Saunja linnuvaatleja

 1 

Ilus päikesepaisteline pühapäev ja 9 soojakraadi meelitasid meid täna nii mõnegi linnuvaatlustorni juurde jalutama. Siit alustasime. Ühtegi veist siin ei kohanud, vaid üks kevadine kärbes mõnules päikese käes. Kui jalutades saime naha päris märjaks, siis torni poleerides oli üsna jahedat tuult tunda. Ja ega me ju 19 minutiga piirdunud nagu profimad - kui ikka otsida meeldib, siis 40 minutit ühe torni poleerimisele kulutada oli puhas rõõm. Igatahes kätte saime ja viskasime pilgu peale ka luikedele, keda siin päris hulgi näha oli. Aitäh peitjale!

 1 

Tänud aarde eest!

 1 

Aitäh aarde eest!

Saunja linnuvaatlustorn

Karjamaa

Karjamaa 2

 1 

Tänase päeva peamised eesmärgid olid mõned linnuvaatlused teha ja Saunja torn sai esimeseks vaatluspaigaks. Kui teel siiapoole sadas veel tihedat vihma, siis siia jõudes tuli päike pilvede tagant välja ja pakkus imelisi kuldseid vaateid. Karjaaiad olid kõik lahti ja ühtegi looma kuskil ei kohanud. Küll aga oli karjamaa täis mudaseid sõrajälgi. Kohati oli pinnas väga püdel ja kummikud olid ainuõige jalatsivalik.

Peale väikest jalutust olimegi torni juures. Võtsin vastutuse ja ronisin üles. Enne vaatasin huvi pärast, et mis kell on. Pärast hea teada kaua otsinguteks aega läks. Päris hoolikalt sai kogu torn läbi katsutud ja vaadeldud. Mitu tiiru alla ja üles tehtud. Hakkas väike nõutus tekkima ja otsustasin natuke logisid lugeda. Kui jõudsin Krissu logini, kus mainiti, et aega läks 19 minutit ja vihje pigem eksitav, sain innustust uuesti poleerima hakata. Ja õige pea midagi huvipakkuvat näpu alla jäigi. Võtsin aarde välja, vaatasin kella ja märkasin, et leid tuli otsingute 19. minutil :)

Olime väga rahul, et ise suutsime leida ja ei pidanud abi küsima. Peale logimist muidugi lindude ja vaadete nautimine. Oli ilus koht ja supermõnus sügisilm. Aitäh siia juhatamast!

 2 

Alguses otsisime ikka hulga aega kohta, kuhu neljarattaline maha jätta – seal kandis tundus justkui iga ruutmeeter keelumärgimineeritud olevat. Lõpuks leidsime enda arvates ühe teeserva, kus paragrahvide mõttes peaks jokk olema. Aarde otsimine käis siis nii: vaatlesime linde ja kui sellest isu täis sai kutsusime aarde endaga mängima. Tema otsustas peitu jääda ja meie torni selle peale juppideks võtta. Kuna meil kokku pannes mõned naelad üle jäid, siis panime igaks juhuks üles sildi järgmistele minejatele – „ ronimine omal vastutusel“. Ähvardasime aaret, et meie temaga enam ei mängi ja jalutasime siniste nägudega minema. Kui olime karjamaa s…miinivälja ületanud kohtusime Miki ja Simpsuga – nad plaanisid ka torni vallutama minna. Soovisime neile edu ja asusime ise teele järgmisi linde vaatlema. Läks vaid pisut aega mööda, kui tuli kõne, et mõne inimesega aare ikka mängib. Oh seda ängi, mis siis õlgadele langes. Mis muud, kui pidime peale jõululindude külastamist siia tagasi tulema ja oma topelttäielikku geopimedust tunnistama. Ma arvan, et aardel oli meiega oma plaan – jõudsime lihtsalt esimesel korral liiga vara ja ta tahtis, et näeme ikka päikeseloojangu valguses võrratuid punakaskuldseks värvunud kõrkjaid. Aitäh peitjale nii mitmekülgseid emotsioone pakkumast!

 3 

Tiksume mööda rotirada aarde poole, kui tuttavad näod vastu tulevad. Et edasi pole mõtet sõita, kohe saab tee nagunii otsa. Nojah, parkisime siis tee algusesse viisakalt ära ja kuulsime, et aare jäi leidmata. Mis seal ikka, vaatame ka üle - kaks mitteleidu on alati parem, kui üks. Läks muidugi teisiti, leid tuli mõistliku ajaga ära ja andsime Tanelile ka teada, et tule ikka tagasi, aare on alles ja sättisime ise kõrvalaarde parklas söögilaua üles. Kiirnuudlid sulajuustu ja vorstidega on värskes õhus maailma parim roog.

 3 

Oli see alles ikaldus. Kõigepealt muidugi parkimiskohaga, tee ääres peatumist keelavad märgid. Soovituslikus parkas polnud olukord sugugi parem, sealgi oli parkimine keelatud, kui just looduskooli ei kavatse teenindada. Kõhlkelsime veidi ja siis parkisime karjamaale viiva teeotsa algusse. Tornini saime kohale, aga see oli alles algus. Johhaidii, oli see alles ürgpimedus, mis meid siin tabas. Ei teagi, kui kaua otsisime, lugesime logisid, lõpuks küsisime ka varemleidnutelt nõu, aga ei aidanud ussi ega püssirohi. Isegi ära minekuga ähvardamine ei aidanud. Omast arust sai kogu torn põhjalikult üle vaadatud ja poleeritud, aga no mida pole seda pole. Lõpuks andsime alla ja läksime järgmise aarde juurde. Eks see olekski nii jäänud, kui auto juurde jõudes poleks meile Miki vastu tulnud, kes torni juurde suundus. Meie läksime naabertorni juurde, kust Miki oli just tulnud. Me polnud isegi poolele teele jõudnud jalutada, kui sain Mikilt kõne, et aare leitud. Kui naabertornist tagasi jòudsime, siis tegime siia korduskülastuse ja panime oma nimed ka kirja. Tegelikult oli peidukas nii lihtne ja omast arust olime mõlemad selle koha põhjalikult üle vaadanud mitu korda. Ei saagi aru, kuidas me suutsime nii pikalt otsides sellele mitte otsa komistada. Igatahes nüüd jääb see pikalt meelde. Aitäh peitjale.

Leitud ja logitud! Aitäh!

Laps sai siin kõvasti naerda, kui issi võsa vahel veistega vastamisi üksteist vaatlema kukkusid. Lõpuks maletasime end kuhugi õigesse metsa serva ja ragistasime läbi võsa õigele rajale - selline oli meie lahkumistee.

Saabusime kenasti mööda niisket rada kõndides. Torni juures kiirendasime sammu, sest mägiveised olid läheduses ja tundusid uudishimulikud. Kuni meie aaret otsisime, otsustasid veised minna privaatsemasse kohta. Pärast saime teada, et nad jaotasid oma väed kenasti risti-põiki otse meie lahkumisteele. Aga otsimine kulges õndsas teadmatuses ja mitte vähest aega. Meil hakkas juba igasugu mõtteid tekkima - alla- andmine, loobumine jne. - ent siis naeratas meile õnn ja saime nägijateks.

 2 

See oli jube. Algus oli tegelikult ju tore. Õnnestus napilt vältida sooja koogi sisse astumist. Puukoristajad laulsivad õrnasti, mis kena kõrvale kuulata oli. Objektil mina olin pime, taolistes kohtades on see tavapärane. Kuuesekundi aare nagu teadjad räägivad. Catibergil pigem kuue minuti, minusugusel kolme külastuse. Lõpuks mingid lojused ründasivad. Pääsesime napilt. Aitäh!

 1 

Väike mõnus jalutuskäik koos mõõduka otsimisega. :)

 2 

Minu viimane linnuvaatleja. Kohale jalutades olid veised ülbelt keset teed ja mõni isegi astus minu suunas, nii et liiga kindlalt ma end ei tundnud. Eks ma siis rääkisin ennast tugevamaks ja oma trajektoori muutmata, nii 30cm vahega, suutsin siiski rahulikult paarist suuremast tegelasest mööduda, kuigi seesmiselt oleks tahtnud karjuda ja ära joosta.

Torni juures oli õnneks vaikne ja veisevaba ning sai otsimisega täie tähelepanuga tegeleda. Selle tulemusel avaldus aare üsna kiirelt. Mulle tundus see isegi liiga lihtsalt peidetuna :D Küllap selle tõttu saingi lähenedes ja lahkudes raskema katsumuse osaliseks.

Tänan peitmast.

 1 

Olime talvel multi-aarde esimeses punktis käinud ja endale järgmise kenasti ära salvestanud. Mis siis nii viga täna 1 km sinna matkata. Ei osanud midagi arvata, et aarde tüüp nüüd "tavaline" tundus. Oli alles vahva issandast hüljatud rada. Puugid olid siin ilmselt nädalaid meid oodanud. Lõpuks olime vaatlustorni juures, ronisime selle otsa ja puhkasime hetkeks jalga. Otsisime oma veerand tundi, nii tornist kui võpsikust. Aaret ei leidnud, aga lõpuks leidsime järgmise punkti koordinaadid :D Sinna ei jaksanud enam jalutada. Üks matk päevas ;) Sae pekki, oli ikka loll küll valesse kohta kõmpida. Aga matk oli tore ja keegi meid segama ega keelama ka ei saabunud.
Aitäh, Arvo! Kunagi lähme kindlasti ka nüüdse, tavalise aarde peidiku manu :D

Kõigepealt tahtsid veised meie poole dessandi korraldada, õnneks oli meil abivahend kaasas, kes olukorra stabiliseeris. Torni juures läks täna väga vaevaliselt, olin juba mõttes loobumas, kuid mõte, et tuleb kunagi tagasi tulla ei meeldinud mulle sugugi. Sai siis tibutava vihma kiuste poleeritud ja poleeritud, kuni võiduka lõpuni.

Parkisime auto kah sinna jalgtee algusesse ja hakkasime astuma. Algul polnud heinamaa asukaid kuskil näha, aga kui neid päid sealt põõsastest hakkas välja ilmuma, siis oli neid ikka hiiglama palju. Ja siis trügisid põõsastest välja ka peade omanikud . Katrin hakkas juba kartlikult ringi vahtima, kuid mu mitte eriti linnastunud geokoer muutus eeskujulikuks karjakoeraks ja sundis need uudishimulikud tegelased taanduma. Natuke veel astumist ja jõudsimegi torni juurde ning hakkasime otsima. Tsiisas krais, oli see ikka otsimine. No mingi pool tundi ikka kobasime ja vaatasime, vaatasime ja kobasime. Aga peale niisugust otsimist on ikka leiu üle tõeliselt hea meel. Tänud peitjale

Haapsaluga saime ühele poole, võtsime suuna Noarootsi. Väike mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga, ei ühtegi hirmsat sarvedega elukat. :D Torn ainult ei tahtnud oma saladust paljastada. Kõne viimasele leidjale aitas hädast välja. No roostes, mis roostes, tuleb ikka tihedamini aardeid otsida, mitte suvilas kraapida. :D Aitäh!

Jätsime auto kenasti raja algusesse ja tegime väikse jalutuskäigu, mille käigus tõdesime, et hetkel täiesti drive-in aare. No seda tõesti ainult hetkel, sest loomad olid teisel karjamaal ja pinnas oli ka piisavalt kuiv.

Aarde leidmine ise võttis ikka piisavalt kaua aeda, olin vähemalt kolm korda kobanud õiges kohas, aga umbes 2 cm aarde kõrvalt. Neljandal korral siiski naeratas mulle õnn. Tänan.

Kaarti vaadates ning logisid lugedes sündis otsus kedagi kampa kutsuda :) No ei tahtnud millegipärast üksinda sinna hängima minna. Saimegi sipsti käidud ja logitud.Aitüma

800 m oli minna. Väike lõik oli märg, muu oli kerge astumine. Vihje siin pigem eksitav. Aare ilmutas end 19 ndal minutil. Tänud

Parkimine tekitas natuke segadust, aga hakkama saime. Jalutasime mööda sisse tallatud ja söödud rada tornini. Veidi kipakas ta oli, ju püsib veel natukene aega. Otsisime kõikvõimalikud kohad läbi, aga ei leidnud midagi. Olime juba üsna nõutud. Õnneks alla ei andnud ja saime leiuga tulema.

Venitasime selle aardega nii kaua, et vahepeal jõudis teine punkt probleemseks muutuda. Siis ei jäänud enam muud üle kui teha kaarditööd ja otsida see õige vaatetorn üles. Natukene nokitsemist ja käes. Nüüd on multist saanud veel hoopis tavaline aare.

Hiiumaa ringilt tulles otsustasime selle jalutuskäigu ära teha ennem kuniks miskit uut muutub. Parkla tekitas veidi küsimusi, et kas me tohime seal parkida. 1,5km ulatuses ennem märgitud parklat ei tohi parkida tee ääres ja parklas endas on lubatud parkida vaid loodushariduskeskust teenindaval transpordil. Lootsime, et keegi ei pahanda ja jätsime väljapääsule lähimasse punkti oma masina.

Jalutuskäik oli mõnus ja ei midagi konti murdvat. Üks karjusest sisse laskmine ja siis mööda veisete rada tornini. Valdavalt on nad hea isuga olnud ja raja puhtaks söönud. Mõnes kohas aga ülemeelikusi teinud ja mudaauku meisterdanud.

Torni jõudes saabus aga täielik nõutus. Mitte küll kohe aga umbes nii 5-10 minuti järel. Kuhu võiks see peidetud olla kuhu veel vaadanud pole? Lõpuks kui otsitud umbes 40 minutit, halastas vaatetorn meile ja saime logitud.

Matk oli tore ja soe tuul torni juures mõnus. Aitäh aarde eest!

Palun lisa ametlik ja lubatud lähenemise tee ja uus parkla ka. RMK sulges ja korjas raja ära selle eravalduri pärast.

https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/kaitsealad/silma-looduskaitseala/1211

Kuigi 2. aarede punkt on reaalselt ikkagi külastatav, siis mõistlikum on ikkagi teha nö. tavaaardeks see. Ehk siis lõpukoht on ju alati ligipääsetav, konteiner ka ei saa väga kuhugi kaduda. Seega mis muud, kui võtke õige koordinaat ette ja logima.

Näis, et vahepeal üks Valdurist eraomanik tekkinud, Eravaldur, kes külalisi oma maalt läbi jalutama enam ei taha. Seega 2. punkti jõudmine raskendatud.

Näis, mõtlen ja kaalutlen, kuidas asi ära lahendada. Lõpp iseenesest korras ja ligipääsetav. Kes kõvasti geokontrolli ja loogilist mõtlemist viitsib pommitada, saab ikkagi logida :) Aga senikauaks jääb ootele.

See oli mitme päeva projekt, sest kõige esimesel korral naaberaaret külastades ei saanud esimesest punktist edasi, järgmisel korral ei saanud lõppu, sest vesi oli kõrge ja polnud piisavat varustust selle ületamiseks. Täna käisin lõpus ära, torn oli veidi kahtlane, kuid minu all veel ei lagunenud, lindusid oli küllaga. Väga mõnus matk oli.

Leidmisega läks natuke ikka aega. Merele kohaselt oli tuul väga külm ja tugev. Kuna ilmselt sinna enam ei satu siis oli kindel eesmärk otsitav üles leida. Tänan

 1 

Ükskord mitu aega tagasi käisin nullis algust otsimas, aga lambiaku sai enne tühjaks kui ma midagi geopeidulist avastanud oleks. Pimedas ei viitsinud toona jätkata niikuinii. Vahepeal kontrollisin kodutööna vahepunkti roheliseks ja täna läksin seda lähemalt vaatama. Täpselt 2 tundi oli aega ka, enne kui Rohukülla sõitma pidi, et päeva viimase Hiiumaa praami peale jõuda. Lõpu koordinaadid sain kiirelt selgeks, sinna kohale minek polnud ka teab mis keeruline, aga aardeleid võttis ikka kõvasti kauem kui eeldasin. Veerand tundi lasin üle endale piiriks seatud kellaaja. Täpselt siis kui otsustasin, et nüüd peab tõesti tagasi auto juurde jooksma, leidsin sellest kõige-kõige viimasest kohast - täielik klassika :D Oi, mul oli hea meel! Hästi peidetud, aitäh!

 1 

Selle aardega sai pool rehkendust ja kaarditööd kodus ära tehtud, nii oli kohapeal lihtsam. Mõnus oli siin vaikuses läbi lume sahinal jalutada. Sündmuspaigalgi oli lund omajagu, aga sai loetud, et peab olema lumega leitav. Sellest ja vihjest juhindudes sai kontrollitud palju võimalikke asukohti, aga ei paistnud topsi kuskil. Hästi natuke enne loobumist siiski õnneks jäi Annale peikoht ning ka tops silma. Nii sai löödud kaks kärbest ühe hoobiga - nägime linde (peamiselt luiki) ja leidsime ka aarde. Meie täname!

Seda aaret me alustasime juba mõni päev tagasi. Jõudsime ka lõppu, aga ei leidnud midagi. Haarasime ka õlekõrre kuid üha paisuv tuul hakkas nii valusasti näpistama, et otsustasime tuulevaiksemal päeval tagasi tulla. Täna siis otse lõppu. Enne leidu sai ikka korralikult poleeritud. Aitäh!

Siin olime samuti nullis mõnda aega hädas vajaliku info leidmisega, aga seekord oli vähemalt lõpuks leitud info hästi loetav. Kummikud olid tänaste tornikülastuste pärast kaasas, aga vaja neid ei läinudki, oli mõnus kuiv astumine külmunud maastikul. Aare siin õnneks kauaks peitu ei jäänud. Aitäh.

Veel üks multi kus algusest kuidagi minema ei saanud. No nii pimedad olime. Tegime seal kordamööda ümber sildi tiire, kuniks lõpuks Tarmo päeva päästis ja nägijaks saime. Edasi oli juba mõnus kulgemine kui mõned krõbedamad tuuleiilid välja jätta mis nina näpistama kippusid. Mina end tornis veel ohustatuna ei tundnud, kuid laulukoori seal ilmselt tõesti enam korraldada ei maksa.

Tänud.

 1 

Siin läx jah alguses juba piinlikult palju aega ja tekkis m6te et mis siis kui äkki... ja käisin autos UV lambi järel. Ega vahel ongi vaja valesid asju teha et siis nii6igete asjadeni j6uda :D Aardeni minek oli täna 6nnex nagu jalutuskäik pargis. Ei yhtegi lompi ega miskit. K6ik ilusti lapikuks ja siledaks kylmunud. Torn ise nägi kll selline kahtlane välja et ei teagi kui palju elupäevi talle on veel antud, aga loodame et v6ib ikka m66ta aastates mitte vaid päevades. Yhtegi teist lindu peale kaasasoleva Lepalinnu ei näinud ;) Tänud peitjale

Nullis läks meil uskumatult kaua. Lõpuks, kui Tarmo tuli UV lambiga välja, siis leidis ta õige ruttu palja silmaga leitava koordinaadi. Ei mõistnud, kuidas küll me enne ei näinud. Kuna tiim oli tugev, siis ei läinudki palju aega kuni aare oli leitud, vähemasti aeg tundus lendavat. Lõpp oli küll selline, et loodetavasti peab veel vastu. Mitte aare vaid kogu konstruktsioon. Pidas, saime terve nahaga minema ja jätkasime oma tuuri, üritades saada linnuvaatlejateks.

Vahepunktides oli käidud ja oli seekord dilemma kas minna lõppu aaret otsima või mitte. Kuna ilm oli enamvähem siis sai proovitud. Kogu teekonna peale oli 40m ainult seda kõige keerulisemat teed kus oli vesi, ülejäänud matk oli nagu jalutaks pargis. Lõpus läks ikka korralikult aega ja tuli ka abi küsida kuna siia tagasi ei viitsiks küll enam tulla. Peagi oli nops näpus ja logi läks kirja. Lahe torn lihtsalt ei kuskil, aitäh (Y)

Algusele pihta ei saanud, jalutasime niisama vaatetorni.

8375.

Tjah.....see on see mütsiga löömise tulemus. Ei hakanud kinni pidama nullis ega ei külastanud ka vahepunkti - kuna neid on korduvalt külastatud ja geokontrollile need kunagi kirja pandud koordinaadid sobisid. Seega sokutasime auto kitsede valve alla ja jalutasime.PS.(ma tean küll, et seal ametlikult parkida vist ei saa....samas kui külastuskeskus on suletud riigipühal, ei peaks see ka kedagi hirmsasti segama - seda enam, et raja ja väravatega on kohalikud ju inimsõbralikud ja lahked..) Ilmselt on usk inimeste headusesse endiselt alles. See oli täpselt nii kena kant nagu ettekujutus lubas arvata - palav suvi on kuivatanud kogu vee ja pori, nii et jalutuskäik oli puhas nauding. Meenutasime kunagist veebruari, kui silmapiirini laius jääga kaetud veelagendik......Kena suvine muinasjutumaa - koos eemal tähtsalt nõu pidavate veistega. Kiilid, ristik ja juunikuine heinamaa. Kohale jõudes sai karma meid kätte......no ei suutnud 40 minuti jooksul tuvastada midagi, mis aardena kvalifitseeruks. Tõmbasime meiegi õlekõrre ja tõdesime, et tubli töö peitja - jälle kavaldasid üle, meie polekski tõenäoliselt seda leidnud seekord - võib panna valguse,geopimeduse, ajafaktori süüks või mis iganes. Samas ei vähenda see kuidagi head tööd peiduka valimisel. Piisava usu korral on seda kindlasti võimalik leida - midagi nii jube keerulist siin ka ei ole. Pikemate matkade korral lihtsalt pole kunagi teada, millal avaneb võimalus uuesti proovida :) See oli siis tuha pähe raputamise koht. Tänud peitjale ja jääme järgmisi trikke ootama. Aitähh

Nullis oli kõik konkreetne ja kuna märgid ütlesid, et edasi autot parkida ei saa, siis jätsime sõiduvahendi sinnapaika ja hakkasime jalutama. Peale mõnusat jalutuskäiku jõudsime vahepunkti. Info leidmisega läks siin ka üllatavalt laduselat, aga selle võib ilmselt kanda pimeda juhuse kontole, lihtsalt õnnestus kohe esimesel katsel vaadata täpselt õigesse kohta. Info käes, oligi aeg lõppu suunduda. Kuna ilusate vaadetega seal kokku hoitud ei olnud, siis võttis see omajagu aega, aga kui me lõpuks kohale jõudsime, siis hakkas alles õige ikaldus pihta. Siiani ei saa aru, kus nüüd selline pimedus peale tuli, aga no kuidagi tahtnud see aare silma jääda. Lõpuks võtsime väikese vihje ja kui otsitav leitud, siis oli eriti piinlik, ei olnud ju tegelikult midagi liiga keerulist. Aga see multi meeldis väga, eriti lõpu asukoht. Tänud aarde eest!

Lõpu koht sai juba kunagi talvel välja mõeldud. Isegi kontroll kinnitas õigsust. Sel ajal oli piisavalt märg selleks, et see retk kunagi kuivemasse aega edasi lükata. Nüüd jõudis siis see sobiv aeg kätte. Täitsa mõnus astumine oli. Kohapeal läks ikka omajagu aega enne, kui õige asi leitud sai, tänud.

Tuleb tunnistada, et neid radu kõndisin ma ilmselt esimest korda elus. Juba selle eest tuleb peitjat tänada. Tänu sellele, et teepeal GPS-i näppisin, õnnestus endale tee lõppu üksjagu otsemaks teha. Lõpus aardevalvurite juures oli olukord muretu. Veidi olid nad ka uudishimulikud, kuid pigem ikkagi arglikud. Nägime ära ka selle aasta esimese vooliku, lookles teine mööda karjamaad ringi. Kohapeal oli täielik ikaldus. Mingi tunnike poleerisime kõiki kohti... siiski mitte kõiki, nagu välja tuli. Seejärel helistasin igaks petteks peitjale ning see viis ka sihile. Aitüma, ise olime pimedad. Tagasi minnes olid valvurid kusagile kadunud. Igati mõnus jalutuskäik oli, tuul ainult tahtis meid tornist alla puhuda vahepeal.

Ilus ilm kutsus kohe siia linnuvaatlustornide juurde jalutama. Imestan isegi, et ei ole siia varasemalt jõudnud kuigi Haapsalus käin muidu üsna sageli. Lõpus ootasid aarde juures valvurid aga sammusin nende vahelt julgelt läbi. Aarde topsi leidmisega läks omajagu aega, otsisin algul ka valelt kõrguselt.

Kuna omanik on nii lahke et pakub geokontrolli siis sain aarde asukoha juba kodus teada. Täna olime linnuvaatlusretkel ja see koht sobis külastuseks hästi. Nägime 21 linnuliiki ja saime ka aardesse nimed kirja. Vahepunkti külastame mõni teine kord. Aitäh!

Asusime teele, mõnda kohalikku kitsekest nägime kah. Oma lühemate kummaritega ehtisime lähima kadaka jäätunud vee ääres. Kui pikad kummarid olime jalga saanud, solberdasime jääl ja jäätükikestega vees ja lähenesime jõudsalt otsitavale objektile. Onu googel mainis juba aastal 2017, et konstruktsioonis esineb mädanenud või katkiseid osi. Pikka iga. Tänud peitjale.

Sellel teekonnal pidime jäise ja vesise lõigu ka läbima.Omaette kogemus oli seal veesees olla ja vaadata,et sa püsti jääd ja ei libise koos jäätükiga mis jala alla jäi.Õnneks läbisime katse kõik puhtalt.Aarde leid ei tulnud ka meil mitte väga kiirelt aga leitud ta sai.Mulle meeldis see teekond.Aitäh!

Kristal oli jälle hulljulge plaan paigas - laupäev on linnuvaatluspäev. Mis sellest et meri ei kanna ja jää jalge all praksub ning puruneb. Ega see meri sel talvel ei pruugigi kanda :) Tundus hea plaan. Võtsin kapist kalamehepüksid välja. Siiamaani on nad tegelenud maa-all roomamise ja pragudes pugemisega, on aeg suuremateks tegudeks, aeg minna merre sumpama. Algul ettevaatlikult varbaga jääd proovides. Siis juba vaadates, kuidas sulgkerge Krista liugleb mööda jääd vaba vee poole. Vees tuli leida astumiseks kindlamat kohta, et jalgupidi mutta ei vajuks. Suuremaid jäätükke sa varbaga eest ära lükata, et kaldpinnale astudes ei libiseks. Üks täiesti teistmoodi linnuvaatlusmatk. Vahva oli. Väga hea ajastus. Suuri valgeid luiki nägime ka. Parves meist tiivade sahinal mööda lendamas. Suur tänu kaasa kutsumast!

ettevalmistused

sinna läheme

sealt tuleme, selja taga lehvitamas "sada" mudilast

jää

Siin olid aeg ja koht õiged. Kuigi lubas sadu, siis seda me ei saanud. Veetase oli võrreldes eilse õhtuga pisut alanenud, aga ilma kalamehe säärikuteta poleks siin tore matkata olnud. Meil seda muret polnud. Kõik olid korralikult varustatud. Kõige sügavamas kohas tegi elu põnevaks jää, mis alguses natuke isegi kandis, aga see oli väga vähe. Mõne meetri pärast tuli hakata jääd tükkideks astuma ja märg suur jäätükk, mis külg ees allapoole vajub, on ikka parajalt libe. Põhi oli kah kohati pehme ja tagapool tulles läbipaistmatu, nii et põnevust jätkus. Õnneks saime viperusteta üle. Mina vabatahtlikult madude ja veistega koos ei jaluta, seetõttu kaifisin eriliselt loomade poolt sisse joostud külmunud tühje radu. Lõpus nägime palju luiki. Kohe väga palju. Nii vee peal kui üle lendamas. Otsingud võtsid omajagu aega, aga Krista, teravsilm, märkas õiget paika enne, kui jõudsime loobumismõtteid mõtlema asuda. Torniga oli nii, et liiga tugev ta ei paistnud. Tuult küll täna polnud, aga ega vesigi teda hellita. Tore, et ta siiani kenasti püsinud on ja loodan, et geopeiturid ta sinna püsti jätavad. Aitäh!

Linde nägime ikka ka

 9 

Ja tuul oligi selle aarde ära lammutanud. Konteinerit ma üles ei leidnudki, see oli vist kukkunud vette ja vesi oli selle roostikku avarustesse laiali kandnud, no võimatu leida.

Ja tuul on üldse võimas, koht, kust veel paar nädalat tagasi hüppasin mättalt mättale tavaliste kingadega üle, oli vee poolt vallutatud, vesi ei mahu enam merre ära. Mul on kõrged kaitseväe kummikud ja ka need jäid väheseks. Teel aardeni läksin paljajalu sellest kohast läbi, pärast proovisin kummikutega ja tuli kenasti üle ääre.

Uus konteiner paigas, uus paigaldusviis peaks ka oluliselt paremini ajale vastu pidama. Lõpus olge tähelepanelikud, aare on mikro, kuid silmadega leitav.

Jõudu ja kanget meelt, matk on pikk, kuid vähemalt minul ajas see koht vaid järjest rohkem meeldima hakkab, ka marutuule ja vihma ja põlveni veetasemega.

selline on veetase mere poolt

Huvitava elaja luustik lõpus

Linde ja lehmasid ei kohanudki. Aga filmi meenutab külll. eile vaatasime nullis juhmide nägudega ringi. Mulle meenus kunagine neurokirurgia loeng, kus lektor teatas et eferentne närvi ots tuleb üfendada eferentsega ja aferentne aferentsega. ja kui keegi suutis küsida et aga kuidas aru saada kumb on kumb. siis vastus oli et vaatad niikaua kuni ladinakeelsed terminid peale ilmuvad. Nii vist sai tehtudki. Siis oli tore kulg, nagu öeldud õuduka linde polnud. Oli hoopis telegrupp Osoonisaatest ja ligi paarkümmend laululast kes meile tervituseks kõikkoos hakkasid laulma "põgene vaba laps". Teine punkt läks libedalt. Aga siis... Tugev lääne, võimisiganes tuul oli veetaseme tõstnud kõrgustesse, et abivahendid jäid puudulikuks. Proovisin korra küll ka paljajalu, aga siis otsustasin et Zoja Kosmodenjanskaja ma ka ikka pole. . Ootasime paarkümmend tundi, võtsime julgustuseks kaaslased ka kaasa ja muidugi toekamad abivalendid. Vesi oli küll langenud ja ka jäätunud veidi, aga esimene test viitas et abivahendid on ikka vajalikud. Nüüd tuli seikluse ilusaim pool. Julgelt läbi takistuse ja nautides läbi karjamaa, mis mõnusalt lagedaks söödud ja, mida piiristab kõrgele tõusnud vesi ja paitab päike. Siis muidugi lõpppunktist pikk otsimine, mis tulemuseks toob arvatava konteineri kinnituskoha leidmise. Seejäel otsimine pinnasel jääsupivee ja üsna pea ka muda sees. Väljakaevamised olid küll põhjalikud, aga küllap on siinset kohta õnnistatud kiirtekkelise kultuurkihiga. Konteiner jäi leidmata. Pakkusin et kraabime lihtsalt oma nimed stiilis Peeter oli siin, aga võtsin lolli nalja peagi tagasi. Tegime hädise nõ läti aarde. Koht peaks olema õige, aga konteiner originaali küll ei meenuta. Igatahes oli tore kulgemine

 1 

Polegi varem kalamehe kummikute jaanuari kuus jalutanud. Linde oli üllatavalt vähe. Vaid mõned naersid roostikus meie saamatuse üle. Jätsime siis oma nimed selle koha peale kus varem oli midagi rippunud. Peitja seda aktsepteeris ja kandis nimed ka uude logiraamatusse. Päikeselisel päeval polnud tõesti kohal väga vigagi. Igatahes, värske õhu eest suured tänud.

 1 

Kuna võimalik, et viimases punktis tuul aarde lammutanud, siis lähen lähipäevil püsivama lahendusega letti ja kui ka alles, siis asendan tuulekindlama variandiga. Aga eks seal tuul lammutab kogu aeg.

 1 

Tundub, et aare on lennanud kõigi nelja tuule poole.

Vaade

Keset vett

Jää

 2 

Kaua plaanitud kaunikene - mina kibelesin siia juba avaldamise päevast peale aga küll olid õhtud liiga pimedad ja ilmad liiga sajused. Täna oli lõpuks aega ja võimalust valgel ajal sammud vaatlustele seada. Kogu trallis sain kahjuks olla ainult kaasalonkija. No ei õnnestunud mul täna midagi leida - esimeses punktis käis leidmine nii kiirelt, et ma ei saanud veel otsima asudagi kui tuli juba ennast järgmise punkti poole asutada. Vahepunktis olin ka ikka täitsa pime - lõpuks tuli leid tänu loogikale ja ilmselt sellele, et ähvardasin juba helistama hakata, kui muud üle ei jää :D Lõpus ei aidanud enam ähvardamine ka - no pimedad mis pimedad. Õnneks viis loll järjekindlus lõpuks sihile. Nimed said kirja umbes täpselt 2 tundi peale algust.

NB1! Kummikud peaksid hetkel olema siiski kindlasti varustuses!

NB2! Madalate kummikutega pole väga midagi teha - järgi proovitud, märja varbaga matkamine pole just kõige meeldivam :D

Siin sai käidud kahel päeval kuna esialgu oli varustus puudulik. Lahe aare, aitäh!

FTF. Tänud toreda matka eest! Mina oleks saanud vist veel ka ilma, aga märjemalt ajal tulevad kõrgemad kummikud kindlasti kasuks.