulus vaid mõni sekund. Täielik vedamine :) Aitäh aarde eest ja lillat hobust näitamast!
Väljas ladistas üsna koledal kombel vihma ning Anna teatas, et sellise ilmaga kuusemikrot otsida ei ole kõige targem mõte. Ega ma isegi sellest mõttest väga ei vaimustunud, kuid tahtsin siiski vähemalt vaadata, millega tegemist ning natukenegi proovida leida. Tegelikult läks nii, et kuna enne otsima asumist sai mõnda logi sirvitud, siis oli ettekujutus enam-vähem olemas ja nii läkski objektil vast vaid ainult minut kui oligi aare leitud. Aga see peategelane ise on küll päris omapärane obune. Täname.
Hobust sai varem märgatud. Aardega läks veidi aega. Enne leidu ei tulnud, kui hakkasin meetreid nulli lugema, siis võttis Raiko ka konteineri välja. Tänud peitjale aarde eest.
Käisime hobust vaatamas ja siis aarde juurde. Leidsime mõistliku aja jooksul. Äge aare! :) Logima läksime päikese kätte ja kus siis hakkasid linnud vidistama, enne olid vaid kui sukad.
Esimene jalgrattaretk sel aastal. Ma polnudki märganud seda hobust varem :)
Otsustasime Annikaga rattahooaja avada ja Luunjasse sõita. Polnud mitu aastat ratta selga saanud ja arvasin, et lihtsalt vormist väljas, aga tagasi Tartusse jõudes selgus, et mu rattal pidur peal terve tee. Pole ime, et need 16km tundusid kui 30 km. Konkreetse aarde juures läks pimedusest hoolimata üllatavalt kiirelt. Jõudsime isegi vaielda, kas hobune on lilla või roosa ja pilte teha, enne kui kohalikud noored hobust vallutama asusid. Aitäh!
Wingmän seisis aardest 15 cm kaugusel ja seletas, et seda pole siin, tema juba vaatas. :-) Nojah, eks see oli ka sellises kohas, et nii võis juhtuda igaühega ning tundub, et see, kui keegi niimoodi aarde lähedal seisab, on seda kuidagi lihtsam silmata. Silmaring on piiratum ja fokusseerib paremini võibolla?
Nojah. Aitäh. Leitud.
Hobune oli ka tõesti lillaroosa.
Eelmise samasuguse leidsin mina, siin oli Catibergi kord. Aitäh!
Ahaa, jälle aare dejavu-sarjast - siin ma olen juba korra varem olnud. Sammusime nulli ja ei leidnud mitte midagi. Tiirutasime. Nuputasime. Lugesime logisid. Ja muutusime külmast ilmast ning läbilõikavast tuulest järjest sinisemaks ja külmunumaks. Hakkasin vargsi aru saama, miks hobune lillaks on muutunud. Siis andsime alla ja küsisime vihje. See aitas. Aitäh!
No kesse kurivaim nüüd hobuse lillaks värvis. Aarde eest tänud!
Selle hobuse juures olen korra juba leiu teinud siis ta ei olnud ennast veel ära värvinud.Natuke ikka läks aega enne kui nägijaiks saime.Aitäh!
Logi vahetatud ja lisatud ka minigripi kilekott. Loodetavasti peab uus logi niiskuse vastu.
Korra ma teda kuivatasin aga ei püsi see kuivana. Konteineri kork vajaks näiteks "kraed", et vesi otse sisse ei voolaks. Muidu teine igati asjalik.
Topsi sisu ja logiraamat märjad. Ilmselt vajab hoolduse käigus minigripi ja uut logiraamatut ka - paar rida oli veel vaba.
Hobuse poole suundudes olime sunnitud kohalike bemmivendadega mõõtu võtma. Nad olid oma neljarattalise sisuliselt keset teed seisma jätnud ja lobisesid auto ümber. See, et keegi teine autoga läheneb ja ilmselgelt mööda tahab minna, ei huvitanud kedagi. Kristjan laveeris sellest kitsikusest mingitmoodi mööda ja üsna pea paistiski too lilla olevus. Nulli poole suundudes ohkisin juba raskelt - no mitte ei ole need kuuse mikrod mokka mööda. Aga siin oli isegi võrdlemisi sõbralik teostus, millest mul otseloomulikult mööda õnnestus vaadata. Aitäh!
Tore lilla hobune ja tore jõuluehe ka. Logirull hakkab täis saama ja oli niiske. Kuivatasin ta praegu ära, aga ehk tahab tops mingit tihendit.
Otsustasime, et see jääb viimaseks aardeks seekord. Olin aarde nimes nii kinni, et kohale jõudes võtsin lausa vale suuna :) õnneks Miki võttis kraest kinni ja tiris mind taas õigele rajale. Arvan, et läks minut ja taskulamp valgustas topsi. Aitäh!
Tubli hobune. Mina ka vihastaks end lillaks kui peaksin ed püsivalt Tartuga ühendama
Vaatasime selle lilla obese üle.
Täname!
Siia jõudsime pimedas, nii et mul jäi see hobune täitsa nägemata. Kaups leidis aarde ja saime nimed kirja. Aitäh!
Õhtul tekkis soov aardeid otsida ning kuna Luunjas asusid Loonal leidmata aarded, siis tulime siia. See aare oli tal juba leitud ning siis saime Liisiga otsida. Läks ikka mõni minut, enne kui see hea teostusega aare silma jäi. Tavaliselt otsin sellistes kohtades geoerosiooni või kohti, kus on rohkem seistud, aga siinne maastik seda väga välja ei näita. Kahjuks pimeduse tõttu nägime lihtsalt hobuse kontuuri, lillat värvi aga mitte.
Oligi lilla hobune korralikus vihmas tee ääres ootel. Hekis oli tiba varjulisem ja leiu ajaks oli vihm otsas ja Reino meiega liitunud. Tänud peitjale.
Krista sukeldus paduvihma, minu väljudes sadas rahet ja kui sadu lõppema hakkas, saabus Reino. Aare oli tore, ainult et märg. Logida sai, Reino kuivatas logiraamatut, vast peab nüüd paremini vastu. Aitäh!
Aarde juures peatunud punane auto, nagu arvata võiski, geopeiturite oma oli. Kuue silma eest ei jäänud aardetopsik enam kauaks peitu. Tänud peitjale
Täna oli plaan enne talve tulekut oma Peipsi äärsete aarete pliiatsid ära teritada. Kuna see aare jäi peaaegu teele, mõtlesime selle üles otsida.
Tõepoolest kulus veidi aega tuules otsimisele ja tammumisele. Veidi logidest tarkust ammutades tekkisid mõned mõtted ja lõpuks kui aare käes, tõusid suunurgad vägisi ülespoole :) Pimedas oleksime aarde vist kiiremini leidnud :)
Tänud toreda aarde eest!
Natuke aega sai külmetatud, enne kui asi silma jäi. Päris lahe topsik. Aitäh!
Kiire leid (minul). Kaaslane oli otsinguala jube suureks teinud, jõudis just muljetada, et võiks seda tüüpi topsilahendusega aarde teha, kui ma kinnitasin, et olen selliseid lahendusi varasemalt korduvalt kohanud ja - nüüd taas, tulgu aga lähemale ja vaadaku ise ka.
No Mihkel on muidugi teada-tuntud teemast kõrvalekalduja, aga sellise kilometraažiga kõrvalekallet pole enne näinud ega kuulnud :D Noh, Mihkli pikk jutt on Lilla hobuse aardega vast nii palju seotud, et tema väikse seikluse tulemusel seisab meil aia taga tema uus suur mänguasi ja siis ta säras nagu ladvaõun selle kõrval ning mul ei jäänud muud üle, kui küsida, kas ta sõitu ka teeb meile. Teeb ikka, aga kuhu? No kas äkki on kuskil lähemal mõni aare veel võtmata? Oli küll. No ja nii me siia Lilla hobuse juurde sattusime. Mina logisin enne ja siis Mihkel.
Kui sõber umbes nädal tagasi ütles, et ta läheb Inglismaale oma õde ära kolima ja plaanis on sealt selleks auto ja karavan osta, olin kohe müüdud. Sest mis saab olla ägedam, kui sõita kahtlases seisukorras rondi ja olematu kandevõimega aga pilgeni täis laotud ja koorma all otsi andva karavaniga läbi viirusest laastatud Euroopa. Teisipäeva pealelõunane Lennart Meri nimeline Tallinna lennujaam oli tühi nagu Bostoni lennujaam filmis "The Langoliers". Mõni üksik inimene kõndis ringi, mask näo ees. Väljuvate lendude tablool ilutses ühe käe sõrmede jagu ridu. Baarid ja poed kinni. Traditsioonilise reisialguseõlle saime siiski kätte.
Air Baltic otselennul TLL - LGW oli alla 20 inimese. Maandusime ligi pool tundi varem kui planeeritud. Tühi lennuk sõidab kiiremini. Esialgne optimism kiiremini lennujaamast minema saada lõppes sellega, et saime autole hääled sisse alles siis, kui pimedaks hakkas minema. Vahepeale jäi ekslemine terminalide vahel, taksosõit lennujaamast välja valesse rendifirmasse. Tagasisõit lennujaama, täpselt sinna rendipunkti, kust enne sai juhiseid küsitud valesse rendipunkti minemise kohta. Ammu ära unustatud krediitkaardi PIN kood, mis tingis juhi vahetuse lisaraha eest. Lõpuks saime võtmed kätte, korra pooli vahetatud, sest juht ei istu vasakul ning panime punasele Citroen C3le hääled sisse. Veeresime eriti vaikselt ja arglikult parkimismajast välja. Uhh, aju hakkas krussi minema. Käigukang vasakul, autod tulevad paremalt vastu, ringteed valet pidi...
Esimene peatus kuskil Norwich'i maapiirkonnas ühe talu hoovis ühte Vauxhall Fronterat vaatama. Inglismaal on auto ostmine selline... huvitav asi. Vaatad auto üle, kui sobib, siis saad lihtsalt dokumendid ja sulle kirjutatakse suvalisele rebitud paberitükile pastaka või hariliku pliiatsiga nn "tšekk", et sa oled neile maksnud sularaha selle auto eest. Ja siis sõidad minema. Ei mingit lepingut, transiitnumbreid ega ümber regamist. Seda muidugi saab ka teha, kui tahad autot UK registrisse jätta. Ega pimedas seda autot korralikult ei näinud, aga tundus töötavat ja eriti hullult ka ei roostetanud. Kuigi see on ju Opel.
Filmi "Snatch" teate? Brad Pitt, Jason Statham ja teised jagavad maid, teemantit ning rusikahoope. Järgmine peatus oli justkui otse sellest filmist välja hüpanud. Me läksime pimedas, kuskil pärapõrgus, ühest mustlaste karavanipargist endale karavani ostma. Mehe käest, kelle nimi oli Tim Smith. Kes rääkis keeles, mida rääkis Brad Pitti tegelaskuju seal filmis ("Däägs"). Enne kui saime hakata karavani ostma, pidime mustlastele selgeks tegema, et ei, me ei soovi oma pool tundi tagasi ostetud Fronterat neile maha müüa. Siis vaatasime karavani üle, veeretasime selle Frontera pooleldi lahtise ja loksuva konksu otsa, viskasime auto numbrimärgi karavanile taha ning panime kiirelt ajama, näppus järgmine kaustikust rebitud "tšekk", kus Tim Smith kinnitab hariliku pliiatsiga, et ta sai selle karavani eest sularaha.
Sõitsime tagasi Londoni suunas ja valisime ööbimiseks ühe autotöökoja parkla, et lasta hommikul see rippuv konks korda teha. Tegime oma uues kodus eduka päeva lõpetuseks ühed õlled ja keerasime magama.
Teisel päeval sai haagisekonks paari poldi näol tugevdust ja soovituse see korralikult lasta ringi teha mõnes karavanidega tegelevas töökojas. Google oskas meid juhatada kuhugi magalarajooni kellegi õue peale. Seega sellest mõttest üldse loobusime ja tagant järgi võib ka ütelda, et need poldid pidasid ilusti vastu terve tee Eestisse. Vurasime Londonisse, laadisime kama peale ja jõudsime esimese ristmikuni, kui äärekivi lõikas karavani rehvi rusikasuuruse augu. Mängisime plaanid ringi, sõber jäi Londonisse karavaniga tegelema ja ma põrutasin Swindonisse paari eelnevalt välja otsitud autot üle vaatama. Kuigi tuleb tunnistada, et see on ikka veider, et ühes linnas on samal ajal müügis kaks nii haruldast, ainult Jaapani turule toodetud autot, millede omanikud on veel ka töökaaslased. Kusjuures see, mille ma lõpuks ostsin, tuli müüki kohe pärast seda, kui ma olin esimese auto omanikuga kontakteerunud, st päev enne, kui me Eestist lahkusime. Kui enne tuli harjuda sellega, et rool on valel pool, käigukang on vale käe all, aga muus osas on justkui nagu meil, siis Jaapanis on ka suunatule ja kojameeste hoovad vahetuses. Seega proovisõidud nägid välja sellised, et igal ristmikul lükkasin suuna asemel kojamehed tööle. Ja hiljem öösel vihmaga Saksa kiirteedel vilgutasin täistulesid iga kord, kui tahtsin korraks kojameestega akna puhtaks lasta.
Kolmandal päeval sõitsime Fronteraga uuesti Swindonisse, sain kätte oma kaua unistatud Subaru Forester STI, logisin selle reisi ainsa geopeituse leiu ning võtsime suuna Doveri peale. Londoni lähedalt haakisime sappa ka koorma all kannatava aga nüüd tutikate rehvidega karavani, ning vurasime praami peale. Maskid ette ning proovisime pardal magada see poolteist tundi, et jõuaks õhtul pikemalt sõita. Nüüd tuli harjuda sõitma valet pidi autoga õiget pidi teedel. Jälle midagi uut. Ööbima jäime enne Hannoveri. Olime sõitnud jupi Prantsusmaad, läbi Belgia, Hollandi ja pool Saksamaad. Silma sai kinni umbes kell 6 hommikul.
Neljas päev tõi paar ummikus istumist, ummikute vältimiseks kohalike teid mööda läbi külade ja linnade sõitmist, kiirteedel Subaru lõõride tühjaks laskmist, Poolas terve reisi esimeste kiirteemaksude maksmise, mida on samuti RHD autoga mõnus teha. Küüruta ja küünita üle kõrvalistuja istme teemaksuputkani pileti võtmiseks või makse tegemiseks. Kuna Poola on oma uutele kiirteedele ainult saastsöögikohad lasknud, siis õhtusöögiks keerasime Poznani sisse ja sõime inimese kombel. Sel öösel pikalt ei sõitnud, miski aeg pärast südaööd tõmbasime parklasse ära ning magasime hommikuni.
Viies päev algas Varssavi lähedal. Nii Waze kui Google juhatavad Leedu poole kuskilt läbi karusellesamuse. Ärge jumala eest enne Bialystoki vasakule keerake, satute ikka päris kohutava tee peale. Ikka Bialystoki välja ja siis Leedu suunas mööda suurt maanteed. Me kolistasime olematu vedrustusega karavaniga seda munakiviteed ja olematute servadega sitta asfaldti. Sealt edasi algas tiksumine rekkade taga. Päris hirmus oli vaadata kuidas sõber laadungis karavaniga neist möödasõite tegi. Aga tegi. Edukalt. Reisi ametliku lõpusöömingu koos väikese õllega tegime Panevėžyses.
Kuni Lätini oli ikka tunda, et COVID on maid vallutamas, kõik söögikohad, tanklad ja avalikud asutused olid maskikohustusega, UKs oli isegi kohustus oma kontaktandmeid jagada. Lätis muidugi poleks nagu midagi kuuldudki viirusest. Tanklates keegi maske ei kandnud, mingeid hoiatavid silte kuskil polnud. Riia ringil läksime lahku, sõber võttis suuna Tallinna peale, mina Tartusse. Esmaspäevaks on broneeritud aeg COVID testiks (negatiivne).
Et siis kuidas see lohisev tekst siis selle aardega seotud on? Ega ei olegi. Kui siis niipalju, et Ihastest Luunjasse on selline mõnus kurviline tee, kus Kätlinile väike demosõit teha. Aus hinnang oli, et pereautot sellest ei saa, sest tema sisikond sellele sõidule vastu ei pea. Aaret käisime mõlemad kordamööda otsimas, seniks kui teine unise Maru juures oli. Tänud aarde eest, vahva teostus!
Video: Sõber filmis karavaniostu ka üles.
Pimedas ei näinud esialgu ei hobust ega leidnud aaret. Auto poole tagasi jalutades ikka nägime ähmaselt hobuse kontuure ja otsustasime aardega ka veel korra proovida. Läksime tagasi kuuskedesse ja Margusel jäi pilk peale. Tore tops.
Aitäh!
Kuidas algab üks halb päev, te küsite? Sellega, et miljon asja on teha, aga tuju on nullis ja keskendumine miinustes. Vot selline oli tänane hommik. Samas oli üks nendest miljonist asjast ka aardeleid, sest kui eelmise üheksa aastapäeva jooksul pole sattunud õigel päeval uuesti aaret otsima, siis millal veel kui kümnendal. Niisiis saigi (pärast enda kuidagi voodist välja vedamist ja tunniajast ebaõnnestunud katset õppida) võetud plaani sõit Luunjasse. Selle aarde leid on olnud siiani päeva parim osa. Hea teostus ning kaugemalt tulijatele on hobune ka kindlasti põnev vaatamisväärsus. Pärast läksin vaatasin ka teise lähedal oleva aarde üle, aga kuna mugusid oli mitmeid ja ronida seekord polnud üldse tahtmist, siis jääb teine oma aega ootama. Nüüd suutsin bussi aega valesti vaadata ja saan veel tunnikese lisaks siin ringi kõmpida. Vähemalt on aega logi kirjutamiseks eks! Aitäh minu päeva helgemaks tegemast!
Obene oli meil enne leitud jah ja olime juba peaaegu tema juures kui minu navi meetreid peale hakkas lugema. No targemaga pole mõtet vaielda. Uus suund ja Tanel sai vaevalt ohkima hakata, et siin läheb aastaid kui mul oli aare 1-2-3 leitud. Kuuseokkaid saime küll kraevahele aga aare hästi tehtud. Ega see sobikski enam Obese juurde.
Tänud kutsumast, meil oli tore!
Selle hobuse juurest olen ennegi aaret otsinud, aga siis polnud ta veel lilla. Nüüd siis tormasin vanast harjumusest hobuse juurde, aga selgus, et aare oli hoopis eemal. Annel oli seekord silm terav. Aitäh peitjale.
Õppesõidu teine päev, seekord rahulikus linnalähedases alevikus. Kuna ma pidin kaarti niikuinii lugema, siis valesse kohta ei tormanud, võtsime kohe õigest kohast.
Vaene hobune... milles tema süüdi oli, et nõnda ebaloomulikku jumega siin keset välja nüüd seisma peab?
Aardega läks ikka tsutike aega, polnud sugugi lihtne. Vähema kogemusega võinuks esimesel katsel üldse leiuta jääda. Vanasti oleks sedasorti asja eest vähemalt soovitussildi teeninud, tänapäeval on aardeteostuse keskmine tase Eestis sedavõrd kõrgele kruvitud, et nüüd tuleb tähelepanu saavutamiseks juba rohkem pingutada. Ma ikka natuke soovitaks :o) Aarde, mitte hobuse pärast. Aitäh.
Leidsime, aga muidugi me ju ei lugenud korralikult ja ei vaadanud asukohta ja lihstslt làksime Ning otsisime tàitsa valest kohast alguses. Lôpuks avasime kaardi uuesti. Oli juba hàmar ja làks aega, aga lôpuks leidsime ja rôôm oli suur:) vàga andekas
Pagarite kommentaar andis mõned mõtted, mida üldse otsida. Õnneks oli üks esimestest mõtetest ka õige! Kuigi noh, andis ikka otsida...
Lahe hobune, koos poseeritud, käidud tiba kõrvale ja logitud. Tänud
Käisin emal külas ja muuhulgas logisin ka aarde. Logirull märg. Hobune paistab ema aknast kätte, natuke tuhmim aga ikka veel lilla. Aitäh!
Ei teadnudki enne selles hobusest. Aitäh näpuga näitamast!
Aarde leidmisega läks omajagu aega. Aga kätte saime. Väga tore lahendus. Ainus probleem on, et logiraamatut on läbimärg. Ja seda on topsis keeruline kätte saada.
Hobust sai vaadeldud ja patsutatud. Päris krobeline teine :)
Luunjas sai käidud alles nädal tagasi. Nüüd siis jälle uuesti. Aitäh kutsumast.
Esimese ringiga ei jäänud midagi silma. Aga geokogemus päästis. Sellist konteinerit pole varaem näinudki. Aitäh.
Kas on kadunud või meie silmade jaoks liiga mikro, aga igatahes nullis tuhnides ei leidnud mõistliku aja jooksul. Ootame, kuidas teistel läheb, ja tuleme tagasi.
Natuke otsimist ja peagi märkasin kahtlast objekti. Väga hästi sulandus keskkonda. Ilus konteiner. Täname!
Jäime napilt FTF-st ilma, sest tõmbasin gepsu kogemata vale maakonna aarded ja pusisin tükk aega, et probleemist aru saada.
Tänud!
Kuna Luunja hobuse aare oli kunagi minu esimene leid, siis tundus kohane ka selle aarde puhul vähemalt avaldamise kuupäeva sees kohale jõuda. Päris kohe ei leidnud, aga mõne aja pärast hakkas kahtlane detail ikkagi silma. Aitäh!
Mängisime mõnusalt lauamängu ja olime just jäätise külmikust välja kraaminud, kui aare avaldus. Tekkis mõte, et pole ammu niimoodi kohe pärast avaldumist reageerinud ja äkki prooviks. Jäätis külmikusse tagasi ja minek. Ma ei jõudnud isegi koordinaate gepsusse poetada. Ilmselt see meile saatuslikuks saigi. Muidu oleks kohapeal ülbelt esmaleidjatele seltsi läinud, aga päris nii ei tahtnud, kui ei tea, kuskohast otsidagi. Kui lõpuks kaaslane koordinaadid kätte sai, olid eelmised juba minema suundunud. Ega neist koordinaatidest ausalt öeldes kuigi palju kasu polnudki, nii et mingil hetkel hakkasime suvaliselt tiirutama. Ja mina jäingi tol õhtul pimedaks. Tore konteiner. Nimed kirja, koju tagasi ja jäätis taas külmikust välja. Aitäh!