Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
LK 110 aardeseeria on rajatud Eesti looduskaitse 110. aastapäeva tähistamiseks koostöös RMK-ga tutvustamaks põnevaid loodusradasid ning geopeitust kui mängu. Lühikese mänguõpetuse leiad aardekarbist!
Pärast veidi rohkem kui 2-kilomeetrist matkamist Penijõe matkarajal jääb Su teele üks takistus, mida tasuks lähemalt silmitseda. Ümbrus on liigi- ja värvirikas, selle säilimise eest seisavad hea rannaniitu hooldavad lihaveised, kes kindlasti märkamatuks ei jää.
Vahetus läheduses on kunagi olnud kõrts ja ka paadikuurid, mille asemed veel leitavad looduses. Seega meri oli siiani välja alles hiljuti, mis annab tunnistust maapinna jätkuvale kerkimisele Eesti aladel. Just madalatel Lääne-Eesti rannikualadel on iga millimeetrine tõusmine väga suure mõjuga looduses.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
pikem_matk(>1km) (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8XYV9
Logiteadete statistika:
68 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 69
Kõrtsmani polnud kodus, kuid logitud saime ikka. Tänud!
Käisime Meelega matkamas ja logisime teele jäänud aarded. Tänud peitjale!
Mõnus ilm, tore seltskond ja Penijõe matkarada ..minu meelest super kooslus.
Aitäh aardemeistrile siia kutsumast!
Oli veel jaksu viie kilomeetriseks kõnniks. Pimedus meid ei heidutanud. Valget aega ongi vähe. Tegime terve ringi läbi ja leidsime kaks aaret. Vahepeal tegime pannkoogi pausi. Pool ringist läbisime ilma lampideta, kuu valgel. Peaaegu oleks karjuse traatidesse jooksnud. Tänud
Alles kohale jõudes sain teada et koerad pole sellel matkarajal lubatud. Istusime kutsiga maha ja tegime kokkulepped. Et ta on terve tee paela otsas, käitub maru tagasihoidlikult ja viisakalt ning üleüldse pole ta mittemingisugune koer vaid jumala lammas. Viimase punkti puhul ta küll vaatas mind kaunis pika pilguga, aga vahest oli tal lihtsalt istumisest siiber ja tahtis juba rajale minna. Kõik sujus suurepäraselt. Veised tulid küll vahepeal vaatama, et mis värk. Aga siis nähes et lammas talutab inimest, kaotasid huvi. Tänud peitjale
Nii tore, et Maris on selle matkaraja teise otsa tähistanud Ilusa koha aardega. Tänasesse päevakavva oli planeeritud Ilus koht + Läänemaa LK 110, aga nende viimaste osas ma väga eeltööd polnud teinud. Nii tuligi välja, et kõigepealt viskasin aeda ületava trepp-redeli juurest pilgu üle välja, mind kiskus sinnapoole ja siis vaatasin infotahvlit, et aarete juurde viiv matkarada just sellest trepist algabki. Vahva. Ilm veidike kiusas meid vihmaga, aga muidu oli väga tore astumine. Aarde juurest püüdsime ka kõrtsi asukohta tuvastada. Jah, olid ajad, kui kõrtsid asusid sellistes kohtades. Aitäh!
Ülejäänud päeva täitsid meile Arvo LK110 aarded ning esimeses järjekorras suundusime Ilusa koha parklast leidma neid, mis jalutuskäiku nõudsid. Väga äge matkarada, eriti müüdud olin rookatusega katusealustele ning aedu ületavatele treppredelitele. Ja muidugi nunnudele lammastele, kellest osad olid alles täitsa tited :). Aitäh aarete eest, mõlemad rajapealsed olid oma mugavates pesades kuivad ja korras.
Täna oli suurepärane päev jalutuskäiguks. Päris terve ring ei olnud veel tossukõlbulik, aga enamus küll. Minul olid küll kummikud jalas ja et nende kandmist igati õigustada, siis marssisin igast võimalikust mülka tsentrist otse läbi. Väga lahe maastik, palju linnuhääli, palju päikest, natuke tuult, natuke veiseid, puhkevaid pungi, sinililli, ülaseid ja varsakapju.
Tundub pentsik koht kõrtsi jaoks, aga ega samas, kui ikka oli kõrts ju siis oli ka vajadus. Väga äge koht võis see kunagi muiste olla. Väga filmigeeniline koht - stsenaarium hakkab peas kohe vurinal jooksma, vahet pole kas romantilises suunas või kriminaalselt sünges suunas. Väga äge!
Ja kui keegi näeb Penijõe kaldal hängivat musta mütsi, siis see on minu oma - pani teine taskust jooksu; kevad teadagi jooksuaeg :) Aare leitud ja logitud. Aitäh!
Tore teada, et siin kunagi kõrts oli. Praegusel ajal oleks siin küll väga vähe kliente. Aitäh!
Veiseid siin veel imetleda polnud, aga eemal miskid kivid paistsid küll. Kui igas suunas vaatlus tehtud, jäi ka aardekarp silma. Tänud peitjale matkarajale kutsumast!
Mööda tahedat pori kulgesime infotahvlini. Mulle seni nähtuist oli see kõrgeim ehitis karjamaal aedade ületamiseks. Tänud peitjale.
Merle võiks jah teine kord meiega tulla. Olime igati ontlikud matkajad... peaaegu.
Lootsime, et nüüdseks on jää-vesised kohad läbi. Loota ju võib, eks! Igatahes autosse tagasi jõudes me seda ei määrinud. Aitäh!
Kui siiani oli tunne et täna oleme juba igasugu matkasid teinud ja näinud siis seda mis jalutuskäik "pargis" meid siin ees ootab...uuh ma ytlex. Yks silma naeris ja teine nyttis. Yks naeris selle pärast et jumal tänatud et enda autoga ei tulnud siia %&#& sisse käimasid määrima. Samas teine silm nuttis kuna teadsime et on v6imalus et Merle lihtsalt ei v6ta meiesuguseid mudakolle auto peale :D 6nnex l6pus sai ikka suurem kiht maha loputatud ja ei pidanudki prygikotis koju tagasi s6itma. Tagant järgi meenutades muidugi igati meeleolukas teekond aga jah aastaajaga läksime korralikult alt :D Tänud peitjale
Veised jäid märkamatuks, aga nende hiljutine viibimine siin ei jäänud märkamata. Kahel pool lainetavad veeväljad ei olnud jalutamiseks ilmselt meeldivad, kari oli kogu koosseisuga pisut kõrgema raja korralikuks songermaaks muutnud. Iga tavaline matkaja ilmselt pööranuks juba üsna algul tagasi parklasse, aga geopeitur ei anna ometi alla, matkab vapralt karbi järele. Ei loe talla alla kogunev paks porikiht ega pimedus. Oli see alles retk. Põlvini porine, saapataldu tuli tükk aega pärast ojas leotada, et need paksu mudakihi alt päästa ja taas kergemaks muuta.
aitäh.
Olen küll Kaupot mitu korda kritiseerinud, et mismoodi me küll aaretest tuimalt mööda jalutame kuni kõige viimaseni ja siis tagasiteel nopime. Mingil kummaliselt kombel tegin sellesamuse pakkumise seekord kaaslastele hoopis ise. Oh sa poiss kus see rada oli täna plägane. Sõralised olid selle loomiseks ikka kõvasti vaeva näinud. See muda muudkui kittis saapa külge ja kui mõni laudteelõik tuli, siis muda külge hakkas omakorda veel killustik ja laudadel sai käidud nagu kontskingades kõbistades. Peagi oli kõik, mis allapoole põlve, mudaseks pritsinud. No ja pidi see leid nüüd seekord nii kiirelt tulema, ehk kibekiirelt ots ringi ja uuesti samasse mülkasse tagasi kuna jalutasime tulles ju vajalikest punktidest tuimalt mööda. Ei vedanud siia tuleku ajastuga. Õnneks kambavaim hoidis tuju kõrgel ja oja ääres sai lehesvammiga korralik pesu ette võetud.
Tänud.
200 aasta pärast,
pole sellel üldse vahet,
kas ma täna naeratasi,
aga praegu küll..
Tänan peitmast.
Väga tore, et geopeitus siia jalutama kutsus ja huvitavaid teadmisi pakkus. Ülimalt raske oli ringi vaadates ette kujutada, et siin oli kunagi mägi ja kõrtsid ja aktiivne külaelu. Tänapäeval hoopis teistmoodi elu, ainsad elusolendid ümbruses olid veised. Üks seltskond pikutas kohe matkaraja peal ja ei kavatsenudki kuhugi liikuda. Eks tegime meie siis ringi ümber nende. Aitäh aarde peitjale!
Matk jätkus merihärja juurest. Siin hakkas tibama ja hiljem normaalselt sadama. Õnneks sai logida katuse all ja aare jäi kuivaks. Raske uskuda, et siin kõrts ja paadikuurid olid. Aga eks ilmas muutuvadki asjad uskumatul kombel. Anna ainult natukene aega. Seda, mida tänapäeval enam kellelgi ei tundu jaguvat.
Veistest ei saanud tõesti mööda vaadata. Mitu neist lesisid või seisid otse meie teel. Õnneks andsid targemad järele ja nad lahkusid enne meiega kohakuti jõudmist. Nende suurte sarvede vahele küll ei taha sattuda. Ma juba kujutasin ette, mis need ribidele teevad. Nigu Hispaanias härjajooksus.
Tänud Arvole meid siia kutsumast ja hetkel uskumatuna näivat ajalugu tutvustamast! Aare parimas korras.
Sellele matkarajale ma polnudki varem sattunud. Nüüd, kui kuuma ja kuiva on pikalt olnud näeb kõik omamoodi välja. Pragulist maad silmitsedes hakkas mul peas keerlema laul "Mis maa see on?"
Keeruline oli täna siin seda kõrtsu kohta ette kujutada. Tänud siia meelitamast!
Nii harjumatu oli mõelda, et sellises kohas kunagi kõrts on olnud. Infotahvlilt lugesime, et varemed peaksid veel alles olema, a endale ei jäänud silma. Kui veised olime kahjuks selja taha jätnud, siis edasi köitsid pilku lambad ning üks väga lahe lambakoer.
Matka teine aare. Aarde leidmisega probleeme polnud, nimed kirja ja auto poole teele, kuhu oli ikka pisut astuda. Mind panevad imestama, kus kohtades kunagi kõrtsid olid. Saan aru, et talvel nad jäid n.ö maantee peale, aga suvel? Tee autoni oli väga mõnus, nägime veel veiseid, lambaid ja vist esimest korda elus ka lambakoera. Natuke haukus meie peale ja varsti liputas saba. Kahjuks midagi talle pakkuda polnud ja läksime edasi. Edasi läksime Linnuvaatleja 3 juurde parklasse telkima, et homme edasi lammutada.
Saare kõrtsis ka nüüd käidud, täitsa üksi veetsin aega, rahulik pühapäev. Ka aare sai leitud-logitud. Aitäh peitjale!
Vihm andis järgi ja gepsul endiselt värsked patareid. Asi see rada siis lõpuni teha. Ainult et kohaliku info järgi ja ilma internetita on kole raske kindlaks teha, kui pikk see rada siis tegelikult on ja kas ringiga algusesse tagasi ka viib. Selgub, et viib küll ja selline huvitav koht jääb ka teele. Aitäh.
Peidiku tuvastasin kiirelt aga karbi väljavõtmist pidin veidi ootama. Kaks sulejopede ja lakk-kingadega tüüpi ilmusid ka loodust vaatlema ja seetõttu ei saanud vajalike protseduure kohe teostada. Aitäh!
Päris uskumatu, et kunagi oli meri siiani välja. Lompide peal õitses vesi-metsmaasikas (tegelikult särjesilm), polnud sellist taime enne näinud. Peiduka leidsime kiirelt, logisime ja tegime vahetuskaupa V: smileytegelase J: helkuri. Rändur tuleb ka meiega kaasa.
Teine peatus siin matkateel LK 110 seeria aardega. Leid oli muidugi kiire ja ajalooline info kõrtsi kohta hariv. Täname aarde eest!
Võtsime ikka kõik aarded sel matkarajal. Vahva koht!
Aardeotsimine ei olnud esiti plaaniski, lonkisime niisama Matsalus ringi ja nautisime kena kevadilma. Ühel hetkel tekkis siiski mõte, et vaataks äkki on kusagil mõni aare ka. Selleks hetkeks olime rada mööda parajasti aarde asukohast natuke edasi jalutanud. Kuna kaaslane polnud enne Geopeituse aardeid otsinud, siis mõtlesime, et keerame ikka tagasi ja uurime asja lähemalt. Läks täitsa nii, et kui sõbranna korra ringi vaatas, siis aaret ta ka silmas. Hea, et esimene kord kohe leiuta ei jäänud.
Siin pidime natukene infotahvli juurest aega parajaks tegema, kuni platvormi läheduses olnud mugud edasi liikusid. Aarde asukoha selgeks tegemine oli kiire, pärast mugude eemaldumist sain ka nimed nobedalt kirja. Aitäh, mõnus jalutuskäik oli!
Kuivõrd merihärja juures oli selgeks saanud, et mugusid saalib täna matkarajal kõvasti, siis olin valmis juba selleks, et ka siin tuleb päris pikalt ja korduvalt infotahvlit lugeda. Eelmine seltskond sättis ennast just õnneks siis lahkuma kui meie krantsiga kohale jõudsime. Lasime neil 60-70 meetrit eemalduda ning siis kahmasin karbi kätte ja pistsin kiiresti logi kirja. Pistsin karbi peidukasse tagasi ja ronisin platvormi otsa. Seisin seal ja vaatasin ümbrust ning kohe olid ka järgmised matkalised näha. Astusime aga krantsiga edasi. Õnneks lehmad krantsile miskeid vaimseid ega füüsilisi üleelamisi ei põhjustanud ega krants ka neile. Olid teised nii suured ja rahulikud, et ilmselt krants ei uskunudki et neil ka hing sees võiks olla. Tänud peitjale, igati tore tuur oli!
Leitud. Rajal oli küll mõni märjem koht, aga tossudega täiesti läbitav. EV, J: draakon, Smurf ja mingi kollane tulnukas.
Kasutasime torni sihtotstarbeliselt, aare sai ka leitud. Aitäh!
Ei kujuta küll ette sellises kohas kõrtsi olemas. Aitäh.
Päike paistis ja ilm ilus. Kõrts oli kinni, koroonaaeg. Pidime kere tankimiseks Lihulasse põikama. Aitäh!
Kuna lapsed leidsid omale autoparklast äpimängu, siis läbisime rada vastupäeva. Rada oli vesine, porine ja kohati lumeriismetes libe. Found it: (4148) 27.Feb.2021 13:01 LK 110: Saare kõrts. Vissimuusid ei kohanud, lindudest nägime ühte luike, loomadest kolme kitse kes meid peaaegu pikali tahtsid joosta metsavahel. Kõrtsi ja kuuri ei kohanud, võimalik et enda söögiga sinna sisse polekski lastud. G vaatas torni lähemalt ja tõi karbi päikse kätte. Aare kuiv ja korras. +/- TB
Kõrtsi külastuse jätsime vahele, aga vaadet nautisime küll. Nende karbikeste peitmisviis meeldis meile ka. Jätkasime matkaraja läbimist ikka edasi. Tore, et selliseid radu tehakse. Tänan.
Merihärja hüüde juurest oli loogiline jätk tulla siia aare otsima. Leid oli lihtsam ja kiirem kui naaberaarde juures. Aitäh.
Leitud, sai ka karbis olnud tekst läbi loetud, mis pani mu kujutlusvõime tööle. Aitäh!
Liikusime edasi eelmise juurest. Nägime püsielanikke eemalt. Ka siin pidi logi kirja saamiseks veidi vaeva nägema. Parklasse tagasi tulekuks käisime raja lõpuni, meil kogunes 5.5km. Aitäh.
Jätkan LK Läänemaa aarete radadel. Mõnus 2 aardeline ring Penijõel. Oli avarust, vaateid, vaikust ja veiseid, mõnusal soojal sügispäeval. Kõrtsivare paistis ja tänu infostendidele sai endale ette manada kujutluspildi aegu tagasi. Aitäh!
Suvilas olles niisama tsillida ei viitsinud.Tegin hoopis mõnusa tuuri Matsallu uute LK 110 seeria aarete juurde.See matkarada on loomulikult vana tuttav,päris mitme erineva koosseisuga siin ringi tatsatud.Merihärja juurest oli loogiline jätk Saare kõrtsi suunduda.Tuttav karp leitud ja nimi kirja.Tagasiteel juhtusin suht ootamatult pisikese võsa vahel ennem purret kokku ühe toreda tegelasega.Mul on küll kõikvõimalikke pilte sarvilistest,kuid tegin sellegi poolest veel ühe oma kogusse juurde.
Aitüma tuttavale rajale tagasi kutsumast!
Huvitavaid asju leidub huvitavates kohtades. Matkarajale on pool puud kukkunud. Kes teab, kellele sellest teatada, saab teatada või ise sae tasku pista.
Hea lihtne leid toreda jalutuskäigu jätkuks. Tänud aarde eest!
On mõnel ikka sarved.... siin lõi tõeliselt lehmapelgur minus välja . Õnneks olid need tegelased ka veidi pelglikud ja tõmbusid vaatamata oma sarvede komplektidele tagasi. Aitäh kord läbitud radasid uues kuues kaema kutsumast
Nüüd siis ka siin rajal käidud, viis otse veiste vahelt läbi. Peitjale tänud!
Sellel matkarajal me polegi enne käinud. Nüüd tegime kohe terve tiiru ära. Lehmad olid eemal ja jälgisid meie tegevusi rahuliku meelega.
See oli üks väga omapärane matkarada. Alguses ei saanud pihta, kust ja kuidas täpsemalt rada algab, üle aasa konkreetselt alguses rada ei olnud, aga saime järje peale. Siis tuli esimene takistus - veised olid korralikult vaheaia värava kinni blokeerinud. Õnneks nad lubasid meid lahkelt läbi. Ettevaatust neile, kes selliseid suuremaid loomakesi pelgavad. Leidsime ka otsitu, logisime, nautisime vaadet ja matkasime tagasi. Tänud väga toreda elamuse eest:)
Lihaveised jäid siiamaani täiesti märkamatuks muide, alles raja viimasel neljandikul tagasi parklasse jalutades nägin neid ühes kaugemas nurgas koosolekut pidamas. Üle saja kindlasti ei olnud, seega igati normi piires. Mis aga kuidagi märkamatuks ei jäänud - osavalt mineeritud rada. Kui astuda pilku horisondil ning mitte nina ees maas hoides, võib küllalt suure tõenäosusega koogi otsa sattuda :o) Ehitis nullis võttis natuke muigama, aga noh - kui on madal maa, siis pole ju ka kõrget vaatetorni tarvis. Aitäh jalutuskäigule kutsumast ja ajalugu tutvustamast!
Sellel matkarajal olen juba korduvalt käinud, nii enne geopeitust, kui ka hiljem. Väga mõnus jalutamine, kui välja arvata mõned näljased parmud ja lademetes tüütuid kärbseid :) Raja teisel poolel pidime ennast mööda laveerima keset teed pikutavatest veistest - mis oli minujaoks täitsa omamoodi hull katsumus aga mööda me saime ja mõlemad rajale tekkinud LK sarja aarded ka kenasti logitud :)