Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Nullis aaret pole. Ära majarahvast häirima tule.
Eelmine aasta vaatasin ma Otepää Ironmani kõrvalt ja võtsin vastu otsuse osaleda. Teie olite ühed esimesed, kes sellest kuulsid läbi minu logi Raudmehe aarde juures ( http://www.geopeitus.ee/aare/527) aga aaret ikka endast nii kaugele ei peida. Aare viib teid kohta, kus võib mind tihti trenni tegemas näha, seega saab nimetada üheks väga tähtsaks kohaks minu Ironmani teekonnal. Otepää Ironmanist ja minu osalemisest. Ironman Otepää 70.3 on poolik Ironman, see tähendab, et ujutakse 1,9km, ratast sõidetakse 90km ja joostakse poolmaraton. Augustis saab kaasa elada triatleetidele täispikal Ironmanil Tallinnas. Sellel aastal osales 600 triatleeti nii tippsportlaste hulgast kui ka muidu harrastajatest. Minu eesmärgiks oli läbida rada. Kuna igal alal on ka ajapiirang (nt ujumises 70 minutit), siis oligi eesmärk need ikka ära teha. Kõige rohkem kartsin ujumist, milles olen ka väga väga nõrk (2018 suutsin esimest korda 400m avavees ujuda). Aga sai tehtud minu jaoks väga hea ajaga ligi 47 minutit (lootsin tunniga hakkama saada). Tegin ka oma kõige esimese kalipsoga ujumise. Ratas oli kergem kui kartsin aga kaks korda sõita Pühajärvelt Kanepisse võttis jalad korralikult läbi, mõni küngas oli nii pikk ja järsk (tõuse ca 800meetrit). Maanteeratta alles sellel kevadel ostsin, arvan, et lisavarustusele läks teine samapalju (aerobarid, pudel seal vahel, remondiks vajalik, puhastusvahendid jne). Ratta külge sai kleebitud vist 6 spordigeeli, kotis oli 5-6 batooni, rosinad olid kombe taskus, aerobaride vahel oli üle liitri vett, pudelihoidjas spordijook. Kuigi mu tugevaim ala on alati jooksmine (jooksul on mu treeningutes suurim rõhk ja loen seda oma põhialaks), siis oli see tolleks hetkeks kõige raskem. Kuigi keskmine tempo oli nõrk, siis Ironmani sees saan jääda siiski rahule. Kaks ringi ümber Pühajärve, koos kõikide tõusude ja mõõnadega sellel ülimalt kuumal päeval. Kokku olin rajal 6 tundi ja 34 minutit. Aastal 2020 võiks saada aja alla 6 tunni - prooviks ujuda alla 45 minuti, ratast sõita 3 tunniga ja poolmaratoni lõpuks seal 2 tunni ja 15 minutiga. Mis edasi? Jätkan triatloni ja jooksuga. Selle sügise suur eesmärk poolmaraton alla 2 tunniga ära joosta. Järgmisel aastal Ironman siis 6 tunniga ja triatloni Eesti Karikavõistlustel tõsta end lõpuks vanusegrupis poodiumile (liiga palju neljandaid kohti).
Nüüd aardest Kuna see on egoistlik ja eneseupitamise aare, siis alljärgnevalt ka egoistlikud küsimused. Koordinaadid on kujul 59ºA,B’ ja 25ºCD,E’.
A: Aastal 2019 loodan joosta poolmaratoni kahe tunniga. Mitu minutit olin ma sellest kauem Otepääl rajal?
B: Võta mu jooksuminutitest maha mu koht vanusegrupis peale ujumist.
C: Mitu minutit ma ligikaudu pean oma ujumisaega parandama järgmisel aastal?
D: Mitu minutit kulus mul teises vahetusalas?
E: Minu koht üldarvestuses.
Head otsimist, kohtume võistlusrajal!
PS! Logisse võiksid kirjutada ka ühest endale meelde jäänud spordiüritusest.
Vihje: Tähelepanu, valmis olla, start
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Lõpp-punkt | Geokontroll 75/576 |
Aarde sildid:
lumega_leitav (1), drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8B580
Logiteadete statistika:
70 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 71
Neid vastuseid sai siin otsitud ja otsitud, igal pool veidi varieeruvad. Lõpuks sain tulemuse kätte. Aardega läks lihtsamalt, kuigi logiraamat märg. Aitäh!
Raudsete naistega sain ammu hakkama. Täna pöörasin kodutee siit kaudu. Tänan.
Kunagi proovisin lahendada, isegi mingid protokollid leidsin, aga siis lendas ta poolikuna teiste omasuguste juurde karpi oma aega ootama. Nüüd see aeg siis saabuski. Lugesin logisid ja kuna need lahenduskäigu suhtes eriti optimismi ei süstinud, siis õnneks oli kasutada ka väheke sõbralikum variant. Täna testisin oma uut autot ja selle aarde juurest teekond läbi käänata tundus igati mõistlik tegu. Logirull oli küll jumalast märg, aga mu hoolduskotike koos kõige vajaminevaga oli jäänud teise autosse, seega ei saanud asja parandada ka. Ettevaatlikult keerasin neid lehti ja ühe pooliku peale panin omagi nime kirja, kuigi seal oli järg 2022. aasta juures. Aga igatahes logitud. Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest.
Kunagi sai üritatud mõistatust lahendada kuid kontroll andis järjepidevalt vaid punast. Aga nagu paljude asjadega, andis ka sellega aeg arutlust ning nüüd oli aare noppimiseks küps. Aitäh!
Ei olnud selle geokontrolliga koostöö üldse nii lihtne. Lõpuks ta ikka naeratas mulle. Kohapeal sattusin kohe õigesse kohta ja sai ka logi ilusti kirja. Rerenaise ees peab muidugi mütsi maha võtma, et suutis sellise raja läbida. Mina pole veel seda hullust suutnud ette võtta. Tänud aarde eest ja jaksu võistlustel.
Ei tahtnud see kontroll kuidagi roheliseks minna. Sai hiljuti uuesti ette võetud ja kuna hakkas selgeks saama, et kuhu see täpp kukkuma peab, siis muutsin vajalikke numbreid nii kaua, et sain rohelise kätte. Edasi oli vaid kohale veeremise vaev. Päike paitas põske kui nime kirja panin. Aitäh!
Koordinaate sain vastuseks erinevaid, geokontrolli jaoks ei sobinud neist kahjuks ükski. Siiski sai abiga lõpus käidud.
Tänud peitjale ja ka varasemale leidjale!
Arusaamatu, et kas peidukoha koordinaadid on vahepeal muutunud? Sest geokontrolli ei õnnestu kuidagi roheliseks saada.
Tallinna - Juminda rattapäeva esimene aare.
Kui mõelda enim meeldejäänud spordisündmusele, siis väänan vastust ja ütlen uue ratta ost. Olen terve elu rattaga sõitnud, kuid pigem sellise hinnaklassi algusesse kuuluvaga. Eelmisel sügisel soetasin tõenäoliselt ka lastelaste ülikoolifondi laiaks lüües endale gravel tüüpi ratta ja ma ütlen ausalt, et ükski ost pole mu elukvaliteeti nii hüppeliselt ega üllatuslikult tõstnud. Ta sisuliselt sõidab iseenesest. Mäletan, et ligikaudu 5 aastat tagasi õnnestus mul just nimelt pigem madalama hinnaklassi - aga muidugi südamelähedase - rattaga rongist maha jääda, mistõttu väntasin ühes päevas 180km. Ja ma surin. Veel mitu päeva. Uue sõbraga olen sageli päevas > 160km kulgenud ja ma isegi ei tunne seda. See konkreetne keotuur võttis 170km ja ainuke, mida saab ette heita, on see, et järgmisel päeval on tuhar veidi kange.
Kui vastata aga originaalsele küsimusele nagu kord ja kohus, siis enim muljeid tekitas esimene täispikk maraton.
Kaua läks siin nende minutite paika panemisega.Ise olen võhandu maratonist osa võtnud nii raftiga kui ka kanuuga.Aitäh!
Oh jeebus, kuidas selle aardega on saanud mässata. Täitsa siiber sai Veel viimast korda sai proovitud. No ei saa roheliseks. Ainult üks vastus oli vale, aitäh geosõpradele, kes appi kargasid. Kohapeal läks kiirelt Tänud
Vaatamata ilmastikuoludele oli täna plaanitud päev õues veeta. Õnneks on läheduses veel teiste peidetud aardeid, enne kui tuleb ise peitma hakata. See oli kaugeim koht täna. Susi sai ka kõhu täis terminalis. Found it: (4173) 07.Mar.2021 11:23 Raudnaise. Olemas. Oi seda pusimist ja guugeldamist. Vähemalt saime mingi tulemuse mida võiks kontrollida vastupidiselt Tornitüdrukutele kelle keelt me üldse ei mõista (veel). Aare oli olemas ja tundus olema ka kuivapoolne. Veni, vidi, vici!
Kui me Tallinnast välja sõitma hakates kuulsime, et see on plaanitud meie geoseltskonnale tänase päeva esimeseks aardeks, siis ei jäänud muud üle kui kiirelt sporditulemustega tutvuma hakata. Napi poole tunni jooksul kahjuks kõiki vastuseid üles ei leidnud, kuid saime seekord teadjamate abiga õigesse kohta juhitud. Kohapeal oli kiire leid!
Suur tänu raudnaisele!
Täna oli mõistatuse päev. Ja se oli tore tee veerde jääv topsik, sest lahendus ootas juba pikemat aega koha külastust.
Reigo teadis hästi, et mul täna vaja mõistatusaaret ka leida. Ma ise seda endiselt veel ei taha tunnistada, et just vaja oleks aga ikka hea, kui mingi osa tööst saab tulevikus püütava väljakutse aarde jaoks tehtud. Sirvisin pisut kaarti ja vastu vaatas see aukartust tekitava peitja aare. Käesoleva aasta suvel, kui selle aarde enda jaoks avastasin pakkus see mulle huvi, kuna olen ka ise hiljuti jooksmisega tegelema hakanud. Pusisin, mis ma pusisin aga tuld roheliseks ei saanud. Täna sai Reigo abiga üle vaadatud, mis mul valesti oli ja võiski nulli sõita. Siin mul oli kauguse tajuga väikene lühis aga muidu kulges kõik kenasti.
Kui mõelda oma viimase aja spordiürituste peale siis esimese hooga meenus mulle tänavune Peetri jooks, millest ma kirjutan Auriku aarde logis. Ilmselt seetõttu, et see on olnud kõige palavam päev üldse, kui ma jooksmas käinud olen. Teiseks tuli meelde Vägilase Jooks, milles osalemine sai pulli pärast ette võetud, et end ikka proovile panna. Oli väga omanäoline kogemus. Sellestki olen siin saidil kirjutanud :)
Aitäh Karin! Sa oled kiitust vääriv eeskuju!
Vau, kõik need asjad ära teha... Jooks oleks mulle sajaga läbikukkumine, rattaga sõidaks vahemaa ära (kas ka ajaaknasse mahtudes, ei tea) ja basseinis ilmselt suudaks ka ujumise kuidagi ära ulpida. Tubli tegu igatahes, minu poolt pöial, aardetopsile ka. Ja kas uueks eesmärgiks seatud poodiumikoht tuli? :)
Spordihull kaaslane lahendas. Mingid probleemid vist olid ka. Kohapeal hea kerge, läks kiiresti. Aitäh!
Triatloni pole teinud, asi on jäänud ujumisoskuse taha. Rattavõistlusel osalesin viimati ca 15 aastat tagasi. Jooks on minu lemmik. Iga-aastasel Tallinna Maratonil olen osalenud ja rekordiks on seni 3:36. Kahjuks sel aastal ei saa oma 10ndat starti kirja veel.
Aarde lahendusega oli mõningaid probleeme. Lõpuks, kui näitas rohelist, siis läks kergelt. Aitäh!
Geotuur hakkas otsa saama, aga minu rõõmuks tehti koduteel veel üks peatus. Selle kange naise seiklus sai nüüd ka väärika lõpu.
Tänud.
Lahendatud sai üsna avaldumise järgselt. Ootas oma aega ja täna viis tee lähistelt mööda ning tegin peatuse. Tänud!
Kui aare avaldus, hakkasin kiiresti andmeid koguma. Kui õigesti mäletan, siis kuskil oli ikka kala sees ja oli vaja uus googeldus teha, et see kala kuidagi võrku kinni püüda. Nüüd jõudsime kohale ning aare tuli kiiresti peidukast välja.
On erinevaid alasid, mida lihtsalt harrastaja tasemel mulle meeldib teha, küll aga on üks ala, mis mulle absoluutselt ei istu. Selleks on suusatamine. Meil oli koolis see titest saati kohustuslik, sest Võrumaal on igal pool mäed ja mida muud ikka teha, kui kohustuslikus korras kohustuslik arv kilomeetreid kohustusliku aja jooksul läbida. Samuti oli kohe eriline õnnistus see, kui tundus, et tuleb lumeta talv, aga enne suusatunni algust tuli taevast üks korralik lumesadu, mis laotas kenasti meie suusaraja valgeks. Õpetaja plaksutas käsi ja rõõmustas, et nüüd saame ikka suusatama minna. 12. klassis, kui oma viimases suusatunnis aja peale sõitsin, siis motiveerisin end sellega, et see on viimane kord, kui ma need rootsud endale kohustuslikus korras alla panen. Huvitaval kombel läks lausa nii, et meie lend oligi viimane lend, kel olid kohustuslikud suusatunnid. Nooremad said juba ise rohkem valida, nt uisutamise vms vahel.
Läbi lahenduse sain tuttavamaks ühe geopeiturist Raudnaisega. Oma spordilooks toon sama ala aga sügavast nõuka ajast ja siis oli nimi vist ka Pühajärve triatlon. Polnud kunagi proovinud ja treenimise mõttes otsustasin proovida. Eriline ujuja ei ole ja vees pikemaks püsimiseks parajat polstrit ka ei oma. Ujumine toimus Pühajärve rannast ümber esimese saare. Poole peal juba tundsin, et kuidagi jahe on. Ujumise lõpetasin aga nii, et hambad plagisesid ja tasakaalu häiretega. Lootsin, et hilisemad pingutused annavad sooja. Punnisin, mis ma punnisin aga sooja ei saanudki ja peale esimest rattaringi sõitsin otse Dünamo baasi kuuma dušši alla. Nii lõppes minu esimene ja viimane triatlon. Aitäh peitjale.
Minu meelest on see väga vahva ja omamoodi aare :) Vahel on vaja just ennast upitada. Topsik oli samuti tore. Sain teada ka selle autori :) Väga tore oli lugeda sinu sportlikest tegemistest ja saavutustest. Ise olen kolm viimast aastat osalenud Tartu maastikumaratoni 24 km kõnnil. Lahe tunne on, kui selline mass liigub. Igal aastal püüad ka ise järjest paremini ning nõnda on ka läinud. Mulle väga meeldib liikumine, kõndimine ja käin ka FitLife spordiklubi trennides. Aitäh aarde eest!
Mõistatusega läks lihtsalt, kui näpuviga parandatud, sain rohelise tule kätte. Kohapeal tuli tuttav topsik kolmandast kohast välja. Seda konteinerit olin ma kunagi ammu juba näinud, esimest korda lausa enne peitjat :) Suurem asi spordisõber ma küll pole, aga lapsepõlvest meenus õndsal nõukaajal toimunud Tartu rattaralli, kus sai kaasa tehtud. Distantsi küll enam ei mäleta, aga see on meeles, et rattaks oli Saljut. Selline käikudeta normaalmõõdus ratastega, aga kokku käiva raamiga aparaat. Sõidu ajal oli kohati sellin tunne, et kui veel veidi kiirust lisan, siis tuleb kett kohe-kohe maha. See detail on ka meeles, et lõpus sõitis kollane Ikarus-buss, mis katkestajad peale korjas. Mina jõudsin siiski omal jõul ilusti finisisse.
Nojah, rääkimata sellest, et enda võimed ei võimalda kunagi selliseid tulemusi saavutada, siis jäime hätta nende suurte tulemuste üheks punktiks teisendamisel. Enam-vähem jooksis asi paika, aga sellest va koerasabast ei saanud ilma abita üle. Talvisel aa'l millalgi siiski see kirgastus saabus ning täna välitöödel tõdesime, et lõpp-versioon sai õige.
Ütleme nii, et sportlik kant siin. See kergliiklustee oli päris usinas kasutuses mõlemas suunas. Tublid! Eks teand juba me esivanemad öelda, et terves kehas ikka ka vaim on terve. Ja eks seda virget vaimu (esimene tuleb ise kui palju geopeituda) on igal geopeituril ikka vaja, et sääraseid mõistatusi lahendada. Aitäh.
Sportlik mõistatus peletas esialgu üsna kaugele. Ei lahendunud lõpuni päris valudeta. Kui ühes kohas ümardatakse ühtmoodi (sportsmenka kasuks), siis teises kohas teisipidi. Üks vastus jäigi lõpuni valeks. Peitja ka ei tahtnud paar kuud sellele vastata. Õnneks aidati sõberite poolt hädast välja. Kohapeal sujus hulga ladusamalt nagu kõik tõdevad. Aare korras. Aitäh ikkagi! (-:
Kiidame peitjat tublide sportlike saavutuste eest! Kui mõistatusega oli ikka pusimist, siis kohapeal oli kiire leid. Tänud!
Selle mõistatusega suutsin seekord nii toimetada, et mitu esimest korda jäid normaalsed koordinaadid saamata. Panin ta siis mõnedeks kuudeks settima ja oma aega ootama. No ja ta jõudis selle ära oodata ning miski aeg joonistusidki vinks-vonks koordinaadid. Nüüd lubati ilusat ilma ja päev sattus ka vakantne olema, seega veeresin kohale. Aitüma!
Noh, mina olen pigem selline sültnaine, isegi koordinaadid tahtsid mitu korda rehkendamist, aga nüüd on logi kirjas. Õnneks konteinerini pääsemiseks eriti trenni ei pidanud tegema. Tänan tublit peitjat.
Mõistatusega oli veidi pusimist, et kõik need minutid ja asjad õigeks saaks. Täna möödasõidul kiire leid. Tänud!
Et ma raudpeitja saavutusi une pealt üles lugeda ei teadnud, siis tegin panuse internetist otsitud infole ning järelikult minu jaoks peidukoht 3.0. Kusjuures sellega suutsin kah esialgu üle pingutada, püüdes puudulike andmete põhjal ligikaudseid väärtusi tuvastada :o) Võttis vist veel veerandtunnikese, enne kui õiget asja õigetmoodi vaatama õppisin - areng seegi :D Kui juba mats välja jagatud, siis loomulikult lahenes kõik kenasti raudse loogika järgi. Lõpus võis juba kaugelt vaadates raudpolt kindel olla, mis sorti rauda peab näppima, et logiraamatusse enda märk sisse rautada. Aitüma.
Isiklikud kogemused spordiüritustega on pea olematud. Koolipoisina viskasin korralikult palli ja suuskasin normaalselt murdmaad, hüpetes ja 100 m jooksus jäin pigem tagumiste punti. Tänapäeval võib vist juba päeva kordaläinuks lugeda, kui virgõsvõimlõminõ kuidagimoodi õnnestub :P
Esimene kord vaatasime samu kohti. Ehk polnud siis aaret kodus...
Seekord sattusime õigel ajal.
Tänud.
Martäänahju lõõmavas tules näen raudmeest(naist) nii musta kui öö....
Pidime ikka kaks korda sulatamas käima, et õige sulam valmis saaks.
Tubli ikka! Kui tervet ei jõua tee pool. Üldiselt mulle meeldivad kui inimesed liigutavad. Isegi nii mõndagi läbitud ja ka protokolle omajagu uurinud. Seega mingit errorit siin ei tulnud ja sama libedalt läks ka välitöödel.
Eks sportlastel ongi see ego veidi üle keskmise kõrge. Eks omamoodi lagi seegi.
Teel Tallinna saime tütrelt õiged koordinaadid. Ise pommitasime kogu aeg lootusetult mööda. Aitäh sportlasele.
Mõistatuse osaga läks lihtsalt ja ka topsiku saime kohe kätte.
Ma ise pole triatloni veel läbinud kuna ujumine nii pikal distantsil ei ole minu jaoks. Samas olen matkaspordivõistluse raames järjest läbinud 50 km joostes, 50 km kanuuga ja lõpetuseks üle 100 km rattal. Omamoodi triatlon seegi.
Nulli jõudes oli päris korralikult ringi kapatud erinevate kahtlaste objektide juures, kuid aaret ei paistnud. Nuuskisime ringi, leidsime mingi oletatava kinnitusvahendi ning siis jõudis kohale tõde - aare on lihtsalt urgu tõmmanud nigu sügisene rästik ja maastik 5 ja pool. Loomulikult olime me Priidu autoga ning kogu mu varustus istus südamerahuga kusagil poolesaja kilomeetri kaugusel. Ethel tõmbas kõne peitjale ning vahendas mu teksti:
Miki: Kas Sul õngeritva on?
Karin: Ei ole, Ma olen naine.
Miki: aga äkki leiad mingi õngekonksu?
Karin: Ei!
Miki: Traati?
Karin: Halloo, ma olen ju NAINE!!
Miki: Kudumisvardaid?
Karin: Jah!
Miki: Telgi fiiberkaared?
Karin: Leian!
Noh, kõik vajalik on ju olemas. Mis siis, et naine. Edasine oli lihtne või siis peaaegu lihtne, natuke teibituuningut, paar raiskuläinud kudumisvarrast ja päästetud konteiner. Tänan peitjat!
Taas mõistatus minu jaoks, tegin ka mõned punased kuni sain aru, et mõningad vimkad sees. Plaan oli see aare täna esimesena võtta, aga läks hoopis nii, et võtsime teise läheduses oleva aarde. Aare oli lihtsalt peidikus liiga sügavale vajunud. Tegime kõne peitjale ja ütlesime, mis abivahendeid meil vaja, et aarde topsik kätte saada. Miki ja Priit pusisid tükk aega, aga lõpuks said aarde topsiku sügavusest kätte. Nad aretasid parema süsteemi, et ei peaks taas kuskilt sügavustest seda taga ajama. Tänud peitjale.
Mõistatusega sai tänu ühele veale natuke rohkem pead murtud, kui oleks pidanud, aga lõpp läks seevastu ladusalt. Tänud aarde eest.
Mõistatusega oli pisut segadus, aga leidis siiski lahenduse. Tubli saavutus, edu eesmärkide saavutamisel!
Enda ainus triatloni kogemus on põhikoolist, mis pole muidugi kaugeltki võrreldav ironmaniga:), aga hullult raske tundus tookord, ujumine üle tumedapõhjalise Viitna järve oli kõhedaim osa. Hilisema aja äärmuslikumad sportimiskogemused on seotud eelkõige xdreamiga, mida sai mitu aastat harrastatud, kanuu-ratas-jooks mudas, vihmas, külmas vees, öösel ja päeval.
Mõnda tillu triatloni võiks ju proovida kunagi kaasa teha :)
Täispikk distants on ikkagi ulmevaldkond.Aga näe,üks eestimaalane teeb suisa ultratriatlone........
Igatahes edu sportlike eesmärkide saavutamisel.
Mäletan, et kui Raudnaise aare avaldati, siis olin mina jälle just äsja Kuusalust koju tulnud - mul kohe õnnestub uute aarete eest põgeneda. :D Seekord enne Kuusallu minekut lahendasin mõistatuse ära kuigi tuleb tunnistada, et täiesti minulikult pidin ma enne rohelise tule saamist geokontrolli ikka korralikult tümitama. Arvan, et mingi 15-20 korda ikka, aga noh, pihta ma lõpuks sain ja koduteel oli see me viimane vahepeatus.
Spordivõistlustest. Triatlonimõtet pole mulle veel pähe tulnud aga muidu olen osalenud põhiliselt jooksuvõistlustel, paaril üksikul ratta- ning rulluisuvõistlusel ja koolipõlves sai ka karatevõistlustel osaletud. Aarde logimise päeval osalesin ma Kuusalus Lauritsapäevajooksul, kus tegin plaanitust ca 2 minutit parema tulemuse ehk minu isikliku Lauritsapäeva jooksu rekordi. Lisaks naeratas ka loosiõnn seekord esmakordselt loosiauhindade jagamisel. :)
Mõistatusega oli probleeme, enamasti ikka enda lugemise pärast. Läks aega, aga numbrid said paika. Igavesti võimas tulemus. Enda huvitavamad võistlused oli 89km TRM, kus sai 50km/h lahtise liiva sisse sõidetud kuni hoog ära kadus. Täna pärast merel käimist polnud ühtegi aaret plaanis, aga kuna gps näitas 900m ja maastik oli kerge, siis käisin siiski siin ära.
Mõistatusega jäin alguses veidi jänni, aga lõpuks jõudsin siiski lahenduseni ja saime logima minna. Aitäh!
Temaatiliselt sai see aare ära logitud samal päeval Tallinna raudmehega. Minu lahkumine Türisalu suvilast oli lausa blokeeritud nende üliinimeste jalgratta etapi poolt aga mahtusin siiski väikese ootamise järel rajale. Ise ma sedalaadi inimvõimete piire ei kavatse eales kombata. Ujumise asemel meeldib pigem vees ulpida, jalgrattaga meeldib sõita aardeid otsides või muude põnevate vahepeatustega, jooksmises olen pigem sprinter kui pikamaajooksja. Ühesõnaga triatlon on minu silmis suur EI. Aga jõudu neile kes sellega viitsivad tegeleda! Aitäh aarde eest.
Lahendas Liis ja minu mureks jäi siis logi kirja panna. Ise olen viis aastat Tallinna sügisjooksul 10-kilomeetrit jooksnud, aga siis enam ei viitsinud, jooksmine pole ikka minu tassitäis teed. Aitäh aarde eest!
Tallinna poolt tulles palusin Maril mõned kõrvalised kurvid juurde roolida. Kui me objektile jõudsime, siis kaugelt läheneva ratturi möödumise ootamise ära ja said nimed kirja. Tänud peitjale.
Kõigepealt leidsin Raivo ja siis aarde. Kell oli 16.12. Tore konteiner!
Meie pere triatlonistid on kõik peale minu. Ma ei ole piisavalt hea ujuja ja joosta ei meeldi mulle üldse. Las tugevad harrastavad!
Tallinnast kojusõidul aarde juures peatudes jäin vahele Marile kes oli teel kodust Tallinnasse. Panime siis koos nimed kirja.
Triatlonil olen osalenud ainult üks kord, millalgi üheksakümnendate algul kui asi veel päris uus oli. Edaspidist huvi ei tekkinud. Küll tegelevad alaga pere noored, on osalenud nii Otepääl kui mullu Tallinnas ja kus iganes veel.
Kristjan lahendas aare ära ja saime logima minna. Ka mina olen mõelnud, et peaks midagi sellist ette võtma, aga siis meenub mulle, et ma olen läbi juba sellest kui pean bussile jooksma, seega las siis jääb...
Priit oli just sorteerimisega tegelenud ja jäätmejaama rikastamiseks kraami valmis seadnud, kui täpselt selle kõrvale tekkis uus aare. Ma surfasin veidi interneeduses ning imetlesin peitja tulemusi.. vägev naine. Geokontroll kiitis mu arvutused heaks ja loomulikult olin ma seekord vabatahtlikult valmis ise kraami ära viimiseks. Enne muidugi käisin ja logisin aarde. Kell oli siis vist 11:40. Tänan.