EK17: Evelin Samuel

Seda raamatut hakkasin kohe suure huviga lugema. Teiste raamatu aaretega ei ole mul üldse soovi kokku puutuda, lihtsalt ei ole minu teema. Lõpus tuli öko-geomobiil täitsa kasuks ning vähese näitlemisega oli nimi kirjas ja karp tagasi omal kohal. Aitäh!

Õhtune ilm oli mõnusalt päikseline ning läksime koeraga jalutama. Jätsime auto parklasse ja tatsasime rõõmsalt aarde poole. Kohapeal oli üllatus suur, kui aare asus hoopis kõrgustes. Uks oli lukust lahti nagu eelmine mitteleid kirjeldab, aga mitte pärani lahti. Mõtlesin, mis siis teha. Jäi plaan, et kui kätte saan, küll siis tagasi ka saan. Ja kui ei saa, siis auto abivahendiga pole kaugel. Natuke püsimist ja saime oma nimed üles märkida. Karp sai kenasti oma asukohta tagasi, uks sai kinni ning lukk kinni :) Tänud!

Mõistatuse osa lahendasime koos Ingaga hiljuti ära, täna jalutasin käed taskus objektile ja nentisin, et seekord jääb Evelinile autogramm andmata. Majakese uks oli pärani lahti ja karbi nägin ära aga ei viitsinud ümbruses leiduvatest abivahenditest midagi kokku kompunnima hakata. Loodetavasti ei kuku karp pesast välja.

Tegime õhtuse motikatiiru. Mõistatuse lahendasin eelmisel suvel ära, aga koht oli selline, kust niisama mööda ei jaluta. Nüüd käänasime tee siit läbi ja Kaupo juba hoiatas ette, et mis siin toimuma hakkab. Turnisin talle õlgadele ja põhimõtteliselt ulatusin aardeni ära ja saime nimed kirja. Aitäh, kas Evelini-seeria saab jätku ka? :) ;)

Täna oli redeli päev. Aitäh!

Sellised lihtsad raamatud mulle sobivad. Üheksa kuud on selle lugemisest märkamatult mööda läinud. Nüüd tundus, et võiks selle täpi lõppude lõpuks kaardilt logi kirja pannes eemaldada. Ma logisin, Margus oli seni niisama ilus või imetles tähti taevas. Täitsa tore oli seal pimedas metsas toimetada. Aitäh!

Ühel õhtul olin vahetult enne raamatukogu sulgemist endale uut lugemist võtmas, kui meenus, et mingi Evelin Samueli raamat oleks ka vaja läbi luegda. Avasin kiirelt aarde tutvustuse ning laenutasin kirjelduses mainitud esimese raamatu. Kodus asja süvenema hakates sain aru, et võtsin täitsa vale raamatu. Mis seal ikka, lugesin seda siis paar päeva lapsele ette ja suundusin raamatukokku õige teose järgi. Seega aitäh, sain ühe raamatu asemel 2 loetud. Täna õhtul pakkisin pere ja redeli autosse ning suundusime logima. Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Ammu ootas täpp kaardil. Redel kaasa ja tehtud. Tänud

Selle aarde juures sai kokku väga hea lasteraamat ning minu üks lemmikutest eurolauljatest. Kui Mai võttis raskemad raamatud, siis mina valisin laste omad. Väga aus diil :D Täna läksime pimeduses seda aaret otsima. Loomulikult ununes geokott koos lampidega koju. Õnneks telefonist piisas ja saime aarde leitud. Mai käis logiraamatu järgi ja mina jälgisin, et ta uperkuuti ei käiks. Aitäh!

Sai mõnda aega seda lahendust raskuastme tõttu kaardil hoitud, sest auto oli pidevalt kraami täis ning abivahendite jaoks ruumi polnud. Lõpuks saime aga geovarustuse jälle peale laadida ning pimedas ja mitte enam kõige soojemate ilmadega kohale sõidetud. Ligikaudu 300 meetrit aardest otsustasime luurava jalutuskäigu teha ning auto juurde tagasi jõudes raske südamega autoga lähemale kulgeda. Umbes hää vana lasteka rütmis “ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi”. Raskelt tuli, aga asja sai ning Kärdi muskli ja minu hämmastavalt julguse abil kööbakas abivahend käis küll. Raamat mul küll lugemata, ei leidnud aega selleks, sest veidi mahukamaks teoseid samal ajal läbi nautisin, aga ehk jõuab, sest minugi puhul tegemist ühe Eesti lemmikeurolaulikuga. Peitjale aitäh, ei olnud teadlik sellest raamatust ning tore, et ka lihtsamaid (kiiremaid) raamatuid selles seerias on

Selle karbi koordinaadid said juba pikka aega tagasi järvest välja õngitsetud. Nüüd ka logitud. Tänud!

Ah et lasteraamatu (autori) mõistatusel selline maastiku raskusaste... Õnneks oli abivahend kaasas.

Teadsin mida vaja on, sain hakkama. Aitäh!

Üllatuslikult polnudki siin väljakutse-täpike, aga abivahend kulus ikka marjaks ära. Aitäh!

Otsustasin kasutada veel võimalust, et Carolysi abivahend minu autos pesitseb ja suundusime seda täppi värvima. Eks see koorem natuke raske oli, mida autost aardeni ja tagasi pidin tassima, aga vähemalt oli Kasparil hea tuju ja teekond läks kiirelt. Tänud!

See kala oli viimane, mis veel Ülemiste järvest püüdmata oli jäänud. Jalutasin nulli, tõin autost sobiva abivahendi ja nii see vormistatud saigi. Aitäh peitjale.

Selle aarde otsimise lugu oli meil nagu üks peatükk raamatust. Oli selle kevade üks vähestest vihmastest päevadest ja meil just plaan selle aarde juurde minna. Seega märjaks saamine garanteeritud. Lisaks olime ühe eelmise aarde juures veetakistust testides saanud ka jalad kuni põlvini märjaks. Egas midagi, kummikutest vesi välja valatud, abivahend kaenlasse ja rännakule. Tänu ilmale oli paik inimtühi ja me ei pidanud taluma imelikke pilke, miks lisaks koerale ka veel ühte atribuuti jalutame. Suure hooga panime alguses aardest mööda aga kiiresti sai viga parandatud ja aare leitud. Ei kujuta ette, kuidas seda seal ilma abivahendita logitakse, kas paljudel geopeituritel on ka tiivad lisavarustusena? Täname toreda raamatu juurde juhatamast ja tänu sellele meile ka pisukese seikluse organiseerimast.

Siin tuli veidi võimelda ja loota, et kõik läheb hästi. Läkski ja sai nime kirja, tänud :)

Aasta lõpu poole sai raamat laenutatud ja sain koordinaadid kokku. Kohapeal gps keeldus õiget kohta näitamast, küll ühele poole siis teisele poole aga raskusaste näitas lõpuks aarde asukoha kätte. Aitäh.

Mõtlesime endid hästi pehmeks ja puhvi ja kergeks, ning vähema määgimisega kui esimesel korral, sai logitud. Aitäh.

See aare ootas lahendatud mõistatuste riiulis juba mitu kuud oma aega. Nüüd peale pikemat reisi sattusid selle kandi aarded jällegi huviorbiiti ja kaua oodanud vormistus sai lõpule viidud. Tänan.

Leitud

Suvepuhkuse ajal vedasin raamatukogust koju hulgi lastekirjandust ning sain mitu mõistatust lahendatud. Täna oli see päev kui läksin aardele järele. Logidest oli juba selge, et abivahend oleks tungivalt soovitatav, seega toppisin selle autosse ja minek. Kohale jõudnud, hetkeks kõhklesin, kas võib edasi sõita. Kuna ühtegi märki ei olnud, siis läksin. Päris nulli ei trüginud vaid tegin abivahendiga väikese jalutuskäigu ikka ka. Seega kõige rohkem närvikõdi pakkus tee autost aardeni ja tagasi. Õnneks ükski jalgrattur sel hetkel mööda ei kimanud ning abikas oli ka aarde juures napilt piisava suutlikkusega. Tänud!

Natuke närvikõdi ja tehtud. See raamat oli selline, et jätsin ta pikalt tähelepanuta. Siis ükskord võtsin kätte ja lugesin mõnuga. Aitäh!

Ütleme nii, et mina seda geokontrolli roheliseks ei saanud, aga kirves oli terav ja aare sai logitud. Tänud.

Siin sai ikka kahel korral käidud - algul kahekesi ja logima tulime kolmekesi ;)
Täname!

Jälle targem. Tänud

caro_GP has used "Project-GC Challenge Checker") to see if they qualified for this challenge and they did.
Ups, see pole see aare. :) Kunagi ammu lahendatud mõistatus, läbi loetud raamat. Tõime redeli jalutama ning enne seda ütles karuonu, et ta viitsib ainult ühe aarde juurde veel ronida. Kahjuks pidi ta oma sõnu sööma.

Tegime algust kirjanike seeria aaretega. Lõpuks. Mitte et kõik teised aarded nüüd leitud oleks. Oh ei, kaugeltki mitte. Aga lihtsalt, talvisel ajal on rohkem seda toas olemist ning lugemine on teadagi, hariv. Nüüd üks Evelin loetud, tuleb järgmine, Ilves.

Kuna umbes viimane kuu aega saab nagunii ringi sõidetud, redel kogu aeg kaasas, siis aarde kättesaamine raskuseid ei valmistanud. Täname!

Lasteraamatute mõistatused on täitsa meeldima hakanud. Kuna kodutänav on korralik liuväli praegu, siis oleme pidanud jalutuskäike väheke metsasemaks planeerima. Ka siin oli päris libe, kuid oli võimalik ka lumes tatsata jää kõrval. Abivahendi võtsime kaasa ja ega Taavi selle tassimise üle just rõõmus ei olnud aga hea-mugav oli aaret logida küll. Aitäh! EVEJ

https://www.instagram.com/exethegcdog/

 1 

Põnev lastekas küll, esimeses peatükis sigaretid ja teises juba sõstravein. Aga hea, et koer leidis endale päris kodu, kõigil koertel peab oma Kodu olema.

Lõpp polnud ka just lastesõbralik, isegi mitte minu sõbralik, kuid leiutasin siiski viisi kuidas logi kirja saada ja kõik endiseks samuti.

Maastik tundus tõesti pigem 4 aga tänu kohapealsele looduslikule abivahendile oli maastiku raskusaste hoopis 1-2. Kõige kahtlasem tundus karbi tagasipanek aga see õnnestus maast ühe viskega.

Leitud, tänan!

 5 

Aardejahi neljateistkümnes aare.

Milleks kõik üks isa valmis on, kui ta tütar ütleb, et mõtleme midagi välja…

Kõndisime nulli poole, vaatasime maastikku... 3.5, selliseid oleme ennegi võtnud. Jõudsime nulli, vaatasime objekti...

"Ei, mitte mingi valemiga, ei hakka üldse proovimagi. Kõik on sile ja vihmast libe. Siit tuleb tänase päeva esimene kiire mitteleid.", olin ma täiesti kindel.

"Aga mõtleme midagi välja, kuidagi ikka saame!", oli Liisi optimistlik.

Selle peale ärkas minus MacGyver. Kallasin geokoti pahupidi, proovisime natuke olemasolevate vahenditega, aga ei saanud ligilähedalegi.
Siis hakkas improviseerimise aeg. Mõne minutiga oli esimene seadeldis valmis. Aga enne, kui alustada, oli vaja välja mõelda plaan. Kättesaamine tundus suht lihtne olevat, aga vaja oli mõelda ka tagasipaneku peale.
Ning kui lõpuks kõik detailid olid hoolega läbi mõeldud ja tundus, et see plaan võib isegi õnnestuda, siis hakkasime pihta.
Kättesaamine osutus tegelikult isegi veidi aeganõudvamaks, kui tagasipanek. Tagasipanek nõudis kirurgi täpsust, värisevate kätega poleks see ilmselt õnnestunud.

Ja oi kui hea tunne pärast oli, kui kõik oli omal kohal tagasi ja lukk ka suletud! Ning see kõik sai teostatud märkimisväärselt vähese ajaga. Endasse tuleb uskuda :D

jalad_maas_tehtav

Me täname!

Leitud.

Mitmekesi saab ikka lihtsamalt kui üksi. See maastik nüüd küll päris 3.5 ei ole. Kätte saamiseks tuli ikka üksjagu rohkem vaeva näha, tänud.

 1 

Ihan jees, amarillo! Selle raamatu tõin oma kätega ise Vääna raamatukogust ja lugesin oma silmadega nobedasti täitsa ise läbi. See oli ammu. Ei teagi, miks see seisma jäi, aga kui nüüd on vaja tänaseid aardeid mitte homse varna visata - sest 25 leidu on vaja jutti saada - oli küll hea meel, et kodunt 25 km raadiuses piisavalt aardeid otsida on.
Tegime eilsel Läänemaa geotiirul mõranenud rehviga draiv-inni. Linnariietes pärast tööpäeva. Kui nulli jõudsime, tundus asi natukene hapu. Aga, plätude asemel tossud jalga, aarde alt leitud "redel" püsti, Marje käed redelile toeks ja oligi aare kuue sekundi pärast avatud B-) Üks ebakindlamaid leide viimasel ajal kindlasti. Sest halvasti minnes oleks võinud halvasti minna ;-) Nüüd, arvutis logides mõtlen, et ehk oleks mingi abivahendiga ka maapinnalt lahti saama, et kas seetõttu on maastik vaid 3.5.
Aare kuiv ja korras ning meeldivalt suur. Kaupa ei teinud. Päev jälle kirjas. Enam polegi liiga palju, saab selle juti ära tõmmata. Aitäh Ethelile toreda lasteraamatuga aarde eest!

Kiire leid, aitäh peitjale :)

Leitud aktsiooni "Tallinn ja lähiümbrus puhtamaks" käigus. Aitäh!

 1 

Käisin siin mõni päev tagasi asja uurimas ja kuna ma nii võimekas ei ole kui Meteta, siis jätsin teiseks korraks. Täna saabusin koos abijõududega ja logi saigi kirja. Tänan.

Ükskord sadas vihma, seda sadas ka eile ja üleeile, kui väike tige vihmapilv meid aarete juures kiusas, valades meile oma sisemust kaela. Õnneks me nii väikesed pole, et vihm meid kaasa viiks. Nullist leidsime viisaka teostusega aarde. Tänud!

 2 

Õhtul oli vaja laps toast välja ajada, pakkusin välja kaks võimalikku ammu lahendatud kirjanikuaaret. Valikutest, kas tahad ronida või tuhnida, osutus kõhkluseta valikuks esimene. Polnud aimugi, kuhu või kui palju turnida vaja, niisiis saabusime kohale ainult käed taskus. Ainult sekundiks oli väike nõutus ja järgmisel hetkel kirjutasin nimed logiraamatusse. Tessa vaatas ja teatas, et tema tahab ka seda proovida. Lõbutsesime siis korra veel. Mõlemal oli tore. Minu lapsel vist pole võimalik pildi alla kirjutada "seda emale näidata ei saa":). Isegi vanaema on juba näinud mõnda fotot, millega kaks järgmist põlvkonda aeg-ajalt tegelevad.. Tänud peitjale! Mis nii viga logida, kui peitja on konteineri lihtsalt abivahendi kõrvale kruvinud. Meile meeldis, aitäh.

Raamatu sai loetud ja aare leitud. Tänud!

 1 

Väljas tuulas ja tormas nii mis hirmus. Tekkis juba väike lootus, et aardepesa piisavalt lookas, saab ka jalad maas kätte. Aga ei miskit. Ajasime siis ka abivahendile jalad alla. Tõesti, sõbrale päris eraldi kontot ei viitsi tegema hakata, aga täägida ju võiks küll. Nimed kirjas ja asi tahe.

Leitud ja logitud.

Leitud ja logitud.

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Kui kohale veeresime, siis tuli küll meelde, et abivahend vajalik. No millal ma siia jälle tulen. Kukkusin jaurama ja viskasin ridiküli metsa alla koos autovõtmetega ja hakkasin variante leiutama. Lembit seisis ja midagi ei teinud.

Kuid kui minu 1-se katsega luugiuks lahti kargas, siis tuli lõpuks ikka appi. Karp käes ja logi kirjas, kuid alati on tagasisaamine hulka raskem ju. No ja kui auto ka midagi ei sisalda, siis tundus juba lootusetu. Tootsin kohapeal veel lisavarustust ja meeskonnatööga hinge kinni pidades saime kasti tagasi.

Tänud aarde eest!

Raamat oli tõesti tore, võimalik, et ma lapsemeelne tüüp, aga pani täitsa filmilõigu silme ees jooksma ning mõtlesin, et nii oleks lahe küll... ma isiklikult muidugi püüaksin suurema osa ajast aknast kala. Kohapeal aga selgus, et Suure Tõllu ja vast ka Leigri jaoks oli maastik 3,5... Alekna ja Bubka jookseksid ka pillides abivahendi järele. Ma ka algul mõtlesin käega lüüa ja abivahendiga tagasi tulla. Anne pistis aga jaurama ja peale esimese majaraskuse abivahendi kasutamise soovi leidis ta kiiresti palju kergema. Nii me siis seal abivahendiga pusisime ning vajalikud harakajalad logiraamatusse kirja saime. Aitüma!

Tänud aarde eest!

Tagasiteel Pärnust saime Kristalt kõne, et ega me äkki kodus pole ja õue tulla taha. Nii saidki jäätised kiiresti kõhtu ning ekspromt suvepäevaseiklus võis alata!
Aitäh peitjale!

Tulime mitmekesi, et ikka kindlalt ja lihtsamalt logimiseni jõuda. Tänud peitjale.

Ei jõudnudki oma teoreetilist geoelukindlustust käiku lasta enne kui abiväed ootamatult saabusid. Aitäh!

 5 

Mulle Evelini seeria sobib. Mul käib raamatute lugemine hooti: vahepeal on mõnus enne magama jäämist lugeda ja siis jälle ei ole mingit huvi lugeda. Õnneks Evelinide raamatud saab ka mõõna perioodil pooleldi magades lugeda. Viimasel ajal pole isu raamatuid lugeda ja ka päevad lähevad lennates. Suvel tahaks kõikjale minna ja teha, samas aga kodus ka tööd palju. Mingi kompromiss tuleb nüüd leida.

Olin kuulnud, et siin läheb väikest abivahendit vaja ja kuna seda kaasa ei saanud võtta, siis kutsusin abivahendiks Silveri. Kohapeal selgus, et olen Läänemaa maastiku raskusastmetega ära hellitatud. Olin harjunud, et 3.0 on sirutamine ja 3.5 on varvastel küünitamine. Siin aga ei osanud midagi teha. Oleks Madise ja Liisi logid meeles olnud, poleks kõhklema hakanud, aga algul alahindasin Silveri pikkust. Silmaga ei mõõtnud kuidagi sobivaks. Aga tehtud see sai. Jään järge ootama :)

 5 

Olime Tarpsiga kohapeal kuskil 5-10 minutit nuputanud, kuidas logiraamatuni jõuda, kui meie rataste kõrval peatus üks mootoriga kaherattaline. Peagi jõudis kohale ka tuttavana tunduv auto ja Silveri häält kuuldes mõistsin, et mugude asemel on hoopis abivägi saabunud. Silver asus kohe tegudele, Kaupo aitas viimase nõksu kaasa ja nii logiraamat mõistlikule kõrgusele jõudis. Oleks Kaupo ja Silver 15 minutit hiljem kohale jõudnud, oleks nad ehk saanud mõnele erilisele lollusele tunnistajaks olla, mis seekord õnneks tegemata jäi. Aitäh abilistele ja peitjale! :)

 6 

Päevake varem sai Kaupoga kokku lepitud et üks pakike on vaja üle anda. Mis sa aga ikka niisama jooksed, ikka võiks ju kuskil aarde juures kokku saada. Kaupol oligi Evelini asukoht letti visata ja loomulikult raamatukartliku inimesena olin ma kohe nõus. Oli aga üks „aga“ ka! Vaja sellist väikest abivahendit. Ma aga selle peale: et kui väikest, siis aitame teineteist. Aja leppisin kokku ilma naisega konsulteerimata kuna see oli läinud stippi vaatama. Kui see kunagi öösel koju saabus ja sellest kuulis siis asus ta kohe mu plaane nurjama. Meenutas et tal ju selleks ajaks sünnipäevale minek plaanitud ja lapsed on minu hoida. No kui poisid juba 5.0 maastiku logitud said, mis see siis 3.5 ette võtta pole ja nii me üheskoos lõpu poole suundusime. Kui mina kohale jõudma hakkasin nägin just ära ka värskelt saabunud Kaupo tagatule ja kui päris kohale jõudsin, selgus et me pole ainsad. Esmalt küll võsas ragistajaid kohe ära ei tundnud aga pikema piidlemise tulemusel mõistsin et Merilin ja Tarps on aarde kallal nokitsemas. Millegipärast aga neid ei saatnud edu. Merilinil ometigi ju reaalne kogemus elektiku 2 aarde juurest olemas kuidas asju lahendada! Mõtlesin et pojad kleepuvad võõraid nähes jalgade külge ja eriti aidata ei saa aga tuli välja et kaasa võetud puldiauto köitis nende tähelepanu ja ma sain rahus kaasa mõelda. Loomulikult oleks soovitatud abivahendist palju kasu olnud aga miks teha asju lihtsalt kui saab ka teistmoodi. Viskasin pilgu pagasiruumi ja miskit potensiaalset ma siiski sealt leidsin. Liiga palju vist Tarmo vägitegusid pealt vaadanud ja nüüd arvasin et mul on ka äkki need supervõimed olemas. Algus oligi muidugist päris paljulubav aga siis sai määravaks ebapiisav haardetegur. Õnneks oli meil ju pundis ka üks pikk poiss, kes õigel hetkel oma abistavat õlga pakkus. Täpselt see oligi puudu, edasine oli juba käkitegu.

Nimed kirja, väike eksami kordussooritus ja võis rahus päevakavaga edasi minna. Jama lugu oli ainult see, et pakike mis pidi Kauponi jõudma, unustasin koju maha.

Täname.

 3 

Siin oli küll kõrgem maastik kui 3,5. Ma saan aru, et rasedad lendlevad õnnest, kuid minusugused kahe jalaga kõvasti maa küljes olijad sinna abivahendita ei saa. Kuna ma siiski sain, siin tänan oma abivahendit, Palangu abivahendi kaksikvenda.

Leitud.

Vahva raamat ja aare. Tänud! TFTC!

Täitsa mõnus selline sääsesöötmisaare. Kuigi esialgu mõtlesin Grolli selga visata, et las logib, siis igaks juhuks viskasin redeli ka pagassi. Mine tea, kus vaja läheb. Läkski vaja. Tänan peitjat!

 1 

Külaraamatukogu valitseja vaatas küll imelikult, kui mulle lasteraamatu suuremast kogust tellis (meie väikeses raamatukogus ei olnud), aga et minu lugemisveidrusi on ta ennegi näinud, siis lisaküsimusi ei esitanud. Tegin kiire lugemise ja ootasin veidi, kuni Mikiga saab karbi järele minna. Tänud peitjale

 4 

Kui uus aare ilmus, kribisin pea kohe peitjale küsimaks, kas mõistatuse lahendamiseks vajalik raamat on kodusest raamatukogust juba mõnele lugejale välja laenutatud ja ise lootsin salamisi, et ehk ikka nii kiiresti veel ei ole. Selgus aga, et polnudki see raamat üldse seekord nende suurest kodusest kogust vaid hoopis raamatukogust mõistatuse koostamiseks toodud. Nu ja tuli minulgi siis sammud raamatukokku seada ning küsisin endale seal olles kohe 3 lugemist vajavat lasteraamatut korraga välja: sellesama Evelini, Ernesto küülikud ja Une-Mati rannakülas. Ja hakkasin kohe samal päeval nende lugemisega ka pihta, Evelini oma neist sai esimeseks, peamiselt küll seetõttu, et too oli neist kolmest kõige õhem… :D. Aga ei saanudki ma kontrolli kohe roheliseks, sest enne arvutamist võtsin numbrid arvesse otseselt küsimustele vastavas käändes ja eelistasin muus osas ka miskipärast neid pikemaid vastusevariante ning no nii tuligi siis kokku üks paras punane lepik ja käpikud. Teeme ära aftekal kasutasin juhust ja undasin laiemas kuulajaskonnas oma kimbatuse maha, Merike oli õnneks nõus lahkesti mulle errorikontrolleriks tulema…:D. Vot sulle säh siis täisnime(tusi) ja käändes pööramist, pole vaja midagi siin nii detailidesse laskuda :D. No ja selle tarkuse valgues sain kodus hiljem oma rohelise lõpuks kätte küll :).

Täna tuli logimaminekupäev, Timmu tõi meile selle karbi alla. Paljaste kätega. Ja sellise taktikaga, et peidukast meeter eemal kasvas üks vits, mille ladvaga oli võimalik endast aarde kõrvale vibutada ja karp kätte saada ja koos viimasega ennast alla kukutada ning pärast tagasi samamoodi… :D. Oiii, ma soovin, et ma oleks märganud sellest kõigest videot teha, oleks saanud kunagi edaspidi teile ka seda mõne lõkke ümber istudes näidata… :D. Aga igal juhul oli meil väga humoorikas leidmine siin, aitäh Ethelile aarde eest :). Ja uuema aja lastekirjanduse (ja lastekirjanike) tutvustamise eest ka, ilma geopeituseta ma vaevalt selle raamatuni oleks üldse kunagi jõudnud…

Tänud Marisele oli asukoht teada ja tänu Timmule saime logi kirja :) Minu meelest maastik on küll kõrgem kui 3.5...

Raamatut ma ei jõudnud lugeda, kui juba mind kupatati puu otsa aaret tooma. Ja viima. Tänud peitjale.

 1 

Kui ei oleks Marisel ja Lauril olnud seda väärtkirjandust läbi loetud ja lahendatud, siis ei oleks meil sinna asja olnud. Lisaks kui ei oleks meil kaasas olnud Timmut, siis oleks see jäänud jällegist logimata. See peenike vits, mida mööda Timmu aarde ära tõi ja tagasi viis, ei meenutanud kohe üldse ronimisparameetritele vastavat puud. Aitäh!

 1 

Eeltöö oli tegemata ja mitte vist ainult minul, sest lõpus vaatasid kõik nõutult kasti ja uuriti, et kellel redel kaasas on. :D

Kuna redelit kellelgi polnud, siis pidi Timmu puu otsa ronima ja õnneks saime nii logitud.

Tänud peitjale.

 14 

Kamm suus. Pealkirja, raskusastmete ja varasemate saavutuste põhjal kahtlustasin küll ühte teist peitjat juba, aga ei, vara veel. Ja siis hulk aega kaalusin, mis on tervisele ohutum, ikkagi lugeda või määrustikuväliseid suhteid arendada. Igatahes oli kuidas oli, eks ta kuidagi ikka old, ega kunagi pole old, et midagi pold, nagu ütles klassik. Täna viisime Kauriga redeli jalutama - krt, ma ikka teen talle ka kasutaja, nii nõudlik teine ja nii mitme aarde juures juba käinud - ja panime nimed kirja. Ei kujuta eriti ette, kuidas siin redeli raseda naisega saaks asendada, aga noh, eks iga mees teab ise, mis ta teeb :) Ja ühe huvitava vidina võrra sai varusid täiendada, näis, kuhu, millal, või milleks. Aitüma ka.

 5 

Ega Evelin Meiusi ei jõudnud ühtegi raamatut kirjutada oma elu jooksul ? Või siiski? Elulooraamat peaks temast ehk ikka olema... Aga Evelin Mornast Õnne tänavalt? Täiesti uskumatu, kui palju Eveline on võimalik kirjanikeks nimetada. Aga see selleks. Raamatukogud on meil õnneks tasuta ja kõigile kättesaadavad. Mõistatused on õnneks kompaktsed ja mahuvad variantidega raamatu esimesse poolde. Ülejäänud on vabatahtlik eneseharimine. Viisin redeli jalutama ja logisime. Redel juba nõudiski ammu loodusesse. Aitähh.

 1 

Seekordne „Evelin“ läks siis sedapidi,et enne aare ja pärast raamat.Õnneks oli heade paksude kaante,lihtsa teksti ja suurte piltidega :)

 1 

Raamat õnnestus samal õhtul raamatukogust saada, aga kuna maastik näitas kõrget numbrit, siis laenutasin raamatu edasi Allanile, et koos lõppu vallutama minna. Kohapeal kasutasime olemasolevat vaba loodust ja nii Allan karbini jõudis. Tänud Evelinide seeria jätku eest.

 1 

Eile, teel Kalamajja, haarasin raamatu kaenlasse ja kui boonusaare logitud sai, istusin kalmistuparki maha ja lugesin ta läbi. Kontroll näitas esimese hooga punast, üks number tekitas küll veidi küsitavusi, aga nagu tagantjärgi selgus, siis olin hoopis teises kohas vea sisse lasknud. Mõningase katsetamisega sain siiski õiged numbrid kokku ja täna käisin lõpus ära. Ega Liisi ja Madise logid nüüd liiga suurt kindlustunnet ei sisendanud, et ma ta sealt üksi ilma vahenditeta kätte saan, aga õnneks oli loodus helde ning peale natukest konstrueerimist oli tops näpus ja sain oma külastuse registreeritud. Tänud peitjale!

 6 

Avastasin ujumast tulles uue aarde, aga see ei sobitunud kuigi hästi päevaplaani, seega tuli kodus aega parajaks teha, et siis hiljem raamatukokku ja Madisele järele minna. Kõik läks üsna sujuvalt, ainult üks täht tekitas küsimusi, aga pärast selgus, et viga polnus üldse selles. Poole tunniga oligi roheline käes ja saime aaret otsima minna. Maastiku raskusaste oli paljulubav, aga aaret silmates tekkis probleem. No kuidas selle küll kätte saab? Viimasel ajal on ronimine tagaplaanile jäänud, aga nüüd tuli seda jälle praktiseerida. Vaevu-vaevu õnnestus karp kätte saada, kuigi kogu see asi põhjustas Madisele vist põrgupiinu, vähemalt hääl oli selline... Kui sealt lõpuks alla sain, läksin kohe hea meelega oma anonüümsete paksukeste koosolekule - äkki saan inspiratsiooni advendiseeriaks paremas vormis olla, et Madis enam nii hullusti ägisema ei peaks :D Aitäh aarde eest!

 3 

Pärast avaldamist mõne aja pärast märkasin, et uus kirjanike seeria aare on ilmunud. Tegin kiire koogel-moogeli ning nentisin fakti, et seekord sealt küll abi ei saa. Teadsin, et õhtu on vaba ning tegin plaani, et pärast tööd lähen raamatukokku ja laenutan sealt raamatu. Mingi hetk hakkas aga Liis piiksuma, et ta nüüd on raamatukogus (seal samas, kuhu tahtsin minna) ja lahendab mõistatust. Seejärel tuli juba info, et nüüd on roheline olemas ja pärast mu tööpäeva võiks ära käia.

Vurasime tuttavaid teid pidi kohale ning olimegi varsti aarde juures. Piilusin ühte kohta, mis meenutas geokuhja, aga seal aaret ei olnud. Liis näitas seejärel käega taeva poole ja küsis, et kuule, mis see seal ei ole või? Onon, aga kuidas me sinna saame? Vedasin kuskilt ühe murdunud puu kohale, aga see ei aidanud kuidagi ning pidime inimtorni moodustama. Liis väidab, et ma röökisin, kui ta mul jalgupidi õlgadel trampis, aga nii hull ka asi polnud. Torni moodustamine oli edukas ja varsti oli karp maapinnal.

Logiraamatut lahti tehes vaatas tühjus. Lootsin, et keegi on ära käinud, kuid ei.. FTF läks kirja kell 17:00 ning seejärel seadsin sammud raamatukogu poole. Seekord siis EK18 jaoks juba. Parajalt pika jalutuskäigu tulemusena olingi raamatukogus ja uus raamat sai laenutatud. Aitäh aarde eest!