Männipuu

 2 

Möödunud on umbes-täpselt aasta, mil esimest ja viimast korda päris tehnikaga vertikaalsuunas liikumist proovisin ning omavahel öeldes ei olnud mul suurt usku ettevõtmise õnnestumisesse. Slingitamist on tulnud ette omajagu, kuid eelmisel suvel õhinaga ostetud ning nüüdseks keldris tolmukihi alla mattunud ascenderit, grigri ja ülejäänud moona uudistades ei tekkinud kuigivõrd enesekindlat tunnet.

Viimane usk kadus pärast seda, kui olin juhtnööri külge seotud raskusega tennisepalli nii kindlalt oksade vahele kinni visanud, et nöör murdus ja sinna ta jäigi. Nagu aimata oli, läks käiku plaan B ehk slingitamine, millel oli lisaks aarde logimisele nüüd ka boonuseesmärgina pall ladvast kätte saada.

Selle - elu esimeseks slingitamiseks kindlasti mitte lihtsa projekti - võttis endale Pantograaf, lubades minul maapinnal lebomatil veidi tukastada ja oma pattude üle järele mõelda. Ja null probleemi. Nagu sündinud talent, libistas peremees ennast puu otsa, saagis maha kuivanud oksa, mis sadas alla koos palliga, ning logis tagatipuks ka aarde.

Kuna Pantograafi võidukast pilgust minu silm soovi sama puu otsa teist korda slingitada ei leidnud, otsustasime köietehnikat järgmise 5.0 juures proovida.

 1 

See aasta oli veel ronimine tegemata. Leppisime kohtumise siin puu all kokku ja hakkasime Taaviga varustust sättima. Kui muidu on õige oksa tabamine läinud väga kergelt, siis siin sai Taavi ikka väga mitu korda loopida. Kui kõik paigas, siis algas minu etteaste. Oli siiani raskeim ronimine, aga nagu aru saan, siis peab edaspidi veel kõrgemale ronima. Ilmselt peaks asjaga tihedamini tegelema, et varustust rohkem usaldaks ja jalg vähem väriseks. Tänan seikluse eest!

Mina olen korra varem siin puu all hängimas käinud, kuid tookord piirdusin olukorra hindamisega. Orav polnud aga ammu puu otsa saanud, kuigi algul ütles, et niiii kõrgel ju. Viskasin aga pikniku teki maha, koondasin lapsed sinna pannkooke sööma ja asusime etteastet jälgima. Liiniviskamine võttis ikka täitsa mitu katset, kellel ikka on meeles kahur kaasa võtta. :D

PS: GC lehe ufoperuna 08.06.23 leiulogi raamatus ei olnud. PS2: Su sotside punane pastakas jäi minu kätte.

Tehtud

 1 

Ohh kui palju rahvast, mõnel lausa esimene ronimine. Ja milline mõnus ronimine, ei midagi konti murdvat. Kuna rahvahulk oli üsna suur, siis oli ka vaja käimlat, mis sai kohapeale tekitatud :D Aitäh!

 1 

Viimasest ronimisest on möödunud juba 3 aastat ja sellest ajast peale olen heaga kõik maastik 5 aarded liigutanud kaardilt eest ära ignoreeritud aarete nimekirja. See on justkui eraldi hobi geopeituse hobis. Ja lõpuks peab tegema valikuid, millele ennast pühendada ja millele mitte. Aeg on lõpuks piiratud ressurss ja kõike teha ei jõuagi.

Airi üks päev uuris minult minu suhtumisest ronimisaaretesse ja andsin teada, et mis ma neist arvan. Käis välja siiski idee, et võiksin mingil päeval nende ronimisklubiga liituda ja kätt harjutada. Pakutud kuupäev ja ka ilm sobisid väga hästi ja otsustasin kaasa lüüa.

Üllataval kombel väga roostes ei olnudki. Ja kuna ronimisvarustuse stiil oli tuttav, siis oli enamvähem ka meeles kust mida ära võtma peab ja kuhu panema. Puu otsa mineku aega ei mõõtnud aga jõudsin üles vist võrdlemisi kiiresti ja pärast nime kirja panemist olevat ma alla tulnud nagu James Bond.

Aitäh aaret peitmast ja aitäh ka Airile kampa kutsumast! Oli täitsa tore üle pika aja mööda köit üles-alla liikuda.

Sellega jäi ignoorlisti veel 67 aaret :)

 1 

"Oravaklubi" seekordne kokkusaamine toimus Pirita mändide all.Nagu ikka oli mõnusalt lõbus õhtupoolik,paar tundi läksid taas lennates.Kõik kohalelaekunud oravad said kõrgustes oma nimed kirja. Aitüma peitjale ja seltskonna kokkukutsujatele!

Leitud, logitud, tänan!

 2 

Täna oli kohal väga palju oravaid. Lausa nii palju, et lugemine läks sassi. Airi pidi lõpuks ise üles ronima ja üle kontrollima kelle nimed raamatusse kirja said. Minu silmad nägid esimest korda, et mängija teine logitud aare on maastikuga 5. Kuhu edasi? Aeg veeres mõnusas seltskonnas kiiresti, jään ootama järgmist üritust. 1078. EVEJ. Trobat! TFTC!

 1 

Täitsa suur kamp tuli kohale, kes vanad ronijas ja kes said esimese katsetuse teha. Üle pika aja sain ka kätt proovida. Kartsin küll, et nii rooste läinud, et ei jaksa, aga täitsa eduliselt sain hakkama. Tänud kutsujatele ja aardemeistrile.

Ronitud, taaskord piknik tehtud. NB!! ronimiskassid on mõeldud pigem ohtlike puude langetamiseks kui kasvavate puude otsa ronimiseks, järgmistel otsijatel on vaigu sees ronimine väga halb(vaik rikub ka ronimisvarustust) ning mõtle, mida teevad ronimiskassid ka elavale puule.

Puu vallutatud.Aitäh!

 6 

See info, et täna tuleb suurem pidu jõudis minuni tänu Margusele. Seega käisin ise ka sünnipäevalapsele head ja paremat otsimas. Kohapeal ei läinudki selle liini üles panemine nii kergesti. Panin minagi ühe puraka valesti, aga peremehel oli täpne silm ja saimegi lõpuks köied jooksma. Puu otsa oli mõnus ronida, kuna igasugune mulline vedelik paneb mu pea surisema, seega surisesin rahulikult üles. Ülevalt oli hea vaadata pidulisi/otsiaid ja neile klaasi natuke männikoort pudistada. Mulle meeldi see kiire alla sõit. Iga kord saan ikka kinda suitsema. Igatahes suured tänud peremehele aarde eest, tänud Margusele varustuse eest ja muidugi veel rohkem õnne Helenile.

Pidu ülevalt vaadatuna

 5 

Oli mõte kiire õhtune sutsakas Männipuu juurde teha, kuid tegelikult kujunes sellest päris pikk ja meeleolukas tiksumine.
Meie kohale jõudes oli köis paigas, ka liin oli puu otsas kinni ja Airi just valmis üles minema asja uurima. Liinipäästetööd tehtud, ei-tea-kui-mitmes kord sama aaret uudistatud, tuli Airi alla ja said ka kõik ülejäänud kasti katsuma minna. Vahepeal jõudsid kohale ka Krissu ja Dauno, aga neil polnud üldse ronimise plaani, sest aare ammu leitud. Välja kraamiti koogid-joogid ja hakkas väike pidu. Mis mul üle jäi, kui ootamatult sülle sadanud õnnesoovid vastu võtta ja lõpetuseks ka ise proovida, kuidas kõrges vanuses see turnimine on.
Aitäh, head geosõbrad! Oli väga vahva üllatuspidu metsas lahedate kaaslastega. Sellises seltskonnas roni kasvõi 100-aastaselt puu otsa :)

PS! Logiraamatus viimase "leidja" Kristjani sissekirjutust küll pole.

Eakas ronija

Leitud

 2 

Mingi hetk olime saanud lahke kutse Pirital üks kõrgem punkt vallutada. No kuidas sellest saab ära öelda! Viimasest ronimisest oli möödas peaaegu pool aastat. Märten jättis isegi oma bändikaaslased üksi, et saaks ikka raamatut määrima minna.

Kohale jõudes kõlkus Airi maa ja taeva vahel ning kurtis, et ootamine on ikka üks igav tegevus :D Õnneks saime meie nüüd tsirkust pakkuda. Esimesena sai Märten traksid selga ning asus karbi poole teele. Täitsa orava moodi, aga natuke suurevõitu. Igal juhul sai tema karbi kätte, nentis, et ikka päris kõrge on ja tuli alla tagasi. Ilmselgelt mõned päevad tagasi tehtud teenet nime kirjapanemise osas mulle tagasi ei tehtud - pidi ikka ise minema. Ega ma muudmoodi oleks tahtnud kah, mulle kõrgused ja adrenaliin meeldivad!

Ronimine oli mõnus tunne, kuigi tehnika oli ligadi-logadi. Aga mis sa ikka sellisest haruharvadest käimistest ootad. Nimi kirjas, mõtlesin veel ülesviidud luulekogu sirvida, kuid õhtu hakkas hilisemaks muutuma ja ronimisvarustuse omanikel veel omalgi aare võtmata, tulin siis alla tagasi.

Ja järgmine päev kogu keha ei valutanudki, võit missugune! Aitüma aardemeistrile ning seltskonnale, kes ronimisharjutustele kutsus! Oli tore!

 2 

Umbes viis kuud tagasi geovastlapäeval lubasime nii iseendale kui ka Airile, et tulevikus tuleb hakata ka neid ronimisaardeid võtma. Airi oli taaskord väga lahke ja me võtsime Mirjamiga kutse vastu. Autot nulli ei ajanud, kõigest mõnisada meetrit eemale parklasse. Kohale jõudes tuli Airi turnimast alla. Mirjam ütles mulle kohe, et mina lähen esimesena. Avatud kõrgusi ma kardan, aga sellele ma läksin üsna optimistlikult vastu. Margus tegi mulle kiirkoolituse ja siis läks tõusmiseks. Esimesed 7 meetrit oli päris hea, edasi läks raskemaks ja lõpp oli parajalt vaigune, selle eest hoiatati mind ka ette. Seal üleval oli mõnusalt hea vaade ja tõtt-öelda ronimispisik sai hoogu juurde. Karpi hoidsin nii ettevaatlikult kui võimalik, et mitte alla kukutada. Läks edukalt. Järgmised paar päeva oli pool kere natuke kange. Sellest hoolimata väärt emotsioonid ja elamused. Airile ja Margusele suur tänu varustuse ja koolituse eest! Küll see tehnika paremaks läheb, tuleb vaid uusi puid vallutada.

 1 

Natuke närvikõdi ja nimi kirjas :D

Leitud

 1 

Kristjan pakkus tänaseks välja võimaluse Männipuu otsa ronida ja muidugi hüppasin ma siis jipppiiiiiii!’tades sellele rongile kaasa sõitma :D.

Nu poleks uskunudki, et lühike pikkus mulle siin nii alatu okka kodaratesse võib torgata aga just see täna juhtus – nuta või naera, aga edasiminekut võimaldav nöör sai selle oksa juures otsa, millest ta üle oli visatud ning mina ulatusin kikivarvukil mingi pilpa peale toetudes teisel pool puud olevat kasti küll puudutama ja avama aga mitte logiraamatut välja koukima :D. Ja mitte ühtegi pidi ringikrudimine ei aidanud, karp jäi sinna kus ta oli ja mina umbes sentimeeter liiga lühikeseks :D. Õnneks ronis peale mind üles veel oluliselt pikem Tarmo ja meie visiit sai siiski raamatuse ära fikseeritud ilma, et Kristjan oleks pidanud ise uuesti ennast kõrgustesse vinnama ja kogu nöörinduse puu otsas jupile ümber lappama…

Minu poolt aitäh Kristjanile järjekordse viieka äralogimisvõimaluse eest, kaaslastele seltsi eest ja Sandrile põhjuse andmise eest koguneda :), oli mõnus õhtu, mis sai toreda pikenduse veel Nele juures.

 1 

Pärast Nehatu silda sai selle veel selle puu otsas ka käidud. Enne kui mina aga üles jõudsin, sai Loona seal pikalt aega veeta ja igasugu trikke teha, sisuliselt selleks, et järgmistel vaid üles ronimise vaev oleks. Aitäh peitjale ja kaasturnijatele, oli põnev õhtu :)

 4 

Terve päev on Naissaarel ringi joostud, siis redeliga üle reilingu upitatud, teistel sillalt laskutud ja ikka ei piisa eks :D Mingil imekombel oli veel energiat küll ning Männipuu tundus hea valikuna. Kristjan pilduski raskuse üle oksa, pani köie paika ja küsis, et kas keegi tahab minna esimesena ja köie üle järgmise oksa panna, et paremini logiraamatuni ulataks. Mina heas usus ütlesin, et no kui oled kindel, et ma sinna oksa peale istuma saan, siis ikka võin. Nooo jah :D Oleks see kogu asi nii kerge olnud. Poole tee peal saime ikka aru, et ei roni ma selle oksa peale midagi, millest praegu köis üle on. Mitte millestki pole lihtsalt kinni hoida, et end sinna tõmmata. Alla ma ka ei tahtnud anda, sest kogu tee oli ju üles tuldud. Niisiis saadeti mulle raskus, mille pidin üle järgmise oksa viskama ja ikka nii et ise sellega vastu pead poleks võimalik saada. Võttis seest natuke keerama küll, aga hakkama ma sain. Järgmisena tõmmati sinna teine köis, kuhu pidin end ümber istutama, et aardeni jõuda. Oh-oh-hoo grigri köie külge panemist olin ma küll mitmel korral näinud, kuid ainult korra ise teinud ning seda nii kuu aega tagasi. Õnneks seletas Miki puu all kõike väga rahulikult ning loogilised seosed Mission Impossible'i juurest olid ka meeles. Käed olid kinni hoidmisest ja muust pärast ikka väga läbi, aga lõpuks sain end adrenaliinilaksuga teisele poole puud uue köie külge kõigutatud. Nüüd tuli teha ainult paar tõmmet aardeni, vääga värisevate kätega nimed kirja panna ja siis juba lõbusõitu teha, mis Miki vaiguta köiel tõesti lõbusõiduna ka tundus. Minu jaoks oli see jälle uus kogemus ja vägagi õpetlik. Järgmisena võis puu otsas näha juba kahte pärdikut. Markot aardeni mineva köie otsas ka Kristjanit teise - jälle omamoodi vaatepilt. Aitäh peitjale, puu alustele kaasnärvitsejatele ja rahulikele instruktoritele! Teiega oli mega tore!

 1 

Nagu aaretest Naissaarel veel vähe oleks..ikka on vaja ju veidi ronida ka. Tänud

 6 

Oli tüüpiline reede pealelõunane tööpäev, enamus kriitilised olukorrad lahenduse leidnud ja molutad ning teed neid asju, mida muidu kannatab "homse varna lükata". Plärasime Airiga muudel teemadel ja tegin märkuse, et ta jõudis ka lõpuks Paldiski külastuse logimisteni. Selle peale vastas, et nujah üritab tasakesi... Aga Kristjan tahab teda nüüd ja kohe kuskile otsima viia ega räägi täpsemalt ka. Veits hiljem potsatas postkasti screenshot, Airi 2m kaugusel Männipuust :D Itsitasin natuke ja vastasin, et pidavat lihtsam olema kui Jõeoru. Kui Airi aru sai, et ma polegi seal käinud polnud vist tema peas küsimustki - "lenda kohale". Natuke aega molutasin veel kontoris, aga instinkt sai võitu ja pakkisin end jooksusammul minekule :D Kohale jõudes nägin puu otsas ainult Kristjanit, kus siis kast on? Teiseltpoolt vaadates õnneks paljastas ka aare enda asukoha. Airi istus veidi eemal ja vaatas äreva pilguga. Õigupoolest arvan, et ta silmad olid vist sama suured kui mu hirmunud kassil, kelle peale turnimist arsti juurest peale korjasin :P Tegin oma etteaste ära, mis osutus väsitavamaks kui olin mäletanud. Muideks väga imelik, et õues ei olnudki öö ja pime. Üldiselt valgel ajal kõõlumise privileegi pole veel olnud :D Seejärel oli Airi kord. Esmalt instruktaaž kuival maal, seejärel juba samad harjutused paari meetri kõrgusel. Mu lemmik oli vist haaratsi köiest lahti võtmine. Kristjan tõlkis tavalise ja täiesti arusaadava seletuse geopeiturite keelde ning üles-alla omandasid vastava suuna hoopis ilmakaarte näol. Lõpuks sai tubli õpilane Airi loa kõrgustesse suunduda. Minu meelest oli sooritus vinks-vonks ja ei teagi mis ta seal enne nii kaua praadis :P Vahepeal astus ligi ka aarde omanik isiklikult. Kahjuks alla tulemist ei näinud, sest teises linna otsas ootas kass koju toomist. Aitäh kõigile, taas sai kokku mätsitud üks vahva eksprompt üritus. Palun veel! ;)

 10 

Polnud täna vähematki plaani midagi teha ega kuhugi minna. Toksisin kodus arvuti ekraani ees klaviatuuri, kui sealt tuli järgnev jutt ".. võtaks peale sind ning läheks veits pulli tegema..". Teises aknas pakuti, et "Hmm... Kuskile kõrgustesse ehk :D". Kuna ma aga halba ei aimanud ajasin end "korraks" toast välja. Tõsiseks läks asi siis, kui Kristjan nööri taeva poole lennutama hakkas. Andsin siis Simonele teada, et ta huupi pakkumine läks kümnesse ja üheksa minutit peale seda saatis ta mulle pildi, kuidas ta töölt ära jookseb, et sellest osa saada. Mina aga istusin seal puu all ja hing värises sees ega tahtnud aru saada, kas ma tõesti pean seda tegema. Tegelikult hulk igasugu tundelaineid käis minust üle. Alguses käed olid hirmust higised, süda peksis ja kõhus keeras, mõne aja pärast hakkas lihtsalt külm. Kui Kristjan kusagil seal maa ja taeva vahel kõikus, et köit paremini sättida jõudis kohale Simone, kelle tulekust ma talle silpigi polnud maininud. Kui Kristjan maa peale naases asus Simone kohe turnima, kuna tal oli vaja kass arstide hoole alt ära tuua ja aeg seetõttu pisut piiratud. Mina praadisin seal omas mahlas edasi. Peale pikka taeva poole vaatamist jõudis ka ükskord aeg minuni. Lasin endale kõik puust ja punaseks enne selgeks teha ja hakkasin aga vaikselt kõrguste suunas liikuma. Ütleme nii, et kuni oled keskendunud ja keegi vahele ei sega siis sujub kõik kenasti. Füüsiliselt on kogu tegevus suheteliselt köki möki. Ühel hetkel peatas Kristjan mind, et köiele sõlm sisse teha ja siis hakkas aju kohe imelikke ebakindlaid mõtteid genereerima, mis seal üleval kõlkudes eriti ahvatlevad ei tundunud. Need mõtted lämmatasin kiirelt, kuni saabus peitja ja tegi mingi nalja, mis mahasurutud mõtted korraks taas pinnale tõi. Enne, kui maale tagasi jõudsin oli Simone juba läinud. Läinud olid ka minu hirmu mõtted ja keskendusin taas, et mis ja kuidas teha, et ühes tükis maale laskuda. Kõik sujus kenasti, oksendama ei hakanudki või oli see tänu sellele, et polnud täna peale hommikusöögi midagi söönud. Edasi liikusime koos Kristjani ja Sanderiga ühe teise puu alla, kuhu Kristjanil oli väga vaja ronima minna. Ise arvan, et esimese korra kohta üks tubli kolm paari plussiga võiks kirja saada küll ja pigem paneb imestama miks neid geoahve siin nii vähe käinud on. Kraaps Kristjanile pulli tegemise eest. Kniks Simonele kiirreageerimise eest. Kiitus Sandrile aarde peitmise eest, sest muidu seda kõike poleks saanud siin täna toimuda.

RUN Simone RUN

Ohutus kõrguses :)

Pärdik

 4 

Ühel hiljutisel sündmusel Kristjaniga vesteldes selgus, et tal kõik vajalik olemas, et ma ka selle aarde logitud saaksin. Nüüd siis saime kalendrid ja kellaajad paika seatud ning vurasime autoga nulli. Kohapeal sain algul käed taskus vaadata Kristjani pingutusi, mis peagi edukalt köie puuotsa saamisega tipnesid. Seejärel siis oli Kristjan nõus asja minu jaoks veelgi mugavamaks tegema ja viis köie kastile veelgi ligemale. Järgnevalt oli lühikoolitus teooria vallas, ning seejärel praktilised harjutused. Ilmselt siiski suutsin üles ronimisel kasutada eriti ebaõigeid võtted, kuivõrd juba poolel teel oli selline tunne, et käed kukuvad otsast ära. Tohutu aja ja energiakuluga jõudsin siiski lõpuks karbini. Panin makaronistunud kätega logi kirja ja asusin laskuma. See oli muidugi mõnevõrra lihtsam. Laskusin kohe lõpuni välja, küllili kreveti olekusse maapinnale ning püüdsin Kristjanile selgitada, et tänaseks küll aitab. Miski aeg aga, kui rakmed ja muu nänni seljast maha ajasin, tuli välja, et jalad ja käed hakkavad ikkagi taas sõna kuulama ning võib veel geopeitusega tegeleda. See tuli küll väga raskelt, aitüma peitjale ja kummardused Kristjanile, tänu kellele see siin nüüd logitud sai.

 1 

Et jõeorus saime kiirelt asjad aetud, siis nihutasime Ergo ja Liisiga kokkusaamise selle puu alla. Eks see varustus oli meil selline tagasihoidlik, ei mingeid kellasid ja vilesid, seega sai algatuseks kõvasti täpsusheiteid harjutada. Ergo siiski lõpuks tabas aktsepteeritavat kohta (mis orava ülemistest manöövritest järeldades polnud ikka suurem asi koht) ja kuna Madis oli endale traksid juba selga ajanud, siis üles ta läks. Algus tundus täitsa kena, aga üleval selgus, et aare oli valel pool puud ja siis toimus akrobaatika mille peale oli teistel üsna selge, et antud konfiguratsiooni kasutades saab Madis rohkem kirjatööd teha. Eks Jõeorus tuleb seda tabamisevärki vähe paremini proovida. Kui Madis oli oma etteaste lõpetanud, siis soovijad veel kõikusid madalamtes sfäärides kuniks korjasime oma kola kokku ja läksime laiali. Tänud aarde eest!

 1 

Vabandused, et mul kõigi kohalviibinute nimed meelde ei jäänud, aga suuri ja väikesi kompanjone sai palju. Laotasime oma paelad maha ning suurem köieheitmine läks võsa vahel lahti. Praegugi tulevad judinad peale, kui meenutan, kui halvasti see etapp lõppeda oleks võinud.

Läks aga hästi, peenike pael sai üles, jämedam järele ning siis algas ronimine viisil, mida ilmselt kunagi Ferdinand Petzl oma esimeste koopavallutamisete juures praktiseeris: kahe prusik-sõlmega köiejupi abil, üks rakmete küljes, teine jala-aasaks. Püüdsin hiljem joonlaua abil :P tuvastada, mis kaliibriga materjali me välitöödeks olime kasutanud. Tundub, et põhiköis oli 11mm, prusikute jaoks 9-millimeetrine. Aga võib-olla ka 12 ja 10mm (või hoopistükkis 10 ja 8 - ei tea nii täpselt, kuidas neid köisi mõõdetakse).

Sõlm igatahes oli aus: https://en.wikipedia.org/wiki/Prusik

Nii saime kõik tol arhailisel kombel ronimist harjutada, aare logitud ja meeldivas seltskonnas hästi aega veedetud. Tänud selle võimaluse eest.

TFTC.

 5 

Siin oli juba tunduvalt kergem. Kõigepealt läks Sander üles, seejärel Miki tõi logiraamatu alla ja sai maapinnal lihtsalt logida. Minu ülesandeks jäi logiraamat tagasi üles toimetada. Võtted olid juba selged ning ronimine läks ruttu. Suur suur tänu Sandrile selle põneva õhtu eest. Varustust ostma ei torma kohe, aga ronin teinekordki. Seda enam, et siin puu juures ei tekkinud emam hetkegi mingit hirmu vms. Puhas lõbu :)

 4 

Kallo organiseeris peitjapoolse koolituse Alustavale Mägironijale ja Saamatule Karupojale, kuidas vallutada maastik 5.0 aardeid. Tulemus? See puu on nüüd natukene viltu.

 6 

Kuidagi palju on hakanud selliseid kõrgeid aardeid tekkima ning muidugi ei või lasta sel asjal enam nii jääda. Ning ühtlasi hakkavad sellised leidmata aarded ju muidu suhteliselt tühja või kohe tühjaks saavat kaarti rikkuma. Kuna peitja ise on süüdi, et sellised aarded on siia peitnud, ent teiselt poolt on valmis aitama just neidsamu aardeid leida, siis kasutasime varmalt seda lahkust ära. Tegelikult muidugi ennekõike sel põhjusel, et saada aimu, kuidas see ronimisevärk tegelt käib ja kas keskeas ülekaaluline valge mees ka sellega hakkama saab või on see ainult noorte oravate mängumaa.

Aga ütleme nii, et päris põnev valdkond kõik see ronimise teema koos oma varustusega, selle nüansside ja võimalustega. Väga muljetavaldav oli muidugi see, kuidas peitja lasi oma ragulkaga tõmbenööri esimese laksuga üle õige oksa ja seda sinna kuhugi 15m kõrgusele. Osav, pole midagi halba öelda. Tööriist tundus väga hea ja pidi olema suur edasiminek, võrreldes sellega, et algusaegadel on ise seda nööri üle oksa visatud.

Igatahes kui kõik kaadervärk oli paigas, instruktaaž tehtud, hakkasime siis proovima. Alustas Bruno, kasutas erinevaid tehnikaid ja lihvis oma koordinatsiooni. Tuli välja küll. Siis läksin mina. Algus oli harjumatu, aga kui käte-jalgade töö klappima hakkas, siis läks juba ludinal ja peagi olin üleval karbi kallal. Allatulek oli muidugi juba üldse kogu selle asja lõbusaim osa.

Tegelikult süsteem töötas laitmatult ning peale seda aaret otsustasime, et läheme ka Jõeoru aardekasti vallutama. Täname peitjat nii kasti eest kui ka selleni jõudmiseni kaasaaitamise eest!

 1 

Päeva lõpetuseks sai ka see puu ära vallutatud. Naabriga võrreldes oli siin lausa lapsemäng. Nool lendas esimese katsega ideaalsest kohast üle ja edasi oli juba puhas vormistamise küsimus. Haarasin aardest kaasa ka üle eriti kõrgele lennanud rännuputuka. Tagasitee oli alguses ebaühtlane, sest köis oli vaiguseks saanud ja kohati libe, kohati liimine. Aitäh peitjale.

Tänud.

 4 

Kui see aare üles tuli, olin parajasti just edukalt lõpetanud pROTTomeistri vallutamise ja vertikaalse liikumise limiit oli kuhjaga täis. No ikka nii täis, et veel järgmised 2 päeva tundsin kujuteldavaid slingitud puid jalge vahel..

Täna aga oli kätte jõudnud viimane päev, kui mul oli tsällensi jaoks kindlasti puu otsa vaja saada. Taevast tuli vihma ja rahet ning tuul tuustis mõnuga.. mitte just parim ilm oravate rõõmudeks. Aga lõpuks saabus aeg, kui pilved hajusid, tuul kuivatas pinnad ja isegi päike tuli välja. Sander sai võikude ja sipelgapesadega ära ostetud ja peagi olimegi rõõmsalt Männipuu all. Õige varustusega tegutsedes sai üsna kiirelt karbini ja nime kirja. Kui maapinnal tundus juba üsna tuulevaikne olevat, siis kõrgustes oli korralikult nii õõtsumist, kui väändumist :D Oli igati tore ronimine. Tänan peitmast.

Aunad fulfills challenge Challenge: Treeclimbing 10 days in a row (GC5KWPC)

Kaks oravat puu otsas...

 5 

Männipuu on kenakene ja tasub vaatamist. Aga veel parem on vaadata ülevalt alla. Proovisin ka Silveri moodi pesakastile läheneda aga loobusin sellest mõttest kohe peale esimest meetrit. Sanderi varustuse ja õppetunniga sujus ronimine kiirelt. Sander andis logiraamatu jaoks kaasa ka kilekoti ning kui nimi kirjas, siis sai logiraamat ka niiskuskindla pakendi.

 6 

Eile elasime geosõbrale kaasa ja rõõmustasime tema esikoha üle. Visati veel naljagi, kas panid ikka meie nimed ka kirja, meil ju nii raske roll, ergutada ja muretseda, kas ikka tuleb poodiumi kõrgeim koht;). Tegelikult muidugi ei oleks keegi meist leppinud vähemaga kui ise oma käega nimi logiraamatusse kribada.
Jõudsin kohale esimesena, vaatasin puud, mõtlesin korra, kas alustan juba kõrgustesse pürgimist, kuid jäin siiski ootama ahvatlevat võimalust ronida pisut kergemal viisil. Arvasin, et tänane ronimine tuleb meil kahekesi, aga hea uudisena selgus, et Kaupo&Liis mahutasid siiski ühisronimise oma päevakavva, üllatusena lisandus ka Jaanika.
Tarmo demonstreeris oma värskelt valminud ägedat abivahendit, mille abil ta meisterlikult lõi meile tee latva. Kambaga oli tore, viskasime lõbusalt nalja ja kõik käisid kordamööda oma nime kribamas, aga kas tõesti unustasin tarmoxy firmamärgi? Oioi, kuidas küll nii!;) Järgmine kord olen hoolsam.
Tänud peitjale!

 5 

Avaldumise ajal polnud isu kiirreageerida, kui kuulsin et jäme ja kõrge puu. Tarmo pidas plaani järgmisel päeval minna, kuid algselt Liisi loeng segas. Viimasel hetkel selgus, et loengut ei ole ning sai kiirelt männipuu alla tuldud. Oleks päris jama olnud, kui poleks täna tulla saanud, sest slingidega sellist puud ei jaksa ronida. Köiega jaksasin end üles tõmmata, aga polnud mõnus kuulda kuidas iga liigutuse peale ronimisvöö nagiseb. Üleval selgus, et Merle, Liis ja Jaika on unustanud/pole kuulnud hea tava - Tarmoga ronides tuleb :) märk nime taha jätta. Aga loodetavasti tekib veel võimalusi seda viga parandada mõne teise aarde juures. Mulle kõige rohkem meeldib ronimise juures tunne kui jalad puudutavad taas maad. Hästi tehtud aare, oli tore õhtu.

 5 

Kui nädal juba 5.0-dega alustatud sai, siis sai nii ka jätkatud. Tänu Tarmole oli mul esimest korda võimalus köiega ronimist proovida. Eelnevalt kartsin, et see hellitab täitsa ära ja slingid enam nii atraktiivsed ei tundu. Enam-vähem selline tunne oli tõesti, kui lõpuks maast jalad lahti sain ja oluliselt kiiremini järjest kõrgemale hakkasin liuglema. Täiesti imetlusväärne, kuidas mõned seda puud siiski slingidega ronivad. Kui nime Merle järel kirja sain, siis võtsin aja väikeseks fotosessiooniks. Muuhulgas sai proovitud pea alaspidi rippumist, kuid hiljem alla jõudes selgus, et see moment siiski fotole ei jäänud. Õhtu üks pärle oli muidugi Tarmo enda ronimine. Loetud hetked ja proff oli üleval. Alla jõudis samuti sekunditega.

Üldiselt tõesti vahva teekond aardeni (tänu Tarmo varustusele ja näpunäidetele) ning aeg sai mõnusas seltskonnas kiiresti veedetud. Selline aarde kõrgus on täitsa okei, aga puu võiks pigem ikka slingikas olla.

 3 

Minu esimene ronimispuu aare!!! Polnudki nii hirmus kui kartsin, vastupidi - väga äge :) Tänud peitjale väljakutse eest ja Tarmole kaasa võtmast!

 7 

Avaldumise päeval olin tegelikult vaid m6ne kilomeetri kaugusel ja lugesin isegi kirjeldust ja muigasin. Siiski olin t66ga nii h6ivatud et kiirreageerimisest juttu ei olnud. Lisaks oli kogu minu ronimiskraam mitmekymne kilomeeri kaugusel kodus. Silveril olid siiski teised plaanid ja käis vaatas vähemalt puu yle et mis seal ees ootab. Ega ta vist alt maa pealt ei saanudki täit selgust ja proovis ylevalt poolt ka et millega siis tegu :D Seda enam oli nyyd aega rahulikult valmistuda. Juba eelmine aasta Kapuude juures käies v6tsin vastu otsuse et tuleb endale hankida veel yks puude vallutamise abivahend. Kuna teine oli ysna kallis, siis otsustasin ta ise valmis klopsida. Hinnavahe tuli pea kymnekordne. Jupid olid tegelikult juba eelmise aasta sygisest saati valmis tellitud ja ostatud, aga kuidagi polnud j6udnud neid kokku komplekteerida. Nyyd oligi p6hjust asjaga tegelema hakata ja ajasin 6htul t66riistad kurjaks. Tulemus tuli igati ootuspärane ja ei suutnud ära oodatagi et saaks seda katsetama minna. K6ige esimesena j6udis objektile Merle ja autost läbi metsa aarde poole liikudes just tema poole ma omast arust liikusingi. Lähemale j6udes aga vaatasin et v66rad näod. Eemalt lehvitas ka juba Merle ja jäime sinna teisi ootama. Nyyd saan aru et v66raste nägude taga peitus vist hoopiski SalmeS. Tervitused kaaspeiturile ;) Varsti saabusid ka Jaanika ja Kaupo,Liisi ekipaazid. koha peal selgus t6siasi et enda lohakusest olin suutnud slingshoti nii hooletult autosse ladustada, et päästikumehanismist oli irdunud k6ige tähtsam detail - päästik. Et mitte kapuu vaid hoopis kaput. Päris täit potensiaali ei saanudki nyyd enam kasutada ja tuli läheneda asjale manuaalselt. 6nnex toimis ka see lahendus oivaliselt. Ja nii need oravad sealt riburada pidi teele asusid. See oli koheselt selge et keegi kellegi eest nime kirjutama ei hakka ja ega siinses seltskonnas ei olnudki ju kellegil teistsuguseid plaane :D Nii jäetigi mind rivi viimaseks oravaks ja t6mbasin tänasele päevale joone alla. Peitjale tänud ja v6ib vabalt juurde peita. Ära Silverit kuula et yle kuu. V6ib ka iga kuu nagu ta kunagi varem on ise välja lausunud hehehe ;)

Kaput

 14 

Olin just tööl ühe olulise etapi tehtud saanud ning korraks lebosse heitnud ja meelelahutuseks telo kaissu haaranud. Kohe jäi silma oravapere jutuvestlus et Pirital olevat üks männipuu, kus uus vahva pesake püsti pandud. Mind oli jälle süsteem üle lasknud ning teavitust polnud veel saanud. Selle sain kätte alles siis, kui olin puu juurde jõudnud. Seega oli jutuvadast igati kasud sees. Kui aga jutt asja uurimiseni läks, hakkasid hädad pihta. Kelle küüned lõigatud, kelle värvitud. Mulle sobis väike tööluus ideaalselt ning veerand tundi hiljem olin platsis. Kohale jõudes vaatasin siis oma varustust ja väljakutset. Pani ikka nats muigama küll . Vaatasin siva mis nöörijuppe veel autost leida võiks ning koormarihmast sai minu puuduv detail. Aeg oli tegudele asuda ning sammhaaval rühkisin aina edasi. Sirge osa oli lihtne, aga kui kurvid sisse tulid, kiskus põnevaks. Nii ebamugavat puud polnud ma veel kohanud, slingide okstest mööda põiklemine oli ikka paras katsumus. Pidevalt unustasin ennast kuidagi sundasendisse ning jäsemed kippusid kangestuma, jalad väsima ja hing murduma. Tekkisid isegi mõtted, et loobun. Aga kuna nii palju tööd oli ära tehtud, siis tundus see mõte ikka liiga jabur ja rassisin edasi. Kohale jõudes vajasin puhkust ja viskasin oksale nagu gepard kõhuli maha jäsemed allapoole rippu lastes. Isegi ära logida õnnestus sedaviisi. FTF läks kirja 16:00. Närv oli siiski liiga sees ja unustasin isegi fotosüüdistuse teha.

Läbitud oli ju alles pool teed, tuli ju maapinnale tagasi ka jõuda. Oi kuidas ma tundsin puudust kangist mida sikutades nüüd lihtsa vaevaga alla tagasi saaks. Nii et murdsin toore jõuga alla tagasi. Maapinda puudutades saabus lõpuks ka pingelang ning vajusin esimese hooga mättale toibuma. Päris ränk oli. Ilmselgelt oli varustus ikka liiga lahja ja köiega oleks ikka märksa kergemalt saanud. Pealegi üksi polnud seda pooltki nii põnev teha kui kambaga. Isegi mitte FTF-i nimel. Seega luban, et ma järgmine kord enam nii ei tee. Tuleme ikka koos. Ja neid sõnu pean ka sööma, et iga kuu võiks uus ronimisaare olla. Pigem ikka üle kuu. :D

Tänud.