Eestimaa suurimad haavad

Parkisime kenasti viitava sildi juurde ja siis asusime kraavi kõrval asuvat kujuteldavat rada mööda teele. Enamuse ajast tuli muidugi teed läbi võsa rajada. Kummikute jalgapanek oli õige valik. Haavad olid tõesti muljetavaldavalt suured. Tänud siia kutsumast!

Selle aardega läks pisut kauem. Algul ei saanud aru kust poolt ligineda, seejärel kui siht selge jagasime oma rada karuotiga kes oli raja ette tallanud, Saabunud nende muljetavaldavate haabade juurde olime oma rannakuga rahul. Tõeliselt suured ja võimsad. Tänud

Jätsime auto teeserva ja võtsime sihi otse aarde poole. Lagedal jäi silma tubli uus põlvkond - varsti on siin ilus noorendik. Oli natuke märjemat pinnast, siis jälle mättaid, aga üldiselt läks liikumine libedalt. Kohale jõudes kukkus ikka suu lahti – nagu polekski Eestis. Sellist mõõtu haavad – uskumatu! Tuli selline tühise pisikese tunne nende saja-aastaste juures ;). Tõeline elamus! Olen üsna veendunud, et teen siia veel asja. Suur tänu peitjale kutsumast!

Kuskil kuklas oli teadmine, et teekond selle aardeni on paras kolgata tee. Kui lisapunkt jäi märkamata, siis sai auto pargitud aardele lähimasse punkti teel ja siht otse aardele võetud. Teekond oli ootamatult lihtne, kummikuga poleks midagi peale hakata olnud. Paar märjemat kohta oli ka, aga ükski polnud selline, millest veidi pikema sammuga üle poleks saanud. Kohapeal oli vaade tõesti võimas, nii suuri puid polegi vist näinud Eestis. Ilma aardeta poleks siia kindlasti sattunud. Aitäh peitjale.

Tõmbasin kummikud jalga ja lähenesin lõunast. Seal oli tee ääres suunav silt ja märgistatud rada, mis tundus, et mõeldud eriti kõrgetele metsamasinatele. Kohale jõudes oli vaade tõesti vägev ja võimas.

Tänan peitmast.

Tõesti võimsad haavad, nende nägemiseks tasus see suht raske maastik läbida. Õiget metsarada me ei hakanud otsima. Tänud siia juhatamast!

No on ikka metsamehed. Ise kodjavad kes teab kus ja siis saadavad veel teisi ka sinna. Aga tegelikult oli see astumine täiesti kohe asja eest. Need haavad olid kogu seda vaeva väärt, tõelised hiiglased. Kui aus olla, poleks see eriline vaevgi olnud, aga kuna krabasin Katrini otse tööpostilt kaasa, siis oli vaja ta täiesti maastikukõlbmatud jalavarjud minu botikute vastu vahetada nii et ma ise jäin botastega. Nii tuligi seda teed ikka hoolega valida. Aga kannikesi õitses siin rohkesti ja kullerkupugi pungad oli juba suured, kohe kohe on nemadki õites. Tänud peitjale näitamast-juhatamast ja aaret peitmast.

Matkarada ei õnnestunud leida, kuid märgistatud teekonna algus ja silt on tee ääres (aardega peaaegu risti) suure tamme vastas olemas. Kummikupuudus pani veidi hüplema ja tähelepanelikult teekonda valima, aga pääsesime kuiva jalaga. Kuusetukas on notsud kartulimaad ette valmistanud ja haavad olid vägevad. Aitäh!

Terve matka aja haavapuudeni ja tagasi vaevas mind küsimus, et mitu lendoravat mahub ühe sellise puu sisse? Ilmselt üsna palju kui neid veidikenegi rohkem oleks ja nad üldse Läänemaal elutseksid. Tänud peitmast ja siia puudeni juhatamast!

Ammu pole sellist võsa forseerinud. Auto jäi suunaviida juurde ja sealt otse metsa. 2x 400 meetrit sinna ja tagasi oli käimise rada mööda hoopiski pea kaks kilomeetrit. Aga puud ise on küll ägedad ja jämedad. Mitut kallistajat on vaja, et ümbert kinni ulatuks võtma.

Tegelikult nagu ei otsinud kah. Umbes kilomeeter enne aaret oli metsaveo masin ennast teele ette parkinud ja tõstis muudkui palke peale. Ei olnud mul aega ega tahtmist oodata kuni ta oma tegevuse lõpetab.

Leitud, logitud, tänan!

Teekond aardeni läbi teeäärse raiesmiku oli vaevaline, siis veel oja, millest ka kuiva jalaga üle saime. Edasi läks juba paremaks. Haavad on ikka väga suured ja uhked. Logisime ja tagasitee sai valitud veidi ringiga metsa kaudu, mis oli hea otsus. Tänud aarde eest ja nende puude tutvustamise eest!

Tänase päeva põhieesmärk mu emal oli jõuda selle aardeni ja mul oli vaid hea meel, et sain selle täide viimisel seltsi pakkuda. Tiiu oli end teiste logidega kurssi viinud ja valgustas mindki selle infoga ja ühisel kaardi vaatamisel sai otsustatud, et läheneme aardele nii otse, kui võimalik. See tähendas siis üle raiesmiku minemist. See tundus kõige lihtsam. Rõhk on sõnal tundus. Üsna sel hetkel, kui hakkas pärale jõudma, et see kändude, vedeleva puurisu ja õrna jääga kaanetatud lompide vahelt laveerimine aarde suunas ei saa just kõige kergem teekond olema kuulsin suure põrnika häält, mis trooniks osutus. Mart, kes meid auto juurde ootama jäi filmis väikest osa meie teekonnast. Haavad on videol olemas ja teistest puudest oma heleda tooni ja suuruse tõttu hästi eristuvad. Puude suuruses veendusin, kui olime läbinud raiesmiku, ületanud oja ja läbinud paar metsatukka. Logisime aarde, tegime mõned klõpsud neist uhketest puudest ja asusime tagasiteele. Nüüd sai otsustatud, et pikendame oma teekonda ja liikusime autotee poole läbi metsa. See oli hea otsus, kuna liikuda oli oluliselt kergem. Tänud siia kutsumast! On tõesti võimsad haavad!

Olime lugenud logisid ja teadnud, et siin ei ole reaalselt mingit rada. Lähenesime üldsegi teisest suunast. Lihtsalt läbi võsa, läbi padriku ja läbi metsa. Tänud

 1 

Proovisime esialgu aardele läheneda nii nagu peitja soovitas ehk mööda matkarada. Tegelikult on mõne aastaga loodus teinud oma töö ja mitte mingit matkarada või metsarada või lihtsalt jalgrada me sealt võsast tuvastada ei suutnud. Seega soovitan järgmistel otsijatel see etapp vahele jätta. Kuna enam ei viitsinud auto juurde tagasi ka minna, et aardele lähemale sõita, siis sumasime lihtsalt metsast läbi ja otse üle rohumaa aarde suunas. Seal lagendiku servas nägime ka kullerkuppe õitsemas, mis oli kogu teekonna ainus tore hetk. Kuna olime valmistunud matkarajal kõndimiseks, siis olime tossudega ja metsas oli see ikka totaalselt vale jalanõu. Pidevalt olid märjad kohad, kus pidi üle hüppama. Lõpuks jõudsime lagedamale kohale, kus selgelt eristusid hiiglaslikud haavad. Päris õige haavani jõudmiseks pidime veel läbi ragistama umbes inimesekõrgusest kasevõsast. Aare oli õnneks ilusti meid ootamas ja tipp-topp korras. Tagasi otsustasime otse kruusateele minna ja siis mööda seda autoni jalutada. Selleks tuli aga ületada üks raielank, mis meenutas küll kuumaastikku. Uskumatu, kui suured augud ja millise peenemate puude ja oksarisu jäägid see metsamajandamine maha jätab. Ei kujuta ettegi, millal sellest taas normaalne maastik ja mets saab.

Aitäh peitjale! Puud olid kindlasti vaatamist väärt, kuid lähenemine pisut ekstreemne ja aarde kirjeldus praegustele oludele mittevastav.

Jalga puhkamas haava all

Kui üks mänd ei suutnud otsustada, kas kasvada põõsaks või puuks

Kui olime auto ettenähtud kohta ära parkinud, siis püüdsime leida seda matkarada, mis meid siis õigesse kohta kohale viiks. Jalutasime veidi aega ringi, kuid rada kui sellist ei leidnud. Jah, tuvastasime küll selle suure tamme seal põlluservas, aga ei enamat. Kuna rada ei leidnud, siis loobusime selle otsimisest ja suundusime otse üle põllu metsa serva, kus meid pidid sellel rajal seened ootama. Seeni küll ei leidnud, küll aga sobiva teeraja, mis meid otse haabadeni viis. Arvasime küll, et küllap need väga suured on, aga et nii pikad ja nii jämedad, ei osanud oodata. Tasus tulla, täname kutsumast!

Teekond haabadeni oli ootamatusi täis. Mitu korda käis peast läbi mõte, miks ometi peab olema metsategu nii metsa rikkuv? Kas kuidagi sõbralikumalt ei saaks. Kord suured rööpad, kuhu vajud põlvini vette, siis oksarägastikud. Aga haavad.... üliägedad. Mõnus müstiline tunne oli seal all olla. Justkui väike sielgas.... Aitäh peitjale!

 1 

Korra sai enne eemalt vaatamas käidud ja matkast loobutud. Täna juba tulin matkaks korralikult ette valmistatult ja kindla eesmärgiga haabade juures ära käia. Kaua see täpike minu kaardil ikka valet värvi on... Kuna mul polnud õrna aimu, kus see rada peaks olema, mis kohale viib, siis geopeiturile kohaselt ikka mööda teed kuni linnulennult kõige lähema punktini ja siis juba otse sihtpunkti peale sõltumata teeoludest:) Pean ütlema, et päris korralik väljakutse oli - märg rohi kohati üle pea, jalge ette enamasti ei näinud midagi ja pinnas kord kandis hästi, kord oli korralikult mudane, rääkimata kändudest ja okstest ning mätastest, mis võsa sees peidus olid. Aga elusalt ja tervelt sain kohale, koht oli varasel hommikul, kui päike alles madalas oli, väga lummav, veidi külmavärinaid tekitav. Logiraamatuga oli kõik korras. Tagasi valisin veidi kergema maastiku - läbi metsa põllu servani ja sealt juba väga lihtsalt parklasse tagasi. Kokkuvõttes oli väga mõnus ründamine ja hästi tegin, et kedagi kaasa ei võtnud, kes asjast kuigi vaimustuses poleks olnud:)

Kaardil olevat teerada looduses ei eksisteerinud ja nii oli teekond aardeni võsas ragistamine. Haavad ise paistsin juba kaugele ja tahaks öelda, et need pole mitte ainult ümbermõõdult suurimad vaid ka kõrguselt. Oma massiivsuselt meenutasid nad mulle USA läänerannikul nähtud sekvoiasid. Kui see aare kunagi arhiivi läheb, siis saab siia kena ronimisaarde tekitada.

Aitäh. Oli suurepärane teekond, suursugused haavad nagu hiiepuud, aare nii sobivalt ümbrusega harmoneeruv :)

Tftc! Haavad olid lahedad, matk sinna mitte niivõrd

Tänud aarde eest!

Metskitsed maiustasid rohelisega, sookured andsid endast häälekalt teada ja meie alustasime parima raja otsinguid. Püüdsin minnes tabada kaardil märgitud rajakest, ei õnnestunud. Metsaalune oli langetajate poolt igasugu kraave ja vaale täis tikitud. Kummikuis oli lihtsam haabadeni jõuda. Vägevad puud. Tänud peitjale.

Haavad on seal uhked ja võimsad aga tee nendeni tegime ise veel raskemaks kui vaja.Tänud siia kutsumast.

Ei no haavad olid vägevad, miks nad siis ei olnud. Ja see, et ma kodutööd ei teinud, oli väär lähenemine. Nüüd siis ei teagi, kas matkarajalt oleks saanud mõnusasti üle kraavi, või oleks saanud sookurgede imetlemiseks veel pikema tiiru jalutada, kui meie seda tegime. Igatahes läbi märja metsa ja raiesmiku me kohale trügisime. Osavamad kummikutevabalt.
Positiivse poole pealt nägime metskitsi rahulikult seismas ja meid seiramas ning sookurgi edasi tagasi lendamas ja valjult häälitsemas. Ja aare oli tõesti mõnusasti leitav, nii et haavad jäid terveks.
Parema lähenemisvõimaluse huvides võiks muidugi haavad teele lähemale ümber istutada ;)
Aitäh!

 1 

Oh ja ohid matkal. Ohkisime ja vingusime siin vist kõik natuke, aga alla anda ka ei tahtnud. Matkarada ei suutnud tuvastada, kuigi üritasime, püüdsime siis leida võimalikult vähemvesist jalgealust, üsna keeruline oli. Heldur oli kõige arukam, tegi suurima kaare ja jõudis sihtmärgini ka esimesena. Oli seetõttu ka kõige rahulolevam ja positiivsem. Ülejäänud jõudsid ka riburada kohale, mõnedel õnnelikumatel olid ju isegi kummikud, kellel polnud, õnnestus ka olusid arvestades üsna kuiva jalaga karbini jõuda. Haavad olid muidugi väga võimsad ja muljetavaldavad, kahju, et nad mõnusamas kohas ei osanud nii uhkeks kasvada;). Täname neid vaatama kutsumast.

 5 

Selle aarde juurde tekkis mul miskipärast soov tulla juba avaldumisel. Ometigi võttis kohale jõudmine veel palju aega. Tänane geotuur mu siia siiski tõi. Hülgasin masina soovitatud parklasse ning asusin teele. Kõik oli tore aga mingi hetk läks jube vesiseks ja tempo läks alla.Varsti hakkasid ka mammutid paistma. Puukesed olid veel suuremad kui ette olin kujutanud. Igati võimas vaatepilt. Kahjuks tuli pidevalt pilku ka maha suunata, et päeva teist komplekti saapaid mitte ära uputada või risu otsa koperdada. Aarde juures võtsin aja maha, nõjatusin puule ja lihtsalt olin. Isegi päike tuli päeva jooksul esimest korda välja just siin. Peagi kutsus reaalsus tagasi ja aeg oli auto poole suunduma asuda. Mööda tuldud üleujutatud rada ma naasmisest huvitatud ei olnud. Otsustasin läbi metsa põllule lõigata ja sealt kaudu taanduda. Otsus tundus hea ja jalgealune oli märgatavalt parem. Kui aga põld paistma hakkas, jäin kraavi taha lõksu. Võsas piki kraavi ragistades jäi peagi purre silma. Sihikindlalt palkide poole liikudes sain ka oma rajalt kõrvalekaldumise karistuse kätte. Nimelt õnnestus mul otse okastraati jooksta ning püksid ribadeks tõmmata. Oh seda kurbust mis sellega kaasnes. Nii ei jäänudki muud üle kui nina norus nagu kalkar üle põllu autoni kooserdada.

Aga puud olid vägevad ja tasus tulla küll. Tänud kutsumast.

Päris ekstreemne retk mööda märga metsa. Haavad tõesti võimsad. Ilma aardeta kardan et polekski siia sattunud. Seetõttu tänud aarde peitjale siia kutsumast!

Matkarada meil ei ônnestunud leida, aga matk làbi soo viis lôpuks ikkagi Haabade juurde. On ikka tôesti vàgevad Tànud ;)

 3 

Kaua on see aare justkui pind silmas olnud. Paaril varasemal korral olen seda võtma üritanud tulla aga ikka on asi varustuse taha jäänud. Olen vaadanud teda igakord ja mõelnud, et küll jõuab - no täna siis lõpuks jõudsimegi. Parkisime auto parklasse ja matk võis alata. Matkarajaks ma seda siin just ei nimetaks aga mingi teeots õnnestus meil siiski leida ja esimene pool matkast oli vägagi nauditav. Teel aardeni leidsime veel hulgaliselt puravikke, millest hiljem ka kastmejagu koju sai skooritud :) Haavad ise olid natuke isegi nagu uskumatud - nii suured ja võimsad. Tagasiteel võitlesime kõiksugu mutukate hordidega - mis tegi tee ilmselt 3x kiiremini läbitavaks :D Autosse jõudsime väsinute aga igati rahulolevatena ;)

 4 

Vat siis. Ega muidugi ei teadnud ju. Muljetavaldavad puud ning mõnusa teostusega aare, aitäh kohale juhatamast!

Hoopis teises tähenduses Eestimaa suurimad haavad jäävad valusalt silma Maa-ameti ajalooliste ortofotode võrdlemisel kaasaegsetega. Nii paljudes piirkondades paistab pilt täna palju lapilisem, vähem metsasem. Asi pole ju mitte ainult mitmekordistunud raiemahtudes. Sest jah - viljakale pinnasele uusi puid asemele istutades ei taba meie maad loodetavasti mitte säärane "kiilanemine" nagu kunagi tühjaks raiutud Taanit näiteks. Aga lageraie vanades vabalt kasvanud metsades hävitab normaalse looduskeskkonna loendamatutel liikidel, muuhulgas tegelikult ka inimestel. Ristkülikukujulisele raiesmikule talgute korras kunstlikult rajatud noorendik ei kanna edasi mitte mingit pärandit, elu ega hinge. Nii suurtest haavadest täielikult taastumine võtab rohkem kui ühe igaviku...

Leitud.

Väike video sügisest

https://youtu.be/sB5GmoaxIpc

Alustasin vist umbes samast kohast kus Kleone. Mööda raiesmiku serva, siis läbi metsatuka uuele raiesmikule. Tundus, et keegi oli trimmeriga üritanud mingeid radasid rajada. Mööda ühte neist jõudsingi puudeni. Tõesti võimsad. Suured tänud kutsumast!

Sai logisid uuritud ja loodust nendega kokku klapitatud ja siis võtsime suuna võssi. Mööda roikaid oli algul raske koperdada, kuid siis tuli lapike siledamat, jälle roikad ja mingi hetk lõppesid roikad, algasid pokud ja veelkord tiba võsa, kuni ees... olid need suured ja veel suuremad. Logisime ja pidasime aru, kas minna sama rada või tekitada uus. Kuna kuskilt targemat rada ei paistnud siis kulgesime sama teed pidi tagasi. Ja seeni ei leidnud kohe mitte ühtegi. Tänud!

Kõigepealt proovisime alustada soovituslikust parklast ja sealt algavat teed mööda. Tundus siiski, et see teeke ei vii aardele mitte lähemale. Istusime tagasi autosse ja sõitsime kodus väljavalitud parklasse kraavi äärde. Nähtavasti sama koht kust polekala oma teed alustas. Algul mööda kraavi serva ja peagi paljastus risu-räsu ja taimestiku alt metsaveotee. Mööda teed oli tunduvalt mugavam aarde poole astuda. Viimsed meetrid aardeni oli jälle madal võsa ja segipaisatud pinnas. Kiirustage, sest iga aastaga läheb võsa tihedamaks ja pikemaks. Aitäh.

Punkti poole suundudes pidin peaaegu kulli alla ajama, kes laperdas ette hoiatamata auto rataste alla. Sain kruusakal suurivaevu pidama ja õnneks tüüp suutis omadel tiibadel eemale lennata, millest eeldasin, et ta ei saanud viga. Mõtlesin, kas sai ka päikesepiste või mis. Alles hiljem tuli pähe, et ta võib-olla jahtis saaki, kelle ma oma auto rataste all lömastasin. Kull lendas veidi eemale ja jäi oksal istudes ootama, et ma jalga laseks, aga mina muidugi üritasin temast pilti teha. Linnu kannatus lõppes kahjuks enne kui miun oma, sestap ei saanud ka normaalset pilti.
Aardeni ma ei jõudnudki. Isegi ei hakanud minema, kuna see teerada väga ei hüüdnud mu nime. Otsustasin mingil vähe kolletunumal ajal tagasi tulla.

Enesetapja

Ma aarde kirjeldus ei olnud lugenud ja aarde nimest eeldasin, et seal on toimunud mõni eriti karm lahing ning seetõttu on seal niiöelda suured haavad. Läbi võsa jõudsime kohale, ise veel imestasin, et ühtegi viita sinna ei ole. Kristjan siis logides mainis, et on ju suured puud. Alles siis sain aru mis haavadest jutt käib.

Kohale saamisega oli natuke raskusi, aga edasi oli juba lihtne, tänud.

Juurdepääs ei olnud meeldiv, aga need haavad tasusid tõepoolest nägemist. Tänud!

3805.

"Geopeiturid teavad, et Eesti suurimad haavapuud asuvad just Läänemaal. Justnimelt Läänemaal, võsa ja madalate rannametsade maal." Eks igaühe enda otsustada on, kas jälgida peitja v timixi juhiseid lähenemiseks. Ma siinkohal ei ütle kuidas mina läksin, kuid olenemata valikust ei ole see jalutuskäik pargis. Haavad ei olnudki just kõrged, kuid jämedad tõesti. Tasus tulla ja jõudu ammutada, eestlane on ju metsausku. Ja selle kevade priskemaid sääski sai veel boonusena nähtud. Aitäh kutsumast!

Selle meditsiinilis-dendroloogilise aarde parklast leidsime Ingridi, kes oli valinud keerulisema tee aardeni jõudmiseks. Aga ei saa muidugi pahaks panna, kui inimene tahab looduses (loe: võssis) pikemalt aega veeta :) Meie parkisime ennast lähimaasse teel asuvasse punkti ja hakkasime astuma. Puud olid võimsad ja teostus kena. Aitäh!

Et pikemast jalutuskäigust osa saada, parkisin soovitatud parklasse ja sealt hakkasin üle põllu metsa poole suunduma. Kõigepealt pidin leidma ojaületuseks purde, siis algas väike võitlus võsaga. Haavad olid seal keset vesist maad võimsalt jämedad küll. Tänud näitamast.

Parklas kohtusime Ingridiga, kes oli just aardest tagasi jõudnud. Saime mõned soovitused lähenemistee osas, tõmbasime kummikud jalga ja minek. Tõesti vägevad haavad siin, nii öelda ei kuskil. Tänan näitamast.

Autoga vurasin aardest u 400 meetri kaugusele ning sealt sai mööda metsaveoautode rada muretult haabadeni jalutada. Kummikuga polnud mingit probleemi, kolleeg saabastes pidi veidi sõõre sisse tegema, et kuiva jalaga totsikuni pääseda. Tõesti võimsad puud seal, aitähhid näitamast!

Lombid olid külmunud ja lust oli jalutada haabadeni. Tõelised hiiglased. Andku jumal neile veel palju elupäevi. Tänud siia kutsumast! Viimased külastajad olid midagi ära kaotanud. Kui huvi siis võtke ühendust :)

Q7: Seljaküla seljatatud, haavad haavatud. Meie matk osutus märksa lühemaks. Lähenesime ühelt poolt, lahkusime teist - just nii nagu mulle meeldib. Ei pea sama teed mitu korda sõitma. Sest vaheldus on väga tähtis. Mine tea, mida näed või kohtad.
Lutsides kanakonti puhtaks jalutasime liigikaaslaste vanades jälgedes aardeni. Üüratud haavad tõespoolest. Vahvaid pesaauke ka veel täis. Piidlesime vasakule ja paremale, üht ja teist ja kolmandat puud. Marudad isendid. Aare jonksus, võtsime ehk isegi miski rännuputuka moodi asja kaasa. Aitäh peitjal rõõmuelamust pakkumast!

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1078774977

Leitud, teisel (ja ilmselt oluliselt lihtsamal) katsel. Tänud peitjale!

Väike jalutuskäik puudeni. Parkisin auto soovituslikust parklast ida poole, hea rada viib aardeni. Sai mööda varemleidjate jälgi mindud, gpsi polnud vajagi. Haavad on tõesti võimsad.

Vaatasin alt üles neile hiiglastele, äge!

Kenad jämedad puujurakad seal tõesti.Aardekirjeldus on vist tiba ajale jalgu jäänud ??....või kuidagi nii tundus. Väga kenasti teostatud aare ja hetkel on teekond sinna nagu jalutuskäik pargis. Ka viieaastane kulges probleemideta mööda jäätunud metsaveoteed. Aitähh

Selle aarde juures läks kõige kauem õige parkimiskoha otsimisega. Kui see lõpuks leitud, tuli kõik muu kiiresti. Aardevalvur triibupepu oli kõige populaarsem. Seda pildistati nii vasakult, kui paremalt.

Matk oli natuke pikem, aga leid oli kiire. Aitäh!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 1 

Eile rääkisime Priiduga põgusalt ning jutu sees mainis ta, et nad lähevad täna aardeid otsima. Lumi ja hundijaht tähendasid meie jaoks seda, et mööblit täna seina ei pane ning seega otsustasin hommikul helistada ja küsida, et mis värk on. Kuna teised olid juba sõidus, siis arvasime, et oleme hiljaks jäänud ja eks teinekord lähme. Neil oli aga mõni aare veel plaanis ning leppisime kokku, et saame selle aarde parklas kokku. Mõnus jalutuskäik aardeni, nimed kirja ning tagasiteel tundis meie tegevuse vastu huvi ka kohalik traktorist, kes põllult heinapalle kokku vedas.

 3 

Mingi hetk saime Madiselt kõne, et mis teeme. Vastasime oleme Riisiperes ja teel selle aarde juurde. Madis ütles, et neil ka see aare tegemata, me ütlesime tulge ka siis. Algul nad puiklesid natuke vastu, aga me ütlesime et tulge ikka. Nii me selle matka koos ette võtsime. Aitäh peitjale aarde eest ja mõnusale geoseltskonnale samuti tänud.

 1 

Leitud ja logitud.

Jätsime auto tee äärde, linnulennult kõige lähemasse punkti ja võtsime suuna haabade poole. See lõunapoolne lähenemistee nägi ikka üsna trööstitu välja, aga vähemalt haavad olid võimsad. Konteineri leidsime üsna kiirelt, aga tundus, et mitte sealt kus ta olema pidi. Panime siis nimed kirja ja aarde tagasi loogilisse kohta. Tänud peitjale!

 4 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Enam pole maa sees, uus raskusaste 1,5, kergesti leitav. Talvel on siia tõsiselt mõnusam tatsata, head seiklemist!

Kuna ilmad on nagu nad on, siis mõttes mõlunud mõte, et see aare läheb talveks ära arhiivi, saab teostuseks.

Külmaga seda tõesti leida pole võimalik. Järgmiseks hooajaks mõtlen ka aarde peidukaga midagi teist välja.

Kõikidele, kes käisid, tänud võtmast vaeva ja minemast.

 1 

Kui aare avaldus, siis nime nähes olin kindel, et see juhatab mingi lahingu mälestusmärgi juurde :D Aga vot hoopis mujale kutsus :)

Aga aardest endast. Lisaks plussidele toon välja ka miinuse selle aardega. Loodan, et peitja ei pahanda ja võtab seda kui konstruktiivset kriitikat.

+

Väga lahe koht avastatud mis kindlasti aaret väärt ja kuhu vast kunagi ilma geopeituseta ei satuks.

Suurimad tänud kaardi eest aarde kirjelduses. Ilma selleta võib tee leidmine hiiglasteni olla tunduvalt tülikam.

-

Väga kehv peidiku valik. Üpris uus aare aga kändude aluseid on hetkel juba palju üles songitud. Milleks selline peidukas? Koordinaat võib olla enamvähem täpne, kuid kände on seal kõvasti. Lisaks sellele mikro tops kusagil huumuse kihi all? Lisaks sügise rõõmud- kiht lehti peal. Ja nüüd miinus kraadidega on aare üldse kättesaamatu või kui tahad jääst seda välja lõhkuda, siis võib samas ka aare puruks minna. Koht on suht märg ja palju mõnusam oleks minna sinna üldse talvel. Lumega ja külmaga on aga võimatu seda leida. Ma kujutan ette, et sellises kohas ja täpselt selle puu alla ei satu suure tõenäosusega mitte kedagi peale geopeituri, niiet see aare võib vabalt seal kännu otsas ka istuda.

 1 

Oi mis vinged elevandijalapuud, seisavad nii uhkelt keset eimidagit nagu grupp hiiglasi ja seda muljet võimendab veel täiesti lage maastik nende ümber...

Om ikke tümikad küll. Vaatasime jõmmud üle ja panime nimed kirja. Boonuseks saime veel kamalutäie kuuseriisikaid.

 1 

Ma ütleks kohe esimese asjana peitjale aitäh nende vingete haabade näitamise eest. Pärast läheb meelest ära ja on seda jama siis vaja.

Lähenesime otse lõunast. Mets tee ääres oli igasugu rahvast täis. Siin seisis oranžis vestis jahimees, püssikate oksal tuuldumas, Seal tuli lombaki-lombaki metsast punases hõlstis seeneline, endal sihuke nägu peas, et tema nüüd küll põder ei ole. Ei tahtnud hakata sellise publikumiga jamama, sõitsime neist mööda aarde juurde, Sass vaatas kaardi pealt ühe metsaprao välja, mida mööda peaks saama, ja nii proovisimegi. Oli jah natuke kummikumaastik, aga ei midagi hullu, see nädal kuiva - oli vist, ma pole tervet nädalat siinmaal olnud - on veetaseme ka alla lasknud. Ja metsatraktori jälg tundus sihuke värske, vaevalt et sinna midagi istutatud on.

Haavajurakad hakkasid ka juba kaugelt silma. Igavesti võimsad, arutasime, mitu haabjat Ruukel nendest teha saaks. Aga okslikud on, tea kas neist saabki haabjat. Ja siis aare. Eelmine leidja oli teinud täpselt sellise maskeeringu, et võõras ei saaks midagi aru, aga tegelikult piisas pilgust. Noh, logisime ära ja tegime sama tagasi.

Ja siis leidsime seene. Igasugu muid seeni, vähem või rohkem ussitanud, oli seal lademeis, aga see noor kena värske haavapuravik oli just täpselt selline, et Mamm pidi ta koju kaasa võtma. Näis, mis tast nüüd saab. Aitäh veel, kihvt koht leitud.

Need hiiglased väärisid küll aaret!
Suured tänud :)

Enne kui minna Itaaliasse Alpidesse turnima, tasub ikka kodumaa hiiglased ülevaadata. Ka meie otsisime kaardilolevat rada, aga suundusime põllule. Seened leidsime aga meite jaoks need maitsvad ei tundunud. Niisuuri haabu nagu nulli ümbruses, ei mäleta tõesti ja nii suursuguses ümbruses andis kerges alaväärsus kompleksis peitupugevat konteinerit ikka veidi otsida. Suur tänu viitamast huvitav oli küll

 2 

Alustada tuleks vist sellest, et tegelikult oli plaanis veeta nädalavahetus koduste tööde seltsis. Juba laupäeva lõuna ajal tundsin kibelust, et tahaks minna . . pühapäevaks lubatakse paremat ilma ning praegu on metsas nii ilus. Mõtlesin ja otsustasin, et laupäeval tuleb tubaseid tegevusi teha topelt kiirusega ehk pühapäevased kah ning siis on pühapäeval voli minna metsa ja olla vaba. Nii läkski. Me tahtsime natuke põikpäised olla ning minna haabade juurde oma rada pidi. Ca 450 m otse, üsna vesine, raiesmik ja harvesteri roopaid täis. Vahepeal saigi rohkem jalge ette vaadatud, nii jõudsin kohale ja siis lõin silmad ülespoole . .ohoo . . puud on seda väärt, et neid uudistama kutsuti. Altpoolt ei saa üldse aru, et haab. Pigem pakuks midagi eksootilist, aga lehtede kahin on tuttav ja oma, täiesti haab. Lõpuks lõbusalt avastasin, et autogi oli pargitud teeveerde, kus teisel pool olid suured haavapuud (aga mitte nii võimsad, kui aarde juures). Suur tänu peitjale! Neljas logi.

Eestimaa suurimad haavapuud üle tsekatud.Tänud siia juhatamast!

Pärast aardeleidu sõitsime väheke eemale kuuseriisikaid korjama.Seeni just üleliia palju ei olnud,ühe ämbritäie siiski saime.

 7 

FTF 16:57

Parkisin auto soovitatud kohta ja suundusin matkarajale. Täitsa tee läks aga vaid kuni metsameeste jahitornini. Sealt edasi läks vaid parima tahtmise korral aimatav matkarada mööda raielanki. Noorte istikute vahel laveerides jõudsin tõdemuseni, et see matkatee ei vii kohe mitte kuhugi ja targem on pöörduda lagedale heinamaale. Oh milline luksus see nüüd oli. Ainuke negatiivne faktor oli see, et heinamaa märg. See tähendas seda, et päeva neljas aare ja juba teised jalanõud märjad. Aga pole hullu, mul on veel autos kuivasid jalanõusid ja sokke. Pärast põldu leidsin õige raja otsa aga koheselt kätte. Nüüd oli küll näha, et pärast aarde avaldamist on mõni suurem seltskond siit juba läbi marssinud. Radade sissekäidavus vähemalt näitas selliseid märke. Lähedamalt uurides selgus, et siin on põhimatkajateks hoopis põdrad. Ei, mitte meie põhjanaabrid. Täitsa kohalikud Eestimaa neljajalgsed sarvilised sõralised. Vaatamisväärsuse juures tuli huulilt sõna vau. Tõepoolest päris hiiglaslikud haavapuud. Seepärast lisatud aardele ka soovitamise silt. Tasub minna vaatama! Nullis aga mul kiiresti ei läinud. Oli kaks kuusekändu kaksikhaava küljes ja üks suur haavakänd. Käisin mõlemat kohta mitu korda läbi. Iga kord imestasin kui jämedad ja kõrged need puud ikka on. Küünealused olid lõpuks juba mulda täis aetud aga aaret ikka ei kusagil. Hakkasin vihjet ka juba tõlgendama mitmeid viise pidi. Kas otsesess mõttes maast madalam või on tegemist kõnekäänuga? Logidest polnud ka ühtegi vihjet võtta. Aardeomaniku peitmisstiili polnud ka ühegi aardega võrrelda. Tuli edasi rihtida. Pärast 10 minutit pingsat otsimist vaataski mulle karp otsa. See tuli küll raskelt. Tegemist oli isegi esmaleiuga. Kui olin tagasiteel auto poole, umbes esimesel neljandikul, siis jalutas mulle vastu pilditibi. Kuna keegi ei olnud tormanud seda aaret külastama viimase 30 tunni jooksul, siis ei oodanud kedagi siin matkarajal ka kohata. Pikalt juttu vestma ei jäänud. Ühel oli kiire praami peale, teisel aga ööbimispaika.

Peitjale aitäh selliste uhkete puude juurde juhatamast!

NB - kaardil märgitud seentekohtades jääb pika ninaga kui just puuseeni ei jahi.