Tjuka

 2 

Meie esimene aare 2/4,5. Kuna 2025 ootab meid ees sihtmärk ja väljakutse “50 Eesti suuremat saart”, siis Vomsi vallas aarde logimise käigus otsustasime siinsed 50-nimekirjas saared ka läbi käia. Lugenud varasemaid logisid, oli sisetunne valmis selleks, et kōige raskem lõik kulgeb vees. Tegelikult saarele läbi rannikuvee tossudes ja lühikeses seelikus kirdest lähenedes oli tegemist väga mõnusa jalutuskäiguga (Tiit jäi paati valvama ja kala püüdma, mõlemad tegevused õnnestusid 100%: paat ei triivinud kividele ja kala täna puhastama ei pea!). Saarele jõudnuna tõmbasin pikad püksid jalga ja saunalina ka ümber ning sukeldusin rupsikusse, mis esiti koosnes puusani nõgeatest, siis põlvini põldmarjades ja siis toominga-kadakavõssist. 150meetri läbimiseks kulus ca 20 minutit, pärast oli kadakas juustes ja kriimud säärtel. Nulli piirkonnas oli õhku rohkem, metsanotsud olid seal kõvasti maad harinud. Vihjepuu leitud, ilmutas end ka aare. Olgem ausad, kui siit oleks mitteleid tulnud, oleks ikka päris paha olnid terve ülejäänud aasta! Igaljuhul soovime kõikidele geohoolikutele uhket võidupüha ja toredat jaaniaega!

Üle vee tulime SUP lauaga. Vesi on praegu üsna madal ja raske on nii madalas vees aeruga midagi teha. Seetõttu jäi laud saarekese algusesse ja asusime jala teele. Astumine oli mõnus. Vesi on palju maad taandunud ja mõnus kõva ja kuiv kallas on pea igal pool. Kui aga tuli aeg metsa poole pöörata, olukord muutus. Üle pilliroo ja heina oli täitsa ok minna, aga siis tuli ette korralik nõgeste müür. See oli nii pikk, et lõppu polnud näha, seega tuli läbi nõgeste teed rajada. Polekski ehk nii hull, aga ma olin vaid trikooga. Kuidagi siiski läbi nõgeste saime, aga olukord ei muutunud üldse paremaks. Tihe võsa vaatas vastu. Kuidagi õnnestus sihile jõuda. Nulli lähedal on mingi mega suur suurte sipelgate pesa. Need ei rõõmustanud mind nähes. Püüdsin küll seal ämblikuvõrkudes veheldes kiiremini hakkama saada, aga aega läks omajagu. Kui lõpuks nimed kirjas, kordus kõik vastupidises järjestuses. Seiklus oli tore, aga trikoos ei tasu seda teha, isegi mitte sellisel palaval päeval nagu täna.

 3 

Kuna tuul kogus tuure ja homseks lubati veel rohkem, siis pidasin paremaks ikka esimesel Vormsi-päeval Tjukal ära käia. Vana tuttava 4.5 maastikuga piirivalvetorni juurest uue tundmatu 4.5 maastikuga väikesaarele. Kõrkjaid kammis päris korralikult, kuid siinsetes võrdlemisi leebetes vetes "jänesed" veel laineharjal ei surfanud. Niisama natuke ähvardas. Alguses proovisin torni juurest otse, kuid jube ruttu läks sügavaks, distants pikk ja ujumiseks kõige paremad tingimused polnud. Niisiis läksin päris neeme tipust saare lääneküljele. Astuda polnud väga mugav ei Crocsides ega paljajalu. Ühel juhul muudkui rebi mutta uppunud jalanõusid välja, teisel juhul tuli ettevaatlikumalt jalga sättida, sest põhi kippus kohati "hammustama". Ujumine oli tegelikult vahelduseks mõnus, kuigi jälle aeglasem ja väsitavam muidugi. Kokkuvõttes sai vaheldumisi väheke kõike.

Mul oli piisavalt selgelt meeles kuue aasta tagune külastus väiksemale naabersaarele, kus mehed ei nuta - ja et oleksin seal käies peaaegu nutma hakanud :o) Toonase kogemuse võrra rikkamana vedasin täna kaasa ujumiskoti riietega, et pääseda vähema piinaga võimalikus võitluses nõgestega, kadakatega ja parmudega. Kusjuures teataval määral leiduski neid kõiki siin samuti, seega installeerisin ühes võetud hilbud ja läksin lihtsalt nulli nii et silm ka ei pilkunud! Aarde peal käis mingi elu, aga need foobiad on mulle võõrad :o) Ja sisuga oli kõik hästi. Retk vastas ootustele ja kokkuvõttes ma ikkagi naudin sääraseid mulistamisi, isegi mudas, aitäh :o)

ilus päev, sai sumbatud ring Tjukale peale. Aitäh!

 4 

Peredega Vormsile tulles väike lootus ikka oli, et mõni aare jääb ka meie külastatavate punktide lähedusse. Aga seda, et õhtul tekib ka võimalus vähe pikem sutsakas kõrval olevale väiksesaarele teha, ei osanud ma unes ka ette näha. Aga just nii läkski. Kuuldes saarelt värskelt saabunud Kaupolt ja Liisilt, kuidas meri rinnuni ja muda põlvini on, ei tahtnud ma sellisest lähenemisest kuuldagi. Selle asemel tõmbasin pagassi põhjast oma salaarmukese välja, pumpasin täis, ning asusime seekord sellel koos Tarmoga saare poole ratsutama. Kui esialgne plaan oli lauaga aardele võimalikult lähedale solberdada ja alles siis randuda, siis saarele lähenedes julgesin kohe välja pakkuda enamus teest piki rannikut liikuda. Nii saigi, esimesel võimalusel hülgasime SUPlaua ja jätkasime teekonda jalgsi. Ma tundsin ennast surfipapudes väga mugavalt, Tarmol oli varbavahe plätudega tunduvalt rohkem toimetamist. Sellegipoolet on need sussid kõigest 6-7cm kõrged ja nõgeste vastu juba nendega ei saa. Kuid just läbi nende oli vaja ju ka tungida, enne kui rannikult metsa oli võimalik pääseda. Õnneks pole ka minul väikese kõrvetuse vastu midagi, pidavat ju teraapiana mõjuma! Kui ka see lops üle elatud võis juba peaaegu aarde lõhna tunda. Tarmo nina oli teravam ja leidis ka aarde esimesena. Oli vahva retk. Tänud.

 4 

Sõitsime motikaga randa ja täpselt samal ajal saabus muidu inimtühja paika veel umbes sada inimest. Võtsime motikariided ära ja ma panin juba ennetavalt pikad varrukad ja püksid ning jalga crocsid. Ütlesin Kaupole, et nii pikka ujumist ma ära ei tee, aga Kaupo ütles, et üle pea siin vesi ei lähe ning seda kinnitas ka maa-amet. Sada inimest läksid vette ja suht kohe oli kõigil vesi rinnuni. Mõtlesin, et läheb veel sügavamaks, kuid hiljem selgus, et siiski mitte. Põhi oli sihuke mudane, kivine ja vetikane. Mingil hetkel loobusin jalanõudest, sest lihtsalt ei jaksanud neid pidevalt mudast välja tirida. Kui Tjukale jõudsime, siis nentisime, et ei läinudki vesi üle pea. Mandri poolt tulles läheb suht kohe sügavaks, aga sealt edasi järjest madalamaks. Kõige sügavamas kohas oli mul vesi üle rinna. Tjukal võtsime ette maltsamatka, nägime kitse ja lõpuks jõudsime võssi. Kaupo leidis aarde, sai logida ja ma juba plagasin satikate eest tagasi. Kui vee äärde jõudsime, olid riided juba kuivanud ning oligi põhjus neid uuesti leotada. Hää mõnus vesine matk, teeks selliseid veelgi.

 5 

Silver ja Tarmo teatasid Vormsi-Hiiumaa puhkuse sõidust. Kuna me Liisiga polnud ka ammu seigelnud ja puhkus kohe läbi saamas, siis kärutasime neile teatamata Vormsile. Kuna Liisi polnud varem Vormsil aardeid leidnud, siis sai neid hulgim külastatud, enne kui ma päeva kirja sain antud aardega. Sõitsime mere äärde, viskasime vatid seljast ning jalutasime läbi mere kohale. SUPiga oleks palju kiirem ja mugavam olnud, sest põhi oli mudane ja tempo oli aeglane. Aga kuna SUPi polnud käepärast, siis läksime nii nagu võimalik, tehtud sai ikkagi. Enne aaret kohtasime Tjukal metskitse. Päeval helistasid juhuslikult vanemad, kes teatasid et nad Tjuka lähedal. Kuna me sinna veel ei plaaninud minna ega nad poleks ka paadiga meid kohale saanud tuua, siis sellest võimalusest loobusime.

 8 

Kui laagriplatsil telgid püsti ja kõhud täis, tekkis mõte siledat vett ära kasutada ja supikat leotama minna. Mainisime veel et selline ca tunnikene võib minna teades et see on suure varuga õeldud. Supitamine kulges tõepoolest ladusalt ja nac aja pärast forseerisime juba saarekallast. Paljas säär ja varbavaheplätu ei olnud just kõige parem valik, aga arvesrades et Luurelinnud olid siit pikkade riietega läbi mere tulnud, ei olnud meil siin kurta miskit. Nac tuli nõgestes hinge kinni hoida aga muidu igati mõnus kulgemine. Tänud peitjale

 2 

Üks tänastest eesmärkidest oli selle meretaguse maa külastamine. Silmaga hinnates oli veetase tõesti selline, et oleks võinud ka jala selle retke ette võtta ja kindlasti oleks nina vee peale jäänud, aga pigem oleks sügavaimas kohas vesi vast umbes vööni olnud. Siiski, võtsime kasutusele abivahendid ja liuglesime nende abil üle vee sihtkoha poole. Peale randumist veel veidi jalutamist ja nii me karbi manu olimegi ja nimed kirja said. Täname kutsumast ja aarde eest!

 2 

Mitu aega planeeritud dessant sai lõpuks teoks. Võiks isegi öelda, et tunduvalt lihtsam, kui algul kardetud sai. Hetkel käiks seal Vormsilt ilma igasuguse abivahendita ära. Vesi madal ja soe.
Hiljem tegime Vormsil veel turismi ringi ning kui juba otsapidi laeval olime, uudistasime kuidas kalamees samas, laeva kõrvalt kailt, ookuneid välja sikutas. Lahe!

 1 

Väike-Tjukale randumine ja külastus läks lihtsalt, siia jõudes aga jalutasime mõnda aega piki mudase põhjaga kallast, et tuvastada kõige leebem koht saarele sisenemiseks. Loodetud lagedust ei tekkinud ning otsustasime läbi võsa pressida. Aardeni me jõudsime ja tagasi merre samuti. Alati on hea, et paat jääb kaldast pisut eemale, nii on võimalik enne paati ronimist end taas puhtamas merevees viisakaks jalutada. Põnev koht, aitäh peitjale.

...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

peaaegu nagu vannivees ;)

 3 

Startisime Väike-Tjukalt 14.45 ja jõudsime Tjukale 15.00. Tavapärane vastuvõtt tänases päevas. Paat seisu ja enne kui jõuad jalad vette pista, kuuled kajakate ühendkoorilt kurja kuulutavat leelotust. Vesi oli endiselt märg ja soe. Siin oli puhta liivapõhjaga rand, mis läheb kivide alalt üle mõnusaks rohulaks. Pikalt astumist päikesepaistel ja rohkelt rand-astritega tähistatud rohelisel ja kuival kare-kaiseli väljadel. Otsisime mõnda aega parimat kohta läbimaks pilliroo ja nõgese labürinte. Tegime lõpuks valiku ja virgutusvõimlemine algas puude ja okkaliste vahel, küll sirge seljaga ja pugedes tõotatud kase poole. Kõigepealt ilmutas end kogukas sipelgamaja, siis kask ja siis veel kask. Minu pakkumine oleks, et sipelgala maastikku kattis kuutõverohi. Väljumine siinselt sipelga alalt toimus nagu ikka aarete juurest mereni, palju avaramat ja lihtsamat teed. Kuskil kaugel Hiiumaa suunal tundus rannas olevat veel kaks inimest. Meite hülged möllasid mõnda aega merevees ja edasisõit jätkus. Väljumine paadiga avamerele toimus ei kuskilt esile trüginud külaliskivide vahelt. Endiselt müstika, tulles neid ei ole, aga väljudes esineb neid ei kuskilt. Mart teab täpselt, mida ja millal on vaja opereerida. Nõnda ka siin Pireti ja Mardi meeskonna töö toimis õlitatult lõõskava päikese all suunaga Harilaiule. Tänud peitjale.

Mart ja Väike-Tjuka saar

 2 

13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Teise päeva viies aardeleid (19/30). Teekonda paadiga alustasime Rohuküla sadamast ja olime jõudnud leida nii aarded Hobulaiul, Seasaarel kui ka Väike-Tjukal.

Kõndisime pikalt paadist mööda vett saare äärt mööda õige koha suunas. Siis sukeldusime võssa. Sellel laiul kasvas puude all teistmoodi taimi, kui olen harjunud nägema. Ma ei tea, mis taimega oli tegu. Aare sai leitud peale mõningaid puude tuvastusi. Täname aarde eest!

 1 

Lendasin sup-lauaga kohale. Ausaltöeldes oleks saand ka jala, kuigi osades kohtades muda oli nii paks, et vajusin lausa põlvedeni mutta kinni. Saarele jõudes ootasid ees ohakad, nõgesed, parmud, puugid ja ilgem võpsar. Ei pääsenud ka kuidagi muudmoodi ligi, sest teed aardeni ei jookse. Selleeest aga huvitav seiklus sinna

 1 

Aitäh, Erko, ülimõnusa aarde eest. Kaua pinnuks silmas ja soovunelmaks olnud. Täna pidin isegi jaanipäevagrupist eralduma, et üksi siin ära käia. Loomulikult läbi mere kahlates, sai isegi kaelani vett üsna jupp aega aga õnneks ujuma ei pidanud. Ülimõnus, ja just selline aare, mis mulle meeldib!

 1 

Eks ta üks paras seiklus oli. Karl on väga hästi kõik oma logis dokumenteerinud. Aitäh aarde eest!

 15 

Tjuka aare oli üks peamisi põhjuseid miks me nüüd varakevadisel või siis hilistalvisel ajal Vormsit väisasime. Et ei peaks jalgu märjaks tegema ja saaks vabalt üle jää kohale sammuda. Lumine tee Diby piirivalvetornini oli kohati kahtlase väärtusega aga tubli auto vedas meid ilusti kohale. Eest leidsime palju sillerdavat vett kui ka korraliku jääplatoo. Maire jätkas päeva eeskujulikult kummikutega ja ma tobuke jätkuvalt tossudega.

Jää peale saime kaldalt ilusti. Kallas oli küll lahti aga esimese pikema sammuga oli jää platoo peal. Kui hakkasime saarele jõudma, siis avastasime, et vesi on ees. Läksime natukene ringiga ja leidsime kahe vee vahel nagu silla. Kahe suurema platoo vahel oli üks väiksem platoo. Vesi paistis väga madal. Kummikutega katsejänes läks ees. Üks hetk oli gravitatsioon liiga tugev või siis jää liiga õhuke ja jalg vajus läbi. Vett oli täpselt nii parajalt, et vesi sisse ei tulnudki. Pakkus ära, et käib aarde juures ise ära sest tal kummikud aga nii lihtsalt ma seda ei jätnud. Ettevaatlikult järgnesin ja läbi ei vajunud. Jää tundus aga väga kahtlaselt pehme. Otsustasin, et parim viis on püksid kõrgemale keerata ja paljajalu edasi minna. Ei tea kas niimoodi oli palju parem kandepind või mis aga hõljusin üle paari cm paksuse jää. Kui oli tunne, et oht on möödas, siis lükkasin tossud uuesti jalga.

Oht oligi möödas aga saarele pääsemine oli veidi kahtlane. Kõrkjate vahel vajus Maire oma kummikutega läbi lume ja seal all oli vesi. Kasutasin oma varasemalt kasutatud raskuse jaotuse trikki. Ehk siis viskasin pikali/käpuli ja tulin kõrkatest läbi.

Järgmine etapp, milleks oli saarest risti läbi pressimine, oli nädalavahetuse kõige ropum tegevus. Alguses oli natukene üleujutatud ala, mis oli kokkuvõttes täitsa lebo. Aga siis oli eriti tihe kadaka võss. Oli selline tunne, et me ei jõuagi kohale. Käiks nagu mööda miniatuurset tunnelit, mille ajal peab ennast tuimalt läbi pressima. Vahepeal tundub, et nüüd läheb normaalsemaks aga see normaalsus läheb hoopis valesse suunda. Jope sai kogu protsessi ajal nii rokaseks, et selle vastu aitas vaid päev hiljem pesumasina kasutus. Jõudes saare põhja serva oleks nagu paradiisi jõudnud. Vabadus! Tatsasime mööda mingit rajakest nulli ja panime nimed kirja. Üllatav oli, et siin oli juba käidud see aasta.

Tagasiminekuks otsustasime kasutada põhjarannikuserva. Vau, vot see oli luksus võrreldes varasema tulekuga. Teekond oli küll pikem aga ei ühtegi võsa ja meil oli seltsiks soe kevadpäike. Leidsime ka ühe kalameeste puhkepaiga. Varustust oli päris korralikult. Toolid, lauad, grillimisvarustus ja suur roostevabast kirst, mis täis kõike eluks vajalikku.

Tagasi jääplatoo juurde jõudes astus Maire julgelt läbi vesiste kõrkjate merre ja sealt edasi kandva jää peale. Mul ei jäänud muud üle kui jälle tossud jalast võtta ning jalgu karastada. Jää peale jõudes panid jalavarjud uuesti alla. Ma kasutasin lahkumiseks sama marsruuti nagu ennem tulemiseks. Maire kasutas oma teekonda. Üks hetk vajus Maire paar korda läbi aga õnneks jalgu taaskord märjaks ei saanud. Mul seevastu tekkis ühes kohas korralik error, kus jääplatoo lihtsalt vajus tervenisti minu raskuse all. Kui vesi hakkas ohtlikult jalanõusse tungima, pidin tegema paar kiiremat sammu ja siis astusin läbi jää nagu sulavõi :P Ja muidugi see tähendas, et mõlemad tossud said korralikult läbiimmutatud jääveega.

Piirivalvetorni juures tegime päikese käes pikniku. Soe toit kõhus ja päike paljaste varvaste peal mõjusid hästi. Nüüd ei jäänud enam muud varianti kui, et pidin märgade jalanõude asemel kummikuid päeva lõpuni kandma.

Erkole aitäh väljakutse ja seikluse eest!

"Paljajalu" on 2021 kevadmood

Stiilinäide saarele saamisest

Täitsa mõnus jalutuskäik läbi alla põlve vee, tänud Triinule ja lahkele paadimehele Harryle!!

Kajakipisik sees, sai juba koju naastes uusi plaane vee peale saamiseks tehtud. Inge soovitas tuulekaardi järgi Vormsi ümbruse aardeid, mis ka mulle kenasti sobisid. Hankisin omale Haapsalust kajaki, mis erinevalt eelmiselt oli väheke kitsam ja omas ka tüüri. Tõstsime selle auto peale ja liikusime oma veeteekonna alguspunkti Ramsi poolsaare ja Ulassaare vahel. Olles avaramasse vette jõudnud, võtsime suuna Suur-Tiuka suunas, mis antud aaret peitis. Otsustasime läheneda saarele otsemat teed Vormsi ja Väike-Tjuka vahelt, mis kokkuvõttes ei olnud ehk kõige parem otsus, kuna kui algselt tundus, et sealt saab ikka läbi aerutada, siis lähenedes jäi vett järjest vähemaks, kive aga tuli järjest juurde. Lõpuks sai vesi täiesti otsa ja kajakeid tuli natukene maad edasi tassida. Peale seda leidsime vähemalt nii palju vett, et Suur-Tiukani aerutada saaks. Veetakistus oli läbitud, nüüd tuli veel tegeleda maapealse taimestikuga, mis tähendas pea inimesepikkuste nõgeste läbimist ja tihedat võsa. Kuidagi siiski saime aardeni, nimed kirja ning ka kajakkideni tagasi. Järgmine sihtpunkt - Väike-Tjuka.

Suur-Tjuka parkla

Kas tegu on avaldamata aardega?

 2 

Vaatasin tuulekaarti ja mõne väikese saarekese külastamiseks tundus ilm täiesti sobiv olevat. Peale väikest ajurünnakut ja paari tundi oli varustus olemas ja siht paigas. Silgurahu tagant leidsime koha, kus saime kajakid vette ja teekond võis alata.

Teel saime kalade tralli jälgida ja mootori jõul liikuva purjeka nina eest faarvaatrit ületada. Eemalt Väike-Tjuka poolt sõitis meie suunas mootorpaat, kuni ta üks hetk justkui liiga suureks kasvas ja kahtlaselt kivi moodi muutus. Ligi jõudes osutuski see kohalikuks linnusitakiviks keset merd. Aerutasime rahulikult edasi ja imestasime, mis kahtlased postid seal Väike-Tjukast ülevalpool paistavad.. purjekate kohta tundus neid liiga palju olevat, mingit pilvelõhkujatega linna seal justkui olla ei saa ja kaubatankeri korstende kohta oli neid ka paljuvõitu. Ka need osutusid ligi jõudes kivideks, mida oli sinna saare ümbrusesse ikka südamest puistatud. Siht oli meil kaardi järgi Väike-Tjuka ja Vormsi vahele seatud, kuid eemalt paistnud läbipääs hakkas lähenedes kuidagi väikseks jääma ja lõpuks kadus sootuks. Lisaks sellele kadus ka vesi merest ja peale mõningast poole aeruga tõmbamist kajakist püsti tõustes ulatus see napilt vaid pahkluuni. Veidi aega saime kajak aeru otsas jalutada, natuke aega pidime kajaki järgi tõmbama ja lõpuks tuli paarkümmend meetrit tegeleda ka kajaki maaribast üle tõstmisega.

Teisel pool maist takistust paistis meie sihtpunkt - Tjuka. Vaikselt aerutades hiilisime läbi merre puistatud kivikülvi saarele lähemale. Randumiseks valisime lihtsalt võimalikult väheste suuremate kividega koha ja astusime kaldale. Aardeni oli veel 300 meetrit. Esialgu liikusime piki kallast, kuid mingi hetk tuli siiski läbi maltsa ja nõgeste sisemaa poole trügima hakata. Oh püha padrik, kus siin sai alles läbi põõsastiku müüri rühkida ja ega mändide allgi olnud oodatud lahedamat taimestikku. Aare ise avaldas end õnneks kiirest. Kuid esialgu plaanis olnud lõunapausi lükkasime küll edasi.. vähemalt eemalt vaadates oluliselt sõbralikumana tundunud Väike-Tjukale.

Tänan peitmast.

Jõudsime Tjukale :)

Kohal :)

Meretuul ja lainetest märg seelik, vot see oli tore merereis:) Aitäh aarde eest!

 1 

Mehed ei nuta aare jäi otsimata kuna auto oleksime pidanud jätma ca 2.2 km kaugusele ning selleks pikemaks matkaks lihtsalt aega ei jätkunud. Küsisime paadimeest Diby külas olnud majutuselt ja saimegi sama küla paadimehe kontakti, kes mõistliku tasu eest (meie arvates) viis Suur-Tjuka saarele. Natuke saime tuult ja vett ning saarel piibelehe lõhnas saime aare ka logitud. Vähemalt üks raskema maastikuga aardeid sai leitud - juheiii

 2 

Infoks - kui keegi otsib paadimeest, kes Tjuka saarele viiks siis julgeme soovitada Diby Harrit :) 56 22 36 99

 6 

Autost autoni kulus 50 minutit. Vesi oli veidi sügavam, kui olin oodanud, aga siiski ei pidanud ujuma. Marssisin rinnuni vees umbes 10 minutiga saarele. Aardeni kõndides nägin kährikut, kes minu saabumise peale kõvasti ehmatas ja puude vahele silkas. Geps viskas siia-sinna, lõpuks sain küüned taha ikka topsile ja logi kirja. Tagasiteel tibutas kergelt vihma, oli mõnus matk. Aitäh!

Mjäu

Tänud.

 13 

Üks neist paljudest nädalavahetustest, kus võiksid idee poolest olla Meenikunno rabas räätsamatkal või siis Võhandu või Elva jõe peal süstamatkal või siis... Aga kui siis oled reede õhtul sõbranna juures ja valmistad endale parasjagu järjekorras neljandat Mojito kokteili ja kell 23 helistab järsku Kristjan ja küsib, kas homme Vormsile lähme... Ikka lähme! Ja kui siis kahe minutiga on plaan paigas, et kell 8 hommikul stardime Laagrist, et jõuda esimese praami peale ning sa julged mainida, et sa jõuaksid kõige varem kell 8.15 Tallinna ja heal juhul 8.30 Laagrisse...Aga selleks ajaks kui sa viiendat Mojitot tegema hakkad, helistatakse sulle juba tagasi, et sulle on organiseeritud isiklik transfeer bussijaamast Laagrisse, et sa ikka jõuaksid...Ja siis et võta kummikud ka kaasa! Lürbid oma järjekorras viiendat kokteili ja mõtled, et küll inimesed on ikka ilusad ja head! Muidugi lähme! Ja kui ma siis kella 23.30 paiku Tiidule teada andsin, et khmkhm...mul on homme Vormsile minek, oskas Tiit vaid vastata, et olete ikka ägedad ja mis kell siis hommikul stardime ja mu "5.45" peale ei teinud ta ka teist nägu. 5:47 saime maja eest minema ja kui Tiit küsis, palju maganud oled, ei saanud esimese matsuga aru, mida ta soiub. Maganud? Mismõttes? Millest sa räägid? :) Kõigest sellest tingituna oli enesetunne loppis nagu kudenud räimel, aga pidasin vapralt vastu, salamisi lootes, et küll teel Tallinna saan ohtralt vett juua ja magada, aga Tiit mõtles, et nii need asjad ka ei käi ja vadistas terve tee ja mu vaevalised mmmmmmhm vastused ka teda ei morjendanud. Juba traditsiooniks saanud trajektoor - Tere Tallinn ja Tere Miki, Tere McDonalds ja Tere Mcmuffinid, Tere CircleK ja Tere XXXL must kohv, Tere Kristjan ja Tere Subaru ja kõige lõpuks ka Tere Rohuküla. Minu jaoks elu esimene Vormsi külastus ja enne kui keegi küsib, kus sa elanud oled, siis...Tartus. Õnneks oli jutu järgi kohalikke autos nii palju, et sel ajal kui siia aardesse sõitsime, sain aknast välja vaadates ka Vormsi võlust päris korraliku ülevaate ja ei tehtud teist nägugi kui küsisin, et miks need by-d igalpool lõpus on :P Sellest, et kummikuid oli just selle konkreetse aarde jaoks tarvis, sain teada millalgi poolel teel siia. Alguses vigurdasime piirivalvetorni otsas ja kui meie kaasavõetud kahesest paadinahast oli paat saanud, ütlesin kohe, et ma võtaks Mikiga tiimi. Miks? Sest tal oli ainsana selline nägu peas, et ta teab mis ta teeb. Kuidas tegelt oli, ei tea, aga nägu reetis. Kõik kehaõõnsused läksid käiku, aga kõik neli jalga mahutasime kuidagi paati ära, lõpp hea kõik hea. Parkisime mingile madalikule ära, Miki tõusis püsti ja arvas, et siin küll vesi üle ääre ei tule, lähme jalgsi edasi. Ja siis pani sandaalid jalga :P Järgnesin ees kalpsavale Mikile, kes parasjagu õhkas enda ümber vaadates, et küll see geopeitus on ikka tore asi. Usaldasin Mikit, et võibolla on ka see geopeitus tore asi, aga pilgu hoidsin oma poolkummikute peal. Sain vast kaks-kolm sammu astuda kui üks kummik täitus iiiiiilusti veega. Tegin natuke peenikest haige hiire häält ja pidurdasin natuke Miki elurõõmsat tempot, öeldes "oota". Miki küsis "mida?" aga sel hetkel täitus ka teine kummik veega ja vastasin "ah ei midagi" :) Kui läks trumm, mingu siis juba ka pulgad ja edasi kalpsasin Mikiga samas tempos, kummaski kummikus kaks liitrit vett ja ohkasin enda ümber vaadates, et küll see geopeitus on ikka tore asi. Tõesti noh! :) Kui kuivale maale saime, aarde suunas esimesi samme tegime ja kummikud üsna ühemõtteliselt häälitsema hakkasid, oli tükk tegu Mikile seletada, et neiud ausõna ei puuksuta :P Logisime aarde ära ja et paadi juurde tagasi jõudes oli kummikutes rohkem vett kui paadi ümber, siis käskis Miki kummikud tühjaks valada :) Ja kuna mandrile oli niivõrd lühike maa, siis repsu, ole täitsa, aeruta meid nüüd tagasi niikaua kui ma mõned minutid nurru lasen. Paar sümboolset vigurdamist ja kui Miki nägi, et saime õiges suunas liikuma, lasigi rahulolevalt korraks silma kinni. Paat tegi teatava põntsu vastu madalikku, nurr lõppes ja üks jalg oli juba lootusrikkalt üle paadi serva kui... Kuradi rebane! Pool tundi möödas ja ikka oleme samas kohas. Raisk! :D Aga ega Miki ka võlgu ei jäänud, aerutas meid küll peaaegu tagasi, aga ronis ise meetri kõrguses vees paadist välja ja läks siis kaldale vaatama, milline märg rebane distantsilt kohe-kohe välja näeb. Kuna paar minutit hiljem hakkas rebane juba avamerele triivima ja pidas plaani end sabani vette kasta, siis halastati ja tõmmati mind ka kaldale. Oehhhh kui vahva! :) Kui teine duo oli ka teele saadetud, jäi meil nüüd aega marineerida. Kui seljas olid kuivad riided ja jalas kuivad papud ja suus muffin ja sees kuum tee Aramise lisandiga, jäi aega mõtisklemiseks. Jalutad ühele poole kallast, seisatad korraks. Jalutad teisele poole kallast, seisatad taas. Seisad seal kalda peal ja vaatad kuskil kauguses paari kummipaadiga kalameest, keda mõistad ühtäkki justkui paremini. Ümberringi haudvaikus. Harva tekib olukord, kus sa mitte midagi ei kuule. Ei linde, ei tuult, ei laineid. Täielik vaikus. Sümboolne udu, pisut paksem õhk. Kõik seisis paigal. Ka aeg. Istud esimese kivi peale, ahmid värske sõõmu õhku, sulged silmad ja...lihtsalt oled. Niiviisi istusin seal mitu minutit ja kuigi olin öösel kaks sekundit maganud ja veel loetud tunnid tagasi oli enesetunne selline et viimnepäev on käes, siis nüüd hing naeratas. Lihtsalt vaatad ja mõtled ja kuulad. Kuulad iseennast ja iseenda mõtteid. Ja siis mingi hetk ütlesin Mikile foldist mingi sellise lause, et...mul on nii kuradi kahju, et ma ei osanud nii pikka aega selliseid hetki hinnata. Nüüd oskan - imeline geopeitus :)

Tänan kaaslasi! Tänan peitjat!

:)

Kui Miki ei liiguta, siis oleks kolmas ka veel ära mahtunud :P

 10 

Sellest hetkest, kui see aare ilmus, oli täpp pinnuks silmas, et tuleb ikka ära käia, kuid pidevalt tuli midagi muud ette. Peale Piirissaarel käiku oli Kerli valmis minuga ka merele ronima (hahaa, blond) ning võtsime plaani, et teeme kunagi ära. Kõige parem on merele ronida ikka novembrikuus, siis ei ole enamasti igav. Mingi põnevus peab ju säilima, eksole. Tegelikult vaatasime siiski ilma, proovisime kahe tormi vahel leida sellist tuulevaikset hetke ning sellist, mis satuks ikka nädalavahetusele. Nüüd oli prognoos selline, et torm, tuul pöörab, 3-4h vaikust ja siis torm teiselt poolt. Ning kõik see laupäeva päeval - paras hetk proovida. Kohale jõudes oli meri väga sile, puhusime kummipaadi täis ning jagasime paadipaarid, et kõik saaks ausa näoga kohal käidud. Meie Kerliga olime esimene tiim. Paadi vettelaskmine käis lihtsalt, ei mingit slippi ega käruga tagurdamist vaid tolknes kuni mereni näpu otsas ja siis lendas sujuva kaarega "plärts" õiges kohas sisse.

Suht pisikeses paadis põimisin oma jalad Kerli kaela ümber ja vudisime saare poole sõuda. Kuidas Kristjan ja Tiit pärast ära mahtusid, seda ma ei kommenteeri.

Saarele jõudsime suht mõistliku ajaga, kuid siis oli juba tuule üles kerinud ning pidime nuputama, kuidas paat kadaka külge siduda, et tuul minema ei viiks. Edasine oli mõnus jalutuskäik aardeni, vahepeal pisikese puhkepausiga kellegi grilliplatsil, kus isegi korralikud toolid olemas. Supervaade üksikul saarel täielikus vaikuses. Chill. Aardeleid tuli ise kiirelt, tagasiteel oli suurim mure see, kas paat on veel alles või ei. Oli alles, huh.

Lonks vett paadis mõjus tagumikule karastavalt, eemal paistev kallas kutsuvalt. Kerli seekord aerude taha, ise tõmbasin kapuutsi pähe ja lasin silma kinni. Mida teeb naisterahvas aerude taga, kui ta aerutada ei viitsi? Loomulikult tünga. Kui paat kaldasse tonksas ja ma välja ronisin, siis tuli välja, et olime alles või jälle saarel. Oeh. Kui tahad kaldale saada, pead ikka ise vaeva nägema ning peale pisikest udimist olimegi elusalt ja tervelt Vormsil tagasi. Tuul oli küll suts kõvemaks läinud, kuid see on järgmise tiimi mure. Meie mure oli see, et Kristjan autovõtmeid kaasa ei võtaks - kui nad nädalateks saarele jäävad, siis tahaks meie ikka mandrile tagasi saada - leid on ju kirjas ning bronni ei või raisku lasta. Teistel läks siiski sama kiirelt ning võisime tõdeda, et geopäev maailma parimas kohas, parima ilma ning parima seltskonnaga on järjekordselt korda läinud. Aitäh, peitja ja geokaaslased, teiega igakell!

Merekõlbulik alus on valmis

Paus ja fotosessioon

Paus sai läbi

Kindel maa ja jalge all ja jääkülm vesi varvaste vahel.

Parim hetk maailma parimas kohas.

Mind ei huvita, et see vesi on juba soe, mina seda paati ei taha. Vala välja.

 9 

Diby piirivalvetorni juurest läksin Suurele Tjukale aerupaadiga. Randusime edela kaldas ja läksime jala läbi pilliroo, et leida saarele peidetud aare. Nende vihjete järgi oli seda väga raske leida. Lemmik aare! Nüüd mul on kõik aarded logigud Vormsi saarel, Seasaarel, Hobulaiul ja Tjuka saarel, kokku 40 aaret. Suur tänu peitjale Erkole.

 3 

FTF 07.32 20.08.2018 Mida paremat ikka pidupàeva hommikul teha kui kajakk tàis pumbata ja Tjukale minna. Öeldud tehtud, tunnike ja logi oligi kirjas. Maastiku kohapealt paneks selle raskusastme veel körgemale,sest see vôsa ja padrik oli ikka vôimas. Tànud vàikse matka eest ;)

Selline korralik vôsa - edu