Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kui oled sündinud seltskonda, kellele meeldib matkata, siis oled oma 10 või 12 eluaasta jooksul päris palju metsas hulkunud. Olgu see turvaline matkarada, raba, seenemets või mõnikord ka lihtsalt võsakas – metsas on alati midagi nautida. Siiski, nii mõnigi kord on tulnud tõdeda, et oleks tahtnud veel näha…
Ühel talvisel nädalavahetusel, olles eelnevalt sisustanud päeva kunsti-, töö- ja loodusõpetusega, läksime taas metsa ja nägime…
Kuna lapsed on ammu rääkinud, et võiksime ka oma esimese aarde peita, siis jätsime siia ühe logiraamatu.
Aarde idee ja teostus on valdavalt noorgeopeiturite poolt, täiskasvanute roll oli vaid transporditugi ja abitööd.
Aare asub eramaal, metsaomanik on teadlik ja geopeiturisõbralik. Sõltuvalt aastaajast või ilmast võivad veekindlad jalatsid olla kasuks. Meie läheneme tavaliselt lõunast.
Vihje: leiad selle kohal olles
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Muu | 59° 28.6402' 26° 5.0590' |
![]() |
Muu | 59° 28.3816' 26° 4.9556' |
Aarde sildid:
lahe_teostus (17), soovitan (15), lastesõbralik (9), 2019_aasta_aarde_kandidaat (1), 2018_aasta_aarde_kandidaat (1), võsa (1), vaatamisväärsus (1), pikem_matk(>1km) (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7PW77
Logiteadete statistika:
63 (100,0%)
0
3
0
0
0
0
Kokku: 66
Vaja ikka üle vaadata, kes siis siin rägastikus elavad kah. Igavene posu vahvaid tegelasi elab, üks uhkem kui teine. Aare ilmutas end pea kohe, aga see kohalejõudmine oli paras kadalipp. Kuna põld oli niidetud ja ainult värske ristik tõstis vaikselt pead, siis otsustasin üle põllu astumise kasuks. Ja siis tuli kraav. Lugesin enne logidest küll, et väike nireke ja mis seal ikka hullu, aga no jumala pehmed servad ju. Igatahes kui olin seal servas juba oma botased poriseks teinud, ajasin jalad paljaks ja paterdasin paljajalu läbi. Kutsa ja jalavarjud jätsin targu põllu serva ootama ja põrutasin läbi nõgeste (õnneks polnud neid palju) kohale. Tagasi üle kraavi minek ei õnnestunud perfektselt, pigem tekkis seal läbi kraavi minek, nagu me kõik teame, on pori lisaks sellele, et ta on ligane, ka libe. Igatahes maandusin istuli. Imelikul kombel tagumik polnudki porine, pükste sääreosa vaid. Selle loputasin seal nirekeses puhtamaks ja seiklus võiski jätkuda. Tänud peitjale ja eriti siis neile noorpeituritele selle vahva näituse korraldamise ja aarde peitmise eest.
Minek üle kraavi pakkus närvikõdi ja kohapealne teostus ohhoo!-emotsiooni. Aega ja vaeva on siia aardesse panistatud, minu poolt selle preemiaks fp, aitäh.
Kunagi, kes enam mäletab millal, olime jõudnud aardest mõnesaja meetri kaugusele kui hakkas tihedat vihma sadama ja keerasime otsa ringi isegi autost väljumata. Täna olid ilmaolud kordades paremad ja tegime selle väikese jalutuskäigu mööda põlluserva. Kraavi ületamiseks oli päris mitu head võimalust ja rägastikku, mis oli tegelikult väga mõnus metsaalune, jõudmisega probleeme polnud. Kõigepealt vahtisime niisama ringi ja imetlesime, keda kõike siin kohata võib. Siis muidugi tegelesime ka aardega ja enne lahkumist veel tutvumist ägedate taiestega. Väga tore ja tõeliselt mõnus aardeteostus. Kiidame ja täname!
Kraavi ületamine oli lahe. Aare oli huvitav. Aarde asukoht oli tore. Aitäh peitjatele!
Üle põllu ja üle kraavi sai tänu ühele murdunud puule kenasti, tagasi tulles sai ikka ühe jalaga vee sügavus ka ära mõõdetud. Täitsa palju elanikke oli siin rägastikus. Tore meisterdus, aitäh!
Keegi elas tõesti siin rägastikus. Kahtlustasin õiget, aga läksin ikka vale juurde. Tänud peitjale aarde eest.
Juba kõige esimese aarde puhul sedavõrd vägev teostus - respekt!
Niisiis, kahtlemata oli tegu tuuri lemmikleiuga. Kui rägastikku kohale olime vantsinud, siis tekkis täpselt see efekt, et mida rohkem vaatad, seda rohkem märkad. Mida rohkem märlad, seda rohkem imetled ja imestad, et kui lahedalt ja detailselt on osatud rägastik täita. Kasutasin võimalust ja üritasin Kaupot kaubelda, et meil oleks ka ikka hädasti aeda tegelasi X, Y ja Z vaja, aga ta kahjuks polnud nõus. Niuts.
Sellest hoolimata saime tõesti vägeva elamuse ja suur kummardus peitjatele.
Võrratult ilus päev, et üks töine pühapäev väikese matkaga lõpetada. Rägastik poldki kõige hullem.
Tundus hea päev selle maa- ja metsaelu aarde külastamiseks :) Oli piisavalt kuiv ja rohelus alles tärkas. Igati vaeva väärt seiklus, täname! Edasi suundusime Liiguste Toitu külastama.
Oh mis kena koduke siin loomadel on.Nad kaitsesid oma aaret kindlalt ja ei andnud vihje juppigi.Olime neil külas ikka pikemalt ja lõpuks kaotasid nad valvsuse ja saime nimed kirja panna.Aitäh!
Juba ammu oleme tahtnud siia rägastikku tulla, aga see kant pole kunagi tee peale jäänud ning nimme ka ei ole sellist põiget sisse teinud. Täna olin siinkandis kaherattalisega liikumas ja otsustasin teekonna ette võtta. Suvine kuiv aeg tuli kasuks, nii pääsesin mööda metsateed päris kaugele. Vaid viimane sirge mööda sihti tuli jalutada. Tegelikult oli hea, et kogu sõiduvarustus oli seljas ja kiivrisukkki peas, nii ei pääsenud sääsed suuremat kurja tegema. Neid oli seal tõesti palju ja nad ei olnud ammu süüa saanud.
Eks siis proovisin neist mitte väga välja teha ja keskendusin metsaloomadele ning püüdsin leida seda, mida otsima tulin. Vaatasin kõik üle ja siis vaatasin veel korra kõik üle ja siis oligi tops käes. Äge kollektsioon, idee ning ka teostus noorpeiturite poolt. Tegi ikka tuju heaks ja tagasiteel ei häirinud sääsed ka enam niiväga. Tänud aarde eest!
Tänud peitjatele!
Väga toreda aarde on noored välja mõelnud. Täna tegin siin kähkuka, et saaks kahe hoovihma vahel ära logitud. Peaaegu saingi. Aga plaan on siia tagasi tulla ja demonstreerida kohalikest tuttavatele geopeitust. Siin nad näeksid, mida peitjad vahest välja mõtlevad ja valmis teevad, et teistel oleks see mäng huvitav.
Sattusime siia pimedas. Eks see oli omakorda palju põnevam. Ega siis igapäev nii ligidalt selliseid loomi uudistada saa. Väga tore teostus. Tänud
Aarde nimi oli kurjakuulutav aga otsustasin siiski minna uudistama. Kõige keerulisem oli selle aarde puhul leida õige lähenemistee. Lõpuks õnnestus aga aardele saada päris ligidale ja jäi astuda vaid mõnisada meetrit mööda metsasihrte. Nullis oli vaeva nähtud toreda aarde ehitamisega. Otsimise endaga läks üksjagu aega, mis teha kui ei oska õiges kohas kohe aaret näha.
Uskumatu, et nii tore asi on esimene aare. Jätsin ratta tee äärde ja hakkasin soovitatud suunast lähenema. Täitsa raske oli , pärast metsateed mööda tagasi minna oli lihtsam ja huvitavam. Kohapeal jaurasin ühe tòsise tegelasega, kes algul aaret kätte ei andnud. Alles siis, kui ma ta pimedaks tegin leidsin ònge millega kätte sai . Kõik lõppes siiski kenasti. Tore kui ollakse nii püüdlikud ja andekad. Nüüd on kõik selle vabriku tooted nähtud. Tänud nii juhatajale kui abilistele.
Auto jätsin kusagile 400 m peale ja mööda sihti aarde poole.Metsa keerates sain aru ,et viga oli lühikeste pükstega rünnata.Tõmbasin mingi oksaga põlve alt pika verise triibu üle jala.Aga polnud väga hullu,pärast auto juurde naastes plaaster peale.
Tore aare,väärib igati kiitust.
Natuke põlluvaheteid, natuke metsatraktori rada ja siis otse läbi metsa - kohapeal oli vaja ikka loomingulist lähenemist aarde nime tõlgendamisel, aga sai leitud!
Algselt tundus ikka tõsine võsakas. Üldse ei tahtnud sinna kõrgesse ja märja rohu sisse minna. Kuna aga login leidu, siis tundub, et siiski läksin. Õnneks lõpp oli oluliselt toredam, kui pidin logiraamatut vihmas otsima ja tagasi pidin ka sama teed tulema. A
Keeruline ligi pääs oli sinna ja oma 1.5km jalutamist. Aga lahendus oli äge, korra võttis sõnatuks aga siiski tuli leid kiiresti, suured suured tänud elamuse eest :)
Aitäh leitud. Tore karu, pimedas tundus täiesti siil, ei hakanud torkima, äkki okkad teravad. Soovitan autoga teelt kõrvale mitte sõita kinni jäämis oht.
Teekond kulges selle aardeni mööda mudast ja vesist teed rallitades. Metsa all oli selle eest väga mõnus kõndida. Maapind päris kõva ja kuiv, roheline ka veel. Lund ju ei olnud. Kohale jõudes avanes tore vaatepilt. On vaeva nähtud. Kõik nägi kena välja. Aitäh peitjale!
Esimese hooga põlgasin peitja soovitatud lähenemistee ära ja proovisin alternatiivset lähenemisteed. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et targem oleks vist olnud siiski peitja soovitusi järgida :) Aga kohale me jõudsime, imetlesime seal loodut ja lisasime ka oma nimed logiraamatusse nagu kombeks. Aitäh peitjale.
Rutiinne kontroll, kott oli kaasas, aga hooldust ei vajanud, seega hooldusteadet ei pane, kuna pühkisime vaid mõne ämbrikuvõrgu.
Geopeiturile meeldib sageli teekond omale põnevamaks teha, me ei hakanud siin siiski sama katsetama ning lähenesime endiselt kirjelduses soovitatud kohast, auto jäi kriimudeta parklasse ja jalutasime mööda lagedat kohale. heinamaast oli saanud kultiveeritud põld, mille servast tabasime uhked karujäljed, suure ekskrementidehunniku põhjal oli mesikäpp siin juba mitu päeva tagasi jalutanud, seega ei olnud hirmu teda kohata.
Leitud! ps. Saab ka lühikeste pükstega metsa tulla kui eelnevalt on rada sisse astutud. Aitäh peitjale
Nagu päriselt vä? Kui meie käisime seda rada ainult korra, siis siiralt loodan (õel eestlane lööb välja), et peitjad koos noor geopeituritega pidid seda rada ikka päris mitu korda käima. Ja siiralt loodan (ikka veel õel eestlane), et sinna mingit paremat ja vähem siledat teed ei ole. Igatahes alla me ei andnud, kohale ronisin mina, ämm, naine ja It (meie tulevane väike geopeitur) ning välja tulime kah kõik. Kogu selle vaeva ja seiklemise tasus sihtpunkt ära. See oli änxa. Igatahes SUURED TÄNUD suurtele ja väikestele geopeitjatele, et teisi mõtsa saatsite :)
Mina korjasin metsas kukeseeni ja põdrakärbseid, noored käisid tööl. Õhtupoolikul saime kokku Viitna järves, kus mina vabanesin kogutud satikatest ja noored tööhigist.Lauri arvas, et ükski väljasõit ei ole täiuslik ilma geoaarde leiuta. Oleme korduvalt kokku leppinud, et kõik võsad ja rägastikud on välistatud. Kuna lähikonnas on kõik tava-aarded juba leitud,arvasime, et natuke võsa võib olla. See aarderetk osutus raskeks ja rägastikku oli rohkem kui natuke. GPS juhtis meid teele, mis järjekindlalt kraapis auto põhja ja mõne porilombi sügavust käisime eelnevalt mõõtmas.Mingi ristteeni me igal juhul jõudsime ja sealt edasi läksime jalgsi. Aardeni näitas 300 m, kuid nii kergesti me siiski ei pääsenud. Teel olid sügavad mudased roopad ja rinnuni nõgesed ja kraavid ja muudki võsa. Aga alla ka ei andnud. Minu telefon sai tühjaks ja Marlenil polnud levi, nii et lootsime ainult Lauri peale. Seda suurem oli rõõm, kui Marlen silmas oravat ja öökulli puu otsas. Siin oli karvaseid ja sulelisi teisigi - kiitus meistritele! Nojah ja ainult aardekonteineri leidmisest ei piisa.
Tänud metsaelanikke tutvustamast ja aitäh aarde eest!
Lähenesime soovitatud suunast ja leidsime armsa maailma. Muidugi sain esimese hooga peteka, kuid selge vihje sealt juhatas õigele rajale. Tänan ägeda aarde eest.
Väga vahva rägastik. Nagu Mutionu pidu. Ütle veel, et metsas enam üllatusi pole.
Meie jaoks jätkusid pärast seda jalgsimatka üllatused aga autoteel, mis tsivilisatsiooni asimuudil laia maantee asemel hoopis sohu ja rappa viis. Polnudki enne sellist kangimeetodit kasutanud, et palk autootsa alla ja kaks meest rinnuli peale. Peaasi, et mülkasse tugev toetuspunkt loodud sai.
Lähenesime peitja poolt soovitatud koordinaatidelt ja sealtkaudu oli tõesti täitsa viisakas jalutamine. Kui kohalikega tutvus tehtud, siis panime nimed kirja. Tänud peitjale, väga lahe aare!
Kuigi peitja läheneb tavaliselt lõunast, otsustas minu GPS mind põhja poolt nulli juhtida. Teerada sinna ka tõepoolest läks, kuid ei olnud mingit lusti auto võimeid ülehindama hakata ning krants tahtis nagunii tuulutamist. Nii jätsime auto u 1,7 km kaugusele ning jalutasime sealt aardeni. Ilm oli superluks. Veidi enne nulli rabistasime natuke ka võsas ja olimegi kohal. Kohapeal oli uudistamist küll ja no ega aarderaamatki liiga kiiresti näppu ei jäänud. Aitähhid, toreda teostusega aare!
See aare tundus selline, et mingeid mõistlikke teid siia pole ja on räme rägastikus rassimine. Olin siit mitme erineva kaaslasega mööda kimanud ja kõik lükkavad miskipärast edasi.
Täna kasutasin lähedal oleku juhust ja hakkasin umbes navigeerima. Kui aardeni näitas 3 km, siis leidsin augu mahakeeramiseks ja oh õnne, meetrid hakkasidki vähenema. Arvasin, et äkki kuskil 2-e kanti jääb pidama aga minul tekkis koguaeg mingi täiesti sõidetav siht ja siis veel pidevalt lagedad põllud. Räiget võssi ei kuskil. Ja siis näitas navi aardeni vaid 400 meetrit ja ees laius niidetud põld, et nagu mida, mingi vale koht vä? Parkisin võõra auto tee serva ja panin kummarid jalga, salvestasin autokoha, et hiljem ikka üles leiaks. Sibasin kiiresti aardeni ja siis oli ohhooo, ah et siuke asi siin metsas! Seisin ja lihtsalt imetlesin kui lahe idee, koht ja teostus.
Kujutasin juba vaimusilmas ette kuidas Taavi käsitöötunnis pidi mitmeid päevi vaeva nägema, et mingi närune 4-ja kätte saada ja Tessake pintsliga tunde täpisteadust tegema, et üldse hinne kirja saada. Minu käest saate mõlemad mitu 5-t, tooge päevikud siia!
Logisin kavaluse ära ja tagasi auto juures üleõla vaadates oli kihvatus, et kui oleks oma autoga tulnud, siis hetkel oleks 40 meetri peale küll ära sõitnud. Ja täna oleks kingakeste ja seelikuga vabalt saanud.
Nüüd tuleb siis kõige jaburam osa - hakkan praegu logi kirjutama ja mis ma loen? Kirjelduses parkla on ilusasti antud ja aarde teostus ongi laste töö, täitsa lootusetu geopeitur olen ikka...
Minu poolt tuleb sildisadu, aitäh kõigile, hiiglama lahe aare!
Eelmiste leidjate viited keelumärkidele tegid ärevaks, käisin kontrollimas. Kinnitan, et aardeni saab täiesti avalikke teid mööda, ise ei kohanud endiselt ühtki märki. Ilmselt oli põhjus googlemapsis, mis juhatab tõesti mingit veidrat teed. Peterburi mnt poolt tulles on võimalik (vähemalt kuival ajal) sõita täiesti korralikku kruusateed (nii Liigustest kui Aasperest maanteelt maha keerates)
Muutsin maastiku raskusastme 2-le, vabandan ratastoolis geopeiturite ees mitteoskuslikult määratud numbri pärast, lastele ja väikestele koertele siiski ligipääsetav. Lisasin ka koordinaadi kraavi ületuskohaga, kust ka seelikus kergem läheneda, koht on ka maastikul tähistatud.
Tänan tähelepanu juhtimast!
Nulli poole suurel kiirusel lenneldes märkasin kauguses nagu mingi auto pargiks. Lootsin, et see pole mõni Harvesteri mees, kes tee kinni blokeerinud. Mida lähedamale taguotsale jõudsin, seda enam hakkas ees olev masin meenutama ühte tuttavat autot, kus olin isegi umbes 12 tundi tagasi sees istunud. Andsin hagu juurde ja hüpeldes kulgesin üle kehva maastiku. Minutikese pärast sain juba rõõmsalt signaalitada kinni püütud Marisele ja Mariannele. Üheskoos veeresime eeldatava parklani välja.
Meie kõige noorem liige Mariann oli väga anti-geopeituslikult ennast riidesse sättinud. Kontskingad ja pikk seelik. Oleks täitsa sobinud ka teatrisse minemiseks. Eks see eest leitud ootamatu teostus oligi ju paras teatrietendus. Konteineri nägemiseks kulus mitu head pilguheitu ennem kui nägijaks saime. Pärast logi kirja panemist toimus kiire fotosessioon kõige ekstravagantsemalt riietatud rägastikugeopeiturist. Et veel vähe põnevust ei saanud, siis otsustas Mariann tagasiteed kindla tuldu tee asemel improviseerida ja ragistada rägastikus.
Tagasi sõites julgesin läbida telliskivi märgi. Ühtegi kurja maaomanikku ei kohanud. Ühtegi hoonet ka mitte. Narva maanteele jõudes oli mul aga ees takistus kraavi näol. Tekkis juba kahtlus kas üldse saan siit minema. Edasi sain mööda suure maanteeäärset heinamaad sõita mitu kilomeetrit vastassuunas ennem kui võimaluse asfaltile suundumiseks sain.
Aitäh peitjatele aarde eest!
Plaanisime tänaseks teise aardemänguga tegeleda, aga kuna Palmse mõisas küsiti aias jalutamise eest 9€ näo kohta, siis matsime selle plaani maha ja lubasime tagasi tulla, kui hooaeg läbi. Valisime hoopis lähema üksiku geotäpi. Lähenemistee leidmine oli paras katsumus. Google maps ei saanud absoluutselt hakkama, vaid suunas maantekraavi. GC äpi kaardi järgi saime mingi tee paika, mis küll edasi sõites aina kitsamaks muutus. Lõpuks jõudsime laiemale sirgele ja nägime, et selja taha jääb eravalduse märk. Sirget mööda oli juba päris mõnus sõita, kuid varsti hakkasid selja tagant paistma kellegi esituled - selge, tuleb kuri maaomanik. Aga oli hoopis Karl. See maastik 1.5 küll polnud, konstade ja pika seelikuga sai küll tehtud, aga kahtlane, kas ratastool poolele teelegi jõuab. Aardeni viiv siht oli täitsa niitmata ja kaks puud ka veel risti ees. Teostus ise oli igati eeskujulik ning aare pimesikutas meiega korralikult - sai mitmekesi mitu korda vaadata, enne kui leitud. No need on need mikrod metsas. Aitäh!
Oh kui hullud lähenemisteed. Saime õiget teed otsides tiirutada ja lõpuks oli ikka meie valitud teel eravalduse kiri ja keelumärk. Meie õnneks olime meie need, kes eravaldusest väljusid. Ja siis järgmisel sirgel avastan, et kaugusest lähenevad autotuled. No pagan. Kiiresti lähenevad. Kas kuri maaomanik? Aga ei. Autos oli hoopis laialt naeratav ja lehvitav Karl. Nii vahva on ikka kaaslastega "pärapõrgus" kohtuda. Ragistasime rägastikku kohale. Ohhoo, ah et sedaviisi. Vahva näputöö. Näppisime ja nuputasime kuni leidsime. Tänud peitjatele tubli töö eest!
Eelmine päev tegin taas korraliku 40-nimelise aardelehe, plaaniga Narva jõuda. Noh, olgu etteruttavalt ära öeldud, et sinna ma muidugi ei jõudnud. Nagu ikka alustasin ma liiga vara aarete otsimisega ehk Oandust ning ajaks, kui jõudsin Kundasse oli kell juba 6 õhtul.
Ma tegin täiesti halvasti, et alustasin otsimisega just sellest aardest, kuna esiteks polnud see nimekirjas ja teiseks võttis see päeva alguseks juba võhma nii korralikult välja. Samas teostus on aardel super ja rägastikus sain ma ikka ringi tammuda ja kiruda noori peitjaid, kes sellised sulitempusid juba maast-madalast teevad. Sest ega peidukoht jäi ju kohe silma, aga ikka oli mul vaja lolli mängida. Tänud, väga äge aare.
On alles seltskond, hullem kui mutionu laulus :) Tegime, nagu juhatati, lähenesime ka lõunast. Või noh, kaader jooksis põllul võidu. 10 ja 12 pole küll kuskilt võtta, aga kolme keskmine tuleb praegu kenasti sinna vahemikku - nii et sobis küll. No ja siis lustiti ettenähtud viisil ja tutvuti kokkutulnutega. Lahe värk tegelt. Lustitud, siis Neerutisse küülikut vaatama ja vette - veel saab. Peitjaskonnale igatahes aitüma lõbustamast!
Hea, et kuiv oli, sai mõnuga ragistatud. Tore loomaaed seal. Aitäh.
Meie lähenesime mujalt, aga mitte sealt, kus oli soovituslik. Kõigepealt tegime auringi ümber metsakvartalite ja siis lähenesime kuskilt kandist. Igal juhul oli meil 300m rägastikku vaja veel jalgsi läbida. Polnudki nii hull, kui algul tundus. Eriti vahva oli kohale jõudes näha toredat loomaaeda ja aaret taga otsida :) Vihmamärg mets leotas meid läbi ja auto juurde jõudes vahetasin riideid. Aitäh peitjatele vahva aarde eest!
Osa ei tahtnud kangesti siia tulla. Mina jällegi kangesti tahtsin. Kui lõpuks miski vähegi mõistlikule kaugusele viiva lähenemissuuna kätte saime, ei saanudki aru, kas see on nüüd õige tegu või mitte. Muidu oleks veel kaugemale sõitnud, aga miski metsamasin kadus meid nähes metsa ja sealt maalt otsustasime jalutada. Sääski jagus, metsa ka. Metsamanist aga ei kusagil enam.
Kohale saades oli rõõm, et ikkagi tulime. Kes siin elab? Kõik elavad! :D Väga vahva ja lastesõbralik teostus, soovitused ja kiidusõnad. Pealegi mõnus 3.5 km metsamatka nagu maast leitud. Suur aitäh Merlele!
P.S. Endi jaoks märgin ära meie matka kõige naljakama koha - no ikka kohe pisarateni - kui teine metsas "kükitab", ei tohi tasu lehvitada :D
Paavo sõitis suunast.... Ma ei tea kas see optimaalne oli. Legaalne äkki oli? Ühel hetkel oli teepeal miski masin, mis teisaldas puid kuhugi. Väljusime autost ja hakkasime jala liikuma. Lääne suunast ja üksjagu kaugelt aarde suhtes. Ja oh imet ! Kuri masin põgenes kuhugi metsa ja meile jäigi kahtlus et see tegeles keelatuga. Ei usu et tema siin padrikus elab. Rägastiku elanikud leidsime aga ülesse küll.
Geojaanilt kodu poole kulgedes võtsime plaani ka rägastikust läbi hüpata. Enne kui loomaaeda jõudsime silkas üks kits ka nina alt läbi. Aarde ümbrus oli küll tore :) Konteineri asukoha tuvastamine võttis suts aega. Seni sai sääski toidetud.
Täname väikese matka eest!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Auto heinamaa serva ja väike jalutuskäik. Tänud peitjatele.
Teel geojaanile mõtlesime, et pisike sutsakas, see on ju siinsamas, võpsiku taga. Tegelikult oli täitsa kosutav jalutuskäik, kus proovisin Priitu kraavimudasse ära uputada. Kohale jõudes oli ees muljetäratav loomaaed, kus iga isend võiks omaette aaret tähistada. Loomulikult saime tünga ning peale pisikest otsimist võis logida. Mulle meeldis, aitäh!
Sattusime üllatuslikult loomaaeda. Sügasime siis mesikäpa kombel kukalt. Geomünt juba taskus, aga registreerida seda pole kuhugi. Lõpuks oli kasu 9 mehe rammust, mis isegi 1 mehe suutis leiuni viia. Hulk toredat näputööd.
Mutionu pidu rägastikus.Kohal kõik kes kutse said.Täname kutsumast.Leitud logitud.
Nädal vaba. Loomulikult juba kaua oodatud geotuurile. Sõbraga loomulikult. See rägastik sai valitud sissejuhatuseks. Ja sobis ideaalselt. Parklas avanes tohutu niidetud heinamaa. Henny sai kohe lahti ja läks meeletuks kihutamiseks :) Mina jalutasin vaikselt nulli suunas ja sealne pakkus meile mõlemale huvi. Lahe teostus, tore algus päevale ja nädalale, aitäh!
Väga vahva rägastik oli ja kui palju elanikke. Oleks kohe kauemaks jäänud, aga no kõht hakkas pilli lööma. Tänud peitjale!
Mõnus varahommikune jalutuskäik, kui väike rägastik läbitud, siis võttis vastu juba väga vahva metsaeluolu. Tänud peitjatele!
See oli tegelikult vist ÄMM aarete peitmise ajal kui Sain Silverilt siseinfot et kohe kohe varsti on see esimene sündimas. Kui asjad olid paigas ja nimed antud siis Silver ytles et meil tekkis vaist mingisugune ideede konflikt. Sorry aga see oli kll puhas juhuste kokkulangevus ;P. Kui tänase geotuuri kondikava oli paikka pandud ja teadsime et ka Merle yhineb meie tiimiga, siis polnud enam kahtlustki et siinne visiit tuleb kindlasti päevakavva võtta. Nagu dessert jäetakse viimaseks siis jätsime ka selle kirsi päeva lõppu. Koha peal avanev vaatepilt oli aga klass omaette. Milleks meile liblikad kui v6ime saada terve loomaaia. Väga lahe värk. Lapsed on ikka hingega asja juures olnud. Vaeva oli ikka tublisti nähtud ja väga omapärane l6pp vormistatud. Sai jupp aega kaedud ja otsitud et k6ik tegelased üles leida. Lastele kiitused ja tuult tiibadesse. Transamehele st naisele aga v6ib vist j6udu ja kerget sammu soovida :D cheers
Sellest, et meteta tiimi hämarates tagatubades käib vilgas esmaprojekti valmistamine, sain ma haisu ninna juba mälumängu järgsel minituuril transa-Merle enda käest. Ühel päeval oligi aare geoletil täiesti saadaval. Kuna objekt jäi kaugele, ei pidanud otstarbekaks kohe tormata vaid sidusin selle oma tulevase ÄMM külastuse plaaniga. Päev varem enne turnimistuuri oli aga Tarmo juures selline mõnus peredevaheline grillõhtu ja kuna Merle oli üsnagi ootamatult meie homse pundiga liitunud, jõudis jutujärg ka tema kamba loodud pesamuna peale. Sai veksel välja käidud, et prooviks ikka selle ka päevakavasse suruda. Kuna masterplaan oli Kaupo poolt kokku pandud ja ma ta valikuid täielikult usaldasin, siis polnud ma teekonda ültse süvenenudki. Nüüd oli aga põhjust uurida. Öösel, enne väljasõitu lõin punktid kaardile ja avastasin, et see mikro jääb ju meile täitsa kodutee peale. Kohe hommikul andsingi märku et see punkt on ka kindlasti tänases päevakavas viimane aare. Vaene Merle, pidi päev otsa marineerima ennast selle teadmisega. Päev möödus tormates ja lõpuks me geomobiili soovitusliku metsatuka poole suunasime. Olles kohale jõudmas, istus esimeses rägastikus kits kes meie tulekul hoolega silma peal hoidis. Jäi veel üle väike jalutuskäik mööda põllu serva. Põllu peal fikseeris meie tuleku jänes ja pani plehku. Merle jutu järgi loomi pidavat seal palju olema. Sinna mineku ja tagasitee jooksul sai omandatud üsna palju detaile selle aarde tekkeloost ja nüantsidest, mida aaretee otsimise standardlahenduse puhul ei kuule. Seega teinekord koos peitja endaga on päris lahe aardeid otsida. Kohale jõudes oli uudistamist üksjagu. Mida kauem sai kohal oldud, seda enam hakkas silm detaile märkama. Vaeva on siin kõvasti nähtud ja sildid auga külge. Mul on hea meel, et tänapäeva noored tegelevad ka peale krõpsurasvast- ja cola siirupist läbi imbunud näppudega puutetundliku mudimisega ka selliste vahvate tegevustega nagu selleks on geoaarete valmistamine. Esimese aare kohta kõva sõna. Jään huviga järgmist ootama.
Tänud.
Kaardilt tundus suvaline urgas, aga kohapeal sain aru, miks siia peidetud. Uudistamist jagus tükiks ajaks, on alles meistriteos. Loodetavasti mikro talvel kinni ei külmu. Küll see geopäev läks pikaks, kokku 31 leidu 13 tunni jooksul. Järgmisel päeval oli tööl raske, aga eks selline see geopeituri elu ongi.
Kohapealne ristmik on tuttav, olen siit kunagi rattaga möödunud Lahemaa metsade suunas Kavastu tuvitorni poolt tulles. Rägastikus oli koosseis lausa rahvusvaheline, ühe kohaliku juures sai pikemalt sääski taga aetud. Tänud peitjatele.
Kui aare peidetakse peaaegu su tagahoovi siis tuleb muidugi kohe üle vaadata. Pilgust kaardile piisas et kohale minna. Mulle meeldis. Aitäh!