Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartu linn Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Emajõe kaldal asub üks omapärane putka. Üks toru läheb osapidi jõkke, kaks tulevad teisele poole. Pumbajaama kasutasid tänavakastmisautod, mis täitsid seal oma paake enne kruusateede kastmist.
Ettevaatust suveperioodil - aarde juurde on end sisse seadnud kolla-mustatriibulised valvurid
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (3), ronimine (1), muguoht (1), lumega_leitav (1), lastekäruga_ligipääsetav (1), ettevaatus_vajalik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7C7NM
Logiteadete statistika:
157 (92,9%)
12
5
3
1
0
0
Kokku: 178
Taas Tartu nädalavahetus. Aardeid sai leitud igasuguseid, nii karvaseid kui sulelisi. Mõned olid Peetril juba väga ammu ka leitud aga nii pika aja peale tundusid kui uued ;)
Tänud peitjatele.
Võtsime veel ühe nädalavahetuse, et geopeituse kaart Tartu juures oleks veidigi lõbusam. Olid kaks päris kena päeva. Aitäh peitjatele.
Kiire põige pumba juurde. Autost jäi aare silma. Mina võtsin ja logisin. Kristel viis tagasi ja Raul hakkas magama jääma. Aitäh peitjale!
Palju mugusid ümberringi, kuna üle pika aja ilus ja päikseline ilm. Aga õnneks leidsime ja logisime küllaltki kiiresti
Peale sõudebaasis põrumist vajasin väheke lohutust ja keerasin autonina pumbajaama poole. Ei no muidugi, mingi tegelane parkis täpselt autoninaga nulli poole, ise oli autost välja roninud ja suitsetas. Kohvitops oli ka veel minu suureks kurvastusesk tal näpus. Aga kui oma autost välja ronisin, oh rõõmukest, tema auto mootor käib, järelikult ta siin kaua ei leelota. Tuvastasin siis eemalt aarde asukoha ja jäin äraootavale positsioonile. Tsiisas, kui kaua võib mõni tagurdada, huvitav, kas tal läks kogemata aegluup programm sisse või. Aga lõpuks olin siiski siin üksi, kiirelt logi kirja ja edasi. Tartu jumala kirju veel, tahab aaretest puhastamist. (oi kui vähe on rahuloluks vaja). Tänud vahelduseks selle lihtsakese eest.
Kunagi siin käies puudus sobiv abivahend, täna sai juba jalad maas kätte. Aitäh!
Tark ei torma. Kunagi aegade jooksul sai aaret käidud originaalasukohas piidlemas ja tunnistatud, et ronimine ei ole tugevaim külg. Täna oli õige päev, et lõpuks nimi kirja panna. Aitäh peitjale.
Aardekoht oli suht kohe aimatav. Igaksjuhuks vaatasime ka ringi enne kui ära noppisime. Tänud!:)
Tegime väikese aardeotsingu ringi ja see aare jäi meile ilusti tee peale. Kohale jõudes tundsin, et aare võiks seal kohas olla, aga eriti ei julgenud vaadata. Kui olime juba mõnda aega ringi vaadanud, siis võtsin julguse kokku ja saingi aarde kätte. Tänud peitjale :)
Öine kiire leid, pärast jahutavat ujumisringi Emajões! Aitüma! :)
siin tarvitses tõesti vaid mugude lahkumist oodata ja siis sirutada. aitäh.
Mõned head asjad on ootamist väärt. Näiteks nagu see aare. Sai kunagi algaja geopeiturina temaga tõtt vaadatud ja oma küündimatust sügavalt läbi tunnetatud. Vihale ajas ja tobe oli ka, sest niipalju ma taipasin, et õige abivahendiga poleks hullu miskit... Millegipärast sai siiskanti satutud ainult paljakäsi. Nii ma siis enam ei unistanudki, kuni ühel hetkel midagi muud otsides kogemata aarde kirjelduse avasin (ausõna, näpp läks mööda, teist asja tahtsin vaadata) ja mingi 2 mulle vastu vaatas. No ei ole ju kaks!!! Paar pilku telefoni ja siis juba sammud sinnapoole.
Valvureid polnud, ainult üks pisike mugu põrnitses mind pikalt ja kahtlustavalt kui ma ta äraminekut ootasin. Leige, soe, kuum ja käes, kui üht vana mängu meenutada. Paistab, et ma olen kõvasti geopeiturina kasvanud :)
Aitäh peitmast ja aitäh taastamast!
Eeldatav peidupaik sai kohe ära märgatud. Käega katsudes sai kahtlus ka kinnitust.
Tänan peitjat ja tord, et aare säilus.
Esialgne peidukoht on viidud vanametalliks, aga õnneks olid viijad nii viisakad, et säilitasid aarde. Maastik muutus oluliselt madalamaks.
Tegelikult tulin täna siiakanti üldse mitte geopeiturina, vaid hoopis talisuplejana. Ma olen küll selline nõrk talisupleja, kes läheb vette kui päike paistab ja vesi on vedelas olekus, aga täna oli selleks ideaalne päev. Lisaks sellele täitus mul täpselt aasta sellest, kui alustasin talisuplejate üritusest osavõtmisest. Seda ju peab väikese sulpsuga tähistama!
Aga nii kauni kevadilmaga oli siinsamas kõrval asuv talisuplejate kileputka rahvast täis, suurem seltskond harrastajaid, kellel meeleolu ilmselt harrastuse tõttu endorfiinide tõusu tagajärjel eriliselt ülev. Seega meie noorgeopeituriga otsustasime, et vaatame, kas saame end nende lahkumiseni aardega lõbustada. Selgus, et selle väljameelitamine ja pärast tagasijuhatamine pakkus meelelahutust päris tükiks ajaks. Aga läks siiski lihtsamalt kui ma olin kartnud. Aardes puudus pliiats, torkasin siis oma kotist ühe pliiatsijupi topsi.
Mõni minut pärast seda kui olime kõrval laiuvale võpsikule tagastanud sealt laenatud abivahendid, sättisid ka supelsaksad end minema ja sain järgmisele objektile suunduda.
Aitäh peitmast!
Harjutused sabale ja saime kätte. Meie poolt kaua oodatud leid.
Äge peidukas, võimas turnimine! Juustmmt ja Lisette olid abiks.
Tänud peitjale!
Alguses proovisin akrobaatikaga topsini jõuda, aga loobusin sellest mõttest kiiresti. Aga mugude ja talisuplejate edasi tagasi sõelumine muutus tüütuks.
Siis tuli ühe parkiva auto omanik jalutuskäigult tagasi ja ta tutvustas ka siis selle koha ajalugu. Mina omakorda tutvustasin talle geopeitust. Mängijat temast küll enam ei saa, aga mängu idee talle meeldis.
Lõpuks läksin metsa alla ja otsisin omale abivahendi, millega käis kogu protsess väga kiiresti.
Läksime vaatama, et mis trikke seal teha tuleb ja mis abivahendid vajalikud - saime täitsa autos leiduvatega hakkama. Aitäh peitjale!
Kodunt lahkudes oli ilm sobivalt pime, aga kuiv, kohale jõudes läksid taaskord taevaluugid valla ja hakkas päris korralikult kallama. Ei tea mitmendat korda juba siin, alla ka ei tahtnud anda. Järsku sõitis nurga tagant välja keegi noormees, vaatasin juba, et geopeitur ehk, parkis oma ratta otse pumbajaama külge, vaatas meid veidi kahtlustavalt, aga suundus siis hoopis otse jõe poole. Mina sain neljarattalise abiga enda valgustkartvad teod tehtud, vahepeal hakkas juba suisa rahet tulema alla, ma saan aru, et mul on kummaline hobi, aga vot seda ei suuda ma küll ette kujutada, mis kisub inimest sellise ilmaga pimedasse ja külma jõkke ujuma. Mina õnneks siia enam tagasi tulema ei pea. Aitäh aarde eest, logiraamat oli ise kenasti kuiv ja korras.
Tegelikult olen siin juba mitmeid kordi käinud aga koguaeg on siin mugud olnud
Hommikul enne koolitunde sai siit läbi astutud. Küll kõndis siit koera jalutaja mugu, siis trenni tegevad mugud. Hiljem peale logimist kui veel poolel teel alla olin kõndis siit üks mugu kes oli kohmumud näoga.
Tänan peitjat!
Ei, tore peidukoht. Ise eriti Tartusse ei satu, kuid aare ise oli logidest tuttav. Noh, parkisin isegi siis torude alla, kuid peidikuni jõudmiseks oleks ikkagi olnud veel redelit vaja. Proovisin veidi ronida, kuid nagu GC lehel keegi mainis, siis "ilma abivahenditeta võtab ... veidi jahedaks küll". Ning keskpäeval oli veidi imelik seal rahvale tsirkust teha. Tuli siis asjale veidi teistmoodi läheneda, no kavalus ju ei hüüa tulles. Peitjale tänud!
Logiraamat suht silmini täis, mingi hetk võiks välja vahetada.
Tsirkus redelil. Found it: 08.Apr.2023 16:02 Pumbajaama. Neli hoidsid ja üks läks ei kuhugi. Šašlõkki sussutajad vaatasid korraks ja muundasid oma liha edasi. Õudne kui külm oli jõe vesi kui väsinud jalgu jahutasime.
Ma olin ainuke kellel see aare leidmata oli. Paluti siis viisakalt pumba alla parkida ja toimetama asuda. Eks sai kiirelt selgeks kuhu suunduma peab, aga need mugud voorisid edasi-tagasi. Eks ühel hetkel sai villast ja püüdsin neid ignoreerida. Ja just siis, kui ma kõige haavatavam olin, ilmus neid igalt poolt külje alla aina juurde. Õnneks keegi piisavalt julge polnud, et mind küsimustega pommitada.
Tehtud, pumbatud. Tänud.
Hilisest kellaajast hoolimata oli üllatavalt palju mugusid liikvel. Loomulikult püüdsime tabada õiget momenti, et aare kätte saada ja pärast tagasi panna. Eks omajagu naljagi sai kogu selle operatsiooni käigus, kui selgus, et kõik kaasasolnud abivahendid aardeni ei ulatu. Aga natuke mõtlemist ning nimed said kirja. Aitäh!
Abivahend osutus ebasobivaks, aga õnneks Inge päästis päeva.
Kasutasime hommikust aega, et vähema publikuga riskantseid jõu ja ilunumbreid sooritada.
Tänan peitmast.
Peale Devonis õnnestunud tuuseldamist tulin ja tuuseldasin siin ka. Ma olen siin pumplas käinud nüüdseks loendamatu arv kordi. Küll on keegi täpselt siia alla parkinud, küll on keegi alasti taliujumas, küll on keegi oma mobiilse sauna siia püsti pannud .. vahet pole kas tulen öösel või päeval, alati on mingi möll ees :D
Jalutasin Devonist siia JA LOOMULIKULT sadasid kohe kohale siinse koerte mänguväljaku remontijad. Nad olid õnneks piisavalt kaugel ja tegid nägu, et remondivad väravaid. Siia tulles ma teadsin, et kindad peavad paksud ja head olema. Noh .. natuke nagu olid kah. Väga piiri peal selle aarde rippes ära toomiseks ja tagasi viimiseks. Tund aega hiljem on veel kätes hästi tunda, et olen seda aaret logimas käinud :D
Boonuseks ma rippusin seal muidugi neli korda .. sest miks mitte. Esimesel korral tuli kindaid kohendada, sest ühe käe otsas rippumine osutus liiga valulikuks. Teisel korral sain aarde kätte. Esimesel katsel aaret tagasi viia kukkus see loomulikult lõpuks hoopis maha. Neljandal rippumisel sai aare tagasi pandud.
Ma täna rohkem ei viitsi, aitäh!
Suvel meil see aare silma ei jäänud aga eelnevad leidjad tegid ülesande väga kergeks. saime logitud ilma ronimata
Ma olen siiamaani täiesti jahmunud, et suutsime selle kolme peale jalad maas ära logida. Korra käisin ka katusel ära, kuid ei tulnud sealtpoolt lähenemise vaimu peale ning jäin ootama uusi teooriaid. Teooriad olid lennukad aga tuleb tunnistada, et viisid sihile. Väga super ärategemise tunne oli pärast! Aitäh!
Loomulikult tuli autost välja redel. Kuna aga sellel oli pikkust tsipa vähe ja üldse ei olnud tahtmist siin väga riskima hakata, siis genereerisime Mari-Liisiga ideid. Tuli meelde, et mul on kotis hea abivahend, millega topsi kätte saame. Mõtlesime, et küll siis kuidagi topsi ikka kohale tagasi ka saame. Natuke rahu, täpsust ja kannatlikkust ning aare oli meil käes. Peale nimede kirjapanekut hakkas pihta juba kõrgem insenerikunst. Kuigi Carolys kahtles veidi meie kätetöös ja üldse meie mõistuses, siis esimese katsega oli tops omal kohal tagasi. Kui muidu ma sellisele aardele punkti ei annaks, siis puhtalt saadud emotsiooni pärast on see FP väärt. Suur tänu!
Õues oli pime, aga ühe tunneli lõpust paistis valguskiir. Natuke kiiri sai ka taskulambist ja turnimine võis alata. Mingit laadi keha elongeerivate abivahenditega oleks see ilmselt märksa soliidsemalt välja kukkunud, aga kuna konstruktsioon ise jättis endast piisavalt soliidse mulje, siis õnnestus mul sellesse mõttesse mitte liialt takerduda ja logimine läks kokkuvõttes päris sujuvalt. Aitäh peitjale!
Nüüd vist 5es kord kui siin, väga lahe aare, väga meeldis peidukas, tänud :)
No seda kohta olen ma siin mitu korda vaatamas käinud, küll pole abivahendit, küll on mugud, nii ta oma aega ootama jäigi. Noja iga aarde jaoks on oma aeg, nii ka selle jaoks. Tänan.
Päeva esimene leid! Kell oli juba miljon ja me olime üpris kindlad, et jäämegi siniste moludega. Võtsime ette Pumbajaama, et natukenegi mingit eduelamust saada. Kalpsasin üles ja kui varem oleksin itsitanud selle peale, et objekt niimoodi kõigub, siis nüüd eriti naljatuju polnud. Jupp aega pusisin, aga käsi ei paindunud piisavalt ja tulin alla tagasi. Kristjan sättis mulle ronimisvarustuse paika ja käisin niimoodi ära. Oli oluliselt mugavam ja lõpuks sai päevaskoor ka avatud.
Hämaras paistis sealt ainult karvane topsiku ots ja see oli nõnda kahtlane, et mõtlesin enne korra, kas ikka tahan paljakäsi võtta. Ehk on rott sinna roninud ja kärvanud või on see mõne võika putuka karvane häärber. Aga oli ikka õige topsik. Hea koht. Korras, kuiv, tänud peitjale.
Leitud, logitud ja tagasi pandud! Tsirkust oli täiega, kahjuks (või õnneks) keegi ei ole näinud.
Üks öö kolamas käies sai ka siin sirutatud, aga natuke jäi puudu. Seekord siis sai abivahend ja julgestus kaasa võetud. Aitäh!
Minu jaoks esmakordne käik, kaaslane oli siin käinud juba ükskord varem uurimas. Abivahendiga sai asjad tehtud. Tänud peitjale!
Enamuse soovil (valikus oli A) kuum dušš + õhtueine ning siis B) SEE SIIN + lumetuisk+/- jääauk) maabusime öö hakul siia. Ega ma ei kurda - väga huvitav oli :D
Aitäh!
Ilm keeras õhtuks täiesti ära. Oli vaja kohe võimalusi (lumesadu, tuisk, pimedus) ära kasutada ja asja uurima minna. Selgus, et aardeni saab autoga juhul, kui oled teehooldaja või talisupleja. Sahka mul polnud, järelikult tegin talisupleja näo pähe. Üllatusena lõpus teisi suplejaid polnud. Hakkasime siis pimedas objekti valgustama ja võimalikku peidukat otsima. Peidik tuvastatud, oli vaja kontrollida, kas abivahendi pikkusest piisab. Piisas! Vibreerija osa võtsin enda kanda ja lausa kaks korda. Selle aarde puhul saime olusid ära kasutada 100 protsenti. Mitte ühtegi tunnistajat ei jäänud maha nina nokkima. Aitäh!
Siin sai ikka vägisi. Lootsin küll et see auto ära läheb, kui veel mõni juurde tuleb , aga ei. Mees istus autos ja kaks ekraani säras valgusest. Ainiti ta neid jõllitas, arvan et ei pannud tähelegi mida meie seal tegime. Siis nullis oleksin peaaegu tihasega vastu vahtimist saanud, lind pages hirmunult, kui eluase värisema hakkas. Ja kui protseduur sooritatud , vaatasin veel seda mugu, kes oli masinast välja tulnud ja parajasti end Emajõe lainetesse pressis. Loodame et oli talisupleja. Eemalt, puudevahelt paistev hurtsik ja tool, nagu viitasid sellele. Tänud peitjale aarde eest.
Üks mugu istus oma autos (sai sinna kõrvale pargitud) ega me ennast sellest segada ei lasknud, aare ootas logimist. Aitäh.
Väheke sohki ja abivahendeid sai kasutatud. Aga eks raske tee ongi neile, kes nutikad pole. Aitäh!
Ohh, see oli põnev ronimine. Tavaliselt ikka puud. Kui kohale jõudsime, olid seal kaks autot. Üks sõitis minema, mõtlesime, kas vaataks kõigepealt koodi üle aga teine masin oli tühi. Lähenes jutukas mugu, kes õnneks osutus autojuhiks ja sõitis ka minema. Ja siis natuke turnimist ja logitud :) Tänan
Pidime ootama, kuni mugud lahkusid ja isegi siis jalutas üks ning hakkas juttu ajama. Olime viisakad ning kui ta lahkus, asusime tegudele.
Mõni aasta tagasi sai siin juba käidud, siis oli liiga palju rahvast liikumas ja ei hakanud proovimagi seda leida. Täna oli aga vaikne ning peale väikest pingutust oligi aare käes. Siis veel teine pingutus ja oli aare ka oma algses kohas tagasi. Aitäh.
Kui kohale jõudsin, oli mõne meetri kaugusel omajagu rahvast. Rannapidu, mis siis, et detsember. Kõndisin läheduses ringi, logisin vahepeal codebreakeri. Codebreakeri juurest tagasi jõudes oli väljas pime ja plats puhas. Mõõtsin silmaga konstruktsiooni ja tundus, et kaasas olev abivahend jääb lahjaks. Kuid otsustasin selle ikka kohale vedada ja proovida. No põhimõtteliselt tehtav, aga teistele ei soovitaks. Ämblikmehe meetod tundus vahest isegi ohutum. Aga lahe oli, aitäh!
Ei leidnud. Ja kui on seal kus aimasin, siis jäin selle jaoks natuke lühikeseks :(
Ei olnud seekord õiget ettevalmistust aarde juurde jõudes ja aare jääb paremat päeva ootama
Natuke nuputamist ja seni kui Juta käis abivahendi järgi sain juba aarde kätte. Nimed kirja ja natuke tehnilisi tegevusi ja saigi aare ka tagasi. Aitäh.
Jätkus lahenduste otsimine stiilis: kaks pead on kaks pead. Ehk siis kätte saamine on ju imelihtne, kuid tagasi tuli sama ilusasti panna. Selleks kulus ära veidi tehnilist taipu ja geoürituselt kaasa haaratud asjakohane kleebis. Aitäh aarde eest :)
Viskasime objektile pilgu peale ja määrasime kahtlusaluse koha. Kuna võlusõnade abil kohe ja kiiresti kasvada ei õnnestunud, siis leidsime, et vaja oleks abivahendit, et oma kahtlusi täpsemalt kontrollida. Oma auto juures asjatades peatus meie juures üks auto, mille juht küsis, kas vajame abi? Selgus, et tegemist Reivili tiimiga ja et nemad olid just mõni hetk tagasi selle aarde loginud. Nüüd pakkusid nad lahkelt oma väljatöötatud lahendust ka meile. Mis meil selle vastu olla sai, jäigi keerulisem nikerdamine ja abivahendite aretamine ära. MelluNellu abil oligi konteiner peatselt meie käes ja saime nimed kirja panna. Kõik koos liikusime järgmise jõeäärse aarde poole.
Hea, kui oled taliujuja ja võid keelumõrgi alt sisse sõita. Kiire leid ja geojuuniorig abiga ka kiire logimine... Aitäh peitjale siia kutsumast!
Sajune ilm oli kõik mugud Emajõe kallastelt eemale peletanud, seega saime kohe toimetama hakata. Esimese katse tegin mina ämblikmehe filmidest nähtut proovides. Päris lõpuni selliselt aga minna ei raatsinud. Hing kippus kangesti, aga taaskord ütles mõistusehääl, et äkki ikka ei tasuks seekord. Kogenenumal otsijal tekkis siis mõte abivahend meisterdada. Töö oli kiire ja viljakas. Aare näppus ja logitud. Tagasi panemine oli suurem katsumus. Idee oli muidugi enne võtmist olemas, aga teostus võttis natuke aega. Seni sai kätt proovitud kossusaalidest omandatud oskustega, mis olid üllatavalt hästi ka vahepeal audis olnud käe lihasmälus. Siiski ei paistnud, et see meetod päris õige tulemuse toob. Toimiv lahendus tuli nutikalt tütarlapselt, kes haaras tööriista enda kätte, võlus välja patsikummi ja natukese pusimisega sai aare oma koha peale tagasi.
Veel sellised aardeid palun :) Käed-jalad sügelevad, et saaks jälle ämblikmeest mängida. Suured tänud ägeda väljakutse eest!
Spetsiaalselt selle aarde jaoks olime võtnud sobiliku abivahendi kaasa. Õhtul ei saanud seal kuidagi löögile. Hommikul oli olukord õnneks palju parem. Tänud!
Hea kui geomobilis on abivahend võtta ja ahvipoiss lasi seda mööda ronida nagu päris ahv ja nii ta alla tuli. Tänud
Kuna olime siin juba mitu korda käinud siis oli tahtmine sellele aardele joon alla tõmmata.
Ma tahan ikka uskuda mida inimesed räägivad ja lihtsalt usungi. Sain taas petta. Nimelt minu vaatenurgast oli mul Taneliga kokkulepe, et, kui ta aega saab, siis ta tuleb ja näitab ette mismoodi see aare kätte saadakse. Tegelikult aga tuli ta seljakotitäis abivahenditega ja enne, kui arugi sain olid miskid köied mul keha ümber ja ma kusagil aarde juures kõlkumas. Sinna ma oleks võinud jäädagi, sest kuidas alla saab polnud mul aimugi ja Tanel üritas tuima järjekindlusega ühe ja sama lausega juhendada, millest ma kuidagi ei tahtnud aru saada. See oli päris naljakas ja raske oli selles naerus ja kuumuses end kokku võtta, keskenduda ja asine olla. Aga iga asi saab ükskord otsa ja mingi hetk saabus ka see arusaamine ja varsti said jalad taas maad puudutada. Selline ronimine on ikka väga võõras teema mulle ja tahaks saada korralikku instruktsiooni enne praktikat, kui tulevikus peaks veel midagi sarnast juhtuma. Aga Tanelile suur tänu abi, toetuse ja aja eest!
Aarde sain ilusti kätte. Maastik 4.5 hirmutas küll alguses ära, aga lõpuks võtsin julguse kokku ja asusin otsima. Ei olnudki nii jube kui arvasin.
Augustis 2018 käisime siin esimest korda. Siis jäi julgusest ja/või abivahenditest puudu. Täna oli see kõik olemas ja rohkemgi veel aga mida polnud, see oli aare. Tuleb veel tulla.
Muud ma ei oska öelda, kui et oeh. :D See mäng rikub veel mu une ära. Õnneks oli pime ja maapinda hästi ei näinud. Aitäh!
Käisin mitu korda sealt mööda ja eeldasin ka peidukohta, aga ei olnud motivatsiooni seda otsida. Seekord sai siis tehtud.
Kuidagi on kombeks saanud geopeitusega esmaspäeviti tegeleda ja nii läksime pumbajaama täna. Annal oli abivahend mingil põhjusel veel autos, seega oli lootust. Kohapeal juhtusime kokku geopeituritega Tšehhist, saigi siis sedasi, et väljamaised profesionaalsed geopeiturid ronisid ja tõid aarde Anna abivahendit kasutades alla. Üksiti teatasid nad, et Tartus on uus aare, mille nad juba leidnud ja seega suundusime meie uue aarde juurde ja nemad liikusid Codebreakeri juurde. Oli tore, tänud!
Erinevatel põhjustel on autos hetkel mu reisikaaslaseks kolmeosaline redel. Hea võimalus kasutada seda erinevatesse logiraamatutesse nime kirjutamiseks. Mina saabusin esimesena, siis Heiki, siis tiim Tšehhist. Neil läks tuju väga heaks kui ma autost sobiva abivahendi välja tõmbasin. Nimede kirjapanek käis väga kiiresti. Saime neilt vihje uue Toomel asuva aarde kohta ja soovisime neile jõudu naaberaarde muukimisel. Tänud!
Ma turnisin ka, aga topsi sai kätte siiski Andrek.
Käisin ja itsitasin kuidas Andrek topsi taga otsis. Lõpuks taipas ikka õigest kohast ka vaadata. Mul oli nalja kui palju.
Aare sai leitud kiiresti, aga kättesaamiseks sai mõeldud omad nipid.
Appi, alguses ehmatas täitsa ära! Kuid kui mõtlema hakata oli aarde leidmine ja kättesaamine lihtne. Raskeks tegi selle meie jaoks mugude hulk, kuna oli ilus ilm ja nad käisid ujumas jms. Näitlemis oskus tuleb kasuks. Väga hästi tehtud aare, soovitan kõigile kellele meeldivad ekstreemsused. :D
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Priit leidis metsa alt abivahendi, mille abil sai aarde kätte ja logid kirja. Tänud peitjale.
Leitud. Ja esimene kord välismaa geopeiturit oma silmaga näha :)
Objektile jõudes tundus isegi tehtav, aga paraku istus jaama katusel mugu (nii me alguses arvasime), tegi seal selfisid, nautis vaadet ja ei olnud seda nägugi, et ta kuskile minema hakkaks. Vaatlesime siis veidi aega toda objekti jalad maas, kui mugu järsku inglise keeles küsis et ega me siin geopeitusega ei tegele. Selgus, et mugu näol oli tegu Tartus resideeruva IT üliõpilasest tšehhi geopeitur Lukasega, kellel aarde asukoht veel tuvastamata oli. Ütlesime siis talle kus tops oli ja noormees pakkus ennast kohe lahkesti ronima, Madar tahtis topsi kangesti ise kätte saada ja nii nad Madisega koostöös selle alla toimetasid. Et Lukas jätkuvalt pakkus, et ta võib ronida, siis topsi tagasiviimise rolli sai tema endale. Tänud peitjale!
Väikse luuramise peale sai selgeks, et tops hetkel kättesaadav ka ilma rippasendis aardele lähenemata. Paar abivahendit kaasa ja aardega asjatamine läks "jalad maas" korda. Lisasin pungil täis logirullile lisalehe. Tänud peitjale.
Kui siia j6udsin siis sain ka aru et s6udebaasi ja ronimise all oli tegelikult m6eldud hoopis siinset asjandust. Sellep jäigi eelmise juures arusaamatuks mida Kaupo m6tles selle all et isegi tema ronis selle l6dvalt ära ;) Jällegi pidin pisut ootama et publikust vabaneda. Väikesed j6u ja ilunumbrid ning saingi nime kirjutamise kallale asuda. See aare mulle täitsa meeldis. Tänud peitjale ;)
Ei juhtu just igapäev, et pakutakse koos abivahendiga transporti topsi juurde. Tänud kaaslastele ja peitjale.
Leitud. Meesosapool sai ronida kõvasti (saab kenasti ilma redelita hakkama). Logiraamat täis. Ekstreemne ja huvitav peidukas.
Jätkame mitteleidudega. Teel naaber aarde juurde ja sealt tagasi nägime jälle joodikuid, lisaks veel sõudjaid, paljalt päevitajaid ja rannas ujujaid. Imeline oktoobri keskpaik. Aarde asukohta kahtlustasime aga kätte ei saanud.
Kunagi kõndisin siit Martiniga mööda ning jäi mulje, et ronimine on ainult hulludele. Suur oli imestus, kui Kerli selle ära tegi. Nüüd läksime kohale ja ronisin ise ära, sest redeliga pole veel kordagi Tartusse jõudnud. Eks oli pisut julgustust ka enne võetud. Võib väljastada sertifikaadi, et koormustaluvus on vähemalt 100kg.
Tuleb hakkata ise abivahendeid kaasas vedama. Kohapealne variant ei toiminud üldse ja isegi aaret ei suutnud tuvastada.
Abivahendiga oli lihtne nagu paadisõit Emajõel.. Logiraamat täis.Tänud peitjale!
Olime pikka aega arvamusel, et seda aaret me küll otsima ei tule. Käisime siit eile mööda ja tuvastasime, et aare pole sugugi lohemadude poolt imehästi valvatud. Tänaseks varustasime end vajalike vidinatega ja nii saimegi kohe ühe aarde võrra rikkamateks. Täname.
Esimesel korral sai veidi ronitud ja aarde asukoht tuvastatud, nüüd, abivahendiga varustatult naasnuna saime ka edukalt logitud. Herilasi ei kohanud, aitäh!
Logide ja raskusastme järgi arvasin, et on midagi hullemat. Phantomi aare ka ju ikkagi :) Tegelt Erts kiirelt tuvastas koha, mina hakkasin tööle ja umbes kahe minuti pärast ta logitud oligi. Tänud
Käisime nentimas, et endiselt on aare seal, kus ta oli talvel. Väga tore! Ükskord kirjutame sinna logi ka. Ükskord.
Cärolyn tegi paar ilusat turnimisharjutust aga siis sai julgus otsa ja peas hakkas tal ilmselt häirekell tööle. Piirdusime siis sellega, et tegelikult me ju leidsime, lihtsalt nime veel kirja ei pannud ;)
Triibulised ja eriti üles köetud valvurid on aardes koha sisse võtnud, ehk on mõistlik paariks-kolmeks kuuks aare kättesaamatuks muuta?
Logide põhjal ootasin mingit hirmkõrget telemasti, häh, selline agregaat siis. Supsti otsa, aga kus siis aardetops end peidab? Kas seal, kus codebreaker'ist päris triibulised mehed end sisse on seadnud? Jah, just seal. Aarde maastiku raskusaste tõusis kohe altpoolt märgitud hinnet ülespoole märgitud hinnet. Iga liigutus agregaadil võimendus läbi metallkonstruktsiooni vibratsiooniks, mis tüüpidele kohe üldse ei sobinud. Seega loobusin ja läksin illegaalsema ja lihtsama vastupanu teed ning sain logi kirja ilma tegelasi kurjaks ajamata.
Parkisime kiirabi eemale ja suundusime nulli. Kolasin erinevatel tasanditel ja midagi silma ei jäänud, tekkisid aga kõhklused ja kahtlused. Tõime selle kahtluse kinnitamiseks taskulambi ja nii oligi... taskulamp peitu ja abikas välja. A oli murdumas, kui mina hirmust värisedes tigedikke poole ronisin, sest mis seal salata, taskulambivihk oli paljastanud herilaste pesa otse aarde taga. Hinge kinni pidades ronisin aardeni, haarasin selle ja logisin kindlalt maapinnal. Edasi mõtlesin end Puhhiks ja liuglesin aare käes nulli suunas. Kiirelt kiirabisse peitu, lisaauke ei õnnestunud saada...veel ;). Peitjat teavitatud raskusastme tõusmisest.
Harleyquinn küll keelas, aga no nii hull see nüüd ka pole. Ütleme siis, et tsutsakas XD. Aitäh!
No täiesti hulljulgete aare. Jokker6 ronis ja mina higistasin ja närvitsesin all. Kaks mööduvat jooksjat vaatasid üllatunult meid ja siis eestlaslikult oma nina ette, et sekkuma ei peaks, kui asi hapu on. Tegelikult oli kõik muidugi kena, aga minusugune argpüks jääkski tiirutama seal all, kui mul julgemaid seltsimehi poleks. Aitäh!
Lõppkokkuvõttes pole ju vahet, kus sa peesitad, palja tilliga põõsastes või kuskil konstruktsiooni otsas. Ja mõlemat tehti täna täitsa usinasti. Tagantjärele tark olles võinuks ju ka ennast talisuplejaks kuulutada ja märgi alt sisse sõita, aga siis jäänuks jupike nalja olemata ja tagantjärgitarkus on meil teatavasti täppisteadus kah. Ühesõnaga, Kaur sai jupikese lesida ja laevatäis rahvast pidi otsustama, kumba sorti peesitajaid vahtida. Tänud, lõbus oli.
Näitasin Kristjanile Sõudebaasi aaret, mille alles hiljuti leidnud olin ning mainisin, et siinsamas lähedal veel üks, kuhu pole olnud mahti minna. Ratastega olles polnud enam mingeid vabandusi. Logide põhjal tundus turvaline minna sõbraga, kuid sõber oli mu kõrval täpselt niikaua kui selgus, et on vaja kuskile ronida, siis sõbrast sai sõbranna. Ega ma ka mingi papist tüdruk pole, leidsin kotist külmematest aegadest jäänud kindad ja sai veidi aega lapsepõlves tagasi oldud. "Sõbrannal" oli au aare peidukasse tagasi panna, sai hakkama küll. Oli vahva kogemus, aitäh! :)
Käisime sõpradele mõndasid toredaid Tartu aardeid näitamas, muuhulgas tahtsime tutvustada Pumbajaama ja meie soovi seda millalgi võtta. Krapsti oli linnariietes geomugu aarde juures, topsik geotiimi käes ja juba tagasi enda pesas. Huvitav kas ta Preimani purde ja Tiksoja sama krapsakalt ilma igasuguse ettevalmistuseta ära tooks... Peab proovima.
Maastikule tuli minna ilma abivahendita. Pilte sellest ettevõtmisest laiemale avalikkusele näidata ei kannata. Maastik jäi terveks, aare leitud ja ühe soojaga tagasi pandud. Käed külmusid ära. Profit
Lähedusest leitud abivahendiga sain logi kirja. Tagasipanek vajas juba veidi rohkem aretamist, aga peale väikeseid pingutusi õnnestus ka see. Aitüma!
Leitud ammu ja nüüd ka kätte saadud tänu uuele geovahendile.
Tänud!
Kood edukalt murtud, mainisin sõbrale siinsest objektist möödudes nagu muuseas, et siin on muide ka aare. Nägin päris head muiet näol, millele järgnes siiras küsimus, ega sa sinna ju ometi ei roni.. Muidugi ronin. Võib-olla mul jäi midagi tähele panemata, aga minu jaoks raskusaste küll oluliselt väiksem. Ilmselt, näiteks Xdreamil, palju hullemates kohtades käimise järel tundus käkitegu. Kiirelt käidud-logitud. Peitjale tänud põhjuse eest veidra objekti otsa ronimiseks.
Seda aaret on varasemalt mitu korda luuramas käidud. Tulemused: olemasolev abivahend kasutuks tunnistatud ning kaaslane keeldunud nii ronimast kui ka geomobiili katusele lubamast. Tänasel poeskäigul avastasin korvist ühtäkki mingi imeliku vidina. Minu küsimusele, et milleks see, sain vastuseks, et pumbajaama ja ilmselt veel nii mõnegi sarnase üllitise jaoks. Muidugi pidime siis täna veel päeva lõpuks siia uut abilist katsetama tulema. Kohe selgus ka, et sellest abivahendist üksi jääb väheks. Natukese nuputamise peale jõudis kohale, et meil on ju muu abivahend ka. Need kaks pluss kaaslasne moodustasid täiesti toimiva kombinatsiooni aarde hankimiseks ja ilusti oma kohale tagasipanekuks. Mina ei suutnud muidugi naeru pidama saada, sest kogu see värk tundus tõsiselt ebanormaalne tegevus olevat. Läheduses oli ka üks talisupleja, aga temal oli ilmselgelt oma asjadega piisavalt tegemist. Igatahes sellest aardest mingit saagat välja kujuneda ei jõudnud. Aitäh peitjale!
Korra olin siin juba mitte-leidmas, sest mida oligi siit oodata kõrgete kontsade ja lühikese kleidiga. Lubasin tulla tagasi oma autoga, tulingi.
Ja veel varustatult. Üks tume asi oli numbriga 1609, ma ise kannan numbrit 1520, Polekala hobist sain idee numbriks 1850. Vabalt sai jupats kätte Aitäh väljakutse eest!, tehtud!
Kui nii lips kätte sain, siis olin 100 prossa kindel, et seekord ka tagasi kuid tutkit see toimis. Aardetops jäi kiikuma ja siis ma tegin vea, läksin lolli aruga kohendama ja siis läkski asi tuksi, sest aare kargas mu esiklaasile. Hetk hiljem selgus tõsiasi, et üks osa aardest on ka eraldanud. Ei hakanud oma väikest peakest selle pseuduprobla pärast vaevama, viisin aarde omanikule ja hiljem viisime ilusti tagasi. See oli mul täesti uutmoodi logimine.
Aimu oli, mis siin ootamas, sest olin sellest turnimisest juba varemkäinute pilte näinud. Tundus põnev :) Aga . . ise ma sinna küll ei roni, no vähemalt mitte talvevarustuses. Aga et ei kunagi, tont seda teab, olen ennegi avastanud end kohtadest kuhu pole olnud plaanis minna :) Nüüd oli nii, et logiraamatust puudusid vaid Marise [puutetundlik], Marianni ja minu nimi. Teised olid siin juba varem käinud ja oma trikke sooritanud. Merilinil ilmselt kripeldas, et tema polegi veel siin agregaadil turnida saanud ja kribinal-krabinal suundus ronima. Seekord siis tema abil said ka meie nimed sellesse raamatusse peitja valvsa silma all.
260
Üllataval kombel oli Merilin täitsa ise valmis orbiidile lendama ja nii jäi üle vaid kaasa elada. Lisaks meie seltskonnale tuli pealtvaatajaks ka lapsekäruga naine, kes kohe telefoni haaras. Ei tea, kas varsti Merilin uudistes või youtubes? Aitäh ronijale ja peitjale!
Mina ei tea, Merilini aitasime nüüd küll vist kohalikku lehte :D. Või no, mingi käruga tädi igatahes hakkas lähemale jõudes tema tegevust telefoniga jäädvustama, küsima päris siiski ei tulnud, miks üks kuuene seltskond suure kaasaelamisega pealt vaatab seda, kuhu grupi seitsmes keset päeva on pidanud vajalikuks ronida ja siis seal ennastunustavalt kõõlub… :D. Väga uskumatu kunagise otstarbega objekt leitud Phantomil peidukaks, mu meelest juba selle eest silte väärt värk :). Ja paistab, et Tartu on tõepoolest heade mõtete linn olnud juba ammust ajast, ma küll ei tea, et kusagil mujal Eestis (või maailmas) sellist pumbajaama üleüldse näha oleks…
Võtsin spetsiaalselt selle aarde jaoks redeli kaasa. Tuhkagi sellest ainult kasu oli. Ohutum variant oli turnida nii nagu peab. Käed värisesid igatahes nii palju, et logiraamat suundus gravitatsiooni toel Merilini kätte. Pärast kindlal maapinnal oli hea tunne. Aitäh!
Järgmine päev nägin ära ka kuidas kaaslane aarde juures ära käib.
Haarasin Siimu kaasa, et koju sõita ja kuna Pumbajaam oli tee ääres ja kõrge maastiku numbriga, siis rääkisin Siimu pehmeks, et asi üle vaadata. Kättesaamiseks sai kasutatud üht abivahendit, tagasipanekuks teist. Minul rõõmu kui palju, et asi tehtud sai. Ühtegi talisuplejat me ei kohanud ja mugud saabusid umbes minut pärast välitööde lõppemist. Tartu oli täna mulle õnnelik paik, oleks pidanud vist Preimani purret või Tiksoja ka proovima ;)
Aitäh!
Logisid lugedes varustasime ka endid siia tulles abivahendiga, aga selgus et tugevamatel (loe-liiga lühikestel, et isegi abivahendiga aardeni ulatuda) ei ole seda vajagi. Aare käes ja paar ilusat pilt perealbumisse ka juures. Tänud peitjale!
Oma tegevuse selgitamiseks arvukatele möödakäijatele pidi mitmeid ettekäändeid leidma, kuid lõpuks sai siiski edukalt logitud. Täname!
Möödakäijad uurisid, kas redelilt näeb paremini päikest. Seda ilmselt ka, miks mitte. Ja ei oleks arvanudki, et talisuplemine nii populaarne on. Aitäh.
Natuke nutti ja käes. :) Au Karuonule ja Mikile. Vahva teostus, aitäh!
TK9 juures kogemata kohtunud, saime teada, et selles kärssanud siduriga autos on ka üks redel ning suutsime seltskonna endaga kaasa meelitada. Olime siit pumbajaamast just poole tunni eest pika ninaga naasnud. Ei lasknud end kõrvalolevatest talisuplejatest suurt segada ning saatsime miki orbiidile. Ainus, kellel aare juba leitud, eksole. :) Logisime ning tagasi sai karuonu panna. Aitäh!
Õnneks oli meil hea abivahend Mihkli kujul kaasas, kes kohe kindad kätte tõmbas ja otsima ronis :) Üks nudistist talisupleja oli küll läheduses aga ta tegevus oli vast paljudele sama imelik kui selle aarde logimine, niiet vaevalt ta ka meid imelikult vaatas :D Tänud peitjale!
Saatsime Mihkli orbiidile ja ootasime all kuniks meile tünn ulatatakse. Logi kirja ning viskasin aarde Mihklile tagasi. Aitäh peitmast!
Mõnus hommikune sirutus Mihklile :D Nägime ka taliujujat - kuhu ta pärast ujumist läks, ei tea... Aitäh aarde eest!
Leitud isegi kergema vaevaga kui algul karta sai. Abivahendeid peale enda jäsemete ei kasutanud. Kergem turnimine oli. Maastik vast 3.5 minu hinnangul.
Olin varunud reisil oleva seltsimehe jaoks abivahendi kaasa ja kuna olime siin kandis, sai mindud vaatama, kas minu oma on ikka piisav. Oli ja sain nime logiraamatusse ning õnnelikult teekond jätkata. Tänud!
Ilmselgelt me olime "ülevarustatud", sest aare vupsas näpu vahele loetud sekunditega. Mulle meeldis.
Maastik tundub pisut ülehinnatud. Ilma abivahenditeta oleks huvitavam olnud :) Aitäh peitjale!
Päeval käisin luurel, et vaadata, mida see aare endast kujutab. Õhtupimeduses tulime tagasi ja inimtorni tehes õnnestus aare kätte saada ilma ronimata.
Algul tekkis küll kahtlus, et kas ... . Loovus viis sihile siiski.
Kasutasime loovat lähenemist ja panime nimed kirja. Oli meeleolukas.
Eile käisin kohapeal uurimas, proovisin ka oma ämblikmehe oskused, aga lateksikindad jäid koju, seega ei saanud kätte. Täna laenasin igaks juhuks köit, aga siis hakkas vihm ning mõtlesin et tahan ikka maale jääda. Võtsin mitte nii kompaaktset abivahendit ja sõitsin rattaga kohale. Seal sain viie sekundiga kätte ja minutiga sai aare tagasi korralikult pandud. TFTC!
Kui õige koht oli välja peilitud, oli aeg otsima asuda. Otsija vaist suunas pilgu esimesel korral kohe õigesse kohta. Nüüd oli vaja vaid käepärastest vahenditest käepikendus meisterdada. Logi kirjas - suurem sebimine seisis veel ees... Kuid inimtühi ümbrus lasi rahulikult toimetada ning isegi valjud naerupahvakud ei meelitanud kalamehi ligi. Tänud peitjale meeldejääva õhtu eest!!
Oh muidugi noored oravad kiitlevad siin, et maastiku raskusaste on ülehinnatud ja nii :o) Ma isiklikult jõudsin poolde masti, aga vertikaalsuuna lõppedes hakkasin mõtlema objekti kandevõime, enda kaalukategooria ning gravitatsiooni teemadel. Kujutluspilti kerkis küpse ploom. Mõttekäigu tulemusena omandasin mõneks minutiks hooldustöölise erivõimed ning ajasin mugavusabivahendi nulli. Selleks korraks kõlbas 5.0 raskusaste küll, võibolla kunagi kuiva ilmaga julgen öösel põhimõtte pärast 4.5 varianti katsetama tulla. Ilmselt palju alla selle ta minu jaoks pole ka. Aitäh.
Äsjasest mitteleiust on möödas napid tunnid. Naaseme leiulootuses. Kalamehi on vähem, üks sätib lahkuma - omapärane kandiline alumiiniumpaat Žiguli taga järelkärul. Veidi eemal kilkavad kaks noorsandi, suundudes ujuma - vt. logi kuupäeva. Kilgete vahel kostus lauseid nagu "Polegi nii külm" ja "Täitsa normaalne". Minu meelest ka, ujuge terviseks! Sel ajal on isegi korduvalt ujutud, ja mitte ainult aareteni ning tagasi :-D
Kui plats puhas, suundusin oma pärdikutööd tegema. Ära tegin, kuigi kuradi valus oli. Kehakaal ja kinnaste puudumine andis tunda. Tagasipanek oli veel valusam. Mõtlesin lausa korras, et kui nüüd käsi vihmast märjal metallil libisema peaks, siis pea alaspidi paaviani mängides ei tule kõikse puhtam tulem. Õnneks oli ihu vaimust tugevam ja midagi ei juhtunud. Lõpp hea, kõik hea - jälle üks 4.5 maastik paljakäsi tehtud. Nüüd võib minna õhtust veini nautima. Tartu linna eakad Vanemuises "Kolmanda Nooruse Päeval" informeeritud, geopeituse aarded leitud - mis sa hing veel ihkad (võib olla veel vaid Emajõe ja Codebreakeri leidmisi ;-)
Aitäh, Tanel, väikse proovilepaneku eest! Aare korras, evej.
Tulime linnariietes seda jupstükki kaema. Kaesime, tuvastasime tõenäolise peiduka, aga kuna kalamees oli vaateväljas, ei hakanud tsirkuse karu koerustükke tegema. Mõtlesin hoopis kaks erinevat moodust, kuidas seda õhtul ilma abivahenditeta uuesti leidma tulla. Aitäh vetevälja vaate eest! [lugeda Arnie häälega:] We'll be back! B)
Allan tõi kastanid tulest, teised olid niisama ilusad. Aitäh!
Nagu ikka, nullis auto, aga kedagi läheduses ei paistnud olevat. Kõikse kõrgem tipp sai Allanil vallutatud, meie pidasime niikaua hinge kinni.
Aitäh, aitäh!
Allan tegi põhitöö, meie turvasime. Tänud.
Tiimitööna saime topsiku kätte ja nimed kirja.Viimase lõpu võtsin enda peale,"kepsud" küll veidi värisesid all,aga ei midagi hullu.Tehtud! Tänud objekti tutvustamast!
Meie mitmeastmeline oli siin täiesti kasutu. Õnneks leidus Einaril kabasnikus üks vidin, mis aarde pesast välja ja siis jälle tagasi meelitas. Aitäh!
Sõitsime nulli ja mõtlesime, kas on mõtekas ronida auto katusele. Selle jätsime ikkagi ära ja Tõnu käis ämblikmeest mängimas. Aaret aga ei märganud ja olime tagasi alguses. Siis võtsime välja taskulambi, et uurida, kus see aare ennast siis varjab. Aga kuna päikesevalgus oli liialt pimestav, polnud lambist meie kõrguselt mingit kasu. Tõnu läks seepeale abivahendit otsima ja tuli peagi sobivaga tagasi. No nüüd saime peidukohta lähemalt valgustada ja aardetopsik jäigi silma. Sama abivahendiga sai topsik sealt alla logistatud. Nimed said kirja ja tagasipanek ei võtnud kaua aega. Kohapealse abivahendi ja oma traadiga oli aare esimesel katsel omal kohal tagasi. Täname!
Leitud härra ja proua Abikaasade ja Lodjakoja inimeste lahke abiga.
Jalutasime kohale ja veendusime, et ei saa kätte. Annikal tuli hea idee lähedal asuvast kohast abivahendit küsima minna. Seal aga polnud kedagi kohal, küll aga nägime sobivat abivahendit. Keelasin Annikal selle ilma loata minema vinnamise, nii et kiire guugeldus ja saime telefoninumbri, kust luba küsida. Lahkelt lubatigi võtta, ilma liigseid küsimusi esitamata. Tassisime abivahendi kohale ja no ikka ei saa kätte. Kamandasin siis kodus pühapäeva nautiva Härra Abikaasa ka appi. Seni kuni ootasime tema kohalejõudmist, tulid mugud ja parkisid nii nulli kui sai. Kirusime, aga midagi teha polnud. Õnneks mahtusime oma kaadervärgiga ka sinna, nii et kõik sõiduvahendid terveks jäid. Lõpuks üsna veidrate abivahendite ja abilise abil saime kätte. Täpselt siis, kui oma kaadervärgi püsti saime ja Annika sinna tippu, tulid nulli parkinud mugud ootamatult põõsast välja. Nad vaatasid suu ammuli meie pingutusi, ütlesime, et pole mõtet küsida midagi, mispeale nad lahkusid. Härra Abikaasa leidis, et ega me eriti normaalsed küll pole. Nõustusime ja tassisime oma abivahendi tagasi sinna, kust saime ja suundusime sõudebaasi aarde juurde :)
Ja oi, kui ägedaid pilte meie aardepüüdmisest on, aga kahjuks ei saa neid siia üles panna.
Öö varjus, kolmeastmelise redeliga ja käepärastest materjalidest krabajatega saime kätte ja kolm korda pikema ajaga ka tagasi.
Kui mul on vaja tavaelus aknaklaasipesuvedelikku autosse lisada, siis aitavad mind kõrged kontsad ja lühike kleit imehästi st ise pole kordagi käsi määrinud. Siin olid need vaid segavad asjad. Võtsin mõned riided vähemaks ja tegin iseseisvalt 2 katset. No nii ausat mitte-leidu pole ammu olnud.
Järgmisena näete seal minu autot, mitte küll uduste klaasidega aga muidu ma logi kirja ei saa.
Kõigepealt oleks aus ära mainida päev varem tehtud mitteleid, mille põhjuseks oli mu isa "Nii küll ei tohi" järgimine. Järgmisel hommikul tõusime kõik liiga vara, et minna enne niigi varast retsi rivistust, mille jaoks tuli kohal olla 7.15, aaret otsima. Kui ma õigesti mäletan olime 6.45 juba aarde juures. Mina ja Hendrik ratastega, mis lisas sellele veel oma twisti. Anete, kelle riided olid kõige sobilikumad, oli varsti kõrgustes. Kõrvalt vaadates oli küll tunne, et kohe kukub kõik kokku, aga ei kukkunud, mille üle on ainult väga hea meel. FTF läks kirja hommikuhämaruses. Aitäh meeldejääva ning kõige varasema leiu eest minu geoajaloos!