Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartu linn Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tere!
Saa tuttavaks Jamesiga!
James sündis 25.aprillil 1822 Bostoni linnas, Massachusettsis. Tema isa John oli pastor ja luuletaja. Jamesil oli ka viis õde-venda.
1832.aastal saadeti James internaatkooli New Hampshires. Seal kirjutas ta oma emale kirja, kus muuhulgas kirjeldas ka ennast läbi lume kihutamas. 1836. aastal põgenes James üle mere ning teenis USA mereväge kuni 21-aastaseks saamiseni. 1845.aastal naases ta Uus-Inglismaale, kus ta abiellus ja sai kolme imelise lapse isaks. 1849. aastal jättis James oma naise ja lapsed oma isa hoolde, et San Franciscos äri teha, mis aga kahjuks ebaõnnestus. 27.märtsil 1852 avaldas James oma esimese muusikapala „The Returned Californian“, mis põhines tema enda kogemustel San Franciscos tegutsemise ajal, äri alustamisest kuni selle kõrbemiseni.
1856.aastal suri tema esimene abikaasa. Varsti pärast seda sai Jamesist orelimängija ja koorijuht kohalikus kirikus, iseenda äraelatamiseks andis ta ka oreli- ja laulutunde. Aastatel 1853-1857 avaldas James veel mitmeid ballaade ja keskaegse temaatikaga lugusid.
Augustis 1857 abiellus James teist korda. Abikaasa Elizaga sündis neil tütar Lillie. Tema kolm last esimesest abielust jäid endiselt elama oma vanaisaga.
1857.aasta augustis avaldas ta ka loo „One Horse Open Sleigh“, mis aga ei pälvinud suuremat tuntust. Selle algupärane versioon ei seostunud mitte kuidagi jõuludega, vaid räägib hoopis kiirest sõidukist, kihutamisest ja tüdrukutele külgelöömisest. Loo autorgi oli tol ajal pigem halva reputatsiooniga mässumeelne muusik. Alles 1859. aastal sai lugu endale pealkirja, mille järgi tuntakse seda ka tänapäeval.
Sõja ajal võitles James lõunaosariiklaste poolel, mis tekitas sügavaid vastuolusid isaga. Muuhulgas kirjutas James lõunaosariiklastele ka mitmeid lahingulaule, näiteks „We Conquer or Die“ ja „Strike for the South“. Sõja järel jäi James lõunaosariikidesse, aga ei saavutanud kunagi edu ei laulukirjutaja ega ärimehena.
James suri 1893. aastal, enne kui tema kirjutatud lugu, olles läbinud mõningad väiksemad muudatused sõnades ja meloodias, tõusis Ameerika lemmikuks ning sellest sai kõige populaarsem ja tuntum pühadeteemaline lugu, mis eales kirjutatud.
Kas sa juba tead, millisest loost on jutt? Kui jah, rutta aga nulli :)
Kui ka veel ei tea, mine ikkagi nulli. Abivahendi leiad katuse alt. Kasuta seda targasti ja lase Jamesi maailmakuulsal lool kõlada. Logima pääsed kui James on kuulnud oma loo kolme viimast nooti.
Aare on peidetud 2019.aasta advendiseeria 26.detsembri aardena.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Raja algus | 58° 23.7863' 26° 41.4048' |
Aarde sildid:
lahe_teostus (25), soovitan (20), lastesõbralik (11), välimõistatus (9), lumega_leitav (6), 2019_aasta_aarde_kandidaat (3), discgolf (2), advendiseeria_2019 (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8H9EC
Logiteadete statistika:
134 (99,3%)
1
11
3
0
0
0
Kokku: 149
Hea aardeidee ja teostus! Tegelt olen siin ka korra varem käinud aga siis ei saanud veel aardele ligi. Täna olid ettevalmistused tehtud ning rattaringil põikasin ka siit mööda. Seekord kõik klappis, tänud peitmast! :)
Tänase geotiiru sättisime Rauli uneajale ja kärutasime aardest aardeni. Raul magas lausa 2h, mis andis meile võimaluse mitmeid leide vormistada. Dendropargi aarde juurest tulime siia. Mina hakkasin katsetama, võtsin ka Youtube appi, mis ka edu tõi. Silver jäi käruga vähe paremale teepervele, kuna viimane jalutuskäigu osa siia oli üsna lünklik heinane. Aitäh peitjale. Väga armas teostus.
Aarde juurde jõudes üritasime kõigepealt erinevaid teooriaid appi võtta, aga need ei töötanud. Siis hakkasin aarde kirjeldust lugema ja asi oli kohe selge. Tänud peitjale, uhke teostus!
Iiri setterit jalutav naine läks oma teed ja me saime rahulikult aardega tegelema hakata. Aaret leida oli lihtne, aga avamiseks pidime veidike nuputama. Kuna meile on elevants kõrva peale astunud, siis pidime nutikad olema, et logida. Väga lahe teostus ja armas aare. Sobis ilusti jõuluaega :) Suured tänud peitjale.
Algul tundus lootusetu, aga saime kohapeal noodid dekodeeritud. Aitäh kvaliteetaarde eest!
Kuigi minul ei ole elevant kõrva peal sõtkunud ja lisaks on ka muud eelised, siis ka minul polnud täna lootust logida. Seega pärast väikest hooldust palun Janaril (ja ehk ka teistel) lahkesti võimalusel taaskülastada ja küll on ikka lootust logida kah! :-)
Kui sulle ikka elevant kõrva peal sõtkunud on, ei ole lootust logida.
Väljas juba pimedaks läinud, seisime aarde ees lolli näoga luku koodi nuputamas. Lõpuks tuli õige vastus ikkagi välja. Lahe aare, aitäh!
Läksime suure hurraaga, et oh tavaline aare ja siis seisime luku ees et oot mida :D sääsed sõid ja esialgne kood ei toiminud. Läksime autosse tagasi, vaatasime logisid ja uuesti youtubei videoid, otsustasin, et minul (pr.K) veel verd jagub sääskedele, läksin tagasi, proovisin vana koodi uuesti igast asendist..ikka ei midagi. Mõtlesin korraks, muutsin ühte numbrit ja voilaaa, seesam avanes :) väga vinge ja nunnu aare, aitäh aitäh! :)
Elevant on mulle kõrva peale astunud, sääsed ei lasknud mõistusel töötada ja lähenesin hoopis tundega :)
Kuna kevadkoristus on ukse ees, siis lisan siia igaks juhuks märke, et aare saab taastatud vahemikus 27.05-02.06. Kerlulli ausõna.
Ei tea, miks Kerli märkis aarde "ajutiselt kättesaamatuks", käisime eile ja aare oli ilusti olemas (vb käisime enne Kerlit).
Mõistatus oli väga äge! Hea, et oli kaasas musikaalne laps, ise oleksin hätta jäänud :D
Vist praegu kodule kõige lähemale tavainimesele võetav aare. Kunagi olin jalutuskäigul juba siit läbi põiganud ja uudistanud, mida vihje endas peidab. Et ka seekordsel pühapäevasel jalutuskäigul tekkis tahtmine mõne aarde juurest läbi põigata, siis otsustasin enne väljaminekut selle aarde kirjeldust veidi täpsemalt uurida. Et tegemist on muusikaga, siis pelgasin juba ette, et minusugusel londiga looma lömastatud kõrvaga isendil pole seal midagi teha. Imekombel aga kulus vaid paar minutit, kui avamiseks vajalik teave tundus olemas olevat. Ise muidugi arvasin, et nii lihtne ei saa see küll olla, kuid kohapeal selgus, et on ikka küll. Nii et saime nimed kenasti kirja ja mõnusa talvise jõeäärse jalutuskäigu pealekauba. Aitäh mõnusa aarde eest!
Kodutöö oli iidammu tehtud, kohapeal väikesed teisendused ja - ei avane! Õnneks oli tegemist lukuavaja oskamatusega joondamiskriipsu leidmisel. Tuled olid päevasele ajale kohaselt kustu, aga kõik muu tundus korras olevat. Aitäh!
Jänese juurest tagasi tulles tegime põike ka selle aarde juurde.
Tänan peitmast.
Kohale jõudes pidime hakkama märksõnadega googeldama abivahendi iseloomustust, sest nimetus ei tulnud meelde ???? Kuid peale seda sai mõnusa jõuluteemalise aarde lahti teha ja nimed kirja
Suured tänud peitjale pühade meeleolu eest!
James, lase vesi välja! Aga tase aare, igas asendis. Vat selliste pärlite leidmine on ikka üllatus, ega alles kohale jõides sain aru, et ületab ka ootused, mis enne üldse olid tekkinud. Suur kummardus meie poolt, aitäh
See oli hea. Kõik sildid ja FP külge! Muusikaline kuulmine on mul null, seega sai Googlet, OpenAI-d ja mida õike veel piinatud. Mingil hetkel ilmusid ka need õiged noodid ning nii see peidik avaneski. Väga armas vaatepilt, peitjale tänud!
Paar nädalat tagasi siit mööda sõites tutvusin olukorraga ja mitte viitsides googeldama hakata delegeerisin musikaalsematele inimestele. Nüüd siis lukukood olemas ja sai uuesti tagasi tulla. Kõik toimus kenasti ja ilus temaatiline kastike saigi avatud ning logiraamatule oli ligipääs olemas. Tänud peitjale tõelise kunstiteose ja aarde peitmise eest.
Muljetavaldav aarde teostus! Muusika-mõistatus andis üksjagu põnevust juurde, tänud peitjale!
Vägev konteiner, LEDid põlesid endiselt. Saime ka ühe reisiputuka, kelle peagi teise linna viin.
Lõpuks sai ka siin käidud, natukene kombinatsioone proovitud ja logitud :)
Täpselt ei teadnud mis ees ootab. Veidi pidi nuputama. Õnneks saime hakkama. Kena tükk. 987. Aitäh!
läks pisut aega, mängisime ikka kõigis helistikes läbi :D lukk vajab motiveerimist, et avaneks. aitäh peitjale!
Ei olnudki selle loo minevikust teadlik. Tore lugemine! Pisut nuputamist kohapeal andsid võimaluse kuu aega hiljem veel kord jõuluaega kiigata. Vahva aare! Aitäh peitjale!
Täna tundus hea mõte koolituspäeva lõunapausil üks kilt-sinna-kilt-tagasi jalutuskäik selle aardeni teha. Õnneks mälusopist meenus, et see tavaline aare polegi nii tavaline, vaid natuke nagu mõistatuse maiguline, kuna varem lahendatud polnud, sai viimase loengu ajal kiiresti viga parandatud. Hea lihtne mõistatus, aga soojas toas oli ikka mõnusam lahendada kui õues lumehanges.
Täna oleks siia suusatades olnud hea tulla, täitsa korralikud rajad juba sees. Suuski mul kahjuks polnud ja viimase lõigu sumpasin korraliku kodanikuna suusaradu säästes selle kõrval lumes. Esimene lumi on ju nauding. Eest leidsin väga vahva aarde, peale väikest pusimist sain ka sisu imetleda. Tore leid advendiajal.
Aitäh peitjale.
Väga tore aare. Eeltöö logiraamatu kättesaamiseks tegime jooksvalt, kuigi ega kõik kohe ei õnnestunud ka. Kogu kontseptsioon ja teostus meeldis meile väga. Suur tänu!
Mina ei tea muusikast midagi, Dauno teab hästi. Jahus mulle nootidest. Mängis seal sääskede keskel lugu, eks ma siis tantsisin... Lõpuks jõudis loo lõppu ja saime nime kirja panna Tänud
Laheda teostusega aare. Nullis valvasid aaret hulk sääski. Aitäh!
Väga lahe! kirjeldust lugesin alles kohapeal, ja vastust justkui leidsin ka mõne minutiga, aga lahti ei läinud. Tekkis hetkeks mõte et kuskil eksisin, otsisin erinevaid variante, midagi ei sobinud. Proovisin uuesti esimest, ja selgus et lukk on vajab natuke jõurakendamist. Väga lahe teostus! Jätsin sisse ka geoputukast, seda trackin eraldi gc.com-i lehel. Putukas tahab maailma vaadata, ise jõudis Mauritiusest. Nii et kui keegil on puhkuseplaanid paigas - saatke ta edasi :) Aitäh peitjale!
Hoiukoer tahab jalutamist ja täna jalutasime siia. Muusikapala olin juba enne välja mõelnud, seega jalutuskäigu ajal oli hea mõelda, kuidas selle kasutamine praktikas välja näeb. Kohapeal lugesin kirjelduse veelkord üle, kasutasin ettenähtud abivahendeid ja logiraamatuni jõudmine läks väga loogiliselt. Väga viks ja viisakas teostus, tänud!
Paras pähkel oli see tavaline aare siin. Võiks öelda, et nii mõnigi mõistatusaare on isegi kergem lahendada, aga ei häda. Natuke nuputasime ja oligi lahend käes, kuidas logiraamatule ligi pääseda. Jõulud on seks korraks läbi saanud, seetõttu me kõval häälel laulu ei laulnud, vaid vaikselt ja eestlaslikult nohisedes panime nimed kirja ja imbusime minema. Aitäh.
Mõistatuslik tavaaare. Kuna siin peab netis surfama ja veel lisaks miskit tegema, siis mitte minu lemmik. Ilmselt oleks ta siia tänagi rahus jäänud ja poleks see täpp siin Tartu teiste leidmata(ute) seas põrmugi häirinud, kuid kui eile ilma küsimata kõik vajalik otse kõrva vuristati, siis loomulikult tõmbas tähelepanu.Külastatud, teostusega on vaeva nähtud. Tnx!
Peeter sai esimeses pooles hiilata, mina aga teises. Uhke aardelaegas oli pingutusi väärt!
Tänud!
Tõesti oli hea, et osa eeltööst oli eelnevalt tehtud. Üritasin Jamesile küll räppida, et "kuradi külm on, kuradi, kuradi külm on" aga sellest polnud kasu miskit. Õnneks leidis Piia õige viisi ja nõnda pääsesimegi vähemalt silmadega sooja sõime.
Alguses aarde kallale ja siis alles selgitust lugema. James....hmmm..James Bond? 007. Ei ole :D Selgitus loetud ja peitja idee arusaadavaks tehtud, avanes ka lukk.
Ma ei teadnud mõistatusest midagi, õnneks oli karuonul lahendatud. Ilus aare, aitäh!
"Jah, Mari! Lõpuks lähme Jamesi juurde." Mingit väga head parkimist me sealt ei leidnud ning veidi kahetsesin, et eelmisel õhtul polnud seda siiski ära võtnud. Valges on aga mitmed asjad palju toredamad nii ka see aare. Ma olin äärmiselt pettunud, et minu teadmine ust ei avanud, see tundus nii õige. Maril aga olid lihtsalt kuldsed käed ning nii me majja siiski pääsesime. Aitäh! EVEJ
Carolys asus guugeldama ja mõistatama ning üks hetk ka lukk lahti tuli. Aitäh!
Teostus on tõesti väga vahva ja põhjalik, kiidusõnad selle eest. Tava-aare see aga muidugi ei ole, mõistatus mis mõistatus. Meie õnneks mõistatama ei pidanud, logiraamat ootas ukse juures valla päästmist, saime nimed kirja.
Ütleme nii, et algul olime vale Jamesi jälil, siis jälle mõtlesime, et tegu on liiga aeganõudva aardega, aga kohale olime juba tulnud. Ühel hetkel lõi pirn põlema ja kõik oli selge. Kuna muusikast me mõhkugi ei jaga, veel vähem nootide tähtedest, siis abiks tuli kurikuulus Google oma võimalustega ja nõnda saime noodid kätte. Siis oli jälle probleem, et kood ei klapi nootidega, sest me rumalad mõtlesime, et noodi järjestus jookseb nagu tähestik, kuid selgus, et päris nii see pole. Peale seda oli väike pusimine lukuga, kuna õige koodi puhul ei tahtnud aare ennast avada. Proovisin, siis lukku avada natuke hoogsamalt ja ennäe, aare nagu võluväel lahti ja logitud. Meie jäime igatahes väga rahule! Suur tänu peitjale!
Kuna meie Ansipi purde konteiner ei mahutanud minu Taanist kaasatoodud rändurit, siis vajasime midagi suuremat, aga samas külastatavat, kuhu see jätta. Valisime selle koha siin, tundus piisavalt intrigeeriv. Kohapeal mängisime muusikat ja nautisime ilusat ja meeleolukat lahendust. Südamerahuga sain oma Ukraina neiust ränduri sinna pühasid ootama jätta (või vähemalt korraks jalga puhkama, tal ka pikk rännak selja taga). Aitüma aardemeistrile, meile meeldis!
Härra Google aitas hädast välja, et veenduda huupi pakutud mõtete õigsuses. Kohale jõudes leidsime toreda tarekese. Seda tuttavat meloodiat mängisime siis ise ka natuke ja nuputasime, milline see õige kombinatsioon on. Ühtpidi lukk ei toiminud, teistpidi jällegi avanes. Usalda, aga kontrolli. Ahjaa, üks rändur, mille Mirjam Taanist endaga kaasa tõi, jäi nüüd uusi geopeitureid ootama.
Niikaua kui Moonika viisi ümises oli minul juba lukk lahti.Aitäh!
Puugioht on seal päris suur!! Sinna peaks minema siis, kui on jõuluaeg, kuid polnud ka hullu kui sai praegusel ajal natuke jõululaulu kuulatud. Kolm viimast nooti olemas ja kood ka käes. Logiraamatusse said nimed kirja ning uks kinni tagasi. Väga lahe aare! Tänud peitjale.
Tartu kolmandat päeva alustasime Jänese matkarajalt. Parkisime auto jõeäärsesse Emajõe ranna parklasse ja asusime jalutama. Rannas juba elu käis ja esimeses uljamad juba ka suplesid.
Aarde lähistele jõudes läks läbi heina soovitud suunas rajake ja eest leidsime toreda jõulutemaatilise aarde. Kuna me kirjeldust polnud lugenud, siis saime kohapeal veidi nuputada. Maire arvas õige pala ära ja ma siis proovisin seda pala mängida ja andsin võimalikud väärtused laeka avamiseks. Mairel see aga ei õnnestunud. Proovisin ise ja mul avanes. Aitäh aarde eest!
Uut päeva Tartus alustasime Jamesi külastusega. Aito jätsime rannaparklasse ja tatsasime rajale läbi liiva. Mõned juba suplesid vees. Jõulupalee leidsime ja abivahendi ka. Mõlemad kasutasime seda nii nagu oskasime. Lõpuks sai Karl noodid paika ning kirjutasime oma külastuse raamatusse.
Kui on aarded, mille puhul võib paralleele tuua maja, osmiku, punkri või lihtsalt koopaga, siis see aare on paras jõulupalee. Täname!
Järjekordne lahe aare, mille tõttu on mõnus geopeitust mängida. Tänan!
Leitud ja avatud. Kahjuks nime ei saanud kirjutada, kuna kirjutusvahendi ei leidnud. Aga igatahes väga nunnu ja kvaliteetne aare! Aitäh!
Sai korraks linna peale kondama mindud ja nii ma siia aarde juurde satusin. Kodutöö oli muidugi tegemata, nii et hakkasin kribinal-krabinal puude ja põõsaste vahel kirjeldust lugema. No esialgu ei saanud ikka mitte midagi aru - et mis see mingi suvaline Bostoni James ühte Tartu Emajõe äärsesse aardesse puutub.
Lugemise ajal hakkas mind üks lauluke kummitama. No ei teagi täpselt miks. Ja lõpuni lugenud oli mul küll idee olemas, aga... Siin läks tarvis matemaatikat, milles ma just kõige tugevam ei ole.
Suur oli rõõm, kui ma selle siiski lahti hammustasin ja... Ja... Ja... Ah sa sade! Aare ei tahtnud mu käes ikkagi avaneda. Käisin oma mõttekäigu samm haaval üle ja (ei saa salata, et parajat uhkust tundes) nentisin, et kõik on õige, kõik on loogiline ja lahendus lihtsalt peab selline olema.
Õnneks ma selle puurimise peale ikka leidsin midagi, mida sai ka teisiti teha. Ja sellest oli abi. Nii see nimi sinna kirja sai. Tänud, vahva aare ja vahva mõistatus!
Öös on asju. Meie sättisime sinna ka Jamesi. Kõigepealt Öö aare ja edasi kulgesime läbi lumevalge talveöö Jamesi juurde kohale. Aare ise jättis ägeda mulje, aga see mõistatuse osa tekitas nõutust. Et kas just peab see mõistatus nõnda lõppema. No õnn oli meiega ja oligi olemas. Kast on äge. Aitäh!
Lukk oli jäätunud ja tuli teist mõni aeg pihus soendada. Aga hakkas liikuma ja peale mõnda katset avanes ka. Lahe aare!
Väga vahva aare. Muusikariistast spikker aitas, lukk oli pisut külmunud, pidi teist soojendama, aga õnnestus kenasti. Aitäh
Nii tore kirst ja üllatavalt kenasti säilinud. Loodan, et püsib kaua kaua nii pidulik. Mängisime telefonist laulu taustaks, kõlksutasime natuke aega möödarühkivatele suusatajatele kuuse alt ksülofoni ja pea need õiged noodid kõlasidki. Kuiv ja korras, tänud peitjale.
Tulnuka juures olime me veendunud, et omg woww, aga siin olime ikka wow kuubis ja täislaks viled pillid üllatatud! No nüüd soovitame sokid küll jalast, fav.point ja kõik jutud! Ilusat uut aastat tublile peitjale! Selle Tartu tripi kõige ägedam aare! Aitäh!
Talvepuhkuse leid # 199. Leitud, logitud, täname!
Mina kuulasin laulu, proovisin ka veidi kõlistada, jube keeruline neid viimast kolme nooti youtube's pausile saada... Kuna mul oli jube keeruline, tegi Lauri asjaga üks-null, aga siiski lahtiklõpsamise positiivses heliredelis. Äge sisemus!
Teist korda tagasi, pärast seda kui abivalmis Anne mind juhendas. Seest veel ägedam! Nii palju vaeva on nähtud, lihtsalt super :)
Olles kohale marssinud ning leidnud eest luku oli esimene mõte - "Lollpea loe enne kohale jalutamist aarde kirjeldust!" Esmane paanika mööda läks ning vihjet lugesin, tekkis kohe teine mõte - "Lollpea loe kirjeldust ka! Siin on ainult mingi vanaaegne väga analoog süntekas vms." Noh, lugesin siis kirjeldust. Kolmas mõte oli umbes selline - "Nii .. guugelda James kes suri 1893 aastal. Olemas. Mis lugu tal oli? Olemas. Jingle Bells ei ole vist ükski sulle tuttav trummi ja bassi või hausi lugu? Ei? Mhmh!" Proovisin siis mis häält see katuse all olev süntekas teeb .. kolises kui kaikaga taguda .. milline see õige kolina viimane noot on? Ei tea mina :D Õnneks oli juutuub samasuguseid kolisevaid riistapuid täis ning paar minutit edasi ja tagasi kerimist andsid ka noodid kätte.
Super!
Üliarmas! Tulime Unustatud jänest tervitamast ja põikasime tagasiteel kõrvale. Jamesile ettemängimine võttis hetkeks kukalt sügama ja telefoni kraapima, aga hakkama saime! Suurim tänu, küll see (meie jaoks juhuslik) valik sobis hästi jõulueelsesse pühapäeva!
Tartu on mul aarete mõttes siiani täiesti avastamata koht ja hakkasime siit siis vaikselt peale. Wow milline nunnukas see siin on! Ja veel jõulukas-nunnukas :D Kuna abivahend oli natukene külmavõetud, siis läks aarde lahtimuukimisega pisut aega ja kui majake lõpuks avanes, avastasime et meil pole pastakat kaasas ja kappasime logiraamatuga auto juurde tagasi. Lõpuks saime siiski nimed kirja ja arutasime omavahel, et kuidas see aare nii ilusana siin juba aasta aega püsinud on ja kas Tartus on geosõbralikumad mugud kui Tallinnas. Aitäh peitjale!
Isiklikult ootasin seda punkti väga, sest tegemist ikkagi advendiseeria aardega ja lootus hinge natuke soojust saada oli juba kodunt lahkudes. Mõnusa seltskonnaga jõulutunnet püüdes võiks see ju võimalik olla.
Üle lävepaku astudes leidsime eest mõistatuse ja peagi ka tuttava abivahendi selle lahendamiseks. Tuttava, sest lasteaias võitsin selle abil tüdrukute südameid. Tegelikult olid tänases pundis kõigil vajalikud teadmised olemas, mistõttu logiraamatuni pääsemine meile erilisi raskusi ei valmistanud. Hubane peidukas ja väga ilus teostus. Sobis sellesse õhtusse nagu täheke jõulukuuse otsa ja kindlasti saime südametesse natuke jõulutunnet juurde. Aitäh!
Rahulikku jõuluaega ja palju tervist!
Pole üldse kindel, kas ma siia ilma Tanelita oma nime kirja saanud oleksin. Huvitavad on need tavalised mõistatusaarded. Kus jalutad kohale ja siis see, mis oli enne kõrvuni tõmbab viltuseks ära, sest arvasid, et see on ikka päris tavaline tavaline noh. Aga kui see aardetüübi segadus välja jätta, siis lahe asi ja minu suu täna tänu Tanelile ei krimpsutanud. Aitäh!
Väga tore jõulukas. Suured tänud peitjale!
Tegin aardele hoolduse. Loodame, et "paistab" kaugemale. See, kes kohal käinud saab aru millest räägin. Oli lihtsalt 2 tk kotis lisaks ja patt oleks neid sinna mitte panna olnud.
Leidsime eest vales seisus aarde. Koostöös peitjaga sai asi õigeks. Aitäh!
Tänaseks oli mul vaja mõistatust, kaaslasel oli kohe plaan varrukast võtta, no selge. Plaan oli hea, sest ilm jalutamiseks ja nautimiseks suurepärane. Kohapeal mina imetlesin teostust, siis avasin GP lehe ja mida asja, tavaaare! Ometi mina pidin kohapeal mõistatama ja veel ka laulma, hea, et tantsima ei pidanud. Kahepeale saime siiski kasti lahti. Vägev, väärib silte küll ja veel, aitäh!
Aga nendest aardetüüpidest ja reeglitest ei saa mina siin GP ikka mõmmigi aru, aa mõmmil ongi ju väike aru.
Lõpuks tõi tee ka siia. Peale väikest mõnusat jalutuskäiku asusid spetsialistid kohe tegudele ja õige pea oli uks lahti, nagu naksti. Tänud aarde eest, väga tore teostus.
Jamesil tore majake,aitüma peitmast! Ainult selle abivahendiga polnud mul küll miskit tarka teha.Ilmselt olen muusikaga oma elus liiga tõsiselt tegelenud.Vahest on mõtekas see instrument kinkida Sünne Valtri bändile :)
Kena majake sel Jamesil. Ümisesin vaikselt viisikest ja nii see logi kirja läks. Tänud peitjale suure vaeva nägemise eest! Alati on lahe selliseid karpe leida kuhu on aega ja vaeva panustatud.
väga kaunis aare ja tore mõistatus. Jätsime ränduri.
Tartu aarde tõotavad tulla head, seda näitas ka James. Mul on musikaalsusega kehvasti, karu on vist kõrva peale astunud. Õnneks Juta leidis käigult lahenduse, ju siis seda musikaalset kuumlist ikka on ja nii saimegi nimed kirja. Mina imetlesin lihtsalt kätetööd. Aitäh.
Henrikul oli meiega kohtumiseni natuke aega ja meie palve talle oli, et ta tuleks otsiks koos meiega aardeid, mis on tõesti Tartus ägedad ja otsimist väärt. Henrik soovitas siis Jamesi. Tee peal jalutades lugesin teksti ja nuputasin, õnneks leidsin kiirelt üsna adekvaatse võimaluse, mis võiks aarde lahendamisele kaasa aidata. Kohapeal sujus kõik tõrgeteta, muusikaline kuulmine alt ei vedanud. Üliägeda aarde oled sa, hea peitja, siia valmis võlunud. Lugu on tore, aare on äge. Kui nimed said kirja, seisin veel jupp aega aarde kõrval ja imetlesin erinevaid detaile. Supertöö, suur aitäh sellise aarde eest!
Unustatud jänese juurest tagasi jalutades mõtlesime, et võiks ka Jamesiga tutvust teha. Õnneks oli teekond piisava pikkusega, et selle aja jooksul jõudis piisavalt internetiavarustes surfata ja kogu vajaliku materjali omandada. Ega me päris kindlad polnud, kas oleme üldse õige vastuse kätte saanud ja pääseme logima. Otsustasime siiski õnne proovida. Kohapeal ootas tõeliselt nunnu teostus ja oh seda imet, kui esimese katsega ukse avatud saime. Vaatasime seda sisu kohe pikemalt ja isegi soojal suvepäeval tekkis mõnus talvine tunne. Palju kiitust aarde meistrile, see oli vaieldamatult meie tänase päeva parim leid.
Kartsin, et kohapeal peab meloodiaid kuulama ja seesam avaneb, tutkit. Vahtisime abivahendit ja sai ka muusikat mängitatud Youtubest. Kuna elevant on kõrvale astunud, siis loobusin ise abivahendi proovimisest ja asusin dekodeerima nn jõumeetodil. Kunagi YT vaadatud, kuidas selliseid asju avada. Hasart oli sees ja meetod andis tulemust, küüni uksed avanesid. Teostus ja kontseptsioon said palju kiitusi. Siia peaks jõulu ajal ehk tagasi tulema.
Siin peab ikka hoolega vaatama, et discijatelt kogemata kettaga vastu pead ei saa.. Aare oli korralik, helklevaid asju täis. :)
Ülivahva aare! Tasus ka siit läbi põigata, kuigi kohe aarde juurest lahkudes hakkas sadama ja autosse tagasi jõudsime juba läbimärgadena. Tänud!
Aeg oli Tartu Muuseumitest suund Saaremaa randade poole võtta ning enne linnast lahkumist tulin värskelt taasavatud Kerli aardele pilku peale viskama. Aarde kirjeldus sai avaldumisel läbi loetud, kuid see ajas minu juhtmed sassi ja pidasin targemaks kohapeale pusima tulla. Parklas keeldus pere masinast välja tulemast kuna olid loodusmuuseumi külastusest väsinud. Seega võtsin vähe kiirema sammu üles ja asusin teele. Eks kohale jõudes tekkis küll väike soov, et kodutöö oleks ära tehtud olnud. Proovisin siis ilma hakkama saada, aga tundus, et süsteem on üsna lollikindel ja niisama lihtsalt seda lahti muukida ei suutnud. Seega tuli kohapeal nuputama hakata ja endalegi üllatuseks olid varsti luugid valla. Nüüd oli uudistamist mõneks ajaks kuni meelde tuli, et teised autos ootavad ja aeg oli aardega hüvasti jätta ning pikka teekonda alustada.
Lahe tükk, tänud. Kestku see aare meil veel kaua kaua.
Tore, oli kohe täna pärast avamist esimesed. Minu äpp veel ei näidanudki, kui poiss ütles, et tal on üks uus. Laadisin uuesti ja oligi. Loomulikult kohe suund siia, oleme ju geotuuril Tartus. Ega kõigest just vist aru saanud aga vajalikud vahendid geokotist väja ja nii kirja saime. Tänud, et tuli enne üles kui ära sõita tuleb.
Mina ei tea, kas see tore majake oleks pidanud kuidagi teisiti avanema, aga avamine oli lihtsaks tehtud. Tänan.
Kodutöö oli mul kenasti tehtud. Mulle meeldib, kui aardega natuke tarkust ka omandub. Paavo ja Marje värsketes jälgedes hüplesin kohale ja olin rõõmus, et lumi sealkandis kõndimist toetab. Leid tuli lihtsalt ja avanes see seesam veel kergemini kui olin arvanud. Aga imeline oli ta ikka. Nagu jõuluaegki. Aitäh!
Suutsime teha lühema, kuid toreda lumise matka. Nullis ootas meid ootamatult uhke aare. Küll selgus alles seal, et tegu on välimõistatusega. Kuna tundus, et asi allub suurema vastupanuta, suutsime aarde kadudeta valla häkkida. Õhtusel sündmusel saime ka õige lahenduse teada ja arutasime väikses ringis, kuidas meie kasutatud lähenemisviisi vähendada. Aitäh Kerlile väärisaarde eest! Aardes ja aardega kõik korras.
Mõtlesin küll, et tänasel päeval oleks sobilik esmalt ERM-i minna, aga külmetuse tõttu pikemalt visiidile sinna ei läheks. Aga ERM oli kinni ning tulime siia. Selgus, et üksinda poleks mul siin midagi teha, sest ei saanud midagi aru. Õnneks aidati ja selgitati ning sain mõttele pihta, aga tuli ikka täielikult ette näidata. Pärast aga selgus, et lukk ei tööta nii nagu peab ning vajab kontrollimist. Kindlasti üks paremini ehitatud aardeid, mida kuuse küljest leidnud olen.
Jõudsin vähem kui 48h enne aarde leidmist tagasi Eestisse. Või no kui täpne olla, siis need olid pigem ikka mu maised jäänused, mis tagasi jõudsid. Esmaspäevasel eksamil sai kõvasti vatti ja niiehknaa olin viimased nädalad rohkem Konstanzis konstantselt robotina õppinud ja enne Eestisse tulekut olid päris mitu viimast ööd täiesti magamata. Kaupsu siis rookis mu lennujaamas kokku ja üritas eestlast minust välja meelitada. Ega see väga ladusalt tal ei läinud. Kuigi juba Riia lennujaamas oli tunda, kuidas eestlase kurjus hakkab juba soontes voolama, kui eranditult kogu eestikeelne tekst, mida lennujaamas kuulda võis, oli vingumine, hädaldamine, jauramine või sügavalt ohkamine, siis ka päev hiljem suutsin poodides ja ka tavaelus ainult shaksha keeles midagi vastata. Egas muud kui lõunasse armsate inimeste poole teele, seda enam, et kui jutt läks liikvele, et olen varsti taas Tootsi kombel kodumaa päikest tervitamas, siis tuli päevaplaani niivõrd mitu armsat kohtumist. Kolmapäeva lõunal võtsin oma pisikese põrnika, kellele olin juba päev varem rääkinud, et peale lasteaeda lähme ühte aaret otsima. Ainult et seekord on kindlasti midagi väga väga ägedat. Maiksu oli väga elevil ja elevus kasvas iga meetriga aardele lähemale jõudes. Kui kohale jõudsime, siis sain vaikselt lapse rõõmu nähes kergendatult hingata, et ongi väga lahe. Ja nii ilus. Alustasin katusest ja oli kohe selge, mida tegema peab, ainult et kuidagi ei saanud seda kõla kätte, mis tavaliselt sellise abivahendiga õnnestunud on. Aga polnud viga, eeltöö oli jupp aega tagasi ära tehtud ja nii see väike armas imeteos ka avanes. Kui kõrvalt ,,Vauuuuu" kostis, siis oli rõõmust saanud topeltrõõm. Imetlesime nõks aega. Ja siis valisime, kuhu edasi liikuda. Väike põrnikas oli muidugi vaimustuses ja rääkis veel õhtul ja tee peal mitu korda, kuidas ta nüüd päris päkapikumaja nägi.
Aitäh, nii hea on niiviisi kellegagi koos minna aardeid otsima, kui tulemus nii armas on :)
Seda aaret oli suur rõõm külastada ja seda lausa lõõritades. Ei mäletagi, et aaret leides kunagi varem laulnud oleks. Igati vahva. Isegi saapad oli vahva poriseks saada. No mis teha, kevad juba.
Aitäh meistrile. Kõik ilus ja korras.
Aega läks, aga lõpuks tuli ka see päev, kui mina aardekastini jõudsin. Kahepeale saime logiraamatule üsna kiirelt ligi. Kohe on näha, et aare on südamega tehtud. Lausa lust on selliseid leida. Kahju ainult, et ümberringi lumine polnud, aga selles pole peitja küll kuidagi süüdi. Aitäh.
On ikka selle aardekastiga vaeva nähtud,nii uhket sisu pole ammu näinud. Aitäh.
Väga lahe aare. Leidsin XXX kodus, kui aare avaldus ja kohapeal kulus aeg logimisele ning selle aardekodu ilu pildile saamisele. Paraku jõudsin unustada oma plaani uurida, kuidas töötab aardes olev abivahend. Tänud
Väga lahe aare. Pikk aeg sellest et viimati olen aardeid otsinud. Põhjus see et piisavalt olen neid filmitopsikuid avanud. Täna jalutasin dendroparkis ja vaatasin et läheduses oleks põnev aare. Tõesti selline oligi. Minule meeldis väga. Ainult probleem selliste aaretega on need kellel on jõudu rohkem kui tarkust. Loodan et omaniku ei pea iga nädal käia aarde parandamas. Täitsa korras oli enne mind ja pärast ka. Suured tänud peitjale!!!
Tartu kõige ägedam aare. Minge bzzzzzi. Ma olen vaimustuses.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Käisin läbi ja pisar tahtis silma tulla. Eks iga mehhanism, nii pommikindel kui see ka pole, lakkab töötamast kui seda kogemata, poolkogemata, tahtlikult või tahtmatult vägistada. Mina sõrmega näitama ei hakka, juhtus siis juhtus, aga siiski, mulle võib ALATI igas kanalis teada anda kui tundub, et aardega on midagi pahasti, ükskõik milline neljast ülevalpool nimetatud viisist siis parasjagu paika peab. On pommikindlad ja kuulikindlad, aga kahjuks geopeiturikindlaid mehhanisme pole veel leiutatud. Siiski, töö käib, loodame parimat, senikaua asendan jonnakalt sellega, mida pakutakse :)
NB! Kes nüüd niigi lihtsale aardele veel lihtsama vaevaga ligi sai, soovitan ikka ja jälle siiralt uuesti külastada, muidu ei saagi selle punase vidina saladusele jälile ja kes siis nii öösel magada saab :) Muidu kõik endiselt ilus ja korras, aitäh et mu kullakesega õrnalt ümber käite! :)
Tartu on täis kummalisi inimesi. Isa, kes viib oma lapsed mänguväljakule mängima kell pool kaks öösel. LARPinoored, kes ööpimeduses vihast mõõgavõimlust peavad. Öine jooksja, kel kuhugile kiire ei ole ja seepärast mõttetult metsa all edasi-tagasi-poistimees jookseb.
Paras jalutuskäik pimeduses 9,5 kilo ja pool meetrit pealekauba kannab mind suisa linnutiivul selle aardepüti manu. Vanasti sai selliseid vahemaid pea iga päev käidud, nüüdne ilm on selles suhtes märksa kehvem. Jalad on veel alles, aga eks see kehva ajakasutuse krokodill haukab neid iga päev lühemaks.
Aare kena ja särav nagu jõulud. Maakera rikkaima osa suurim tarbimis ja prahitootmispüha.
Ühest asjast ma aru ei saanud, see oli see punase vidina hingeelu. Tulin, siis ta oli lahti ja minust jäi ta ka lahti. Ei tea mitte, keda või mida sinna sisse sööta tuleks.
Aardesse jätsin häid mälestusi ja väiksese soovituse Gretalt. Kui saate vähegi jätke ostmata. Prahti on maailmas niigi liiga palju.
Mingil õhtul vaatasime aardekirjeldust ja ümisesime x-id numbriteks. Võtsime ette mõnusa jalutuskäigu ja leidsime väga toreda aardekonteineri. Sisustus tekitas jõulutunnet ja pärast logimist sai kogu meistriteost veel veidi ümberringi uuritud. Väga äge teostus. Suured tänud peitjale!
Kui olin aardekirjelduse lugemisega peaaegu lõpuni jõudnud, oli mul ümisematagi selge, millega tegemist on. Logisid lugedes tekkis mõnus magus elevus sellest, mis mind kohapeal ees ootama peaks. Ilma ettevalmistamiseta ja lootes oma muusikaharidusele võtsin täna jalutuskäigu ette. Peitja soovitatud parkimiskohas ma ühel õhtul korra peatusin aga kuna auto peatudes vastasmajades kohe tuled kustusid ja varjud akendele ilmusid, otsustasin too õhtu autot sinna mitte jätta.
Kohapeal läks natuke ikka aega kah, sest ilmastik ajab ju iga instrumendi häälest:P Kuna olen üsna hea suhtelise kuulmisega, sain ka telefoni rakendustepoe abil hakkama.
Väga äge aare! Suur tänu peitjale ja pikka iga aardele! :)
Tore on näha, et keskmine geopeitur teab täpselt, mis kraam ei tohiks ühes aardes olla - kõik vähegi söödav on ilusti eemaldatud, aitäh teile! :) Timmisin pisut abivahendit ja viisin natuke (mittesöödavat) vahetusnänni juurde, kõike seda (v.a abivahendit ennast) võib julgelt kaasa võtta/vahetada, küll millalgi toon jälle juurde. Üks erimissioonil rändur kibeleb ka endiselt trippima :)
Oleme viimasel ajal palju jalutamas käinud. Sihtisin tänase käigu dendroparki. Arvasin end aardega hakkama saavat, aga Taavi on õnneks muusikas väga tugev. Käisime õhtul külas ja rääkisime padumugudele ka oma tänasest ägedast aardest ja näitasime pilte. Aare on tõeline kullatükike, neo-nuffi vmt :D Väga lahe teostus, peen käsitöö, süda ja hing. Aitäh, Kerli!
Kui aare avaldus olin parajasti seltskonnas ja miskipärast kontrollisin oma taskus olevast suhtusvahendist oma elektroonilisi suhtuskanaleid. Aare oli intrigeeriv, lugesin seltskonnale ette. Ma polnud jõudnud veel suudki pärast numbrite ettelugemist korralikult kinni panna, kui kõlas vastu XXX on /tsenseeritud/. No päris andekas sõber mul.
Täna sai aaret logima mindud. Aga enam nii hõlpsasti asjad ei sujunud. Esiteks tegime vea lähenemissuuna/parkimiskoha valikul (viga 1). Teiseks lähenesin aardele veidi liiga suure hurraaga, otse üle kraavi (viga 2) ja alahindasin seda, kui pehme+libe kraavikallas on ja maandusin kõhuli. No aga mantel vajaski pesu, seega ... peace.
Aarde teostus oli muljetavaldav. Mu aarde teemavaldkonnas ülimalt haritud tütar, kes abivahendit proovis, küll väitis, et see on kõlbmatu oma otstarbe täitmiseks. Aga kõik noorgeopeiturid proovisid selle siiski ära ja imetlesid ka aarde teostust nii seest kui väljast.
Kui me geomobiili juurde tagasi jõudsime, siis saime aru veast nr 2 - auto oli teeäärses mudas kinni mis kinni. Õnneks olin ma juba kukkumisest piisaval mudane, auto lükkamise katsed ei muutnud mu väljanägemist enam eriti palju :) Õnneks märkas meie mürgeldamist lähedal elav vanem meesterahvas ja päästis meid sealt välja. Uhh. Adrekas...
Igal juhul suur tänu selle aarde eest! Super töö!
Jätsime selle aarde teadlikult uusaastaööks ja võtsime selle juurde suuna kohe pärast veerandtunnist Emajõe-äärset piu-paud. Vahva algus uuele aastale! Aitäh peitjale ja ilusat geoaastat kaasgeopeituritele!
Just lõppes Tartu ilutulestik, väga võimas, lausa luksuslik. Ilus küll, aga kas siiski on mõtet!? Väsimust oli piisavalt, aga kuna juba varem sai kokku lepitud täna öösel Jamesile külla minna, siis nii saigi tehtud. Sõitsime, ukerdasime pimedas kohale ja...tundsime suurt leiurõõmu. Kui palju tööd ja vaeva nähtud, kui sobilik aare just uusaastaööl leidmiseks! Helena kuulutas selle kohe oma lemmikuks, kuigi varem oli selleks olnud Koerajalutaja Harjumaal. Põletasime säraküünlaid ja siirdusime rahulolevatena auto juurde. Kahju ainult, et laul jäi laulmata, oma viga muidugi. Head uut aastat selle aarde autorile ja kõigile geopeituritele! Kell oli 00.45.
Väga uhke teostus, tänud! Musikaalsus küll puudub aga tuleb välja, et see on võimalik excelisse panna :)
Aarde avaldumise magasime maha ning tuvastasime ta geopeituse lehelt alles siis, kuid esmaleiud olid juba leitud. Samas, milline aare sobiks paremini uue geoaasta alustamiseks kui see - südamega meisterdatud nunnu aare privaatselt avalikus kohas, kuhu on hea jalutada. Suur tänu peitjale ja head uut aastat!
Selles valdkonnas ei ole midagi antud, nii tuli enne kodus andmetega tööd teha. Koha peal läks juba kiirelt, igati vääriline aasta esimeseks leiuks. Julgen küll pakkuda, et tegu mõistatuse, mitte tavalisega:) Aitäh!
Vajaliku info olin oma teada juba enne aarde juurde minekut teada saanud, ent koha pealt selgus, et mingi ebakõla oli ilmselt sees. Kuna ma aarde juures olnud abivahendiga sina peal polnud, pidin peitjalt üle kontrollima, et kõik ikka toimib nii nagu peab. Olles abistava lükke saanud, kulus logiraamatuni pääsemiseni vaid hetk. Tänud, suurepärane teostus!
Tänaseks olin juba mitu-mitu päeva koolivaheajast logelenud ning pidin kodust välja saama, isegi kui ilm ei olnud just parim. Veensin oma ema kaasa tulema ning nii me Dendroparki sammud seadsime. Kõigepealt otsisime ööst asju ning siis suundusime selle juurde. Olin logidest lugenud, et midagi väga toredat on ees ootamas. Kontener oli veelgi toredam, kui ette kujutada suutsin. Tõesti palju kiidusõnu peitjale konteneri valmistamise ja idee eest. Kuigi olime numbrid kodus juba valmis mõelnud, siis katsetasime ka kohalikku instumenti - kui natuke kujutlusvõimet rakendada, siis on täitsa hääles isegi :D Sisemus oli samuti viis pluss. Igatahes tuju tõstis see aare meeletult ja tegi tumeda "sügisõhtu" palju valgemaks. Aitäh!
Kõndisin Mihkli järel aardeni, sest ma ei teadnud üldse, mis ja kus. Lihtsalt võeti kaasa. Aga sain laulmisega vähemalt kasulik olla.
Kui sulle on elevant kõrva peale astunud, siis võid ju seal kraaksuda nagu vares seda viisijuppi, aga ega seepeale lukk lahti ei karga. Katuse alla piilusime ka, aga mis sest abi oli, kui üks ütleb, et tema kõrva jaoks on esiteks rohkem kõla vaja ja teiseks ta nagunii ei saa aru, mis tegema peab ja teine on see elevandi poolt tallatud kraaksuja, kes erutatult üritab seletada ülesande püstitust. Nojah, lõpuks panime sinna paar loogilist kombinatsiooni sisse ja mingi neist ka edu tagas. Aitäh, tore aare isegi juhul, kui sinu hääle ulatus on umbes kolm nooti ja needki suudad laulda mööda.
Täna oli plaanis geoaastale joon alla tõmmata, aga kuna ilusast numbrist oli kaks puudu, siis tulime enne viimast siia. Äge teostus ikka! Kohapeal lõõritas Kätlin noodid ette ja tuletasime numbreid. Vihjet märkasin alles nüüd, seega jäi meil ilmselt mingi abivahend kasutamata. Küüni uksed saime laulu saatel lahti, imetlesime jõuluteemalist sisustust ning panime logi kirja. Aitäh Kerli, vägeva aarde oled teinud!
Mitteleiu teadet ei taha panna, sest tegelikult ei plaaninud ma üldse seda aaret otsima minna ja tegelikult ma ju leidsin, pealegi ilma igasuguste kaasasolevate koordinaatideta. Oli vaid ähmane teadmine, et aare on peaaegu koduukse all ja avaldamispäeval oleks kiirreageerides kohale jõudnud sõbranna guugli järgi 9 minutiga. Kahju oli küll avaldamispäeva vastuvõtust ning toredast aardest ja seltskonnast ilma jääda, kuid sel hetkel polnud soovi maailma halvima tujuga rõõmsaid geopeitureid nakatama tulla. Täna jäi vaid üle peitja kätetööd imetleda ja tõdeda, et see mäng sunnib inimesi tõesti ennast ületama. Avamiseks siiski mõistus ilma kaasasoleva kirjelduseta peale ei hakanud ja see on just see valdkond ka, milles ma kuigi tugev pole. Mõnusa õhutuhämaruse jalutuskäigu sain hoopis ja et tulevikus on kaugemate aarete otsimine mul ilmselgelt piiratud, siis on tore, kui kodu lähedal midagi ootamas. Loodame vaid, et kestab kaua.
Jõudsin just uudistama hakata ja mõtlema, et kuidas siis nüüd edasi kui juurde astusid kaks Läti geopeiturit. Koos siis pusisime edasi, lasime lauludel kõlada ja no lõpuks uksed avanesid :) Tore meisterdis, aitäh! Lisaks on hea meel otsuse üle, et see aare just nüüd ja mitte mõnel soojemal aastaajal ette sai võetud ;)
Aarde avaldumise ajaks ei olnud ma veel Tartusse tagasi jõudnud, nii et esimeste leidjate kohapealsel kokkusaamisel autoriga ei olnud võimalust osaleda ja sellest on tõesti väga, väga kahju. Aga järgmisel õhtul ei olnud üldse muud võimalust, kui suund aarde poole võtta. Avaldumise järgselt olin kirjelduse läbi lugenud ja natuke nende numbrite üle aru pidanud, vahepeal isegi päris õiges suunas, aga kuna peitja soovitas kõigepealt kohale minna, siis jäi kodutöö ikkagi poolikuks. Kohapeal läks asi mõne esmaleidjaga ikka väga sama rada pidi. Ikka otse üle aedade ja kraavide. Ka aare ise avanes juba enne, kui vihjete ja numbrite üle oleks jõudnud isegi sügavamalt järele mõtlema hakata. Logide lugemisest rääkimata. Häbene või silmad peast välja.
Ja no see aare ise on ikka tõeline meistriteos. Vaatamist ja imetlemist jätkus nii seest, kui väljast kohe pikemaks ajaks. Täiesti hämmastav, millise hoolimise ja pühendumisega on Kerli siin iga detaili kallal vaeva näinud ja kui tervikliku ja mõjuva kompositsiooni need detailid kokkuvõttes moodustavad. Isegi need elemendid, mis poest pärinevad on ikka ülimalt hoolikalt valitud ja maitsekalt omavahel kombineeritud. Kuna jõulud ise möödusid seekord väga keeruliselt, siis tekitas see aare nende jõulude ajal üldse esimest korda selle õige jõulumeeleolu, mis paraku küll vägagi lühikeseks jäi. Kerli, sõnadest jääb siin tänamiseks lihtsalt puudu!
Õigel kuupäeval sai teadamatuses mööda marsitud, tänasel õhtujalutamisel koertega keerasime sisse. Vihje alt saime riistapuu kätte. Tundus, et siin võib aega minna ja tuleks esitust natuke kodus lihvida. Meie õnneks oli peitja otsustanud aaret kontrollima tulla ja nii poolenisti tema abiga ja abivahendit häälestades õige kombinatsioonini jõudsimegi. Õhtustel otsijatel paluks mitte ehmatada kui kaks-kolm tuledega külma nina tulevad teie tegevust uudistama - teid on märgatud/kuuldud. Kerlile kiidusõnad kena jõulumaigulise aarde eest.
"Läbisõidul" vaba päev Tartus, millest suurema osa otseses mõttes maha magasin. Enesetunne polnud eriti kiita ja kuigi olen üldiselt seda meelt, et magamine on ülehinnatud, siis täna esindasin ise ilmselgelt just ülehindajate leeri. Aga kuna James viivitas esietendusega armuliselt õhtuni, ei pidanud paljuks end kah talle külla kutsuda.
Kohalik pole ma siin linnas kunagi olnud. Käidud ju küll, aga mitte pikemalt kui paar-kolm päeva. Seega vaimusilm teede kaarti ei näita ja kui keegi ütleb "kohe üle jõe", siis ilmub mul pea kohale rünkpilve kujuline mõttemull kolme punktiga... Mis ühtlasi tähendab, et erinevalt tartlastest lähtusin täiel määral Guuglitädi juhatusest. Tavaline aare - järelikult kirjeldust pole vaja lugeda, kiirreageerimiseks liiga pikk nagunii, lisapunktidena märgitud parkimiskohad jäid sootuks tähelepanuta. Ja noh, Guugel jagab geopeituri mõtteviisi - sõidame aga lähimasse võimalikku punkti autoteel, eks siis paistab mis edasi saab ja kuidas saab. Mõnikord jääb küll näiteks jõgi vahele, aga takistused ongi ületamiseks! Parkisin vilkuvate ohutulede ja jooksva mootoriga Skoda sappa, autos sees polnud kedagi. Maa-ameti kaart näitas mingit punktiiri, aga mõnekümne meetrise kaare asemel lõikasin otse üle längus võrkaia ja väikse kraavi. Tagantjärele targalt, see eramaja kõrvalt jooksev punktiir on muide täiesti normaalne rada ning kulgeb 100% üldkasutataval maal. Raja algus 58.39644, 26.69008 - ametliku geoparkimiskohana soovitamist ma enda peale küll ei võta :P
Gepsu polnud tarvis sisse lülitada, sest nagu arvata võiski, nullis juba disko käis. Numbrijada tava-aarde kirjelduses andis siiski lootust veel enne esimese loo lõppu kohale jõuda. Eks ta umbes nii oligi. Tervitasin kiirelt peitjat ja liitusin kasti ümber nokitseva seltskonnaga. Meeldiv näha (antud oludes küll õigupoolest kuulda), et Matu kah kiirreageeria kuue jälle varnast võttis ja sellelt tolmu maha kloppis :o) Britt & Co seltskond polnud mulle nägupidi tuttavad. Alles hiljem meenus, et Britt võib ehk olla see Britt, kes peidab aardeid vaheldumisi Viimsisse ning Tartumaale/Põlvamaale. Oletus, mis praeguseks GC saidi kaudu juba kinnitust leidnud. Meetod, millega Matu aardekarbi juures nokitses, viitas asjaolule, et ka tema polnud veel Jamesi hingeelule ning numbrite maagiale kuigipalju pühendunud. Noh, ega olnud ju tarviski, selle pisiasja võib pärast logimist kodutööks jätta :o) Ilus karp avanes peatselt, ilus sisu vaatas vastu, vaeva on nähtud tõesti ja tulemus näeb tähelepanuväärselt kena välja.
Kui logi kirjas ja kiire möödas, hakkas aega olema ühe-koma-teise muu jaoks. Esiteks, lubage juhtida tähelepanu lausvalele Matu logi pealkirjas - "peitja valvsa pilgu all" :P Pilgu all - tehniliselt ehk jah. Valvsa - mkmm :o) Vähe sellest, et Kerlull ei aimanud, mil moel aardekarp üldse avanes, vaatas ta igatsevalt oma laiali laotatud tervitusküünalde poole ning õhkas, et Matu võiks ka ikka tulla... :D Järgnes südantkosutav tuttav-teiega-meeldivaks-saada-moment ning seejärel jahvatasime üldisemat geojuttu, kuni kogemata tuli päevavalgele, et aardekirjeldusega oli meist kursis endiselt vaid peitja :oO See muidugi ei kõlvanud mitte kuhugi ja pärast paari "issandat" saime vihje, mis järgmiste otsijate rõõmuks ka ametlikult aardekirjeldusele lisati. Ok, peab tunnistama, et aarde väärtus kasvas mitmes mõttes, ka sisu poolest selles seerias. Vaid pilgust kohapealsele abivahendile piisas, et X-X-X väärtus kohe tuvastada. Hiljem kodutööna lisaks veel loomingu kaudu kuulsa Jamesi ülejäänud nimed. Vat siis - jälle targem ja parem inimene. Hästi tehtud igatahes, aitäh! Väga hästi!
PS.
Mis puudutab lihtsast petist keerukama advendiaardega seonduvat pinget ja viimase minuti täiendusi, siis - I feel you. Küünaldest ma ei räägi - oh ei, kaugel sellest. Aga Kohatu Muusika peitmisel sain ärevust üsna otseselt tunda, kui täiendasin vahepunkte järjekorras, viimasel tunnil enne avaldumist. Kella kukkumiseni oli vist veel 15 minutit jäänud, kui eelviimases punktis õnnestus autoga kraavi tagurdada, nii et enam omal jõul välja ei saanud :P Kusjuures lõppaardes puudus veel logiraamat ning ülioluline nänn... Tookord lahenes asi avaldumiskellaaja nihutamisega tunni võrra, kulisside taga ning reageerijate mõningaseks meelehärmiks. Lahtise avaldumisajaga aaretel on omad plussid, tõsi, ka miinused.
Juba teist aastat on just detsember olnud aasta kõige raskem kuu ja nagu kõigest muust jamast veel vähe oleks, siis, nagu mõni ka juba tähele pani, sai ka Tartu peaaegu kuulsast geo-duost lühikese ajaga üks õnnetu soolopeitja. Vahel lihtsalt on nii, et koos enam ei oska, aga küllap leiame me Hellekaga kunagi tee üksteise juurde tagasi. Mina loodan seda, ehk loodab ka tema, läheb selleks siis päev, kuu, aasta või kaks. Aga kuniks seda ei juhtu, tuli kogu peitmise kergem ja raskem koorem iseenda ja iseenda vahel ära jagada. Lubatud ju ometi sai ja rahvas ootab aaret. Long story short - veel vaevu paar nädalat tagasi polnud seda "luksuslikku kasti" veel õieti olemaski, oli vaid idee. Küsisin siit ja uurisin sealt, aga ei ole mul neid puuseppadest sõpru-tuttavaid kuskilt võtta ja üleüldse, kuidas sa seletad võõrale inimesele, et vaja oleks pesakasti, aga mitte päris, pigem nagu postkasti, aga üldse mitte postkasti?! Siis ütles Tiit need kuldsed sõnad - tee ise, saad täpselt sellise nagu tahad. Hakkasin siis kuskilt otsast ise tegema ja mõtlesin, et vähemalt üheksa sõrmega võiks uude aastasse minna küll. Ajasin isegi Miki tagajalgadele ja kupatasin ta oma kuurialust revideerima, aitäh talle veelkord selle eest! Käisin Espakis jalutamas ja ilmselt päris mitu meesterahvast muigas kui üks blond seal riiulite vahel tuias, ühes käes vineeritükk, teises käes ristpea-kruvikeeraja komplekt, hammaste vahel kruvikotike ja nägu peas nagu see combo oleks kõige normaalsem asi maailmas. Ja tegelt ju ongi, me, naised, oleme palju enamaks suutelised kui meile tihti krediiti antakse. Näide kohe lähedalt võtta, kasvõi meie enda Nuffi - kui siht ikka silme ees, siis teen-tassin-toimetan ja isegi kaks korda raskemad pingid liiguvad täpselt sinna kuhu vaja. Respekt talle! :) Espakis sain lõpuks käia vist lausa kolmel korral ja kui esimesel korral ei jaganud ööd ega mütsi, kus miski asub, siis lõpuks said need riiulivahed nii tuttavaks, et nüüd võiksin sinna vabalt tööle minna :D Teadsin täpselt, mida kuhu vaja on, aga veel mõned päevad tagasi oli projekt ikka väga poolik, no nii poolik, et tekkis üsna arvestatav hirm, et avaldumise hetkel pole teile midagi näidata. Ja kuhu teid üldse kutsuda? Viskasin kasti korraks nurka ja läksin jõe äärde jalutama. Päris kaugele jalutasin, aga kõik vähegi kuusesugused kuused olid kuidagi...meh. Pöörasin siia-sinna, ületasin mingi kraavi ja siis ta mu pilku köitis. Läksin lähemale ja isegi üks oks oli just sobival kõrgusel ära murdunud, võta ainult koordinaat ja tule pane aare paika. Omadega rahul, läksin koju, panin rõõmsalt aarde üles ja ma ei tea, mis vägi mind sundis sinna Maa-ametisse minema, aga sain nagu sellesama murdunud oksaga pähe, sest koordinaat oli...no ikka väga eravalduses. Tead seda tunnet kui oled täiesti kindel, et enam hullemaks minna ei saa ja IKKA läheb, aga selleks ajaks kehitad vaid õlgu, et...well, sure, whatever. Mis seal ikka, taskulamp kätte ja öö hakul uut kohta vaatama. Tegin kohapealsed mõõtmised, et kellelegi pähe ei peidaks ja tõenäosus, et mõni mugu mööda jalutaks-jookseks, oleks nullilähedane ja nii 48h enne avaldumist kõlas ding-ding-ding, we have a winner ja vähemalt teadsin kuhu teid kutsuda :) Carole ka siinkohal tänud kiire reageerimise ja mõistva suhtumise eest! Aga oh see kast... see "luksuslik kast" oli ikka täis pipar, no ikka piparde ema! Ei sobinud üks hing ega teine, kruvid liiga pikad ja tugevad et isegi rauasaag ega -viil neile peale ei hakanud, aga väiksemaid ei olegi olemas, vineer kohati liiga paks ja siis jälle liiga peenike, liim ei kinnitu, siit saab niiskus sisse, aasad pole täpselt ühel kõrgusel jnejnejne. Pärast lõputuna näivat õudust oli kast piisavalt kast, et see paika viia ja close-enough aare, et julgeks teile ise ka kohapeal silma vaadata :) Vaid 24h enne peitmist ta oma kohale läks, esialgu ilma sisuta. Öösel oli uni rahutu, äkki ei ole veekindel vineer ikka nii veekindel, äkki ei ole koht ikka nii mugukindel, äkki ei olegi homme enam kasti ja võid selle kogu sisu nüüd endale sisse istuda? Hommikul olin varakult ärkvel, võtsin suuna Dendroparki ja õnneks oli veel puu all kast, mida omakorda aardeks lihvida. Ja siis kui arvad, et kõik on olemas, tuli ikka üht-teist veel meelde ja nii ma siis istusin veel kella 18-19 vahel Dendropargi aarde kõrval muru peal ja andsin viimaste viimast lihvi. Ja kui siis kella 20:30 paiku täna juba kolmandat korda puu alla jõudsin ja mõtlesin, kuhu teile küünlaid panna, siis ühe jõudsin paika panna ja siis tärgatas...Kurat, mängujuhend on ikka puudu! Oh well, nüüd pean kindlasti teid puu all ootama ja geopeitust mängima õpetama :) Mõned minutid enne kella 21t käisin veel nullis edasi-tagasi nagu närvihaige rebane ja hakkasin mõtlema, et aga... äkki ei tulegi kedagi? Läksin närvide rahustamiseks eemale jalutama, ootusärev pilk Parkla 1 ja Parkla 2 suunas, aga ei paistnud sealt kedagi. Ohkasin, vaatasin kuuse suunas ja... möh... Mis tuluke seal kuuse all liigub? Pühkisin igaks juhuks silmi ja...näh, seal on ju keegi...Ja sealt tuleb veel keegi! Appi! No läks siis nii, et kuigi peitja oli sündmuskohal pool tundi enne aarde avaldumist, siis nulli jõudsin ikka üks minut pärast teisi :D Matu väitis pühalikult, et see aiaauk, kust nad läbi pugesid, oli seal enne tema tulekut. Aga samas ta ei olnud ju ka esimene tulija :D Puu all nägin kahte last ja kedagi veel, arvasin et äkki Aimike? Aga millal see Marie siis väikse õe-venna sai...? ...Vahepeal olin sunnitud kommenteerima, et James'id jagavad siiski ainult eesnime ja ei midagi muud :) Siis tundsin ära pimeduses läheneva Tunki, kes, nagu pärast käesurumist selgus, on täitsa lihast ja luust inimene. Väga hea, olin juba vahepeal logisid lugedes kahtlema hakanud :D Igaks juhuks siiski küsisin, et ega sa ka ometi lihtsalt "läbisõidul"? Õnneks mitte, oli täitsa mitu päeva juba siinkandis :) Üllatavalt kiirelt, isegi liiga kiirelt saadi logiraamatule ligi. Ja kui siis puu alt kostus see "niii iluus...", siis tekkis lõpuks tunne, et paar viimast rasket nädalat ja mõni magamata öö on end lõpuks ära tasunud :) Kingipakk välja teenitud, ilmus puu alt välja Britt lastega. Vaatasin korraks tee suunas ja pobisesin, et ei tea kas keegi veel tulemas on, äkki Matu või Rudolf või... Selle peale köhatas üks pealamp mu kõrval, oih, ongi Matu :D See oli küll kiire reageerimine nüüd, vähemalt oli Maailma-kera logist midagi kasu :D Britt seadis end üsna kiirelt minekule, aga poistel polnud vist kuskile kiiret ja nii jäid nad veel peitjaga juttu ajama, et ehk tuleb ikka keegi veel. Nii me siis rääkisime maast ja ilmast, aaretest ja kiirreageerimisest, Ajatapjast ja Ovetapjast, programmeerimisest ja genereerimisest, Tiksojast ja Kapuust, Piidest ja Peedest, Tanelist ja Motma'st, koodidest ja lukkudest, muukimiskomplektidest ja edukatest lõgistamistest ja kuna hoog oli sees, ütles Matu ühe pealtnäha lihtsa lause, mille peale hakkasin esimese hooga naerma hahahahaa...haa...ha...hhh, oot aga...kuidas sa siis...? Matu suunas silmad maha ja tunnistas üles, et...just sedasi :D Mida mu väiksed kõrvad nüüd kuulma peavad? Saan aru, et nii tehakse siis kui peitja istub 100km kaugel kodus või vähemalt kuskil ohutus kauguses autos, aga et nii vigurdatakse kui peitja seisab aardest kolme meetri kaugusel...? :D Ikka eriti ülbeks on need tartlased läinud :D Einoh, mis seal siis ikka, suunasin need paharetid siis uuesti peadpidi kuuse sisse ja andsin vihje, mida plaanisin vihjeks panna, aga arvasin et ehk ei lähegi vaja, no nüüd selgus, et ikka läheb vaja :D Pärast vihjet liigutas Martin üht detaili ja siis jagasid nad Tunkiga kahepeale need kuus A-d, neli O-d ja kaks U-d ära. Paar julgustavat sõna, pool minutit Tunki omas elemendis mmmmm-naana-nõnõõ-dadaa-mmm mõmisemist ja saidki need kolm salapärast X-i endale numbrid taha, jõuluime missugune :D Kuna ma hästi ei tahaks oma aarde all näha neid "kiire leid loogilisest kohast" ja "jälle targem ja parem inimene" stiilis logisid, siis kirjutasin ka Britile ja soovitasin uuesti külastada. Suht märkamatult oli pool tundi aarde avaldumisest möödunud ja Tunk arvas, et kiirreageerijaid vast ei ole enam tulemas. Tuletasin talle meelde, et ega see mingi Tallinn pole, Maailma-kera aardes anti tartlastele aega 13h kiirreageerida ja ikka keegi kohale ei tulnud, meil on siiski heade mõtete linn, tegutsemine on eraldi teema...võiii siis oleme lihtsalt nunnult uimased, AGA siiski täiesti normaalsed, sest eelistame pühapäeva hommikul välja magada, mitte FTFima tormata nagu...khmkhm, mõni siin? :P Nagu Matu juba ütles, iga led-kaelarihmaga kutsu paistis lõpuks olevat potentsiaalne Whippet (ja oligi!) ja iga kaugusest lähenev tuluke tundus geopeituri taskulamp (ei olnudki...), olgu see valitud lähenemistee siis nii ebareaalne kui tahes. Kella 22ni arvasin, et keegi ikka tuleb veel ja Tunk oli ka kindel, et keegi kindlasti tuleb veel, aga mitte sugugi nii kindel, et keegi kindlasti tuleb täna veel, mõned minutid pärast kella kümmet kustutasime küünlad ja tõdesin, et teid tuli isegi palju, rohkem kui oleks osanud oodata ja kaugemalt kui oleks osanud oodata :) Üle mitme päeva sain lõpuks rahulikult magada ja kui hommikul ärgates lugesin Matu etapiviisilist logi, siis sain sellest viimasest kivist südamel ka lahti. Oehhhh :))) Ja siis jõudsin selle epiloogi osani ja...pool tundi kõndisin hommikul mööda kodu ringi, vaatasin kardina taha, riidekappi ja voodi alla ja tahtsin juba Martinile kirjutada, et davai, tunnista üles kus see kaamera on :D Teiste eest ei oska rääkida, aga Matu pani küll lausa hirmuäratavalt täpselt Kerlulli eilse päevakava kirja, ei olegi nagu enam midagi lisada ega kommenteerida :D Ei olnud lihtne, no üldse ei olnud, aga kui iga aarde peitmine kulmineeruks samasuguse õhtuga nagu see siin, siis minu poolest võiks seda advendiseeriat tõesti jaanipäevani pikendada. Vähemalt :)
Aitäh kõigile, kes tulid, olid, jäid ja ühtlasi taastasid mu usu kohalikku kiirreageerimisse, olgugi et seekord kõrvaltvaatajana, aga küll kunagi saabub ka aeg, mil jooksen koos teiega kuskil rõõmsalt mäest alla nulli suunas :) AITÄH! OLI TORE!
Lähenevad koerad (ühed) olidki whippetid, paraku ei osanud kutsuvat küünlavalgust geopeitusega siduda. Jäi seekord geopeituse leht enne õueminekut üle kontrollimata
Olles eelmise Tartumaa advendiaarde kättesaadavaks muutumise hetke õndsalt maha maganud ja sellest vaid heanaaberliku tögamisega pääsenud, oli selge, et teist korda ma nii alatust patust puhta nahaga välja ei tule. Tuli välja mõelda sõjaplaan.
Esimene etapp: kuidas see kiirreageerimine nüüd käiski? Peaks vist jõuluvuntsi maha ajama. Nii. Mis järgmiseks? Mis kell meil advendiaarded avanevad? Ahaa, nüüd käib asi täistunnil. Ohoo, viisteist minutit aega. Edasi? Asukoht. Tartumaa... Konguta? Alatskivi? Äkki hoopis linnas sees? Aga mis siis, kui mõistatus tuleb? Või äkki peab männi otsa ronima? Õaaah! Ei, ei jää arvuti ette passima. Võtan paberi ja pastaka kaasa, saab vajaduse korral autos põlve peal nokitseda. Mis veel? Lamp loomulikult. Rihmad sõlmes. Ah, küll jõuab autos harutada. Pastakas, vesi... vast aitab ka. Oot, taskunuga ka igaks juhuks. Võiks olla. Kaheksa minutit üheksani.
Teine etapp: aga mis nüüd? Auto läks käima. Päris tugev algus. Esipidur ei kiilugi täna peale. Veel tugevam algus. Kuhu minna? Suund on teadmata. Riia peale vasakpöörded on kohati kahtlased. Suundun ähmaselt kesklinna suunas. Keegi uimab ees, võtan vasaku rea. No selge, kaupsi parkla saab see olema. Seisma, autokell näitab 20:59. Telefon kätte. See näitab 21:00. Okou, juba läks. Tavakas! Jess! Kirjeldus? Kerime-kerime-aintnobodygottimefordat! Mingid numbrid ja iksid? Misasja? Ansipi purre vol II? Pohlad, sõidan kohale, vaatab siis edasi. Fooride all saab lambirihmasid harutada, kui sellest ei piisa, siis ka järjekordsete uimajate taga 50 alas 35-ga tiksudes. Tartu liiklus... Oot, soovituslik parkla oli ka? Ee... ee... aga millal on "nulliga risti ja otse" alt vedanud? Ümber nurga jaa... ohukatega auto väga magusas kohas võsa vahel. No selge, game on :)
Kolmas etapp: aga miks nii, kui saab ka teisiti? Parkimine, lamp, telefon, minekut. Valgustatud seltskond paistab ees. Lähenen mööda rada. (Oo, rada!) Seltskond eemaldub 45-kraadise nurga all tagasi auto suunas. No selge, õige kiired tegelased. Mööda rada edasi. Oo, õueküünlad. Vist olen õiges kohas. Seltskond naaseb. Tervist, vist oleme samal eesmärgil siin :) Opaa, luksuslik kast. Väga luksuslik. Nüüd kuluks vist need peened numbrid ära. Pimedusest ilmusid peitja ja tunk. Et numbrid, jah? Mõelgem, ma siin vaatan veidi... ahaa! :) Jõulurõõmu ja kommi jagus kõigile kohapealsetele soovijatele ja jäi veel järgmistelegi. Logiraamat sai ka kenasti ühiselt sisse õnnistatud, täpset kellaaega mäletavad teised ehk kindlamini.
Epiloog: tahaksin juhtida tähelepanu advendiaarete peitjate raskele taagale, mis ehk teenimatult vähe tähelepanu pälvib: mõtle välja hea aardeidee, leia sellele parim võimalik asukoht, tekita aardele filigraanne teostus, täida kast hea-paremaga, tee n+1 viimase hetke täiendust, vii kast paika, närveeri avaldamise eel, kas kõik sai ikka õigesti, mine enne "sündmust" kohale, kaunista ümbruskond õueküünaldega, istu valvel, suhtle kohale lennanud kährikutega ja siis ole kõigele lisaks tubli ja külmeta vähemalt tund aega pärast avaldamist kohapeal, et äkki ikka tuleb keegi veel otsima :) Püüdsime tunkiga vähemalt selles viimases punktis veidi abiks olla. Kõik lähenevad koerad muutusid whippetiteks, kõik kauged tuled geopeituriteks, aga ei kedagi. Küll aga oli kõigest sellest nii palju kasu, et avastasime, et olime tegelikult olulise osa aarde võlust ja lahenduskäigust avastamata jätnud. Loodan väga, et järgmised ei ole nii tuhinas ja saavad ikka täieliku elamuse kätte.
Tänan ja loomulikult soovitan!