Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Mööda seda Neeruti oosi saab ka autoga sõita. Autosõit Neerutis mööda kitsast teed meenutab sõitu mägedes, kus kurvilise teeperve asemel on sügav kuristik. Tegu pole küll Alpidega, aga tasase maa elaniku seiklusjanu leiab ehk siit kandist natuke kustutust. Kõrged nõlvad paistavad kõige paremini silma varakevadel, kui puud pole veel lehte läinud, aga lumi on juba sulanud.
Valgeristi mäe keskosas, seljandiku harjal seisnud 19. saj lõpukümnendil suur palkidest rist. Pärimuste järgi olevat sinna kunagi maetud Rootsi sõjamehi. 1930ndate aastate algul, kui siin teed ehitati, tulnud tööde käigus sellesama künka servast, Pruudi ja Peigmehe kivi lähedalt samuti inimluid välja. Muistendi kohaselt olla just sinna maetud kahe pulmarongi vahelises tapluses surma saanud pruut ja peig.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (10), soovitan (2), lumega_leitav (2), lühem_matk (2), rmk_matkateed (1), drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8376K
Logiteadete statistika:
116 (98,3%)
2
6
0
0
0
0
Kokku: 124
Tulles ei vaadanud ju kas mõnest aardest mööda ka sõidame või mitte aga kui loodusrajal olev aare leitud ja päike veel kõrgel siis ütlesin, et tahan tagasiteel veel paar peatust teha ja sellele vastu ei vaieldud. Siin jäi õige asi juba ülevalt vaadates silma, nii et võis telefon taskus kohale ronida. Tore tuttav teostus. Aare korras. Täname.
See teejupp ikka üllatas. Paras alpirada siin. Ja liiklust ka nagu suurel maanteel. Ei saand mina aru, kust nad kõik välja kargasid, aga ikka just selle jupi peal. Õnneks see aeg, kui vaja aarde järgi sukelduda, ei liikund kedagi, nii et polnud ohtu, et kellelgi ees seisaks (kuigi mööda oleks saanud küll). Aitäh peitjale!
No see nõlv oli ikka mõnus muda-lörtsi-lume segu ja hea libe. Natuke sai ennast kirutud, et sellisel ajal tulime, kuid rõõm aardest oli suur. Aitäh peitjale!
See nüüd küll üllatas! On inimestel ikka huvitavaid ideid...
Aaret otsima minnes oma pastakas kaasa võtta.
Autod sõelusid siia-sinna, et juhid sobiva ööbimispaiga ikka üles leiaksid. Õnneks otsimise ajal keegi sellel lõigul kiiruskatseid ei sooritanud. Vahva tükk, aitäh!
Kahjuks on sealkandis metsa tehtud ja tundub et ka aare on kadunud.
Kuna nimes on sõna mägi, siis autoga mäkke sõites lootsin, et mäes see aare ongi. Aga võta näpust, auto sai küll ülesse panna, aga endal tuli ikkagi alla ronida ja pärast logimist otse loomulikult ikka taas üles ka saada. Tegelikult polnud häda midagi, sai ilma eriliste vahejuhtumiteta nime kirja. Tänud peitjale peitmast.
Siin sai tõesti korraks ennast tunda justkui vahemere äärsetel kitsastel kaljustel teedel :) Aardeleid oli seevastu väga vahva ja konteiner rohkem eestipärasem ;)
Kauksi-Penijõe teine päev. Enne karbiga tegelemist käisime lähedal olevas lombis end veidi värskendamas. Leevendus saadud, ajasime selle karbi juures taas naha märjaks sest topsiku kättesaamiseks pidime üsna kõvasti võimlema. Logitud. Tänud!
Vaikne öö möödus Eesjärve telkimisalal telkides ning sabaga langevalt tähelt soovi soovides. Hommikul pakkisime asjad ning alustasime matka Neeruti mägedes. Õnneks leidus aarde lähedal sobiv abivahend, mille abil ulatusin aaret välja meelitama. Aega läks, aga kätte sain. Aitäh, tore aare.
Kena värk, ega siin plättariga oli nagu ta oli. Noh, ütleks, et siin oli olla nagu oleks plättariga. :) Aitäh aarde eest.
Tundub, et see vahva konteiner oli veidike tuulest trotsida saanud ja polnud päris seal kus oleks pidanud. Küll aga sai ta tagasi istutatud.
On siin alles kitsad autoteed, hea kui kedagi vastu ei tule :) Kihvt kant! Hea, et aarde kätte saamiseks pikkust jagus. Meeldejääv, täname!
Väga lahe teostus kuid raskusaste maastikul on siiski pigem 2.5 Sellise aarde puhul mõtlen ma alati.. aga kui ma oleks natuke lühem...Ka täna oli jebimist üksjagu ent vaated ja tee siia korvasid selle. Tänud peitjale
No küll need tänased aarded ajavad ähkima. Ega seegi mingi erand polnud. Ei saanud siin midagi laisalt jalgu järgi vedada. Tuli ikka päris mitut lihast pingutada, et siis kõigepealt aarde juurde jõuda ja siis tagasi auto juurde. Ilmselt oleks kättesaamisega ka raskeks läinud, kui oleks üksi olnud. Kuni Margus aarde konteineri järgi küünitas korjasin ma naaberpuu alt tühja purgi ära, millel ilutses silt kirjaga Saku Originaal. Aitäh!
Täitsa põnev turminine ja kiire leid. Oleme sellist aardepeidukat juba mõned korrad trehvanud ja nullile lähenedes jäi pilk kohe õigel asjal pidama. Aitäh!
Otsisime palava päeva eest vesisemat kohta, kus oma kuumanud keha kasta ja siin mõtlesime väikese peatuse teha enne järvedeni jõudmist. Ma veel kiitsin, et see on siinsamas tee ääres ja asusin ise plähvidega teele. No ei olnud kõige parem jalanõu valik, saab vaid tagantjärele tarkusena märkida. Aare ise väga tore ja kõik korras ka. Aitäh!
Seda teed mäletan kooliajast, kui meid toodi siia loodust nautima koolibussiga. Täna tundus tee kuidagi turvalisem. Tänud!
Matkateel matkamise III päev. Kodutöö oli seekord tegemata, nii olid kõik tee peal näppu jäänud aarded meeldiv üllatus. Nii ka siin. Aitäh.
Sellel teel on tôesti pônev sôita, eriti, kui keegi veel vastu sôidab:) Jàrsin auto tee ààrde ja suundusin aaret. Esialgu làksin tàitsa ôige koha peale, aga ei pannud tàhele. Olin eemal ja sahistasin vôsas ning kui pilgu tôstsin ja màtkasin, siis ikka ehmatasin korralikult. Vàga vahva! Aitàh! Ja nüüd edasi matkarajale
Tõepoolest lahe ehmatus. Aare oli välja kukkunud, kuid panime tagasi.
Allaminekuks sai pikem ja laugem tee valitud - see pole ju mingi mäkkeronimine. Ilmselt nagu paljud olin valmis omanikule teada andma, et metsloomad on ilmsest peidupaigast aardega vehkat teinud, enne kui ... oli ehmatamise kord. ja logimise kord. Ähkides auto poole tagasi. Tänud peitjale
Siin tuli pilkases pimeduses laskumine ette võtta, sest Levia oli juba aarde avastanud ja logimiseks oli abi vaja. Uhh, on ikka järsud nõlvad siia meisterdatud. Aare ise väga vahva. Tänud. FP ka aardele.
Anaalsed protseduurid tehtud. Ehmatama pani küll korraks. Tänud
Kuna oli juba pimedaks läinud ja väike preili magas magusat und, siis mind jäeti temaga autosse ja noored kadusid öösse. Hetke pärast kuulsin juba kraaksatusi. Uskumatud öökullid ikka, et pimedas nii kiiresti toimetavad. Nimed kirja ja kodu poole edasi.
Olime kolmjala juurest tagasiteel kodukantsi, kui avastasin, et huudis oli veel täpike, mis valet värvi. Egas midagi. Väike sissepõige, tore kraaksatus, ning jälle tuld. Väga vahva teostus ja öösel natuke spuukigi. Tänud aarde eest :)
Kummalised maastikud on siinkandis. Olime teel telkimisplatsile ja oli juba üpris hämar, kui mõtlesime ka selle kiire peatuse teha. No tuli välja, et...ei - ei tule siit midagi liiga kiiret. Lõpus olid veel igasugu ehmumised, karjed, rõõm ja muud emotsioonid ja siis viimane sportlik osa veel otsa. Aitäh - jõudsime higisena pimedale telkimisplatsile.
Õhtuhämaruses mööda sõidetud. Ei saa öelda, et oleks kerge maastik olnud ning et poleks ehmatanud mingil hetkel. Tee peal oli veel valgust, aga puude varjus oli suhteliselt pime. Peale ehmatust torkisin veidi kepiga ja jäin rahule. Logitud ja laagriplatsile sõidetud, aitäh!
Lootsin drive-in aaret. Nojah.. hingeldasin peale autosse jõudmist veel pikalt ;)
Olime teel Neeruti mägede RMK kohtasid vaatama, et seal õhtuks süüa teha ja võimalusel ka ööbida. Esimest saime, teist paraku mitte. Teel sinna tegime aga peatuse siin ja otsisime ka selle aarde üles. Äge peidukoht! Täname!
Veidi ukerdamist ja leidsimegi selle vahva aarde. Tänud!
Kummaline, et ei ole kunagi siia mägedesse sattunud. Küll on ilus sinililleline, mõnus turnimine ja vahva aare! Suur aitäh seda kaunist maailma avastama kutsumast!
Kevadhooldus. Uus logiraamat. Endiselt on teed kitsad, mäed kõrged ja mets linde täis.
Tänase geopäeva viimane aare. Koduteel tegime peatuse ja panime nimed kirja. Lapsed ei olnudki sellist aaret veel näinud. Aitäh.
Igati tore aare.Logiraamat siiski logidest pungil.Ennast kribasin kah kuhugile.Aitüma peitmast!
Hea konkreetne aare, suts mäest alla, nimi kirja ja tagasi. Valvur oli ka tore, tänud aarde eest!
19. märtsil üritasime selle aardeni jõuda aga ebasobiv geomobiil ja ilm osutusid takistusteks. Seekord olime me päris geomobiiliga ja selge siht oli silme ees. Hommikuks valgeks tõmbunud maa oli küll üllatus aga ega see eesmärki ei seganud.
Tänud!
Eelnev matk oli pisut väsitanud ja vajas lõunapausi. Kuna mul veel söömine polnud käsil, siis jooksin mäest alla ja panin nimed kirja.
Uskumatu endalegi, aga ma ehmatasin, kui aarde peidukat nägin...
Läksin autost välja ja paar meetrit nõlvast alla ja hakkasin suure häälega naerma. Olin mingis meeltesegaduse hoos geokoti asemel läpaka kaasa võtnud. Vahva konteiner aardel. Aitäh peitjale.
Tegime ka Valgeristi mäega tutvust täna. Oli alles laskumine. Vahva aarde leid ootas ees. Aitäh peitjale!
Neeruti mägede külastuse planeerisin kevadeks. Kuidas sellest kevadest vahepeal sügis on saanud, vot sellest ei saa aru. Igaljuhul ilus sügisilm ja müdistamine mägedes sai tänaseks päeva teemaks. Esimene linnukene püütud. Aitäh!
Sõitsin aardega kohakuti ja et 20 meetrit, et käin sips ära, et jätan auto käima. Küll ta seal all puu juures maas oksarisu all on. See oli viga, sest minu nullis seisin vaid mina ja puu, mis oli nii ümmargune alt, et sinna ei oleks isegi laps suutnud märkamatut geokuhja teha. Edasi vaatasin et oh känd, kindlasti pani Heldur sinna karbi ja koore peale. Toetasin korraks kännu vastu ja pidin käna käima, sest see jummala mäda. Asi muutus järjest kahtlasemaks.
Läksime autosse ja jätsin ta seisma, sest see veel puuduks kui ära ärandatakse. Sest siit kallakust ei jookseks üles ka Paide-Türi Rahvajooksu võitja neegripoiss Mukunga. Võtsin kirjelduse lahti ja mis ma näen? Lahe teostus! No ma olen neid teiste meelest redeliga ronitavaid alt nähtavaid petpudelite lahedaid teostusi ennegi näinud. Siin nullis polnud ka sellele kohta.
Kui siis eemal rada nägin ja aaret, siis tuleb kõik sõnad tagasi võtta, sest oligi lahe teostus. Ma ei tea kuidas ma küll selle lati selle peitja puhul nii madalale mõtlesin. Tänud, saad 5!
Huvitav koht, rax nägi esimesena karpi kui mina turnisin ja tasakaalu hoidsin koguaeg :D
Võtsin Henny kaasa ja tegime väljasõidu Neeruti, Pariisi maastikele. Auto jäi Eesjärve lõkkekoha juurde ja jalutasime esiteks siia. Alpid on ikka nii erinevad, küll on aga siin mõnus Eestimaa oosidega maastik. Nautisime, aitäh!
Veidike mäe peal ronimist ja leidsime üles. Äge valvur.
Aare leitud. Natukene ehmumist ja turnimist ning käes see oligi.
Minu pärast tehti peatus ja öeldi mine otsi. Karl tuli igaks juhuks kaasa. Konteiner ehmatas mind :) Õnneks sain topsi ise kätte. Aitäh!
Parkisime auto ja asusime turnima aarde poole. Georada viis kuhu vaja ja nimi sai kenasti kirja. Tänud peitjatele.
Lapsed ujutatud, ise rahul mõnusa jalutuskäigu ja ühe leiu üle, peatasin tagasiteel auto ja ahvatlesin lapsi toredasse metsa väikest põiget tegema, kuid tagaistmelt vaatasid mind kolm silmapaari, mis kõik väljendasid konkreetselt, et võin üksi siia võssa linnulaulu nautima minna. Eks ma siis läksingi, uurima floorat ja faunat, varsti märkasin ka üht tuttava välimusega sulelist jälgimas eemal oksal minu tegevust oma valvsal pilgul, logisin vaikselt ja kiiresti aarde, et teda mitte eemale peletada. Tänud peitjale!
Maagilist vaadet ma küll ei näinud, ajan kõik lehtede ja võsa süüks. Aardele lähenesime ettevaatlikult, järsku tuleb veel kallale ka.
Geocachingus on aardel silt maailine vaade, hmmm. Aga need künkad on seal ägedad ja konteiner samuti. Aitäh!
Ootamatult korralik rada oli siia tekkinud juba. Sama ootamatu oli aardekonteiner. Tänud!
No kui juba kohale sai tuldud, siis otsustasime proovida. Pakuks maastiku astmeks vähemalt 2.5, ehk ka 3, aga eks peitja teab paremini. Tänud ikkagi.
Auto jäi tee peale, et ega siit keegi teine ikka mööda sõida. Keset nõlva aga juba signaalid ,olime ühel jalus. Kuidagi sain tee vabaks ja auto mööda, kui teiselt poolt tuli järgmine. Tiia sel ajal võimles aardega. Aitäh.
Kuna parkida polnud kuskile lähedale siis mina läksin logima ja Reigo valvas autot. Ja nagu kiuste pole mulle juu pikkust nii palju antud, et asju kõrgelt kätte saaks. Peale pikka üritamist sain ikka logi kuidagi kirja. Ja ega need mäenõlvad endiselt mu lemmikud ei ole :D
Nagu Norra oleks sattunud. Seal on tavaliselt sellise maastikuga aarded raskusega 2.0 Eesti üldiselt on siis siledama maastikuga. Rahulikult võiks maastikule tulenevalt aasta-ajast palli või poolteist juurde kruvida.
Tulin Neeruitisse kutsikat jalutama. Siin küll jäid neljarattta veolised veel autosse. Selle eest pärast saime Lotte käest pragada, kuidas me võisime ja julgesime, midagi sellist teha. Suured tänud aarde eest peitjale.
Saime seda oosi ja teed sõita täna kogu pikkuses edasi ja tagasi kah. Alustuseks see topsike. Täname, et parkimisvõimalus oli ka lähedal, sest murphi seadus tõi sinna kohe elava liikluse. Aare oli korras.
Väljas hakkas hämarduma ning otsustasime, et lõpetame sellega geotuuri ära ning vurame seejärel Tallinna tagasi. Kohapeal kohe parkida ei tundunud mõistlik ning sõitsime u 200 m kaugusele. Sealt siis jalutasime nulli. Aardevalvur jäi juba eemalt silma. Tore vidinas, aitähhid!
Seda aaret tahtsin kindlasti otsima minna, kuna logid tekitasid põnevust ja mulle ikka väga mägiteed meeldivad :) Väga mõnus oli sinna kohale veereda...seda siis mööda autoteed...päris aardeni jõudmisel suutsime õnneks veeremist vältida :D Suured tänud kohta näitamast!
Vinge koht ja parajat südamekoormustrenni pakkus ka :D. Aitäh peitmast, tänastest aaretest kahtlemata kõige meeldejäävam turnimine.
Sõit viis Rakverre tädi juubelile. Et ilusat päeva mitte raisku lasta, siis sai nii mõnedki tunnid varem starditud. Asfaldilt maha keerates sain aru, et oleksin pidanud valima vist mõne teise aarete piirkonna. Värskelt puhtaks pestud auto oli kilomeetrike hiljem samasugune nagu ennem pesu. Aga samas.. Õige geopeituri suksu ongi mudapruuni värvi.
Esimeseks aardeks oli välja valitud Valgeristi mägi. Oosi teeperve parkimine oli üsnagi meelevastne tegevus. Täna ei olnud vähimatki soovi ekstreemlaskumist sooritada. Õnneks pinnas pidas ja jäi ruumi ka mööduvate autode jaoks. Vaated olid vahvad. Alla minekuks lükkasin peokinga asemel jalga matkajalanõud. Peagi kohtusin tuttava mutantelukaga paari päeva tagusest rattasõidust. Üsna pentsik lähenemistee logiraamatule aga viisin protseduurid võiduka lõpuni. Aitäh!
Täehelepanuväärne autotee, igatahes! Seal vaikselt kruiisides jäi tõesti juba peaaegu tunne nagu kuskil mujal maal oleks, mitte meie tasases Eestis. Iseloomulik väliskonteiner on geopeiturite seas võrdlemisi populaarne, vist juba kolmes kohas kodumaal olen varem säärase sisse logi kirjutanud. Aitäh auto-oosile kutsumast!
Kunagi kaheksakümnendatel oli kogu Valgeristi mägi ühesuunaline. Muuseumi juures tõusu alguses oli tellis ees ja ligipääs käis ainult Riistamäe poolt.
Tundub, et aardekirjelduse esimese lõiguga olen üsna täppi pannud. Seiklust on päris paljudele jagunud :)
Panen mitteleiu, kuigi reaalselt aarde lähedusse ei jõudnudki. Aga endale jätan ikka märgi maha, et seegi sihiks olnud.
Karli juurest tulime edasi plaaniga vallutada veel 1 mägi. Geomobiil oli meil ikka täiesti sobimatu, nimelt puksiirauto. Mingil hetkel saabus selline koht, kust treiler mäest üles enam edasi ei saanud. Kiire otsus oli, et jätame selle otsingu selleks korraks katki ja põgeneme sealt enne, kui pimedaks läheb. Vaatasime kaarti ja valisime ka tee välja, kustpidi lahkume. Tuldud teed mööda tagasi ei läinud, kuna sealgi oli korralik tõus.
Väljavalitud tee osutus ka ebasobivaks. Nimelt Neeruti muuseumi juures oli traktoristil tööpäev lõppenud ja lumi täiesti lükkamata. Ja tundus, et lausa talv läbi on juhtunud nii, et tööpäev lõppeb just seal.
Seega ainuke võimalus sealt mägedest lahkuda oli minna tagasi mööda tuldud teed. Jõudsimegi Karli parkla lähistele ja sealt edasi tõusust üles ei saanud. Väljas läks iga minutiga järjest pimedamaks. Korduvate katsete tulemusel me edasi ei liikunud.
Kui uurisin Herkilt, kas tal on mingeid mõtteid, kuidas me siit minema saame, siis oli tema ainuke mõte, et jääme kevadet ootama. See mõte ei olnud mulle väga meeltmööda. Ragistasin ajusid, et mis teha. Kodus oli ju meil 2 maasturit aga kodu oli väga kaugel.
Läksin jalutades vaatama, kui pikk on see tõus, millelt vaja veel üles saada. No oma 20 meetrit. Minu ettepanek, et vintsime end mäest üles, ei sobinud ka kuna treileril ju vints valel pool.
Siis ragistasin veel ajusid ja tegin ühe kõne. Ei saanudki pikalt telefoniga rääkida, kui kuulsin, et treiler vaikselt läheneb ja saabuski mäe otsa. See tundus küll uskumatu. Võluväel vedis treiler end ise mäe otsa.
Päris põnevad elamused olid. Järgmise korrani!
Neeruti päeva esimene. Väike peatus teekonnal ja leid kirjas. Mägi oli veel valge. Tänud!
Oh jeerum. Kunagi noorespõlves orienteerudes polnud mingi probleem siin neid nõlvu mööda üles-alla traavida, täna lausa andis turnida siin. Kellegi vanad jäljed olid ees, need tiba aitasid, aga telo va sinder ju täpset koordinaati ei näita. Piilusin tibakese siia-sinna, siis jäi peidukas silma. Sa vana - mul ju endalgi üks sihuke metsas ja teine alles kapi otsas ootel! Järelikult nipid selged - mis muud kui nimi kirja ja tagasi üles. Tänud, täitsa äge oli tee peale päeva esimesi jälgi sõita :)
Selle otsimine võttis tublisti aega, sai kõik puujuurte urud puhtaks kaevatud. Aga lõpuks tuli ka leid, lahe :)
No oli ikka jääs tee! Vähemalt igal aastal on üks kord selline tee vaja läbida. Sel korral siis Neeruti aarete juures! Tänud aarde eest!
Täna tegime Helduri-päeva, alustasime tema kärnkonnast printsessiks aardest. Siia üritasime ka autoga lähemale saada, aga oosi tipus loetud meetrid enne üles jõudmist lõppes autojuhil jalaramm ja gaasijulgust nappis. Ega teadnud ju ka, mis seal teispoolsuses ootab, kas tasubki üleliia uljalt sinna jõuda. Nii me vallide vahel tee ühest äärest teise veeredes tagurpidi alla saimegi ning auto sobivasse taskusse ära peitsime. Alustasime sama teekonda jalgsi, mis polnud hõlpsam :-) Mõnusad ligi 7 km ja toredad tunnid ning aarded ning kohtumised ootasid.
Aarde juures oli lihtsam, seal jääd polnud. Aare oli, Rauli logi on hästi iseloomustav ja tabav. Hoidke silmad lahti. Lahe teostus! Postik kombes. Heldurile aitäh!
Mart uisutas meid autoga probleemideta jääväljal ülesse ja alla. Klaas, mis klaas oli täna kogu siinne autotee. Tänud peitjale.
Kõik on tore, istud autos, isegi rooli ei pea hoidma. Saan aru küll, et tee läigib. Aga ma olen ju turvalises kastis ja siis mõni meeter enne päästvat tippu kaob lõplik jõud raudruuna jalagades ja algab juhitud kulgemine tagurpidi allapoole. Õnneks on teeääres lumevallid, muidu oleks võinud küll ennast lolliks närveerida. Enne fantaseeritud parklasse jõudmist lahkun autost ja kohe olen neljakäpukil... mismoodi need autod teel püsivad?! Naeltest saan aru küll, olen ise ärgitanud meile ostmast tallanaelu. Kes on nendega jääpeal kõndinud teavad, et tunne on isegi ägedam kui räätsadega rabas. Tooks sobiva võrdluse aga tegemist on kogupere mänguga ;)
Muidugi olid minu naelad Tallinnas kuivamas ja seega tegin saabastega kassi nägu ja sain Piialt ühed jalanaelad endale. Oli neist ikka palju abi küll!
Pärast matka, millel pikkust üle 5 km, tegime pikniku ja lõbustasime end teiste autode mäkketõusu vaatamisega. Kõik peale ühe tulid tagurpidi tagasi. Lisaks autodele oli seltskond lapsi mõne naisega, kes kelguga mäest alla ja ülestõusu nööri taga kelgul täiega lustisid. Lapsed oskavad ikka elust ja oludest täiega kõike võtta.
Ahjaa, aardeni ukerdasin ikka ka. Aitäh :)
Sõitsime aarde poole, olime juba peaaegu kohal ja... Ateca küll hoidis neljade naeltega teest kinni aga siiski pidi ta liumäele alla vanduma. Ei jäänud muud üle kui parkisime auto ära ja proovisime, kuidas kondimootoriga kulgemine on. Meil olid Peetriga kahepeale üks paar naelu. Peeter hoiab oma naelu ilmselt suveks :P Nii me siis kulgesime tirilimps-poolteist ja niimoodi ligi 7km.
Matkal leitud aarded oli boonuseks ilusale ilmale ja mõnusale seltskonnale.
Suured tänud Heldurile ilusa päeva ja ägedate aarete eest!
Eile aarde avaldumise hetkel teadsin kindlalt, et kiirustada pole vaja, sest teadagi kes on juba varmalt kohal ja logivad hoolega :)
Täna otsustasin lõunaks kohale minna ja kuna olen seal käinud igal aastaajal, ning teades hetke olusi parkisin kohe esimesse parklasse. Parklast edasiminek oli küll selline eriti kummaline kõrvaltvaatajate jaoks. Terve tee oli jumalast kiilakas ja vesi lainetas. Nullile liginedes ja juba lumes sumbates oli jalgealune tunduvalt turvalisem. Logiraamatut avades ei pidanudki pettuma, sest tuttavad nimed vaatasid vastu. Tagasi jalutades märkasin põliskuuskede kohal rongapaari kellel olid kindlasti pulmaplaanid päevakorral. Rongad on meil ühed esimesed pesitsejad ja esimesed munad võidakse muneda juba veebruari lõpus. Ronk, uhke ladinakeelse nimega Corvus corax, rahva keeli ka kaaren, on meie suurim värvuline ja üks esimesi tegutsejaid kevadeootuses.
Järgmistel leidjatel tasub kindlasti silmad lahti hoida, sest kindlasti on neid seal asurkonnas rohkem. Aitäh.
Arvasin et olen üksi pimedas Neeruti metsas aga siin selgus et oli veel teisigi. Tervitused ja aitäh aarde eest.
Tapalt Rakverre sõites oli ka suur tee jääs ja pilkane pimedus ei teinud olusid paremaks, aga pöörasin auto ikka kiilasjääs oosile. Ma teadsin täpselt, mis mind ees ootab. Olen seda teed läbinud korduvalt nii jala, ratta kui erinevate mootorsõidukitega. Kuna tee on üsna kitsas, siis võistlusest väsinud Siim jäi autosse, juhuks kui keegi soovib mööduda, saab eest paremini ära nihverdada. Mina läksin nulli. Olen siin enne kah mõlemasuunaliselt korduvalt liikunud, nii et kuigi midagi näha ei olnud, tundus mets ikka tuttav ja turvaline. Konteineri märkamine päris kohe ei tulnud, aga liiga pikalt ka ei läinud.
Sain kirja üle hulga aja esmaleiu. Lahe! Kell oli umbes kolmveerand seitse. FTF tõstis tuju jupp maad paremaks. Rõõmsalt turnisin autosse tagasi. Mööda autoteed kulgemine oli eriliselt libe.
Minema sõites kõndis peagi vastu täiesti valgustamata mees. Müstika, kuidas ta siin kõndida nägi ja püsti püsis...
Aitäh! Aitäh! Aitäh!