The Last Battle Before Athens

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

13 aprill 2024 kommenteeris Carolina [caro]

Kui juba Kreekasse ja Peloponnesosele tulla, siis tuleb ikka Joonase aare ka üle vaadata. Võtsin igaks juhuks ka tagavara konteineri ja logiraamatu kaasa aga aare oli heas korras, ei läinudki vaja. Koht oli igati aaret väärt, Hera tempel ja majakas ja väike lahesopp. Otsisime kuidas nulli saada ning lähenesime altpoolt, mere äärest. Minul jäi 60m puudu, kuid karuonu ronis vapralt mööda kive ja lahtist klibu kohale ning pani nime kirja. Aare kuiv ja korras. Väga äge koht. Aitäh!

25 september 2017 leidis   [tunk]

Viimane logi manitses mõnevõrra ettevaatusele, seetõttu esimesel katsel päris otse ülevalt alla ronima ei hakanud - kuigi mõttevari käis korra peast läbi küll kui nullist 15 m kaugusel olukorda hindasin. Käitusin siiski vihje kohaselt (mis muide vaid GP saidil antud) ning lähenesin umbes poolekilomeetrise ringiga. Ega ma ei lootnudki siin aaret väga lihtsalt ja kiiresti leida, aga esimesel katsel poole tunniga kaljuseinal 4.5 maastikku harrastades jäi üritus siiski vaid ürituseks, logi kirja ei saanud.

Järgmisel hommikul sõitsin spetsiaalselt päikesetõusuks kohale ning jätkasin sealt, kus eelmisel õhtul pooleli jäi. Üsna mitmel puhul kadestasin eemal majaka juures pea vertikaalsel pinnal kepsutavate kaljukitsede võimekust ja julgust. Vahepeal ilmusid seltsiks veel kolm kalameest, kes ennast allapool ühe suurema kivi otsa istutasid. Tegutsesin edasi, niimoodi geoloogi moel - distants oli piisav, et aaret mitte reeta, juhul kui selle üldse leidma peaksin. Suhtlesime muide täiesti vabalt. Kalameeste poolt minu suunas hüütud kalimera oli enam-vähem ainus kreekakeelne väljend, millele vastata oskasin ja rohkem õnneks vaja ei läinud ka :o)

Kõva poolteist tundi hiljem, kui loobusin kõrgemast maastikust ja keskendusin peidukohtadele, mis paiknesid väiksema kaldega pinnal, jõudsin lõpuks aardeni. Ühtlasi ilmnes põhjus, miks nii kaua aega kulus. Nimelt olin ma otsinud lubatud normaalsuuruses konteinerit, aga tegelikult on praegune aare parimal juhul väike, peaaegu mikro. Maastiku raskusaste peab paika, minu hinnangul 3.0 on õige, 4.5 pudedale kaljuseinale pole tõesti tarvis riskima minna. Peidukoha raskusaste on küll subjektiivne, kuid arvestades aardetopsi mõõtu ning fakti, et koordinaadid näitavad umbes 6 m eemale, pakuksin vähemalt 4.0.

Tõeliselt ilus ja eriline koht on see küll. Kindlasti külastamist väärt, ning aaret ka. Aitäh!

5 juuli 2015 leidis Team Estland ja [myrakas]

Sellest aardeleiust on kulunud logimiseks üle kahe aasta. Seoses aarde juures juhtunuga jäid paljud asjad sellekordsest reisist pikaks ajaks ripakile. Aarde ümbrus on vaieldamatult väga hingemattev, samas üritus valesse kohta ronida osutus tunduvalt rohkem matmisele lähedasemaks kogemuseks. Peale selle aarde külastamist ei ole mu kõht paljudes kohtades nii külm kui ta varemalt oli. Üritades ennast negatiivsest kaljust üles vinnata, ilmselgelt paljulubava koha poole, libises mu jalg kaljunukilt, kuhu olin lootustandvalt ennast toetanud. Õnneks läks kukkumine eri korruste ja teravate kaljunukkide vahel nii hästi, et pead ma ära ei löönud ja pilt jäi ette. Geokähriku elukaaslane tegi samal ajal õnneks põrgukisa,mis sundis mind misiganes kohtadest kinni haarama, millega kaasnesid muidugi arvestatavad haavad peopesades, sest päris lepapõõsad seal ei kasva ja kaljunukid on ka rohkem kui teravad. Igatahes oma elu, võlgnen ma sellest korrast suures osas talle, sest kohast kus ma pidama jäin oleks jätkunud üle 15 meetri kõrgune kukkumine merest välja terendavate kaljude suunas. Kukkumine tõi kaasa tubli koguse haavu, marrastusi, põrutusi ja paar mõra ribides. Siit jätkus teekond Kórinthose haiglasse, kus esialgu ei tahetud uskuda, et ma täiesti kainelt kalju otsast alla kukkusin. :D Kui nad ikkagi veendusid, et alkohol mängus ei ole, anti mulle valuvaigistid sisse ja hakati pildistama. Minema mind sealt hästi lasta ei tahetud ja kui reisiplaanid poleks peale surunud, ei olnuks ka mul sealt kiire lahkumisega, sest personal oli rohkem kui lihtsalt meeldiv. Järgmine päev pidin kirjutama ja allkirjastama kirja, kus kinnitasin lahkumist omal soovil ja vastutan oma edasise käekäigu eest ise. Seekord siis sedasi. Koht muidugi külastamist ja lemmikpunkti väärt! Ühe reisikaaslase arvamus oli, et kui teda kaasas poleks olnud, siis küll kogu meie mittenormaalsete seltskond sellelt reisilt eluga tagasi jõudnud ei oleks. :D Tänud Joonasele!

17 märts 2014 soovis arhiveerimist Joonas [joonas444]

01/04

16 aprill 2009 leidis Anti & Kertu [duke]
No kaua sa kannatad olukorda kus nii toredas kohas asuv aare nii kaua leidmata on. Meie enam ei kannatanud, käisime ekstra Kreekas, et see aare ära võtta. Okok, tegelt tegime ikka muid asju ka, mitte ainult seda aaret :)

Lennuk maandus kell öösel, lennujaamast rentisime auto et sellega kõigepealt hotelli sõita (Voula beachil) ja seejärel hommikul võtsime suuna aarde poole, kõigepealt ümber Ateena linna mööda Attiki Odos nimelist tasulist kiirteed ja siis edasi Loutraki nimelise toreda linnakese poole, sellest läbi ja lõpuks läbi väga lahedat käänulist kohalikku teed Iraio suunas.

Varsti olimegi majaka juures väljas, ronisime selle kalju igas suunas läbi, ülevalt, alt ja küljepealt, enne kui lõpuks jõudsime ühte kohta, kust paistis ... midagi .. mille alt tuli välja Rahva Raamatu kirjadega kilekott :) Oi seda rõõmu siis, puhas Eesti keel keset Kreeka riiki :)

Aare oli väga heas korras, kirjutasime oma allkirjad sisse ja seejärel turnisime veel ümbruses ringi. Hooaeg polnud seal veel alanud, seega ümbrus oli praktiliselt inimtühi, ainult 2 snorgeldajat paistsid vee alt kätte ja muidugi kalad ka, vesi on seal lihtsalt NII selge.

Üks on igatahes kindel, see koht oli kogu meie reisi nael ja tasus end väga ära. Taaskord leidis kinnitust et geopeitusega satub kohtadesse kuhu muidu minna ei oskaks (antud juhul siis kodust 2500km kaugusele).

Palju pilte tegime ka, mõnevõrra pikem jutt kogu reisist tuleb natuke hiljem.