Elektriku ohtlik amet

Eelmistel otsijate vedas. Nad leidsid eelmise konteineri, mis oli kellega poolt lihtsamalt kätte saadavasse kohta pandud. Eemaldasin nüüd selle, jättes alles vaid õiges kohas asuva.

Leitud

Sõitsime autoga objektile, kuid autost välja saamisega oli tegu, sest naabrikoerale ei meeldinud, et me sinna autoga sõitsime. Siis tuli peremees kohale ja lohutas meid, et koer ei tee midagi. Julgesime siis ukse lahti teha ja lasin koeral ka enda kätt nuusutada, mida ta lõpuks ka meelsasti lakkuma kukkus. Aga niikui peremees eemaldus, hakkas koer jälle vihaselt haukuma. Peremees tuli siis tagasi ja viis ta eemale. Teekond aardeni osutus aga üle ootuste mõnusaks jalutuskäiguks. Korra millalgi varem olime üritanud ka teiselt poolt jõge aardeni pääseda, kuid see meil tookord ei õnnestunud. Aardetops oli vett ääreni täis, kallasime siis vee välja ja andsime aarde omanikule olukorrast teada. Lisaks katkes ka aarde kinnitus. Tänud peitjele kohta tutvustamast!

Aare oli veidral kombel rändama läinud. Panin uue komplekti, loodetavasti oluliselt püsivamal viisil.

Hommikul Peraküla RMK platsil hommikuste toimetustega ühelepoole saades oli 2-3 tundi vaba aega kuniks Klaara võiks magama jääda. Mõtlesin selle ajastada kojusõidule. Heitsin pilgu geokaardile, et kus oleks hea teha aega parajaks. Esimeseks valikuks osutus Elektriku ohtlik amet. Lähenemiseks valisin suuna põhjast/kirdest. Esimene osa oli väga mõnus metsatee kuniks jõeni. Üle esimese veetakistuse minnes oli väga tihe võpsik, et hakkasin kahtlema, et kas mul üldse on mõtet edasi pressida. Ei paistnud olevat parim koht kus väikese lapsega matkata. Mõtlesin siiski natukene edasi proovida, et äkki tuleb mõni rada. Ja tuligi. Edasi oli veel mitu väiksemat veetakistuse ületamist, kus tuli Klaara süles hüpata :P ja mõned muud vesisemad kohad. Positiivne oli see, et võsa polnud veel väga vohama hakata ja mingid metsloomad kasutavad seda kitsast rada soo ja jõe vahel vist päris tihedasti. Pärast pikka matka jõudsin nullis oleva üllatuseni. Oli kohe täiesti ilmselge kus aare võiks ennast peita. Aga veel suurem oli üllatus kui aaret ei olnudki seal ega kusagil ümbruses. Otsisin veel päris pikalt igal pool. Lõpuks tahtis Klaara ka hakata turnima, kuid see lõppenuks talle pahasti. Ei jäänud mul muud üle kui tunnistada, et pikk matk seekord leiuga ei päädinud ja võimalik, et aare on kaduma läinud. Käigu juures meeldis ilus päikese käes sillerdav jõgi ja lõpus oodanud üllatus.

EDIT: Paistab, et olin ise pime ja olin liialt kinni teises lahenduses :)

Huvitav lahendus tõesti. Aitäh peitjale!

 1 

Siin oli küll ainsaks motivatsiooniks see, et ükskõik milline muu aeg aastast, oleks see retk palju raskem. Olid üsna ideaalsed olud. Taimestik väike, muda vähe, ilm mõnus, sääski ja põdrakärbseid null. Kui mitte praegu, siis kes teab kas kunagi üldse. Polnud just jalutuskäik pargis, aga kuiva tossuga tulin sellest kõigest välja, seega polnud ka midagi hullu. Lõpus tundsin puudust oma mehest, kes on pikemat kasvu elektrik, aga õnneks on mul endal pisut nutikust ja jõudu ning nimed said veidi tudisedes ikka kirja. Aitäh!

Vahepeal oli Anni jõudnud üsna mitu LKA-d logida ning mina käinud autol parklas järgi, Triinule lõunat pakkunud ja auto parkinud Rannaküla poole ümber. Anni oli siin kandvaks jõuks ning Yoko täiega nautis vett. Aitäh!

Mööda teerada ja siis mööda jõe äärt ja leitud saigi. Tänud

 2 

Tänane k6rvalep6ige nr 3. Koolitee juurest yritasin isegi rattaga lähemale s6ita, aga m6nesaja meetri pärast vaatasin et tee jookseb vales suunas ja lähen parem jala. Nii parkisingi ratta uuesti silla lähistele ära ja hakkasin astuma. Esiti forsseerisin v6sa ja kusagilt poole maa pealt m6tlesin et äkki katsetaks j6e äärt. T6si, vesi oli nii madal et j6e servas oli täitsa m6nus v6sa jms vaba tee k6ndimiseks olemas. Kohati kll nac savine aga enamasti oli seal ka kiviklibu mis andis paraja gripi. Ja mis matks see siis selline on kui isegi matkasaabast mudaseks ei saa :D Mingi hetk aga tuli j6gi suht kaldani välja ja ronisin sängist uuesti yles. M6nikymmend meetrit eemal v6sas läks hirmsaks ragistamiseks. Teagi oli seal karu, p6der v6i muu tegelane. Igastahes tundus et tema oli rohkem hirmunud kui mina ja kellegagi t6tt ei pidanud vahtima :D Nullis oli tunda elekri h6ngu ja lisavyrtsi lisas ka k6rvalt läbi j6e kulgev pr6ksuv elektrikarjus. Eks see amet ole jah ohtlik jah t6esti. Eriti kui ntx prooviks läbi j6e ja yle karjuse samal ajal end upitada :D Aga asi ise oli igati temaatiline ja konkreetne. Lisaks sain siit täna väntamise k6rvale ka m6ned sammud. J6gi oli igati vaheldusrikas. Kohati j6gi siis oja ja vahepeal lausa nire moodi ;) Tänud peitjale

Selle aarde juurde liikumisega olid mul suured kõhklused kahtlused. Ei tea, kas koolitee ikka viib lõpuks siia välja ja ega ju tea milline see tee on, kas ikka kõlbab rattaga läbimiseks. Õnneks oli tee täitsa rattaga läbitav. Lõpuks avastasime ennast elektrikarjuse värava eest. Ega siin muud üle jäänud, kui ratas poisiga puu najale ja tegin karjuse lahti, siis rattaga läbi ja karjus uuesti kinni. Liikusime siis mööda karjamaad edasi, kuna nägime hiiglasest veise. Ütlesin poisile, et võtku nüüd tooni vaiksemaks. Mine tea, mis puust loom on. Õnneks vaats ta meid ainult hindavalt ja ei liikunud kuhugi poole. Kui olime aardele juba päris lähedal, panime ratta posti najale. Tõstin poisi üle karjuse, siis andsin koti talle ja roomasin ise (tõesti roomasin) karjuse alt läbi. Õnneks ei pannud kätt värske koogi sisse. Liikudes aarde suunas, ehmusid äkki noored veised meid nähes. Seega liikusime rohkem metsast, muidu oleksid need vist läbi karjuse jooksnud. Aarde saime ilusti kätte ja nüüd algas tagasitee. Poiss üle karjuse, kott üle karjuse ise roomates karjuse alt läbi. Tagasi liikudes avastasime, et suur hiiglasest veis oli ära kadunud, aga mitte kaugele. Oli teine liikunud värava juurde. Nüüd läks kiireks tegutsemiseks. Panin poisi kiirelt rattaga külili, siis ruttu karjus lahti, siis ruttu läbi ava, siis poiss koos rattaga külili , siis karjus kinni ja oligi hiiglane värava taga. Huhh. Kindlasti ei olnud ta kuri, aga lihtsalt uudishimuulik, aga mine tea. Tagasi sõites lubasime endale peaotäite viisi vaarikaid ja põldmarju teeäärest. Suured tänud aarde eest.

Ehmunud veised tahtsid läbi karjuse joosta.

Värsket kooki.

On ta siis sõbralik või ...?

Maru koht. Aitäh kutsumast!

 1 

Humoorikas teostus koos paraja astumisernaga tähendab minu poolt alati kindlat soovitussilti :). Ja täna koos Heleni ja Salmega oli siin puhas rõõm ka ringi kakerdada, ma ei tea, kas ma sama entusiastlik oleks olnud üksi siia tulema… Indy muidugi nautis sajaga :D. Sarnaselt Arvoga jõudsin mõelda sedagi, et taolise koha leidmiseks peab oma kodumetsa ikka väga hästi tundma; aitäh Markole üllatava aardega taaskord meid Nõvale toomast.

 1 

Soojemal võsa- ja putukahooajal siia ei kiskunud. Kuid täna tundus kõik ideaalne olevat, sest ilm oli kevadiselt mõnus, seltskond super ja motivatsioon kõrge. Panime igaks juhuks kummikud jalga ja neist oli kindlasti kasu. Lähenemiseks valisime peitja pakutud põhjast läheneva raja. Metsatee oli jalutamiseks mõnus ja kuni jõeni sujus kõik lihtsalt. Kui seda kiirevoolulist veetakistust nägime, hakkasid kerged kahtlused tekkima. Saime siiski esimesest kraavist ilusti üle ja sattusime kohati soisele jõeäärsele, kus meid veel mõned huvitavad takistused ootasid. Kuid tegelikult midagi ületamatut siin polnud ja nulli jõudes olime vägagi rõõmsad, et selle teekonna ette võtsime. Aare oli ilusti omal kohal, panime topsi ka pliiatsi.
Aitäh mõnusale rännakule kutsumast ja huvitavat kohta näitamast!

 5 

Selle aarde võib julgelt oma rõvematkade topis üsna kõrgele riiulikohale asetada. Jah, ma alahindasin lumeolusid ja jah - ma ei võtnud räätsasid kaasa. Just need viimased oleksid teinud kõndimise väga hõlpsaks - paar päeva varem Soomaal toimetades sain sellest aru , et siis lihtsalt ei vajuks läbi lume.

Aga siin oli mitu kihti lund, ja kui sellest ikkagi läbi vajusid, mida enamasti tegid, siis kukkusid üle põlve sisse ja all laus vesi. Alustasin ka põhja poolsest märgitud parklast. Ei teadnud ma veel, et Põhja ei tähenda mitte ilmakaart vaid maa magneetilist võimet tõmmata enda südamiku poole.

Vapralt rassides ja hinge kinni hoides müttasin ma aga edasi, vahepeal saapaid seest lumest puhastades ja mingit rada valida üritades, kus vähegi kannaks. Kandis ainult väga lageda peal, mida rohkem taimestikku, seda kohevam ja kehvem oli. Aga üldiselt oli nii rõve, et läks väga naljakaks ja nii ma aardeni üsna heas meeleolus jõudsingi. Lõpus oli äge, ma proovisin spets, et kas ma suudan nagu jeesus logida ehk vee pealt saaks logi ära. Sai.

Üsna andekas aare ja eks siinkohal avaldub see, et kes kurat peaks sellisesse kohta üldse sattuma, peab hea kodukoha tundmise võime olema. Mitte mingil juhul poleks ma oma nina muidu toppinud sellisese kohta. Aga näe, jälle ühe ägeda sooületamise kogemuse võrra rikkam. Niiet soovitan teistelegi - ja põhja, igatahes!

Selline ilusrõve metsaalune aardeni juhatamas

 1 

Selle aare lihtsalt ei tulnud. Lähenesime kirdest, lume ja sulaga mööda soist jõekallast. Eks ikka korduvalt oli nuputamist, kas samm nüüd vajub või ei vaju ning juhul kui vajub: on all vesi või maa? Olime küll oma arust kavalad, aga üks jalg õnnestus ikka märjaks saada.

Aga aare oli ragistamist väärt - teistmoodi. Ja lõpus sai natukene turnida ka :)

Edelast piki kallast lähenemine ei ole suvel küll nagu kirjelduses lubatud. Eriti noorpeiturile, kes küsis käpulikukkumiste vahepeal, et kas see ongi jalutamine. Räigest valelubadusest hoolimata eeskujulik võpsikuaare. Aitäh peitjale.

Uus tops paigas, loodetavasti püsib. Kuna mõned asjad jäid maha, siis on topsis praegu ainult logiraamat.

Elektrik on parema töö leidnud.

Ei leidnud.

Meie jalutasime mööda jõe kallast kohale,saime ilusti tossudega hakkama,paar kohta olid natuke vesisemad.Kohapeal aga selgus,et peidukas on tühi,tegime ka kontrollkõne,et veenduda koha õigsuses.

Leidsime!

Raja algus(ed) on jälle hoolitsevalt antud, lõpuks jõudsime tagasiteel ka sinna. Aga aardeni keerasime pisut liiga vara sihi peale ära ja siis murdsime jupp aega otse läbi metsaaluse. Soostunud ala ka ei kandnud ilma kummikuta ja nii tegime lähenemise endile üsna vaevaliseks. Mikk hoidis teerajajana igaks juhukus ohutut pikivahet ;) Tagasitee oli see-eest jalutuskäik pargis. Jõgi voolas vulinal, tundus, et paar koelmut on sinna ka rajatud. Aardega kõik korras, oli pisut kergem, kui enne ette kujutasime. Aitäh!

Väga raske, kummik on parim sõber sellisel maastikul. Õnneks nüüd tehtud. Aitäh!

Elektrik küll sellistes tingimustes ei ole nõus tööd tegema. Geopeiturit ei takista miski. Nalja sai. Aitäh!

Läbi padriku ragistasime aardeni. Tänud peitjale!

Läbi padriku rassisime kohale. Ma pean ütlema, et see agregaat seal küll kaua vastu ei pea, eriti kui mõni teises kaalukategoorias peitur logima läheb :D Aitäh!

Objektil oli kevadiselt vesine ja tore. Tänud peitjale.

Käisime siin pingeid maandamas ;) Aitäh!

Mina elektrit kardan, särtsu juurde mulle vaja ei ole, mul on seda niigi.

Vaatasin kus aare asub ja kontrollisin jopelukud üle, no selge. Hiilisin aardeni, panin nime kirja ja siis oli vaja tagasi saada. Hea, et väiksed gabariidid, hea oli manööverdada.

Tänud aarde eest, oli äge koht ja teostus just elektrikutele!

Auto jätsime umbes 400 m kaugusele kuna edasine tee tundus madalapõhjalisele huvitavaks minna. Tegelikult ainult üks huvitav koht tee peal oli aga mis sellest enam. Jalutada ju võib ka, nagu vähe veel peale Nõva LKA aarete otsimist veel sai. Anne pakkus ennast aarde järele minema ja mis mul selle vastu olla sai. Aitäh!

 1 

Assaraks kui äge! Peräkülä mant tulime siia. Valisime sellise trajektoori, et peame teisele poole kallast saama. Kaupo läks ees, seejärel mina ja viimaks Silver, kes kogu mu nodi tassis. Saime kenasti kuiva jalaga üle ja jätkasime teed. Mõte ja teostus mulle tõesti meeldisid.

Eks elektrikutel ole tõesti ohtlik amet. Aga õppides ise päevad läbi nagu loom ja vaadates, mis kell ja mis päevadel õppejõud töömeilidelt kirju saadavad, siis on ehk tulevikus oodata aaret ,,Juristi koera amet".

 1 

Algul ei pidanud see päevakavva mahtuma, sest liiga pika kõrvalpõike teeb sisse. Aga kui juba koolitee juures oldud, siis tulime ikka läbi. Oli seda väärt, nii lahe peidukas. Kui mööda jõe äärt siia matkasime, siis mõtlesin, miks küll lähemale või mujale ei peidetud. Kohapeal sain aru, et mujale on sellist aaret keeruline panna ning oleks ka palju igavam. Kasutasime võimalust, et lühendada matka järgmise LKA aardeni ja muu hulgas logisime ka aarde.

Nõva sarja leid *31

 1 

Seda aaret olen mitmeid kordi mõelnud, et lähen. Võtsime siis täna ette ja pikendasime oma jalutust. Minekuks valisime tee mõõda jõe serva. Üksjagu oli tatsamist ja raskem kui LKA rajal liikuda. Minnes kohtasime aarde juurest tagasiteel olevaid geopeitureid, kes olid jätnud meile ka abivahendi. Aarde juures läks kiirelt, ei olnudki nii ohtlik amet. Nüüd on siis sellega korras ja saab tagasi LKA rajale. Tänud peitjale.

 1 

Ah et miks kulus Nõva maraton-ringi läbimiseks üle nelja tunni? Noh, Toatse järve mitteleid, Mustjärve leid ja elektriku ohtliku ameti esimene lähenemissuund andis mitmeid lisakilomeetreid ju juurde. Proovisin siinsele aardele põhja poolt läheneda, pärast Nõva LKA 35 (kuna mul on Peraküla koolitee leitud, lausa minu esimese FTF-na, siis ma sealtpoolt ei hakanud lähenema) pöörasin metsateele sisse ja jõudsin ka jõeni välja. Aga jõgi on praegu seal tugevalt üle vasaku kalda valgunud ja matkasaabastes ma sinna kahlama minna ei tahtnud. Seega tegin Nõva LKA ringi lõpuni ja tulin lähenesin hoopiski teisest suunast. See oli väga hea valik ja kaasa võetud kahlamispüksegi ei läinud vaja, kummikutest rääkimata. Tänan peitjat!

Mõistliku lähenemistee vihjepilt

Vee-enekas

 1 

Põhja poolt lähenedes oli paar veetaksitust, mis olid kummikuga läbitavad. Kuna ülejäänud seltskond oli madalasääreliste käimadega, tuli edasi minna üksi. Mööda jõekallast kulges korralik rada ja sellega probleeme ei tekkinud. Aardeni jõudes panin silmad kinni ja ohkasin sügavalt. Issand jumal... kas ma pean seda tõesti tegema? Sellise ilmaga? Tükk aega pidasin seal uduvihmas plaani mida ja kuidas. Võtsin enda küljest kõik, mis tundus üleliigne ja asusin jalgade värinal teele. Appi... mida samm edasi seda suuremaks läks värin, nii kätes kui jalgades. Aga kui ma juba siia olin tulnud siis enam alla ka ei andnud ja konteinerini ma jõudsin. Kirjutamise ajaks oli käte värisemine nii tugev, et vaevu suutsin varesejalad kuidagi kirja panna. Kõik lihased krampis sain kuidagi tagasi.... Jeerum küll.... see oli täielik eneseületus. Kui seltskonnaga kohtusin ja oma üleelatust rääkisin, said nemad naerukrambid. Kuidas sa ei suuda sellist asja teha. Aga no näed suutsin ju kuidagi.... Igatahes aitäh korraliku adrekasüsti eest. On mida meenutada...

 1 

Seiklusjanu on osa minust ja see lükkab käima ka kahtlasel maastikul. Tegelikult oli ilmale vastavalt täitsa mugav astumine. Kohale jõudes oleksin sirge seljaga aardeni läinud, kuid kaaslase rõõmuks olin peale manitsusi nõus madalamat profiili hoidma. Täitsa vahva peidukoht. Tänan.

 1 

Jätsin selle aarde heaga päeva viimaseks kuna kartsin, et siin võib jalad märjaks saada. Eriti optimistlikud hirmud siis. Peraküla kooliteelt võtsin piki jõge suuna siiapoole. Eks see teekond suht dzunglit meenutas kuid mingi aimatav rada jooksis ees aardeni välja. Ehk väikse ragistamise peale olin peagi kohal. Vägisi lootsin, et aare on seal kuhu minu null mind juhatas, aga eks see tegelik peidukas oli juba kohale jõudes aimatav. Kehastusin siis elektrikuks ja ei lasknud ennast pingel häirida. Vaikselt ja rahulikult toimetades sain asjad aetud. Kuigi naaberaarde juurest oli siia kiviga visata, siis koos koolitee karbiga sai autost autoni puusalt pakkudes 4-5km läbitud, mis oli päeva 20+ jalgsi läbitud kilomeetritest päris arvestav osa. Ilm hämardus ja põlv hakkas samuti tunda andma, ehk oligi aeg päevale joon alla tõmmata ja koju ära kobida. Alles see oli kui ma selle piirkonna siin suht puhtaks sain, aga vahepeal on Marko siin nii palju toimetanud, et päevasest käigust jäi lausa väheks. Eks miskit jäi seemneks ka ja varsti tagasi.

Tänud.

 1 

See aare ikka väga pinnuks silmas olnud. Kunagi sai katsetatud erinevates suundadest aga ei midagi... siis viimane kord sai enne antud suunast proovitud aga läks vesiseks ja pahaks ära. Nüüd kõige lähemast kohast sai mindud ja tee oli isegi täitsa okey. Lõpuks ometi ka see tehtud, kohapeal oli päris äge ;) tänud :)

 1 

Seenemugud jäid kõik ilusti metsa ja jõe ääres polnud meid keegi segamas. Leitud!

 1 

Selle aardega sain teada,et elektriku ametiga kaasneb ka suuremat sorti põdrakärbeste rünnak :) Õhtul saunas käies andis nii mõnigi priiküüdi saanud putukas kiirelt otsad.Tegin ikka mitmeid raunde kuniks olin tüütutest tegelastest priiks saanud.

Tore teostus,ilma geopeituseta selliseid kohti ei näeks :)

 12 

Oht on mu teine nimi :o) Antud juhul seisnes esimene oht selles, et meie parkimiskoht vahest maaomanikku häirida võiks. Aga autod jätsime teealale, ühtegi keelumärki ei eiranud ning elumaja silmapiirist jäime samuti välja.

Järgmine katsumus: hullud lehmad. Nende pikaripsmeliste kaunitaridega on mul miskipärast alati vastupidi läinud - kui tahakski läheneda ja nina pealt paitada, siis vissid põgenevad võsa vahele juba ammu enne haardeulatusse jõudmist. 

Kolmas oht: elektrikarjus. Sellega olen juba harjunud - pärast seda kui Võilaiul lahtiste Crocsidega pahkluuni vees seistes palja käega proovisin, kas taral ikka on vool sees. Oli. Viis minutit takkajärele oli veel endal ka. Kuid väga oluline ikka veenduda, enne kui üks jalg üle tara tõsta ja siis harkisjalu seda voolu õrnemate organite kaudu tunda saada...

Neljandaks: tunk läheb nulli. Phäh, kuiva ilmaga on see täiesti köki-möki, isegi minusugusele tasakaaluhäiretega inimesele. Tõttöelda, märja ilmaga veel märjemaks saades oleks tegelikult ka täitsa ellu jäänud.

Viiendaks: "Vaadake ette, et lehmasõnniku sisse ei astu!" Selles osas oskasin ohtu alahinnata ning astusin ühe tossu põhjalikult virtsaseks. Sellevõrra, et järgmise aarde poole sõites sõtkusin gaasipedaali sokkis jalaga ning Nõva jõe rippsilla vahepeatuses pühendusin tossuloputamisele, seni kui teised särgikõhuga uusi sillalaudu puhastasid :P

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Õnneks valisime hea liginemistee. Tänud peitjale.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Aitäh!

 2 

Grupi paremate kaarditundjate arutelu tulemusena ostsustasime läheneda aardele sealt, kust logide põhjal enamus ei läinud. Alguses oli mõnus karjatee, kuid juba saja meetri pärast pidi edasi minekuks sisenema elektrikarjusega piiratud alasse. Minu esimene reaktsioon oli, et no siit küll läbi ei lähe. Vanad kalad ütlesid kõrvalt, et muidugi lähme ja noh nii ka juhtus. Loomad olid õnneks rahulikud ega allunud geosõprade valjule provokatsioonile. Kasutasime juba karja poolt sissekõnnitud rada kuni ette tuli mõnus mülgas. Ja kui ma ütlen mõnus, siis ma mõtlen ikka mõnus. Tippisime rohuäärel vapralt edasi, hüppasime, kargasime, naersime ja lõpuks leidsime ka aarde. Aitäh!

Päeva viimane aare, valisime põhjapoolse lähenemise ja kuna aega hakkas nappima, siis sai siin ikka parajat tempot arendatud, aga õnneks olid eelnevad külastajad juba väikse raja ette käinud, nii et meil oli sellevõrra lihtsam. Lõpp oli mõnus üllatus, tänud aarde eest!

Selle konteineri kättesaamiseks tegin midagi sellist, mida kunagi ammu olin paar korda teinud, aga seekord alustasin teisest otsast ...

 1 

Oi joppenpuhh ja need teised sõnad. Aardeni minek polnudki see kõikse hullem, isegi mingi teerada oli. Olid ka lehmad, läbi kelle karjamaa me trampisime. Mingil hetkel hakkasid nad jooksma ning vaatasime, kellel see kõikse punasem särk siis on. Kui ma märkuse tegin, et Annal on ju punased juuksed, siis hoidis ta ennast kohe kõvasti Kallo selja taha. :D Aga tuli välja, et lehmad kartsid hoopis meid. Ja tegelikult olid nad vist hoopis veised.
Aare leitud-logitud asusime tagasiteele. Vot see oli kole, puhas võss ja taimeriik. Aga kokku sai ilus südamekujuline trajektoor, nagu Paavo logist näha. Peitja sai õhtul lõkke ääres hea kõhutäie naerda me üle. :)
Geopeitus on seiklus! Aitäh!

 3 

Me lähenemistee sellele aardele oli tõesti omamoodi (huvitav). Valisime edelapoolse lähenemisnurga ning jõe ääres silla juures tundus loogiline hakata astuma mööda raja moodi rada, mitte sukelduda jõeäärsesse võssa. Paraku see rada ei läinud väga õiges suunas ja ühel hetkel tundus, et kaugus aardest on konstantne, hoolimata sellest, et olime juba pika tee maha käinud. Olime kogu aeg aardest ühel kaugusel ja tegime talle ringi peale. Õnneks siiski ühel hetkel tekkis me kõrvale sobiv heinamaa, kust saime lõigata ja võtta suuna aarde poole. Nüüd vähenes vahemaa kiirelt, saime suhelda veistekarjaga ning olimegi õiges kohas, nagu vaja.

Tagasitee oli küll lühem, aga ilmselt mitte kiirem. Vähemalt on nüüd siis järgmistele korralik rada ette tehtud, kui keegi otsustab seda teed minna.

Elu on ikka seiklus! :) Täname aarde eest!

 3 

Päeva viimaseks jätsime selle eraldiseisva aarde. Küll me vaagisime, kust läheneda. Kuna paaril sõbral ka Peraküla koolitee aare leidmata, langes liisk selle kaudu tuleku kasuks. Kui koolitee sild ületatud, tuli teha taas valik, kummalt poolt jõge edasi minna. Taas tekkis kuidagi iseeneslik valik lõunapoolse kasuks. Kuna jõe ääres rada polnud, jalutasime vähe kaugemale ja kaugemale. Siis keerasime kellegi hoovi kõrvast läbi. Siis tuli karjamaa elektrikarjusega ja loomadega, keda me vist ehmatasime ja kes selle peale meie poole kappama hakkasid. Igatahes oli siit kaudu, kust ilmselt mitte keegi lähenenud polnud, lähenemisel omad plussid - nii palju vaheldust ja vaatamist ei oodanud siit küll eest leida :-D
Aarde juures said kõik meist aarde oma käega leida, lahe lahendus. Küll arvasime meie oma suunast lähenedes, et aardele andis nime vee ja elektri ootamatu kooslus. Nimelt oli elektrikarjusele puu langenud ja selle ots lõppeski vees, kusjuures elektrikarjus oli täitsa tiksuv e. vool oligi sees!
Tagasi tulime palava ilmaga korralikku higistama panevat jõeäärset võsa mööda. Seda trassi jätkus täpselt piisavalt (ja pisut enamgi), et kõigil oli hea meel, et me seda rada kaks korda e. edasi-tagasi ei läbinud. Õhtul peitjale meie valitud (või rohkem kujunenud) trajektoori näidates sai temagi tublisti naerda ja justkui kogenud mängurite rajavalikuid imestada :-D
Huvitav peidik ja vahva jõesäng. Ise tegime raja veelgi põnevamaks, nii et win-win aare :-) Täname Markot tema poolt sisustatud aaretepäeva viimase leiu eest!

Tehke järgi - 3 km ring :-D

Auto sai pargitud nii umbes 700 meetri peale. Edasi sai võetud enamvähemsirgjooneline siht aarde peale. Iseasi, kas see just oli parim valik, aga kohale jõudsime. Aarde jaoks on ikka huvitav koht leitud, tänud.

 2 

Et kuidas selliseid kohti leitakse? Kui peitja just kõrvaltalus ei ela, siis eks ikka kaardilt. Seega, mis siin on, sai mul selgeks põhikaarti vaadates, kuidas see teostatud selgus kohapeal. Elektri uus elu :) Tagasiteel tabasin ennast mõttelt, et tore oleks olnud hoopis mööda jõge kohale kahlata, suvi ju käes ja vesi pole enam nii külm, et emotsioone tekitada. Aitäh kutsumast!

 1 

Kuna logides oli juttu ronimisest, siss vinnasime aga redeli õlule ja kulgesime nulli poole. Oli tõesti ohtlik teekond oksad lõhkusid käsi, niiet järgmine päev tööl meenus kogu kulg mitu korda (alati kui pidin taaskord käsi des vahendiga puhastama). Ja sääsed kelle kevadine armastus oli niisuur et vaiksed palved neile lihtsalt minema lennata ei toiminud. Redelikt oli loomulikult väga palju kasu ja nii see arre logitud saigi. Ja jõgi oma romantiliselt salapärases voolus meeldis mulle meeletult

 2 

Veskijõe duubli juurest alguse saanud koos otsimine jätkus siin. Esialgu suutsime õigest rajaotsast mõnusa geojutu saatel hoopiski mööda jalutada. Korrigeerisime siis natuke oma asukohta ja leidsime tee, mis viis jõeni. Siit edasi hakkas meie jaoks pisuke kannatuste rada. No ei ole 18 kg õladel üldse lihtne liikuda aga oma õnn ja rõõm, eks siis tuleb ikka ise tassida :) Nii vaikselt ähkides ja puhkised jõudsime aardeni. Kuna kaldale jäänud kaaslased pidid ilmselgelt sääskede hordidega võitlema, siis kaunis peidukohas mul kaua loodustimetleda ei õnnestunud. Panin kiirelt nimed kirja ning pärandasin logiraamatu Marisele ja Ingridile logimiseks ja tagasi asetamiseks. Ise aga suundusime tuldud teed tagasi, samal ajal vaikselt sääski siunates :D Tänud siia juhatamast - see on tõega jälle üks sellistest kohtadest kuhu tead, et ilma geota poleks küll kunagi sattunud :)

 2 

Selle aarde otsimise lugu algas tegelikult Veskijõe duubli juures, kus kohtusime tinntinnest tiimiga. Tagasiteel aarde juurest autoni sai juttu puhutud, et kuhu keegi edasi suundub ning ilmneski, et järgmiseks on meil mõlemil päevakavas Elektriku ohtlik amet. Nemad käisid veel kiirel jätsipausil ja meie vahepeal Nõva rippsillal kõikumas, aga selle aarde parklasse jõudsime üsna üheaegselt. Jälle tänan peitjat, et rada on aardekirjelduses ilusti etteantud. Minu arvates kujuneb nõndamoodi sellest aardeotsingust üks ülimalt mõnus matk. Meie matka tegid veel eriti mõnusaks toredad kaaslased. Tänud nii kaaslastele meiega koos ekslemast, kui ka aardepeitjale meid siia meelitamast! PS. Kust küll sellised kohad üles leitakse :)

 1 

Autoga läksime lähimasse parklasse ja sealt siis liikusime mööda jõe äärt nullini. Ma ei jõudnud veel seljakotist joogipudelitki välja võtta, kui Andrel juba totsik näpus oli. Sääski veel liiga palju õnneks polnud ja taimed jäid hetkel ka veel üksnes põlve kõrguseks. Aitüma!

 1 

Vesi mulle meeldib, aga elektrist hoian pigem eemale. Paraku geopeitusest tuleb päris sageli selle valdkonna atribuutikat uurida, alati on väike kõhklus enne kui midagi näppida julgen. Lähenedes hakkasid siin siiski kartused hajuma. Muigasime ja logisime. Aitäh!

 1 

Kuna ragistasime läbi võsa kohale ja esimene mõte oli, et ohoo, kuidas küll selliseid kohti leitakse. Natuke akrobaatikat ja saimegi kolmandana nimed kirja. Aitäh peitjale.

 1 

Tänaseks olid naised plaaninud meestele aarete otsimise päeva. Minu Liis sai lihtsalt kodus leboda, Ergo Liis oli teise Eesti otsa sõitnud. Plaan oli hommikul pärast ärkamist ja söömist minna ning see aare tuli täpselt siis üles, kui Ergo hakkas Laagri poole sõitma. Võtsime selle päevakavas esimeseks ning läksime panime nimed kirja. Kohale saime kuiva jalaga ning logimise võttis Ergo enda peale, mina hoidsin lastel silma peal. Lahe koht, aitäh siia peitmast ja kohta näitamast! FTF kell 10:22.

 1 

Meie lähenesime lühimat teed pidi kagust. Esimese hooga tundus, et peab hakkama jõge ületama aga õnneks oli aare täpselt õiges kohas. Üllatusmoment oli olemas aga siin ei saa sellest rohkem kirjutada. Minge ja vaadake ise.