Tüüp: Sündmusaare Maakond / linn: Jõgevamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Geomäng on üks paras orienteerumine, orienteerumine metsades, padrikutes, võpsikutes, rabades, soodes. Kunagi ei tea ju kuhu välja jõuad!
Sarapiku Talu, Põltsamaa lähistel kutsub Sind ja su sõpru külastama 23 septembril, kella 12-18.00 Maisilabürinti. Sealt on alati kõik välja tulnud! Tutvu kodulehega, http://toretalu.eu/
2012 aastal laius põllul „Kikilipsuga Ilves“, 2013 oli seal „Eesti, made in China, 2014 aastal oli pildi pealkiri „Ei pea olema lind“, 2015 olid põllul „Jäljed“, 2016 Põltsamaa linna „Sünnipäevatort“.
2017 aastal on vähemalt 2 meetrit kõrge maisi sisse joonistatud Eesti Hümn. Sulle antakse kaart, Su ülesandeks on leida põllul asuvad kontroll-punktid. Liikuda tohib vaid mööda koridore, aega ei võeta, võistlust ei toimu, aega on sul piisavalt, võib teha kampas, ootan ära Teid kõiki. Mõte oli, et logi läheb kirja kui kõik 6 punkti on leitud, kuid tulge kohapeale, on kindlasti läbirääkimiste võimalus. Vaatame, kes on parem ärarääkija!
Mina olen käinud 5 aastat, aega on läinud tunnike. Põllul tohib süüa maisitõlvikuid. Tegevust jagub kohapeal nii suurtele kui väikestele, on nuputamisülesanded, puzzle, kivilabürint, mitmed osavusmängud. Vaata lisaks,http://manguasjamaa.eu/
Sul on vaja:
• 5 eurot sularaha, et osta rajakaart
• Kummikud, vihmariided olenevalt aastaajast
• Kompass, soovitatav
• Grillimismaterjal, rest on kohapeal
• Joogivett
Uskuge, see on lahe ja teistmoodi tegevus koos peredega, sõpradega. Kohapeal on Teile Üllatus, MTÜ poolt rahaline toetus, minu poolt teostus. Et Üllatust ikka jaguks, palun anda oma tulekust teada 20.septembriks.
Ootan Teid, Nuffi!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (6), soovitan (3), välimõistatus (1), lastesõbralik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7BMAD
Logiteadete statistika:
58 (90,6%)
6
7
0
0
1
53
Kokku: 125
Hei Geopeitur! Kui sulle meeldis Tore Talu Sarapiku, meil siis Maisilabürindi sündmus, siis on võimalus anda hääl imetoredale ettevõttele ja perele. Punkt 7, viimane rida. Mina hääletasin.
Sellel aastal on põllul Kass Nurr peidus!
Talvine sündmus võiks selline välja näha (pilt FB/Zakopane)
Labürindist saanud põld
maad nüüd katab Eesti muld.
Loomasöödaks läks me mais
kõhu täis sai iga veis.
Aasta pärast uus on pilt
käia tuleb mõni kilt.
Nüüd mu retsepti lugege
ja kohe vahvleid küpsetage,
siis vahvat päeva meenutage,
aare palun arhiveerige!
*4 muna
*1 klaas (200ml) suhkurt
*2 klaasi jahu
*1 klaas piima
*200 gr margariini
Vaadates terve nädal neid ägedaid pilte ja lahedaid logisid, sain aru, et kõigil põllul olijatel oli lõbus. Vaatasin ka enda nime kogiraamatus ja hakkaski kriipima. Mina ju tegin sobi ja tegelikult põllul ei käinud. Paar korda küll silkasin sinna aga ei leidnud ma midagi ega näinud eriti kedagi. Jubetud pikad read olid. Otsustasin, et mäng peab olema aus ja tulin täna tagasi.
Kui eelmine laupäev leekisin ringi suveriietes, hõlmad valla, siis täna oli karvajope, karvasaapad, tutimüts, kindad. Asusin kammima, rahvast oli murdu, naerdi, joosti, terve põld helendas ja sähvis, taevas oli kohati täisti valge. Droon kihutas taevas, see oli punane. Võtsin eesmärgi, et käin kõik read korralikult läbi. Vaevaliselt tulid punktid. Ometi olin olnud laupäev kaval ja välja peilinud vahepunktide asukohad, kuid Perenaine va sunnik, oli kõik ümber peitnud.
Mingist FTF ajast ei maksnud mul unistadagi, pea tund läks. Ma võiks ajada kõik selle paksude vammuste süüks aga tegelikult toimus Labürindi ÖÖ! Ma käisin kottpimedas, taskulambiga. Üks asi on päeval jalutada, teine asi on pimedas mütata, kõik sahmivad, lambid peegeldavad, keegi ei tea kust tuli ja kuhu peaks minema. Poisikesed ehmatavad sind pimedas, mõned täiskasvanudki kaovad ära, siis hõigutakse. Hästi lõbus oli, hoopis teistmoodi kui päeval, soovitan! Leidsin kõik, novot milline logi nüüd tuli.
Olen märkinud, et plaanin osaleda, aga seda, et käisin ja megalahe labürint oli, ei ole kuhugi märkinud. Küllap oli see veel see aeg, kui logid pilla palla olid. Aitäh labürindi eest siiski ja toidu eest ka! (Rääkimata sellest naljakast rattast.)
Osalesime ja jäime väga rahule!
Täname korraldajat ja pererahvast!
Labürindis ekslemine tundus nagu kindla peale hiiglama hea plaan. Pääse lunastatud, kogusime kokku muheda kamba ja asusime seiklema. Taktika õnnestus päris osavalt valida, nii olimegi üsna pea kõik kontrollpunktid üles leidnud ja labürindist pääsenud. Jätkuks otsisime teisest labürindist loomi, lahendasime nuputamisülesandeid ja uudistasime peoperenaise vahvlikuhja. Kui see kõik tehtud, otsustasime tiimitööd teiste aarete juures jätkata. Aitäh korraldamast-kutsumast!
Ausalt öeldes polnud plaani Eesti viimaste aastate rahvarohkeimal sündmusel osaledagi. Aga nagu plaanin osaleda logis teada andsin, teeb elu korrektuure. Vahel õnneks positiivseid. Nii me siis olimegi endalegi meeldivalt ootamatult neljapäevasel idatuuril. Neljapäeval ööbisime Võsu telkimisalal, reedel Mummassaare puhkealal ja pärast sündmust suundusime Hundissaare telkimisalale.
Mis ma siis plaanin osaleda logide järgi eest leida lootsin - eks ikka üle saja geopeituri, rahvarohkeima eestlaste osalusega sündmuse alates vähemalt 2011. aasta Geojaanist. Kella 16 paiku mööda aardeid kohale jõudes nägime ehk vaid paarikümmet. Säh sulle 122 osalejat, ei näinud, no ei näinud kahjuks.
Labürindi uksest astusime sisse koos Janariga. Andis ikka trampida ja värvilisi pliiatseid otsida. Algul ei saanud kuidagi minema. Õnneks olid korralikud "geo"rajad ees. Pärast sihitud jalutamist leidsime lõpuks siiski kõik vajaliku. Nüüd jäi pärast väljapääsu leidmist üle veel põõsaläbürindis loomi-linde taga ajada. See võttis märksa vähem aega ja juba võisime suunduda putkasse oma maiust lunastama. Kui sellegagi ühel pool, võisime ometigi geoseltskonda suunduda, lõpuks ometi. No ja seal me siis viimaseid riismeid sellest 122 kohalkäinust kohtasimegi. Meie kolmikule jagus ka viimane vahvel, mille Janariga ära jagasime, sest Marje keeldus seda suu sisse võtmast :P Vahvel mekkis hää, kujutan ette, kuidas lapsed seda kolme suupoolega mugisid ning lisa nõutamas käisid. Vaene Anneke, kes neid oma DJ-puldi taga aina vorpida sai.
Olime viimaste saabujate ja - nagu ikka - ka lahkujate seas. Lõpukingituseks saime hulga suuri kilekotte. Minusugusel prügikollil kuluvad need ikka sihipäraselt ära. Annele tuhat tänu hea idee, viimase viisaasta suurima kohalike mängijate arvuga sündmuse ja vahvli eest! Pagaritele tänud metsseavorstide eest! Ja nüüd lähme otsime RMK Hundissaare telkla üles, et suursündmust selge tähistaeva all tähistada. Hõissa-triahh!
99
Kolisin aardelogisid GC-st GP lehele üle ja avastasin, et see tore sündmus on logimata jäänud. Igatahes oli suurepärane sündmus ülimõnusa ilmaga. Käisin ka eelmisel aastal siin labürindis ja sellest oli vist kasu, sest punktid said kiirelt leitud. Sündmuse lemmikosa oli aga muidugi vahvlid! Aitäh!
Rohkem kui kuu aega hiljem peaaegu lumest seda logi kirjutades läheb süda taaskord soojaks: oli alles ilm, kõrge mais, vahvad geokaaslased, maitsvad vahvlid ja üdini armas organisaator Anne! Suur-suur aitäh! Järgmiste lahedate kohtumisteni!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Tore üritus oli, mitmeti erandlik mu meelest pealekauba (nt sündmust väisanud peiturseltskondade suure arvukuse, esmakordselt sündmusaardel osalevate mängijate protsendi ja oumaigaadmisilma pärast :D; lisaks veel see, et kokku ei tuldud nagu tavaliselt sündmuse alguseks olemiseks selle lõpuni, vaid käidi ürituselt läbi ühtlase pideva ringlusvoona). Hästi korraldatud, Anne! ;). Ja me ise polnud samuti siin täna mingid erandid: saabusime umbes tund peale algust ning lahkusime juba ca poolteist tundi hiljem. Põllus käisime oma tiirud muidugi ka ära, koos Priidu, Etheli ja Annabeliga; võtsime endid ahelikku, igaüks oma noodijoonele ja muudkui noppisime nii punkte. Ja vahepeal kohtusime ikka teiste mängijatega ka, nt natuke enne nende lõpetamist õnnestus taimede vahelt tabada Maris ja Mariann, samuti olid meiega samal ajal vahepunkte otsimas Kaido ja Diana koos lastega ning Marx-Mari kuid ülejäänud vastutulnutele ma nime-nägu taha ei saanudki, küllap siis olid meie uued mängijad… :).
Kui kõik vajalik rohelisest leitud ja üle vaadatud, suundusime platsile lobisema ja vahvleid krõbistama, no küll need viimased olid ikka head. Aitäh kokale-perenaisele, 200 vahvlit meile tervituseks valmis vehkida on ikka omaette kunsttükk :). Oli väga tore, aitäh veelkord Annele ja ootame sinu järgmisi põnevaid sündmusi. Ja siis kindlasti palun samasuguse ilmaga, see tänane oli ikka superlux mõnus, etem kui enamuses kogu suvel… :D.
Just sellel kuupäeval oli Pärnus motohooaja lõpetamine, aga vahvast ürtusest ei raatsinud ka kuidagi ilma jääda. Nii ma siis painutasin oma teekonda Tartust Pärnusse nii, et ka maisilabürint tee peale jäi. Ülesanne sai edukalt täidetud ja logi kirja, lausa esimesena. Enne äraminekut avastasin ühe isevärki logu jalgratta. Tegin sellega tiiru ja sain veel piletiraha ka tagasi. Väga äge koht. Suured tänud peitjale korraldamast ja kallistused ka!
Mis nii viga, kui idee mida oled ise plaaninud, teeb keegi teine perfektselt teoks. Maisipõld on ju paras katsumis, kujutaks põldu kordi suuremana ette, paneks taeva pilviseks ja ilma tuuliseks. GEPsu unustaks maha ja siis eksiks sinna põllule ära. Tuul krõbistaks maisitaimi ja pilk näeb vaid silmeees igalpool samu ülepea ulatuvaid taimevarsi. Kuskil siinsamas ähvardab justkui oht ja kuna pole aimugi kuhupoole suunduda, siis hirm aina kasvab ja kasvab, nii et ühel hetkel hakkadki paanikas kuhugi poole jooksma. Jah võimsa müstilise jõuga on tegelikult maisipõld. Laupäeval oli siin natuke lihtsam ja ilusam. Alailma kohtusime seal metsas toredate kaasmängijatega, kohati oli lausa raske ennast sundida labürindi läbimisele keskenduma. Liskas värvidele paberil korjasin põllult kaasa ka mõned suuremad tõlvikud, neid keedetuna ja ohtra võiga üleujutatuna on isegi sümboolne logimise kõrvale süüa. Rasv tilgub riietele ja kandub näppudelt arvutiklahvidele, nii et need juba kaunilt lägivad, nagu mahatilkunud õli märjal asfaldil. Tore oli näha energiast plahvatavat annet, mul tekkis mõte kas Sa vähemalt magada rahulikult suudad või tormad ja keksid ka siis rahutult ringi? Õnn oli kohata taas paljusid tuttavaid ja näha uusi inimesi, loodetavalt kinnistuvad Teie isikud edaspidistel üritustel meeltesse nagu praegused "vanad tuttavad", kahju et ei kohanud neid kes olid lahkunud, või siis saabusid peale meie lahkumist. Suured tänud Teile kõigile ilusa ürituse eest.
Osalesime oma esimesel sündmusaardel, jäime sellega väga rahule! Tänud vahvlite ja tee eest, uudistamist jagunuks veelgi kauemaks, aga kodused toimetused ootasid oma. Aitäh!
Maisipõllulabürindis polnud ma enne kunagi käinud, nii tundus selline ettevõtmine kohe põnev. Peaaegu alguseks jõudsime erinevatest suundadest kohale ja peale vastuvõtukallisid anti kohe kaart näppu ning suunati maisipõllule ja nagu imeväel oli tekkinud ühine meeskond. Nii me viiekesi noodiridadele hargnesime, samal ajal maisitõlvikuid järades ja ühe jalutuskorraga olid kõik kontrollpunktid leitud. Loomade otsimine madalamas labürindis osutus isegi raskemaks, aga kätte me need saime ja kommi ka. No ja siis juba boonuseks peitja küpsetatud magus vahvel ja mõnus piparmünditee.. ja oligi aeg uutele jahimaadele suunduda. Väga tore ja soe üritus oli, Tänud suured kutsumast!
Kui sündmusaare avaldati poleks osanud arvata, et kätte on jõudnud aeg esimeseks geosündmusel osalemiseks. Väga hea meel, et läks nii, et nüüd on põhjust sündmusele rõõmus nägu lisada. Suur aitäh kutsumast. Päev kujunes väga toredaks. Hommikul vara ma ülesse ei saanud. Und ikka jätkus ning Maisipõllu juurde sai jõutud kella 12-ks. Enne sain veel ühe aardeotsimise peatuse teha.
Kohapeal koos kaaslastega oli lausa lust labürindid läbida ja vajalikud postid ja kujud leida.
Hästi suured tänud! Väga tore üritus.
Ees ootasid järgmised toredad aardeleiud...
Päev algas juba kella 9,00se väljasõiduga,et ikka läbi aarete sündmusele jõuda.Enam vähem 12,00ks olime kohale laekunud ja suundusime kohe labürinti noodiridade vahele. Tiimitöö tulemusena saime punktid kiirelt kätte,sekka sai ka maisi nositud :) Põõsalabürindis peidus olnud loomad saime samuti kiirelt tuvastatud,tulemuste vastu saime talu perenaiselt preemiaks maiustusi. Veel mekkisime Anne valmistatud vahvleid ja teed ning oligi aeg geotuuriga edasi minna.
Aitäh toreda ja meeleoluka sündmuse eest ,väga lahe koht valitud.
Minu esimene sündmusaare. Kui kodule nii lähedal keegi korraldab, siis muidugi patt mitte osaleda. Aitäh! Järgmisel korral võtan vähem lapsi kaasa, äkki õnnestub rohkemate inimestega vestelda :)
Maisilabürindis ringikondamine oli veel palju ägedam, kui ma seda enne ette kujutasin. Ülesanne lahenes ka üsna kerge vaevaga.
Kuna Nuffi oli erakordselt ilusa ilma tellinud, siis loomulikult oli sel päeval tegemisi teisigi. Nii jõudsime paigale päeva viimases tunnis. Õnneks ei olnud põldu lukku pandud, niiet saime rahulikult jalutada, maisi nosida ning punkte otsida. See oli tegelikult kergem, kui arvasime. Tee peal ikka muretsesime, et ei tea, mis meist küll saab, pole meil ju kompassi üheski ning ei tea, kas me põllult üldse enne pimedat välja saamegi :) Tegelikult oli see ülesanne nigu kukepea.
Aga ega see ei jäänud viimaseks katsumuseks. Muidugi pani Nuffi ka meie Eestialased teadmised proovile. Ka see voor sai eeskujulikult läbitud ning saime oma (ühe viimasest kolmest) vahvli kätte! Peale selle ka sooja teed ning pagarite küpsetatud vorsti. Täisvärk ikka! Meie täname korraldustiimi ning taluperet!
Mina jõudsin mega üritusele alles viimaste seas. Valisin enne ürituse boonuse ehk käisin ütlesin peo perenaisele tere ja siis tormasin üksi maisipõllu poole. Õnneks oli hiliseid saabujaid veel ja poolel teel põllule jooksin kokku Paavao ja Marjega, kellega me siis põllul hargnesime ja punktid kokku korjasime. Sai ka veits maisiga maiustaud, aga peale seda kui olin juba kaks tõlvikut ära hekseldanud, lõpetasin selle tegevuse, kartuses, et äkki lööb veel põhja alt ära (pole kunagi toorest maisi söönud). Peale oma kommi välja teenimist, läksime siis rahvaga juttu ajama. Märkamatult sai kell 18.00 ja oligi aeg lahkumiseks. Kuna mina liikusin seltskonnas mingi hetk päälinna poole ja mu autos oli veel vaba ruumi, siis sain endale ka geokirstu kaasa. Nüüd siis aeg tasakesi kõigile üritustele end kirja panna, kus pole aega olnud kohale ilmuda ;) Suured tänud perenaisele ürituse eest ja selle eest et nii hea ilma tellisid.
Suur-suur tänu, Anne! Äge värk oli! Kõik oli viimase peal ja kiidusõnad on juba ka eelmiste poolt kirja pandud :D Järgmine aasta jälle, igatahes!
No muidugi ei jäta ma Annet rahule ju kui ta sellise sündmuse idee on juba välja käinud :) Ikka torgin takka, et asi unarusse ei vajuks :P Ja väga hea meel on, et seda tegin. Anne suutis supermõnusa ilmaga väga laheda sündmuse teha :) Koht oli lahe ja vahvlid maitsvad. Lastele meeldis ka kogu komplekt väga. Ma ise oleks muidugi tahtnud, et labürint vähe raskem oleks...noodijoonestik pole just kõige keerulisem asi...sirge joon ju :D Kõrval asuv väike põõsastega oli ses suhtes põnevam, et palju tupikuid ja pidi ikka edasitagasi jooksma :) Aga eks iga aasta olegi pilt erinev ja võibolla tort on tunduvalt keerulisem :) Aga tore oli ikkagi. Kauaks lobisema ei õnnestunud jääda seekord, kuna pidime tagasi linna jõudma sünnipäevale veel. Korraldajale suured tänud ja järgmiste kohtumisteni!
PS Anne pakutud RMK platsid sündmuste jaoks tunduvad ka väga mõnusad ;)
Õhtul tegin plaani, et teen enne üritusele jõudmist ida-poole ühe geotuuri ka. Uni kurivaim otsustas viie paiku hommikul ära minna... üles aga veel ajada ei tahtnud ning venitasin kuidagi poole kuueni ära. Seejärel pakkisin ennast autosse ja vurasin ida-poole. Tõlvikute juurde jõudsin kusagil kahe paiku. Platsil juba rahvast voogas ning ka nuffi punene jope vilksas pea kõikjal kuhu vaatama sattusin. Lunastasin konventeeritava eest kaarditüki, jäin nuffile ka kohe vahele ja silkasin maisipõllule. Kuna noodiridade otstest vaadates kohe midagi ei paistnud, siis oli selge, et piisab, kui noodid vaid läbi käin - strateegia viis üsna mõistliku aja ja teepikkusega sihile. Kõik vajalik leidus ühe tehtud ringi kestel. Peale seda siis tõmbasin kopsud vahvlilõhna täis ja läksin nagu jäljekoer õigesse paika. No ja seal juba oli tuttavaid nägusid ees ka. Pistsin ilmselt veidi rohkem vahvleid nahka kui mõeldud oli, aga no need kellel väiksest peast õdesid ja vendasid on olnud teavad põhimõtet - kas rohkem kui teised või äärmisel juhul samapalju kui teised. Ülejäänud kohapealsed atraktsioonid peale kiige tundusid liiga keerulised. Kuulasin veidi geojuttu, limpsisin vaikselt ühe tassi tulikuuma teed. Seepeale oli kellaseier juba korraliku spurdi teinud ning sättisin ennast jälle minekule. Annele tuhat tänu korraldamast ja kõik kes vahvlist ilma jäid (sh ka Anne ise) siis teadke, et patukott on täiesti olemas. No ja tegelikult on süüdi ka Anne, kes nii häid vahvleid tegi :).
Kniks ja aitäh!
Oleks omapäi ilma aardeta ka siia seiklema tulnud, aga nüüd oli põhjust natuke kaarti puhastada ja juttu puhuda ka teiste otsijatega.
Tore Talu oli üks igavesti tore talu. Tänud kutsumast! Ja no Anne vahvlid on lausa legend. Küll Sa, Anne, oled ikka üks usin tüdruk! Nüüd ma tean kui mul vahvli isu peale tuleb, kuhu poole pöörduda. :)
Nii vahva, et jällekord meile selline suurepärane täiesti teistmoodi üritus korraldati. Mulle tundub osavõtjate rekordina :) Suur tänu Annele! Ja milliste mõnusate krõbedate vahvlitega meid kostitati, mmmmmm.
Olen kõikide logidega ühel meelel.Lihtsalt Super.Suured tänud!!!
Viimase hetke otsused tasuvad alati ära ja kokkuvõttes kujunes väga tore väljasõit. Meiepoolne au ja kiitus nii maisi kasvatajale kui ka vahvli küpsetajale !
Jõudsime kohale 4 paiku õhtul, kui enamus oli ära käinud ja kõik vahvlid ära söönud. Aga sellest polnud lugu, sest maisipõllul oli väga huvitav. Midagi sellist oli varem vaid filmis nähtud. Kammisime rohkem kui tunni, kuni kõik punktid leidsime. Õigemini 5tk tulid lihtsalt, aga üks oli kavalalt peidetud ja selle kätte saamiseks läksime nö teisele ringile. Selgus, et olin esimesel läbimisel pea-aegu kõrval seisnud, aga märkamata edasi läinud. Aga lõbus oli igatahes. Tegime siis ka põõsastes tiiru ära, et ikka lubatud komm kätte saada, mis ka õnnestus.
Lõpuks läksime ja istusime ka viimastena piraadilaevale, togisime jalaga maas vedelevaid kuldmünte ja võtsime topsitäie autentset piraatide piparmünditeed. Jõudsime napilt, sest hetk hiljem läks teekannu sisu põõsa alla- olime ju viimased ja Anne kraamis juba asju kokku.
Oli tore üritus ja tänud siia kutsumast. Midagi sellist teeks teinegi kord!
Kohale jõudsin mõned minutid peale algust ning muretsesin, et olen isegi hilinenud ja tundsin nagu natuke piinlikkust, et nii hoolega korraldatud ja organiseeritud üritusele õigeks ajaks ei jõua nagu kõik muud asjad oleks olulisemad. Pärast selgus, et asjatu mure ning päev läbi tilkus rahvast tulla ja minna. Sündmus ise oli muidugi väga tore. Kohale jõudes hüppas mulle peitja/korraldaja kaela ning üritas surnuks kägistada ning mul õnnestus eluga pääseda vist ainult tänu sellele, et ostsin ta ära Annekese shokolaadiga. Järgmisena tutvustati mulle poni Mikit, kes oli kohal ammu enne mind ja üleüldse palju toredam ja sõbralikum, kui mina. Vastab tõele. Kui peitja minu peal viktoriini läbi viis, siis tuli välja, et ma ikka ei tea suurt midagi oma kalli kodumaa kohta. Aga selle ma sain talle ka tagasi teha. Edasine oli mõnus istumine vahvligrilli ümber, kuni tuli aeg edasi minna.
Aitäh!
Laupäeva hommik algas laiseldes ja kuna labürindi läbimiseks antud ajavahemik oli piisavalt pikk, siis väga ei kiirustanud. Kodust sai liikuma hakatud kl 2 paiku, aga suutsime Tartus nii kaua ringi kohmerdada, et kohale jõudes oli kell juba 5. Rabasime kiirelt kaardid ja asusime süstemaatiliselt maisi kammima. Esimest edasi-tagasi käiku lõpetades trehvasime Marje, Paavo ja Janariga. Meie olime kohanud korduvalt vaid ühte kontrollposti, neil oli just see ainukesena puudu. Ei läinud kaua, kui saime meiegi kõik numbrid värviliseks. Logima jõudsime viimastena, napilt mahtusime aja sisse :)
Tore koht, kuhu poleks võibolla muidu kunagi sattunud, kuigi kuulnud olen sellest mitmel aastal. Suur aitäh Annele! Väga vapper ettevõtmine :)
Ammu oli teada, et selle nädalavahetuse veedan Elva kandis ja nüüd tuli sündmus samale NV-le. Ökonoomsuse mõttes oli hea, aga geopeituse mõttes mitte, kahe NV-ga oleks palju rohkem aardeid jõudnud otsida. 15 septembril, kui mitu nädalat oli vihma sadanud ja paranemist polnud näha, ütlesin Annele, et telligu ilus ilm. Annel olevat juba tellitud. Ei osanud oodata, et sellise ilma tellisid. Kell 8 oli mõnus karge hommik. Alustasime varakult sõitu, et teel tund aega aartele kulutada. Täitsa edukalt läks, palju ei hilinenud ka. Ma ootasin, et labürint on keerulisem. Selline, mis kordinatsiooni sassi lööb ja pärast ei saa mõhkugi aru. Põõsalabürint oli keerukam aga tänu tähelepanelikele kaaslastele sai kujud kirja. Vahvlid olid head, aga varsti tuli lahkuda, et läbi Põltsamaa ja Tartu aarete Elvasse jõuda.
Siis kui Karin kell 3 hommikul koju jõudis, oli ta päris kindel, et õigeks ajaks kohale ei jõua. Sest vähemalt ühe hommiku nädalas võiks magada täpselt nii kaua kui vähegi sees on. Nojah. Kes mind rohkem teab, see teab, et mul arvatavasti on mingid zombi geenid sees ja üle 5 tunni ei oska magada. Seega hommikul kell 8 silmad lahti. Pakkisin siis asju, sõin ja võtsin hommikul rahulikult. Lõpuks kui autosse sain, näitas telefon, et kohale jõuan kell 12.20. Üllataval kombel ei tea telefoni kaart vist kiiruspiiranguid ja kohale jõudsin juba 12.04. Õnneks polnud midagi alanud. Sai alustatud ka ühe uue huvitava traditsiooniga, eks näis kui kauakse seda jätkub :D. Kohe algaski tegevus. Mina võtsin kohe Tanelile sappa. Või võttis tema minule sappa? No ei mäleta. Aga igatahes said kaks matemaatikut kokku, panid oma ratsionaal-loogilise mõistuse tööle ja said esimestena labürindis vajaliku tehtud. Ka teise labürindiga saime kiiresti hakkama. Seega läks kirja FTF. Natuke sai veel oldud seltskonnas ja kui selgus, et kamp läheb vales suunas, võtsin teekonna tagasi, et jätkata oma geotuuri põhja pool. Tänan Annet nii toreda ürituse eest. Muide lobisen ühe saladuse välja - Suutsin Tanelile ühe uue aarde idee pähe istutada, loodan, et ta teeb selle ära. Seega jätke meelde kõik, mida nägite ja kogesite.
Supertore päev oli. Seni olen kõikidele sündmustele rattaga saabunud ja et traditsiooni mitte murda, ei jäänud mu kaherattaline ka seekord koju. Hommikul tõi rong Jõgevale ja sealt hakkasin siis vaikselt labürindi poole veerema, noppides ühtlasi ka mõned aarded ära. Päike paistis, tee oli hea, vastutuult praktiliselt polnud – ühesõnaga ratas ise sõitis, ma väntama ei pidanudki. Kohale jõudsin millalgi peale ühte, sain kaardi, Nuffilt kalli ja sukeldusin labürinti, Annabel julgestuseks kaasas. Olin labürinti minemist pisut peljanud, aga maisipõld osutus ootamatult õhuliseks ning hirm sinna kinnijäämise ees osutus alusetuks. Strateegiat ei jõudnud veel välja mõelda, kui Annabel juba ilma kaardita ees minema lippas, mul ei jäänud muud üle kui talle järgneda. Kui umbes pooled kontrollpunktid olid leitud, kohtusime Karliga. Haarasime ta endale kampa ja kolmekesi suutsime viimased punktid juba palju kergemalt alistada. Kommikausi ees loomanimesid ette vuristades tundsin end natuke süüdi, sest, nojah... Karl juba rääkis meid sisse :)
Anne, sa korraldasid väga vahva ürituse, isegi ilmataadi suutsid ära võluda. Kõik hea oli olemas. Aitäh! :)
Rõõmus korraldaja Anne kallistatud, siirdusime maisipõllule, noodiread käidud, viis kuuest käes.. korraks jäime nõutuks, kas uuesti vaja läbi käia? Õnneks saime aru, kus olime hooletult käinud ja viimane punkt tuli ruttu. Põõsas oli käkitegu, kuigi arvasime, et "nipikas", kuna ülesanne oli loomi leida..aga kohtunikule sobis ka viiendaks pakutud lind. Auhind käes, sai veel kivilabürint edukalt läbitud ja maitsvad vahvlid oli parim preemia! Tore oli! Tänud suured Annele! Lehvitasime ja edasi jätkus meil veel tore geopäev ümbruskonnas.
Siia jõudsime hilja. Meie pere üks tiim oli juba jalga lasknud, teisel saime veel sabast kinni. Annel ka suur mure, vahvlid otsas, kolm viimast veel järgi. Aga pole muret, meie ju ise pagarid. Natuke vorstimaitselised need said, aga läksid kaubaks küll. Teel siia nägime Roosna-Allikul ka ühte maisipõllu sissepääsu, kus paar tüdrukut ootas seiklejaid. Vist olid konkurendid. Aga Annele suur tänu, kes meelitas siia üle saja peituri.
Aitäh, Nuffi-Anneke! Lugesin osa logisid läbi ja olen kõigi kiitustega nõus ...ja et ilmataat soosis kena üritust!
Aärasõit Tartust venis ja venis ja kohale jõudsime alles kella neljaks. Tervituskallistus Nuffiga ja just enne labürinti sukeldumist saime omale seltsi Kleone ja Hendriko. Kammisime süstemaatiliselt noodistikku. Väiksemad tegelased kippusid ära kaduma. Neljajalgne tuli vile peale tagasi, kahejalgne mängis meiega peitust. Lõpuks olid punktid leitud ja väikemeeski ilmus välja. Võtame omaks, et vahepeal oli põõsaslabürindis võimalik leida kuuendana ka üks boonusloom.
Auhinnad käes, läksime geopeitureid otsima. Anne oli kindel, et külalisi peab üle saja olema, sest vahvlikast oli ootamatult kiiresti tühjaks saanud. Kleone ja Newton jagasid vennalikut vahvlit. Tänud ka maitsvate vorstikeste eest. Ja eriline tänu Annele ägeda ürituse eest. Ka ilm oli meie poolel.
Esialgu lapsed väga vaimustunud ei olnud sellest maisipõllumõttest, aga ma ei andnud alla ja autosse nad kobisid. Kohapeal enam mingit viginat ei olnud, seal oli lahe. Meeldis nii maisipõllul, kui ka hoovis....vahvlitest rääkimata. Ämblik muidugi ekstranunnu :) Moona seda viimast arvamust ei jaga, tema tähelepanu kuulus ponile, jänestele ja muidugi Sylli koertele.
Aitäh, Anne!
Maisilabürindi üritusest teavitas mind Karin juba enne, kui see avaldati ja tema kutse peale tekkis mul huvi seal osaleda. Seega, kui Anne ürituse tekitas, olin kohe alguses päris kindel, et osalen. Vahepeal hakkas küll igasugu kaikaid kodaratesse saabuma erinevate põnevate ürituste näol, mis loomulikult kõik justnimelt samal ajal aset leidsid, kuid siiski jäin endale kindlaks.
Kohale jõudsin 12.08 ning täpselt selleks ajaks, kui esimene suurem meeskond labürinti vallutama ruttas. Olin olnud kaval ja meelitanud kaasa Martti, kes on ju vana orienteeruja ning tema sabas jalutades ilmusid ristid kaardile nõiaväel. Loomaülesande lahendamiseks aga istusin kenasti keset labürinti maha ning lasin noortel kümneaastastel omale info kätte toimetada.
Peale seda sai juba Anne vahvleid maitsma minna, ning kõik uhked pealinnadki ära külastada. Kuna üks koht, kuhu meid oodati oli just Kuressaare, siis sellest ka väike fotojäädvustus.
Maisilabürint ise aga meeldis lastele niivõrd, et otsustasime külastada ka Roosna-Allikul asuvat labürinti. Oli teine isegi lahedam, kuidagi kõrgem ja tihedam. Seega tekkis klaustro ka ägedamalt :)
Tänud Anne, vahvlite ja ürituse eest!
Tänu Juta ärgitusele ma siia oma esimesele geosündmusele üldse tulin. Mõtlesin, et vaatan asja üle. Väga lahe üritus: sai näha näost näkku teisi metsas müttajaid ja ka neid müttajaid, kelle nägu oli tuttav aga mitte geo radadelt, üllatus, üllatus. Maisilabürint oli iseenesest lihtne, kuna kaardiga sinasõber juba paarkümmend aastat. Igatahes said kõik ülesanded lahendatud ja ka nimi logiraamatusse kirja. Suured tänud sellise vahva ürituse korraldajale ja loomulikult Tore talu oli tõesti tore. Aitäh.
Mul ei olnud tegelikult üldse plaani minna maisipõllule ekslema, kuid enne kui ma jõudsin reageerida, ostis Vaiki mulle juba maisipileti ja ma pidin ikka põllule ronima. Tegelikult oli kõik muidugi väga lihtne. Võtsin kaardi ette ja suht kiirelt sai selgeks, et täpikesed pildil tähistavadki vajalikke punkte. Vaiki suureks meelehärmiks asusin ma väga süstemaatiliselt põldu läbi käima ning punktid tulid robinal. Vaiki oleks eelistanud muidugi sihitut ringijooksmist, kuid ma arvasin, et ta võib seda teha siis kui ma olen põllult välja saanud.
Põõsalabürint oli märksa keerulisem, kuna kaarti polnud, lisaks ei olnud mul aimugi, mida otsida. Seega käisin ma ringi kikkiskõrvul ja sain niimoodi 3 looma teada. :P Kahte nägin isegi. Õnneks Vaiki mängis ausamat mängu, seega mul polnud erilisi südametunnistuspiinu minna maiustustekorvist endale süüa valima.
Nuffi oli shokis, et ma põllul käisin ning ilmselt oli ta üsna pettunud, et ei saanud mind panna vahvleid küpsetama või küsimustele vastama. Tuleb tunnistada, et maisipõld on iga kell etem kui nuffi keerulised küsimused.
Lõpus kaotasin Vaiki ära ja läksin teda otsima. Kui ma ta kiviringist leidsin, otsustasime juba ka lahkuda, et veel mõningaid teelejäävaid aardeid skoorida.
Tänud korraldamast. Ainulaadne üritus.
Kui endid sündmusele registreerisin, lootsin Tartust startida 12 kuid ette jäi veel Motoshow ja nii me kell 2 stardi saime. Plaan oli veel mõned Tallinn-Tartu maante lähedusse jäävad leidmata aarded üles leida: 3 leidu ja 1 mitteleid. Lõppkokkuvõttes kell 4 olime kohal.
Parklas ruumi jätkus vabalt. Seal sain Reino ja Newtoniga kokku, kes just tahtsid labürinti sukelduda. Ühildasime jõud ja süstemaatiline lähenemine tõi värvid ringidesse. Henriko vaatas veidi ringi ja hakkas maisi ridade vahel ringi jooksma kuid tuli alati tagasi. Esimeselt ringilt naastes tuli korraldaja olukorda kaema, tervitasime teda ja Anne lahkus uusi mängijaid tervitama. Koos Annega lahkus ka Henriko. Kui olime labürindti lõpetamas kakkas Reinole silma Henriko oraanž jope, mis vilksatas siin ja sealpool maisi ridade vahel. Tuli välja, et poiss ikkagi ei väljunud maisist vaid peitis end ja lõpuks hakkas meid otsima. Vähemalt ei pidanud hiljem teda otsima hakata.
Põõsa labürint oli samuti huvitav. Esialgu ei suutnud sissepääsu leida ja sobiga pooleks saime sisse ning kolm esimest looma teada ehk ühe looma ja kahe looma asukoha. Kaks pidime ise leidma ja leidsimegi. Ei mäleta, kes see oli kuid keegi leidis labürindist uuenda looma, kes kogu aeg oli meil silme all.
Anne küpsetatud 200-st vahvlist oli õhtuks järgi ainult 3. Kuna Henriko ei arvanud vahvlist mitte midagist siis tegime selle Newtoniga pooleks. Lobisesime veidi ja sõime Einari grillitud vorstikesi, no lihtsalt suurepärased. Ootsaime viimased mängijad ära ja asusime kodu poole teele. Teel koju tabasime iksid Kollase põka juurest teolt. Aitäh.
See oli lahe üritus. Olin enne vaid kuulnud maisipõllul orienteerumisest, mis tundus natuke hirmuäratav. Kohale jõudes polnudki midagi hullu. Päris tore oli. Erit kambakesi koos. Anne tänud lahedalt korraldatud ürituse eest ja muidugi nende vahvlite eest ka, millega sa nii palju vaeva olid näinud.
Põllul läks kiirelt ja joogivett ei olnudki vaja. Põõsastest tungisime kah kuidagi läbi. Siis oli kohustuslik osa läbi ja sai keskenduda niisama hängimisele. Oli tõesti tore talu. Geotuttavaid oli ka huvitav kohata. Kiitus Nufile, kes päev läbi külalisi vastu võttis ja isegi minult viktoriiniküsimusi pinnis. Tänud ürituse ja ilusa ilma eest.
USKUMATULT tore päev oli, esiteks ilmataat oli üritusele oma õla alla pannud. Meile oli see 111 aare ja esimene sündmusaare! Parklasse saabudes ja ürituse korraldaja nuffi-ga kalli tehes tundus mulle juba korra, et kuskil olen ma teda näinud??? Küsisin veel Ene käest, et vääga tuttav inimene aga hetkel nii see siis jäi mulle kummitama...
Maisipõllul läksime kambataktikaga peale ja võtsime järjest noodijooned läbi, mitu tiiru tegime päris ja lõpuks oli kõik käes ka. Maisisöömine ei maitsend, mulle vähemasti mitte. Loomad leidsime ka üles ja maiustusi saime ka, aitähhid.
Käisime läbi ka geopeiturite seltskonna nurgakesest, logi kirja ja pidime juba lahkuma kui nuffi mööda kihutas, otsustasime tänada kena ürituse eest ja siis saabus ürituse üllatusmoment kui nuffi küsis, et vaata mulle korralikult otsa kas sa siis mind ära ei tunne :)
Tõeline äratundmise rõõm saabus, ei ole võimalik, meie lapsepõlve naabritüdruk kellega on nii mõnedki mängud koos mängitud.
Aitäh ANNE veelkord, oli kena üritus ja me lubame, et otsime ka Järvamaa aardeid :) kes teab võibolla kohtume veel georadadel, muideks Sa oled 7-s geopeitur hetke 2042 hulgast, keda ma nime ja nägupidi tunnen :) (Mulle lihtsalt numbrid meeldivad)
Väga lahe üritus, kõige lahedam oli maisilabürint. See oli nii lahe, et käisin lausa kaks korda. Sai ka kõik linnad läbi käidud. Aitäh Nuffi laheda ürituse eest.
Tulime aegsasti kohale. Sai ju lubatud ning sündmuste kirst ja logiraamat olid meie käes. Tänu pouslakile ei olnud ma ise roolimiseks võimeline. Dix vajas sõidukogemust. Ilmataat oli kinkinud kena päeva tuulutamiseks, see tuli ära kasutada. Maisilabürinti sukeldudes oli ka mõte kõik noodid läbi käia, kuid sellist kribu jälgida oli üsna keeruline. Käisime hoopis tiimis kolmel rajal korraga. Kõige kauem otsisime 4 punkti. 1,3,ja 5 kohtasime hulga tihedamini sealjuures. Aitäh maitsvate vahvlite eest.
Tänud Nuffile ürituse korraldamise ja väga toreda päeva eest!
Saime lõpuks osasid "kasutajanimesid" ka inimestena kohata :)
Jõudsime kenasti kohale ja nägime parklas embajaid. Üks neist oli loomulikult peoperenaine, kes kõiki saabujaid sedaviisi soojalt tervitas, teine osutus Mikiks. Kallistasime ka meie Anne üle ja Heldur keerutas veel paar poognat tantsu kah. Edasi läksime maisi sisse. Meil käis koostöö kenasti. Kuigi, kui Piret sihikindlalt astudes vastu tuli, mõtlesin isegi, et oleks ju võinud korraliku jäljemustri salvestada... seekord läks lihtsamalt, sest enamus punkte jäi kenasti silma. Loomade otsing läks kah korda ja saimegi maja taha päikese eest varju Anne kuulsaid vahvleid sööma. Ohh, kuidas mulle vahvlid meeldivad! Aitäh, Anne, sulle pühendunud küpsetamise eest! Tee oli ka hea, aga vahvlite vastu ta minu meelest ei saanud.
Priiduga tegime tb-dega vahetuskaupa ja oligi kord Annet ürituse eest tänada ja järgmist korda ootama jääda. Aitäh!
Lõpuks suutsingi oma esimesele üritusele kohale tulla. Oli väga tore! Mina leidsin esimese ringiga viis punkti ning siis abistava vihjega ka kuuenda muidugi tagant nurgast. Vahvlid maitsesid ka imehästi. Suur tänu, nuffi, nii toreda ürituse ja ennastunustava vahvliteo eest. Järgmise korrani
Kõigepealt oli mul plaan jõuda kohale täpselt 12ks. Juhtus aga nii, et jäin endale elukindlustust vormistama ja ka mäe peal saunalaval läks pikale. Lõpuks ikkagist stiilselt poolteist tundi hiljem laekusin autodesse uppuvasse maisiparklasse. Ühtegi vaba kohta ei näinud ja seega parkisin esimese tuntud auto tuimalt kinni. Ohvriks osutus miki volkar. Võtsin rajakaardi, sain juhised ja suundusin labürinti. Taktikaks olin valinud käia järjest läbi kõik noodiread. Kui ma olin terve esimese rea läbi käinud, siis enam ei viitsinud edasi-tagasi nii palju just käia. Muidugi ka saak oli üle kehva - 0 vahepunkti leitud. Silma hakkasid jääma tuttavad näod. Vähemasti ei olnud hilinemise tõttu täitsa üksi labürinti läbima jäänud. Taktikat otsustasin muuta ja käisin nüüd risti-rästi noodist noodini. Tänu sellele oli nüüd 6-st 2 olemas aga ikka kehvasti. Nüüd kohtasin Merilini ja Annabeli, kellega ühendasime jõud ja alustasime tiimitööd. Üheskoos läks juba palju ladusamalt. Kui kohtasin maisi söövat Piiat siis lasin endale ka ühe tõrviku murda. Polnud varem maisi niimoodi põllult kunagi söönud. Üldse on mu maisikogemus piirdunud konserviga ja seda ma vabatahtlikult ei söö. Kahtlaselt maitsev oli isegi. Meenutas maitseomaduste poolest värsket hernest. Ühe maisitõrviku nosisin ära. Enne välja saamist tegime natukene sohki ja lasime Annabellil meile öelda mis loomad asusid väikses labürindis. Õppisime pähe ja loendasime ette. Nüüd sai minna sündmuse perenaist tervitama. Ees ootasid maitsvad vahvlid ja hea piparmündi tee. Tekitas kohe edasise isu, et peaks kodust otsima ka selle nõukaaegse vahvlimasina välja. Järgnes mõningane jutuajamine juba tuttavate nägudega ja tegime ruumi uutele edukatele maisilabürindi läbijatele. Aitäh maaomanikule labürindi eest, ilmataadile suurepärase sügisilma eest ja Annele ürituse korraldamise ning lisaüllatuste eest! Mulle meeldis.
Veetsime Sarapiku talus meeldivad 4 tundi. Saabusime kella 1ks ja sukeldusime koheselt maisipõllule. Alguses jagasime vahed ära aga tuli välja, et mingid punktid jäid ikka vahele - järelikult see taktika ei toiminud. Edasi käisime suht suvaliselt, risti-rästi. Number neli valmistas kõige suuremat peavalu. Seda otsisime kõige kauem. Kui maisilabürint oli läbitud, läksime ka põõsalabürinti. Leidsime kõik 5 "looma" üles, kuigi tahaks natukene vastu vaielda, kas kõik olid ikka loomad, näiteks kasvõi toonekurg on üks tore loom küll :) Aga lahke perenaine teadis öelda, et nende maal on ka linnud loomad, et kõik on üks suur uhke loomariik. Kui nii, siis nii. Üritus ise oli nagu rahvasteränne. Inimesed tulid, tegid ja läksid. Meie kohe küll ei läinud. Ajasime grilli kuumaks ja panime liha tulele. Kõht tuli ikka korralikult täis süüa enne aaretejahile minekut. Kella 5 ajal hakkasime ära minema, et koduteelt mõned drive-in aarded ära logida. Aitäh korraldaja-kokatädi Annele toreda sündmuse eest. Meile meeldis! Tänud!
Oli väga ilus ilm, tore talu ja suurepäraselt korraldatud sündmus! Aitäh nuffi!!! Meile väga meeldis! Ühel pildil on gepsujälg, millele me noote sisse ei jalutanud, kuid mitmepeale söödud vahvlid küll kleepisin pildile! Aitäh kõige eest!
Hommikul päike säras taevas ja maisipõld ootas :) No mis nii viga sinna kõndima minna. Startisime nõnda, et jõuaks kella 12.00 kohale. Enne kohalejõudmist möödusime maisipõldudest. Tegelikult olid need ikka aukartust äratavad. Kui kohapeal põllul tegutsema sai hakata, polnud hullu midagi. Noodiread ju sirged :) Väga mõnus oli kõndida päikese käes mööda seda põldu ja neid kontrollpunkte otsida. Ühest punktist suutsime ikka algul ka mööda kihutada. Eks sai siis uuesti läbi käidud. Mais maitses ka väga hästi. Polegi seda kunagi varem nõnda söönud, et võtan põllult ja lihtsalt söön. Korraldaja poolt oli kõik väga hästi organiseeritud. Aitäh sulle Anne! Väga tore üritus oli. Meile meeldis :)
No see oli üle pika aja üks tore üritus! Aitäh Annele ja lahkele pererahvale!
Kirjutan oma kõige pikema logi, rohkem nii pikki ei tule, luban. Kui Eestlasele ütelda, et „võta suure rahvamassi ees sõna või korralda üritus“, siis hakkab pooltel kohe kõht valutama ja pooled neelavad kohe keele alla.
Mina õige Eestlane ei ole, võin kädistada küll ja isegi Üritus on mul koguaeg mõttes olnud. Kuid see erineb totaalselt tänasest: dress-kummik-mudaplöga. Minu esimene Üritus oleks olnud Pidu! Te lugesite õigesti, kõige ehtsam jämm jh. Bändiga pidu kuskil külakultuurimajas või talus, kus ma saaksin tulla kleidi ja kõrgete kontsadega. Tänane on puhtalt Lauri deela. Nimelt otsis ta oma 100ndaks ürituseks kohta ja ma pakkusin Kesk-Eestis 2 RMK järvekest ja 3ndaks siis selle, Toreda Talu. Lauri lahe sündmus sai ma peetud mõnusa Moori manu ja nii ta jäi.
Kuu aega tagasi küsis Laur, et millal ma „oma Maisipõllu“ üles panen? Minul oli see täiesti meelest läinud, mingit üritust minul ju plaanis ei olnud. Kõik üritused korraldab meil ju Laur. Ega me palju ei vaielnud, kes teate paneb, sest mina vaidlen vaid siis, kui mul on täiesti õigus ja kui ma nats tahan jaurata. Lauriga ma jaurata ei tahtnud. Hakkasin mitte niiväga tuttavaid küsitlema, et mis nad sellisest üritusest arvavad, 20 olid kohe nõus ja no ülejäänud 10 oma semu „räägin ma kindlasti ära ja rebin käigupealt rajalt maha“. Minult oli veel idee, et ma võiks vahvleid teha ja kui MTÜ Geopeitus õla alla pani, asi see 50 vahvlikest siis ära teha ole. Iga nädal suurendasin ma taigna kogust, sest registreerunute arv kasvas. Kui 100 täis sai, siis oli selge, et küpsetamist tuleb alustada eelmine päev. Võtsin oma kõige suurema poti, sest järgmine oli mullivann ja tegin taigna, 5 ltr pott sai silmini täis. Kella 10ks õhtul oli 100 vahvlit valmis. Kuid valmis sai ka teadmine, et selle servani potiga ma hommikul Mäo kurvi ka välja ei võta. Veniv ollus on kindlasti mu automatil. Arvestasin, et kui tõusen 7 hommikul ja küpsetan 9ni, siis jääb auto puhtaks. Paistab, et mul olid ärevushäired, sest tõusin kell 6. Päike ei olnud veel tõusnud, puulehed liikusid, sooja näitas 8 kraadi. Lubatud 20 kraadi ei paistnud kuskilt.
Kell 10 startisin, päike oli kõrgel, puulehed värelesid, sooja näitas 12 kraadi, 20st oli ikka kõvasti puudu. Käisin veel vanaisa-vanaema juures aga kuna need minuga enam ei räägi, siis võtsin suuna sündmuspaigale. Ma käisin surnuaial. Päike lõõskas taevas, puulehed ei liikunud ja sooja näitas 14 kraadi. Tegin piparmünditee ja jäin külalisi ootama. Autosid muudkui vooris, püüdsin kõiki tervitada ja saatsin põllule, ise suundusin ülejäänud 100 vahvlit küpsetama, sest üllatuslikult tahtsid kõik orienteeruda ja minu teist varianti ehk küpsetada vahvleid keegi ei valinud. Kolmas variant sisaldas kavalaid küsimusi Eestimaast ja Miki sai 10ndaga ilusti läbi. Üllatuslikult kiiresti tulid esimesed tagasi ja logid said kirja. Vahvleid oli üle 200 ja mul on siiras heameel, et lastel oli rõõmu sellest. Kui tavaliselt jäävad jagajale näpud, siis siin said viimased vaid puru kandiku pealt. Tunnen kaasa emadele, kes täna ilusa ilmaga toas pidid istuma ja vahvleid lastele küpsetama. Mina olin õues.
Lubatud 20 kraadi muidugi ei tulnud aga mul oli ilma selletagi palav, sest sahmisin koguaeg ja püüdsin leida kõikidele kas või natukenegi aega. Geopeituses saab nalja, sai ka täna kui mu kallis lapsepõlvesõber Edgar mind ära ei tundnud. Ta oli juba lahkumas ja siis ei pidanud mu närv enam vastu ja käskisin tal mulle tõsiselt otsa vaadata. Oi kui lahe oli tema näoilme!
Ma ei teagi kohe mida siia lõppu ütleda: et tulite mu ideega kaasa, et tegite midagi teistmoodi logi kirja saamiseks, et teid nii palju oma lastega tuli, et nägite kuidas elab üks pere Eesti Vabariigi 100ndal sünnipäeval... Ütlen lihtsalt, MA TÄNAN 122 ja pluss korda!
Algul olin 100% kindel, et osalen.Kuid mida rohkem tähtaeg ligines seda enam tekkis kahtlus, et ei saa osaleda. Põhjus on väga lihtne, sest kes vähegi põllumajandusega kursis on teab, et saak vajab päästmist.Seda eriti saagiks enam nimetada ei saa, aga ikkagi.Iseenesest väga kahju, et osaleda ei saa. Kindlasti tuleb meeldejääv üritus ja soovin toredaid elamusi.
Riigi Ilmateenistus ütles just, et "käes on Vana Naiste suvi"! Sooja lubas homseks 16-20 kraadi. Tahaks väga uskuda... Aga kes sajajalgse moodi hunniku kummareid kaasa pakkis, see võib mõned paarid nüüd küll maha jätta.
Hoopis olulisem on NIMESILT rinda. Selle leiate sisse logituna:
paremal-üleval "Mis on Geopeitus:juhised ja reeglid"
vasakul-keskel: "Tarvilikud failid"
Tore Talu ootab Teid!
Panime kummikud juba ritta. Ja oleme homme platsis.
Elu teeb taas korrektuure. Homme tuleb ootamatult Narvas käia. Seks, et tee lühem oleks, maandusime täna pärast palja peega Vana raja I logimist Võsu telkimisalal. Kui elu rohkem korrektiive ei tee, siis näeme millalgi laupäeval pärast Ida-Viru aardeid. Elutee ongi nagu labürint ;-)
Kui nüüd kõik läheb nii nagu oleme plaaninud, siis püüame osaleda
Anne kutsus, Laur ja Maris kutsusid, Heldur kutsus. Liikuda on tore, geosõbrad on toredad. Ikka tulen. Kohtumiseni!
Oleme vist ka tulemas. Praegu on küll kurk valus, aga loodan terveks saada.
Kui nii palju geopeitureid kodumaakonda kokku tuleb, siis seda tahaks küll oma silmaga kaema tulla. Loodan jõuda, suure tõenäosusega kahe satelliidiga. Aitäh, Anne, kutsumast!
Tundub, et õnnestub tulla. Eelmisel aastal oli väga tore, isegi ilmaga vedas. Loodan, et seekord samuti.
Kui geopõnn streikima ei hakka, oleme tulemas.
Kuna sel nädalavahetusel on plaan auto nina selles suunas keerata, et taaskord Tartu Rattamaraton ära teha, siis ei saa kasutamata jätta võimalust maisilabürint ükskord läbida :)
Eks oleme sellest varemgi rääkinud ja mõelnud, et läheks...
Polnud enne kuulnudki sellisest kohast, tundub huvitav, plaanime osaleda neljakesi, loodame ilusat ilma :)
Tulen vaatan ikka ka ära mis ime koht see maisilabürint on.
Tuleme kolmekesi, ilma kummikuteta. Loodetavasti päike paistab ja ilm on soe.
Hetkel tundub, et saan ka läbi põigata ja kollektiivses kõrrepõllul ekslemises kaasa lüüa.
Tundub huvitav ja plaanime tulla.
Oleme esimest korda ja üritame ikka õhtuks maisist välja saada.
Plaanin tulla veidi suurema seltskonnaga kui pere, u 10 inimest, osa lapsed. 2-3 rajakaarti läheks arvatavasti vaja.
Tuleme ka kogu perega ehk siis nelja-viiekesi.
Plaan osaleda on olemas. Kas Tallinna poolt tulijatest on kellelgi autos üleliigset ruumi või vajaks transpirti? Üksi oleks kurb sõita.
Pole seal kordagi käinud, võtame plaani
Plaanime osaleda. Loodame et õiget päeva ära ei unusta.
Annabel ja Priit arvatavasti osalevad, mul oleneb olukorrast ei oska hetkel lubada.
Suve alguses Anne rääkis juba sellest ideest ja nüüd olen jälginud hoolega maisi kasvu ja oodanud, millal sündmusele saab. Lõpuks siis aeg käes :) Lapsed võtame kaasa kui ilm lubab.
Tulen koos Vanda seltskonnaga. Lapsepõlvest on küll meeles hirmutav kogemus kui ei saanud maisipõllust välja, ehk ravime nüüd terveks!
Plaanin osaleda ja vähemalt koos ühe sõbraga
Esialgu plaani võetud! Kahel eelmisel aastal ka käidud. Eelmisel aastal läbitud koos gepsu, lipu ja noortega! :)
Küsisin kodus neiu käest, mis ta arvaks sellisest orienteerumisest. Ja vastus oli üllatav. Ma olen alati tahtnud labürindis käia, teatas Helena. Seega, otsustatud ja vähemalt esialgu plaani võetud.
Laisk, nagu ma olen, üksi seda sõitu ette võtta ei viitsi. Kui keegi tahaks Tallinna poolt liikumist ühildada, võiks plaani võtta.
Kui selline huvitav sündmus kodule lähemal kui Tallinnas aset leiab, siis tuleb ju kindlasti tulla.
Oleme hommikul Tartus võistlustel kuid orienteeruvalt kell 11:45 saaksime sealt startida sündmusele. Teele jäävad veel ette mõningad leiud ja/või mitteleiud, aga kell 14 või peale seda plaanime igatahes kohale jõuda.
Maisipõllu rägastikus varem ekselnud ei ole. Tulen meeleldi!
Orienteeruda ei plaani (minu poolest võib logi jääda kirja panemata), küll aga tulen pildistama, kuna 2-meetrised maisid on minu jaoks ikka vaatamisväärsus. Lisaks võin pakkuda pildistamisteenust. Kui keegi soovib endast maisilapsena lasta jäädvustada, siis olete kaamera ette oodatud. :)
Kuigi üritus on ilmselgelt säästvalt korraldatud, on mul mingi sisemine tõrge kasvaval viljapõllul mängimise vastu. Kohale ilmselt tulen, põllus orienteeruma ei hakka ja peitjat ära rääkima ka mitte. Minu jaoks on näiteks oluline just geoseltskond mitte punktide läbimine. Samuti on üks eesmärk nagu Ingalgi - saada lahedaid fotosid. Ehk siis, osalen, ei leidnud, grillin niisama.
Tahaks küll, aga kohe mitte ei sobi see nädalavahetus. Ehk järgmisel korral.
Vaatan, et kirjeldust on muudetud. Minu meelest oleks siiski võinud jääda logimise tingimuseks, et rada on läbitud. Ürituse mõte ju ongi selle labürindi läbimine, mis mõte sinna siis üldse kohale on tulla kui rajale ei lähe? Mina igatahes tulen kohale ja kavatsen rajale ka minna, eks nuffi otsib mu siis ülesse kui ära eksin. :D