Ära karda

Katsetasin erinevaid numbreid ja värki, piirkonda pommitades oli suht koht teada kust võiks otsida. Edasi juba tulin kirvega ja peagi oli nimi kirjas, aitäh :D

 1 

Eksimisehirmu kogesid mu põnnid küll. Vaated olid toredad???? Ja iss koos pojaga tegid krossisõitu...mõlemal näod naerused. Maalisime sügist kirjumaks.

Ei kartnud, logisin hoopis aarde. Peale logimist sai pisut karjääri vaadeldud.. natuke tagasi lapsepõlve tunne tekkis korraks, sest siis sai suvel tihti üsna sarnases veesilmas, kuid oluliselt kompaktsemas karjääris soojas vees suplemas käidud.

Tänan peitmast.

Mõistatus on väga lahe ja kõigi foobiate ja nende kartjatega tegime tutvust juba mitu aastat tagasi. Aga edasi jäi täpp mitmeteks aegadeks kaardile ootama. Täna olime siit möödasõidul ja tundus õige hetk ka aare üles otsida. Eemalt lähenesid sünged vihmapilved ja hetkel kartsimegi kõige rohkem paduvihma kätte jäämist. Seega hülgasime auto kuskile mudasele metsateele ja pistsime punuma aarde suunas. Täitsa kuivalt jõudsime kohale, aarde asukoha tuvastasime kiirelt aga logimise ajal hakkasid esimesed piisad kukkuma ja varsti kallas juba täiega. Nii, et karda või mitte, aare sai ka loodusjõudude kiuste leitud. Aitäh peitmast!

Leitud teel Geojaanilt koju. See oli üks üllatav koht, kahju, et palju ei saa rääkida. Aaret otsides valdas meid totaalne geopimedus ning karuonu pidi ikka päris vapper olema. :D Õnneks ikka langes loor silmilt ja leidsime heas korras oleva aarde üles.
Aitäh, tore mõistatus ja näitamist väärt koht!

Aitäh aarde eest!

Võtsin selle aarde ette juba tükk aega tagasi aga õigeid koordinaate ei saanud. Siiski arvasin aarde asukoha ära kui piirkonda nägin aga kui võtsin maaameti kaardilt täpsed koordinaadid siis ka need ei andnud õiget tulemust. Pidevalt on mul sealt mööda sõites kas kiire või väljas juba pime, täna lõpuks oli hetk aega ja leidsingi topsi täpselt sealt kus seda arvasin olevat. Koht on aarde vääriline!

Me alguses kartsime, siis võtsime julguse kokku, aga tuli välja, et asjatu vaev ja kartus. Lõpuks tuli veel üks mugu ka eneseületuste puhul õnne soovima - ütles, et tema küll kardaks :) Aga vaade oli ilus - kõik kohad olid sinililli täis. Aitäh! Leitud ja logitud ja jalutatud.

Lahenduse ettevõtmine pidevalt venis. Tõotas tulla keeruline pusimine, natukene kartsin. Kui oli selge, et varsti sõidame siit mööda, siis vaatasin oma hirmule silma ja peale koordinaadi mõningast korrigeerimist sain rohelise tule. Ei olnudki nii raske, hirmul on suured silmad.

Täna oli imekena kevadpäev. Linnud laulsivad, lilled õitsesivad, catiberg naeratas mulle ja siis tulivad tsiklid.... . Eemalt kostsid nagu vihased ja näljased herilased. Õnneks herilasi ma ei karda. Ei kartnud ka nullis aarde maastikku vaadates kohe orbiidile startida. Päris kõrge oli, lõpuks hakkas veidi hirmus. Tipust jäi natuke puudu, kui catiberg mulle karjus, et tule alla ta juba logib. Laskumine oli palju raskem, tundsin puudust kinnastest. Tagantjärgi tarkus - ära torma, pea aru ja vaata ringi. Aga vaade oli üleval ilus. Aitäh seda kohta tutvustamast!

 1 

Igasuguseid väikemaid putukaid ja usse me ei karda, nendega on küll ja küll saanud kokku puutuda. Suured kurjad koerad on küll teine teema - need mulle ei meeldi. Üldse suured loomad - naljalt ma nendega ühel territooriumil olla ei taha. Eemalt võib küll vaadata. Kõrgust ka otseselt ei karda, aga ronimiseks eelistan kasutada treppi või lauget teed. Puu otsa ja seinu mööda pigem ei roni. Kindel pind peab ikka jalge all olema.

Mõistatuse lahendas Indrek mõni aeg tagasi juba ära. Nüüd tuli end kokku võtta ja objektil ära käia. Nii nagu Indrek sellele järgi turnis, poleks mina küll julgenud. Tema jaoks pole selline võimlemine mingi küsimus. Panime nimed kirja ja viimane hirm oli, et kas auto ka lumest välja saame. Õnneks läks kõik hästi. Aitäh peitjale!

 3 

Kui ma rampväsinuna kajaka vaimu juurest tagasi jõudes autosse istusin ja mõttes ainult sauna järele õhkasin, hõõrus Tiit käsi, et nüüd on soojendus tehtud ja hakkame skoorima.

Esimene skoorimise üritus sai tehtud siin. No mul olid koordinaadid 3.5+a olemas, aga iga kord, kui siiakanti sattusin, oli kas kärss kärnas (ei olnud aega) või maa külmand (aare oli jalga lasknud). Seekord siis oli aega, oli kaaslane, kes ronimisvalmis ja tundus, et ka aare on olemas. Lisaks neile vajalikele komponentidele oli ka üks mittevajalik - lumi. Räigelt palju lund.

Olukord muidugi väga hull ei olnud. Geomobiiliga saime nii 500m peale. Jalgsi mööda mingi atv või asja jälge, 200m peale. Aga edasi sumpasime täie rauaga. Eks jalad olid juba treeningut tunda saanud omajagu, aga nii sügavas lumes polnud täna veel viibinud - reiest saadik sai ikka supeldud paaris kohas.

Samas aarde juurde jõudes oli üllatus positiivne, et väga kõrgele polnudki tarvis ronida ja Tiit sai selle nii umbes 10 sekundiga kätte. Minu hooleks jäi vaid logi kirja panna.

Aitäh peitmast!!

 2 

Sai pisut turnitud, aare kuiv ja korras. Tänud peitjale!

Leitud, logitud, tänan!

Tänan aarde eest!

Logide põhjal oli aarde mitteleiu hirm päris madalale toodud ja kohapeal sai kiiresti täiesti maandatud. Kui eelmisel katsel sai ka teise hirme ületatud, siis seekord sai see osa vahele jäetud. Ilmaolud lihtsalt ei olnud soodsad selleks. Aitäh peitjale peitmast ja taastamast.

Leitud.

Kõrgust polnud, usse polnud, inimesi polnud, pimedust polnud, ämblikke polnud, vaablasi polnud. Ma olen muidu suur argpüks, aga siin polnudki karta muud, kui ehk seda, et trandulett jääb kuhugi rajale kinni. Aitäh peitjale.

 1 

Kuni geobeebi veel ilmavalgust näinud ei ole, taastan siin seda geobeebit :-)

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Kuigi kõik mõistatuse numbrid ei tulnud sujuvalt, siis geokontroll sai tähelepanu ja loogikat kasutusele võttes ikkagi esimese katsega põhja lastud. Koha peal sai ka hirme ületatud, kuid üks hirm sai reaalsuseks - aaret polnud. Võiks arvata, et ajutiselt kättesaamatu aarde puhul normaalne, kuid see nii olnud juba aasta jagu ja selle aja sees leide tulnud kui palju. Praktiliselt maapealt sai leitud üks tükk teipi kahe magnetijupiga, mis kõik tundub viitavat sellele, et "aare oli, aga enam pole".

Kui objekti nägin, sain kohe aru, mis võib olla. Ronisin , panin nime kirja ja vaatasin veidi kõrgemalt ka vaadet. Koordinaatide saamiseks oli julmalt pusimist Tänud aarde eest

Mõistatud on ammu lahendatud ja ootas märkmetes oma aega. Vahepeal jõudis asi kinni minna, aga värske leiulogi julgustas siia uurima tulla. Kaardi pealt olin kohta uurinud, kuid päriselt kohale minnes oli koht palju võimsam. Nimi kirjas, tänud!

Mitu korda olen plaaninud siia aarde juurde tulla aga olen kahelnud, et kas tasub või mitte. Täpp on mu geokaardil juba väga pikalt omal kohal punasena seisnud. Ka sel korral panin geoplaani koostades selle aarde ette küsimärgi. Teel Rõngu majutusse oli meil täpselt sobivalt palju päevavalget aega veel alles, et võiks nagu katsetada. Komberdasime mööda kuumaastiku kohale. Eest leitud objekt oli oluliselt võimsam kui ma eeldanud olin. Üllatuslikult leidsime aarde vähem kui minutiga. Ma ei suutnud vastu panna ja suundusin ka testima oma kartmist. Maapinnal olles ei kartnud. Jõudes kolmandiku peale ma samuti ei kartnud aga kohale jõudis ohutunne, mis ei lubanud tippu minna. Just tippu oleks olnud vaja minna, et näha ilusaid vaateid. 5-10 minutit hiljem toimunud päikeseloojang oleks sealt kindlasti lummav olnud. Paistab, et elu lapsevanemana on taaselustanud mingeid hirme kuid samal ajal vastupidi muutnud hoopis julgemaks. Aitäh aarde eest!

Aarde poole minnes rääkis Karl mulle natuke sellest aardest. Küll pidi see kuskil kõrgel asuma, samas aga ka madalal. Olevat katki kukkunud ja siis taastatud, kadunud aga ikka leitav. Jutt läks aina segasemaks ja ma ei saanud lõpuks eriti arugi mis teema selle aardega siis on :). Kohale jõudes oli kõik aga lihtsamast lihtsam. Aitäh aarde eest!

 1 

Hoolimata aarde ebaselgest seisundist võtsin ette juba ammu väljaarvutatud peidukoha. Konteinerile oli niiskus liiga teinud ja täitsa algosadeks muutnud. Jätsin aardekonteineri sinna alla rippuma. Vaatan kas annab midagi juppidest kokku panna. Tänud peitjale

 2 

Öine leid enne veel öisemat pikka Tallinnasse sõitu. Foobiate kategoriseermine võttis vist kaks punast kontrolli, aga rohelise välja meelitamine polnud mingi pikem pingutus. Geopeitus on muide teraapiline harrastus, mis pikemas perspektiivis pea kõik foobiad välja ravib!

Omaenda hirmudest rääkides - kõige suurem oli kartus, et see aare kaob geokaardilt jäädavalt. Kui punkt kaardil taas kollaseks muutus, siis tormasin esimesel võimalusel platsi. Öötundidele see võimalus kogemata sattus ning esimene kohapealne foobiaproov seisnes lambivihus võsa vahelt vastu läikivas silmapaaris. Lähemale astudes kadusid helendavad täpid vaikse sahina saatel, seetõttu jäi omanik välja selgitamata. Vahepeal imetlesin silmapiirile kerkivat punakat ehavalgust ning mõni minut hiljem tuvastasin hästi varjatud 3.0 maastikuvariandi gepsu talletatud koordinaatidel. Peatselt märkasin taas kaht vastu helendavat silma, sedakorda enda peast tublisti kõrgemal. Aarde leidsin kah varsti, kuid seisundis, millisena ta ilmselt mõeldud polnud. A+B kokku liites otsustasin teha omavolilise taastusaktsiooni, mis vahendite puudumise tõttu paraku kindlasti jätkusuutlik ei saanud. Üks aeg hiljem taipasin ka peitjat teavitada. Mõistatus on hariv, koht lahe ja idee samuti, vaid teostus nõuaks meie oludes väheke tummisemat tuge - siis oleks kõik viimasepeal. Aitäh!

 1 

Kui aare täna uuesti lahti tehti, oli suunavalik lihtne. Redel sai igaks juhuks autosse, sest teinegi ronimisaare jäi valikusse, aga seda kasutama ei pidanud. Kena metsateeke, tundub, et tarvitatakse üsna tihedalt. Uues logiraamatus olime esimesed. Aitäh!

 2 

Leidsime aarde asukoha ja valmistusime just mitte kartma, kui selgus, et esialgu maha visatud prügiks peetud karbikaas kuulus aardekarbile ning veidi ringi vaadates leidsime ka karbi ja veidi laialipuistatud sisu ilma logiraamatuta. Küll on kahju, mis inimesed need küll on, kes nii teevad! Võtsime aardest alles jäänud asjad kaasa omanikule tagastamiseks.

 1 

No ma ei tea, kas leidsime või mitte. Leidsime teoreetilise asukoha aardele. Leidime maast laialipuistatud aardekarbi ja peotäie selle juurde kuuluvaid vidinaid. Kadunud oli logiraamat, ja me ei leidnud ka aarde teostaja meisterdatud suurte mõõtmetega aardevalvurit (või ei mõistnud seda otsida). Kahju muidugi, väga kahju.

Mu beebi jäi kellelegi ette :( Kuna põhilised osad aardest, st logiraamat ja käsitööna valminud aardevalvur on teadmata kadunud, läheb taastamisega kardetavasti pikalt. Kurb, väga kurb.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

 1 

Kui aare avaldus, täristasin hoobilt pooled foobiad peast, pooled googeldasin. Geokontroll saatis kiirelt pikalt. Tegin veel mõned punased kontrollid ja siis sai isu otsa, et mis mõttes ei saa roheliseks. Selle asemel, et seljataga susserdada, helistasin otse peitjale ja selgus tõsiasi, et nett võib ka jahu ajada - mõnel küsimusel on mitu vastust. Nüüd olen hiljem seda teadmist kalli raha eest edasi müünud.

Tänaseks olin eeltööd teinud ja teadsin, mis ees ootab. Veeresin kohale ja no mittemidagi sellesarnastki ma ei leia. Tegin geokontrolli ja hops, kõik õige. Tuuseldasin siis veel niisama ja siis oli huultel Ohhooo, siuke koht, kust sa kallis peitja selliseid kohti leiad, mina ei leia iial!

Kui hirmudest rääkida, võin ma mingil ajahetkel kõikidest midagi leida. See polnud hirmus, tänud kutsumast, tore aare!

 1 

5825.

 2 

Teel aardeni kohtasime mõistatuslikku lembeplatsi, kus ilmselt äsja miski riitus toimunud oli. Me ei lasknud patumõtetel end segada ja suundusime otse aarde poole. Vahepeal vuras miski bagi meist mööda. Laur tõi aarde ära ja nautis logimise ajal kartmatust. Mul oli ka suur isu aare tagasi peita ja samuti julge olla. Või vähemalt mitte karta. Ka foobiatega sain veebis kohe esimese korraga rohelise tule. Jippikaijee!
Aitäh Kerlile hariva mõistatuse ja väga vinge koha eest! Kuidas selline metsast küll üles leitakse :-) Aare oli parimas kombes. kahju, et see hiljem kaotsi läks, aga eks peidik oli avalik küll.

Lembenõgu

Üht ära sina karda - tööd ära karda!

 1 

Oi mulle meeldivad sellised aardepeidukat...natuke aga vinguks ikka ka...etnoh...kui ei karda, siis miks nii madalal :D Andsin karbi teistele logimiseks ja uudistasin ikka kogu asja ära. Väga mõnus koht aardele :) Suured tänud selle eest!

 1 

Laur ei kartnud. Minule sobis see ka, et sain jutustamisvormis ülevaate, mida karta tuli…

Mhm, kohe piinlik on peitjale panna nii lühikest logi, ise naudin väga Kerli pikki-pikki logiteateid… Aitäh igatahes nende kõikide eest. Ja aarde eest ka :).

 3 

Ei olnud lihtne ülesanne selle mõistatuse lahendamine, no ei olnud. Kohe avaldudes sai kiirelt pool ära tehtud ja teine pool läks vaevaliselt. Lisaks sellele ei saanud ka lubavat tulemust. Nii ta ootele jäigi. Mõni aeg hiljem siis ühistööna saime ka õige koha kätte. Kaardi peal ei osanud sellest midagi arvata, aga looduses oli asi hoopis põnevam. Seda õiget kohta ei märganud meist keegi enne kui olime vast 5m kaugusel. Väga hea maskeering sel objektil.

Enda kohta ütleks, et teadaolevalt ühtegi foobiat ei ole, aga eks kainet mõistust ja alalhoidlikkust on aja jooksul rohkem tekkinud ja hulljulgust vähem. Elu on ikka armas ja asjatuid riske ei võta.

Aitäh aarde eest!

 1 

Oma teada mul foobiad ei ole. Väikesed hirmud aga löövad ikka vahel välja. Aga see on hea, muudab ju tähelepanelikumaks ja ei lase hooletusvigu nii palju teha. Mõni vastus tuli isegi peast, aga enamus tuli ikka andmebaasist välja meelitada. Asukohta ma pärast lahendust igatahes ei teadvustanud, seega tuli selle aarde otsa komistamine täna suure üllatusena. Üllatus oli ka lõpp-punkti jõudes. Ma polnud ainuke, keda ootamatult jalust rabati. Kaupo polnud teps mitte ees ootavaks ülesandeks valmis ja astus sammu tagasi, andes mulle võimaluse ennast proovile panna. Mul polnud toimuva vastu midagi, kuigi kui päris aus olla, siis korraks ikka käis minulgi protsessi käigus jõnks sudame alt läbi. Aja jooksul jõudis ka Kaupo ennast koguda ning andis mõista, et on ka ise valmis soorituse läbi tegema. Mitu korda seda öelda ei lasknud, ning jätsin tuimalt tema nime lisamata. Pärast sai veel ümbruskonnaski silmad lahti ringi käidud. Omamoodi ilus ju huvitav koht. Mulle meeldis. Tänud.

 1 

Mõistatusega oli suuri probleeme, kuidagi ei tahtnud geokontrollile sobida. Siis sai vist Annega kahasse lahendatud. Nulli sõites mõtlesin, et kuhu küll siis aare peita ja kas 3.5 maastik ikka pädev on. Igast huvitavaid kohti sai nähtud, aga midagi sellist ei osanud oodata. Aususe mõttes panime mõlemad ise nimed kirja, Silver tegi esimesena objekti vastupidavuse kontrolli ära. 3.5 maastik oli täpselt paras, tore et selliseid kohti aaretega tähistatakse.

 1 

Polnud midagi karta, vaid hoopis äge koht oli!

Tänud!

 3 

Selle asjaga oli rohkem tegemist kui peaks, aga nagu ikka öeldakse, et loll pea ja palju vaeva. Lahendama hakkasime noorgeopeituriga kohe, kui aare avaldus. Selle käigus sai muidugi üpris palju tähelepanu teineteise foobiatele juhitud. Hoolimata ilmselgetele sümptomitele keeldus noorgeopeitur olema ablutofoob ja mina jõudsin järeldusele, et lisaks akrofoobiale on mul hoolimata oma organisatsioonilisest kuuluvusest ka hoplofoobia. Sellepeale arvas noorgeopeitur, et see on ju kõigil, kui foobia objektiga sind sihitakse. Peale selle tuli meelde ka ühest raamatust loetud foobia, mille sisu väljendati järgmiselt: "Hirm selle ees, et kuskil maailmas on part, kes sind vaatab." Vaatamata lõbusale ja harivale ajaviitele me esimese korraga geokontrolli roheliseks ei saanud ja sinnapaika see jäi. Vahepeal võtsin ikka aeg-ajalt ette ja üritasin rohelist tuld välja võluda, aga no ei mingit tulemust. Tõepoolest, mõnel foobial on mitu kirjapilti, aga no nii palju neid ka ometi ei ole.

Aeg läks ja jõudis kätte õhtu, kui otsustasime kodukandi lähistel järgmisel päeval väikse geotiiru teha. Kurtsin kaaslasele lahendamata mõistatust ja et nagunii olen jälle mingi lolli vea teinud, nii et vaatame parem koos. Hakkasime siis algusest peale.

Mina: "Nii, selles foobias on enne foobiat ... tähte, nii et see number peab kindlasti ... olema."

Kaaslane: "Ja nüüd lahuta sealt neli."

Mina: "Ee..mispärast?"

Kaaslane: "No siin on niimoodi kirjas ju."

Mina: (siinkohal peaks olema pead vastu seina peksev emootikon)

Igal juhul, kui asja õigesti lahendada, saime rohelise tule esimesel katsel ja rõõm oli kohale minna. Geomobiiliga ei hakanud lõpuni pressima ja kasutasime veidi ka kondimootorit. Polnud raske ära arvata, mis objekt kohapeal ees ootab, kuigi minu gepsu kaardil asus see objekt hoopis teise koha peal. Veel 10 meetri kaugusel ei silmanud midagi, mis aarde siltidega sobinud oleks, aga siis kui silmasime... oh sa mu meie. Vägev koht ja õnneks aare paistis ka kenasti, nii et ei tekkinud kahtlust, millisele kohale keskenduda. Muidugi jäi see minu ainsa stabiilse foobia tõttu kaaslase ülesandeks. Temal pole vist ühtegi foobiat, sest logides kuulsin vaid itsitamist.

Kui nimed kirjas, saime lõpuks ka vaadet nautima. See oli igatahes päeva parima tiitlit väärt. Taas üks koht, kuhu ilmselt ilma selle mänguta sattunud polekski, sest on niivõrd hästi ära peidetud. Aare on ka algusest lõpuni väga stiilne ja oma nime väärt. Aitäh siia juhatamast!

Siis kui logiraamatusse sissekannet tegin jõudis Tanel ka kõrgustest tagasi :) Meeldis, aitäh!

 4 

Mõte oli juba tükk aega laagerdunud, et seda aaret logima minna. Kuna mul oli 24. mai leidudeta, siis sai just see päev valitud. Ja nagu kiuste oli ilm just sellel päeval heitlik. Minu metatesiofoobia osutus siiski ombrofoobiast tugevamaks ja asusingi teele. Paarsada meetrit enne aaret sai basofoobia minus võitu, jätsin motokutsika seisma ja jätkasin teekonda jalgsi nulli suunas. Nullis jäi kiiresti kahtlane objekt silma. õnneks altofoobia mind ei vaeva ja asusin teele. Lausa sellise hooga, et panin aardest suure hooga mööda ja ei teagi kuhu oleks jõudnud kui Erle poleks alt minu veale tähelepanu juhtinud. Logimisega polnud muret, sest arahnofoobia pole mind kunagi vaevanud. Lahe koht. Aitäh peitjale.

Tekstilõik võib ju ühte kindlat foobiat kirjeldada, aga see võib mitme nime all esineda.

 1 

Autoga jäi veel umbes 250 m aardeni, aga edasi ei julgenud sõita. Otsustasime, et Tõnu jääb lastega autosse ja käin ise logimas. Jõudsin peidukoha lähedale, kuid ei märganud ühtki objekti. Viimaks leidsin selle ja hakkasin mõtlema, kas aardekarp on seal ja kui kõrgel ja kuidas ma sinna saan. Vaatan, pean mõttes aru ja otsustan, et kui ma juba nii kaugele tulin, siis teeme selle asja ära. Hakkasin siis ronima, endal käed tugevasti kinni ja nii ma siis lugesin neid astmeid. Õnneks sain hakkama kuupäevale vastavate astmetega, kui märkasin aardekarpi. Ega kohe ei julgenudki seda haarata. Aga tuletasin meelde, et vihjes oli, et ei tasu karta. Nii ma siis selle karbi võtsin ja alla tulin. Lugesin igat astet ja lõpuks oli kindel maa jalge all. No siis tuli ju logima ka hakata. Vähemasti oli logiraamat kõige peal, rohkem ma seal karbis sorima ei hakanud. Saingi logi kirja. Ja siis võtsin end uuesti kokku, et karp oma kohale tagasi viia. Nüüd juba teadsin, mitu astet oli vaja mõttes lugeda. Sain karbi kenasti oma kohale tagasi ja tulin ettevaatlikult alla. Huuhh... Sain hakkama. Väike eneseületus kulub vahel ära. Mida kõike geopeituse nimel tuleb ära teha. Täname!

Tänud aarde eest!

 1 

Ei kartnud.Aitäh!

 1 

Objekt oli hoopis muu, kui arvasin olema. Ei olegi enne sarnast näinud. Tänud peitjale.

 2 

Sõitsime aarde poole ja vastu tuli auto. Heldur lehvitas vastutulijatele ja saime teada, et autos oli Uulaf.
Aare paiknes kenasti nullis ja meist esimene ehmus vist totaalselt, vähemalt hakkas kõrgusest üht-teist alla pudenema. Aitäh! Pärast sai muidugi algne olukord taastatud.

 1 

Jõudes nulli läksin segadusse. Tõesti peab nüüd või? Tundsin kurgus kuivust ja kõrvus oma pulssi. Aktiivsusmonitor näitas liigselt kõrgenenud stressitaset. No mida sa siit muud ootadki, kui aardel selline nimi. Värisisesin pingest. Logisin.
Süütasin sigareti ja puhusin välja suitsupilve. Tundsin et rahunen - värin kadus, pulss taastus. Autoni tagasi jalutades tundus taas elu nagu lill :)
Tänud peitjale ja pikka iga aardele. Lahe aare.

 2 

Mis mõttes? Kõigepealt kartsin ma nulli poole sõites, et ei ole kusagil ringi keerata ning võin kinni jääda. Siis kartsin, et äkki peab redeli kaasa võtma, maastik pole ju päris tops võpsikus. Ning siis kartsin, et äkki on tõesti "seal". Kõik kartused osutusid asjatuks. Auto jäi mõistliku kauguse peale, redelit ei olnudki vaja kaasa tassida ning aare oli täpselt taluvuspiiri peal-see meeldis eriti ja jättis hea emotsiooni. Aitäh, Kerli!

Leitud.

 4 

Mul head sõbrad elavad aardest natuke üle poole kilomeetri kaugusel. Täna tulime kambaga külla. Naudime ilusat ilma, tärkavat loodust, õitsevaid sinililli ja näsiniint, laperdavaid liblikaid ja komberdavaid maamesilasi. Lepatriinud on ka platsis. Ilusa ilma puhul ajasin ka oma reisiputuka välja ja tõin sõidule.

Aardega läks lihtsalt. Õige koha arvasin hetkega ära. Kergelt ärevusega, sest tegelikult on plaan ka endal siia kanti üks aare poetada. Aga jõuab veel. Igaks petteks lahendasin ka mõistatuse, et oma arvamises veenduda. Täna tegime väikese jalutuskäigu ja panime logi teisena kirja. Ei kartnud, kui siis ainult natuke.

 18 

EI KARDA!

Aga noh, väike ettevaatlikkus pole liiast. Mine sa tea...

Pühapäeval käis silmis väike vilksatus, aga kustus peagi. Kell palju, mõistatused on ju rasked, kärss kärnas ja äkki see on üldse varajane aprillinali.

Info, et logiraamat võib ikka veel tühi olla, tõmbas uuesti mõtte käima. Punnisin vastu küll, aga sõltuvuse vastu ei saa. Hakkasime skaibi kaudu kell pool kümme lahendama. Geokontroll oli muidugi esimesele aprillile omaselt vägagi abivalmis :) Õnneks leidsin, et rahvusvaheline leht nalja ei mõista.

Kell pool ükskõik olid kõik mõistlikud teooriad ammendunud ja ülemõtlemise faas täies hoos. Rudolf teatas, et tema peab homme seitse ärkama ja ei viitsi enam küll kuhugi minna. Mina ei saanud enam rahu, lammutasin korraga Google Mapsi, Streetview ja Maa-ametiga kõiki võimalikke teooriaid läbi. Kõik viitas ühele kindale piirkonnale. Kuni lõpuks, veerand kaksteist tuli roheline.

Minul oli ammu trumm ja pulgad läinud, teatasin, et lähen igal juhul. Rudolf leidis, et ega magamine ongi nõrkadele ja liitus samuti.

Esimene lähenemistee nagu lubas, aga kaardi järgi tundus üks variant veidi legaalsem. Väga lahe tee oli, kuni kuusk ette tuli. Jalastusime. Üksinda oleks vist juba veidi kõhedaks läinud.

Jõudsime nulli ümbrusse. Valgustasime ringi ja ei saanud aru, kuidas see 3.5 maastik saavutatud peaks olema. Kuni sisuliselt jooksime eksimatult vastu aardepeidukat :) Mõne sellisega olen juba kohtunud, olen neid ka internetiavarustest taga otsinud, aga üsna edutult. Aare paistis õnneks ka kätte, kiljumist ka ei kostnud. Rudolf käis ka vaate juures ära, ma veetsin aega aardevalvuri allapudistamise ja tagasi oma valvepostile veenmisega. Nimed said kirja uue ööpäeva alguses, triskaidekafoobilisel kellaajal 00:13.

Tänan elamuste eest! Selliste ettevõtmiste nimel tasub vahel sõltlane olla.

 2 

Kella 19.00 seisuga oli FTF veel täitsa saadaval! :)

Ilusat päeva kõigile! :D