Märjad varbad

17 november 2024 leidis peetervandersell [peetervandersell]

Plaan oli kõigepealt Karusaarel ära käia ja seejärel ka see aare üles otsida. Parklas oli ilm ilus, päikegi veel täitsa paistis. Lai maantee läks jalgade all kiirelt ja marssisime selle aarde lähistelt mööda kui järsku teerada ojaga asendus. Mõni aeg edasi muutus oja juba täitsa jõeks ja tuli mööda mättaid edasi ukerdada, lisaks hakkas ka ülevalt vett lisanduma. Kui Karusaarde näitas ikka veel 1,3 kilomeetrit ja me olime omadega juba väga vettinud ning ees laiutas paras ookean, pöörasime otsa ringi ja otsustasime vähemalt märjad varbad üle vaadata. Siinne lõpp oli ka paras mätaste peal tasakaaluharjutuste tegemine, aga vähemalt sai peale mõnda aega tiirutamist aare üles leitud. Autos selgus, et tegelikult olid varbad need enam-vähem ainsad kuivaks jäänud kohad. Aitäh aarde eest! Ilmselgelt ilmaga ei vedanud.

19 oktoober 2024 leidis Leiko,Caro ja [sunflower]

Lõpus jäid ikka varbad kuivaks.Aitäh!

20 jaanuar 2024 leidis Marko [markosu]

Aitäh aarde eest!

20 jaanuar 2024 leidis Inge [aunad]

Keeluaeg hakkab lähenema ja järsku hakkas siia tulekuga kiire. Päris mitme puu ümbruses sai lumepühkimist harrastada, kuni lõpuks ühele pisikesele künkale tähelepanu juhtisin. Küngas osutus minikuuseks, kuid tema lähedal oli õnneks ka aare.

Tänan peitmast.

13 jaanuar 2024 leidis Taavi [kuukala]

Ei saanud varbaid märjaks, leidmine lumega oli õnnelik juhus.

6 jaanuar 2024 leidis Airi [airce]

Kuna maad oli katnud viimane nädal aega tugevat külma, siis varbaid märjaks saada ei kartnud ning seda ei juhtunud ka. Pisut keerukaks osutus aarde leidmine aga lume alt, mille vähesuse üle kurta ei saanud. Kohapeal polnud ka midagi, mis eriliselt silma torkaks. Kaaslastel hakkas juba külm ning olid loobumas aga mul oli tunne, et ma kohe leian ta. No ja leidsingi - peale seda, kui olin umbes paarkümmend puu ümbrust lumest lagedaks nühkinud. Oi, kui hea tunne oli, et ma alla ei andnud. Aitäh!

6 oktoober 2023 leidis Maret [tohuvapohu]

Kui juba metsavahi juures olin, siis tuli otse loomulikult ka varbaid märjaks tulla tegema. Tegelikult varbaid märjaks ei saanudki. Tee aarde poole oli küll märg, aga kummikud päästsid. Või vähemalt peaaegu päästsid. Selgus, et mu tublidesse jalavarjudesse on tekkinud üks auk, nii et väheke vett siiski immitses sisse, aga see oli natuke tagapool, mitte varvaste juures, nii et nood jäid kuivaks. Metsa all ja pokude vahel oli praegu täiesti kuiv, ju raba ikka veel mahutas seda ülevalt alla tulevat vett. Hästi tore astumine oli. Geokutsa ka lustis täiega. Tänud peitjale aarde eest

13 august 2023 leidis Anna & [kallo]

Mingil põhjusel oleme seda Laeva raba ning siinseid aardeid vältinud, kuna need pole kuidagi teele jäänud ja spetsiaalselt pole me ka siia tulnud. Täna võtsime need 4 aaret siin ette, matkasime ning otsisime üles. Aastaajast tulenevalt oli täna siin väga kuiv ning aarde nimi tundus isegi veidi kummaline. Samas, kindlasti on märjemal ajal siin tõesti oht varbad märjaks saada. Täname aarde eest!

25 september 2022 leidis Heigo [sansam]

Aitäh peitjale!
Aardeni tulek oli sündmustevaene, aga tagasiminek läks mul täielikult rappa. Ise olin ka väikeses šokis, sest paarisaja meetriga olin suutnud ennast vastassuunda jalutama saada.
Eks sain siit väikese õppetunni.

3 aprill 2022 leidis Krissu ja Dauno [yksk6ik]

Enamuse teest sai mööda teed jalutada, paarsada meetrit enne aaret pidi metsa keerama. Mingid loomad olid metsaaluse mitmest kohast üles tuuseldanud, nendega küll isu kohtuda polnud. Aarde lähistel oli märg, kohati oli jääkaas peal, mõned lombid kandsid, mõned mitte. Lund siin väga enam ei olnud. Tänud aarde eest

19 märts 2022 leidis Helen, Salme, Indy ja [puutetundlik]

Muidugi kuskile metsa keskele läheme lund lahti kaevama, igatahes! :D. Ja täiesti kuivade varvastega saime tehtud oma tiiru, ehkki kevad sulatab siin lund lausa kohisedes, aitäh :).

19 märts 2022 leidis Maris, Indy, Helen ja SalmeS [helen]

Peale Metsavahi koha uudistamist jätkasime jalutuskäiku mööda mõnusat metsateed. Lumi kandis ilusti ja seni kuni rada jätkus, oli väga mõnus astumine. Võsasemale alale sisenedes lund enam polnud, küll aga oli hullult üles songitud maastik. Metsanotsud olid seal ikka tublit tööd teinud, kuid õnneks külmunud pealiskihi tõttu sai hõlpsalt seegi lõik ületatud. Rabasemal alal oli taas lumine ja märjad kohad veel jääga kaetud. Seega praegu märgade varvaste pärast muretsema ei pidanud, sai üsna kerge vaevaga kohale. Tagasihoidlik geokuhi hakkas ka juba eemalt silma ja nii see karbike sealt kilekoti nutsakust välja pusserdatud saigi. Tsipa nätske see raamatuke oli, aga oma vanuse kohta siiski üsna kobe. Panime talle mõned donotiidid ka seltsiks.
Aitäh kutsumast, meie varbad jäid kuivaks ja aardeleid tegi tuju heaks. Tagasiteel kuulsime mesitarude juures ka suminat ja nägime esimesi uudsihimulikke tiivulisi lendlemas. Kevad on käes, selle aarde jaoks juba kahekümnes!

14 november 2021 leidis Jan [muhujan]

Laeva - Palupõhja teel oli liiklust rohkem kui Tallinna kesklinnas õhtusel tipptunnil. Inimesed võtsid loodust ikka täiega. Manööverdasin suurematest kampadest ja koertest mööda ning parkisin auto heinamaa serva. Mesilased jätsin seda valvama. Tarude tagant läks raba poole mõnus metsatee. Hulk aega sai kenasti kuivas metsaaluses kõndida aga mingi hetk läks vesiseks. Keerasin siis rajalt ära ja kulgesin otse nullini. Seal oli maastik juba päris huvitav. Uurisin nulli ja üsna varsti märkasin ka Prisma kotti. Nimi läks kirja ja liikusin tagasi autoni. Tänud, see vanake ka nüüd leitud.

7 veebruar 2021 leidis Tõnu ja Margit [t6nnmann]

Päeva viimane aardeleid. Metsavahi aare sai edukalt logitud ja suundusime nüüd seda aaret otsima. Enamiku teest kõndisime kellegi jälgedes, kuid päris aardeni need ei viinud. Kui enamik teest oli kaetud koheva lumega ja vaid üksikutes kohtades tuli vastu vesine maapind, siis enne aaret oli ikka äkilisi jääst läbivajumisi küllaga. Positsioneerisime end nulli, kuid aare kohe silma ei jäänud. Siis hakkasime lihtsalt kontrollima erinevaid võimalikke peidukohti ning viimaks märkasin ka kilekotti. Aardel oli peal küll geokuhi, aga see oli ühtlase lume all ja aare paistiski vaid ühest kohast. Aga eks me oleks seal niikuinii seni otsinud, kui aare leitud. Logiraamat oli veidi niiske, aga nime kannatas kirja panna küll. Panime siis aarde oma pessa tagasi ja tegime suurema geokuhja peale. Tagasi autoni läksime sama rada pidi. Täna oli edukas päev, sest leidsime kõik planeeritud aarded ja sai selle kandi ka rohelisemaks. Täname!

25 september 2020 leidis Katre ja [thunder]

Mnjaa.Ega karu mainimine logides paneb veidike mõtlema.Samas tunnen ühte jahimeest kes polevat viimase 35 aasta jooksul ühtegi mõmmikut metsas kohanud.

Kummikud ajasin täiesti vabatahtlikult jalga ja kuna kaart näitas täiesti normaalset rada aarde suunas minevat polnudki miskit hullu kohale jõudmisega.Viimased kolm-nelikümmend meetrit olid muidugi vesised.Aare ise täitsa mõnusas konditsioonis.Aitüma peitmast ja kohalikele mõmmikutele pikka iga :)

25 juuli 2020 leidis Mihkel [speedsta]

Matkasaabas tagas kuiva jala, kummikuga olek ka hakkama saanud. Nulli püüdmine oli telefoniga raskendatud aga kui juba lubama hakkas, tuli ümbruskonna künkad-mättad üle vaadata ja nimi kirja panna.

11 juuli 2020 leidis Imbi,Kaisa,Aivar [geopard]

Suurem osa teest aardeni saab läbida mööda kena metsateed.Viimased paarsada meetrit on juba ekstreemsemad. Suutsime kuiva jalaga kohale jõuda kuna kandsime kummikuid . Ilma oleks vist keeruliseks läinud. Aega kulus arvatust kauem, sest mustikad on valmis ja aegajalt sai nendega maiustatud .

17 mai 2020 leidis Rasmus [rasmuslange]

Leitud, kuid raja kõrvalt leidsime värsked karujäljed.

19 aprill 2020 leidis Reigo ja Kairi [ftp2006]

Leitud

30 märts 2020 leidis Tiit & Erle [polaar]

Ilusa ilma puhul tuleb ju loodusesse suunduda, miks siis mitte sohu müttama :) Auto sai pargitud metsatee algusesse ja sealt edasi juba mõnus jalutamine. Aare oli korralikult maskeeritud ja panime niisamuti tagasi ka. Varbad meil märjaks ei saanud, aga mõned jõhvikad said leitud ja need maitsesid hästi. Aitäh!

30 märts 2020 leidis Erle ja Tiit [tiit]

Leitud. Aitäh!

23 jaanuar 2020 leidis Linda [linda]

Alustasin Metsavahi aarde juurest ja et minu gepsus on hästi vana kaart, siis seda teed seal peal küll ei olnud. Juhtuski nii, et käisin need 700-800 meetrit sinna paralleelselt teega. Tagasi tulles katsetasin, kuhu tee viib. Ega tee ei viinudki kuhugi, ise tuli minna. Varbad jäid ka kuivaks. Ilmselt on asi maapinnavormide kristallilises olekus. Aitäh!

20 august 2019 leidis Kuivade jalgadega Liis&Kaupo [lepalind]

Alguses otsisime teed aardeni, sõitsime autoga nurgast mööda, aga ühtegi head kohta ei näinud. Parkisime nurga peale ning läksime jalgsi üle väikse heinamaa kartusega, et siit tuleb 700m võsaraiumist, õnneks leidsime kohe tee üles ning saime seda mööda 200m peale. Edasi läbi marjade ja varsti olime soos. Praegu on kuiv ja varbad jäid kuivaks. Leid tuli kiirelt, sest kilekott paistis kaugelt silma. Ega aaret väga maskeerima ei peagi, sest mugud siia küll ei satu.

20 august 2019 leidis Kaupo&Liis [luurebuss]

Kaups luges vihje ette ja peale seda tõstsime pilgu ja nägimegi aaret. Praegusel ajal on hea minna, marju on kõik kohad täis ja need on niii küpsed.

17 veebruar 2019 leidis Peakas ja [fahrenheit451]

Leitud. Annan järgmistele kohe kolm vihjet:

Vihje 1: mätas

Vihje 2: puu

Vihje 3: märg

Tegelikult on muidugi antud kohas igasugune vihjamine üleliigne. Otsing oli lausa lust. Tagantjärele paistis roheline traat ka ära, millega ilmselt kunagi mingi riputustoiming tehtud...

Ja ärge unustage räätsasid. Nendega ei liigu mätastikus just kuigi kiirelt, kuid see-eest ei tule kummikust lumevett välja kallata.

17 veebruar 2019 leidis Madis ja [peakas]

Siin läks ikka päris jupp aega, õnneks oli põlvini kummik jalas ja sellest väga napilt piisas, et jalad kuivaks jääksid. Tänud peitjale!

1 jaanuar 2019 leidis Villem ja Marta [marta]

Soo oli meeldivalt märg ja petliku jääkihi all. See lõi head võimalused jalgade märjaks saamiseks. Saapad toimisid paraku hästi ja korduv jääst läbi vajumine edu ei toonud. Aarde leidsime tänu õigel ajal õigest suunast õigesse kohta vaatamisele. Muul juhul varjas lumi selle edukalt ära. Aitäh peitjale!

19 september 2018 leidis Martti [geoloog]

Varbad jäid kuivaks, mis kuivaks. Väljakutseks osutusid põdrakärbsed.

26 juuli 2018 leidis Karl [zdrk]

Täitsa kobe rada läks nulli suunas. Täpselt nii nagu Maaamet väitis. Käidav oli see vist ainult tänu praegusele toredale suvele. Isegi see lõpuosas olev märgade varvaste soine osa oli täiesti kuiv ja tossuga võetav. Natukene ennem nulli langesin ehmatuse osaliseks. Mingi suuremat sorti loom ehmatas minu lähenemise peale. Edasi kostus tümaki-tümaki-tümaki. Üritasin aru saada, kas heli tuleb ligemale ja peaks pikali viskama või kaugeneb. Mõni hetk hiljem sain õnneks kergemini hingata, sest see kaugenes. Kas tegemist oli põdra või karuga jääb selgusetuks, sest looma ma reaalselt ei näinud. Mõlema looma väljaheiteid ja jälgi jäi ennem tee peale aga küll. Kellegi pissist kõndisin ka läbi. Müra ei olnud enam mõtet tekitada, sest loom oli juba kauguses. Läksin panin nime kirja ja kogemata kõndisin sellest samusest pissiloigust uuesti läbi. Selle aardega sai see omapärane 4-aardega teeots läbi. Mulle omamoodi meeldisid kõik need aarded siin. Aitäh!

<_Eelmine |1.päev| |2.päev| Järgmine_>

30 juuni 2018 leidis Raivo [raivo]

Öine mets. Varbad jäid tänu kummikutele kuivaks kuid püksid said kasteses rohus märjaks. Sammusin aarde poole ja jälgisin hoolega jalgeesist et mitte mõne magava karu otsa komistada. Endalegi ootamatult kõndisin pimedas aardele otse peale, ei mingit otsimist. Tagasiteel hirmutasin kogemata lendu kaks väikest kakku. Ilmselt oli kakuema poega toitmas. Aitäh!

15 aprill 2018 leidis Raivo ja Erki [erci]

GPS järgi näitas kurvi pealt teed, mida me ei leidnud. Panime siis otse mööda loomarada minema 950 m aardeni, vähemalt 600 m sellest kõndisime korralikus soos. Tagasitulles tulime mööda teed. Minul jäid jalad tänu jalanõule kuivaks, sõbral siiski mitte. Mina tänan!

17 september 2017 leidis Ramon [rrramon]

varbad jäid täna kuivaks :)

15 august 2017 leidis Mikk, Jaanika [silmsirkel]

Gepsu kaart näitas metsateed. Liikusime autoga kolm korda edasi-tagasi, aga teed polnud kuskil. Läksime siis alul lihtsalt mingit loomarada mööda ja lõpuks avastasime tee sealt, kus kasvas kõige lopsakam ja rohelisem rohi. Siledam oli, aga metsaalusest kohati märjem. Minu varbad said igatahes märjaks ja edasi sain liikuda palju vabamalt kui Mikk. Aitäh, tore mudane teekond oli!

16 juuli 2017 leidis Tormi [tormit]

Oleks mustikaid rohkem nautinud, aga keeruline on seda teha kui sind ennast süüakse samal ajal.

1 juuli 2017 leidis Krista ja Sander [kadari]

Minul olid kummikud, Sandril ei olnud. Ma siis läksin üksi. Aarde logiraamat oli veidi niiske, panin ühe imaja veel juurde.

21 mai 2017 leidis Piret ja [ky]

Asume teele mu võimaliku ümmarguse-numbrilise aarde poole. Mismõttes märjad varbad?! - ilus mustikamets ju! Ahaaa, kiire maastiku muutus, mättalt mättale kargamine ja sama hooga kargav geps. No sai alles "präänik" valitud! Otse, ei, hoopis paremale, ei, kuule, hoopis tagasi! Siit ei ole ju võimalik leida! Isegi ükski vihje ei aitaks - kõik on ümberringi ühtemoodi. "No ma ei tea, oletame, et nüüd seisan nullis." "Aga ta ongi ju täpselt su selja taga!" Äge! Täiesti muguvaba 200. aarde logimine:) Targu jätsime karpi ka pastaka - pärast säärast seiklust oleks ikka "üllatus" küll seda mitte omada.

Varbad said märjaks...kummikus oli auk:)

15 aprill 2017 leidis Ivar [triton]

Võrratu loodus. Lonkisin aeglaselt nulli, et nautida seda loodust. Kiiret polnud. Nulli jõudmiseks tuli liikuda mättalt mättale ja sedasi jäid ka minu varbad kuivaks. Aare heas seisus ja tänud ülitäpse koordinaadi eest!

18 märts 2017 leidis Heldur,Sannu,Krista [krista]

Lõpus oli ootamatult põnev maastik, mulle meeldis. Kuivad varbad. Tänud peitjale.

18 märts 2017 leidis Krista, Sannu, Heldur [heldur]

Väga ja väga lahe maastik :) ning mõnus retkeke. Tänud! Täpselt enam ei mäleta aga aardega oli vist kõik kenasti korras.

25 veebruar 2017 leidis Kelly ja Mart [kellykas93]

See oli nii tore, kuidas algul mõtlesime, et ei hakka sinna sumpama läbi metsa ja sõitsime minema, aga nagu jäi kripeldama ja otsustasime, et okei, tuleb ikka vähemalt proovida onju. Ja siis avastasime, et hehee, polegi ju vaja sumata väga ja kummikud küll olid jalas, aga kõik onju jääs, saaks ka kontskingadega käidud, kui vaja. Mingid paugutamised või veidrad hääled kostusid taamalt, mis veits hirmutasid (Äkki on sead?) aga aarde leidsime ja logisime ja saime südamerahuga koju sõita :) Tftc

18 juuli 2016 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Leidsime!
Täname :)

18 juuli 2016 leidis Peeter ja Piia [blondiin]

See oli meile siis Alam Padja geomatka neljas viimane aare, saime kena 3 tunnise ja 11 km kulgemise kaunis aegruumis. Lugesin logisid ja muutusin alul murelikuks. Mul kummikuid polnud ja saapad vaid pahkluuni. Piia oli paremini varustatud, aga lähenesime suunast kus olukord loetuga ei sarnanud ja kui minna oli 100 m siis sain aru et aega ja suund on õiged. Nii 50 m tuli ukerdada mätastel ja kallistada puid. Kohati olid küll olemas salajased lõksud, aga need püüdsid me jala vaid paaril korral lõksu. Aare oli kenasti hooldatud ja seega saime mõnuga logida. Polnud hetkel üldse niihull ligipääs kui ähvardatud oli. Täname.

11 juuli 2016 hooldas Anna [taevamanna]

Karbikaas on teibiga tohterdatud. Aarde sisu on korras.

11 juuli 2016 leidis Mariheleen, Karmen ja Anna [taevamanna]

Sisetunne oli kodus öelnud, et pista pealamp taskusse. See oli väga hea mõte, sest päike oli viimaseid kiiri heitmas. Raja algus oli lihtsalt läbitav ja kuiv. Vaikselt muutus rada vesisemaks ja tuli loobuda sellel kõndimisest. Raja serva mööda jõudsime umbes 300m kaugusele aardest, siis otsustasime metsa ära keerata. Kõik tundus esialgu ikka veel lihtne kuni jõudsime kuusetukast läbi ja nägime, mida me lambivalgel läbima peame hakkama. Oii pagan. Ilma lambita Mari sibas meil vapralt kuni viimase paarikümne meetrini sabas, siis andis alla ja jäi ühe tugevama mätta otsa puud kallistades meid ootama. Me Karmeniga pugesime edasi. Aare paistis õnneks veidi eemalt juba, aga see ei teinud sinna jõudmist lihtsamaks. Eelviimane hüpe polnud piisavalt pikk ja maandusin ühe jalaga mülkas. Panime logiraamatusse nimed kirja, parandasime karbikaane teibiga ära. Tagasiteel natuke kõvema maa peale jõudes sain kummikust päris hea koguse vett välja valada ning lirtsuvate varvastega autoni kõmpida. Saame luurel hakkama küll, kõik oleme natuke segased peast.

11 juuli 2016 leidis Anna, Mariheleen ja Karmen [laiku]

Siin oleks kalamehesaabastega paras käia olnud, sest aarde juurest tagasi tulles kallas Anna enda kummikutest muljetavaldava koguse vett välja ja mul olid lisaks varvastele ka püksid põlvedest ülespoolegi märjad. Mingi hetk läks ka päris pimedaks. Õnneks olid meil pealambid kaasas ja nendega õnnestus enam-vähem jalge ette näha. Põnev matk, hea muidugi, et aare juba eemalt paistis, pikalt tiirutada ja otsida poleks niisugusel maastikul tahtnud. Sellises kohas näed inimeste tõelise iseloomu ära, sain aru, et mul on ikka väga julged ja ägedad geo- ja muidu ka sõbrad :)

16 aprill 2016 leidis Olavi [uulaf]

Mõnus jalutuskäik. Mingi hetkeni mõnus. Sokid said eelmiste aarete juures märjaks ja need jäid auto juurde kuuse otsa kuivama ning kummikud olid palja jala otsas. Selgus, et see oli hea mõte, sest varbad said ikka põlvist saadik märjaks... Kui selle aarde maastik on 3.0, siis mis veel kangematest saab? :)
Igatahes tänud väärtusliku õppetunni eest!

10 aprill 2016 leidis Lembit, Anne ja Kleone [kleone]

2 km praktikat teekonnal Madisemäele ja tagasi seljataga oli see viimane 200 m lõik märgi kummikuid köki-möki läbida. Enamus teele ette jäänud puid said minu poolt suured kallid. Tänud.

10 aprill 2016 leidis Anne, Lembit, Kleone [nuffi]

Ehkki Reix soovitas jala kõik 4 aaret läbida, olime me sel päeval oma sammud juba kordades Madisemäe-Altmetsa väiksel 4 tunni tuuril ületanud, võileivad olid otsas, seega polnud ka kuskilt kaloreid, mida põletada võtta, kulgesime meie teiste aarete juurde taguots maas. Eriti ülbe uus sirge tee oli!

Algus ei läinud kokku üldse aarde pealkirjaga, et mis märg? Aga kui karbini oli 200m, siis läks jama lahti. Aga me olime juba nii profid märjas mulistamises, et see aare oli kuki-muki. Tänud siia juhatamast, tore oli!

5 märts 2016 soovis hooldamist Reigo [reix]

Karbi kaas pragudega - Vajab uut veidi veidi suuremat karpi või korralikku teipimist!

5 märts 2016 leidis Kristel ja [reix]

Ooo, milline aardevanake! Metsateel oli keegi sõitnud. Viimased 200 meetrit tegime siis oma rada. Nullis oli veidi tiirutamist enne leidu. Ümbrus oli jääs, seega saapad vett ei näinudki, rääkimata varvastest. See oli viimane aare sellest nelikust. Läbisime kõik jalgsi kuigi ette sellist plaani polnud. Veidi hakkas Kristelit janu piinama, kuid miskit meil kaasas polnud. Seljakott jäi autosse ja ei saanud parandada ka pragudega karbikaant. Igatahes oli tore talvine poolpäev. Jätke auto, tehke järgi ja nautige, kuhu teil kiiret!

5 märts 2016 leidis Reix ja Kristel [satiire]

Mu truud roosad kummikud hoidsid mu varbad ilusti kuivana. :P Me valisime muidugi ka õige aja sinna minemiseks, nii et ka saapaga oleks vist varbad suht kuivaks jäänud. :) Reix leidis esimesena, mul läks ikka natuke rohkem aega. Tänud peitjale!

27 detsember 2015 leidis Marie [mariie]

Aare leitud :)

27 detsember 2015 leidis Aimi, Kristiine, Marie [aimike]

Selle aarde suhtes olin kahevahel, kas minna seekord või mitte minna. Aega nagu oli, geomobiil oli kenasti Metsavahile pargitud, tee paistis täitsa olemas olevat ja noorgeopeiturid olid ka seda meelt, et võib küll. Seega kaldus kaalukauss mineku suunas. Algas täitsa mõnusa jalutuskäiguga. Mingi hetk hakkas asi vesisemaks kiskuma. Metsa keerates sai esimese hooga ikka kuiva jalaga. Hakkasin juba mõtlema, et mis mülgastest ja sürrist lõpust siin räägitakse (sel hetkel olime aardest umbes viie minuti kaugusel). Kohe sain aga aru küll, milles asi. Tegelikult oli täitsa tore, ainult kummikuid mul muidugi jalas polnud. Õnneks olid supersokid, mis Karijärve matkal olid juba tõestanud, et varbad võivad ju märjad olla, aga külmetama nad teps mitte ei hakka. Tagatipuks ei pidanud ka seda aaret otsima. Aare korras, ainult pliiatsit polnud. Tagasitee õnnestus millegipärast palju kiiremini läbida. Oli tõesti sürr koht, meile meeldis. Aitäh kutsumast!

15 november 2015 leidis Tiia,Einar [pagarid]

Lootust oli, et saab lõpuni enam-vähem kuiva jalaga, kuid kummik oli hea abimees. Aitäh!

29 oktoober 2015 leidis Elika [nipitiri55]

Leidsin :). Varbad said tõesti märjaks. No on ikka hea koht aardele leitud :)

11 oktoober 2015 leidis Karu ja Lõvi [karukati]

Lõpuks ometi koht ja aare, mille järele täna rappa läksime. Mõnus metsasiht, vaikus ja sügislõhnad. Üleküpsenud mustikatest ja pohladest rääkimata. Lõpp oli väga sürr, mulle meeldis. Tagasiteel auto juurde korjasime endi pealt kümneid ja kümneid põdrakärbseid, kes selle matka juurde kuulusid kui rusikas silmaauku.

21 september 2015 leidis Tanel ja [kalmer]

Mida mülkaid, kirun siiamaani. Aitäh.

21 september 2015 leidis Kalmer ja Tanel [timix]

Kõigepealt keerasime õigest teeostsast sisse, vaatasime, et siit ometi ei saa ja läksime hoopis mingit suvalist rada mööda, mis ka kohe ära kadus. Lõpuks jõudsime läbimärgade jalanõude ja pükstega ka aardeni. Maastik aarde juures oli nii absurdne, et mulle hullult meeldis. Õnneks polnud aare maskeeritud, muidu oleks olnud päris keeruline. Aitäh!

18 august 2015 leidis Viljar ja [ninnymen]

Nägime kährikuid, metsiseid?, kitsi jms

15 oktoober 2014 leidis Kaire,Arvet [arweto]

Eelmiste aarete juures said varbad juba märjaks,nii et siin sai end veidi turvalisemalt raba vastu varustatud.Metsast leidsime marjuliste laagripaiga,paistis et olid päris elukutselised marjakorjajad.Metsaall seisis veoauto ja väikekaubik.Oli ka marjapuhastusliin ja baarikapp.Kuna seekord oli varustus õige,siis varbad jäid sedapuhku kuivaks.Aare ise kah kuiv ja korras.Tänud!

11 august 2014 leidis Andres [elektrik]

Tükk aega sai minna mööda metsarada, mingi aeg pidi sellelt maha keerama. Lõpp oli mättalt mättale hüppamine. Leidsin ja logisin, tagasi tulek oli vähe parem. Kuna kummikuid ei viitsind pagassist otsida, said varbad märjaks küll.

11 juuli 2014 leidis Tanel ja Maris [phantom]

Olime teel Põltsamaale kardivõistlusele ja see tundus just paras kõrvalepõige olevat. Kummikud jalga ja minekut. Kuna algselt sai veidi vale kurss valitud, siis sai kohe jalutuskäigu alguses kummikuid sihtotstarbeliselt kasutada. Ega väga hullu polnudki, veidi aja pärast sai juba veidi kuivema koha peale. Kõige tüütum oli kummikutest sinna kogunenud oksapuru välja raputada. Aarde läheduses hakkas järsku rohi urisema. Lähemal vaatlusel paistis kaks karvakera, kes meie eest urina saatel põgenesid. Ega me päris selgeks ei saanudki, kes nad olid, aga kangesti meenutasid kährikupoegi. Aarde juures hakkas GPS keerutama, aga lõpuks jäi ka aare ise silma juba enne kui GPS nulli saavutas. Kilekotis oli veidi vett, aga aardel endal polnud viga. Aardest võtsime kaasa kutsika, omalt poolt lisasime mikroskeemi. Tagasiteel kohtasime veel kahte metskitse. Leidsime ka metsatee. Täitsa ilus tee, mis lõppes otse auto juures. Oleks kohe pidanud sealtkaudu minema... Aga see juba tagantjärele tarkus, mis on teatavasti täppisteadus. Aitäh peitjale.

11 juuli 2014 leidis Maris ja Tanel [karusmari]

Mulle oli see väga meelepärane matk. Tänu sellele, et alguses ümbrusega ülevalt poolt ei tutvunud, venis matk veidi pikemaks ja märjemaks ka. Aga sellest polnud midagi, kuna teele jäi palju mustikaid ja murakaid, kaks väikest lõrisevat tegelast,kellest üks plehku pani ja teine kraavi lösutama jäi. Mul oli hea meel, et nende ema ehk kusagil kaugemal viibis. Ja tagasi teel loomulikult uhke kitse paar. Varbad said mul märjaks hoolimata kummikutest. Mõne märjema ala sügavus osutus suuremaks kui minu kummikute kõrgus. Aitäh peitjale toreda matka eest.

26 juuni 2014 leidis M [mooritz]

No minu varbad jäid küll kuivaks, sest jalas olid endiselt kummikud :). Küll aga kuluks siia tulles kummimantel ja gaasimask ära, et miski ihust välja ei paistaks. Sest kui ma olin läbi lokkava looduse kohale jalutanud, kohates teel linde ja nähes kellegi õuekodu( tool, madrats jne)ja nüüd korra seisatasin... siis poleks mind enam ka 10 m kauguselt keegi näinud :P. Musttuhat sääske otsustasid just nüüd sööma asuda ja tahtsid noad kahvli pihus mind osadekaupa nahka pista. Ja joosta polnud ka kuhugi, mättad ümberringi ja logiraamatusse nimigi veel kribamata. Valasin vee karpi ümbritsenud kilest välja ja logisin vaevaliselt silmi lahti hoides, sest ka silmamunadest tahtsid need ontlikud sääsed vereanalüüse võtta. Sain logi kirja ja jooksin... kuni tuulehoog sääsed minema viis. Autosse jõudsin näost punasena, aga huvitaval kombel täiesti rahulolevana :D. Kahjuks enam aardes seemnepakikesi ei näinud, just nüüd oleks need ära kulunud, sest Alex lubas potipõllumeheks hakata ja kõike ise kasvatama asuda ;). Tänud omamoodi loodust näitamast!

9 mai 2014 leidis Tints & [erts]

Leitud ja logitud!

18 veebruar 2014 kommenteeris Martin [matu07]

Artikkel 20 aastat tagasi Alam-Pedja looduskaitseala loomise juures olnud inimeste mälestustest, mis aitab selle aarde ja ümbruskonna vaimu sisse elada.

10 jaanuar 2014 leidis Rudolf, Martin [rudolf]

Üritasime tänaseks õhtuks tegevust välja mõelda ja Martin pakkus srakastilise alatooniga välja "Aga Märjad varbad äkki?"

Ega siis väljakutsetest ei saa keelduda ja varsti olimegi teel Alam-Pedja poole. Kohapeal oli esimese asjana tükk tegemist, et kodulehelt saada koordinaate. Omajagu aega tuli teha palverituaale internetijumalate poole, aga natuke eneseväärikust oli nende silmis piisav ohverdus ja saimegi lõpuks õiges suunas liikuma hakata.

Olen küll ise Alam-Pedjal päris palju matkamas käinud nii paadi kui jalaga, aga sellesse konkreetsesse kohta polnud ise varem sattunud. Samas kui keegi peaks selle piirkonna loodusega esimest korda tutvust tegema just selle aarde kaudu, siis võib vist jääda väga ekslik mulje, et kogu see kant ongi selline mülgas :D

Ise ei raatsinud kummikuid ka kaasa võtta, nii et sel ajal kui Martin sai enamusest veest läbi kõndida, pidin mina nagu idioot hüppama ühelt mättalt teisele (iga teine hüpe pidevas hirmus, et puu, millest ma kavatsen kinni haarata, on tegelikult järjekordne pehkinud tüvi, mis napilt oma raskuse all kokku ei kuku). Nii me siis nullile lähenesime, kuni mingi hetk hakkas geps (nagu talle kombeks) näitama 20 meetrit kord ühes, siis jälle teises suunas. Eks me siis hakkasime selles "nullis" ringi hüppama põhimõttega, et statistiliselt me satume varem või hiljem aarde otsa.

• Omaette vandudes ja kolleegi kirudes tuleb tunnistada, et varustust on mülgasteks vaja - pealambi ja kummikutega ringi liikuda nägi välja palju intelligentsem kui ühes käes lamp ja teises tokk, millega enne hüpet järgmise mätta kandevõimet hinnata.

Polnud meie lähenemine küll kaugeltki professionaalne, aga lõpuks jäi Martini tulede vihku otsitav Prisma kilekott. Hüppasime sinna, valasime vee välja ja logisime ära. Üritasime kilekoti ka natuke veekindlamalt karbi ümber kinni panna. Tagasi minnes ei olnud suunatajust enam midagi alles, nii et tuli hakata kuskile lihtsalt murdma ja gepsu pealt vaatama, kas suund on õige. Esimese katsega liikusime muidugi risti vales suunas, nii et kappasime tagasi ja saimegi mingi hetk tagasi raja peale.
Ka see ei läinud loomulikult seiklusteta, sest vahepeal õnnestus teha taskulambi veekindluse test (tuntud ka kui: kukutada ta kuskile mülka põhja, lasta välja üle metsade kajav vägisõna ja siis kärmelt lamp veepõhjast välja tõmmata, kuivatada ja palvetada, et ta ei jätaks mind).

Kokkuvõttes jäi seisuks üks leitud aare, viis märga varvast, märjad teksad, märg jope, kinnitus taskulambi veekindlusest ja väga väga lõbus retk. Aitäh peitjale aarde eest, mis niipea meelest ei lähe :)

• PS: Taaskord leidis kinnitust Alam-Pedja needus ja nii me lõpetasimegi kõikide abivalmis inimeste nähes reedese Tartu ööelu keskel autol ratast vahetades. Mõni eriti agar kodanik isegi söandas mööda minna ja abistada nõuga nagu "Oiii t*ra küll..." ja "Haahhh!" ning need, kellel julgust nii palju ei olnud, pakkusid moraalset tuge sellega, et käisid kõrvalmaja seina kastmas. Heade mõtete linn...

10 jaanuar 2014 leidis Rudolf, Martin [matu07]

Ehh, taas lirtsuvates jälgedes...

Ostsin lõpuks iga geopeituri põhivarustusse kuuluvad kummikud ja mis oleks parem koht nende sisseõnnistamiseks kui vana hea "Märjad varbad". Rudolf leidis samuti, et üks hea reedeõhtu peab ikka algama pimedas mülkas ja nii me läksimegi.

Kui käes oli aeg metsa pöörata, selgus, et koordinaate pole ja Geopeituse lehe laadimine ei õnnestu. Kaalusime mälu järgi minekut, aga õnneks Rudolfi indiaanlastest inspireeritud internetitants aitas. Siis kummikud jalga, pealamp pähe ja ajama. Viimase korraga võrreldes oli veetase tugevalt tõusnud ja juba üsna pea oli kogu tee keskosa vee all. Üldiselt aga käitus nublakas üsna viisakalt ja peagi olimegi nulli läheduses. Mõningase keerutamise peale jäi ka aare silma. Ilma Prisma kilekotita oleks tõtt-öelda väga raske märgata olnud. Kallasime karbist vee välja, logiraamatu minigrip oli õnneks selle kuivana hoidnud.

Tagasitee leidmine oli algul ka raske, kuna olime endal suunataju täitsa ära keerutanud. Viimaks siiski õnnestus ja edasine metsast väljasaamine läks libedalt.

Et seekord pääsesime Alam-Pedja needusest puhtalt, arvate? Hah! Tartusse jõudsime viimase piirini tühja esirehviga, mis vedas välja umbes täpselt reedese tudengielu tuiksooneni. Ja seal me siis seda vahetasime...

Aitäh peitjale sürride elamuste eest!

13 november 2013 ei leidnud Joosep, Martin [matu07]

Huvitava kokkusattumusena sattusime täna kaasgeopeiturite kuumadel jälgedel selle aarde lähedusse. Mõtlesime vanade võsahuntidena, et mis see niiske mets ikka teeb, saab väikse jalutuskäiguga ära võetud. Loomulikult linnariietes, tavajalatsitega, pimedas ja kahe hädise taskulambiga. Lasime ka alguses "maanteed" mööda ja mõttes kirusin, et sama hästi oleks võinud autoga tulla. Üks hetk hakkas aga niiskemaks minema ja nullile lähenedes oli Joosep juba jätnud lootuse enam-vähemgi kuivade varvastega pääseda. Paraku selgus nullpunkti ümbruses, et "muu pseudonublu" täpsus on parimal juhul saja meetri kandis. Igatahes miskipärast lähenesime aardele põhja poolt :D Korra märkasin ka värskeid jälgi, aga needki kadusid peagi vette.

Pärast väikest tiirutamist hakkas selgeks saama, et järgmine eesmärk on siit hoopis minema saada. Jalad juba üsna märjad, kompass aiateibaid näitamas, geps kasutu, otsustas telefoni aku, et nüüd oleks aeg ära kooleda. Ehk siis geps, kompass ja üks taskulamp rivist väljas. Järgmiseks selgus, et Joosepi telefon on vahepeal igaveseks kuhugi laukasse kadunud.

Lahendus - telefon uuesti kuidagi elule turgutada, nii et vahepealgi valgust näeks, ja kuu järgi umbes tee suunas ajama. Mina üritasin ikka veel natukenegi ennast ja riideid säästa, Joosep forsseeris otse läbi kuni põlvesügavuste veekogude ja üle mätaste. Adrenaliinirohkete minutite järel hakkas maapind kuivemaks muutuma ja ühel hetkel oligi tuttav tee (vägagi lirtsuvate) jalge all.

Järeldused:

• Alam-Pedja ei talu narrimist, siia ei tasu poolpiduse tehnikaga lolli mängima tulla (vt ka eelmise korra seiklusi Metsavahi juures).
• Kuigi aaret ei leidnud, siis saime vähemalt selle nime väärilise elamuse, selle eest tänud! :)

13 november 2013 leidis Anari ja Allan [anari]

Praeguse ilmaga pole märjad varbad teab kui mõnusad ja seega sai eelnevalt juba omale saapad jalga torgatud. Väike hirm oli muidugi sees, sest kunagi ei tea mis sellistes kohtades tegelikult olla võib, aga risk tuli võtta. Sai siis Metsavahi juurest metsateele asutud ja vähemalt esialgu polnud seal küll mingit erilist märja varba ohtu näha. Lõpupoole, kui tuli metsateest eralduda ja edasi mööda metsa käia, polnud ka veel suurt ohu märki. Põhiline, mis seal märgasid varbaid saanuks põhjustada oli vihmamärg taimkate.

Aardele lähenemine tõi muidugi naeratuse näole ja lõpp oli juba väga lõbus. Praegune aastaaeg soosis meid ka hea silmanägemisega ja aare sai juba nullist päris kaugel üles leitud. Kohale minnes tuli leida kuivem maalapike ja logida. Kallasime suurema vee karbi seest välja, jätsin aadresse ka lisavidinaid ja ohverdasin oma poekoti, et aardekarp saaks vastu sügisvihmasid omale väärilisema katte ja logiraamat ei peaks allveeujumist harrastama.

Hämara peale jäänud tagasitulekut vürtsitasid peale maastiku ka naljad GPSi aku tühjakssaamisest, sohu eksimisest ja sellest, et eks tuleb siis nullis oodata niikaua kuni järgmised otsijad meid kunagi metsast välja juhatavad.

Lisaks sellele jääme ootama aaret, mida võiks nimetada praeguse analoogia järgi "märjad munad".

13 november 2013 leidis Allan ja Anari [allan]

Sai end varustatud kummikutega, etteruttavalt öeldes kulusid teised päris marjaks ära. Metsavahi aarde juurest viis kenake rada, algul tundus, et sõida või autoga, mis juttu siin keerulisest maastikust olla saab. Leidsime ka teepeal kellegi elukoha, madratsi ja ufo-grilliga, kedagi kodus sel ajal ei olnud. Edasi hakkas maastik näitama oma vesisemat palet. Jätkuvalt kulgesime GPS-i usaldades otsesihis aardeni. Viimased 60 meetrit näitasid aga oma tõelist olemust. Isenesest vett palju ei olnud, hoolsamad inimesed saaks vast kalossidega ka aarde nii ära võetud, et aarde nimi ei saaks reaalsuseks. Aare paistis eemalt silma, ei kujutagi ette, kuidas selle ilma GPS-ita üles leiaks, pole just eriti mille järgi orienteeruda sel maastikul.

Aardekarbist sai suurem vesi välja kallatud, esemed oli uppunud, logiraamatu minigrip pidas õnneks vett hästi ning oli täiesti kuiv. Aarde parema säilimise huvides mässisime ta ainsasse kaasasolevasse Prisma kilekotti ning kinnitasime oma kohale. Kamuflaaž sai küll pisut erkroheline, aga ei näinud ka suuri inimeste horde ja nende jälgi aarde ümbruses nii et vast suurt liigset tähelepanu see ei ärata.

Logisime ja lahkusime. Minu varbad märjaks küll ei saanud, kuid tänud peitjale sellegipoolest! Ei sattu just eriti tihti taolistesse paikadesse.

22 august 2013 leidis Lauri [myrakas]

Suurest "igavusest" sai siis sammud rappa seatud. Teel aarde juurde korjasin peale ühe hääletaja. Jah, sellelt kruusateelt. :D Rääkis kohalikest ja kohalikku juttu, kuni selleni välja, et nägi ükspäev karu koos kutsikatega. Uurisin siis, et kus täpsemalt ja tema lubas näidata. Kui mina hakkasin ennasthuvitavale kohale liginema nõjatus ka tema ettepoole ja teatas, et siinsamas. :D Päris ok oli pimedas metsas aarde poole kõndida ja mõelda iga eemalduva looma häält kuuldes, et huvitav ega see nüüd poegadega karu ei ole... Karu õnneks sel öösel ei näinud aga põdraga põrkasin küll lausa aarde vahetus läheduses kokku, endal üks silm gepsul, et nulli näha ja teine mätaste vahel, et vett näha.

Peaaegu oleks asi lõppenud nii nagu ühes anekdoodis:

"Mees läks metsa pissile. Nägi karu. Otsustas ka kakada."

Aga õnneks sai mõistus kehast kinni ja ka tema edasine liikumistee muutus minu suhtes eemaldumiseks. Pärast sügavat ohet loivasin põksuva südamega veel mõned mättad edasi ja saingi logitud. Ei tea küll kuidas minuga ja iga kord aga näedsa. Tänud sellisesse romantilisse kohta saatmast. :D Hetkel aare võetav sandaalides, ilma varbaid märjaks tegemata. (Kui just vesi ülevaltpoolt ei tule.)

18 august 2013 leidis Jaak [jrgr]

Leidsin miljon põdrakärbest ja ühe aarde. Väga põnev koht aarde peitmiseks. Suhteliselt kuiva suve tõttu said varbad ainult natuke märjaks.

9 august 2013 leidis Hannes ja Anu [hpalang1]

Auto põlluserva ja minekut. Miskipärast tuli meelde see ammune aeg, kui Maire Aunaste saatis veel reisile sinuga ja mingi vanapaar võitis reisi Kopenhaagenisse ja siis pärast tagasi tulnuna rääkisid, kuidas nemad läksid Kastrupi lennujaamast linna - jala. Lõpuosa oli jah teistsugune, näha, et muul ajal on seal vesi ja varbad võivad suht kõrgele märjaks saada, aga praegu on seal kuiv ja lendavad põdrakärbsed. Nulli jõudnuna olin pime mis pime, eeldasin vana kooli, aga mitte seda kunagist ümberpeitmist. Ja eks seda ümberpeidetud asja peab ka õige nurga alt nägema. Lõpuks siiski leitud ja logitud. Tagasi tulin kenasti teed mööda, tegin rippuvatest riietest kohustuslise pildigi. Mõnus jalutamine afterall, tänud suured! Ja neid va põdrakärbseid raputasin riiete vahelt veel järgmiselgi päeval.

13 juuli 2013 leidis Katrin [katrinkello]

leitud

2 aprill 2013 leidis Sm. Jaan Kask ja [neeme]

Seekord märgade varvaste probleemi ei olnud - ei olnudki nagu mingisuguseid probleeme. Päikesepaiste, mõnus matk mööda lumist metsaalust, mida veel! Lumele tekkinud piisavalt tugev koorik kandis varjulistes kohtades hästi ja nii oli üpriski mõnus astuda. Seekord räätsad väga olulist eelist ei andnud (mina olin need millegi pärast maha jätnud).
Aardekarp ootas meid kenasti oma positsioonil ja oli päris heas seisukorras. Veidi siiski tuli kuivatada sinna kogunenud niiskust. Logi sai kirja, täring karpi ja tagasiteele.
Peitjatele aitäh aarde eest!

12 juuni 2012 leidis Maku [maku]
Õnneks aarde nimi oli eksitav ja peidik üllatas positiivselt :)

27 mai 2012 leidis Kadri ja [alex]
Mina nimetan selliseid aardeid-jalutuskäik metsaradadel.Ei mingit võssi ega tunglemist üle saja meetri.Vähe mõtlikuks küll tegid erinevad detailid inimeste riietusest mis olid rajale ja selle äärde jäänud aga muidu oli vahva tatsamine.Kummik oli siiski abiks ja varbad jäid kuivaks.Tänud!

27 mai 2012 leidis Alex ja [pekadrip]
Selsinatsel maikuu päeval see aare küll oma nime ei õigustanud. Kummikud olid omal kohal, kuid varbad jäid täiesti kuivaks, kummikute tühjaks kallamiseks põhjuse leidmiseks oleks pidanud ise tunduvalt hooletum olema. Teekond aardeni oli üpris meeleolukas. Leidsime siit-sealt inimese "kasuka" tükke vedelemas... jope, kott, mingi sokk... lõpuks ka ühe päris vana näritud kondi... Tekkis juba tunne, et ei tea, kas tasub ikka edasi minna. Samas tundus narr tagasi ka astuda. Aarde leidis Alex, eks tal ole kõrgem vaatekoht kah, mina olin alles nina gepsus, mis väitis aarde kaugemal olevat. Kurvastasime sääski ja logisime ruttu. Vaesekestest võib ka aru saada, geopeitureid satub sinnakanti vist harva. Normaalne inimene aga sinna ei lähe. Tsiteerides levima hakanud väljendit, võib siiski öelda, et oli "Normaalne aare, normaalselt peidetud, normaalsesse kohta." :P Ikkagi uus koht kaardil ju? Aitäh! Aare korras. EVEJ

28 aprill 2012 leidis Hannes [hannesvee]
Praegu on aarde nimetus igati õigustatud. Aare leitud ja kummikud veest tühjaks kallatud, leidsin tagasi minekuks mõnevõrra kuivema raja. Aare korras. Täname elamuse eest!

15 detsember 2011 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]
Parkisime ennast põlluserva ja kulgesime mööda metsateed. Viimased 200m metsa ja suhteliselt pehmet poku-pinnast-pidi. Suvel on aarde märkamine ilmselt tõesti raske kuid detsembrikuiselt paljas ja mustas metsas paistis hele plastik kui majakas laevale. Lisasime aardesse klaaskuuli ja tallasime tagasi. Teel nägime kohustusliku verstapostina ära ka puu külge nagisse riputatud jope ja kandekoti. Mulle tundub, et omanik on vist pisut kauaks metsa jäänud... Aga peitjat täname mõnusa jalutuskäigu ja õnneks kuivaks jäänud varvaste eest!

23 oktoober 2011 leidis Reido, Anne [reido]
Leitud. Tänud peitjale!

25 september 2011 leidis Kalle [sookoll7]
Kuiva jalaga sai küll kohale aga aarde leid ei tulnud nii kergelt, kuna oli juba hämar ja silmaring kitsas ja .... Lõpuks sain nägijaks. Aitähh!

28 august 2011 leidis Mairi [maipri]
Pohli sõin isuga ja varbaid märjaks ei saanud. Aare korras.

13 august 2011 leidis Leelo, Allan, Külli, Marti [iksid]
Kasteses rohus said märjaks nii varbad kui põlved, aarde leidsime kah peale tiirutamist. Aitäh.

30 juuli 2011 leidis Anneli ja Reino [errvee]
Nädal hiljem oli koht juba tuttavam ja GPS näitas "nulli" korralikult välja ja seal ta oligi ohtlikumate stiihiate eest ilusti peidus. EVEJ ja liitusin juba mustikaid korjama läinud Anneliga.

24 juuli 2011 ei leidnud Anneli ja Reino [errvee]
Tatsasime päris pikalt nulli kandis (või mida GPS nulliks pidas) ringi aga silma ei jäänud midagi. Õnneks oli ümbrus kuiv.

4 juuni 2011 leidis Hanno [hanno5000]
Mööda kaduvat teerada sai päris lähedale kõndida, siis veel natuke võsa ja lõpus keksisin juba mööda mättaid ilusti nulli, varbad jäid igatahes kuivaks :). Tänud!

26 mai 2011 leidis Triin [trine]
Esialgu läks kõik libedalt: kena metsatee viis 200m kaugusele, edasi rabaelementidega mets. Alles nulli lähedal sain aru, mis märgadest varvastest kõik räägivad. Turnisin mätastel ja toitsin sääski, geps trikitas hullult ja aina lootusetumaks läks. Kokku veetsin seal umbes tunni ja sain kõik skoorimised tagasi ;) Lõpuks tuli siiski telefonil häirenuppu vajutada, et peidiku ja maskeeringu kohta vihjet küsida. Tasub tähele panna, et veidi üle aasta tagasi on aare ümber peidetud ja maskeeringust pole enam juttugi - see info käes, tuli kohe ka aare vastu. Võtsin kaasa vana logiraamatu, mis oli kahe minigripi sisse hoolsalt suletud. Kui ta täiesti mäda ei ole ja ükskord ära kuivab, saab muuseumisse.

14 november 2010 leidis Eva ja Madis [autopulver]
Vat see oli alles aare. Pidi yhelt teisele mättale hüppama, nii et trenni sai kõvasti. Kui sai leitud ja logitud, siis tagasi teel panime väheke mööda, aga kõik laabus hästi, sest metsast sattusime lõpuks imeväel hoopis õiges kohas välja:)Tänud peitjale.

24 oktoober 2010 leidis uduangerjas [uduangerjas]
Üsna märg oli ja ringi sain ka kõvasti hüpeldud aga üles ma selle leidsin :) Varbad jäid seejuures kuivaks aga vihm tegi muu riietusega oma töö. Ning raba lõhnas suurepäraselt :)

31 august 2010 leidis Ave ja Marko [oiorokko]
See aare oli meil kunagi varem ka plaanis, aga 800m otse võssa ei tundunud ahvatlev. Täna aga mõtlesime siiski proovida. Aga näe - heinamaa oli ära niidetud ja kõrvalt jooksis ilus metsarada (mis küll kohati varbad märjaks tegi) peaaegu aardeni välja. Maastik aarde ümber oli küll üsna vesine (Avel olid kummikud, tema ei saanud üldse varbaid märjaks), aga mitte midagi ülemõistuse hullu. Tagasiteel korjasime peaaegu 2 liitrit pohli ja noppisime mõned seened, kokku veetsime metsas pea 3 tundi. Meie arust oli igati vahva koht ja tore aare. Aitäh! V: ahvi, J: pingpongi palli.
Ahjaa, täna olime juba teised leidjad.

28 august 2010 leidis Mihkel [sookoll]
Georännaku 3. aare. No leiti aga peidukoht. Põdrakärbseid nokin siiani oma juustest ja särgivahelt välja. Pohlad samas olid suured kui purakad. Kuidas küll sellise koha aardeks leiab? Matkasaabastega jäid varbad kuivaks. EVEJ

27 august 2010 ei leidnud Merle, Noimi, Maarika [fossiil]
Ekslesime pikalt pimenevas märjas metsas. Põrdakärbeste rünnak oli metsik. Aaret ei leidnud. Läks juba väga pimedaks ja varbad märjaks. Tuleme teine kord uuesti.

10 august 2010 leidis Joonas [joonas444]
leiukuupäev umbkaudne

2 mai 2010 leidis Andres ja Erik Martin [andu]
Täiesti ilusasti oli veepiirist kõrgemal. Varbad ei saanudki märjaks. Nii hea aardekoht minu arvates. Kõrvalisi isikuid ja seenelisi ilmselt sinna ei satu kunagi. Rabas hüpeldes läks sõrm vist GPSi (Nokia) vastu ja koordinaadid kadusid 50 meetrit enne sihtkohta, kusjuures numbrid jäid ju autosse. Siis otsisime niisama. Aare oli heas korras võtsime tuhatoosi ja jätsime tikud.

21 aprill 2010 kommenteeris Daniel [danieltulp]
Viimast pilti vaadates tuleb näpud ka märjaks teha.

1 aprill 2010 hooldas Helina & Paavo [speedy]
Vastuseks Danieli 21.04.2010 kommentaarile, et enam ei tohiks näpud märjaks saada, sest hoolitsesime aarde eest pool tundi ja peitsime ümber kohta, kus see märgade varvasteni ei küündi. Minul, muide, ei saanud varbadki märjaks, ainult kannad ja sedagi kummikusse sissekukkunud lumest, mitte veest. Leidjatel palun veebilogis aarde seisukorrast teada anda.

1 aprill 2010 leidis Helina & Paavo [speedy]
Poolel teel Eesti lõunapoolsemasse otsa tekkis aarde vastu huvi. Admini loal läksimegi seda piiluma. Eeldus oli siiski, et aardeni me ei jõua, kuna selleni viiv tee oli sisuliselt üks suur jõgi. Lainetas ja puha. Siiski, siiski, varsti olime õige metsasihi juures ja kummarid jalga tõmmatud, algas tee läbi raba-laadse maastiku. Korduvad karjed märgade kandade pärast vaheldusid kuumade ja jäiste õhtuvoogudega. Kõik see oli liiga põnev, et alla anda ja aaret mitte otsida. Pärast umbes tunnist teed aardeni jõudsime nullpunkti ja peagi oligi aare silmapiiril. Kahjuks oli see küll keset suurt vett mätta otsas ilma kaaneta. Pärast logimist leidsime ka jäisest veest kaane ja tõstsime aarde selle kuivuse ja kindluse huvides ligi 6-7 meetrit eemale. Aarde värskendatud koordinaadid on N 58° 26' 09,5", E 26° 13' 50,2". Tagasiteel kalpsasime ligi kolmveerand tundi mööda veel talvist, aga juba kevadehõngulist raba ja hea tuju oli garanteeritud. V: kaelapael, võtmehoidja, katkiläinud pliiats. Ei jätnud midagi, asendasime GP juhendi ja panime logiraamatu (ka vana) uude veekindlasse kotti. Aitäh seikluse eest!

29 november 2009 leidis Imre ja Airi [triick]
Sellelaadsete aarete eesmärk ei olegi vist erilist mõnutunnet tekitada, vaid tuua leidmisele järgnevalt esile rahulolev hüüatus, et vaev on leidnud viimaks õnneliku lõpu ja enam ei tule piinelda. Metsaalune oli märjemast märjem ja aarde ümbruses ulatus vesi kummikuäärest kõrgemale. Õnneks tabasi silm aarde kiirelt ja see ei olnud ülemaskeeritud. Mättalt mättale ukerdamine oli parajalt kurnav. Kuid nüüd on see tehtud ja enam ei ole vaja tagasi minna. Aardesse jätsime rüütli.

28 oktoober 2009 leidis björn [bjorn]
Tänane pikim otsimine. Geomootorrattaga sai mööda teerada ca 400 m kaugusele, edasi ei julgenud/tahtnud enam minna ja jätsin ratta puu najale. Lootsin hakkama saada ilma kummikuteta ja seda ka sain. Samelini saapad pidasid väga hästi vett ja vilet. Au ja kiitus neile. Kohapeal ei läinud muidugi asi nii libedalt kui tahtsin. Võsas mättalt mättale ukerdamine võttis parasjagu aega ja geps tiirutas ka nagu mingi nõdrameelne. Ca tund otsimist, logide lugemist, ning pooljuhuslikult koperdasingi talle otsa. Aare heas korras EVEJ Kuigi koht on väga vesine, on praegusel ajal rabas mega ilus. 200 m enne aaret on ka väga hea pohlakoht. Pohlad hakkavad kül juba ära minema, kuid jõhvikad on väga hääd

8 oktoober 2009 leidis Peetrionu [peetrionu]
No ei saa mina aru, mis mõte oli peitjal peas, kui sellise koha valis. GPS näitas nullis 8m.
j - klaaskuul
v -

29 august 2009 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Lähenesime otse läbi metsa aarde suunas ja tabasime kohe märki. Kuna jõudsime ilma tiirutamata ja otsimata kohe aardeni, siis EI VÄLJENDANUD. GPS (Garmin Colorado 300) näitas aarde asukohas ca 12m nullini. Tagsiteel avastasime läheduses päris hea tee - pisut kõrgemapõhjalisega saaks umbes 300m kaugusele. EV, J: nööbid (3+3), pudeliavaja, võtmehoidja LIETUVA.

23 august 2009 leidis L@SSIE [lassie]
Seda aaret otsides sai õite mitu tundi metsas konnatud. Aarde leidmisel sai kasutatud kompassi. Ma arvan, et päris paljud gepsud sellises võsas ei tööta. Püksid said põlvedeni märjaks ja kui vaid aarete peitjad teaksid vaid, mis sõnu aarete otsijad pruukida võivad. Õnneks on aastaaeg selliste aarete leidmiseks ülisobiv. Nägin hundi jälgi ja oletan, et ühe viltuse puu peal on oma orienteerumist harrastanud ilves. Eriti terav elamus oli mätta sisse ehitatud herilasepesa, no kuhu ka need putukad ära ei jõua.EVEJ.

19 juuli 2009 leidis Lembit [polekala]
See 800 meetrit, mis autost aardeni jalutada jäi oli lühistes pükstes ja plätades päris mõnus elamus. Plätad iseenesest olid õige valik - raba vesi oli mõnusalt jahe ja mõjus jalgadele hästi, samuti oleks kummik kohati veidi madalaks jäänud. Lühiksed püksid aga pakkusid lisa-elamusi - täiendav maandeplats parmudele ja sääskedele. Metsaalune oli mustikaid ja sinikaid täis, nii, et varbad ja pahkluud siiani lillad. Vahva retk oli, tänud! EVEJ.

30 juuni 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

31 jaanuar 2009 kommenteeris Märt [mart]
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

31 jaanuar 2009 leidis Mari ja Siim ja Ants [marx303]
Tegelikult oli meie aardepaika jõudmise hetkeks päike loojunud. Noorkuu säras taevas ja mina tegin oma varbad märjaks. Aga vähem kui Ants Roka aarde juurest tulles;) Lihtsalt õigustasin aarde nime. Aarde leidsime suht kohe. Parendasime veidi peidukat ja forsseerisime auto juurde tagasi. + ahvike - kaelapael

25 jaanuar 2009 leidis Peter ja Ain [aints]
Võrreldes Oikose ja Metsavahi aardega oli selle leidmine mitu kraadi kangem tükk. Õigem oleks siia tulla külmaga, kuid mis parata - veebruar koos liikumiskeeluga kohe-kohe ukse ees. Tegelikult proovisime alguses, et kas ilma kummikuteta hakkama saab. Ei saa ja saab. Matkasaabastes jalgadega juhtus õige kiiresti aarde nimes lubatu ning seepeale jäi juba käega lüüa: kui vabrad läinud, siis mingu või jalad kah (ja või nad siis minemata jätsid). Nullpunktis pani hulga kõrgeid lumega kaetud mättaid juba telefoni haarama, kui kõne käigus ümbrust skaneeriv silm õiget kohta tabas. Nullist näitas geps 15-17 m, kuid mõistlik peitmisviis peaks võimaldama aaret leida visuaalsel meetodil ka vähemalt keskmise lumega. EVEJ. Tore, et selle jama peale aare siiski leitud sai.

25 jaanuar 2009 leidis Ain(ts) & Peter [viper]
Käesolev nädalavahetus oli viimane enne liikumiskeelu toimimahakkamist. Seega tuli võimalust kasutada ja aare üles otsida. Varbad saime igatahes märjaks. Suur tänu osooni eest! EVEJ

18 jaanuar 2009 leidis Ove, Algaja, Miki ja Telc [ove]
Tartu maanteelt kuni aardeni viiva jalgrajaga oli autoga tükk tegemist, et jäärajal püsida. Kiirus oli ca 30kmh, üle selle ei oleks auto teel püsinud. Auto peatumiskohas nägime lagendikul kitse kes veidi ootsa ja siis võttis teejuhina suuna aarde poole. Rphkem me kitse siiski ei näinud ja edasi kasutasime teejuhina GPS-i. Metsarajal oleva külmunud vee tõttu tundus, et jalutame pigem mööda kraavi. Viimane 100m oli mets tiba tihedam ja soisem, kuid varbaid me märjaks ei saanudki:) Aarde leidis esimesena Miki, teised GPS-id jooksutasid meid algul mujale. Vana aardekarp oli mõni päev enne meid vahetatud uuema vastu. Võtsime aardest käärid ja jätsime tuhatoosi. Tagasiteel leidsime mõnikümmend meetrit aardest soomätaste vahelt sokid ja huuliku, mis olid varasemaid logisid lugedes varem aardes olnud. Kuna sokid olid niiskuse tõttu külmunud, siis me neid aardesse lisama ei hakanud ja võtsime nad endaga kaasa.

17 jaanuar 2009 leidis Miki, Blond, Telc, Ove ja Lauri [miki]
Erinevalt Roka aardest, kus varbad märjaks said, sai märgade varvaste juurde praegu kuiva jalaga. Miki jäi ülejäänud seltskonnast 50m maha, loodus kutsus. Algaja oli kaugelkaugel metsas, Ove ja Telc ragistasid nullis ning blond oli viisakalt kusagil vahepeal. Vaatas niisama ringi ja leidis enda kõrvalt kogemata aarde. Aare oli ilusti taastatud, värske karbi, uue ja vana logiraamatuga. Peale logimist ja auto juurde tagasi ronimist leidsime ka vana aarde ülejäänud osa tee pealt üles. Nüüd on vana aarde prügiks muutunud osa Oikose juures prügikastis ja ei ole leitav.

17 jaanuar 2009 leidis Lauri, Tanel, Ove, Miki, Blond [algaja]
Ainus tee, mis sinna viis oli täiesti jäätunud ja sellel otse püsimine oli vägagi vaevaline. Kiirus 30 km/h oli lagi ja enamuse ajast oli seier allpool 20 km/h märki. Lõpuks aga sai tee otsa. Pisut ajas närvi tõsiasi, et sama tee tuleb ka tagasiminekuks läbida aga selle mõttega harjus ära. Tee aardeni oli umbes sama mis autotee aga erinevalt autost polnud eriti põdemist, et kui ma nüüd kraavi kukun, siis palju see maksma läheb. Tegelikult ei kukkunud vist keegi. Tee aardeni on juba kirjeldust leidnud ja samuti ka tõsiasi, et minu GPS suunas mu viisakalt umbes 15 meetrit mujale. Kui mulle lõpuks hõigati, et mis seal nii huvitavat on siis hakkasin huvi tundma, et miks ülejäänud mujal kambakesi koos on ja ilmnes, et ega nad niisama ei olegi. Aardeleid sai fikseeritud logiraamatusse ja teel tagasi sai leitud ka õige aarde jäänused. EVEJ minu poolt.

17 jaanuar 2009 leidis Telc, Lauri, Ove, Miki ja Ilus Tüdruk [telc]
Peaaegu juba hämardus kui me selle aardeni jõudsime. Üllatuslikult leidsime eest värskelt restaureeritud aarde. Tagasiteel korjasime üles ka vanast aardest pärit kilekoti, alkomeetri toru ja sokid.

14 jaanuar 2009 leidis Ermo [pioneer]
Jällegi pikalt seisnud aare, mis vajas natuke pimpimist. Koordinaadid olid natuke puus, aga ei midagi hullu. Tagasiteel sooritasin akrobaatilise viraazi, mille käigus prügikott rebenes ja sodi lendas nähtavasti natuke laiema kaarega laiali kui koristasin. Järgmised otsijad parandasid aga selle vea ja metsaalune on jälle ilusti puhas.

24 veebruar 2003 leidis Toomas [toomass]
Toomas Saaliste teatas: 24.02.03 kell: 11:15, GPS Garmin eTrex, Leidjad: Jaanika, Toomas, Henri. Leidmine läks lihtsalt kenas lumises metsas. Aardest võtsime sibula- ja salatiseemnete pakikesed, jätsime visiitkaardi, pastapliiatsi, alkomeetri huuliku. Ja veel: Peale aarde jahtimist kohtusime Alam-Pedja Looduskaitseala haldajaga, LKÜ Kotkas esindajaga hr Einar Tammuriga. Selgus, et "Märjad Varbad" ja "Roka" aarded asuvad hetkel (01.02-01.07) viibimise keelutsoonis. Alam-Pedja Looduskaitsealal võib liigelda matkaradadel ja autoteedel, "Metsavahi" ja "Oikose" aaretega sellisel juhul probleeme pole.

8 detsember 2002 leidis Enn [enn]
8.12.02 leidsid aarde Hans ja Kalle Lange ning Enn Veenpere. Täiesti kuivade varvastega :) Arvestades RabaRebaste sooskäimise kogemusi leidsime aarde just sealt, kus ta loogiliselt olema pidi. Langed kõrvaldasid aardest (kevadeootuses) paar pakki seemneid. Asemele jätsime paar flopit tarkvaraga. Kuivad sokid jäid märjemaid aegu ootama. Soos oli jumalik vaikus! Ühtlasi otsisime üles Oikose aarde, vahetasime Metsavahi aarde kesta hiirekindlama vastu ja testisime Magellani SporTrak Mapi ning tuttuut maailma baaskaarti, millel ka Eesti peal.
Pilt ka

10 aprill 2002 leidis Registreerimata [notreg]
10.04.02 kell 16.00 said Aare Tuvike, Erkki Karuks ja Lauri Abel kätte Rabarebaste "märjad varbad" (soovitus - lestad (kummikutest jääb väheseks)). Märgade varvaste jaoks jätsime aardesse kuivad sokid, aga ära võtsime kohvipaki. Aarde leidmine pakkus mõnusat füüsilist pingutust (mättalt mättale hüppamise näol) ning emotsionaalse pinge kasvu kuni aarde leidmise hetkeni ja pärast sedagi :)