Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kohalike laste poolt avastatud vahva künnapuu. Lapsed panid puule nimeks Alice'i puu. Miks? Seda saab koha peal ise teada. Lähedal asub ka endine helikopterite maandumise plats.
Aarde leiate umbes 15 meetri kaugusel Alice'i puust.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
puugid (1), lumega_leitav (1), lahe_teostus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7AYNA
Logiteadete statistika:
32 (100,0%)
0
5
2
2
0
0
Kokku: 41
Aare on korras ja ootab külalisi! Nüüd on aare lihtsamini avatav, mingit nuputamist pesakasti kõrval ei ole vaja teha.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
GC logide järgi leitav.
See oli vist meie tagasihoidliku otsimiskarjääri kõige ekstreemsem leid. Peidukas oli täis ämblikukookoneid ja loomulikult kõik elukad ärkasid häirimise peale! Me pole kunagi varem nii tihedat kooslust kohanud. Kohalike vanad puithooned vajaks neid kaheksajalgseid väga aga nood konutavad hoopis metsas! Logitud saime, väga vabandame talveune häirimise pärast.
Ruhnul viibimise kolmandal päeval külastasime ära kaks puu-aaret, Alice essana. Muljetavaldav loodusobjekt, tasub kindlasti vaatama tulla, peitjale aitäh meid siia toomast. Karp on samuti kenasti leitav/logitav, lihtsalt aardeni pääseb lihtsamat, kui peitja algselt ette näinud.
Peale väga rikkalikku hommikusööki Liise kohvikus jalutasime Alice puu juurde. Tee pealt viis mahatallatud rohurada üle kraavi ja lagendiku ja järgmisel kraavil oli lausa purdeke. Metsa alla sisenedes oli siin täielik pimedus ja väga müstiline tunne tekkis. Puu on ka võimas ja vaatamist väärt. Edasi tiirutasime tükk aega puude vahel, et aaret leida. Tundus nullist ikka üsna kaugel olevat, aga mitme silmapaari eest ta peitu ei jäänud. Logida sai lihtsamalt, kui peitja kunagi ette näinud oli. Aitäh huvitavasse kohta juhatamast!
Puu on uhke ja tutvustamist väärt. Aarde leidmisega ei läinud libedalt, kast ei tahtnud üldse silma hakata ning polnud ka kirjeldust lugenud, et kasti vaja otsida. Ma otsisin rohkem maast midagi ja seepärast läks pikalt. Lõpuks kui kast leitud, siis edasi polnud midagi, sest logiraamatuni pääsemine on väga kergeks tehtud.
Oli tõesti väga Alice'i puu moodi. Ja uskumatu, et sellised puud sedasorti kohtadest üles on leitud. Aardega läks ikka aega, enne kui tegelikult kergestileitavat aaret silmasime.
Andis ikka tiirutada. Patareid olid igaksjuhuks kaasas aga ei läinudki vaja. Tänud
Imelise nädalavahetuse kolmas päev Ruhnu saarel ja saarele peidetud kaheteistkümnest aardest üheksas leid. Ilma aardeta ei oleks siia sattunud. See nõuka aegne vene sõjavägi on ikka kõikjale oma jäljed maha jätnud, nii ka siia ..helikopteri maandumisplats, ajahambast puretud ehitised. Täiesti keset võsa on ühte lagunenud hoonesse püsti pandud kohalik reivipidude punker :) ..samas, miks ka mitte - ümberringi tühjus ja tümps ei saga kedagi :)
Aare on ilusti leitav, karp ja logiraamat on samuti heas seisukorras ..peamine, see puu väärib näitamist.
See GC lehel arhiveeritud aare on tegelikult täitsa leitav ja logitav, kuigi ei tööta enam nii nagu alguses. Aitäh!
Ühe künnapuu juurest teise juurde tulles möödusime imearmsast pardi beebide rongkäigust.
Puu ise oli igati nime vääriline.. äge.
Tänan peitmast.
Mina leidsin ja siis üks jorr helistas mulle. Niikaua kuni ma rääkisin, oli Niilisina juba lukud ja riivid lahti häkkinud.
Elektroonika osa ei tööta, juhtmed on mitmest kohast puruks tõmmatud.
Leitud ja logitud, aga mitte nii nagu peaks. Aardepeidik on ämblikupesasid ja ämblikke kuhjaga täis, tundub et ka mingi lind on seal mõnda aega pesitsenud. Elektroonika on täiesti tuksis, lahendasime ülesande loogika ja katsetamise teel.
Askeldasin süsteemi ja aardevalvuritega oma pool tundi. Aga ka parima tahtmise juures ei õnnestunud elektroonikat tööle saada. Lugesin logisid ja lahendasin olukorra loominguliselt.
Sai sääski söödetud ja nuputatud. Lõpuks andis aare end kätte. Aitäh.
Lähenesime helikopteriplatsilt, puu oli vahva. Patareisüsteem ei töötanud, aga hetkel ämblikke pole, ainult tühjad kookonid. Aitäh!
Tegelt juba nädalat mõni tagasi sai aare minupoolt nii palju hoolt, et õlitatud ja määritud ja valmis leidmiseks. Päris 100% esialgsest lahendusest ei tööta, kuid lahendati ilma selleta niikuinii aaret. Loogikaga saab kasti avanema. Kui kellelgi on 3v dioodlampi kaasa võtta ja aega nokitseda, saaks täiesti korda. Aga omanikuga ka suheldud, et võiks avada taas. Siiani veel kahjuks vaikus, tegelt lodiraamat kuiv ja korras ja leitav. Ainult ämblikud ei tohi hirmutada leidmise jaoks, neile konteinerikast väga meeldib ja neid on seal sadu
No selle aardega ei olnud meil õnne. Meil ei õnnestunud avamise süsteemi kuidagi tööle saada aga leidsime alternatiivse viisi logiraamat kätte saada ja logiraamatusse sai nimi kirja. Kahjuks ei saanud enne saarele sõitmist peitjaga ühendust, aga poleks vist sellestki kasu olnud, ei osanud hooldada. Veidi puhastasin ämblikest, ämblikuvõrkudest ja surnud putukatest, aga hea oleks seda põhjalikumalt teha. Lisaks on vaja patareide süsteemi parandada, tundus, et miski ei anna ühendust ja koodlukku ei õnnestunud ka kõigi variantide proovimisega avada.
Koht on selline, kus turisti jalg naljalt ei astu ja külastust väärt. Aitäh!
Kuna ma ei lugenud korralikult aarde kirjeldust, siis otsisin algul aaret tükk aega nullis. Kui taipasin ka kirjeldust piiluda, siis laiendasin otsinguala ja seejärel leidsin kohe ka aardekasti. Avamiseks patareisid ei hakanud kasutama kuna karbi sai ka niisama lahti.
Üks ämblik - pole probleemi.
Kaks ämblikku – tegu võib olla potentsiaalse probleemiga.
Kolm ämblikku – probleem hakkab muutuma reaalseks.
...
Nii palju ämblikke nagu on Alice’i puu aarde peidukas – PROBLEEM ON ÜLETANUD INIMMÕISTUSEGA HOOMATAVAD MÕÕTMED.
Oli elamus, vaieldamatult. Aitäh.
Künnapuu juurest tulles oli "älis" loogiline jätk. Ei, mingi lihtne aare see kindlasti ei olnud. Kirsiks tordil olid ämblikud, kes olid aarde konkreetselt oma valve alla võtnud. Aitäh!
Eilne tormakas öö jalgades ja kehas, päike kiusamas. Asusime oma baaslaagrist nõnda teele. Mina ei teinud siin midagi. Ei leidnud aaret. Ei avanud karpi. Lihtsalt vaatasin kuidas evolutsioonis omandatud oskused võimaldavad homo sapiensil avada sellist võlulaegast. Tore, et me pole unustanud esiisade leiutatud oskuseid.
Täna startisime ennelõunal aarete manu, et jõuda enne kl 16 dokfilmi "Ahto" linastusele Ruhnu koolitares. Who da f* is Alice'i puu täna esimene. Peaaegu oleks leidmata jäänud, ei saanud mõistatusest selget sotti ja otsisime puude seest. Õnneks Piia selged silmad selle kasti avastasid. Kino läks siis muidugi alles lahti. Lõppude lõpuks oli aare leitud, aga ega seal patareidest (eriti AAA-dest) või nutist ega õnnest küll kasu polnud. Haamrit kast isegi ei vaja, aga süsteem vajab küll korrastamist, sest ettenähtult kaadervärk ei tööta. Muid tore asjandus ja hea plaan. Aardekarp ja logiraamat õnneks korras. Aitäh Robinile vahva aarde ja puu eest!
Helikoptereid ei näinud, aga puu on küll überlahe. Hulk aega vahtisime teist. Mis aardesse puutub, siis, njah. Koordinaatidega pole siin suurt miskit peale hakata, ei saanudki aru, mille pihta nad näitasid. Aga see 15 m jutt täitsa pädeb, saime kasti kätte. Mis edasi teha, oli ka arusaadav, kuigi tegelt ei toiminud korralikult ei kohalikud patareid ega kaasavõetud. Lõpuks siiski kuidagi saime, küll eeskätt tänu eelmiste leidjate tegevusele. Tänud näitamast!
Loodan, et selle jupstükiga sai piisavalt jahmerdatud, et mujal sarnasega kohtudes tean, mis ja miks teha vaja. Tänud peitjale.
Tavaliselt koos seltskonnaga pimedas metsas ei karda aga seal tõesti tuli kõhe tunne peale. Kõik need hääled ümberringi... Aitäh peitjale aaede eest.
Milline meisterdis, sellist polnud enne näinud. Kambakesi lahenes küllaltki käbedalt.
Peale pikka jalgsimatkapäeva otsustasime pimedas ka selle puu juures ära käia. Seal lähedal ei ole talusid, et kedagi segaks. Aga imelik mets on seal küll. Kas just imedemaa mets, aga kõhe hakkas küll. Täitsa teistsugune loodus, täitsa teised hääled, täitsa imelik tunne. Siin-seal ärkasid üles ja hakkasid meie ümber sumisena ja lendlema suured vapsikud. Kust nad järsku ilmusid ja sama järsku kadusid, jäi mõistetamatuks. Ja aega läks seal, kuigi oleks kiiresti lahkuda tahtnud. Aitäh aarde eest öises õudustemetsas!