LK 110: Istilohk

Siia tulime Kivi metsavahi juurest.Aitäh!

Tänud peitjale :)

TFTC!

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Karlil oli siin lähedal võistlus, pärast võistlust läksime logisime aarde ära. Tänud peitjale.

Varasemalt siin käidud, kuid logimata. Imestan, et sai nüüd teine kord võttis aarde leidmine rohkem aega.

Spooky

Teel Geojaanilt kodupoole põikasime siit aarde juurest läbi. On näha, et tuul ja torm on siin millalgi üksjagu kurja teinud ja terve metsaaluse puid täis pillutanud. Õnneks oli tee neist vabaks saetud, seega saime mugavalt sihtkohani liikuda. Aitäh!

Geojaanituuri leid #24. Ühe viimase hetke navigeerimisotsuse (kasutada lühemat teed, mis ei ole pahatihti kiireim) tõttu lähenesin aardele läänest itta. 250 meetrit enne aaret käisin aarde manu jalgsi ära, sest teele kukkunud puust ei tihanud üle sõita, juhul kui hiljem peaks ikkagi tagasi keerama. Kuna ei pidanud, tulin autosse tagasi, ületasin puu ja sõitsin lääne poolt suuremale teele välja.
Aardekirjelduses on lahe lugu koolnud kodukäijast. Päriselt seda kogedes nii lahe ilmselt poleks. Illosti kirjutet kah viil. Aitüma peitjatriole meeldejääva aardeseikluse eest! Aare korras.

Tänud aarde eest!

Leitud ja šokolaadikommid olid ka endiselt alles maas!

Tänud aarde eest!

Kuni päris viimase meetrini välja, mõtlesin endamisi, et mida see LK mulle tutvustada soovib. Sain siis karbist loetu põhjal natuke targemaks.

Tänud.

Millegipärast arvasin siit eest leidvat RMK puhkekoha või mõne muu tähistatud punktikese, aga oli hoopis ilus künklik metsaalune. Siit leidsime ka selle suve esimesed punased pohlad. Aare oli ilusti vihjeobjektis maskeeritud ja esimese hooga silma ei hakanud aga pikka otsimist ka polnud. Aitäh ilusasse metsa juhatamast!

Leitud!

Leitud, logitud, tänan!

Tee aardeni oli üsna porine, libe ja rööpas. Üsna ebamugav tsikliga sõitmiseks. Kohapeal oli küll pigem muhk kui lohk, aga muhk ongi ju tagurpidi lohk ja vastupidi. Eemaldusin teises suunas, mis oli tunduvalt mugavam. Aitäh peitjale.

Leidsin, lahkudes aga kohtusin keset metsa lehmakarjaga, õnneks ei astunud nad autole ette.

Rohkem kui pool aastat hiljem logides pean tunnistama, et sellest aardest konkreetselt ei mäleta ma küll suurt midagi rohkemat. Karula on aga üleni mõnus kant, nii et siin on lausa lust aardeid jahtida. Aitäh!

Leitud :) Tänud!

Geopäeva viimane aare. Paruni allika juurest sõitsime mööda suuremat teed edasi kuni Koemetsani. Sealt keerasime aarde suunas. Aarde leidsime kiirelt üles ja logi sai kirja. Nüüd otsustasime minna edasi, et kiiremini jõuda suurema teeni. See viimane metsatee osa enne esimesi hooneid oli ikka suhteliselt porine ja libe, aga läbi me saime. Täname! Oli väga mõnus geopäev siin Karula Rahvuspargis.

Tänud aarde eest

Järgenvad tänase päeva aarded võib võtta kokku kõik ühe logiga (ehk siis kõik Lk 110 Karula rahvuspargi aarded v.a Rebäse omad). Väljas +26 kuni +29 kraadi, plätud, lühikesed riided, torkiv peidik, sumisev putukaparv pea kohal. Kohad, mis aaret peidavad kõik imeilusad. Aitäh!

Tänan aarde eest!

Olin algul veidi skeptiline, et kas ikka Paruni allika poolt on võimalik Istilohkini jõuda. Siinsed teeolud üllatasid positiivselt ning see oli tõesti võimalik. Mõtlesin, et saan Exega aardeni jalutada, kuid 100 meetri kaugusel autost, otsustas koer, et ta tahaks parema meelega paigal olla. Jalutasin siis temaga autoni tagasi, et uuesti aarde poole sammuda. Kiire leid. Aitäh!

Leitud.

Kägu kukkus ja keegi oli śokolaadikommid maha puistanud. Tänud.

Selle aardega tuleb LK110 Karula päev kokku võtta. Olid huvitavad kohad. Kuplite vahel oli vahva tiirutada. Nägin kitsekesi ja 2 põtra. Rebasemäkke ei hakanud seekord ronima. Parasjagu saabus sealtpoolt üks seltskond parklasse. Nad nägid nii külmavõetud ja näost sinised välja, et ma panin autoukse otsustavalt kinni ja sõitsin edasi kivikalmete poole. Ahjaa see viimane aare -Istilohk. See on ka kummalise jutuga - pime mets ja kodukäijad - siit on parem kähku jalga lasta. Aitäh!

Auto jäi kilomeetri kaugusele aardest, edasi oleks maasturiga saanud küll. Natuke keerutamist ja aare leitud. Tänud

Leitud

Leitud ühel päikesepaistelisel talvepäeval

Autoga nulli välja sõitma ei hakanud. Lume paksus oli hirmutav. Kuigi oleks ka saanud, kuid üks risti teed kukkunud puu tegi viimase otsuse jätta auto eemale ja mõnedsajad meeetrid siis ikkagi jala tatsata. Lõppu jõudes paistis igalt poolt vaid üle saapaääre kõrgune lumi ja suht nutune oli otsida sellise lumega. Geps muidugi näitas ka oma parimat palet ja ma tõmbasin siis taskust käsigepsu välja ja sain aardeotsimise raadiust oluliselt paremaks. Siis tuli juba kiiresti leid. Vaime ei näinud, kuid vaim sai virgeks järgmiste otsimiste tarvis. Aitäh.

Kas lohk või hoopis muhk - vahet ju polegi, kui põnev aardekirjelduse lugu taustaks. Aitäh!

Leitud. Aitäh!

Leitud.

See siis viimane tänasest leidudest, uuest seeriast. Kasutasime siin igatpidi loogilist tööjaotust. Aitäh ilusate kohtade ja aarete ees

Täname aarde eest!

Päev kvaliteetaaretega (LK110) on puhas rõõm.

Jätsime auto aardest 700m kaugusele ja tegime kiire jalutuskäigu. Alles kohapeal lugesime, miks aare siia juhatab. Väljas oli pime ja meil oli põnev :)

Aitäh peitjatele!

 1 

Lõpetasin tänase geopäeva veidi varem, et puhkuseks ka aega jääks. :) See sai siit LK seeriast ära võetud, homme tegelen ülejäänutega. Tänane logi oli juba kirjas, eilne samuti, inimesed ikka liiguvad, tore! Maandusin Ähijärve ääres olevasse Veski lõkkekohta õhtut nautima.

Sõitsin Paruni allikas juurest mööda metsavaheteid otse siia ja sügasin skoda kõhualust päris korralikult. Roopad olid sellevõrra lohkus, et mingil hetkel läksid sumpsi poldid lihtsalt pooleks. Õnneks muid tükke maha ei pudenenud, aga paar päeva urises auto minu peale harjumatult valju jörinaga o)

Tundub, et RMK võtab väga tõsiselt, et surnukäia ette tuleb siht rajada. Varsti enam metsa polegi, vaid ühed suured sihid alles. Lähenesime aardele lääne poolt, mis on küll läbitav, kuid oluliselt kehvem valik kui idapoolne tee. Aarde leidmisega läks mõni minut, sest gps veiderdas metsa all.

Mullõ jäie kirjeldose man silmä, et midä inämb Võromaa veere puulõ, tuud inämb kasotadas kiräkeelitseid sõnno. Tiil aardõ mano saiõ Kaups kultuuriprogrammi, ku ma nigo 90-aastanõ heietasi, et miä kõkkõ ma tah kandih tennü olõ. Nullih ollimi hädän, selle et varasõmba LK aardõ om tsipakõ tõisildõ vällä nännü. Sõs jäie aga Kaupsile õigõ asi silmä ja edespidi murõt es olnu.

Et eriti hirmus oleks, siis lähenesin aardele pimedas ja vihmaga. Kuna ma kirjeldust lugesin hiljem, siis tundus rohkem nagu öine orienteerumine raiesmikus ja kuuskede vahelt punkti otsing. Selles mõttes oli muidugi tore, et aare: "Böö!" ei karjunud. Siis oleksin kindlasti ehmunud.

Kirjandusmuuseumis kirjutatakse, et Istilohk sai nime metsnik Isti järgi, kes hiljem eestistas nime Helemetsaks. Lohk oli, kummitusi ei kohanud. Aitäh!

Tänud aarde eest!

Nüüd hakkas juba täitsa pimedaks minema ja üksinda mööda kahtlasi metsateid sõites hakkasid ka igasugused kodukäijad viirastuma. Ses suhtes tundsin, et päris asjakohane aare. Aitäh!

Leitud, piknik tehtud, kolle ei näinud.

Ja oligi kätte jõudnud Karula rahvuspargi viimane aare. Raielangil nosisime mustikaid ja jõhvikaid ning panime nime kirja. Proovisime aru saada kus siin see kummitus siis käis. Läheduses asus paar potentsiaalikamat talukohta, mis sobinuks legendiga paremini kokku.

Nüüd tuleb üks kriitika lõik. Peab tõdema, et praeguse kogemuse põhjal meeldisid Vilsandi ja Soomaa oluliselt enam. Ühel olid väga huvitavad kohad ja lisakirjeldused, teisel põnevad kohad ja super teostused. Karulas jäi kuidagi kiirustatud mulje, kus asukohad ei tekitanud niivõrd vaimustust, sest otseselt vaadata midagi polnud. Osad vihjed ja sildid olid rohkem eksitavad kui abistavad. Asukohtade osas oli juba RMK äppi lahti tehes paista, et sealses rahvuspargis on nii palju ägedaid kohti kus pole veel aaret ja mida oleks võinud karbiga tähistada. Isegi RMK külastuskeskusesse ei suunatud.

Jooksvalt hakkasime mängima ka ühte teist RMK mängu "Püsi metsarajal - rända ajas!" See andis lisaeemärke avastada Lõuna-Eestit ja nägi mitut seninägemata kohta. Boonuseks võib võita veel ka auhindu.

Puhkuse geotuuri 10. õhtut suundusime lõpetama Rattaradade RMK lõkkekohta. Grillisime ja chillisime. Homme juba viimane päev ja algab tagasitee koju.

Õhtune chill&grill

Meie viimane Karula Rahvuspargi aare. Tondijutt oli päris põnev. Nüüd veel kahe rahvuspargi külastus ees.

Oli vist jah üks tagurpidi muhk siin. Aitäh!

Tänud.

Minu jaoks oli see selle sarja esimene aare. Ei osanud eriti midagi oodata, aga raskusastmete järgi tundus täitsa leitav. Niisiis marssisimegi kohale ning oligi täitsa tore ja lihtne. Asukoha valik laiemalt on ikka natuke segane. Kirjeldus andis õnneks natuke rohkem aimu. Aitäh!