Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Puuseened ehk torikseened on seened, mis kasvavad puudel ja koosnevad nagu teisedki seeneriigi esindajad seeneniidistikust ja viljakehast. Torikseente seeneniidstik ehk mütseel elab puidus ja omastab sellest toitaineid. Seeneniidistik meenutab ämblikuvõrku ja võib olla väga ulatuslik. Seeneniidistiku olemasolu näitab puidu lagunemine.
Kirjelduse allikas: http://vanaweb.hkhk.edu.ee/puuseened/puuseentest.html
Aarde kohta nii palju, et palun käituge temaga väga õrnalt ringi. Kui leiate õige asja üles, siis esmalt vaadake, kuidas aare kinnitatud on ning alles seejärel toimetage edasi. Nii jätkub leidmise rõõmu ka järgmistele. NB! Pliiats kaasa!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (3), maasturiga_huvitav (3), lumega_leitav (2)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7MD2G
Logiteadete statistika:
88 (100,0%)
0
7
1
2
1
0
Kokku: 99
Aitäh otsimast, kahjuks süsteem ei pidanud vastu ja uut ma meisterdama ei hakka sinna. Jäänused on kokku korjatud.
Liiga õrn süsteem geopeituse jaoks. Korjan jäänused kokku. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Vajab hooldust, sellisena jääb tops liiga avali siiski.
Otsisin õrna süsteemi, leidsin lõhutud katte. Tops alles, aga kattematerjal ei püsi enam kuidagi normaalselt küljes.
Proovisin ka mina Pumbajaama teelt algavalt ning aardest mööda minevat teed pidi sõita, aga tegin seda liiga vaikse hooga ja vajusime porimülkasse. Samas Miki, kes meid välja tõmbama tuli, sai sealt hooga kenasti läbi, nii et kes ei mökuta, see kinni ei jää ;)
Sai kohalike partide elu veidi häiritud, a saime ikka sõpradena laiali mindud. Tänud peitjale! PS: tänud ka isikule, kes kirjapulga nulli lähedale jätnud (või siis pigem kaotanud) oli, ilma selleta oleks logimata jäänud :)
Tore aare, meile meeldis ja auto sai ka veits hullata :) Konteiner oli kergelt ripakil, fikseerisime käepäraste vahenditega. Täname!
Leitud. Nutikas teostus! Kops värsket õhku ja kõrvad linnulaulu täis, on päev jälle raasuke õnnelikum. Aitäh peitjale!
Me juba andsime alla ja plaanisime tagasi minna, aga kuna Navara otsustas, et tagurpidi ta liikuda ei soovi, siis Herki teatas, et me peame edasi minema ja muud üle ei jää. Nii me siis läksimegi ja nonäed ei pidanudki metsas ööbima.
Aarete hooldaja juurest valisime otsetee siia. Vot see oli alles teekond. Sõites kiskus Navara väga jõuliselt paremale teeperve poole. Päris hirmutav kogemus. Hinge sai kinni hoitud päris korduvalt ja ka silmad sai kinni pandud nii mõnelgi korral. Mingil hetkel Herki teatas, et siit me edasi ei saa ja hakkas tagurdama. Tagurdamine oli sel teel paras katsumus. Iga sõidumanöövriga otsustas tee ise, kuhu poole Navarat suunab. Ja mingil hetkel oligi tulemus käes. Meie igiliikurist geotank jäi kinni.
Jah, nüüd on see juhtunudki - ka Navara on suuteline kinni jääma! Herki esimene reaktsioon oli, et siia me jääme nüüd ööbima. Mina aga mõlgutasin peas igasuguseid mõtteid, et kuidas saaks. Ronisime siis Stinaga autost välja, kergendades sellega kindlasti raskuskoormat. Herki proovis edasi-tagasi jõnksutada aga rattad käisid tühjalt ringi ja auto ei liikunud paigast. Hakkasime siis lükkama ja auto hakkaski liikuma. Uhhh!
Edasine teekond veeresime vaikselt ja eks me kõik lootsime, et jõuame sihtpunkti. Jõudsimegi!
Lisaks heameelega sildi *talvel maasturiga veel huvitavam.
Aga aardega läks nii hästi, et mingil hetkel Stina teatas, et sellel seenel on kruvid.
Aitäh!
Mõnus jalutuskäik aardeni ja õnneks silmasime koheselt kahtlast kohta ja saime logi kirja. Tänud peitjale.
Jõudsime kuidagi kohale. Hea, et minu auto ei räägi, neid roppusi poleks keegi jõudnud ära kuulata. Parkisime auto ära, panime kõige vihmakindlamad riided selga ja asusime lähenema.
Kraav! Vett piisavalt! Silda netu! Hakkasime vaikselt Madist kiruma :) “Silla” siiski leidsime ja see kannatas isegi peale minemist. Jalutasime siis nulli poole ning vaatasime kaarti, et kuhu see null siis näitab. Veidike võsa, veidike muda, veidike Madise kirumist, et kas siis aarde jaoks normaalseid kohti enam polegi :D ja olimegi omast arust nullis. Otsisime seent. Netu. Nüüd märkas Liisi teisel pool kraavi midagi, mis võiks meid huvitada. Jälle võsa, jälle muda ja siis lõpuks ometi kauaotsitud seen :)
Aga kes ütles, et teekond aardeni peab lakk-kingaga läbitav olema :D
Me täname!
Need lombid seal on salakavalad jah, ma olin rattaga ja käisin ühe jalaga ka päris sügaval vee all ära too päev :D Nii et vihmaste ilmadega tasub ette vaadata, kuhu astuda ja sõita.
Sellest sai siis tänaste draivinnide kirstunael. Otsustasime Leannele nac hingamisruumi anda ja nii me neljakesi siis kodust välja vurasime ette aimamata milliseks päev kujuneda võib. Kuna mingil hetkel jäi pesamuna magama siis ei olnudki muud kui draivinnid. Kuna mitmete aarete juures laagri poolt tulles, kus olid teetööd, kus lihtsalt kurjad märgid, mis jäi autost liiga kaugele. Praakisime järjest aardei kõrvale ja sõitsime muudkui edasi. Seda siis kaardilt vaadates tundus et tee läheb ju päris nulli kõrvale. Nii ma siis analüüsisin kruusateelt maha keerates seda mullateed, et kui väikene takistus läbida, siis edasi on jälle enams vähems inimlik. Tegelikkus oli aga see et hoog ei olnud piisav ja mülgas neelas meid endasse. Nii ma seal ukerdasin ja tungitasin ja ukerdasin... ei olnud üldsegi naljakas tungi auto alla saada kui pead ise 20cm lõga sees seisma ja auto istub veel põhjani mudas. Aeg lendas ja mingil hetkel oli juba tund kulunud ning auto istus ikka täpselt sama koha peal. Ka pesamuna oli ärganud, kell oli juba viis ja mõtlesin kui ma veel venitan siis jääme veel pimeda kätte. Hellasin Silverile et oleks vaja pisikest sikutamisteenust ja tema hakkas kohe siiapoole vurama. Mõni minut hiljem tuli metsavahelt aga üx lancarimees kes kohe lahkelt abi pakkus. Ise veel muigas et mida ma sellise autoga sellistes kohtades teen. Muigasin ise vastu et geopeituse raames paju hullemaidki teid läbitud :D Kui oli meid välja sikutanud siis tekkis tal kohe sportlik huvi et oot ma proovin ikka ise ka kas see tee on sõidetav. Hellasin kohe Silverile et tühja ei sõidaks. Tunni jooksul ei hingelist ja nii kui abi palud hakkab kohe igalt poolt tulema, peale pääsemist sõitis sama tee pealt 10min jooksul 3 maasturimeest mõõda. Kui vahepeal olin selle aarde otsimise juba maha matnud, siis peale sellist pääsemist otsustasin et ei kui juba niipalju vaeva nähtud, siis teeme selle viimased 200m jalgsi. Poiss oli ju ka nagunii ärkvel. Aarde poole marssides vaatasime aga et kui oleks isegi sellest esimesest mülkast läbi saanud siis pärastpoole oli veel paar üllatust, kust poleks nagunii oma madalapõhjalisega mõõda saanud. Isegi lancarimees kurtis et sõitis seal viimases korra nina maasse. Vesi ju peidab :D. Lõpus läks üsna sündmustevaeselt. Jalgasid märjaks ei saanud, mitte et sellel enam mingit tähtsust oleks olnud ;). Aare nagu nimi ja panime tutikasse raamatusse oma naerunäod kirja. Nüüd aga kribens krabens pesulasse ja pirukaid ostma. Kõht läx päris tühjaks selle seikluse käigus. Tänud peitjale. Kaks sopast käepigistust ja kaks porist kniksu
Jalad läbi ligunenud,aga aare oli seda täiega väärt, aitäh!
Auto jätsime eemale ja jalutasime. Aitäh põhjust andmast!
Nii mõneski mülkas oma masinaga ära uppunid, abigi palutud. Siin jätsin masina enne suuremat takisust keset "teed", ja kuiva jalaga sai seenel ära käidud. Tänud peitjale.
Päev oli vaja jälle kirja saada, nii et sõitsime õhtul hilja siia. Ma näppisin valesi seeni, kui Timmu leidis õnneks selle õige.
Tänud aarde eest. :)
Aare sai just hetk enne mugude saabumist leitud, vedas! Tore aare, aitäh!
43 1/7 ja ühtlasi ka 23-s järjestikune päev aardeid leida :).
Indy lemmikkraavid oli siin paremal pool teed (loe: paksu roheka pealispinna alla peidetud mülkad :D) ja ma hoidsin hinge kinni, kas ta keerab nüüd nendesse sisse sulpsama või mitte… Sest tema istmekattevakstu on kuskile parasjagu kadunud ja ma poleks tahtnud teda tõesti ilma selle vahekihita auto tagaistmele lasta… :D
Paar päeva veel minna...ma isegi hakkan uskuma, et 25 päeva väljakutse on siiski tehtav :D Aarde eest tänud!
Leitud aktsiooni "Tallinn ja lähiümbrus puhtamaks" käigus. Aitäh!
Esimesed km rattaga. Päris mõnus oli seal metsa vahel kulgeda. :D
Kogu aeg mõtlesin, et kus need rästikurajakad täna siis on, et kohe ühtegi pole nii soodsas kohas kohanud. "Ära tuli"! Ja kohe keskpaika teed! Ratta alla ei jäänud aga ega kahju kah ei oleks olnud kui kogematta jäänud oleks. Mis siis, et alles 10cm pikuke oli.
Vähemalt oli ninaots teisele poole eemal ja mina sain rahus logi kirja. Kaval, väga kaval aardeteostus, aitäh!
Seda aaret tahtsin juba mõni öö tagasi otsida aga ebameeldivustunne sai minust autost 10 meetri kaugusel jagu ja läksin otsisin hoopis ühele KIKike külla. Ilmselt kui praegu üks koerahärra külas ei oleks, siis otsiksin aardeid väheke valgemal ajal. Kuna aga kraadid on sellised, et alles õhtul kannatab pikemale jalutuskäigule Jackiga minna, siis nii ta olgu. Auto jäi fekaalipumpla juurde ning jalutasime hämaras nulli kanti. Lõpuosa sai tehtud Jack süles, sest tõesti seal maas ragistades oleks ta ilmselt mulle jala alla jäänud. Aaret imetlesin kaua enne kui näpuotsaga puutuda julgesin. Korra sai ka närvirakke kulutatud, et mismõttes kotis enam pastakat ei ole - autos kontrollides ju oli. Aga tuli siiski kilekotirulli alt välja ka kirjapulk. Aitäh!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Kaugelt ei olnud näha ning natuke tuli ikka võsas ringi ragistada. Päris huvitav. Aitäh.
Seeni, mille vahel valida oli küll ja veel. Õige leidmine võttis veidi aega. Aitäh!
Minu teed ristusid ka esialgu selle suurema isendiga, sai seda õrnalt keerutatud ja silitatud, aga aaret ei paistnud. Georada ka kohe ei märganud, jalutasin siis ringiga teisele poole oja, läbi võsa ja mängleva kergusega hüppasin uuesti üle oja, veel paar ringi ümber puude ja siis see väikseke mu silma riivas. Seentega meenuvad ikka esimese hooga negatiivsed asjad, aga see aare oli ju kõike muud kui negatiivne. Mina oleks nimeks Nunnupall pannud. Aitäh! :)
Ilusat ilma tuleb ära kasutada ning võimalikult palju õues viibida. Kuna meil maja ja aeda pole, mis meid rakkes hoiaks, otsime meie aardeid. :) Alustasime siit oma väikset jalutuskäiku. karuonu telefon suunas meid suure ringiga kohale, vahepeal õnnestus isegi okastraadi sisse takerduda. Tagasi läksime muidugi otse mööda georada, mis enne märkamata jäi. Nunnu aare, ma miskipärast ootasin midagi suurt. Aitäh!
Pumbajaama teel, Tammemäe koristusalas ja Loogiliste metsas õppisin autoga sõitma. Isa ei näinud mõtet enne autokooli minna kui kohaltminek, käiguvahetus ja mäkketõus selge pole. Tulemus oli see, et autokoolis sõitsin 6x50min, siis kirjutati ülejäänud tunnid täis :P .Aarde lähedal pumbajaama tee oli kindlasti paremas seisukorras, nägi nagu tavaline kruusatee välja. Ka Karli pildil olevat auku vanasti polnud. Mu mäletamist mööda aarde lähedalt, pumabjaama teest lõunasse mineval raja läbisin kunagi sõbrannaga, kes mu autoga sõitmist harjutas. Oli küll vilets, aga siiski läbitav, enam ei tundunud. Aardest põhja poole mineval teel kohtasin kunagi naist, kes jalutas lehmaga :D . Täna ei näinud kedagi ega midagi. Georada on päris korralik, siiski sai natuke aega otsitud, hästi tehtud.
Suure osa ilusast päevast veetsin autoesinduses ootamas vastust kas mu geosuksu on piisavalt kõbus liikluses osalemiseks. Paistab, et ei ole geopeitusega piisavalt retsinud oma masinat, sest ilma ühegi märkuseta pääsesin minema.
Minema saanuna otsustasin kodutee käänata mõne aarde juurest läbi. Kõigepealt seeni otsima. Autotee oli paras kuumaastik ja lausa kuu aega puhas püsinud auto sai lõpuks poriga ära mökerdatud. Neljarattalisega täiesti nulli pääsemist takistas veider rehve täis mudamülgas. Viimane ots sai siis jalutatud.
Vaikselt roheliseks muunduv loodus, linnulaul ja voolav ojake. Päike ja kevadised 23 soojakraadi. Palju rohkemat on raske tahta. Nullist leidsin ühe seene pea koheselt kätte. Uurisin ja puurisin seda. Kirjeldusest oli meeles, et tuleb väga õrnalt käituda sellega. Eemaldasin, siis tasakesti kõik külge klammerdunud teokarbid. Kuna kõik teod olid elus, siis ei hakanud logiraamatu leidmiseks lahkamistöid sooritama. Keerutasin seda seent vist oma 5 minutit käte vahel. Mitte ükski tükike ei eraldunud seenest. Käisin paar korda edasi-tagasi ja otsustasin loobuda.
Võtsin suuna Yin ja Yang aardele. Olin vähekene jalutanud, kuniks hakkasin kahtlema selle mõistlikkuses. Korralikud riidest tennised ja kummaline nulli asukoht ei ahvatlenud edasi minema. Läksin siis uuesti seenele. Nüüd selgus mu eelnev mitteleiu põhjus. GoogleMapsiga umbes nulli, telefon tasku ja aarde otsimine ei toiminud siin eriti hästi. Võtnud nüüd lahti c:geo, suunas antud programm mind nüüd 20 meetrit eemale hoopis teise kohta. Nüüd oli vaid logimise vaev. Autosse jõudes avastasin, et sellega suutsin siiski ka puusse panna, sest logiraamatusse läks eilne kuupäev. Mis tähendas omakorda, et terve päeva olin igale poole dokumentidele vale kuupäeva kirjutanud.
Aarde ümbrus ja aare ise mulle meeldisid, aitäh!
Saabusime siia, kuskilt põhjapoolt. Päris palju metsa siin vahepeal maha võetud, võrreldes eelmise korraga kui siin liigeldud sai.
Aare ise leidus täpselt seal, kus võis eeldada. Vihje pädes igati. Täname aarde eest!
Tegime natuke Männiku metsa all aega parajaks, aga sellest ajalugu vaikib. Nii et siia lähenesime pikemat ja kehvemat teed mööda. Testisime geomobiili ja kiitsime, et ikka kohale tõi. Peale vihma oli tee ikka jube. Viimase lõigu muidugi jalutasime. Aare ise kenasti valmistatud. Kiitus ja tänud.
Selle aarde avaldamisel mõtlesime Mariga FTFi teha, aga kuna aega oli juba omajagu möödas ja kiirreageerijate logid olid nagunii ju kirjas, siis ei hakanud. Tegelikult oleks isegi jala minnes FTFi saanud :) Tee oli ropp, aga aare kena. Aitäh!
Jätnud rattad kaugemale tee pöördepunkti, kõndisime viimased 100 m jala. Kohapeal paistis neid võimalikke puuseeni kohe päris mitu olevat aga ei tihanud neid kõiki ikka päris näppida, tundusid kõik kuidagi liiga loomulikud ja täitsa omal kohal olevat. Jaani silm oli aga täpsem ning mõni hetk hiljem teatas ta võidukalt aarde leiust. Väike fotosessioon väga lahedast aardeteostusest ja panime nimed kirja. Aitäh, meile meeldis väga!
Leitud georattatuuril Pääsküla - Laagri - Pääsküla raba - Männiku. Aarde teostus ei valmistanud pettumust. Tänu tiimitööle leidsime selle ruttu. Aitäh aarde eest!
Kena õhtune jalutuskäik autorehve ja remondijäänuseid täis metsa vahel...
Siiakanti otsustasin tulla rolleriga.Jätsin kaherattalise selle jubeda augu juurde mida on usinalt autorehvidega täidetud ning läksin viimase otsa jala.Äge teostus,aitäh!
Enne maale minekut tegime rihma otsas väikese soojenduse. Kohene leid. Korralik lahendus.
Võtsime ette pikema matka, auto jäi kuhugi majade vahele. Geps lollitas nii, et saime mitu korda täiesti ilmaasjata üle kraavide ukerdada. Jäljekoer on natuke kassi tüüpi elukas, no ei taha et käpakesed märjaks lähevad, ronis mööda peenikesi puutüvesid üle kraavi, nagu orav kohe. Kui ta puu otsa ka lõpuks läheks, vot siis me saaksime suure hulga aardeid jälle ära logida. Väga vahva teostus, aitäh.
Kui täna ütlesin kodus, et lähen aardeid otsima, öeldi selle peale ainult "ahah" ja küsiti, kas jõuan ikka 5ks tagasi. Ei mingit uut tungi tulla ka jalutuskäigule.
Sedakorda oli see tõesti jalutuskäik. Kogu seda idülli rikkus ainult tugev tuul, mis pani pea valutama.
Aare oli nunnu. Aitäh.
Aare sai leitud ja keel ka teritatud ;)
Täname!
9 km metsamatka kolmas aare. Siia jõudsime päris huvitavaid radu pidi. Läbida tuli võsa, ületada ootamatuid sillakesi, jalutada niidetud murul ning laveerida lompide vahel. Väga mitmekesine teekond. Aarde juurde sammusime samuti tiimisiseselt erinevaid radu pidi. Minu 90-kraadine lähenemine tee pealt oli seegi kord kõige kiirem ja isegi valutum.
Puuseen oli aus. Puu polnud aus, seega kriitika elus looduse rikkumise eest on küll alusetu. Tänu Madisele meeldivalt pikka jalutuskäiku pakkumast! Aare korras.
Meie emotsioonid siin seisnesid diskussioonis, mis peagi hoopistükkis ilkumiseks üle läks. Teemas kruvi keeratakse Alavere puu. Hea küll puude puhul on raske teha vahet laiba ja elusa vahel. See on raske isegi inimese puhul. Meenutage kasvõi RomejaJulia lugu. Aga teema ise - aeg-ajalt lahvatab geopeituses ülesse. Selles valguses on vahtra või kasemahla võtjadad lausa seadistid. Metsamehed, kes võsa lõikavad, või puid on ju lausa mõrvarid. Võiks jätkata aga las olla. Minu jaoks jäävad need kes naela või kruvi vastu elusad puus võitlevad täiega silmakirja teenriteks.
Lootsin, et päike poriseid metsavaheteid päris nii kiiresti üles ei sulata, aga Daymoon II poolt liikuma asudes oli tee kohati juba täiesti pehme. Ratas protestis, ta pole selliseks maastikuks loodud, aga tagasitee poleks olnud kergem kui edasitee. Niisiis läbisin osa teest ratast jalutades.
Teostus oli priima :) Eks aardenimest oli teada, mida otsida, aga maskeering sulandus nii hästi loodusesse, et otsimist oli arvatust rohkem. Aitäh!
Öökulli juurest tulles olid ketsid ilusti kuivad, kuid mitte enam puhtad. Teel oli päris mitu mülgast. Kuna logisi lugenud polnud, siis sain tükk aega otsida, aga seda lahedam oli, kui lõpuks õige asja leidsin. Aitäh ;)
Kokku leidsin eksprompt retkel 7 aaret. Tagasi mugude hulka liikusin Pumbajaama tee - Arunõmme tee - Kokasauna tee - Seljaku - Viljaku - Nõlvaku kaudu. Aku andis teadet, et saab kohe tühjaks ja läbitud kilomeetrid andsid tänu kaasasolevale lisaraskusele jalgades tunda. Ägedad 6h olid.
Milline suurepärane hommik! Päike säras, aga külmast ööst oli maapind veel kohmas ja lombid jääs, nii et ei mingit plöga ega pori. Ja vingemate lompide juurde on kohalikud äravoolukraavid ka rajanud ja suurema vee minema lasknud. Kruiisisin teeristi, parkisin, läksin. Mets siutsus ja säutsus, rähnibrigaad lendas ringi ja oleks Madis nüüd peitma tulnud, pidanuks ilmselt kiiver või vähemalt müts kõvasti peas olema, et konkurendid tappa ei annaks. Tihastesalk tundis end igatahes silmkuuldavalt häirituna, kui seal askeldasin. Aga leid ise tuli kähku isegi nutilutsu abil. Täitsa mõistlikult peidetud - korraks vaatasin juba, et tuleb hakata krobaatikat tegema, aga õnneks pole seekord tegemist ühe teise peitjaga, too oleks kindlasti kraavile tammi ka ette teinud, et uputuse suurema saaks.
Aga tänud, väga meeldiv jalutamine oli!
Jätsin selle aarde oma rattatiiru teekonnale. Kohati sai ikka rattaga ka sõita, aga suur osa ajast müttasin mudas ratas käe kõrval. Aga aare oli tip-top. Tänud.
Jätsin auto enne lompidega ja paksu poriga teele jõudmist tee äärde ja asusin otse aardesse jalutama. Mingil ajal jõudis Siim järele. Tema tuli tossudega ja kalpsas rõõmsalt üle ojade ja kraavide. Mina kasutasin esimesel juhul ikka silda.
Aare leidus nullist koheselt ja auto juures saime mõlemad nentida, et jalad on puhtad ja kuivad. Mu kummikud olid selleks ajaks ära kuivanud. Aitäh!
Autotee aardeni oli üllatavlt sõidetav arvestades, et see teelõik on tavaliselt isegi palaval suvepäeval ikka porine. Auto jätsime saunamaja juurde ja jalutasime sealt aardeni. Leidmisega vaeva ei pidanud nägema kuna aarde nimi ütles koha ette.
Nojaa, metsas, ja eriti just suuremal kujul on puuseen ju ikka väikest viisi geopeituri huviobjekt. Ise olen aga peaaegu kogenud situatsiooni, mil puuseen liigitub vaenlaste hulka, nagu see on ilmselt paljudel muguperedel. Siit siis nõuanne majaomanikele - kui sul aias kolmekümnemeetrine kask (vaevumärgatavalt) seenetama hakkab, siis edasist loomulikku protsessi on küll huvitav jälgida, aga ainult sinnamaani kuni puu tormisemal päeval suure raginaga täies pikkuses sirakile otsustab visata... Meil vedas selles mõttes, et langemise suund sattus olema täpselt see ainus kolmekraadine sektor, mis mitte mingit varalist kahju kaasa ei toonud - ei meie majale, naabri omale ega isegi mitte aiale. Mõni meeter siia-sinna oleks asja juba oluliselt negatiivsemaks muutnud, samuti puu pikkus +2 m.
Aarde juures otsis pilk esiti midagi harjumuspärasemat, aga eks mikro on ikka mikro. Aitüma.
See aare tundus nii ebasobivas kohas, et esimese hooga see enda poole ei tõmmanud. Kuna aga plaan oli pärast mälumängu niikuinii aardeid otsima minna ja Merlega plaane pidades tundus laagri kant meile mõlemile sobivat. Kahe autoga polnud aga mõtet kütust põletada seega hülgasime ühe masina maksimarketi parklas. Viisakusest veel pakkusin Merlele valida, kas tahab olla roolis või kaardilugeja. Ta eelistas siiski kõrvalistme kasuka ja nii me teele asusime. Vedas tal ,tegi õige otsuse. Mida lähemale me aardele jõudsime, seda porisemaks aina kiskus. Pori lirstus,pritsis, pressis, voolas, vajus, mulises ja sulises igale poole. Mu suht puhas masin sai selle lühikese teelõiguga täiest uue ilme. Tagatipuks tuli veel üle kraavi ka hüpata nii et põhi vastu maad käis. Paarsada meetrit otsustasime siiski jala ka minna, muidu me vist oleksimegi sinna kinni jäänud. Seeni me leidsime kohe päris mitu aga ükski neist ei olnud piisavalt paljulubav. Kolmandal tiirul jäi aga miskit silma mis kontrollimisel edu tõi. Ilmselt sai Madis too õhtu ikka palju luksuda. Hiljem koduhooviski pühendasin kirumisele hetke. Isegi kahe käega peast kinni hoidmine ei aidanud, ei läinud ise puhtaks.
Täname ikka, vahva oli ju sellegipoolest.
Pärast mälumänguõhtut ei tahtnud kuidagi koju minna, sama meelt olid parklas nii mõnedki. Silveriga kaardistasime mõned aarded, mis mõlemale sobisid ja suundusime otsingutele. Prototüüp 4 edukalt lahendatud, tulime puuseent otsima. Hea, et Silver oli autojuht, mina oleks roolis olles auto ilmselt kilomeetrite kaugusele jätnud ja läbi pori jalgsi sumbanud. Kohapeal ikka tiirutasime mõnda aega, kuni lõpuks jäi peidukas Silveri taskulambi ette. Tänud peitjale, tore teostus!
Autotee aardeni oli üllatavlt sõidetav arvestades, et see teelõik on tavaliselt isegi palaval suvepäeval ikka porine. Auto jätsime saunamaja juurde ja jalutasime sealt aardeni. Leidmisega vaeva ei pidanud nägema kuna aarde nimi ütles koha ette.
Tegin teekonna selliseks, et kannatas kaare siit nulliligi läbi sikutada. Kusagil 300-400 meetrit jätsin mõnusat kõndimisruumi ka endale. Kuna logisid olin lugenud, siis sammusin kohe õige puu juurde ja noppisin seene ära. Täitsa toreda teostusega vidin, aitüma!.
Autoga viimasesse ristmikku vahejuhtumiteta, õnnestus järelikult kraatrit vältida :)
Kellel plaanis selline kiire laupäevane sutsakas teha, auto teist veosilda käitavad tugevad käed ja tammised jalad ning hiljem soov veel Mälumänguõhtule jõuda, siis soovitaks Pumbajaama tee poolt lähenemist. Isegi see ei pruugi väga libedalt minna, sest üks lomp varjab endas meeletut kraatrit.
Ilm väga ei soosinud jalgsi liikumist ja seega üritasin ikka autoga saada nina vastu lina. Muidugi oli see tee paras muda mülgas aga sain piisavalt lähedale. Aarde võtmiseks sai kummik jalga, mis oli olusid arvestades hea otsus. Aaret ei pidanud isegi otsima, jäi teine kohe silma. Tänud peitjale.
Kuna vihje oli üheselt mõistetav, siis oli enamvähem selge mida otsida. Natuke sai ikka ringi tuiata ka enne kui otsitav lõpuks silma jäi. Paraku otsustas kaasasolnud pastakas väga lünklikult kirjutada, nii et nime kirjutamine võttis kokkuvõttes umbes sama kaua kui aarde otsimine, aga lõpuks sain ikka mingid varesejalad raamatusse kantud. Tänud peitjale!
Aare leitud. Ütleme nii, et vihjest on väga palju kasu. Otsisime tükk aega midagi...muud..ei tea ise ka mida ja lõpuks pooljuhuslikult näitas taskulamp just õigesse kohta. Kaval mõte, aga elusa looduse külge kruvisid tavaliselt ei panda.
Selliste peitmisviiside kohta on mul oma arvamus. Aga....las ta olla. Keegi oli saaniga käinud teid läbi sõitmas ja seetõttu oli lumest paras pudru saanud. Auto jäi mingil segasel kartusehetkel 300m peale / linnulennult/ ja seega tuli lumepudrus umbes kilomeetrine jalutuskäik. Aga päike veel paistis ja esialgse pimeduse järel saabus aardeleid ja logimine. Tegime samuti erinevaid lisajälgi. Nagunii sulab see kõik varsti ära. Loodetavasti :) Aitähh.
Käisin kõik eksitavad rajad läbi enne kui nullist otsima hakkasin. Sven küsis, mis mul viga on, et aarde nime ei oska lugeda või. Aitäh, väga nunnu konteiner.
290
Mängisin maasturit ja jätsime auto 600m peale Tänassilma poolt lähenedes. Tee oli päris kahtlane, aga kinni ei jäänud. Uus aare küll, aga lootust polnud, et jälgi pidi kohale saab. Siiski tekkis ühel hetkel ette rada ning jälgedest oli näha, et on mindud, aga mitte tuldud. Peagi tuli keegi vastu ka. Kas oli geopeitur või inimene - ei oska öelda, logiraamatus nime igal juhul polnud, aga nulli lähistel oli jälgi tublisti. Aitäh!
Tore kui ka esmaspäeva õhtuks jagub uusi seeni mida metsast leida. Kõmpisime "korvid" käes metsa. Leidsime, logisime. TFTC!
Ilmataat tegi vingerpussi ja lasi päev otsa laia aprillikuulund. Nii me siis õhtul seadsimegi sammud metsa poole, ise imetledes valgeid lumetupse puuokstel ja astudes mööda mõnusalt kohevat ja imelilusat lund otsides üht geopeituri jaoks olulist punkti. Tegime ka veidi eksitavaid jälgi ning lõpuks panime nimed kirja.
Päeval mõtlesin, et teen õhtul kojuminnes "Pumbajaama tee" kaudu väikese haagi sisse. Kaardilt tundub täitsa DRAIVINN aare olema.
Õel peitja aga oli teehoolduse tegemata jätnud ja ma pidin terve tee lumesahka mängima. Õnneks olid ühed vaevumärgatavad autojäljed seal ees ja päris huupi ei pidanud sõitma.
Väike jalutus kah mööda jälgi ja nullis ma olingi. Millegipärast otsisin natuke teistsugust peidukat ja selle vajaliku seene leidmine võttis ikka tubli 10 minutit.
Eemaldumise otsustasin Tännassilma kaudu teha mis täpselt enne metsast välja saamist oleks peaaegu ringikeeramisega lõppenud sest teed takistas mingi nõme sissevajunud truup aga jalgsi seal natuke maastikuluuret tehes otsustasin ikka läbi sõita. Vähemalt proovib, et kas auto nina saab vastu maad või mitte. Läbi ma sealt sain ja esispoiler koos tuledega jäi kah terveks.
No ja loomulikult oli sellesama tee lõpus traktori poolt ette lükatud lumevall. Kus on mõistus lihtsalt tee ots kinni lükata. Õnneks oli lumi veel pehme ja sai käsitsi laiali aetud.
Tänasel hommikul oli tööpäevas üks auk ja kuna mul selle augu täiteks midagi suurt plaanis ei olnud, siis otsustasin selle täita aarde otsimisega. Väljas sadas mõnusat kevadist lund (või no kui mõnus see nüüd oli). Jõudsin autoga juba suurelt maandteelt maha keerata, kui avastasin, et kaart näitab teed, aga teed pole nagu ollagi. Öine lumi oli kogu maapinna ühtlaselt valge vaibaga katnud, nii et mõista mõista kus on tee. Et siis vältida suuremaid üllatusi, liikusi autoga nagu tigu. Kraavi juures otsustasin, et igaks juhuks edasi ei lähe. Siit algas liikumine juba kondimootoriga. Kuna Pumbajaam teed mööda tulid mulle vastu jäljed, siis oletasin, et keegi on tulnud aaret otsimast. Nii ma neid jälgi mööda jalutasin, kuid enne aarde juurde keeramist, läksid jäljed otse edasi. Ju vist ei olnud see geopeitur. Aardest jooksin mööda nagu pimekana. Kui ma telefoni uuesti lahti lõin olin juba otsaga sügaval metsas. Muidugi otsisin ma silmadega ju midagi muud, kuna üks taolise aarde otsimise kogemus on mul ees. Aga võta näpus polnudki selline. Aarde sain ikka ilusti logitud ja STF läks kirja. Tagasi otsustasin lühemat teed mööda minna, aga see oli viga, kuna kraav millest üle pidin saama oli vett täis. Õnneks õnnestus mul leida koht, kus oli natuke madalam vesi ja kui ma siis kikivarvukil käisin oli vesi pea saapa servani. Igatahes sain kuiva jalaga üle. Nii et kiu tahate lühemat teed mööda minna siis kummikud jalga. Tänud peremehele aarde ja koha tutvustamise eest.
Õhtu, lõpetasin just koristamise ning viskasin rokaseks püherdatud nädalavahetuse georiiete sületäie pesumasinasse ja mõtlesin, et nüüd oleks täpselt paras õues pisike kolamine teha. Vaatame, mis geolehel toimub? Mis ikka toimus, uus aare oli.. sellega õnnestub võib-olla isegi groll koopast välja meelitada, las tuulutab ennast ka. Samal ajal küsis ka Ethel, et mis plaan on? Nii see seltskond kokku saigi, ootasime Etheli ära ja lonkisime aardeni. Kui meie jõudsime, siis ei olnud veel koordinaat kohendatud ja saime natuke rohkem tuuseldada, kui peaks. Samas värske õhk ja mõnus õhtu, miks mitte. Vandusime ainult peitjat maapõhja, kui see peaks aprillikas olema, kuni ühel hetkel Ethel nunnu peiduka leidis. Vedas. Edasi läksime öökulli tülitama. Tänan, et andsid jälle põhjust juba tuttavas võpsikus kolada :)
Mina olin muidugi koordinaatide nulli nagu juurika alla kasvatanud, seevastu Ethel keeldus oma lemmikkohast leiuta lahkuma. Miki, see käis siis kahe enesekindla naise vahet. Etheli koht oli õige ja aare vahvas seenes. Tänud
Aarde koordinaadid täpsustusid mõne meetri võrra. Palun paranduse ka aarde päises teha. Aitäh Mikile!
Kodus ütles Priit, et uus aare. Ma siis vaatasin, et kus. Suht lähedal mu kodule, ütlesin helistan Mikile ja küsin, et otsid juba uut aaret. Priit enne veel ütles, et ta nii kui nii ei lähe ega otsi. Kui ma Mikile skype kirjutasin, siis ta ütles, et püüabki Grollile auku pähe rääkida. Kui ma ütlesin oleksin ka nõus tulema, siis ei olnudki enam küsimust. Muidugi läksime. Algul ei näinud me ühtegi puuseent ja kus siis hakkas neid tulema. Miki ja Groll olid koordinaadis kinni, aga mulle ei andnud üks piirkond rahu ja muidugi sealt ma aarde leidsingi. FTF läks kirja kl.23.15 Tänud peitjale.