Ao paisjärv

Lugesin natuke logisid, jätsime SUP laua kiilud kohe maha. Algus läks ludinal, siis jõudsime mudalasse. Ainuke viis edasi liikuda oli mööda mõttelist jõeosa, kus vesi voolas ja muda siis polnud kuhjunud. Saarel läks libedalt ja nimed said kirja. Aitäh

Mudaporr võiks selle aarde kohta lühidalt kirjutada. Järv on üsna kinni kasvanud ja aarde lähedusel on muda peal ka veidi vett. Kuna SUP laua kiil kiilus kinni nii veetaimedesse kui mudaase, siis võtsin selle lõpuks üldse ära. Ilma kiiluta õnnestus läbi muda aardeni pressida ja pärast ka uuesti tagasi natukenegi vabama vee poole. Nii hullult kinnikasvanud järvel polegi varem pidanud sõitma. Kui algul tundus maastik 4 olevat pigem ülehinnatud, siis see mudaporr andis maastiku mööda igati ausalt välja.

Aitäh aarde eest! Tänu Ingele logitud.

 1 

Logide lugemine oli viga. Hea, et sellest hoolimata vähemalt vaatama otsustasime tulla. Vaatluse käigus leidsime kõvasti vett ja keskpäraselt veetaimi ning otsustasime lauale õhu sisse peksta. 4/5 teekonnast oli täiesti tavaline solerdamine ja järve teises pooles tohutus koguses kalade laiali ajamine. Muljetavaldav u. 80cm haug karja pisikeste omasugustega tegi turborallit ja juhatas mind kenasti õiges suunas edasi. Viimane viiendik enam püsti seismiseks mõistlik ei tundunud. Laskusin põlvedele ja kobisin vööri poole, et pisutki uime kõrgemale saada. Taimestik oli endiselt mõõdukas, kuid veetase oli selline tubli 15cm, nii et uim jättis vao ning aer augukesed põhjamudasse. Voolu kohtasid jälgides õnnestus siiski täitsa edukalt edasi saada, kuni pokulised ette jäid. Astusin siis lihtsalt laiema poku peale ja tõstsin laua oma pikkuse jagu edasi ning sain täpselt piisava silla, et saare tahedale pinnale astuda. Esimese asjana nägin võimast kuuske ja selle kõrval ahju juppe ning pesuvanni.. Aare ootas pisut eemal ja sai nimede võrra rikkamaks.

Tänan peitmast.

Olles kuulnud, näinud järvekese lihtsama logimise võimalusest, tekkis soov ka ise siia tulla. Sai oma muret kurdetud Margusele, kes kohe ütles, et läheme käime ära . Kutsusime kampa ka Heleni ja Salme ja vurasimegi pühapäeva hommikul läbi teiste aarete kohale. Laine oli küll nagu mere peal aga vaatepilt võrreldes suvega ,mil siin seda jubedust vaatlesime, ikka imeilus sinine vesi. Suvel oli küsimus, et kus on vesi, täna aga , et kus on rohi. Pumpasime paadi täis, haarasime vestid selga ja nii Margus meid sihtmärgi poole sõidutas. Väga äge merereis. Tänud

 1 

Talvel veendusime kohapeal, et jääd piisavalt polnud. Logide põhjal olime jõudnud arusaamisele, et suvel siin mudajärves hullata ei taha. Nii sadas lausa kingitusena kaela võimalus kevadise kõrgema vee ja vähese roheluse ajal seda saarekest külastada.
Margusel oli auto maast laeni paati ja lisavarustust ja päästeveste täis ja eks tema õlul oligi suurem roll, et me sinna veele ikka jõudsime. Tuul oli küll üsna muljetavaldav ja muidugi puhus just selliselt, et lükkas meid koguaeg kaldasse tagasi. Peale pisukest siblimist aerudega olime nii sügaval, et mootor ka tööd tegema sai hakata ja nii me vaikse podinaga sihtmärgi poole kulgesime. Tee peal tegime veel mitu ümberotsustamist, et millist saart me siis lõpuks vallutama hakkame ja täitsa õnnelikult maabusime õiges kohas. Peale aarde logimist vaatasime kogu saare üle. Huvitav, kes sinna ahju ja vanni tassinud on. Kuna ahi oli kütmata ja sooja vett polnud, siis jätsime vanniskäigu ära ja läksime ikka paadiga tuttavat teed tagasi. Tundus, et selle lühikese ajaga, mil saarel viibisime oli tuul oluliselt vaiksemaks jäänud ja tagasisõit kulges rahulikult.
Väga äge pühapäevane veeseiklus ja meile see järveke praegusel ajal täitsa meeldis. Suur tänu Margusele tehnilise toe eest, mille abita oleksime lihtsalt kaldal vahtinud. Aitäh ka peitjale sellise huvitavasse kohta sätitud topsiku eest!

Leitud, logitud, tänan!

Kui praktiliselt terve päeva olime kogenud seda, kuidas praegune jääaeg takistab aarete otsimist, sest kõik mis võimalik on kinni külmunud. Siis siin, kus seda jääd väga oleks vaja olnud, oli ta täpselt vajalikust kohast ära sulanud.
Tegime päikeseloojangu saatel ühe jalutusringi külmunud järvejääl kalameeste sissetallatud radadel ja jääauke uurides ning tõdesime, et meile vajaliku saarekese ümber lainetab vesi ja ujub kaunis luigepaar. Ilus küll, kuid aarde otsimiseks täna sobivaid tingimusi see ei pakkunud.

 1 

Suvisele mudamulistamisele eelistasin siia talvise külastuse teha. Ega enamikest suundadest poleks tänagi ujumata nulli saanud, valdavalt valitses saarekese ümber lahtine vesi. Hoolega sammu seades sain enam-vähem jääkaane peal kohale, ehkki servas astusin ikka läbi, õnneks oli seal sügavust vähem kui kummikul kõrgust. Logiraamatu põhjal otsustades astus geopeituri jalg siia viimati peaaegu terve aasta varem. Aitüma.

 1 

Vesise pühapäeva kolmas aare. Korra üritasin sellele aardele talvel läheneda. Siis aga jääd enam väga ei olnud ja jäi üritus katki. Seekord mõtlesime ujudes või supiga. Kohapealset olukorda hinnates oli selge, et ujuda läbi rohelise läga ei taha ja pumpasin taas ühe laua täis. Jõudsime sellega umbes kolmveerand maast läbida, kuid siis muutus järv täielikuks mudamülkaks. Vett oli umbes 15cm ja selle all muda sügavust vähemalt poolteist meetrit. Ehket ei uju ja ei jaluta ja sup ka kuhugi ei liigu :D Lisaks haises kõik nii rõvedalt nagu oleks lihtsalt kusagil solgi augus. Keerasime otsa ümber ja loobusime selleks korraks. Selge on see, et soojal ajal seda ma enam ei ürita. Vast on mõistlikum kevadel, kui vee tase kõrgem ja rohelust veel pole või siis ikkagi tugeva jääga. Las ootab :)

Nojah, kui juba aarde kirjeldus ütleb ära, et see järv on madal ja mudane, siis ei tekkinud kuidagi tahtmist suvisel ajal siia tulla. Praegune aastaaeg sobis palju paremini. Tõsi, kippusime juba hiljaks jääma, kuna aarde lähistel oli päris palju lahtist vett. Õnneks siiski õnnestus meil leida ohutu tee aardeni. Õnneks saime ka tervelt ja kadudeta tagasi. Aitäh.

Kiire jalutuskäik mööda järvejääd. Aitäh.

Kuna Tanel oli otsustanud, et tema hakkab täna ujuma, mis mul siis ikka üle jäi :) Istusin kaldal, ammutasin kopsudesse hapniku ja näole päikest, mida mul peale kopsupõletikku väga vaja oli. Kaarti vaadates ei saanud me mõlemad väga hästi aru, kus see saar siis nüüd täpselt on. Ja nii ta tegi ühe mõnusalt topelt ujumise ja mina sain topelt päikest nautida :) Hetkel üks eriti hea koht olemiseks ja looduse nautimiseks. Aitäh peitjale!

 2 

Ilus päikseline kevadpäev ja sel aastal polegi veel ujumas käinud. Tundus igati hea idee olevat. Siirdusin kaldale ja üritasin õiget kurssi paika panna. Kuidagi ei tahtnud koha peal avanev pilt kaardil olevaga klappida. No oli lootus, et peale ujumist saabub selgus. Juba vette minekuga oli omaette tegu, välja tulekust rääkimata. Kohapealne pilt ei tahtnud ka kuidagi eeldatuga klappida. Vihjele vastavaid objekte oli kuidagi liigagi palju. Otsisin siis telefoni välja, et koordinaati kontrollida... No !@#$%^&*()_+!! GPS näitas, et olin aardest isegi paarkümmend meetrit kaugemal kui enne ujumise alustamist. Tuli välja, et olin ujunud neli korda pikema maa kui vaja oleks olnud. Ime ka, et ei leidnud. Eks siis läksin lolli pead kirudes aarde suunas ja loomulikult jäi taaskord vesi ette. Vähemalt oli suund õige. Seekord asi klappis ja leidsin topsi üles. KOgu selle mässamisega olin suutnud ka kirjutusvahendi ära kaotada. Õnneks oli aardes vähemalt toimiv mudel olemas. Aga kokkuvõttes oli tegelikult päris vahva. Aitäh peitjale.

 3 

Eemalt vaadates pole sel järvel ju häda midagi, eriti praegu, kui jää ja lumi peal. Suvel uurisin ühelt naaberküla mehelt, kas tal paat töökorras ja tahaks sellega Ao paisjärvele sõitma minna. Muidugi imestati, miks ma sinna mädaauku kipun ja pakuti hoopis paadisõitu kalapüügiga jõel. Ma väitsin siiski, et just Ao paisjärvele vaja minna. Kui vaja, siis vaja.. aga kahjuks (või hoopis vist pigem õnneks) reaalse plaanini siiski ei jõudnud. Kui geotuuri planeerides viitas Kaupo piltidele kohast, kus isegi speedy ei taha ujuda, oli selge, et seda aaret peaks talvel külastama.

Astusime jääle ja nägime kohe eemal sillerdavat lahtist vett, just seal, kuhu meil oleks vaja jõuda. Tundus ebareaalne sihtmärgini jõuda, kuid läksime lähemalt uurima. Luigepaar sulistas mõnuga päikese paistel, trotsides vesist vaatepilti tatsasime edasi saare suunas. Ujuma siiski ei pidanud. Logisime aarde ja tagasi jalutasime juba üsna kindlal sammul. Tänud peitjale.

Paljulubav algus ;)

Luikedele küll meeldib siin

 3 

Kaupo oli päevakava kokku pannud ja tema valikuid ma juba usaldan . Kui see aare tuleb praegu kindlasti ära teha, siis nii olgu. Peetri logi oli meid küll natukene ärevaks muutnud aga kui kohale jõudes kalamehi nägime, suurenesid ka naeratused näolapil. Jäätunud veekogudel mulle jalutada meeldib. Hoiab meeled erksad ja kerge ärevuse sees. Eritu kui kuskilt servast ka lahtine vesi paistma kipub. Nii siin juhtuski. Keset järve avastasime, et meie otsejoones aardeni minev tee oli järsku ära lõigatud. Kaupole läks justkui nagu mingi uss sisse ja hakkas veiderdama kui kuulis et proovime kuskilt ikka mõne pääsetee leida, ning kadus kuskile rivi lõpp ära. Reaalsus oli aga see, et sik-sakitades polnud kuulda ühtegi praksu. Ja jää tundus parajalt paks, mis võiks lausa titanicu põhja viia. :P Seega strateegia toimis ja saime kerge vaevaga selle aarde logitud. Tagasiteel oli Kaupo juba taastunud ja võttis juhtkoera rolli taas enda kanda.

Ilus koht ja meeldiv matk oli. Tänud.

 1 

Päeva 9. aare. Tänase tuuri peaeesmärk. Kohapeal oli ilus merse ja kalamehed jääl. Selge, jää kannab. Kõndisime nende poole ning avastasime, et meie ja aarde vahel on lahtine vesi. Läksime siis kaarega ning saime mööda tugevat jääd kohale. Mõnda aega veel jää kannab, soovitan võimalust kasutada.

 4 

No nii, no nii, no nii, no nii - nagu laulis Bläck Rokit. Tuttav koht, kas pole. Alles juunis saime 99 meetri kaugusel ausa mitteleiu. Ja Merle, see oli tõesti üks koht, kus ei isutanud ei alasti ega kalipsoga ujuma asuda ;-) Kuigi üks punt on ka suvel väga elavalt läbi vee kohal käinud. Minu austus neile.
Täna jalutasime sama siiras lootuses nulli poole - ehk õnnestub talve alatult ära kasutada. Kuigi korduvalt on nähtud pilte, kus vahetult enne aaret vesi valla. Ühel hetkel me punt poolitus, me läksime räätsadega otsem, teised vähe suurema ringiga. Suundusin peagi lähima kalameheaugu juurde ja katsun jääd - rohkem kui kuhjaga. Sadakond meetrit eemal nägin teistki. Kükitasin sellegi jääaugu juurde, et käsi jää paksuse mõõtmisest sisse toppida. Samal hetkel hakkasin ootamatult ettepoole kalduma.. Jää mu räätsade all murdus ja ma olin meeltes juba poolenisti sees. Vees. Juba jõudsin mõelda, kuidas räätsadega jääaugust väljasaamine on keerulisem kui ilma. Juba jõudsin mõelda, et pagana aare jääb seegi kord leidmata. Siis aga suutsin end kätega vajutud jääaugu kaugemast servast tagasi lükata ja ukerdasin tuldud suunas tagasi. Kogu see tegevus ja kõik need mõtted võtsid aega paar sekundit. Hetk pärast pääsemist viskas adreka ka üles. Jalutasime kiiresti kaldale lähemale ning edaspidi otsustasime ilmselgelt paksemat jääd kasutada. Nägime nii lahtist vett, kust sai mööda hiilida. Nägime kahtlasemat valge lumega kaetud jääd, eriti viimased kümned meetrid. Seal liitusid meiega ka ringiga saabunud kaaslased. Nende viimased meetrid saarele olid väga koomilised, aga see-eest mõistlikud.
Igatahes olime kõik koos kohal. Rõõmustamine taaskohtumise üle, ühislogimine ja tagasitee plaanid. Naasesime teist teed, sealt, kus viimati juunis aarde ligipääsu piidlesime. Ehk lühim tee metsateele. Ei juhtunud sealgi midagi hullu. Lõpp hea, kõik hea.
Tänud Raivole selle tabavalt lakoonilise kirjelduse ja elamusterohkete korduvate aardeotsingute eest! Aare oli kombes, evej.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1270189826

Väsimus võib tabada jäälgi

 3 

Soojal ajal pidurdus teekond tõdemisega, et nii pühad mehed ja naised me ikka pole küll, et suudaksime üle vee kõndida. Seega tuli abi küsida Vürst Külmalt.
Algselt kulgesime neljakesi aga siis tajusime, et meie Piiaga ikka piki järvejääd kõndida ei taha. Meil polnud ka räätsasid ja tuul oli ka vastu. Seega jäi meile murda jalgadega külmunud lund, mis kandis aga tegelikult ikka ei kandnud küll.
Peale pikemat rassimist leidsime end lõpuks kohas, kus kaart näitas taas, et jalge all on vesi.. oligi. Marje ja Paavo, kes olid kulgenud teist teed pidi olid meist sadakod meetrit eemal. Nüüd tuli kiirelt otsus, et parem kõhuli lumel roomata kui kõrini või ülepea vees oma elu eest võidelda. Ka roomamine ei olnud kerge sest küünarnukkide toetamiskohtades ilmus kohe eiteakust vesi. Korraks kohatud mineraalmaa olid mingid elukad auklikuks purenud ja tagatipuks ootas enne päästvat kallast oma fotokaga fi1miv Paavo. See niitis Piia maha nagu fašisti kuul punaväelase. Ja peale logimist oli tagasitee sama raske (ka tõrjetuld fotokaga tegev Paavo oli vastaskaldal jälle ees).
Aga käidud, logitud ja seda emotsionaalse matkana. Tänud!

Eesmärk nõuab ohverid

 3 

Kui juba siia kanti sattusin, siis tekkis mõte ka see aare ülevaadata, et kas üldse on võimalust läheneda. Algus oli paljutõotav, lumesaani jälg jooksis metsavahel ja viis mind soovitud suunas. Kui aare üsna ristsuunas asetses, tuli sellelt meeldivalt rajalt maha keerata ja suund aardele võtta. Veidike metsavahel ja siis jäi 200m minna põlvini lumes ukerdades. Aga vähemalt seal lume all oli kindel pind :) Mingil hetkel taipasin, et tagasitee tuleb lihtsam, siis juba jäljed ees. Leitud-logitud. Viimane logi raamatus oli suvest, kuidas sinna küll suvel ligi saab, seda tahaks näha :) Tänud peitjale, oli tore!

lumine algus

nüüd tuleb keerata metsavahele

suundun mädajärve

vaade aarde juurest

talvine vaade aarde lähistelt

geoparkla kõrval

järv kannab, aga jõgi voolab

Auga öeldes on see juba teine mitteleid. Aga esimene, kus jõuame napi 99 meetri peale. Esimene kord sõitsime autoga üle 600 meetri kauguselt mööda ja vaadeldes maakera veel mitte kaarduvalt kauguselt Marise ja Lauri mitteleiulogi paika, ei hakanud isegi lähemale tunglema. Täna heitsin ikka kalipso üle õla, teised panid kummikudki jalga. Algul tuiasime, siis matkasime nullile maksimaalselt lähedale. Sealt vaatlesime seda kaladele meeldivat elupaika, aga ujumiseks või isegi sumpamiseks ei tihanud seda tänase 12-kraadise õhutemperatuuriga keegi kasutada, isegi mina.
Päris leiuta ei lahkunud, 130 meetrit eemalt leidsime korraliku puust aardekirstu ja selle seest kellelegi vajalikku nodi. Mis me veel leidsime - kellegi kummaliselt kraabitud metsaaluse, nagu karujäljed, korduvates paikades, hakka või pelgama.
Naaseme ilmselt ülikõval talvel või siis miski ujuvvahendiga, kelleks ei ole mina. Sest ega see ujumisaare ikka ei ole, isegi kalipsoga mitte. Just nagu kirjeldus nendib. Aitäh, Raivo (-:

Boonusaare

Kutsuv ujumiskoht, aardeni 99 m

Mõtlesime, et saame ka veel talverõõme ära kasutada aga eksisime. Täpselt õigel saarekesel oli kenast lahtine ring ümber. Vähemalt nüüd ära nähtud ja järgmine kord äkki proovime siis suvel :)

 1 

See aare oli tänase päeva põhieesmärk, kasutada hetke kui saad nagu Jeesuke mööda vett kõndida. Järv oli inimtühi, vaid lugematul hulga jälgi erinevates suundades. Võtsin kogu oma julguse kokku ja hakkasin aga astuma, ikka mööda kalamehe käimistrajektoori, sest kus kalamees juba kükitanud on küllap seal ka kannab. Kui aga kalamehe rada otsa lõppes jäi valikuks kaherealine vasakul või kaheraealine paremal. Kuna väga tahtmist ei olnud mingeid kaari joonistada siis sai otse põrutatud. Tagasi sai siis tuldud mööda järjekordselt kaherealist. Kaaslane õhutas aga takka kiirust tõstma, nii sai see vahemaa seal järvel suht kiirelt läbitud. Kui jalad taas tummisel maapinnal olid, siis alles läks selg märjaks, huh, no pole harjunud me käima mööda katuseid ja vett. Tänud!

vali , millist rada soovid.

Nagu ikka aardeni ringi ja tagasi otse:)

Leitud ja logitud.

 1 

Alguses olime tagasihoidlikud ja ettevaatlikud ning valisime teekonna kusagilt kaugelt ringiga. Tagasi tulime otse. Veidi raksus küll kusagil, kuid ajasime selle jää all hullava haugi kraesse. Eks see üks paras õelustükk ole soojemal ajal. Tänan peitjat!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Vabariigi aastapäeva üritusel saunas uuris Einar kas mul Ao paisjärvel käidud. Ei vastuse peale teavitas, et praegu on väga soodne aeg minna, sest kõik pidavat jääs olema. Kohale jõudes andis lisajulgutust veel üks kalamees. Kui kogu järv oli kaetud ühtlase jää ja ka lume kihiga, siis saare pool tekitas kõhedust see lumetu koht, mis logide järgi oli pikka aega lahtine vesi olnud. Sellest tekkis marsruuti väikene konks, et kindlamast kohast maabuda. Kokkuvõttes läks jalutuskäik päikese käes üle ootuste hästi. Aitäh!

EV100 sündmusel lekkis info, et oleks paras aeg ära käia. Järve äärde jõudes nägime üksikut kalameest idülli nautimas. Kalameeste nägemine jääl sisendab alati julgust, nii et jalutuskäik aardeni oli meeldivalt pingevaba. Tänan aarde eest! :)

Napilt kuu aega peale mitteleidu olime kõpsti tagasi. Külmataat oli vahepeal usinasti tööd teinud - veele kaane peale tõmmanud ja maa valge pulbri alla matnud. Parkla otsingul lähtusime põhimõttest, et kui saan juba lumest läbi sai, saab Seat ka. Parkisime siis kenasti aarde kõrvale ja panime nimed kirja. Selline mõnus lumes sumpamise aare. Täname! Lisasime ränduri.

Tegelikult oli meil juhised, kust võiks aardeni jõuda, aga kui nägime jääle suunduvaid ATV ja jalajälgi, oli otsus, et otse üle paisjärve lähme kohale. Praegu ainult jalutamise vaev. Aitäh.

 1 

Pagarid andsid allikate aarde juures mõista, et Ao paisjärvel kaas peal ja täitsa kannatab ilma ujumisliigutuste ja kahepoolse kopsupõletikuta logi kirja saada. Otsustasin siis ära kasutada. Kalda ääres läksid jalajäljed alt korra kollakamat tooni, aga kaas järvel oli täitsa ok.. kalamehedki olid sinna enne viimast lumesadu auke juurde uuristanud. Veidi enne nulli oli kõrkjate vahel veidi kahtlasem olemine, tagasi tulles sumasin ka korra jalaga läbi, aga vett küll kätte ei saanud... tea kas seal seda praegu üldse all ongi. Aitähhid kohta näitamast... ei välista, et kunagi tulen uurin, mis kalu siin lombis on.

 1 

Parkisime auto teeserva, vaatasime kauge saare poole ja nägime saare ees lahtise vee triipu. Ega see vaade head ei lubanud, aga kui juba tuldud sai, siis lootsime, et äkki kitsamad kohad ikka kannavad. Esimene kandiski, aga teine muutus juba väga kahtlaseks. Üks triip seal kahe vee vahel oli kust jänesemõõtu loom oli vett ületanud, aga kuna me pidasime ennast testloomast natuke raskemaks, siis ei hakanud üritamagi. Piilusime veel ühelt ja teiselt poolt, aga paistis, et ega seal paremaks küll midagi ei läinud. Eks saab kunagi uuesti katsetada. Tänud juhatamast!

 3 

Keerasime mööda jäljerada teelt kõrvale ja lõppes see rada täpselt aarde juures! Peale pöördeid ja käändeid puude vahel ja kaks korda üle valge sileda oligi see aare tehtud! Mart pani ühe korra külje maha ja siis imestas, et kuidas küll jää pind sellise kallaku omale sai?! Mina muidugi eemalt nägin, et Mart kukkus kusagile sügavikku sisse, aga see oli vaid optiline illusioon.

Ma ei tea kohe, aga selliste aarete puhul peaks olema nagu kaks etappi, et aarde saad siis kirja, kui käidud on nii talvel jääga kui suvel veega. Mõlemad on põnevad variandid. Aga motivatsioon kaob ära, kui saad aarde ühe variandiga juba logituks. :) Aitäh ägedas kohas aarde eest! Küll me siia ka soojaga tagasi tuleme!

 3 

Sõitsin järve äärde ja vaatasin, et oi kui ilusti vesi vuliseb, siin ei hakka täna aega kulutama, pööran auto ümber ja sõidan edasi. Samal ajal tuli kalamees ja kui mul auto ümber pööratud, kõndis tema juba rahulikult oma puuriga järvejääl. Plaanid muutusid ja läksin ka. Oma rada pidi. Kalda ääres, kus pehmem, ikka pelutas küll, eriti teadmatus, et kuidas teine kallas vastu võtab, aga võttis hästi. Täpselt 4 kuud hiljem, peale esimesi, teisena nimi kirja panna, oli täitsa tore. Tänud peitmast.

 4 

Lõpuks kõva! Küllap oli nii, et Ingrid keeras välja ja meie sisse. Järv ei ahvatlenud, Ingridi jäljerida oli hoopis meelitavam. Ja nii me trügisimegi. Liisi tiba kartis, jää tiba pragises, aga logi on kirjas ja pind peest väljas. Me täname!

 2 

Saime mõned sammud kaugemale, kui eelmised. Siis aga oli lahtine vesi ees ja sellega meie rännak lõppes.

 1 

Pehme veel. Ei hakanud üritamagi, vaatasime niisama kalameeste tegevuse järgi seal.

 3 

Teisipäeva õhtuks olid plaanid koos, et lähme kambakesi kastame mõlad vette. Helduril olid asjakohased alused selleks tarbeks juba hakkamas, nii me siis Ao paisjärve ääres kokku saime. Sadav vihm meid ei heidutanud ja nõnda siis veekogul siki-sakitamisega saarele jõudsime. Mulle meeldis tekkinud kiirus, mis kanuud mitmel korral punktist x punktini xx tabas- edasi viis. Saare lähistel oligi lubatud muda, tutvusime saarega ja vahvate seltsilistega suundusime kanuudes tagasi auto juurde. Mina ja jälle kanuus! Kalli järvele minnes tekkinud hirmuke täna ei jõudnudki mind tabada. Tänud Heldurile ja Raivole.

 5 

Suur-suur tänu peitjale aarde eest! Hiiglama suur tänu Heldurile, kes kaasa kutsus ja transpordigi kohale vedas! Veidi väiksemad tänud õhtuse teatri ja hääle dimensioonide eest, mida märg-udusel järvel etendati! Selle eest supersuur tänu, et meile otsa ei sõidetud! Ja korralik aitäh vahva seltskonna eest! On, mida meenutada!

 6 

Oi, see õhtu jääb kauaks meelde.Võibolla mängis siin mingit rolli ka see eelnev näkkide juures käime, mine sa võta kinni.Meremeeste uskumustes on üles tähendatud, et näki nägemine head ei too(välja arvatud reedene päev) Algus aarde poole läks nagu lepase reega, aga siis mingil hetkel kiskus kõik kiiva.Arvan, et asi oli kindlasti tüürimehes, kellel nii lihtsa asjaga kogemus puudus.Ja tüürimees olin loomulikult mina.

Hea, et ilm oli vilets ja kalamehi polnud, sest need oleks kindla peale helistanud kuhu vaja ja kellele vaja, et mingi seltskond triivib siin mudamere lainetel ja tüürimees pole kohe kindlasti enam adekvaatne.Nendes jänesehaakides tegin silmad ette oma koerale, kelle trajektoori vaadates alati mõtlen, et milleks peab punktist A punkti B läbima veel kõik tähestiku tähed.

Logitud igatahes sai ja tagasisõit läks juba "enamvähem" kapteni juhiste järgi.Suured tänud Heldurile kes asja ette võttis ja loomulikult peitjale toreda aarde eest.

 9 

Poleks Rauli mitte-leidu, poleks siin praegu mitte FTF-i sõnapoegagi. Nägin logi ja kohe kribasin, et "mis, möku mees oled või"? Vastus tuli imekiiresti, et mehel pole häda miskit aga va koeraniru vedas alt. Küll aga oli küpsenud neil juba plaan ja ma teadagi selline mini, et mahun iga plaani servale.

Nii oligi! Kanuud tõi Heldur kohale ja paar tõmmet ja siis me tegime veel paar lisatõmmet, sest pagana Heldur oli meile sellise kanuu andnud, mis otse sõita ei tahtnud aga sik-sakid olidki lahedamad.

Kallas jh ilge mudaplöga, ei tea jh, millal siin peitmas käidi, igastahes aardepaik on äge valitud. Juba nägime sobivat kuuske aga aaret ei kuskil, selgus, et geps on ka oluline, mul loomulikult seda kaasaski polnud.

Logiraamatut sirvisime kohe mitu korda, et ei oleks nagu Pärnu Suvekodus, kus FTF hakkab igast otsast, mis vähegi tühi on. Me nägime kõik, et tühi, mis tühi. Triikima ei hakanud, et äkki piimaga kirjutatud. Kes see tobe siis mannergu saarele kaasa vedib?

Aarde paik lahe, aitäh kutsumast, ettevõtmine vinge ja kalli sai mu kanuumees kohe kätte ja ka teised, kes mu õhtu lahedalt sisustasid.

Nüüd te küsite, "kas siis vihma ei sadanud"? Vastus on mul alati üks ka pidude kohta, et ei ole olemas halba ilma, vaid kehv riietus ja viltsad sõbrad. Mul olid tsikli kileriided ja need kaaslased on 5+, juba ammu testitud!

Teen logisid korda. Tänud peitjale!

 12 

Hommikul peale kohvi joomist märkasin, et ligiduses uus aare.Pilk maaameti kaardile ja vägisi tuli naer peale.Anne tegi otsa lahti ja nüüd üks jälle lisaks.Mul selliseid logimata aardeid juba nii mitmeid kogunenud ja teadsin juba ette, et täna tuleb vist jälle üks lisaks. Koht on iseenesest vägagi tuttav ja olen isegi seal kuuse ligiduses käinud, aga selle vahega, et maastik oli tollel hetkel 1. Millalgi kui kalatreppi ehitati, siis oli järve asemel ainult üks porimülgas. Kuna koeraga oli väljas käimata, siis otsustasin ikkagi kohale tulla ja vaadata, et äkki... Kunagi ei tea mis ees ootab ja loodus võib üleöö omi korrektiive teha. Järve ääres oli vaikne ja alustuseks otsustasin paremalt tiivalt rünnata, mis lõppes ebaõnnestumisega.Aardeni jäi 60 meetrit ja pidin tagasi tulema. Teine katse sai siis tehtud vasakult tiivalt ja samuti tulemuseta.Kusjuures viimane takistus jäi ületamata, sest koer oli kaasas ja tegi niigi hädakisa kui üritama hakkasin. Ligiduses oli ka mitmeid abivahendeid kuid ilma juhita. Igatahes äge retk, nii minule kui koerale.Oluline on see, et kuuse nägin ära :) Kindlasti tulen millalgi tagasi.

Seeni ikka veel oli.

Keski oma otsa leidnud.

Midagi sobiliku.