Ropka 2

Leitud ja logitud. Aitäh!

Siin ootasin sarnast põnevat avamist nagu nr 1 juures. Kahjuks oli seal toimunud suuremat sorti jõu kasutamine. Väga kurb, nüüd ei teagi millisest ägedast lahendusest ilma jäime. Taastada tundub seda võimatu. Aitäh!

Saan aru, et siin on midagi juhtunud, mis on aarde algse põhipointi vist ära rikkunud. Kahju. Nüüd on lihtsalt tavaline Ropka. Konteiner vedeles üle pea vee sees, aga paistab korralikult pidama, sest sisu oli kuiv. Tagasi pannes püüdsin ta igaks juhuks veidi soodsamasse asendisse sättida. Tänud.

Veel vanalektüüri

Siin kohe kindlasti ei olnud asjad nii nagu peaks, sest aare vaatas kohe vastu ja andis logiraamatu kätte.

Tänan peitmast.

Kuna esimese Ropkaga läks väga valutult, siis jalutasin siia edasi. Avanev pilt oli väga nukker. Aardekast vedeles kurvalt maas, uks pärani. Tundus, et aarde kallal on päris palju jõudu kasutatud. Panin nime kirja, remontida ei osanud.

Oh jummel, kus siin kivihunnikus läks ikka aega. Aarde leidsime muidugi koheselt, sest nõgesed olid ümbruses ilusti pruuniks tõmmanud ja kogu kaadervärgi paljastanud. Aga logiraamatuni jõudmine läks ikka suurte keerdkäikudega. Isegi siis kui õige mõte käes, läks aega, et see toimima saada. Rooste ja vähene külastus siin asja lihtsamaks ei tee. Lõpuks saime laeka ihaldatud sisemusele ligi. Tänud!

Kõik see, mis eelmise juures sai selgeks õpitud, tuli nüüd meelest pühkida. Tegelikult kohe tulles olime peaaegu õiget asja näppinud aga ei laksanud lahti, et see nii lihtne on. Need olid lihtsalt hästi leitud kaotatud asjad me meelest. Kuniks saime nägijaiks... No läks ikka aega. Tänud. Oli lahe

Viimased 10m olid nõgesed rinnuni. Õnneks oli kast lahti, nõgestes ei oleks tahtnud selle avamise kallal mõistatada.

Ropka juures jooksis juhe vahepeal kokku ning siis jalutasin siia. Konteiner oli juba lahti ning sain logi kirja panna. Mul ei õnnestunud konteinerit ka kuidagi sulgeda. Hiljem lugesin, et see juba pikemat aega seal sellises seisus. Hetkel oli aarde juurde pääsemine nagu jalutuskäik pargis, ei ühtegi nõgest, ohakat ega muud tüütust polnud takistamas. Tänud!

Otsetee esimese Ropka juurest oli nõgesene ja ohakane. Hein oli ka niitmata. Ja kivihunnikut valvas korralik nõgesemüür. Pärast leidu kutsusime auto mööda teed paarsada meetrit edasi ja põgenesime mööda hernepõllu hooldusriba. Mõlemad aarded väga toredad, kuid teekonnad nendeni on suvel vaevarikkad. Aitäh!

Ei leidnud meile vastuvõetavat lähenemisteed ...

Olles suures joovastuses Ropka esimesest aardest kõmpisime ka teise juurde. Seal oli jälle kast. Lukus, mis lukus. Kuna oli lubatud, siis igaks juhuks tõstsime kive ka ja vaatasime kasti alla ja kasti peale ja taskulambiga kasti aukudest sisse. Abi ei midagi.Eeldasime, et kohalikud vahendid väga ei aita, aga lõpuks selgus, et just kohalikud vahendid on need, mille abil aardele juure pääseb. Mõtlemist segas väga see esimene Ropka, kelle juures me tunnikese mõttetööd tegime. Sellist lahendust asjale poleks kohale jõudes igatahes oodanud :)

Algul arvasime et tegu võib olla igava võsaaardega aga kohapeal selgus, et päeva lemmik aare oli :)

 1 

Puhkuse esimese osa neljakümne seitsmes aare. Tulin Ropka juurest, mitteleiust lööduna. Aga kuna eelmisel aastal ei hakanud siia üldse vaatamagi, siis otsustasin teise vähemalt ära fikseerida. Niidetud rada väga ei aidanud, enne viljapõldu lõppes see veidigi korrastatud rada, aga edasi tuli läbi ohakate, vilja ja nõgeste rühkida. Kivihunnik oli nõgestest ääristatud ja kasti ümbruski ei olnud meeldivam. Rajasin tee kohale (nagu Palangu GC logist loen, siis ta teab mu pikkust/lühidust ikka sentimeetri pealt täpselt :D ) ja leidsin avatud uksega kasti. Kivide vahelt paistis ka erinevaid vahendeid, mis ilmselt oleks pidanud abistama ukse avamisel. Küll aga ma neid ei vajanud ja kuigi proovisin ust sulgeda selliselt nagu süsteem ilmselt ette nägi, ei tahtnud lukumehhanism koostööd teha, mistõttu jäi ta samamoodi avatud olekusse. Oli väga soe ilm ja seal kivihunnikus nõgeste vahel kükitamine oli pikkades riietes väga vastik. Tagasiteeks valisin viljapõllult ühe kobedama vagudevahelise rajakese, mida mööda jalutamine viljale kõige vähem kahju põhjustaks.

Eile leidsin Ropka aarde ja mõtlesin, kas tulla siia või mitte. Grillimise isu sai võitu ja ei tulnud, täna hommikul uus kõndimine ja kergem ligipääs üle heinamaa kui lootsin. Kohapeal oli kõrge nõgese võsa, aga õnneks retuusid päästsid. Aare polnud lukus, nagu eeldasin Ropka 1 järgi.

Siin läks esimesest pisut kauem, aga lõpuks taipasin mida teha. Tänud!

Kahtlane see algus oli. Kedagi õnneks kodus ei olnud, põllult oli õnneks ka vili koristatud. Päike paistis kenasti selja tagant ja soodustas kivilasse jõudes koheselt märgata kõike vajalikku. Aitas kaasa muidugi ka loodusliku kardina puudumine. Kasti uks oli lahti, hein sai välja teiseldatud, plastik oli näriliste poolt puutumata ja lahkudes sulgesime ka uksekese. Tänud peitjale.

Sügis on selle aarde sõber. Vilja pole ees ega herilasi aardes sees ja vaated ümbrusele on paremad.
Aitäh! Jätsin tb.

 1 

Esimene Ropka edukalt tehtud, jalutasin üle heinamaa ja piki põlluäärt järgmiseni. Georada viis ilusti kohale. Kobisin kivihunnikusse, võtsin lonksu elueliksiiri ja läksin aardelaegast näppima. Kõigepealt vabastasin laeka suure kivi vangistusest. Selle alt vaatas vastu ehmunud sisalik. Proovis teha nägu, et teda pole seal. Pildistasin teda iga külje alt. Lõpuks sai aru, et ta on tuvastatud ja pistis jooksu. Kui eelmises kohas suutsin herilastega sõber olla, siis siin ma ei olnud läbinud vastavat heidutuskoolitust. Kindlasti oli oma süü ka magusal siidrilonksul mis kõik kivihunniku herilased kohale meelitas. Mitu korda sain kivide peal hüpeldes põgeneda. Kordagi nõelata õnneks ei saanud. Vahepeal kiskusin kasti päevavalgele, et seda paremini ekspluateerida. No ei saanud mitte midagi aru. Pidin küsima vihjet. Vastus oli ootamatu. Poleks oodanud sellist lahendust. Ma arvan, et iseseisvalt poleks selle peale küll tulnud. Mitte vähemalt praegusel aastaajal herilaste keskel. Aarde eest tänud!

<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev| Järgmine_>

Leitud

3951.

Leitud, aitäh.

 1 

Kuna eelmise kivihunniku juurest viis sirge rada edasi, siis sinna rajale suundusimegi kuni jõudsime uue hunnikuni. Siia jäime kohe pikaks ajaks sitikaid toitma. No päid oli ikka palju ja , mis seal pattu salata, need pead olid veel väga pidused, sest neid rumalaid mõtteid tuli ikka palju :D. Vaene Henny, tema ronis kõige kõrgema kivi otsa ja pidas sellel lollikeste kambal silma peal, mine hulle tea. Lõpuks aga saabus hetk, kus sai ka õiget tegu tehtud ja logi sai kirja. Tagasiteel tahtis karjajuht meid kõiki jalust maha joosta, õnneks see tal ikka ei õnnestunud. Tänud peitjale!

Ropka ja hullunud kamba valvurid

Kuna naaberaarde juures langesime nõelajate ohvriks, oli siiapoole suundudes meeleolu juba üsna habras. Ühelt poolt paistis siinne rajatis küll vähem kapitaalne ja järelikult lihtsakoelisem, kuid kokkuvõttes ei teinud see asja sugugi lihtsamaks. Kohapealsete abivahendite rakendamiseks oli vaid piiratud arv viise ja need ammendusid peagi ning asendusid järjest jõulisemate ja vähemintelligentsete taktikatega.

Lootusekiirena liitus teine tiim, kes proovis edutult läbi kõik samad tehnikad ja nii me seal nõutute nägudega seisimegi :) Tuli häbi alla neelata ja abi paluda. Seda tuli täpselt nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja, et midagi jälle hargnema hakkaks. Hargnes edukalt ja kui aare lõpuks käes, pakkus see päris parajalt rahulolutunnet, et geopäevale joon alla tõmmata. Aitäh pusimisülesande eest!

Einoh, kui mõstus ei jaga, siis jagavad käed ja kõiksugu abimehed. Siin see paika ei pidanud. Kõne sõbrale päästis, kuna sai ise võimalikud abivahendid välja pakutud. Vastuseks tuli, et üs neist on õige. No siis läks lamp peas põlema. Pärast otsinguid oli juba kõik lihtne. Aitäh peitjatele.

Ropka juurset läks siia juba korralik geomaantee. Kui esimese juures võis olla mitu ideed kapi avamiseks siis siin ei leidnud mitte ühtegi. Kõik tundus nii steriilne olevat. Tegin kõne. Aitäh.

Ropka juurest suundusime mööda georada teise Ropka juurde ning tabasime eelnevalt nähtud seltskonna kivide vahel kükitamas. Ei saanud lahti nemad, ei meiegi. Mis imeasju me selle aardega seal tegime ja mida kõike kasutasime. :D Küsisime jälle väikest müksu ja ka siis läks jupp aega enne kui nägijateks saime. On alles tükk tehtud! :)

 1 

Vot Sulle kivihummikut ja peidukat. Kivihunnikus turnisime kõik mõnuga, kaasa arvatud Henny. Kasti keerutasime ka käes usinasti, selle juurde käis muidugi nii targutamine, kui erinevate mõttesähvatuste pähe määrimine. Aga vot see õige vahehd jäi ikka pikka aega leidmata. Lõpuks siiski pääsesime, aitäh!

 1 

Peitja on seeria teist aaret esimesest lihtsamaks hinnanud. Oleme vastupidisel seisukohal. On kaks nähtust, kes aardele ei halasta: geopeitur ja loodus. Seekord kiitus geopeituritele, olid muru ilusti ära tallanud. Loodus oli virutanud aga armutult. Kõik see, mis pidi viima leiuni, oli looduse poolt oskuslikult maskeeritud. Ka meil õnnestus kõik rumalad mõtted teoks teha, enne kui leiuni jõudsime.

Kui eelmise aarde juures tegid teised kõik ära, siis selle juures tuli mul häid ideid nagu varrukast. No eks neid häid ole ennegi nähtud! Mitte ükski mu oma arust hea idee ei viind meid grammikestki logiraamatule lähemale.

Tänud kaaslastele, et üksi siia ei tulnud!

Algul nuputasime kolmekesi, siis lisandus abivägi. Igasugu põnevaid mõtteid tuli. Aga oli ikka see kõige lihtsam, ainult et selleni jõudmiseks peab terava silmaga olema. Tänud.

Siia oli plaanitud tulla juba mitmekesi. Kui kivihunniku otsas olime ja just nuputama olime asunud, nägime abiväge lähenemas. Edasi sai ühiselt lahendust otsitud. Lõpuks see siiski tehtud sai. Hea oli, et vihmasadu oli just läbi saanud, nii oli selle ja järgmise kivihunniku vallutamine palju meeldivam. Oli alles tegemist, rohi sai ka maha tallatud. Enne meid polnud siin ammu käidud.

Siin ikka jagus pusimist, enne kui lõpuks õige asi näppu jäi, tänud.

Tõstsime kõik kivid ümber ja olime valmis ka juba kasti teisaldama, kui siiski otsustasime viimaks abi küsida. Algupärase Ropka teostus oli muljetavaldavam, kuid eks ka vol2 oli omamoodi meeldejääv :) Aitäh!

Esialgsed ideed vilja ei kandnud, vähemalt rohu tallasime korralikult ära. Ka koos ei tulnud paremaid mõtteid. Abikõne suunas meil mõtted õigesse suunda ja varsti saime logida. Tänud peitjatele

Siin seekord aju enam ei töödanud. Järgmisel korral võtan dünamiidi kaasa, siis peaks avanema. Tänud peitjale

Sellest meie moistus esialgu üle ei käinud. Tänud.

Liikusime ühe (või numbritu Ropka) juurest teise juurde. Ei osanudki oodata, et kellegi eest leiame, aga tõepoolest askeldava Phantomi me leidsime. Lootsime muidugi, et meil on nüüd vaid logimise vaev, aga kus sa sellega. Ikka tuli vaeva näha, et purk kätte saada. Proovisime nii hea kui halvaga. Isegi kavalusega proovisime. Viimane vast viiski sihile.

Huvitav oli, et pärast aarde juurest autoga lahkudes oli puu kukkunud teele, mida mööda ennist tulime. Tugev tuul oli sellest poolenisti mädast puust jagu saanud. Õnneks oli tegemist küllalt peene puuga, mis sai oma rammuga tee äärde lükatud.

Täname aarde eest!

Nägime eemalt kahte autot, mis parkisid kummalises kohas, no ikka sellesmõttes, et mitte geopeiturid sellises kohas ei parkiks. Kõndisime nulli ja nägimegi kolme nõutut geopeiturit. Ühendasime jõud ja tulemus oli ikka null. Uurisime ja puurisime seda kasti aga ei miskit. Tegime abistava geokõne ja siis lõi kõik klaariks. Aitäh!

Ei õnnestunud.

Nuputasin parasjagu kasti juures, mida sellega peale hakata, kui eemalt kostis hääli. Häälte autoriteks osutusid Anna ja Kallo. Ühendasime mõtted ja lõpuks õnnestus ka logiraamatule ligi pääseda. Aitäh peitjatele.

Vedas, kõige esimene, mis kätte juhtus, oligi õige abivahend. Mulle need Ropkad meeldivad - ikka tõeline aare, nagu päris :)

Ilmselt istuks mina siiani aarde juures ja püüaks kasti avada käepäraste vahenditega. Miki sai siiski logiraamatuni täiesti loomulikul legaalsel viisil. Tänud

Veetsime ühe 2018. aasta esimese öö õues, napilt paari km kaugusel telkimisalal. Oleks võinud ka ööaardeks jätta, aga õnneks otsustasime siiski nautida mõnusat puhkeala, teha lõket ja tinistada meelast rabarberiveini.
Hommikul - enne medi.ee tööotsa Alutaguse vallas - võtsime selle esimeseks aardeks. Ropka ammune leid ähvardas, et ka siin ei pruugi kiirelt minna. Nullis ladusin kive ümber nagu jaksasin. Mis siis, et see vajalik ei pidanud olema. Kui rumalad ideed otsa said, tegime seda, mida vaja ja võisimegi aardest ilusa ränduri kaasa võtta.
Mäletan, et isa töö juures olid lapsena samasugused aardekonteinerid, vahva mälestus. Aitäh soovitatava aarde eest! Ropka 3 tasub juba oodata.

Leitud

Teen logisid korda. Jälle üks hea vigur:) Tänud peitjale!

Kivide ringiladumisest on selle aarde juures palju kasu, eriti tänase külma ja tuulise ilmaga. Saab sooja ja mõte hakkab liikuma. Aitäh!

 4 

Tore algus uuele geoaastale. Logiraamatu määrisime ära k. 11.00. Järgmistele soovitus, praeguste ilmadega kasutage kummikuid või vähemalt saapaid. Lõpp on pehme ja vesine, kui üle põllu tulla. Seekord Ropka aardekirst avanes üpris ruttu, aga sulgemisega oli probleem. Tagasitee tegime ringiga, et muda vältida. Aitäh.