Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
LK 110 aardeseeria on rajatud Eesti looduskaitse 110. aastapäeva tähistamiseks koostöös RMK-ga tutvustamaks põnevaid loodusradasid ning geopeitust kui mängu. Lühikese mänguõpetuse leiad aardekarbist!
Oled jõudnud matkaraja läbimisega kohta, kus võid kohata ühte hästi huvitavat lindu laulmas. Tema eripärast lauluhäält võib eeskätt kuulda kevadel - justkui puhuks keegi tühja pudelisse. Madal kume huigatus kostub mitme kilomeetri kaugusele.
Aardest leiad tema kohta luuletuse ja saad teada, kellega on tegemist.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (2), pikem_matk(>1km) (2), laudtee (1), lahe_teostus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8XYTR
Logiteadete statistika:
67 (100,0%)
0
1
0
1
0
0
Kokku: 69
Huvitav, kas suurveega aare üldse säilib? Tänud!
Käisime Meelega matkamas ja logisime teele jäänud aarded. Tänud peitjale, logiraamat endiselt märg.
Leitud ja tänud. Karp ääreni vett täis ja logi raamat märg. Nime sain kirja aga ilusa ilmaga peaks seda kuivatada
Mõnus ilm, tore seltskond ja Penijõe matkarada ..minu meelest super kooslus.
Aitäh aardemeistrile siia kutsumast!
Oli veel jaksu viie kilomeetriseks kõnniks. Pimedus meid ei heidutanud. Valget aega ongi vähe. Tegime terve ringi läbi ja leidsime kaks aaret. Vahepeal tegime pannkoogi pausi. Pool ringist läbisime ilma lampideta, kuu valgel. Peaaegu oleks karjuse traatidesse jooksnud. Tänud
Kui keegi ütleb "Merihärg", siis minu kujutluspildil ongi härg, kelle nimes mingil põhjusel ka meri. Nii oli aardenime tähendus uus põnev avastus. Ma pole kindel, kas olen neid linde kuulnud ja täna neid polnud. Hoopis kohtasime üha tugevnevas vihmasajus teisi matkalisi. Uuesti õnnestus nendega kohtuda ringi teises servas lammaste juures. Tulime mööda rada ja juba eemalt nägime karjakoera, tuli meid tervitama vana väsinud sammuga, aga ikkagi tuli. Ning siis nägime lambaid. Nagu kivikujud, hallid kivistunud. Seisid hästi üksteise ligidal. Isegi pead ei soovinud meie suunas keerata. Olid vist hiljuti pügada saanud. Võib olla oli neil kaela sadavas vihmasajus külm ning otsisid sooja üksteise lähedalt. Sarvilisi veiseid seekord raja ääres polnud. No eks eelmisest korrast on üks suurem isend väga meeles. Nii et las seekord jääb meelde avar ilma loomadeta maastik. Väga vahva rada. Tore et toob ringiga parklasse tagasi. Aitäh!
Sarvilisi meil oma tiirul täna kohata ei õnnestunud, ju siis on vara alles neid niitudele lasta. Mina muidugi tundsin sellest heameelt - kardan ju neid suuri loomi nagu vanakurat välku :D. Ükski Merihärg meie siinviibimise ajal samuti ei häälitsenud, aga olen kuulnud nende hüüdu sageli Paljassaares, seal on neil samuti elunemisala :). Seda samas küll ei teadnud, et neid linde ka nii kutsutakse, aitäh aarde ja uue teadmise eest.
Täna oli suurepärane päev jalutuskäiguks. Päris terve ring ei olnud veel tossukõlbulik, aga enamus küll. Minul olid küll kummikud jalas ja et nende kandmist igati õigustada, siis marssisin igast võimalikust mülka tsentrist otse läbi. Väga lahe maastik, palju linnuhääli, palju päikest, natuke tuult, natuke veiseid, puhkevaid pungi, sinililli, ülaseid ja varsakapju. Merihärga ei näinud ja ei kuulnud, aga aaret otsides langes pilk kõrvalolevale vee-elule - mingid ussikesed, kalakesed, putukad sagisid vees ringi. Aaaah - kevad!
Aare leitud ja logitud. Aitäh!
Merihärjad ei näidanud end. Pole bioloog, jälgisin mingit lameussi sarnast olevust ja mingeid imelikke olevusi vees. Aitäh!
Läbi lume, jää ja pori tatsasime kohale ja tuvastasime karbi üsna kiirelt. Veidi oli jääs, aga kätte me ta saime. Karbis oli ka jääd ohtrasti, aga eemaldasime selle. Logiraamat oli õnneks kilekotis täiesti kuiv. Tänud peitjale siia rajale kutsumast!
Enne esimest laudrajatist oli rada jäätunud vee alla kadunud. Tüdrukud väitsid, et isegi minu astumise all olla jää üles ja alla liikunud. Otsustasid, et nad ei tule jääle. Mis jutt, et ei tule. Ega midagi, igale ühele ülesanded jagatud ja tegudele. Siis tuli baleriinide voor. Tehtud, peagi võis rahulikult teekonda jätkata jäätunud porisel rajal. Aarde juures esines külmunud koogi jääke. Tänud peitjale.
Aarde poole kulgedes saime vahepeal ka oma jalgealust tugevdatud.Aitäh!
Gramm külmem oli, aga teine gramm peaks veel külmem olema. Sest nüüd saime tegeleda sillaehitusega ja jääl lendlemisega. Igatahes pärale me jõudsime ja Aive jalad olid kõige õigemas kohas. Aitäh!
Oh ja uhh seda hyyet. Nagu ka naaberaardega tuli nentida et preagune aastaaeg oleks v6inud olla jah gramm kylmem. siis oleks ju täitsa m6nus jalutus olnud. Aga takkajärgi tarkusena on taas mida meenutada. Muda muda ja veelkord muda :D Tänud peitjale
Sellest jalutuskäigust jääb meelde paraku vist küll kõige eredamalt muda, muda ja muda. Väga omapärane retk veiste tekitatud songermaal. Kuigi olime juba põlvini porised, ei tahtnud kuidagi siin käputada, aga õnneks ühes servas sai jää peal pisut puhtamal pinnal kummardada.
Täiesti normaalsed oleme! Pimedas ja poris - igati vahva jalutuskäik:)
Aitäh.
Hea et vähemalt veesilmad jääs olid ja sai rahulikult aaret otsida, ilma et oleks pidanud kartma, et riided veel mudasemaks saavad. Saime ülesandega edukalt hakkama. Julgemad pakkusid, et see aare võib mingi hetk looduse rüppe sattuda. Arvesades karbi hermeetilisust, siis ega see hästi talle ei mõju tõesti.
Tänud.
Peale vaatetorni juures vihmasaju möödumise ära ootamist oli täitsa hea hooldatud, kuid kohati veiste poolt ära tambitud teed mööda kohale kulgeda.
Tänan peitmast.
Mõnus astumine kesksuviselt kuival matkarajal. Aarde läheduses oligi vast kõige porisem lõik, sest karjamaa asukad olid seal kõvasti ringi tatsanud. Aare ilusti omas peidukas ootamas. Aitäh!
Tegime rajale vastupäeva ringi peale. Üsna maastikusõbralik masin korjas seal saetud võsa kokku. Seda juhtinud poiss avas meile karjavärava. Milline teenindus!
Meil meenus, et esimesest punktist oleme ennegi aaret otsinud. Või oli see hoopis Suveseiklus.. Täna olid igatahes ainsad vastutulijad läti pere. Hiljem vihmaga nägime kedagi üle heinamaa tagasi pööramas, aga vaevalt nemadki otsijad olid. Pigem "petjad" ;-P
Aarde leidsime lühikese otsimise peale. Vahva Ilmar Trulli luuletus oli selles, mille kohe ette deklameerisin. Aare ikka kenasti peidus, retsept Arvole! Tänud talle samuti. Meil oli siin tore.
Tore oli siin matkarajal olla. Mudavanni koha kõrval lugesime aardest leitud luuletust ja panime nimed kirja. Kniks.
Juhuuu, looomaaaddd!!! Need waze'd (:D) olid nii lahedad. Läksin tegin neile mööööö ja ajasin juttu ja üritasin ära rääkida, et nii tore oleks, kui aias üks selline tegelane oleks ning et autos on tagaiste vaba, tulge kaasa, kuid kahjuks ühegi waze'ga kaubale ei saanud.
Jätsime auto parklasse ning tulime matkama. Tegime kogu raja läbi ja esimesena tulime siia. Nägime palju veiseid, kellestki nii mõnedki olid raja peal, aga lähemale jõudes läksid nad võssi peitu. Aitäh ilusale matkale kutsumast.
Hästi mõnus retk ja kihvt peidukas. Meie päris esimene aare! Tänu Rmk äpile, kuhu aare oli märgitud, oleme nüüd meiegi Geopeitusest sõltuvuses. Tänud asjaosalistele!
Pühapäevasel Penijõe matkarajal palju inimesi ei kohanud, täpsemalt kahte, lehmi oli rohkem, rada viis läbi nende karjamaa, linde oli palju. Hüüpi ei näinud, aga kas kuulsin, ei tea - hääli oli palju. Merihärja hüüde aare leitud-logitud. Aitäh peitjale!
Vihm ajas taga, selg sai isegi märjaks. Aga gepsul olid uued patareid ja aega jagus. Nii tuli see rada ikka ette võtta. Seda aaret kuulsin enne kui nägin - eelmised sama päeva leidjad ei olnud karpi sugugi õigesse kohta tagasi pannud. Loodetavasti jäi minust kõik ilusti paika. Aitäh, põnev rada ilusate vaadetega.
Selle linnu hääl on üsna tuttav. Looduses oma silmaga teda näinud ei ole aga ega eksimisruumi ka ei ole. Tänud!
Tänane matkamäng tõi meid siia rajale. Kuulasime koprajuttu ja linnulaulu, vaatlesime linde ja ootasime roo-loorkulli pesalt tõusu.. Teiste tegevuste vahele siis logisime ka. Aitäh peitjale. EV J: helkuri
Võiks ju mõnes mõttes öelda, et hea, et me siinset multiaaret (Linnuvaatleja 4) varem otsimas-leidmas ei ole käinud, sest nüüd oli lausa kolmekordne põhjus siia matkarajale tulla. Ilm oli jahedapoolne, seetüttu muid matkajaid oli vähe. Ka ühte kalamehest-naisest koosnevat vanapaari kohtasime. Tundus, et täna neil ei näkanud. Küll aga näkkas meil selle aardega, sest sai leitud esimesest vaadatud paigast. Lisaks hakkas meid huvitama, et kas see lind, kelle häält me kuuleme, võibki tõesti merihärg olla. Tegime google-otsingu, et teada saada, mis häält ta teeb ning tõepoolest, kuulsimegi õigesti, see oligi merihärg ehk ilmselt isane hüüp, kes tegi oma kevadist võrgutushäält. Väga madal ja üldse mitte linnulik hääl tegelikult. Põnev on sedasi looduses liikuda ja märgata seda, mida muidu ei märkaks. Täname aarde eest!
Väike sünnipäeva matk ja tutvustasin ka sõpradele geopeitust, aitäh aarde eest!
Täna kahjuks merihärga kuulda ei olnud. Küll aga oli kuulda ja näha kajakaid, kes matkarada ümbritsevatel märgaladel tegutsesid. Kuigi rahvast oli rajal palju, õnnestus piisavalt distantsi hoida ja aare märkamatult ära logida.
Aitäh!
Kui siin parklasse jõudsin, siis tundus, nagu oleks Niguli juurde minek. Vaevu leidsin ühe parkimiskoha. Rajapeal tuli kohe väikeste vahedega mitmeid seltskondi vastu. Krants tundis ka värskest õhust ja jalutuskäigust rõõmu. Penijõe matkarajale olen ka varem korduvalt sattunud, kuid terves pikkuses ei ole olnud veel kordagi mahti seda läbi kõndida - seda seetõttu, et alati on korralik suurvesi olnud. Nüüd oli põhjust see aga just terve ringina ette võtta. Torni juures märkasin silti lugeda ja sealt selgus, et koerad ei ole rajale oodatud. No selge, tagantjärele tarkuseks hea küll. Kui nulli jõudsin, siis seal üks seltskond pildistas just eemal seisvaid veiseid. Läksin neist mööda ja tegin krantsiga eemal aega parajaks. U 5-6 minut möödudes läksid nad edasi ja sain toimetama hakata. Sain karbi välja ja juba eemalt paistsid järgmised matkalised. Oli selge, et logi kirja ja kasti tagasi peita ma neile märkamatuks jäädes ei saa. Seega siis karp põue ja jälle krantsiga aega parajaks tegema. No ja kus siin läks ikka aega. Järgmine seltskond pildistas kõike mis ümber ringi paistis - tundus, et veistest võib varsti ilmuda lausa fotodest kokku sätitud filmilõik. Ikka u 15 minutit läks ära, enne kui edasi liiguti. Kiirustasin taas nulli ja sain enne järgmise seltskonna tulekut karbi tagasi peita. Poleks uskunud, et siin sellist mugupeitust peab mängima. Tänud peitjale!
Leitud. Rajal oli küll mõni märjem koht, aga tossudega täiesti läbitav. EV, J: 2 draakonit, Smurf ja mingi kollane tulnukas.
Veetase oli madalamapoolne, rada matkasaapaga läbitav. Inimesi saalis siia-sinna üsna hulgakaupa. Linde nägime ja kuulsime ka, veistest olid jäänud matkamist raskendavad jäljed. Jätsime ränduri, aitäh!
Tipa tapa. Merihärgasid ei kohanud, küll aga olid värskepoolsed sokolaadimuhvinid ja koogikesed pagari vankrist teele pudenenud. Found it: (4147) 27.Feb.2021 12:48 LK 110: Merihärja hüüe. Parkla oli juba kuivaks sulanud, tee oli porine ja varjus veidi libelumine, jõel on ruumi kallasteni tõusta. Ilm oli tore, rada pori-imeline. Aare oli kuiv ja korras. Täname.
Olime just Lihulast väljasõidul kui Kristjan kribas Kullamaa järve juurest, et olid meie jäljed üles võtnud ning uuris kuhu me edasi teel oleme. Kuna meil oli sarnane plaan, siis jäime Penijõe matkaraja parklasse ootele, et rada koos läbida. Nii kaua tegime aega parajaks ja aitasin Ingridil Linnuvaatleja vahepunkti koordinaadid üles leida. Ja siis juba olidki Kristjan ja Simone kohal. Matk või alata. Merihärga me ei kohanud, aga üht üksikut veist väljal nägime ja ta oli meile natuke rada ka teinud. Tegime vaatetorni juures väikese peatuse ja rühkisime edasi. Kohale jõudes oli hetkeks kahtlus, kas selle paksu lume alt ka aarde leiame, aga õnneks polnud probleemi ning karp ilmutas end kiirelt. Tänan.
Algul tundus lumine ja ilma ühegi jäljeta rada veidi hirmutav. Tegelikult oli päris mugav astuda, lumi kandis ideaalselt ja see osa, mis ei kandnud, see tuiskas astudes kahte lehte laiali. Veidi enne torni, karjavärava juures, jäin Henrikot järgi ootama. Korraga kuulsin selja taga jões sulpsatust. Pöörasin end ringi ja jäin saarmaga, kes oli oma nina jääaugust välja pistnud, tõtt vaatama. Samal ajal kui mina tead märkasi, märkas ka tema mind. Hetk vaatas ta mind ja kadunud ta oligi. Tegime tornis väikese peatuse ja astusime aarde suunas edasi. Aare tuli loomulikult viimasest vaadatud kohast välja. Aitäh.
Teekond oli veidi pikem, kui ette kujutasime, hea oli, et tulime täna, kui maapind oli külmunud. Ei taha mõeldagi, kuidas oli liikuda sellel rajal plusskraadidega. Veidi pidi pingutama logi kirja saamiseks. Aitäh.
Väga tore jalutuskäik. Märjal ajal tasub jalga panna kõrged kummikud, et üldse aardeni pääseda. RMK on ilusti raja tutvustamisel kirjutanud, et sügavama veega kohtades on purded ja sillad, aga... vaata pilti :)
Jätkan LK Läänemaa aarete radadel. Mõnus 2 aardeline ring Penijõel. Oli avarust, vaateid, vaikust ja veiseid, mõnusal soojal sügispäeval. Aitäh!
Suvilas olles niisama tsillida ei viitsinud.Tegin hoopis mõnusa tuuri Matsallu uute LK 110 seeria aarete juurde.See matkarada on loomulikult vana tuttav,päris mitme erineva koosseisuga olen siin ringi tatsanud.
Aare kenasti leitav,aitüma siia tagasi kutsumast!
Olime marssimisse nii süvenenud, et napilt oleks mööda marssinud. Kui aardepesa on täpselt karbi järgi tehtud, siis karbi kätte saamine võib olla paras ... õngitsemine.
Natuke vaatlemist ja oligi Edvinil aeg karp välja urgitseda. Tänud aarde eest!
Keset päeva merihärg magas ja ei hüüdnud, lasi aarde logida, Tänan!
Ei kuulnud meiegi mingit hüüet, kui siis vaid pinin ja endapoolne vandumine. Samas on putukate arvukus selles liikide väljasuremises kõige enam vähenenud ja las nad siis seal olla. Mina olin vaid külaline
Eks see karbi kättesaamine selline paras nikerdamine ole jah. Kellegi hüüdeid ei kuulnud, küll aga hakkasid sääsed vaikselt ligi tikkuma, peitjale tänud!
Meie Merihärja hüüet ei kuulnud, aga rohutirtsud siristasid valjult. Karbi sikutas välja kõige tugevam ja tagasi pani ka. Käis õige tihkelt teine.
Tänaõhtuseks plaaniks oli avaldumispäeval Matsalu LK 110 seeriast noppimata jäänud 3 aaret geokaardil roheliseks saada. Penijõe matkarajast pool oli juba varasemast tuttav, ilmselt paljudele meie seast. Teine pool aga mulle siiani täitsa käimata. Nulli jõudes mitut varianti polnud ning aaret nägin praktiliselt kohe. Töntside näppudega selle kätte saamine oli aga hoopis teine teema - õige mitu minutit nikerdasin seal. Kohalike emaste sääskede rõõmuks, ma arvan, et vist kõik luristasid mõnuga kõhu täis ja läksid uusi väikseid sääski tegema... Lõpuks sain siiski nime karpi, edasi astudes pühendusin liikumise pealt säärte ning käsivarte kratsimisele :o| Kusjuures ega seal mujal neid pinisejaid niipalju polegi, kõik varitsevad Merihärja juures!
Hea teostus, kuigi kaks asja, mis vajaks jälgimist. Esiteks, kas karbi kätte saamine läheb ajapikku kergemaks või raskemaks ning teiseks veetase märjemal aastaajal. Aitäh kutsumast ning merihärga tutvustamast!
Sellel matkarajal olen juba korduvalt käinud, nii enne geopeitust, kui ka hiljem. Väga mõnus jalutamine, kui välja arvata mõned näljased parmud ja lademetes tüütuid kärbseid :) Raja teisel poolel pidime ennast mööda laveerima keset teed pikutavatest veistest - mis oli minujaoks täitsa omamoodi hull katsumus aga mööda me saime ja mõlemad rajale tekkinud LK sarja aarded ka kenasti logitud :)