Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vedama Mustjärv on Lääne-Nigula vallas Hindaste külas asuv 4,9 hektarine järv.
Järveni pääsemiseks on soovitatav alustada Tänavajärve kaldalt kas idast või läänest.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 11.0390' 23° 49.8420' |
![]() |
Parkla | 59° 10.6409' 23° 46.8670' |
Aarde sildid:
marjad (2), pikem_matk(>1km) (1), lumega_leitav (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8CZGY
Logiteadete statistika:
56 (100,0%)
0
1
1
0
0
0
Kokku: 58
Selle järvega tutvust tegemine jäi suure reede pooliku geopäeva viimaseks aardeotsinguks. Mõnus tunne oli seal seista - vaid mina ja loodus. Vihma tõttu oli juba kõhedus põue pugenud, st oli aeg sooja koju laste seltsi naasta. Aare korras. Aitäh peitjale toredasse kohta meelitamast!
Ahvena juurest peaaegu otse siia. Nii palju kui sai kasutasime järvejääd ja kuskilt pöörasime märgalale- sealt õnneks leidsime ühe jäätunud kraavi/jääraja mis meid kenasti aardeni viis. Tänud!
Ilusa ilmaga mõnus jalutuskäik. Eks see pinnas vähe niiske oli siin kuid õnneks jäid saapad kuivaks. Mustjärve jätsin puutumata, aga Tänavjärvest kalpsasin küll suure rõõmuga läbi.
Tänud
Ööbisime Tänavjärve lõkkeplatside juures ja otsustasime siia jalutada. Et ikka nii, et mööda Tänavjärve äärt ja siis üles Mustjärve poole. Ammu pole ausalt öeldes poole raba peale kondama sattunud, kuskilt võsast läbi murdnud, suvalisi radu otsitud jne. Jalgadealune ka nii pehme, et pulss oli rahuliku kõnniga laes. Aga koht on muidugi vaikne ja mõnus, tasus tulla. Aardeta poleks eales sattunud. Aitäh aarde eest :)
Olete kuulnud, mis häält teeb jääkirmetis, kui õrn tuul ja tillukesed lained teda lõhuvad. Mina polnud, aga nüüd olen. Nagu keegi mängiks klaaspärlitega. Imeline. Aga seda lusti oli vaid kolmandik teest. Edasi läks kaunikesti vaevaliseks. Aga tempo alla ja tasapisi jalg jala ette ta käidud sai. Täitsa tore oli, nüüd vähemalt õigustatult väsinud. Tänud peitjale
See oli väga vesine matk. Päris mitu korda jäi kummik sohu kinni ja teekond tundus venivat. Õnneks aaret märkasin ruttu. Pea kaks tundi sai seal mütatud. Lisaks kaotasin kinda ära. Tänud
Tulime siia mööda Tänavjärve äärt otse Ahvenalt. Matk siia oli kummikuga kergelt läbitav. Osa teest oli küll mudamülkaks muutunud, kuid mülgast oli võimalik vältida. Vahetult enne järve põgenes üks nastik puhmasse. Kohale jõudes oli leid kiire. Imetlesime järve, puhkasime ja asusime käo kukkumise saatel tagasiteele. Aitäh siia kutsumast!
Lõkkeplatsil nägime üht vennikest metallidetektoriga. Ma oleks väga tahtnud juurde minna ja paluda, et kas minu seljas olev metall on ka detektoriga tuvastatav, kuid pidin siiski jääma ontlikuks nunnaks, nii et võtsin suuna tagasi aarde poole. Andis ikka minna. Mõnes kohas oli veetase peaaegu kummiku servani, kuid üle ääre õnneks ei tulnud. Tagasitee oli juba kiirem ning õhtu eesmärk kõige vaevanõudvama maastiku vallutamises oligi täidetud.
Tänavjärve lõkkekohtade juurest alustasime oma matka. Ilm ja maastik oli vesine, aga kui kummikus pole auku olnud, siis oleksid jalad kuivaks jäänud. Oli mõnus matk tööpäeva õhtuks.
Teekond Ahvena juurest siia männi juurde ja autoni parklasse tagasi oli mulle igati meeltmööda. Kaunis udune sügishommik ja vaheldusrikas küllalt raske maastik. Aardega kõik korras, tänud kutsumast!
Lähenesime läänest. Kuna kaardi järgi läks tee/rada peaaegu aardeni, siis kummikuid jalga ei hakanud panema. Saime kõik jalad korralikult märjaks, kuid ei lasknud ennast sellest segada. Mõnus matk oli. Tänud!
Jalutasime mööda Tänavjärve kallast kuniks oli aeg kaardil nähtud mootorsõiduki rada üles võtta, selle alguse magasime küll maha, aga õige pea sai ta siiski leitud ja edasi oli juba mõnus astumine mööda sihti. Aare sai kiiresti leitud, puhkasime seal veel paare minutit, võtsime mõne leitud sodi kaasa ja astusime parkla poole tagasi. Tänud aarde eest!
Nii palju kihulasi, kui Veskjärve RMK platsil, pole ma kohanud. Pool nägu on ära söödud, ehk Geojaaniks paraneb ära. :)
Tänase päeva esimene aare, jaksu veel oli. Ega me ei teadnud, mis meid ees ootab, selgus, et väike rabamatk. Minu varbad said märjaks, kuid see oli pigem jahutav element. Aga parmud olid nagu elevandid suured, seisma jääda ei saanud. Tatsasime kohale, logisime ja padavai tagasi. Ei ole siin miskit raba või järve imetlemist. Kastsime ka meie end Tänavjärve, minul lõi ikka laine selja pealt kokku, karuonul vist mitte sedagi.
Tagasiteel läheme ka Ahvena aarde juurest läbi.
Märtsi lõpul sai alles siinkandis käidud ja Ahvena aare leitud. Too käik lõppes märgade jalgade ja katkikistud pusaga, mis tagasiteel auto juurde vahetult enne parklat tõkkepuu posti taha takerdus.
Täna, enne siia tulekut sai seltskonnaga Nõva kohvikus lõunat söödud ning peitja ühes meiega. Uurisin siis, et kas praegu peaks siia aarde juurde tulema kummikuga või piisab matkasaapast. Sain, et teada, et plätu on täitsa piisav :)
Nii läkski. Mina tulin plätudes, Anna tossudes. Teekond oli mõnus ja tegelikult täitsa kuiv, mõningaste pehmemate kohtadega. Neid vältides jõudsime aardeni täitsa kuivade jalgadega. Tagasiteel muutusime hooletuks ja siis said minu jalatallad ning ka Anna varbad veidi märjaks. Tegelikult aga oleks olnud võimalik ka seda vältida. Kui olime pool tagasiteest ära käinud ja Tänavjärveni jõudnud, siis ei pidanud me enam ahvatlusele vastu ning käisime ja kastsime end märjaks. Vesi oli päris kaugele välja päris madal, seega päris ujumiseks seda nimetada ei saa, aga väga kosutav jahutus oli see küll. Kui eile sai mõõdetud Toatse järves temperatuuriks 23 kraadi, siis ütleks, et siin ka vähem ei olnud. Väga mõnus ja jahutas need ülekuumenema kippuvad kehad taas maha.
Täna peitjat aarde ja selle mõnusa teekonna pakkumise eest!
Peale Ahvena üle vaatamist ja turgutamist võtsime suuna edasi Mustjärve poole. Ühel meist olid jalas madalad kummikud, teisel veekindlad matkasaapad. See tähendab poes öeldi, et on veekindlad ja nüüd siis oli esimene katsetus selle väite kontrollimiseks. Etteruttavalt peab ütlema, et mõlemal meist jäid jalad kuivaks. Alguses oli mõnus astumine metsarajal, siis nn kitserajal ja siis juba aimataval rajal. Tegelikult ei midagi hullu, maapind lirtsus aga ei mingit ületamatut takistust. Ümberringi on nii ilus loodus, õitsevad murakad ja sookailud ja veel mitmed rabataimed. Ainult hinga sügavalt sisse seda mõnusat rabalõhna. Teekond kulges kiirelt ja üsna pea hakkas paistma järv ja kiirelt leidsime ka õige männi. Peale logimist vaatasime üle ka järve, mis oli täna täitsa vaikne. Ei mingit lainetust. Tagasiteel hakkas tibutama vihma, aga see oli isegi natuke tore kui üksikud vihmapiisad jahutavalt näole langesid. Oli ülitore matk, rabas liikumine pakub puhast rõõmu. Täname peitjat ja palun peida veel selliseid aardeid, et saaks ilma laudteedeta ja ilma vööni vette kukkumata rabas loodust nautida.
Alustasime jalutuskäiku Veskijärve poolsest parklast. Rohkem kui kümne aasta taguse ulatusliku põlengu jäljed tuletavad siin seda õnnetust endiselt meelde. Õnneks on ka näha looduse visadust, mis oma tärkava rohelusega silma rõõmustab. Palava ilmaga oli rabas astumine paras koormus, oli märjemaid kohti, aga matkasaapaga sai siiski täiesti vabalt hakkama. Mõnus 5 km jalutuskäik. Aitäh peitjale.
Ahvena juurest jätkasime jalutuskäiku. Kaardil oli tee, looduses oli ka mingi rajamoodi asi, aga selle kõrval oli lihtsam käia. Märg ju oli, aga kohale siiski jõudsime. Küll oli hea tunne, kui tagasi jalutades jälle tahkemale teele jõudsime. Aitäh peitjale.
Auto jäi juba vanasse tuttavasse parklasse. Kummalised on need aja mõõtmed. See oleks olnud nagu eile kui Ahvenat külastasin, aga tegelikult sai käidud seal aastal 2015.
Ilus on siin. Kuni Tänavjärveni oli ju jalutuskäik pargis, aga tuul oli ikka päris kõva. Lained mühisesid järvel nagu merel. Edasine teekond oli ka täiesti mõnusalt läbitav ja juba olingi Mustjärve kaldal. Natuke soojemal ajal oleksin tahtnud siin väikese suplusegi teha. Tänud taas siia kutsumast.
Veskijärve äärest sai alustatud ja läbi põlendikeala matkatud sinnani. Round-trip oli 14km. Tiiruga ümber tänavjärve ja lõpuks siia Mustjärve kaldale ka jõutud sai. Kuigi 14km mööda rasket maastikku tuli tiir, siis sai kuidagi ka rahva siia meelitatud. Põlendikualad on päris huvitavad, kohutavas koguses puitu on ikka maas, millest tuli üle ronida. Siia saaks mõnusa uue ja võimsa tulekahju sellest materjalist. Tänavjärvest põhja pool olevad alad on ikka päris rängad läbida, kuid eks õhtuse lõkke ääres peab olema midagi meenutada kah.
Aitäh aarde eest!
Jalutasime läbi 2008.a põlendiku (vägev), ümber Tänavjärve Mustjärve äärde. Kui üks kummikufeil välja jätta, siis saime sisuliselt kuivade jalgadega/kummikute/saabastega :)
Vihma sadas ja jalad said korralikult märjaks. Ma ei olnud valmis selliseks ilmaks aga muidu oli tore. Aitäh!
Kuiva jalaga ei saa, aga mõnus astumine. Meie 49.
Varakevadine kummikiretk soistel aladel. Väga vinge. Tänud ilusasse loodusesse kutsumast! TFTC!
Mönus kummiku matk. Loodus fantastiline, koht kuhu keegi eriti ei satu. Super
Ei läinud poolt päevagi logimisega, sai kohe letti otse. Tänud mõnusa aarde eest.
Mõnus drive-in aare, kohapeal kaua ei läinud. Väga muhe, tänud :)
Algul suutis GPS mind sellisele teele juhatada, kus ma oma geomobiiliga küll läbi ei oleks saanud. Seejärel siis läksin juba seda teed mööda, mida ka varemalt korduvalt kasutanud olen. Meie lähenesime Veskijärve poolt. Olime vaevalt 100 meetrit käinud, kui nägin, kuidas krants vähimagi huvita siksakilisest voolikust üle astus. Ma ikka ise läksin teisest teeservast. Vaatasin, seisis ilusti paigal, proovis tegelane vast veel pilvetagusest päikesest mingit sooja kätte saada. Kuni Tänavjärveni oli krantsil üsna muretu astumine. Kui maapind svammiks kiskus, siis võttis tegelane tugevasti tempot maha. Aga ei hakanud tema teekonda kergendama, lasin tal ikka endal ka kogu pehme pinnase omal neljal tikul ära kõndida. Vahepeal oli küll kõht vastu maad, kuid ikka vapralt välja sikutas ennast ja edasi hüppas. Mustjärv täitsa tore paik, võimalik, et kunagi tulen vaatan, kas siin ahvenaid-hauge ka elutsemas. Tagasi minnes kamandasin krantsi veidi enne voolikut teisele poole teeserva. Voolik oli ikka omas vanas kohas, oli ennast ainult kerra tõmmanud. Kokkuvõttes oli igati mõnus astumine. Aitüma juhatamast!
Millegi pärast arvasin et see jalutuskäik tuleb vähe kergem, kui tegelikuses oli :D Suht nagu rabamatk lõpuks. Tänu rohkele veele oli olemasolev "rada" läbitav ainult veesõidukiga ja nii pidi raja kõrval pokuhüpetega suure osa teest läbima...ja siis veel tagasi ka saama. Päris väsitav oli kokkuvõttes, aga tore ikka :) Tänud peitjale!
Nii tore, et meil on meie must karvik, kes alati annab kaasas olles "muidugi lähme, Indy saab siis joosta" argumendi lettikäimiseks ja meile seega endi liigutamiseks. Astumine polnud just jalutuskäik pargis aga nautisin tänast matka väga, aitäh rabasse toomast :).
Kolmapäev - terve päeva paistab kontoriaknasse sillerdav sügispäike. Õhk on sügise värvidest ja mõnusast sügishõngust suisa paks. Peas kerkib plaan - sellist ilma ei saa ju ometi kuidagi raisku lasta. Selge, järelikult tuleb geotama minna. Vihmaste ilmade ja sügisega alanud kooli kiuste pole ju juba mitu nädalat mitte kui kuskile saanud. Mis seal ikka - kokkulepitud, nii kui kell 17 kukub, tuleb tormata koju, vahetada riided ja võtta suund Variku poole. Kell saab 17 - viskad pilgu aknast õue - sajab :( ...no ei ..enam plaani katki ka ei jäta - tuleb minna, kasvõi sajuga. Kohalejõudes jäi õnneks sadu järgi ja sai asuda rõõmsalt matkama. Kaasa haaratud kummikud olid ainuõige otsus - muidu oleks tulnud sellest üks väga pikk mättalt mättale hüppamise mäng. Aardejuurde jõudmine ei läinud muidugi nii libeda matkana kui oleks arvanud - otse loomulikult ei märganud me otseteed ja saime tänu sellele rõõmsalt keskkohani märgades puhmastes sumbata. Aga õige geopeituri indu ei vähendanud seegi - võidukalt aardeni välja. Hämarduva õhtu hirmus ilmatuma kaua just seda kaunist leidu nautida ei saanud aga kokkuvõtteks võib öelda, et oli ilmatuma mõnus matk üüratukaunis looduses :) Meie täname :)
Tänutäheks aarde leidmise eest, hakkas selgest taevast vihma sadama. No mida paremat ühest aardest veel tahta?
Eelmine kord, kaks nädalat tagasi Teeme Ära ajal ei tahetud siia tulla. Eks siis tuleb täna siin matkata, enne Hiiumaa praami. Veskijärve poolt jalutama hakates olid meeles Peetri sõnad, et tasub Maa-Ametit vaadata, muidu võib mööda panna. Olles korra Google kaarti vaadanud, kus vaid ainus teerada kenasti aardeni välja viib, mõtlesin mina, et peab ikka pime olema, kui selle raja silmist kaotad. Ja ets kae, kui üks kord telefonigepsu vaatasin, olimegi ~300 meetrit ainsamast hargnemisest mööda pannud.. Hea juhm tunne oli ja Peetri suhtes kasvas respekt veelgi. Saime seetõttu oma 400-500 meetrit pikema matka, mis seal ikka :-) Seda enam, et jõudsime praamisappa 15 minutit varemgi.
Aarde juures avaldus kena vaade mustale Mustjärvele. Isegi C:Geos kaarti vaadates paistab järve värv täitsa must. Ujuda seal täna ei proovinud, sest ehk oleks enne praami veel isegi mustaks saanud. Aarde leidsime aga valge inimese kombel kenasti üles. Leiust ja matkast oli meel hea. Isegi väike vihmatiba ei vääranud me meeleolu. Aitäh Markole kena matka ja meeldiva koha eest! Ussegi ei näinud. Aare korras.
Seltskond telkijaid oli platsi kaugeimas nurgas vihmaga võidu talitamas. Matkasime esiti järve ääres kulgeval rajal, mingil hetkel ATV rajal ja siis juba rajasime endile teed kõrges roos. Tagasiteel vist lõpuks leidsime sama raja, mida mööda kunagi aastal 2001 trügisime matkavarustuses ratastega samal suunal. Parklasse jõudsime tagasi juba olulisemalt märjemalt, kui teele olime läinud, suud mustikased. Õnneks järgmistes punktides oli jätkuvalt väga tuuline ja kuivatas tasapisi, kui just jälle ei sadanud. Tänud peitjale.
Oli väga seiklusterohke matkamine.Aitäh!
Minu eeltöö oli ümmargune null. Väljasõidu hommikul ei teadnud ma isegi, millised aarded plaanis on. Sellest sõltuvalt oli muidugi seiklust rohkem kui rubla eest. Kuna aarde juurde kohalesaabumise seiklus oli raskema maastkuga kui 3, siis olin kindel, et mujalt pääseb kergemini. Tore, et selle variandi kätte leidsime.
Aitäh aarde eest põnevas paigas!
Tänane esimene päris väljakutset esitav aare. Ilm oli selline, et hea peremees koera välja minema ei sunni. Geopeitur aga võtab kaasa hea seltskonna ning suundub loodusesse matkama. Vihma kallas. Taimestik, millest end läbi suruda oli kõrge. Aga miskit moodi see aare meile siiski lähenes. Tuleb öelda, et maastik ja taimestik oli üsna vahelduv. Oli huvitav ja ei muutunud tüütuks. Mõne koha peal oli üsna mugav astumine. Siiski mingid kohad suutsime valida oma raja ka läbi tiheda padriku. Igastahes oli pagana mõnus tunne, kui lõpuks see Mustjärv ja ühtlasi selle retke lõpp paistma hakkas. Siin lagedal saime esimest korda aimu, milline tuul täna mere peal möllas. Lagedamal alal oli tuulel ruumi koguda jõudu ja rammu ning puhuda. Joped-vihmakeebid võtsid seljas palju horisontaalsema asendi kui varem metsa vahel. Pikemaks peatuseks soovi polnud. Logi kirja ja tagasi. Mari korraldusel valisime tagasi kulgemiseks uued paremad rajad. Kuskilt õnnestus meil leida selline ATV rada meenutav jälg, mis meie jaoks väga soodsas suunas läks. Võsa vahel muutus "üherattaliseks", aga juhatas meid toredasti Tänavjärve kallasrajale välja. Tänud peitjale, oli tore kulgemine :)
Leitud Teeme ära sündmusjärgsel rabamatkal. Seltskond oli super, raba imeilus, teekond täpselt paraja pikkusega ja parajas koguses geolobaga möödus aeg märkamatult. Tagasi tulles korisesid kõhud sutsu vaiksemalt ja kuigi enamus seltskonnast oli eeskujulikult kummikud jalga ajanud, siis sai ka täitsa kuiva tossuga läbi. Tänud rabava rabaka eest!
Mõni retk on lahe just seetõttu, et saab suure kambaga lonkida ja geojutte lobiseda. Näiteks see siin. Parkisime auto kusagile pärapõrgu servale ning tegime mõnusa jalutuskäigu. Kuna eelmistel oli "Ahvena" veel püüdmata, siis pisike põige ning seal jäime Madisele vahele. Teekond aardeni möödus vahejuhtumiteta, kui välja arvata pisiasi, et oleksime kaagutamise käigus Tänavjärvele ringi peale teinud. Õnneks keegi märkas, kiire korrigeerimine ning varsti võiski aardeleidu tähistada. Madis kirjutas logi ning samal ajal kappas uudishimulik sisalik mööda ta teksaseid ringi ning oli valmis meile poseerima. Kiirelt fotosessioon enne, kui ta ära lippab. Pärast tuli välja, et sisalik ei kavatsegi jalga lasta ning pidime kõrrega kaasa aitama :). Tagasiteel õnnestus kohata nunnut rästikut, palju pohli, Peetrit ja Piiat. Aitäh!
LAKSamisele otsa tegime ka mõnusa geotuuri uute avaldunud aarete juurde.Aitüma jalutuskäigu eest
Tore matkake, olime siin Allaniga selle päeva esimesed logijad. Tänud matka eest!
Soopardireas suundusime siis kolmanda ühisele teele jäänud aarde poole. Oli parasjagu paterdamist, kuid kuivapoolses rabas puhas lust. Ja jälle leidsin end mõtlemast: rabad, kus on laudteed, on nagu museaalid vitriinis. Seal on inimese ja looduse vahele selge piir tõmmatud - rajalt ära kõrvale astu. Siin aga mine, kust tahad ja julged. Muidugi tähendab see pinnasele suuremat koormust ning mõnigi õrn õieke saab tallatud, kuid ometi (isegi kambaga ja pardireas) tunned, et siin oled loodusele lähemal.
Kas me eelistame, et "rahvas" käib korralikult ettenähtud radadel viitade järgi ja mööda teid ning "meie" läheme esivanemate kombel julgelt otse sinna kuhu saapanina näitab, või peaks geopeitur olema eriti eeskujulik looduses viibija ning kõige metsiku kahjustamist viimse võimaluseni vältima?
Teel aardeni sõime mustikaid, sinikaid ja pohlasid. Seeni tõesti ei kohanud, Karl oli ju kõik enne ära juba korjanud. Tagasiteel kotasime ka rästikuprouat.
Otsustasime päeva lõpetuseks ikka selle matka ka ette võtta. Ja tegime igatpidi õigesti. Ilm oli imeline. Nautisime vaateid nii varjusurmas maastikutele kui järvedele. Suhteliselt alguses ilmusid meile vastu geopeiturid, kes ajasid meil pea täis mingit rästikujuttu. Lasin siis Piia esirinda, naistel ju aegade algusest eridiil nende madudega. Peagi kadus aga vinksvonkside hirm, sest pinnas hakkas näitama ka jõhvikaid. Nii polnudki ime, et põrutasime õigest teeotsast sadu meetreid vales suunas. Olles veast aru saanud, keelasin Piial edasise kurameerimise jõhvikatega ära, sihtisime sihiku õigeks ja peagi leidsime ka õige raja üles.
Tagasitee oli samailus. Taaskord tänu peitjale, et näitasid neid meile seni käimata Läänemaa ilusaid kohti.
Siin oli aardevalvuriks mõnusalt sõbralik sisalikuke. Tänan.
Tegin väikese väljasõidu, et otsida mõned seened. Külastasin aarde mõlemat parklat ja korjasin nende ümbert kõik seened kokku, et järgmistel oleks sirgjoonelisem kulgemine. Enda 13,5km pikkust tracki nulli oleks küll huvitav vaadata. Saagiks sain 20-25L häid söögiseeni ja 75-100 suutäit pohlasid. Teekonnal sain rahet, vihma, müristamist, kuid enamus ajast oli saatjaks siiski päike. Väga mõnus piirkond siin Tänavjärve ümber! Ei oleks midagi selle vastu kui keegi teeks traili ümber järve :) Viimane lõik Mustjärve äärde oli oodatust lihtsam. Pärast kiiret leidu lebotasin pool tunnikest järve ääres. Kui poleks nii tuuline olnud, siis oleks võinud isegi ujuma minna. Aitäh! Mulle meeldis see matk Mustjärveni. Ühtlasi oli see ka minu GP4100.
Hommikune virgutusvõimlemine Mustjärvede juures. Maastiku raskusaste kombinatsioonis tatise ilmaga siia eile eriti ei tõmmanud, aga täna paistis juba palju parem. Sõitsin Veskijärve poolsesse parklasse - sealt küll tiba pikem maa kõmpida, aga juba tuttav rada katab enamuse distantsist, eks lootsin kergema vaevaga kohale saada. Sain kah - maastiku raskusastet kannataks mu arust pügala või vähemalt poole võrra langetada küll. Pinnas tundus peaaegu niisugune, mis kuivemal perioodil võiks varbad tossudeski kuivaks jätta. Täna muidugi mitte - nullile lähemale jõudes nirises taimestiku pealt vett kohe korralikult, tagasitee oli oma paarsada grammi raskem vist :o) Raba lõhnas üsna tugevasti, päris Mustjärve ääres meenutas aroom miskipärast arstikabinetti :D Logiraamatu kättesaamine polnud minu töntsi käpaga üldse liiga lihtne (vahest seetõttu ka kõrgema raskusega maastik?); et mitte midagi ära lõhkuda, kasutasin lõpuks taskus leidunud abivahendit. Ainus sissekanne oli peitja oma, niisiis FTF 7:13. Aitäh.