Seeneküla lipumast

Leitud ja nähtud aga logima peab tagasi tulema, Tänud!

Tulime täna au andma Seeneküla lipumasti juurde. Tegelikult oli mul jälle suur häda aaret leida ja kuna on mõnus suvi, siis tuleb juhust kasutada ja ronimishuvilised kokku ajada. Õnneks on meil olemas treener Margus, kellel on olemas kõik vajalik, et lipumasti otsa ronida. Küll ikka täna oli palav ilm. Üles ronides higi lausa voolas mööda selga. Lootsin väga, et üleval on ikka natukenegi tuult, aga võta näpust, kui mina üles jõudsin, oli täiesti tuulevaikne. Aga lipumast oli aus ja päris hea oli see, et oli teine natuke kaldu. Ülese ronime, ilma segavate oksteta, oli täielik naudin. Kui üles ronimine ja logimisega sain ühele poole, tuli päeva kõige mõnusam osa, laskumine. Seda teeksin ma vist kohe mitu korda järjest, aga vahel peab lihtsalt kuidagi üles saama. Aga kui vähe saab on eriti hea. Duured tänud peremehele aarde eest ja muidugi kõigile kaaslastele seltskonna eest ja muidugi Margusele väga suured tänud, et ta kohe viitsib meiega tegeleda.

 1 

Janar oli jälle korraldanud ühe ronimise ja kuna koht väga kaugel ei olnud siis veeresin kohale rattaga. Jõudsin natuke varem ja taastasin seni kulutatud energiat metsamarju nosides. Järgmisena jalutasin mõõda 2 meest aga need kinni ei pidanud, vist ei olnud geopeiturid ja läksin randa ujuma. Esimesena jõudis kohale Märten, natuke aega hiljem ka juba muu seltskond. Ronisin kolmandana ja üles jõudmine oli paras ukerdamine, nii et aarde juurde jõudes olin täitsa märg. Mitte et ma ennast hirmust täis oleks lasknud, lihtsalt ilm oli nii palav. Alla tulek kulges juba sujuvamalt, välja arvatud nööri vaigune koht. See oli minu teine puu nöörivarustusega võtmine. Märteni ronimist enam vaatama ei jäänud kuna rattaga tuli ka tagasi koju vändata, kokku sai 50 km ring. Oli jälle üks tore ronimine ja seltskond. Tänan eriti Margust, kes varustuse eest hoolt kannab. Logi kirjutamise ajaks olen juba esimesed ostud sooritanud, esialgu kodus toimetamiseks aga ehk kunagi ka puid vallutama!

 1 

Päris tihti saab puu otsa ronida. Mulle väga sobib see. Puu oli mõnusalt kõrge ja ma läksin esimesena ronima, kuna oli vaja kella kaheksaks koretekooli jõuda. Margus pakkus järjekordset suurepärast ronimisteenust ja aarde juurde jõudmisega probleeme ei olnud. Koretekooli minnes hüppasime ka kiirelt Vääna jõe äärest läbi, et Freddi saaks väikse supluse teha. Ta loomulikult ei soovinud sealt lahkuda :D Aitäh toreda aarde eest!

 2 

Margus oli taaskord suurepärase ronimisõhtu organiseerinud. Jõudsin täpselt kokkulepitud ajaks puu alla ja Martti juba ootas seal. Uurisime siis veidi ümbrust ja vähe kaugemalt nägime ka karbi ära. Seejärel jõudis Margus varustusega ning hiljem juba teised ronijad ja seltsilised (Janar, Kärt, Mai ja Freddi). Esmalt läks Kärt puud vallutama, kuna neil Maiga oli kella peale minek. Seejärel turnis Janar, õhutasin teda ronimise maailmarekordit tegema. Martti käis eriti kiiresti üleval ära, me Janari ja Margusega olime vaid mõned sõnad juttu rääkinud, kui Martti juba kasti juures oli. Mina siis jäin viimaseks ja eks ma pakkusin teistele seal huumorit. Kui esimeste oksteni oli väga hea minek, aga siis saabus see tüütum osa - oksadega võitlemine ning üles kastini enda vinnamine. Kuna ma olen keskmisest pikem inimene, siis okste vahelt läbi pugemine võttis väheke aega. Janar jõudis vahepeal hüüda, et kas lähen või tulen. Endiselt läksin alles, paar meetrit oli veel minna. Igatahes kastini ma jõudsin, ära sain ka logitud. Vaade oli suurepärane, päikeseloojang takkapihta. Siis hakkasin ikka väga rahulikult laskuma. Toredad vaigused lõigud köiel muutsid mu laskumise vahepeal eriti aeglaseks, lugesin sentimeetreid lausa. Peale vaiguseid lõike oli veidi jõnksutamist, ei tulnud seda sujuvat laskumist. Janar lasi veel kommentaare valla, et köis on, aga meest veel pole ja kui mees ka välja ilmus, siis tuli juba laul välja, et "sajab akna taga laia valget lund...". Lõppkokkuvõttes väga omapärane puu ja nüüdseks seegi vallutatud. Tänud Margusele kutsumast ja varustuse eest, teistele tänud seltskonna eest.

 1 

Sel ajal,kui Kristjan ja Maret Prottomeistriga toimetasid, õgisime meie Dauno vanaema juubelil head ja paremat ja maitsesime seitsekümmend kaks eurot liiter maksvat mustsõstraviina. Peale viit tundi veedetud sünnipäeva saabusime kokkulepitult siia puu alla, et läbi viia ronimine ja lisada sellesse raamatusse ka oma nimed. Tänud

 1 

Leitud, logitud, tänan!

 1 

Leidsime. Tänud peitjale

 1 

Köitega palun mitte lõhkuda okste pealt koort, ronimiseks kasutada õigeid vahendeid(kooresäästja). Tänud.

 2 

Seenekülal on ikka võimas lipumast.Isegi meie ämblikmees sai redelit ja trakse kasutada.Aitäh!

 3 

Pärast seda kui olime need kadunud ja mitte kadunud asjad üles leidnud, tulime vaatama seda imepisikest mastikest. Tõdesime, et on vaja varustust ja kogenud ronijat, kes läheks ja teaks samas mida teha. No see oli alles jurakas! Tagasi alla tulles hüüdis mees, et tehku pilti, aga kus sa saad kui teine seal kusagil kuu ja päikese vahel asub! Tänud peitjale aarde eest.

Mees läheb

Mees on

Mees hakkas tulema

Mees on peaaegu kohal.

 2 

Kadunud seenelise jälgedelt võtsime suuna otse siia. Raiko hindas olukorda ja läks varustuse järgi. Tagasi tuli hoopis koos kogu varustusega, st. et tegi autoga drive-ini. Mina ei tea, kust ta selle tee leidis, aga kohal ta oli. :D Ajasime redeli püsti ja seekord pani orav omale ikka traksid ka peale enne kui üles minema hakkas. Päris karm puu ma ütleks. Kapuud on selle kõrval poisikesed. Tänan.

Kuskil üleval on üks must täpp ka

 1 

Sirutasime veidi selga ja toimetasime ühe õnnetu Suurupi Tulejuhtimistorni takerdunud T5 rännuputuka hoopis siia aardesse. Mõnusaid ronimisi kõigile!

Noorem väljalase harjutamas :)

 1 

Kuna vahepeal soetatud varustus tundus lõpuks selle aarde jaoks olema piisav, siis tulime katsetama. Pommitada sai seda masti omajagu, aga ei tea mitmendal katsel tabasime lõpuks märki ja edasi oli juba kõik nagu selliste aaretega ikka. Tänud peitjale!

 6 

Kui keegi mulle veel loetud kuud tagasi oleks öelnud, et ma tulen seda aaret täna siia oma käega logima, ma oleks ta seenele saatnud :D. Aga just nii on asjad läinud ja täna ma siin tuules kiikuvas ladvas kuuvalgel ometi rippusin. Mis ma oskan öelda, maastikviiekate-akadeemiast Kapuude juures on sündinud omakorda nii palju toredaid kohtumisi ja seiklusi, õnneks mõni samataoline on mul veel külastamiseks soolas ka :). Täna siin maiustasime ronimise kõrvale Salme tehtud imehea õunakoogiga (kiidetud olgu ikka kõik need tänapäeva kooliprojektid :D) ja Heleni pakutud sooja teega, loba sai, huumorit sai; Helgega lisaks korraldasime endile veel vahepeal auto-orienteerumise kottpimedas :D. Uus kogemus minu jaoks oli kahekesi korraga puus olla, samas logida oli nii kõvasti lihtsam, Kristjan hoidis džentelmenina seni karpi alla pudisemat kuni ma visiiti kirja panin. (Tegelikult on seal kirjas meid kahes logis lausa, Salme esimese vapra oravana kirjutas meid kõiki raamatusse sisse aga seal pimedas tekkis korra segadus, kas Helge nimi oli või ei olnud ja panin meid siis igaks juhuks teise ringi veel). Ülejäänud aja meie ronimisinstruktor lihtsalt pikutas seal 20 m õhu kohal ja üritas mulle ka selgeks teha, et naudi hetke aga ei, ma veel ei oska neid kõrgusi nii chillilt võtta, niigi sain hirmuga kisama pista, kui tuul toda lipumasti ühtäkki tuntavalt õõtsutama hakkas… :D.

Oli väga vahva hilisõhtune seiklus (me lõpetasime vist 22:30 paiku), aitäh Tarmole aarde eest ja kõigile, kes kohal olid ning asja võimalikuks / mõnusaks tegid :).

See imehea õunakook

Salme sai isegi keerulisemalt siia kastini tõusta, minul oli tessana lihtsam

Öös on asju :)

 5 

No-nii, kust nüüd täpselt alustada?

Kevadel, umbes-täpselt pool aastat tagasi otsisime üles kadunud seenelise ja saime teada jupikese lipumasti asukohast. Seeneliste külaga olime küll varem tutvunud, kuid vajalik info oli jäänud talletamata, seega külastasime samal päeval ka seda karpi uuesti. Kui kogu info käes, ei jäänud lipumast enam kuigi kaugele ja otsustasime olukorraga tutvuma minna. Vahtisime natuke aega pead kuklas kasti ja nentisime, et enne mädaneb see puu ära kui meie seda aaret logime.

Läks mööda kõigest pool aastat, kui saime Kristjanilt kutse selle puu otsa ronima tulla. Muidugi haarasime võimalusest kohe kinni. Ja siis kui normaalsed inimesed ennast mugavalt diivanile telerit vaatama sätivad, suundusime meie kottpimedasse metsa, mingi maailmakõrge puu alla. Jõudsime kohale esimestena, tuvastasime õige puu ja nautisime niisama kuuvalgust.

Järgmisena jõudis kohale Kristjan. Sättisime ennast puu alla sisse ja Kristjan hakkas palli loopima. Ikka päris kaua loopis, aga päris sobivasse kohta ei saanudki. Kuna oks tundus kandvat, siis jäi nii nagu jäi. Vahepeal ilmusid kuskilt metsast välja ka Maris, Indy ja Helge. Kristjan suundus puu otsa esimesi ettevalmistusi tegema ja selle aja peale jõudis kohale veel Margus, teise varustuse komplektiga. Mehed sättisid varustust ja meie ajasime niisama juttu ning mugisime kooki. Mingi hetk antigi teada, et nüüd on asi sealmaal, kus üks julge võib natuke teistmoodi ronimist proovida. Ehk siis pool puud köiega esimese oksani ja sealt edasi slingidega kastini. Tundus põnev ja kuna ühtegi teist vabatahtlikku polnud, läks ronima Salme. Kiire riiete vahetus, varustus külge ja ta võiski hakata tõusma. Esimese jupiga sai ta mõnusalt sooja sisse ja esimene oks jõudis kiirelt kätte. Seejärel haakis ta Kristjani juhendamise järgi end köie küljest lahti. Peale kiiret slingikoolitust hakkas ta varsti kastile lähenema. Puu oli väga mugav ja arvestades pimedust, siis tal väga vahet polnud, kas ronida viie või 15 meetri kõrgusel.

Meie ikka alt vahepeal hõikusime, et teada saada, mis ülal toimub. Pimeduse ja okste tõttu midagi väga näha polnud. Mingi hetk saime ülalt teate, et kast on vallutatud ja tegeletakse logimisega. Samal ajal sibas mööda puud ülespoole ka Kristjan. Ning siis algas täiesti arusaamatu osa. Köied üles- köied alla, sõlm siia- sõlm sinna kuni Salmele öeldi, et nüüd on kõik laskumiseks valmis. Algul oli tal küll veits selline tunne, et ee… siia nüüd peabki ennast rippu laskma või? Kuna aga alla saamiseks muud valikut polnud tuli usaldada seda, mis on. Vajalikud vahendid uuesti köie külge ja algas laskumine, mis väidetavalt polnud enam üldse hirmus. Varsti olidki Salmel jalad jälle maapinnal ja tema meelest oli möödunud vaid üks hetk, kuigi tegelikult oli puu otsas üle poole tunni.

Muljetasime veel niisama, sõime kooki ja vaatasime, kuidas ka Maris puu otsas ära käis. Kui kogu üritus oli kestnud juba kolm tundi, tuli ka Kristjan puu otsast alla. Pakkisime asjad kokku ja sättisime end koju ära, homme peab ju kooli ja tööle ka minema.

Suur aitäh Kristjanile varustuse ja õpetuste ja meeletu kannatlikkuse eest! Ja suur aitäh Tarmole nii toredate seeneliste eest!

Kaks on seltskond

Esimene tõus

 3 

Teekond lipumastini oli madalapõhjalisele väga põnev. Kristjan saatis teeotsa koordinaadi, kus pole keelumärki ees ja saab täiesti seaduslikult koos autoga nulli vurada. Lisaks andis ta veel ühe infokillukese ja selle asemel, et tee otsa jõudes aarde koordinaat sisse toksida, tuginesin hoopis teisele killukesele ja lõpuks olime me "teede" peal, kus ilmselt polnud üldse mõeldud neljarattalisega liigelda :D:D No igatahes kui see 4x4 seiklus lõppes, võtsime suuna ka õigesse kohta, aga autoga nulli ikka ei saanud. Oeh... Tuli ette võtta jalutuskäik 240m kaugusele, täiesti ennekuulmatu! Väljas hakkas vaikselt hämarduma ning kuulsin vaid kahtlaseid hääli ja raksatusi, kuniks märkasingi ahvikest puu otsas teed rajamas. Temperatuur oli hämmastavalt madal ja ninaots külmus kohe esimese paarikümne minutiga ära. Igatahes seekord kulus kogu energia vaid puu all lobamisele. Airi ja Tarmo tegid tähtsa töö ära, boonuseks said nad kõrgustes võimast täiskuud imetleda. Mina unistasin vaid õhtusöögist... :):) Aitäh!

 2 

Nagu imeväel olimegi jõudnud eelaarded üles otsida, et siis siia juba sirge seljaga kohale tulla. Kui meie kohale jõudsime oli Kristjan parasjagu kõrgustes. Päeva valgus kadus iga minutiga. Üles ronimise ajaks oligi väljas juba pime. Mina ei tea, mis täna oli aga ronimise alguses oli tunne, et kuidagi ei lähe ja iga samm oli väsitav. Ja kusagil seal vahepeal tulid pähe mingid koledad mõtted selle kohta, et ei tea, kas kõik kinnitused ja köied on ikka nii nagu vaja. Ei tea, kas asi oli alt silma paistva taskulambi valguses või hoopiski kuus. Aga jaa, see täiskuu ja tähistaevas olid ilusad. Seda ma nautisin ja see oli seda kõike väärt. Konteineri kätte saamiseks tegin natuke jõu ja ilunumbreid. Pistsin logiraamatu põue ja laskusin. Nimed kirja ja raamat läks koos Tarmoga üles tagasi. Ingrit uinutas haigutamislauluga. Oleks seal pisut soojem olnud ja voodi, kuhu pikali heita, siis oleks seal ilmselt kohe magama jäänud. Päevale sai taaskord korralik punkt pandud.

M õ n u s!

Aitäh Kristjan, et võimaldasid meil ronida.

Aitäh Simone, Tarmo ja Ingrit, et krabasite mind autole, teiega koos oli lõbus.

Aitäh Tarmole aarete eest!

 2 

Siin tegin küll 50 % valskust. Nimelt mul endal vaid pool asukoha koordinaati käes (teist poolt ei saa, kuna tundub, et kadunud seenelise kuub on kaduma läinud või olen siiski ise juba paar korda järjest pimesikk) ning teiseks tegi Kristjan ka siin suurema osa tööst ise ära ja viis köie õigesse paika nii, et ma üles jõudmiseks slingitama ei peaks. Aega läks, aga asja sai. Sedapuhku tuli ronimine välja juba täitsa inimlikult. Neli-viis väikest puhkepausi tuli teha ning käed ei makaronistunudki väga. Igati teostatav ronimine oli ja laskumine täitsa superluks. Aitüma peitjale ja Kristjanile ka.

 3 

Ega peale Leetse CITO sündmust olid meil Ingridiga palju tagasihoidlikumad geoplaanid. Juhtus aga niimoodi,et Kristjan ajas kokku kampa kellega minna hoopis edasi ronimisaardeid võtma. Pealegi olin eelmisel päeval saanud ka väikse väljaõppe ja loomulikult ka kotiga julgust nahavahele.

Lipumasti enda all olin käinud kevadel olukorraga tutvumas ja ausalt öelda ei olnud küll plaanis minna selle topsi järele.Aga nagu hilisem aeg on näidanud,siis polegi nii hull see ronimine.Ainult ronimistehnika vajab ise veel kõvasti lihvimist. Selle puu otsa sain küll rohkem toore jõuga.Päris tippu jõudes oli kerge pettumus,lootsin siit kena merevaadet nautida.Tutkit :) Nimi oli küll varasemalt Inge poolt juba kirja pandud ,kuid panin ikkagi oma käega veel korra :) Laskumine oli juba selle soorituse kõige mõnusam osa.

Aitüma eelkõige Kristjanile kes kogu selle ronimise mulle turvaliseks aitas luua. Seltskond puu alusel mitteametlikul "sündmusel" andis samuti kaasa elades oma panuse. TB jätsin ka siia järgmisi vapraid ja ilusaid ootama :)

 10 

Korra olen siin vaatamas käinud. Siis panin aarde ignoreeritud aarete nimekirja, mõttega, et ehk kunagi... Hommikul veel ei osanud arvatagi, et täna see kunagi kätte jõuab. Justkui möödaminnes mainiti CITO lõpus, et minnakse lipumasti vallutama ja et miks mitte ühineda. Vaatasin kella. Kuna kella 14-ks olin ennast juba mujale planeerinud, siis oli sõitmisaeg välja arvata, umbes veerand tundi, et nimi logiraamatusse kirja saada. Jõuab küll ju? :)

Eks ma mõistsin küll, et kuidagi ei jõua, aga tahtsin vähemalt mingi mulje saada, et kuidas üldse sinna üles saadakse. Ei ole see sissejuhatav osa nii kiire midagi. Andsin teada, et ei jõua õigeks ajaks. Olles Kristjani puu otsas tegutsemist mõnda aega jälginud, sai selgeks, et plaanitud forellipüügist ega söömisest ei tule täna midagi välja, kui just nimest logiraamatus ei taha loobuda. Aga kuna ju ei teadnud, millal uus võimalus avaneb, siis jäin ikkagi kohale.

Peale Kristjanit läks Inge juba oma teisele tuurile, lubades lahkelt soovijate nimed logiraamatusse panna. Reeglina tahan ikka ise nime kirja panna või vähemalt samal ajal kohal olla, aga siin ütlesin, et pangu mind kirja, siis pärast vaatan, kaugele ise jõuan.

Ise läksin neljandana. Olles esimesest vaigutakistusest läbi ja peaga esimesest oksast kõrgemal, oli üpris selge, et ma olin liiga palju koormust parema jala asemel paremale käele pannud. Kaalusin korraks loobumist, sest sedasi ma küll ennast üles tõmmata ei jaksa. Siiski miski pani mind edasi liikuma.

Siis sain juba jalad oksa peale panna. Vot oksalt oksale ronida ma oskan, siin sai seda vaatamata kõrgusele isegi natukene julgemini teha, sest turvaköis on ju küljes. Alla ei vaadanud ja kui vaigused kohad (köiel) ning paar kehvema oksapaigutusega kohta välja arvata, oli järgnev ronimine lausa nauditav. Aardeni jõudes piilusin sinna sisse, kuid uuesti nime kirja panema ei hakanud. Üleval käimist tõestavad pildid ja all olnud kaasaelajad :)

Aga vot alla tulemine... See oli mõnes mõttes isegi kõige keerulisem osa. Kuigi olen varasemalt Päästekolledžis laskunud, oli siin tegemist oksarikka puu ja vaiguse köiega, mitte laia laudseinaga. Vaigustes kohtades pidin GriGri hoova lõpuni tõmbama ja ennast jõnksutama, et köis natukenegi liiguks, samas olles valmis, et iga hetk võin vaiguse osa möödudes liiga kiiresti laskuma hakata.

Lõpuks sain siiski kuidagi väiksematest okstest allapoole ja siis läks juba kogu protsess lihtsamaks ja kiiremaks... kuni olin kõikidest okstes allpool ja jäin täielikult õhku rippuma. Jõudsin kõige vaigusemasse kohta, aga inertsi polnud piisavalt, et seal hooga läbi saada. Tõmbasin siis uuesti GriGri hoova lõpuni, üritasin parema käega köit järgi anda, samal ajal ennast jõnksutades. Tundus, et tegin seda päris tükk aega, ilma et millimeetritki allapoole oleks liikunud. Jõudsin isegi mõelda, et nüüd peab keegi üles appi tulema. Alla hüppamiseks olin veel liiga kõrgel :) Õnneks kandis mu tegevus siiski vilja ja hakkasin allapoole liikuma. Hetkeks ehk pisut kiiremini kui mõistlik, aga sain siiski hoo nii palju maha, et rahulikus tempos maapinnani jõuda.

Aitäh Kristanile varustuse ja juhendamise eest, Ingele nime kirja panemise eest ja teistele kaasa elamise eest. Väga lahe elamus oli!

 3 

Nüüd üle kuu aja hiljem logi kirjutada veidi keerulisem. Aga väga äge seiklus oli, esimest korda seda vaatamas käies küsisin Tarmo käest, et mis sul viga on? Kas absaluutselt mitte mingit kõrguse kartust pole? :D All seistes ja lihtsalt vaadates võttis jalad värisema ja nii sai lahkutud. Nüüd oli juba kindel plaan asi ära vallutada ja nii me kolmekesi kohale vurasime. Kui köie paika sain siis Inge juba rutakalt jooksis ja hakkas üles minema. Peale seda oli Ove juba rakmetega köie juures ja kõige viimasena anti ka mulle võimalus tulla. Peagi hängisime kolmekesi tipus, väga väga lahe ;) Aare millele annan kindlasti lemmikpunkti, kuna alguses arvasin, et see käib üle võimete aga ohh ei ;) ja teiseks ehk motiveerib peitjat veel peitma selliseid :)

 5 

Viimasel ajal on 5,0 maastik see, mille järgi otsimise sihtpaikasid valida. Täna hommikul sai mõte väga enesekindlalt välja käidud ja pealelõunal varustusega poisid peale korjatud ning peagi me masti all olimegi. Lingu heitmine käis vaheldumisi, kuni Sandri kivi piisavalt hea oksa leidis. Üsna kohe sai ka köis üles. Kuni poisid kinnitamisega tegelesid seadsin mina end ronimiseks valmis. Viimane kinnitus kontrollitud ja teekond tippu algas. Peale okstest mööda manööverdamist olingi peagi köit kandva oksani jõudnud. Viimased 1,5m läbisin minu lemmik vabaronimisega olles siiski turvaslingiga kuskilt kinnitatud. Valisin endale sobiva pesa kasti lähedal ja jäin edasist mängu jälgima. Ilmselgelt minus laisklooma verd ei ole, no ei suutnud ma seal rahulikult paigal püsida ja rändasin veelgi kõrgemale, kirjutasin ajaviiteks logiraamatusse luuletuse, klõpsisin pilte ja imestasin, et kuidas see tõus siis nüüd nii kaua aega saab võtta. Õnneks peagi error olukord lahenes ja liikumine algas taas. Nii kui Ove end turvaslingile ümber kolis ja köie vabastas alustas Sander tõusu. Lõpuks olime kõik kolmekesi masti otsas ja vaatasime seeneküla saginat. Kutsusin mööduvaid tütarlapsi ka meile seltsiks, kuid neil oli vist madalamal kasvavate seente otsimine käsil. Peale pisikest oravate tsilli ja logimist alustasime riburadapidi laskumist. Oli igati tore aarde otsimine. Tänan väljakutse eest.

veidi veel jäänud tõusta

Päris kõrge mast

Hakkame kogunema

Pidu masti kasti ümber

 4 

Lipumasti all loopisime ja tulistasime nööre puu poole kuni Sander sai selle sobiva koha pealt üle. Mul esines ronimisel ohtlik olukord, mis tänu kaasasolevatele slingidele õnnestus turvaliselt lahendada. Kui olime kõik kolmekesi pesakasti juures, siis nautisime vaadet, panime nimed logiraamatusse, Inge jättis pesakasti TB ja mina omakorda võtsin selle sealt kohe kaasa. Lõbustasime ka maapinnal jalutavaid inimesi ja lõpuks laskusime lipumastist ka alla.

 2 

Aarde küll leidsime aga Lauri redel osutus selle lipumasti jaoks selgelt naljanumbriks. Võrdlesime, mis saed ja kirved kellelgi autos on aga eeldasime, et siin metsas oleks raske süüdistada kopraid selle lipumasti langetamises. Pärast nägime pilti kallo otsimismeetodist, mis tundus ikka mega hull. Varsti küll aeg sealmaal, et tuleb teha korvtõstuki tuur ümber Eesti. Kui vaid pääseks sellega nende aarete kõrvale.

 2 

Saime Futoshiki #1 juures optimismi juurde ja mõtlesime, et vaatame huvi pärast selle koha ka üle. Kaasa aitas ka Kallo logi, kes käis ju redeliga ära :D Mõtlesime, et mis see ära ei ole siis. Kohale jõudes tekkis küsimus, et kas Kallo ja co käisid siin tuletõrje masinaga...saime pilte tõestuseks, et väga kaugel asi sellest polnudki :D Aga sellist varustust meil pole võtta ja üks logi nii palju riski ka ei nõua. Aga tore, et selliseid aardeid on ja kes saavad, need naudivad selle leidmist. Minusugustele on õnneks mõeldud ignoor nupp :) Peitjale siiski tänud mõnusa seeria eest!

 2 

Eelmisel korral jõudsin poolele teele ja rippusin nagu märg lipp alumise oksa all. Nüüd siis uuele katsele, puhanumana ja uue mänguasjaga. Mänguasi isegi toimis teatavate mööndusega ja mõne aja pärast olingi masti otsas. Tehtud :) Aitäh peitjale.

 1 

Oi joppenpuhh,mida siin tegema peab hakkama :)

 7 

Nägin aga kätte ei saanud.

Kirvest kaasas polnud ja sael sai aku tühjaks.

 1 

Tegelikult leidsin aga kätte ei saanud. Konteineri nägin ära aga kuna aega oli vähe ja abivahendid ehk mitte kõige paremad, siis ei hakanud isegi mitte üritama.

Igaühele oma. Ei ma mõista neid kes sellistesse kohtadesse peidavad, ei mõista ka neid kes suudavad seal logimas käija. Aga ma ei peagi kõigest aru saama, ma ei peagi kõike seda tegema mida teised teevad ja teised ei pea jälle minuga nõustuma või mulle järgima. Elu ongi nii huvitavam, aga elu on tegelikult ka äärmiselt habras ja ainukordne. Suur tänu Kallole nüüd on ka meie nimed seal pilvepiiril kindlat kirjas

 9 

Täna oli täpselt selline lipumasti lähemalt uurimise tuju peal ning üks mõistatusaare oma leidude loendisse sobis niisamuti imehästi. Nii me end peagi siit masti alt leidsimegi. Kuna ma ikka pigem selline vanakoolimees, siis selliseid moodsaid rihmasid ja nööre pole enesele soetanud. Mine sa tea, kuidas nendega õnnetult võib minna ja kuhu rippuma jääda. Nii sai ikka abijõududega redel püsti aetud ning see ulatus peaaegu esimeste oksteni. Viimane meeter tuli sealt end veel üles tõmmata. Edasi läks asi üsna lõbusalt, vaid mõni oksavahe oli pisut ebamugav ja tuli end pingutada ning sobiv asend leida. Peagi olin siiski masti tipus ja vaade oli siin tõesti kena. Nimed said kirja ja allaminek toimus vastupidiselt ülesronimisele. Ütleme nii, et kuigi ronimine polnud nii hull midagi, oli kahe jalaga maa peal siiski oluliselt parem tunne. Samas oli ka enese proovilepanek täitsa seda väärt.

Tänud aardemeistrile!

 1 

Tänud aarde eest! Merlele ikka ka loomulikult!

 1 

Oi kui kurb hakkas lipumasti juures. Objekt oli nii suurte gabariitidega ja ülevalt veits kõverik, ma ei ulata ju ümbert kinnigi võtta, kuidas siia lippu heisatakse. Jõudsin ronimiseks teised püksidki jalga aetud, kui selgus tõsiasi, et kahed ronimise abivahendid tuleb omavahel täna liita ühe orava tarbeks. Orav oli kiire ja nutikas, küll liitma ja lahutama. Tänud oravale ja peitjale.

 9 

Avaldumispäeval, kui suurem kollektiiv seenekülas toimetas, olin just jõudnud tagasi interneti levialasse ja nii sain esimest päeva selle aasta advendiseeriale mitmetuhande kilomeetri kauguselt virtuaalselt pisut kaasa elada. Esmaronijalt sain ka vahva öise fotoreportaaži meeleolust pimedas seenemetsas. Tuleb tunnistada, et pisut olin kade, aga õige pisut, sest enda emotsioonid olid ka parasjagu nädalasest merepinnast allpool oleva avastamisest üsna kõrgel:)

Kodumaale jõudes muidugi natuke kripeldas see lipumast, aga ilma tavapärase turvalise ronimiskambata tundus see väljakutse mul jääma ilmselt kusagile tulevikku.
Kui virukad teavitasid oma plaanist laupäeval seenekülla jalutama minna, tekkis lootus kõrgustes lehviv lipp vähemalt ära näha. Või noh, mis ma keerutan, tekkis ikka lootus masti tipus lehviv lipuke väga lähedalt ära näha;) Kui kõrgel see ikka olla saab…Saab. Nagu varsti selgus, ikka väga kõrgel saab olla:)

Pärast mõnusat jalutuskäiku ja kadunud seenelise leidmist suundusime Seeneküla lipuväljakule. Ereda päikesevalguse ja binokli puudumise tõttu tuli tükk aega masti tippe uurida, kuni otsitav lõpuks silma jäi. Ahsoo…või nii siis… oli kahtlusi, aga proovima ju ikka peab… Kahest seljakotist väljapuistatud abivahendite sobivaks sättimisele kulus tükk aega, kuid lõpuks sai hakata esimesi vertikaalsuunas liikumisliigutusi tegema.
Toetusgrupp oli igati tasemel, kordagi ei heidetud ette liiga aeglast ega kohmakat ukerdamist, pigem ergutati põnevate lugudega ja isegi Virumaa tähtsaimast ajalehest sain ülevaate. Aega läks, aga ühel õndsal hetkel vaatasingi kõrgel mastis lehviva lipuga sentimeetrite kauguselt tõtt. Kõikus. Vaade oli hea. Maapinnalt kostus rõõmsate sipelgatena näivate geokaaslate hõikeid. Saimegi üheskoos hakkama. Üksi poleks saanud. Suured tänud kaaslastele, oli väga lõbus.

Tarmole tänud tõelise väljakutse eest!

Ülevaade Virumaa uudistest

Tarmo, kõrgemale saanuks ju..;)

Ladvas on alati ilusad käbid

lõbus...

chill...

 1 

Tegelikult logis muidugi Merle. Me, ülejäänud, üritasime seda üritust lihtsalt kuidagi toredamaks teha. Igaüks aitas, kuidas oskas: kes sõidutas kohale, kes tassis redelit, kes aarde üles leidis (jah, alguses me ei osanud nii kõrgelt otsidagi), kes laenas slinge, kes palvetas, kes hoidis meeleolu üleval, kes ajas mugudele mulli.
Nojah. Ilma Merleta poleks selle kõigega muidugi antud aarde leidmisel midagi peale hakata. Nüüd lepin sellega, et killuke minust (lilla pastaka näol) käis aarde juures ära kah. Aitäh eelkõige Merlele ja ülejäänud pundile - meil oli seal üsna lõbus. Ilm oleks võinud natuke koostööaltim olla ja Tarmo, ... kuna kõrguste aarded pole ilmselgelt minu jaoks, siis sulle tänud selle eest, et sa ronimisfanaatikute silmad särama paned.

 1 

Ütleme siis, et tegu oli "olukorraga tutvumisega"... aga nägu jääb ikka mitteleiu värvi siniseks, mis teha, kui seda kasvu ikka antud ei ole.

 3 

Kui juba multid tehtud said, siis käisime masti all ka ära, täitsa kena mast oli, ei saa kurta.

 8 

Eile kaardistasime olukorda, tuvastasime varustusevajaduse ja tegime ausa mitteleiu. Nägime aaret, aga kätte ei saanud, sest isegi püksirihma polnud pükstel, mida ronimiseks kasutada ;-) Teistel kaasas olnud kokkukäiva redeliga oleks saanud siin vaid nalja teha, leiule see lähemale poleks aidanud.
Mul kummitas pool ööd ja terve hommiku peas, kas ja kuidas siia tulla, mis võb juhtuda ja kuidas see lõpeb - halvimal juhul ei saa edaspidi lumelauatada ega lohetada ning otsin 1.0 maastikuga aardeid. Marje ei saanud samuti magada, kujutades ette, kuidas asi hapuks läheb. Sestap ta hommikul kohe Tarmole helistaski, et teda vajadusel päästma kutsuda või kasvõi mingitki turvavarustust laenata.
Jõudsime aarde alla veidi enne peitjat. Üks lapselapski oli soovinud kaasa tulla. Oligi hea, sest siis oli Marjel kellegi kätt kõvasti pigistada ;-) Kõige keerulisem kogu asja juures oli välja pakutud insenertehnilise lahenduse teostamine kikivarvul redelipulgal. Eriti esimese kinnituse, ülejäänud kaks läksid juba sujuvamalt. Korra kõvemini vägisõnu pruukida soovides palusin lausa lapsed eemaldada ;-) Lausutud roppused siiski aitasid - nagu meeste puhul ikka - sai vähe auru välja lasta ja selle tulemusena redeligi kinni. Siis algas minu jaoks lihtsam, aga teiste jaoks hirmsam osa - minek. Redeli lõpuni oli lihtne, siis kerge seljasirutus esimese oksani. Edasi oli juba tavaline ronimine. Arvasin ja pelgasin eile ja täna hommikul, et nii kõrgel on teistmoodi või ebamugavam-hirmsam, aga ei midagi. Isegi aarde juures linnukesena oksal istudes tundsin end rahulikult. Kahju, et telefoni kaasa ei võtnud, sest ei tahtnud, et see katki kukub ;-P
Aardes oli vahva medal, mille siiski sinna jätsin. Üritasin kõik kaasosalised püüdlikult kirja panna, et keegi nii kaugelt kaedes kahe silma vahele ei jääks (-: Vahepeal jalutasid mugudki alt läbi, kellele sai jamajuttu aetud. Tagasiminek oli veidi keerulisem - nagu allatulek ikka. Ühes kohas oli päris ebamugav, kus ei saanud korraga enam kolme jäset vastu puud hoida - mida ma tavaliselt ohtlikemates turnimistel harrastan, vaid tuli kahele esijäsemele loota. Lõpuks läks seegi korda ja allakäik sai jätkuda.
Kui jalad taas maas, oli kõigil rahu majas. Lõpp hea ja kõik hea. Korjasime kaadervärgi kümme korda kiiremini kokku ja võisimegi rõõmustada läbielatu üle. Pagana kõrgel on ikka küll, ilmselt nagu Kapuudki. Aare korras, valasin sellest pisut puusodi välja, kaupa ei teinud. Aitäh Tarmole sellisegi väljakutse eest! B-)

 3 

Eile oli koordinaatide jahtimisest laiskus kondiites. Seega otsustasime hoopis täna minna. Ilm oli ka tsipa parem. Sademeid 0 ja tuult mõõdukalt.
Igaks seitmeks juhuks kärutati peitja ka kohale. Juhuks, kui midagi peaks väga viltu minema ja on vaja karbi asemel hoopis oravat päästma hakata. Kohapeal panime pead kokku, mõtlesime välja insenertehnilise lahenduse ning saatsime orava orbiidile. Igatahes, on see nüüd tehtud. Täpselt ei oska öelda, kas teist korda tahaks seda läbi elada. Aga kõik on hea, mis lõppeb logiga. Täname peitjat väljakutse eest!

Peidukoht ära nähtud.

 1 

Justkui tavaks saav komme, et lähme värskeid aardeid otsima üks päev hiljem. Hea rahulik, keegi ei jookse kellestki mööda, väljas on valge, vihma ei saja ja üldse oli kõik okoo.
Tarmo uue kolmpaki asjus sai üheskoos mõnusad 4.5 km maha vantsitud. Seega võis hommikul mitu kalamarjasepikut süüa ;-) Mul polnud enne aimugi, et siinne maastik 5.0 on. Saabusime peale kahe eelmise aarde väisamist siia ilma abivahenditeta, sest ainus T.L.S.Coop redutas geokolleegide autos. Nullis nentisime, et tore on, et seda kaasa ei tarinud. Keris hoopis mõte homme pärast lohesurfi vähe asisema isendiga naasta ja end märjal puul oimetuks turnida. No ikka pagana kõrgele on see lipp tõmmatud ja latt seatud seekord. Aitüma kodukandi aarete eest!

Leitud.

Leitud.

 1 

Siin siis tänase päeva nael! Loomulikult oli Silver see, kes kastanid tulest välja tõi ja kõik ülejäänud veetsid all see aeg niisama meeldivalt aega. Silver kasseeris üleval vastutasuks nimedele logilehel igasuguseid lubadusi meilt sisse (igaks juhuks, kui äkki ise nii kaugele ei jõuagi) ja kui ta tagasi alla jõudis, siis oli tekkinud ka üks rippuv köis, mis pidi olema siis kiire ja lihtne otsetee puu otsa logiraamatu juurde meile ülejäänud laiskvorstidele. Kõigepealt ronis Miki, päris kõrgele ronis enne kui alla tagasi tuli. Siis tahtsin mina ka proovida, sest kes teab millal uuesti võimalus avaneb :) Miki hoolival juhendamisel jõudsin seal kottpimedas oma meelest üsna kõrgele (2-3m äkki) ja hakkasin juba avaikselt aru saama, mida ja kuidas täpselt tegema peab ja kuna see oli palju lihtsam kui arvasin ja tekkis juba väike lootus ka ise logiraamatuni jõuda ... kui öeldi stopp ning kamandati alla tagasi. Näh! Miki ütles, et ei usalda minusugust plähmerdist kõrgemale ronima, sest ei suuda mind allatulekul juhendada kui olen liiga kõrgel ja ta ei näe, mis ma seal täpselt teen. Natuke hirmus oli aga lõpuks suutsin ka klambrit (võimistanimioligi) nii palju järele anda, et hakkasin vaikselt allapoole liuglema. Igatahes oli mul väga põnev ja teinekordki! Tänud peitjale aarde ja ronimisvarustuse, Silverile ronimisvarustuse paigaldamise ja logimise ning Mikile juhendamise eest!

 1 

Laheda õhtu kvintessents.Lubadusi ei jaganud,aga küll tuleb kord aeg vastuteeneks. Tänud seltskonnale!

 1 

Et selle õhtu advendikas nii mitu tundi kestab, ei osanud vist keegi arvata. Aga selleeest oli vägev. 3 advendikat ühel õhtul oli juba paras ports.

Tänud peitjale!

Tänud oravale!

Tänud seltskonnale!

 7 

Ah siin see avasündmusel välja reklaamitud ladvaõun pesitsebki. Info kogumisega probleeme ei olnud, tuli täitsa ludinal. Kohale jõudes aga pärast topsiku leidmist tardus nii mõnigi tegelane paigale. Eks ma teadsin küll mis roll minul siin täna veel kanda tuleb, sai ju varustuski ennetavalt kaasa võetud. Enne kui rakmeid peale sikutama asusin, pakkusin veel vabatahtlikelegi võimalust. Ei saanud kellegagi jutule. Tegelt tean küll kes oleks hea meelega selle ees ootava ülesande enda peale võtnud, aga pole vist päris õige kogu lõbu peitjale kinkida. Seega rakmed selga ja ootele. Ühe ülesande sai siiski peitja endale. Enda viskeoskust ma täna ei usaldanud, seega sai Tarmo oma kätt harjutada. Ei teagi kas ta mängis meelega koba, või ei tulnud lihtsalt need visked madala oksa suunas kuidagi välja. Seega lihtsam ja mõnusam tõus mööda köit lipumasti tippu jäi ära, vaid tuli tippu ikka raskemal moel vallutama minna. Ilm oli õnneks mõnusalt soe, kuigi märg puu ise ei olnud just kõige kutsuvam. Vaikselt sõtkudes olin mingi aja pärast teistest piisavalt eemal ja tõmbusin oma mulli. Teised kadusid vaikselt pimedusse ära, ainult vaikselt kostuv jutuvada ja aegajalt minule suunatavad lambid meenutasid, et ma pole üksi. Pimedusse kadus ka igasugune hirm ära, kuna kaugele alla jäävat maapinda polnud lihtsalt näha. Kui lõpuks olid kõrgused sellised, et üle puude hakkas tundma merelt tulevat tuult ja sellega kaasnevat kõikumist, jõudsin ka peaeesmärgi juurde. Nüüd olid ohjad minu käes. Aeg oli nime kirja panemise vastu lubadusi välja kasseerima hakata. Pikalt seda lõbu ei olnud. Kui ikka lubama hakati et mind maha jäetakse, tuli ikka tagasi tõmmata. Samas advendiaeg ja võib natuke lahkust ka üles näidata ning kõik kohalolijad said nimed kirja. Kui peitja ka sellest numbrit ei teinud, siis olgu nii. Karbi kaas kinni ja aeg oli lõbutsema hakata ning üks korralik kiik püsti panna. Pikalt siiski keerutama ei jäänud vaid andsin teistele huvilistele ohjad üle. Mikil sai järgmisena traksid peale ja nööri külge aheldatud. Tundus et üldtõed on tal selged, nagu oleks viimasel ajal kõvasti kuskil harjutamas käinud. Järgmine katsetaja oli Jaanika. Vot see oli lõbus vaatepilt. Jaanika nurga alt ilmselt mitte, vähemalt nägu oli küll vahepeal selline peas nagu oleks põõsast Edward Käärkäsi välja karanud. Kaupo oli täitsa sõiduvees ja üks puukene talle küll enam mingiks takistuseks ei ole. Sellega sai huviliste järjekord otsa ning öö võis väikse geotuuriga jätkuda.

Nüüd on siis Pealinna kõrval ka oma puu mis paljudele pinnuks silmas saab olema. Mulle meeldis, tekkigu aga juurdegi. Tänud.

 3 

Kui siia sattusin ja aaret nägin, siis arvasin täna mitteleidu tulemas, vähemasti endale. Ka mõni teine päev slingidega tulles oleks kahtlane, et nii kaua rakmetes rippuda kannatan. Õnneks pärast Silveri etteastet sai ka köiega ronida ning parajal kõrgusel ära käidud, et poleks imelik logi kirja panna. Ega neid võimalusi tuleb ära kasutada harjutamiseks ja harjumiseks, mine tea millal järgmine Kapuu tuleb. Oli igati tore õhtu Vääna-Jõuesuus, ega ka öö igav polnud...

 3 

Eelmiste aarete juurest tulime siia, kuid siin nii kiiresti ei läinud. Alguses oli Jasperil põnev, onu Miki tegi ka pulli, aga lõpuks tuli uni ja ta pani Madise õlal silmad kinni. Kui meie saadik alla jõudis, sättisimegi ennast minekule ning järgnevaid katsetusi me kahjuks ei läinud. Õnneks oli kõigil uni hommikuni magus :) Aitäh põneva õhtu eest!

 7 

Jasperi uneaeg oli vahepeal märkamatult saabunud, kuid kuna tegemist oli raskema maastikuga, siis tulime kaasa lootuses, et saab ka logi kirja. Kõigepealt prooviti köis üle oksa saada, aga kuna see mitme katsega ebaõnnestus, läks Silver slingidega asja uurima. Tükk aega Jasperi lõbustamist ning varsti oligi Silver kasti juures ning hakkas talle sobivate lubaduste vastu nimesid logiraamatusse kirja panna. Mul oli hea lubada, et võin ta ka teine õhtu peale korjata ning Liis siis lubas, et ta lubab mind aaret otsima :D Enne, kui Silver puu otsast alla tagasi jõudis, jäi Jasper mu õla peale magama ning kui Silver alla jõudis, tänasime teda viisakalt ja asusime kodu poole teele. Aitäh Silverile ronimast, aitäh ülejäänud seltskonnale ja aitäh ka peitjale. Oli äge, õige detsembrikuumuse õhtu! Kolmas FTF samal õhtul :)

Miki ja Jasper