Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Raplamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: muu Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Nagu nimi ütleb, viib antud aare teid Keila jõe alguse juurde. Aardele soovitan läheneda läbi unustatud Viirika küla (vilja kasvamise ajal palun vältida põldu). Jätsin aarde juurde ka pastaka, kuid need kipuvad kaduma, niiet oleks mõistlik oma kirjutusvahend kaasa võtta.
Juttu wikipediast:
Keila jõgi on Soome lahe vesikonna pikim jõgi, voolab Rapla- ja Harjumaa territooriumil. Jõgi saab alguse Kuimetsa külast 5 km lõunakagu pool ja suubub Soome lahte. Tähtsamad lisajõed on Atla ja Maidla.
Keila jõe pikkus on 111,8 km, koos lisaharudega 127,3 km. Valgala on 669,3 km². Keila jõgi on Eesti pikimate jõgede seas viiendal kohal.
Keila jõe algusosa jääb Kõrvemaale, oma põhiosas voolab ta Põhja-Eesti lavamaa territooriumil. Jõe lähe asub Viirika soo lääneservas. Algusosas teeb jõe jõesäng suurema kaare lõunasse ja kogub rohkesti vett Kaiu ümbruse suurtest allikatest Karitsa küla kohal. Edasi käändub jõgi loodesse ja jätkab selles üldsihis, enamasti looduslikus sängis, voolamist kuni suudmeni. Jõgi suubub Lohusalu lahte Keila-Joa aleviku pargis.
Keila jõgi läbib võrdlemisi tiheda asustusega piirkondi ja jõe kallastel paikneb rohkesti asulaid. Keskjooksul asub Kohila alev, Kurtna ja Kiisa alevik. Alamjooksul paiknevad Keila linn, Karjaküla alevik ja Keila-Joa alevik.
Keila jõe veepinna absoluutne kõrgus on lähtel 75,1 m ja suudmes 0. Jõe keskmine lang on 0,65 m/km. Suurim on lang alamjooksu viimasel viiel kilomeetril (keskmiselt 4,46 m/km), kus jõgi murrab läbi Põhja-Eesti paekalda. Keila-Joa pargis, 1,7 km kaugusel suudmest, on jõel 6,1 meetri kõrgune Keila juga.
Keila juga on merest tulevatele siirdekaladele praktiliselt ületamatu ja mõjutab Keila jõe kalastiku koosseisu.
Minevikus voolas jõgi praeguse Keila linna juures kahe haruna ja harudevahelist ala nimetati Keila jõesaareks.
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 0.0249' 25° 8.4480' |
Aarde sildid:
lahe_teostus (5), lumega_leitav (2), lühem_matk (2), võsa (2), soovitan (2), pliiats_kaasa (1), lemmikloomasõbralik (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8GTTF
Logiteadete statistika:
43 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 44
Vaba päeva tuleb kasutada kasulikult. Nii saigi päeva peamiseks ülesandeks tehtud selle aarde külastamine. Tee oli jääs ja põld oli jääs. Auto pidi jätma 1.6 km kaugusele. Ma ei kujuta ette, kuidas sinna üldse muidu minnakse. Hoovist läbi läheb ju teekond. Ja tegu on tõesti eramaaga. Autojälgi pole seal mõnda aega tehtud. Külmunud lume peale jälgi ei jäänud, seega sai veidi julgemalt hoovi läbitud. Metsa all kulges teekond jää peal mööda loomarada. No ja see viis ju täitsa vajalikku kohta, nagu arvata oli. Loomad olid läinud jooma jõkke. Kellegi suured jäljed olid ka metsa all, kuid mida selle omanik seal tegi , jääb mõistatuseks.
Täna tundus hea päev rabas uitamiseks. Sihikul oli üks seni käimata raba. Alustuseks vaatab geopeitur aga ikka ju geokaarti, äkki jääb teele mõni lihtne aare. Üllatuseks avaldus hoopis üks tore multi, muidugi tuli kõigepealt seal peatus teha ja rõõmsalt sai lausa esmaleid vormistatud. Teele jäänud loodetud lihtsate aarete mitteleidude järel tulin jõe algust üle vaatama.
Soovitatud suunast lähenedes jõudsin ilusti kohale, logisin toreda aarde, vaatasin kuivanud jõe algust, mis täitsa kuiv, seejärel kaarti. Siin kõrval ju ka tore laukarohke koht, millega läksin nüüd tutvuma.
Hommikused miinuskraadid ja härmas maapind andsid mõnes kohas endast veel märku, aga ilm oli rabas kondamiseks suurepärane. Varjulisemates kohtades oli laugastel tuntav jääkiht peal, aga päikselisemal kaldal ei pidanud ahvatlevaks supluseks jääd purustama.
Käin-korra-Keila-jõe-alguses väikesest jalutuskäigust sai väga mõnus rohkem kui kolmetunnine uitamine laugaste vahel. Ja nii sinna plaanitud rappa nii ei jõudnudki, aga siin oli ka väga tore;).
Aitäh peitjale.
Kõpu talu peremees oli oma maade piirile väikese tõkkepuu meisterdanud ja seega jäi auto viimasele ristmikule. Järgnes kena jalutus mööda taluteed, üle mullase ja tohutult tolmava põllunurga ja üle niidetud kõrrepõllu. Metsani jõudes valisime edasi liikumiseks kõige hõredama koha ja algul täitsa mööda mingit rada liikusimegi. Ühel hetkel sai ikka murdunud puude rägastikus madistada aga raba servale jõudes oli täitsa hea astumine. Peale pikka ja kuiva suve oli ikka üsna raske seda jõe alguse kohta fikseerida, sest vett polnud mitte kuskil. Õnneks aare polnud nähtamatuks kuivanud ja ootas kogu oma ilus õigel kohal. Panime nimed kirja ja proovisime siis natuke piki jõekallast edasi liikuda, et vett leida ja üks lombike saigi nähtud. Aitäh kutsumast, väga huvitav käik, sest ilma aardeta ikka neid jõgede alguseid eriti otsima ei hakkaks.
Keila jõe lõpus on mul ammu käidud ja nüüd oli aeg ka selle jõe algus üle vaadata. Kiire matk enne vihmasaju algust ja oligi aare logitud.
Enne üritust oli tunnike aega matkata. Rajasime läbi lume endale tee, hetkel pole künd tajutav. Paar märjemat kohta oli metsa all, muidu tavaline talvine tatsumine. Jõe algus nähtud, aitäh!
Seda aaret vaatasin, et hea mõneks sälensi täitmiseks, et mahub mu geolimiidi sisse kilomeetritega aga kui ta Vonka kõrvale ilmus, siis sinna ta jäi. No ei ole üksi mul sinna asja.
Täna oli meil mõlemal see tegemata ja sobis ilmaga imehästi. Päris kips-kõps sinna ja tagasi polnud aga kujutan ette et vihmasel ajal oleks otsa ümber keeranud
Tänud kutsumast aga ega ma saanudki hästi aru, kust jõgi algas, ju ta siis seal oli kuhu peitja näitas, lahe logiraamat!
Tundus, et kõva külmaga oleks hea siia tulla. Siiski autoga letti ikkagi ei saanud ja see polnud mitte paha. Põld oli geovaenulike eraisikute poolt kõveraks küntud ja seal pidi vaatama, et jalgu ära ei murraks. Lumemüts katab ja kamarat ju ei näe. Ka 3 kitse olid keset põldu ja suundusid samuti aarde poole.
Ega täpselt kohapeal aru saanudki, kus see jõgi täpselt hakkab, lund oli vähe peal. Pärast tagasi auto juurde sumbates aga oli selge, et kraavipõhjas on voolav vesi, mitte pole niisama kogujakraav. Seega nire juba voolas Keila-Joa poole.
Aitäh, siin oli talvistes oludes päris mõnna käia.
Koht ilus ja vaikne. Oleks arvanud, et jõe algus on sama lai kui jõgi ise. Ilmselt nägin esimest korda kuidas jõgi alguse saab. Tänan
Pikalt vaateväljas olnud aare kuhu mitte pole viitsinud tulla. Nüüd õige aastaaeg käes ja kui mitte praegu siis millal veel. Tegelikult oli teekond aardeni ikka päris okey. Peagi olime kohal, leidsime logiraamatu ja leidsime ka jõe alguse. Polegi vist nii hästi jõe algust näinud, selles suhes, et kraav hakkas ei kuskilt ja juba oli seal vett jne. Väga lahe, aitäh :)
Praegu on ideaalsed tingimused selle aarde külastamiseks. Pole ühtegi põdrakärbest ja võsa on samuti mõistlikult läbitav. Põllul toimetas traktor. Tundus, et äestas. Kõmpsin põllu serva mööda lähedale ja viimased paarsada meetrit siis läbi metsa aardeni. Tore logiraamat. Nüüd vaja lõpus ka ära käia. Tänud!
Lapsepõlves ujusin ja parvetasin ohtralt Keila jões, kuid selle algusele sai alles nüüd pilk peale visatud. Minu suurimaks rõõmuks osutus putukate puudumine.. jee põdrakärsed on kadunud. Tänan.
Ilusa ilma puhul võtsime ühe lähima leidmata aarde ette. Auto jäi keelumargi taha ja edasi juba üle põllu, taamal paar hirve. Huvitav, kas siin keegi elab või valmistub elama? Aias on kiiged, osa katust ka uus. Peaks omanikult küsima, ma muidu elaks siin väga hea meelega. Võssi osa oli muidugi oluliselt vähem meeldiv, isegi pärast duši all käimist leian neid põdrakärbseid endiselt igalt poolt. Tegelikult oli plaanis ka Vonkat teha, aga kuna viimases logis oli mainitud meeletut põdrakärbeste armeed, siis see jääb kunagi teiseks korraks. Ja jalgupidi sai muidugi jões ka ära käidud, või noh selles nires seal. Aga iga juhul huvitav koht. Aitäh!
Meie tänane päev algas Keilas, aga õhtu lõppes hoopis Keila jõe alguses! :)
Juba ammu oleme tahtnud siia tulla, aga polnud veel jõudnud. Lisaks, kuna oleme ka ise põdrakärbestega kimpus olnud, siis viimane, kolmenädala tagune, logiteade ei mõjunud innustavalt. Arvasime, et ehk nüüd on nende osas vaikus, aga kus sa sellega. Ilmselt on neid hetkel vähem, kui varem, aga saime ikka ohtralt neid oma kaelalt ja juustest ja põuest välja noppida. Seda nii rajal olles kui ka hiljem autos ja isegi kodus veel.
Muus osas oli mõnus jalutamine. Minnes nägime metsa ääres ühte kitse rohtu näksimas, tagasiteel aga lausa kolme. Ega nad pole harjunud, et siin pärapõrgus vahel ka inimesi liigub.
Umbes samasugust üsna kuiva jõe algust oleme kunagi juba ühe aarde juures näinud. Tundub uskumatu, et jõgi nii võib alata, aga ju ikka seal pinna all toimuvad meile nähtamatud protsessid ja mitmed erinevad veesooned saavad kokku üheks suuremaks, et moodustada jõgi. Tänud aarde eest!
Peale põlluületust saime esimese maitse suhu sellest, mis meid terve päev ees ootama hakkab. Nagu metsavahele saime, oli kraevahe põdrakärbseid täis ja kogu edasine teekond läks nende noppimise tähe all. Nimed raamatusse kantud ja põld uuesti ületatud, tegime põhjalikuma tiiru Tooma talus, vaatasime põgusalt ka muid varemeid ja võtsime suuna Vonka peale. Tänud aarde eest!
Põnev öine jalutuskäik üle uduse põllu. Võsaosagi polnud liiga pikk ja aare jäi ka kenasti silma. Tänud!
Hein oli juba ammu tehtud, seega sai rahulikult otse üle põllu mindud. Mets oli muidugi paras padrik, aga aare ilus. Tänan.
Kui nüüd just selles kuivas kraavis on Keila jõe algus? Teistel andmetel, mida näiteks eksponeeritakse ka Loosalu matkarajal, ning millist alles mõni aeg tagasi läbisin oma Oandu-Ikla järjekordsel etapil, toimub Loosalu järve põhjaosast varjatud väljavool kraavide kaudu Keila jõe ülemjooksule. Ehk siis asub Loosalu järv veelahkmel: lõunast väljavool, mis suubub Pärnu lahte ja põhjast Soome lahte.
Tegelikult meeldis mulle see üksildane paik küll, just need vanad taluasemed ja heinamaad, teele jäi ka põnev koha ajalugu tutvustav kaart talude ja taliteedega. Tasus tulla!
Nii. Sai nüüd seal siis ka ära käidud. Kaarti uurides tundus suht hull see minek. Päris nii hull polnud ka. Natuke võsa käib ju asja juurde.
Kiitust on see lõpp kohe kindlasti väärt. Tänud.
Jalutuskäik oli küll täiesti sündmustevaene, aga logiraamat mulle meeldis hästi. Tänan kutsumast.
Mida lähemale aardele seda kehvemaks muutus tee. Lõpuks oli mingi tõkkepuud meenutav kaigas ka veel risti üle tee. No mis seal ikka, jalad ju all ja kui juba Silde juures käidud sai, mis see jalutuskäik parkis siis ära pole. Pool maad oligi, aga siis, kui põld otsa sai, siis läks äkki ootamatult märjaks. Õnneks see siiski möödus ja mets muutus tiba inimlikumaks. Aarde leidmisega läks kiiresti. Aitäh peitjale.
Keila jõe lõppu olen aastate jooksul kümneid kordi külastanud aga algust veel mitte kordagi. Parklasse minnes möödusime metsaveo tegijatest. Tõkkepuu juurest edasi tundus esmalt päris creepy. Hiiglaslik maja kusagil pommiaugus. Hoidsime selle eemale ja suundusime põllule. Seal kohtusime kohalike kitsedega, kellel olid ekstra valged pepud. Aardeni astumine oli oodatust oluliselt lihtsam. Põld oli mugavus ja vaikselt tärkav võsa polnud veel võimsust võtnud. Maapind oli märjavõitu aga ka see meid ei takistanud. Keila jõe algusest leidsime lubatud aarde ja Maire testis ka selle kõrval asuvat lompi. Portaalina see ei toiminud. Nimed kirja ja tagasi põllule jääkülma päikeseloojangut vaatama. Aitäh jõe algusesse kutsumast! Nüüd võib siis ka lõppu minna uuesti vaatama.
Parkisime ennast soovitatud kohta ja hakkasime alguse poole minema. Üle põllu kõndides nägime lausa viite kitse. Ei tea kas nägime 5min jooksul tervet sealset kitsekeste populatsiooni? Mida lähemale algusele jõudsime seda suuremaks kasvas minu ootusärevus, et milline see algus siis on. Mõtlesime, et kui nüüd algusest midagi vette lasta, kas jõuab ka jõe lõppu välja, Kuna õues hakkas juba hämarduma, siis seda seekord katsetama ei hakanud.
Ilm oli sihke, mis soosis värskes õhus viibimist. Kuivõrd raplamaal pidi olema ikka täitsa talv mis talv, siis otsustasin selle paiga kasuks. Kohapeal läks veidi aega, enne kui õige parkimiskoha leidsime. Seejärel saime värskelt lumest tühjaks lükatud teed mööda kuni põlluservani kõndida ning sealt siis linnulennul aardeni. Täitsa mõnus lumes ukerdamine oli. Aitüma peitjale!
Kui juba seda teed mööda sõitma hakkasime, siis oli selge, et tuleb lõpuni vastu pidada. Niikuinii kuskil ümber pöörata polnud võimalik. Kõige hullemaks osutuski kurv enne tõkkepuud, kus auto põhi käis korralikult vastu lahtist kruusa. Kui enne seda sadas vaid kohati vihma, siis jalutama hakates hakkas juba korralikult lahmima. Tegime töö alajaotuse, et Taavi pöörab auto ümber ja ma jalutan koera. Tee ja põllu osa edenes üsna ruttu. Peaaegu, et polnudki kummikut vaja aga põllu tagumine osa oli üsna üle ujutatud. Ragistasime end siis aardeni kohale ja hakkasin kõhutunde järgi tagasi ragistama. Puude tagant paistiski juba lagendik aga kui sinna jõudsin oli mu ees raba, mis raba. Mis seal ikka, telefon käima ja korrektuurid trajektoori. Õnneks tohutut ringi ei pidanudki tegema, et tagasi põlluservani jõuda. Metsas kas ei sadanud vihma või puud võtsid löögi enda peale, tagasi põllule jõudes hakkas jälle kallama. Autoni jõudes sai vihm otsa ja päike tuli pilve tagant välja. (318) Aitäh!
Metsa väärindajad olid teelõpusa natuke ebaväärindanud. Mul tekkis mõte te äkki oleks kummikanuuga mööda jõge Piia juures Keilast isegi lihtsam olnud kohale kulgeda, kui nüüd geolambroga põllul kihutada. Aga muidu tore kulg, lubatud seenedki olid alles ja lähedal asuv raba õhkas oma lähedalolust. Tore kulg aitäh
Kuidagi ähmaselt mäletan, et kauges minevikus ma olen varemgi paari jõe algust koos ühe tuttava bioloogiga külastanud. Aga see vist oli esimene katse päris omal käel seda teha. See oli üks neist aaretest mis mind siia piirkonda oma rooli keerama pani. Kuigi jah, just need viimased manoovrid olid kõikse raskemad. Tükk aega uurisin autos kaarti, et kuidas läheneda, kuniks koperdasin GP lehe parkla viite otsa. Sinna oskas juba navi ka kohale juhatada. Soovitan ka selle viite GC keskkonda lisada. Vähemalt mina oleks tänu sellele 5-10 minutit aega juurde võitnud. Metsatööliste vahelt telliskivini jõudes lõi silme ette Paavo logi ning julgesin samuti otsejoones aarde poolde suunduma hakata. Enamus teekonnast oli tõesti mugav lonkimine, aga seda teekonda vankriga läbida! Tundus isegi minu jaoks tsipa karm valik. Ju siis kunagi oma poiste kärutamiseks valitud tõld ei olnud nii võimsa läbitavusega ja nüüd tundub säärane ettevõtmine päris kurnavana. Õnneks mul polnud ei vankrit ega lapsi kaasas ning teekond möödus ludinal. Metsa jõudes oli piirkonniti näha juba georaja algeid, mis ka seal liiklemise lihtsamaks tegi. Nulli jõudes püüdsin esmalt jõge leida, aga tegin vist kogemata kaare sisse, nii et esmalt leidsin ikka aarde üles. Alles siis jäi ka viidatud läte silma. Nüüd siis algus leitud, küll varsti leian ka tee lõppu.
Mulle see keset talve seente vahel tatsamine täitsa meeldis, põllul jäi nii mõnigi isend silma. Logiraamatki pakub isiklikel põhjustel huvi. Eks ma varsti uuri, kuidas sellega lood on. Tänud.
Kõpu talukoha lähistele jõudsime mööda külmetanud teed kohale. Tubli ilmataat oli kogu teekonnal oleva pori tahedaks muutnud, soojema ilmaga siin sõiduautoga porirallit teha on kordades keerulisem. Tõkkepuu tagant alustasime matkamist raba suunal. Üle härmas põllu, päike soojendamas selga. Kaunil rabamaastikul, mändide seltsis said nimed kirja ja matkasime tagasi autoni. Tänud peitjale.
Jalutuskäik üle põllu ja natuke võsa ja kohal me olimegi.Aitäh!
Tänane ainus pikema jalutuskäiguga aare, väga mõnus oli ennast natuke liigutada :). Sellele aardele lisan ka sildid, logiraamatu eest :P.
Milline õnn, et me selle tee just tänase ilmaga ette võtsime! Auto jäi meilgi tõkkepuu taha ja jalutasime isuga. Aitäh!
Parkisime lageraiet tegevatest metsameestest mööda tõkkepuu taha. Ülimõnus jalutuskäik mööd teed, niidetud põldu ja kerget võsa, kus siiski tossugagi kuiva jalaga veesilmani sai. 2.2 km ja pool tundi ning oligi Eesti pikkuselt viienda jõe suudmes käidud. Keila jõe lõppu väisasime juba mõni aeg varem - seegi oli ilus paik. Tänu tänasele ilmale oli jalutus eriti kuiv ja puhas. Ei saanud jätta mõnda pilti tegemata.
Tänud Laurile põhjaliku info eest kirjelduses, mis peale leidu veebis logides loetud sai. Ka kohapealne oli tore koht, ikkagi ühe olulise jõe sünnipaik. Aare omamoodi ja heas korras. Väga viis.
Oli plaan Paide minna, aga enne seda võiks mõned aarded võtta. Läbi Kuimetsa tundus paras kant ja see aare jäi ka teele. Parkisime end tõkkepuu taha ja jalastusime. Üle külmunud põllu oli hea minna, edasi aga imestasime kuidas küll siit vankriga läbi mindi. Varsti olimegi nullis ja nägime jõe ära. Enamasti on jõealgused kuivanud kohad, kus väga veerohkel ajal võib niisket maad näha. Siin oli täitsa vesi olemas. Ujuma siiski ei kutsunud, vaid otsisime laheda aarde üles. Edasi sõitsime mööda libedaid teid Paide ning järgmisel päeval oli tore avastus, et sõitsime ka avaldamata aardest mööda.
Peamine motivaator aardesse minemiseks oli teadmine, et see on Lauri aare ja seetõttu tasub end ära. Nii oligi. Tee aardeni oli hmmm... ,,ole-rahul-sellega-mis-sul-on". Ehk praegusel aastaajal kindlasti kergem kui suvel, aga padrik ise on vist kehv igal aastaajal. Kohale jõudes mõlemad rõõmustasime ja imetlesime ning siis sättisime end tagasi. Aitäh, tore külastus, esimest korda sai teadlikult jõe algust kaemas käia.
Lisaks: kellel on soovi, et tema kodupiirkonda tuleks aare, siis andke märku, tuleme Kaupoga otsima. Nagu suvi ja tänanegi näitasid, siis 48h jooksul avaldub sealsamas arvatavasti uus aare :D
Polnudki nii hull kui maastikua raskusastet ja ortofotot arvata võiks. Ligipääs on ka ilmselt sinna maani OK, kuniks nad oma raidmeid ära hakkavad vedama.
Mõnus jalutuskäik värskelt külmunud maal. Metsatukas oli tunne, et iga hetk tuleb karu järgmise kuuse tagant välja, õnneks ei tulnud. Saime nimed kirja.. Tänud!
Leitud ja logitud. FTF kl.10.50 Tänud peitjale.
Olime teel geotuurile, kui Miki ja Priidu telefonid andsid märku uuest aardest. Miki ütles Raplamaal- ma siis küsisin kas jään seisma- asusime ju Raplamaal, vastus ei ole vaja. Sain mingi 500m sõita, kui Miki ütles, et peame siiski auto ümber pöörama. Õnneks oli teeristini mingi kilomeeter ja aardeni 22km. Parkisime auto tõkkepuu juurde, panime Karli vankrisse ja sõitsime peaaegu nulli. Mõnus hommikune matk oli. Tänud peitjale. FTF kl.10.50