Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Raplamaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Uudishimu sai võitu ja astusime viltu vajunud uksest sisse. Mahajäetud uhke maja teiselt korruselt kostus tuulest puidu naginat ja pääsukeste kisa. Tere ka teile, kadunud hiilguse viimased elanikud. Vasakule jäi kunagine koolmeistri korter, hiljemgi elupaigana kasutust leidnud. Paremale nõukogude ajastu viimase kümnendi kinosaal. Vargsi hiilisime mööda ümaraks kulutatud trepiastmeid üles. Võib vaid ette kujutada kui paljude koolilaste kergete jalgade samme need astmed on toetanud. Või milliseid etteasteid on näinud see uhke lava siin kahe pottahjuga saalis nende kunagiste kooliaastate jooksul. Ühel hetkel kuuleme ühe hingega vaevu püsti püsiva ukse kääksumist ja läbi sajandivanuste massiivsete puidutalade kanduvat küsivat häält: “Uu, kes siin on?”
Liigume ettevaatlikult alla hääle poole. Ei olegi koolipapa Madis Oviiri vaim, on hoopis korstnapühkija. Käis mul mullugi mööda katuseid. Jäime vestlema koolimaja saatusest. Pärast kooli sulgemist toimusid siin noortelaagrid. Hiljem, kaheksakümnendatel, värises ja vappus see maja valju muusika, rõõmsate kilgete ja hoogsate tantsusammude saatel. Peod olid rajud. Vana Endli poeg sõidutas Järvakandist pidulisi klaasitehase tee-aa-kuuega. “Endli poeg, ehk siis minu isa” pistsin uhkustundega vahele. Näidati ka kino, alguses üleval saalis, hiljem all klassitoas. Selleks ehitati see silikaatjubedus sinna maja ette. Veel krooniajal müüs vald koolimaja sandikopikate eest maha, aga omanik siin midagi nende aastatega teinud ei ole.
**
Nurtu vallakool alustas koolitööga 1842. aastal. Võib vist päris kindlalt öelda, et see oli kui mitte ainus, siis üks vähestest juhustest Eestimaa koolide algusaastate ajaloos, kus talulastel õnnestus nii uhkes majas õppida. Tegu oli Uus-Nurme mõisa tühjalt seisnud häärberiga. Mõisa rajas siia, Nurtu maadele, kaugele kõigest suurematest teedest ja keskustest, Vigala mõisnik parun Berend von Uexküll oma lodevate elukommetega pojale 1781. aastal, et kohustused poja eluviisi ja kombeid parandaksid. Paraku seda ei juhtunud ja juba 1830. aastal oli mõis tühi ja maad Valgu paruni käes rendil.
Selles uhkes lossis said Nurtu poisid-tüdrukud õppida ligi kakskümmend aastat. 1860.a müüs parun mõisahoone maha ning vald ehitas omale uue koolimaja Kohtru tee äärde. Koolimaja kandis rahvasuus “vana Kamariku koolimaja” nime siin pikalt töötanud õpetaja Peeter Kamariku järgi. 1887. aastaks oli õpilaste arv suurenenud ja koolimaja jäi kitsaks. Vallal tuli otsida koolile uut eluaset. Nüüd osteti osa Silla talu maadest ja ehitati uus ja suurem maja. Silla vanas koolimajas oli kool 42 aastat. 1928. aastaks oli koolimaja jälle väikseks jäänud ja Velise vallavalitsus alustas Nurtusse juba neljanda ja viimase koolimaja ehitamist ning 1929. aasta sügisel kolis Nurtu kool uude ja suurde majja vana koolimaja kõrval. Vana maja lammutati. Nurtu kool püsis kuni 1964. aasta kevadeni, mil kool õpilaste vähesuse tõttu likvideeriti.
**
Nurtu kooli hiilgeajaks peetakse Oviiride ajastut, mis kestis kokku 60 aastat. Kui 1888.a tuli oma kodukohta kooliõpetaja ametit pidama peitja esivanem Madis Oviir, muutus tema eestvedamisel Nurtu elu väga palju. Alustas tegevust Nurtu meeskoor. 1890. aastal alustas proovidega segakoor ja 1892. aastal Nurtu pasunakoor, üks esimesi Vigala kihelkonnas. Madis Oviir oli õpetajaks siin 37 aastat, kuni ta 1925. aastal pensionile jäi. Oma vanaonu tööd nii koolis kui kooli väliselt tuli jätkama Liisa Oviir (Voore Liisa), kes osales ka aktiivselt Nurtu perenaiste seltsis ja mujalgi. Ka tema töötas siin pikka aega, 23 aastat ja viidi 1949. aastal Piirsalu algkooli juhatajaks.
**
Koolimaja on eraomandis, kuid aare asub katastri järgi riigimaal. Koolimajja sisenemine omal riisikol, peitjal ei ole siin õigust lubada ega keelata. Minge vaadake üle ka Nurtu kooli varasemad asukohad.
Vihje: pole
Lingid: http://www.velise.ee/koolid/8.html
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Muu | 58° 44.3310' 24° 35.3835' |
![]() |
Muu | 58° 44.7318' 24° 36.3027' |
Aarde sildid:
drive-in (2), soovitan (2), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8DCFA
Logiteadete statistika:
76 (100,0%)
0
3
0
0
0
0
Kokku: 79
Väga tore ja huvitav aardekirjeldus. Majja sisse siiski ei läinud. Aardeleid oli kerge. Tänan.
Peale lühikest inspekteerimist leidsin.Tore on näha,et maja renoveeritakse.
Mulle väga meeldivad need sada ja enam aastat vanad puidust riigiinfrad: koolid, raudteejaamad, vallamajad. Tore on näha, kui nad on tänaseni kasutuses, enamus siiski ei ole... Nurtu koolimajal on loodetavasti uus hiilgeaeg alles ees kui pererahvas siin jõudumööda toimetab; soovin nii majale kui aardele pikka iga ja peitjatele aitäh aarde eest.
Minu teelt on see maja siiani kõrvale jäänud, aga et täna oli aega laialt käes, siis alustasime siit. Täna oli kõpskingaga võetavate aarete plaan, sellesse plaani sobis see aare suurepäraselt. Mulle jättis koht väga helge ja hea tunde. Selline mõnus aura tundus olema. Tore et siin aare on. Loodan, et majal on ka veel paremad ajad ees ootamas. Aitäh!
Mustmiljon korda siit mööda sõitnud, aga miskipärast aare siiani võtmata. Nüüd oli aga põhjust tulla, sest olime nädalavahetusel Nurtus ja siin kooli juures toimus pidu. Oli lava, esineja, DJ, toitlustus, lõke jne. Korralik külapidu. Enne pidu sai siis aaret nillimas käidud ja perenaine oli lahkelt nõus ka koolis tuuri tegema. Võrreldes selle ajaga kui me siin Mihkliga kunagi enne aarde avaldamist luusimas käisime, oli veidi siiski muutunud. Uued aknad, kino kast maja eest lammutatud, mõned ruumid elamiskõlbulikuks tehtud jne. Eks see töö ole meeletud ja pererahvas ise vaikselt nokitseb, nii et kõvasti tahet ja jõudu neile!
Kui maja juures peatusime, jõudis siia ka teiselt poolt üks auto ja jäi seisma. Ootasime siis pisut, mis saab kuni teine auto sõitis edasi. Vaatasime eemalt maja üle - tundub, et hiilgus järjest taastub. Logisime aarde ja jätkasime oma teed. Aitäh peitjale!
Täna ei olnud kodus kedagi. Sai vaikselt logida. Tänud
Arvo, maja uus omanik mängib ka geopeitust, on aardest teadlik ja on ajaloo huviga. Tema logi on rahvusvahelisel lehel.
Mul oli soov seekord kodutee väheke tiiruga teha. Eneli magas kõrvalistmel ja polnud protesteerimiseks just eriliselt heas positsioonis. Ta ärkas siis, kui kruusateele sattusime ja mõned kilomeetrid hiljem saime köie otsas sikutada tee peale jäänud kohalikke fordimehi. Saime aru, et nende kärakas ei hakkagi enam kunagi käivituma, tõmbasime jee ja jätsime nad jumala hooleks.
Kohale jõudes selgus, et tõsised ehitustööd käivad, kõvasti on võsa võetud ja ka puid maha saetud. Vaid kummardus, kui kellelgi on jaksu sellise mastaabiga hoonet hakata taastama. Võimas! Aare siiani veel alles, ei tea, kas omanikud polegi näinud või neile sobib, et nende maja juurde miski viitab. Samas on maja ajalooga maja ja kui omanikud ka ajaloohuvilised on, nagu mina, siis ei peaks neil selle viitamise vastu ka suuremat olema.
Igastahes uhke hoone. Loodan, et kadunud hiilgusest saab taasloodud hiilgus!
Külastasime Jaanihanso Siidrivabrikut, kuulasime muusikat ja pärast sõitsime ja vaatasime kooli üle. Aitäh.
Tegin ka väikese peatuse koolimaja ees, sisse kolama ei läinud, panin lihtsalt nime kirja. Aitäh aarde eest.
Leitud. Tore vähemasti, et see erakätesse läinud hoone lihtsalt ei lagune vaid näha on, et hoones tööd käivad. Tänud!
Eelmisel korral, kui olin Dilemma ees jäi see aare kripeldama. Täna siis peale edukat Viljandist lahkumist aga võtsin selle aarde servapidi endale sihiks. Et võib-olla, äkki siiski... Udupea, nagu ma olen, tsipake sihitu kindlas sihis liikumisel, ei valinud ma vist mitte kõige otsemat teed. Ja kui Libatses uurisin GP-lehte, siis pani veidi ohkama küll, et 13 kilomeetrit ja ilmselt kruusateed. Hetk kõhklusi ja siseheitlust endaga, kuid teelt ma kõrvale kaldusin. Üllatuseks polnud üldse terve tee kruusaga kaetud, vaid mingid imelikud jupid vaid. Nii läks see 13 km kiirelt ja kui kaugemalt suur maja paistma hakkas, siis polnud vajagi telefoni juhatust kuulata. Juba autost väljumata võis aru saada, et siin on omanikel plaanid tehtud. Uus uks, sildid eramaa ja videovalve kohta, postkast ja pügatud kuused-elupuud tee ääres. Kinni löödud aknad... Ei ole enam maha jäetud paik.. Nii otsisingi aarde üles, logisin ära ja kuskile rohkem kolama ei läinud.
Äkki ei olegi enam kadunud hiilgus? Äkki on leitud hiilgus?
Viimastel kordadel siin Rapla-Pärnumaa servadel suurelt teelt kaldumised on aga tekitanud tõelise mõttetulva. Kui jätkusuutlik ikkagi on see linnastumine, kui maakohad, äärealad vaid hingitsevad eriliste entusiastide najal. Kes seal elavad, elada oskavad, suudavad... Hing käriseb ribadeks ja enam ei tea ise ka, mida tahaks...
Aitäh!
Kordan end, ükskõik, kui mõttetu mõnikord see tops ei tundu, siis ikkagi on hea see aare, mis tekitab mõtteid, emotsioone.
Väike põige Tallinn Pärnu trassilt. Vaatasin maja üle. Paistab, et sellele puhutakse elu kenasti sisse. Leid ise kerge ja kiire. Tänud peitmast!
Kohale jõudes oli kellegi auto maja ees, väga imelik oli auto juurde otsima minna. Aga hiilides sai mindud ja õnneks aaret väga kaua otsima ei pidanud, vahele ei jäänud seega kõik hästi, tänud :)
Navi juhatas ja mina keerasin, keerasin ja nägin midagi väga vana. No nii vana kohta keegi ju ei peidaks. Näppisin navi ja see näitas veel ühte koordinaati. Kah oli vana koht, kohe väga vana. Aarde leidsin, oligi elupuud rapsitud ja aare paistis üüber avalikult. Aga mugu seda ikka ei märkaks. Tänud!
Nurtu koolimajal on nüüd uued omanikud, kes on võtnud maja eest hoolitsemise oma südameasjaks. Aknad ja uksed on tänaseks plaatidega kinni pandud, seega enam sisse uudistama ei pääse. Ka aarde asukoht tulevikus muutub, sest uutel omanikel on plaan hoone esist avatumaks muuta. Igaljuhul väärt ettevõtmine ja palju jaksu neile selle väga suure töö tegemisel. Mine tea, võib-olla polegi varsti tegu enam kadunud hiilgusega!
Rahvusvahelisel lehel kirjutab maja omanik nii: "Aare asub väga heas kohas. Soovitaks kõigile minna uudistama seda koolimaja. Tänase seisuga on majal uued omanikud kes loodavad anda majale uue hingamise ja taastada see kaunis hoone. Väga ilus tutvustus maja ajaloo kohta kirjutatud. Kui kellegil on soovi tutvuda ka kooli kroonikaga millest tutvustuses räägitakse siis soovitan uurida maja uutelt omanikelt või teha päring Rahvusarhiivist. Väga põnev lugemine!
Suur tänu!"
Vastemõisa superlaadalt lahkumise hetkeks veel vihma ei sadanud aga kui autonina oli juba Hüpassaare pöörde juures, kallas küll ja nii ei hakanud täna sinna minema. Ega Taavil polnud vähimatki aimu, kus ma teda suunan ning eriti kahtlaseks läks asi Vändrast vasakule liikudes. Peale asfalti, kruusa ja pori jõudsimegi kohale. Aarde leidsime ruttu, piilusime ukselt sisse kuid kedagi polnud kodus. Ilmselt kohalikud jätavad kiisudele(?) toitu maja kõrvale. Exel läks peaaegu õnneks üks lisa kõhutäis saada. Nurtu koolist sõitsime kogemata mööda aga Vana Kamariku kooli proovisime näha - täitsa võsas peidus hooned. (514) Aitäh!
Vaatasime seda koolimaja ikkagi väljast...ja panime ka nimed logiraamatusse kirja :)
Teekond Munalaiu sadamast koju kulges läbi aarete. Kool oli nukras seisus, ukse vahelt piilusin, kuid sisse ei kippunud. Aitäh kohta tutvustamast.
Käisime vaatasime asja üle ja tõdesime, et maja hiilgeajad on tõepoolest ammu möödunud. Aardesse panime ka nimed kirja. Aitäh peitjale.
Kui seinal olevat kalendrit uskuda, siis veel 2009 elas seal keegi. Peitjale tänud kohta tutvustamast!
Koduteel tegin korraks kõrvalepõike suurelt maanteelt. Aare korras ja logitud.
Selle aarde puhul ma alustan peitja tänamisega: aitäh siia juhatamast! Leid tuli kiirelt, kuid kohe oli ka selge, et ega siit ülearu kiiresti minema ei saa. Mind on eluaeg paelunud mahajäetud kohad ning kui on veel võimalus nii uhket häärberit uudistada, siis ei saa seda lihtsalt kasutamata jätta. Kassilikult hiilivate sammudega, sest ei tahtnud segada majarahu ning veidi vetruv põrand jalge all pani samuti eriti hoolega valima, kas, kuhu ja kuidas astuda. Üritasin ette kujutada, mismoodi võis maja hiigelaegadel kihada. Kahju oli vaadata, kuidas see kõik on lihtsalt jäetud hääbuma. Ja täitsa huvitav oleks teada, kes ja millal oli üles seadnud juba ka varasemates logides mainitud nöörlõksud. Tänaseks olid need küll enamus lõhutud, kuid siiski ära tuntavad. Peale ettevaatliku majaga tutvumist sulgesime korralikult ukse ning jätsime kunagi suursuguse hoone oma paratamatut lõppu ootama.
Koju me ikka ju otse ei lähe. Seekord keerasime siiapoole. Oli kui äge maja. Igasugu ruume oli ja tuvastasime sees, kuid kus klassiruumid veel lisaks neile olla võisid välja me ei mõelnudki. Lahe 2 korruse kuivkäimla.
Pärast logimist piilusime sisse ka. Kahju ilusast majast. Aitäh!
Ümbruskonna teed on uskumatult kurvilised ja huvitavad. Kuna olime siinkandis seiklemas, siis otsustasime ka selle teeäärse aarde üle vaadata. Aare paljastas end kiirelt, tegime tiiru ka ümber tondilossi. Nagu ilmutusena teisest ajastust mõjus tagatrepi juures rohus lebav jõuluvanadega savikruus.
Milline vägev koolimaja, kujutasime ette kuidas siin võis päris rahvarohke omalajal olla. Aardeleid ise käis kärmelt ja ega kauem poleks tahtnudki peatuda, sest just säranud päike oli asendunud valju tuule ning vihmasabinaga.
Kurb on lugeda, milline võimas hoone ja milline elu käis siin kunagi. Aga tee või tina, tänapäeval on võimatu siia noori õppima meelitada, kui neid lihtsalt ümbruses ei ole. Tõeline kadunud hiilgus, mis väärib aardega tähistamist.
Mina olin täiesti vaimustuses, sest mul on kohe eriline tõmme sedasorti majade vastu. Loomulikult läksin piilusin sisse ja nägin nii mõndagi sellist, mille tõttu oleks tahtnud juured alla võtta, mõne mustri üles sehkendada või vähemalt veel pikemaks ajaks uudistama jääda. Kui Nurtu kool teeb avatud uste päeva, siis andke palun teada.
Aare kenasti kohal. Vaatasime ka sisse - paras kummitusmaja. Tänud
Kirjeldusest ja vihjest ei teadnud ma midagi, kohale jõudes pakkusin üht objekti ja seal ta oligi. Tänud peitjale.
Olid ajad! Kahju neist vanadest majadest, mis on kunagi olnud täis laste kilkeid ja elu!
Aardega läks kiirelt. Aitäh!
Väike peatus kooli trepil logimiseks. Tore tutvustus ja tänud juhatamast!
Tänu geopeitusele on nüüdseks see kant ka põgusalt nähtud.Aitüma juhatamast
Õues hakkas juba kergelt hämarduma, kuid sellest napist valgusest piisas, et topsile kiirelt küüned taha saada. Pärast logi kirjutamist vahtisime ka kümmekond minutit majas ringi. Oli ikka täitsa uhke koolimaja omal ajal, aktusesaal ja puha kõik olemas. Aitüma tutvustamast!
Eks ta nende vanade hoonetega maakohtades ole - rahvast jääb külades üha vähemaks, koolid sulgetakse, nii ka muud hooned, mis kunagi on olnud väga vajalikud ja olulised kohaliku rahva jaoks. Paratamatus. Ilmselt.
Aardega läks kiirelt. Aitäh kutsumast.
Ei oskagi kusagilt alustada logi kirjutamist. Lühike kokkuvõte oleks: kui kohale jõudsime, siis kaks autot juba seisid nulli juures ja seltskond ajas väljas juttu. Peatasime auto, tutvustasime endid ja kuna teistel oli juba aare leitud, siis tegime väga kiire leiu ja läksime hoonega tutvust või õigemini taas-tutvust tegema. Aitäh.
Mis puutub kadunud hiilgusesse ehk Nurtu koolimajasse, siis on õnnestunud klubi hiilgeaegadel isegi paar korda seal sees viibida. Seda kui palju kordi olen bussiga vanast koolimajast mööda sõitnud, ei oska üles lugeda. Olid ajad kus buss sõitis lausa kaks korda päevas Valgust Pärnusse ja tagasi ja ikka koolimajast mööda. Koolimaja muutus minu jaoks üheks teekonna punktiks 1,5 h reisi kestel vanaema ja vanaisa juurde Valgusse. Bussid ei sõida enam Pärnust Valgusse aastaid ja ka enda tee valik onu juurde on kujunenud teiseks. Seega oli huvitav võtta taas suund Libatsest Nurtu poole ja vaadata, mis aastatega muutunud on.
Huvitav on lugeda, et aarde peitjal on kohaga oma isiklik suhe. Sama on ka minu isa poolsetel esivanematel. Pärit on nad samast Oese e Ojaäärse küla Matsi talust. Seda kuidas nad Valgusse sattusid võib juba lugeda toodud lingil olevast esimesest lausest ja sellega minu seos Nurtuga katkeb.
Kirjeldus juba aarde ilmumisel läbi loetud, selle eest aitäh! Teekond Libatsest siia oli mööda teid, mida küll kunagi sõitnud pole. Ja siit Dilemmani ka mitte. Maja väljast üle vaadatud ja aare leitud, korras.
Viis päeva Pärnus, on aeg end koduteele seade. Teele sättisime veel kolm aaretki, see neist esimene. Omal ajal kindlasti uhke koolitare olnud, nüüd hiilgus hääbunud - just nagu nimi ja kirjelduski tõdevad. Õnneks lugesin veebis logides ka kirjelduse otsast lõpuni läbi - igavesti kasulik lugemine. Tore tõdeda, et peitjal selle paigaga isiklik suhe on.
Aare korras, leitav ja kenasti peidus. Aitäh ajalugu tutvustamast!
Õhtusel aardekulgemisel jäin mina tagasiteel mõtetesse. Kadunud hiilgus ja kunagine koolitee, koolimaja. Samatühjad ja mahajäetud tunduvad mulle ka kunagine Kunda Keskkool (kuigi seal käib vilgas koolielu), aga see pole enam nagu üldse see mis see kool oli siis kui mina koolis käisin. Loomulikult säravad seal praegugi hetke kuningad ja kuningannad, boheemlased ja nohikud, kiusajad ja kiusatavad, õpilased ja õpetajad. Küllap on kadunud hoopis minu kunagine, selleaegne hiilgus. loodetavalt küll asendunud uue ja paremaga, aga mine tea äkki pole ka. Isegi kooli kokkutulekutel viibides tajun ma igast nurgast ja ka kõigist klassikaaslastest vaid kunagist aga praeguseks kadunud hiilgust. Seega mitte keegi tulevikus ei mäleta meie kunagisi, ega ka praeguseid kõrghetki. Neid tuleb nautida hetkel kui need parasjagu käsil on...
Samasugust tunnen ka Tartu ja sealoleva ülikooli suhtes
Aarde leidmine käis käbedalt, tegime majale välise tiiru peale haarasime puu otsast paar maitsvat õuna ja siis saabus dilemma, minna sisse ka vaatama, või siis mitte. Viisakas nagu pole, aga jällegi, kauaks sellises konditsioonis maju ikka vaatamiseks pakutakse. Uudishimu sai siiski võitu ja tegime pisukese sisetuuri ka ära. Hilisemal uurimisel selgus, et antud hoonel on Malvaste koolimaja näol ka sõsar olemas, mis sama projekti järgi ehitatud ja mis on märksa paremas konditsioonis, kui see Nurtu eksemplar. Tänud juhatamast, väga huvitav koht.
Peale Varssavi vallutusretke pidasime armastatuga plaane rahulikult võtta. Peale Gothamit ja tervislikke pannkooke, aga geopisik sügeles ja rahuliku muuseumi ja spa plaanide asemel panime käbe riidesse, söögid-joogid kaasa ja minekut. Kadunud hiilguse Nurtu kool kõlas põnevalt ja seda ta ka oli! Suur tänu peitjale tutvustamast ning suured tänud! :)
Päev meile oli planeeritud täis igasuguseid uhkeid tegevusi ja lõpuks ikka otsusasime väikese tripi kasuks, sest spas soomlaste vahele kiilutuna olemine ei tundunud eriti hea mõte lõpuks. No ja geopeitus viib alati uutesse ja huvitavatesse kohtadesse. Nagu ka see siin, Nurtu kool. Ei saa salata, et käisime ja uudistasime ka maja seestpoolt. Väga tore oli, aitäh :).
Öises vaikuses peatub mööduv auto. Uks avaneb, geopeitur väljub, süütab kükloobi ja suunab valgusvihu aardele. Toimub kiire logimine. Siis tõuseb pilk ja justkui ei kusagilt kerkib silm ette kadunud hiilgus.. nukker ilu riivab hinge. Tuli kustub ja teekond jätkub. Vaikust lõhestab vaid peas silent discona kõlav Кино-Кончится лето Tänan.
Ojaa, aare täpselt minu maitsele! Huvitav ajalooline lugu ja äge koht. Kõigepealt panin logiraamatusse nime kirja ja kuigi mul oli üsna kiire, ei suutnud ma vastu panna kiusatusele tõsta kivi ukse eest ära ja uurida uhket koolimaja lähedamalt. Põrandad ja trepid täitsa tugevad veel, kuid paljudes tubades valitseb paras korralagedus. Käisin vist enamus ruume läbi, kaasa arvatud lakapealse. Kujutasin ette kooliaega ja pidude aega. Rohkearvulised voodikohad pakkusid ka mõtteainet, et kes siin viimati elada võisid. Mina tänan selle aarde eest. Soovitan silt juurde ning GC lehel saab ka ühe FP. Aitäh!
Leitud öisel tagasiteel Muinastulede öö ürituselt. Pimedas koolimaja tutvust ei teinud, panime logi kirja ja edasi kodu suunas.
。◕‿◕。
Tänud peitjale :)
TFTC!
。◕‿◕。 。◕‿◕。
Hea lihtne leid. Tänud peitjale.
Kadunud hiilgus on tänane nukrus. Käisime ja sirutasime selga ja jalga ning möödaminnes logisime. Tänan!
Peale Dilemmat tekkis dilemma kas siit ka läbi sõita või mitte. Õnneks ikka otsustasime sõita, vägev hoone - kahjuks ei olnud aega pikemalt uurida ja kimasime edasi Pärnu suunas.
Olin aardest 4 kilomeetri kaugusel paar päeva kolleegidega "levist väljas". Kui aare avaldati, oli koosviibimiseni päevake aega. Kuna mu kodust siia on 180 km, ei hakanud ma kohe tormama aga kerge FTF-i või STF-i värin siiski oli. Õnneks kadus see kohe peale esimese logi ilmumist :)
Tänud aarde eest!
Tegime oma plaanitud teele väikese haagi sisse ja üllatus - üle aastate FTF. Tänud aarde eest!
Pilvealune vihmaeelne ilm sai mööda ja asendus kena päiksepaistega. Peab ikka enne kooliaasta algust koolimaja üle vaatama. Siin mängisid lapsed parajasti ilmselt nukkudega seotud õudusfilmist inspireeritud stseene läbi, toad olid nööre täis veetud ja nukk rippus uksel. No andsime siis oma ilmumisega panuse nende fantaasiatesse. Igatahes jäi majas sees hiirvaikseks kui hakkasime ûmber maja liikuma :) Ja oh kui mõnus üllatus, kes oli teinud ftf, kahju, et ei kohtunid. Stf läks annaalidesse. Aitähh saatmast kohta kuhu ei ole mitte kunagi sattunud ega ka ilmselt ei satuks. See on eriti mõnis aarete otsimise juures.