Mummassaare

Lugesin logisid, vaatasin kaarti. Põhjast tundus parem läheneda. Raskusastmed õiged. Aitäh!

Tralllalalaaaalleaaa

Selle aarde eest on Kaupo mind aastaid hoiatanud, nüüd otsustasime hambad ristis selle ära teha. Auto jäi mõistlikku kaugusesse ja minek oli üldiselt okei. Kui aga võssi jõudsime, siis sain aru, miks see retk aastaid edasi on lükkunud. Koordinaadid olid väheke mööda, aga aare ise loogilises kohas ja paistis välja. Aga no nii kiiret logimist nagu siin, pole ma varem teinud, sest need sääserajakad polnud vist elu sees inimest näinud ja hammustasid mind oma suurte kihvadega naks ja naks. Läbi suure häda spurtisin nende vereimejate käest minema ja pagesime tagasi autosse. Suur rõõm, et see tehtud on ja ikka uskumatu, kus ennemuistsel aal inimesed elanud on.

Läksime ülevalt mööda rada , laskusime nööri abil mäest alla ja pärast oli lihtsam üles ka tulla.

Tänud

 1 

Lähenesime lõunast, auto jätsime ühe kõrvaltee peale ja muudkui läksime gepsu noole järgi. Ületasime kolm oja, kaks lagendikku, turnisime järsakust alla, leidsime aarde ja logisime, karuonu kaotas prillid ära. Leidsime prillid, panime aarde tagasi, turnisime järsakust üles, ületasime kaks lagendikku, kaks oja, jõudsime teele teisest kohast välja, kõmpisime autoni. Tehtud!

Tänud kohta tutvustamast!
Alguses tegin väljastpoolt tiiru peale, aga logimiseks pidi ikka suure langenud puu alt "majja" ronima.

Leitud

Selle aarde juures võtsime rahulikult aja maha. Rannast sai leitud palju huvitavaid kive: jalajälg, nööp, kirves, muna, vihmapiisk jne., auguga kivid võtsime koju kaasa. Suur tänu peitjale.

Otsustasin kasutada kaine loogika vastaselt peitja antud raja alguse punkti. See oli suurim viga mida sai teha kuna just sealt raja alguses juurest algas kõige tihedam padrik ja mingist rajast polnud kusagil jälgegi. Aarde enda juures oli koordinaat peitjale tavapäraselt tublisti möödas ja otsimine võttis ikka üksjagu aega ja vajas lisavihje kasutamist. Tagasi aarde juurde läksin lühimat teed mööda normaalsemat rada aga isegi teiskaudu minekul oli osa rajast kinni kasvanud. Igal juhul ei soovita kasutada peitja poolt viidatud raja algust, mis on padrik ja pealegi on sealtkaudu teepikkus tublisti pikem.

 1 

Sügiseselt värvilises metsas lehtedes sahistamise järel, paistis laisalt kaldasse loksuv meri, mis tagasi voolates kelmikalt kivikesi klõbistas. Päikesepaistes ujus luigepere ja õhk oli mõnusalt värske. Peale suurematel kividel hüplemist ja väiksematel klõbistamist jõudsime jõesängini, mille ääres sügiseselt samblane ja niiskust õhkav metsik metsa maastik, lasi endast rahulikult läbi tungida. Nulli jõudes jäi silma pisut põnevam kividest objekt, mille uurimisel jäi ka aare näppu. Tänan peitmast.

Siin aarde juures jätsime eile käimata, kuna üsna pikk ja väsitav päev oli selja taga. Täna aga naasesime siia ennelõunal ning nii ihu kui meel olid värsked ja virged. Jätsime auto, kuhu ette nähtud ning jalutasime randa, et mööda seda jalutada soovitatud raja algusesse. Sinna jõudsime kenasti kuid nagu ka mõnda varasemat geopeiturit, valdas edasi meid nõutus. Hea kujutlusvõime korral võib esimesed 10m rada ette kujutada, kuid sealt edasi on ikka tavaline mets, millest läbi on ise vaja endale sobilik tee leida. See maa ei ole õnneks küll väga pikk, aga eks see mets ja maastik selline paras džungel ikka ole. Ka kohapeal on loodus võimust võtnud ning kõik müürid ja kivid sambalasse mässinud. See kõik näeb muidugi väga kena välja, aga aarde leidmisele kaasa ei aita. Sai siis ikka vihjest lähtutud ning ei-tea-mitmendal tiirul jäi lõpuks õige koht silma ja saime karbi kätte.

Tagasitee osas pidasime veidike aru ning uurisime Maaameti kaarti. Tundus mõistlikum ja lühem tagasi minna mitte ranna poole, vaid nõlvast üles ja siis leida seal olev teerada. Nii saigi. Ei saa öelda, et seegi teekond lihtne oleks olnud, aga vast ikka tsutike lihtsam ja veidi lühem. Vahet ju polnud, rada polnud kuskil olemas.

Täname tutvustamast killukest ajaloost!

Mõnus jalutuskäik kevadises metsas.

Tannebergi liini algus siis. Värskendasin mälu parklas ajaloofaktidega, meenutasin onu kes selle liini Sinimäe lõigus ka 1944 punahorde tagasi hoidis. Ja edukalt, siit ju üle ei tuldudki. Tuldi mitu kuud hiljem altpoolt üle Tartu. Need kuud aitasid paljudel vabasse maailma jõuda, see südi vastuhakk võimaldas ka Soomel panna Venemaa läbirääkimistele. Mina aga nautisin vaid ilusat loodust ja külma ning vee kunsti. Suured tänud aarde eest

Saime ikka kõvasti võsas ragistada.Meiega kaasa tuli ka selle aasta esimene puuk.Aare õnneks näitas ennast suht ruttu.Aitäh!

 1 

Hommikul virgusin hobuse hirnatuse peale. Kui järele mõelda, siis kindlasti üks meeldivamaid helisid üles ärkamiseks. Klassikaline kirev kukk on ka täitsa ok, aga hobune veelgi parem. Üle aknaserva piiludes nägin, kuidas paar ratsamatkajat möödusid. Muidugi, peaaegu lõuna käes juba, rullisin end autouksest välja ja häälestusin vaikselt ringi päevarezhiimile.

Lähenesin mööda mereranda peitja poolt nimetatud rajaotsani. Täiesti inimtühi rand, ühtlasesse udusse hääbuv silmapiir muutis kogu olustiku kergelt müstiliseks. Raja alguse justkui leidsin, kuigi mööda ojakallast ülespoole liikudes hääbus see täielikult juba kuskil paarikümne meetri läbimise järel. Tagasiteel võtsin suuna Maa-ameti kaardil tähistatud metsa vahel jooksva rajaotsa poole. Tõus ja võsaragistamine tegid mineku algul natuke raskemaks, aga maastik 3.0 piiri ei ületanud. Tee peal oli muidugi juba lihtne. Kuni ühtäkki jõudsin punase piirdelindini, mil Jolly Rogeri portree vaheldus sõnaga "MIINID" :oO  Korra võtsin isegi igaks juhuks sammu vaiksemaks ja vaatasin tähelepanelikumalt jalgeesist. 10 meetrit hiljem võis rahulikumalt hingata kui lindi ots viis puuni, millele kinnitatud silt teatas "ÕPPUS-ÕPPUS-ÕPPUS" :o)

Taas mitmekülgset maastikku näitav ning emotsioone pakkuv retk, igavama rajalõigu tagasitee lõpus täitis tõhusalt paigaga seotud huvitav ajaloo lühikokkuvõte, aitäh!

Muljetavaldav võss. Sai seal ragistades korralikult vere käima :)

aarde vihje on üpris frustreeriv arvestades kui palju seal nimetatud objekte lähiümbruses on ja et nulli koordinaat asub kümmekond meetrit aardest eemal

 1 

Päeva esimene aare. Oleksin ma teadnud, mis mind ees ootab, oleks aare ignoreeritud listi läinud. Parkisin auto keelumärgi taha ja kõndisin ranna suunda. Üllatus oli poolel teel näha RMK platsi telkidega ja autoga. Ilmselgelt ei olnud ma piisavalt kodutööd teinud. Mööda randa läks jalutuskäik kuni äramärgitud raja alguseni. Seda rada nägin umbes 20 meetrit ja siis kadus. Edasi tuli puhas võsa, tõusud-langused kuni 100m enne nulli kadus gpsul pilt. Ükski liigutus ei toonud pilti enam ette. Ja loomulikult telefonis ei olnud sel hetkel levi. Tekkis korraks tunne, et nojah.. siia ma jään :( Kui lähen tagasi, siis tuleb mul uuesti tulla (huvitav, miks ma taastulekule mõtlesin...) ja uuesti seda võsa läbida. Otsustasin, et katsetan siiski - liikusin edasi kuni tulid kivid. Üleme nii, et ühtäkki oli palju kivisid. Vundament, mingi vanad varemed, siis ütleme, et vana kiviaed. Ühesõnaga, palju kivisid, kuhu annaks aaret peita. Pidasin endale motivatsioonikõne, et mõned leiavad aarde, mis sadu meetreid mööda ja korraliku ajalookihi all. Sinul vaja leida, aare, mis hiljuti leitud ja mille vihjet isegi tead. Ei saa nii hull olla, ainult rahu ja veelkord rahu. Siiberdasin metsa all ringi, vaatasin kive läbi kuniks tekkis lootusetu tunne. Otsustasin, et viskan korra veel pilgu peale ühte kohta. Punane kilekott? Oot-oot, miks on seal punane kilekott? Õigemini, ära pleekinud punane kilekott, mis on juba pigem roosa. Miks roosa kilekott on seal kivide vahel? Kohutav, miks inimesed panevad toovad prügi siia. Kes küll on kilekoti surunud kuskil pärapõrgus mingite kivide vahele. Järsku keegi on ikkagi olnud taibukas ja pannud selle aardele ümber? Lohistasin p... pidi aardeni ja oligi - suur ja heas korras aardekarp kivide vahel ja roosa kilekott ümber. Lasin kuuldavale võiduhõiske, et leidsin ülesse. Üksinda metsas ja hõisata, et leidsin aarde. Hea, et ma üksinda olin ;) Nimi kirja ja tagasi mere suunda juba kuulmise järgi. Rannas nautisin natuke tuult ja merd aga nähes vetikaid, jäi ujumine seekord ära.

Autost aardeni ja tagasi oli kulunud 1h ja 40 minutit. Ilmselgelt gepsuga otsides läheb kiiremini kui niisama metsas uitades aaret otsides. Kokkuvõte - leitud gpsuta ja läks õnneks ;)

Minu jaoks asus aare umbes paarkümmend meetrit koordinaatidest eemal. Kahjuks on lisaks sellele geocachingu kasutajad seatud kehvemasse olukorda, kuna sellises olukorras väga vajalik vihje oli postitatud vaid geopeitus.ee lehele. Õnneks üks varemleidja kommentaar sellele tähelepanu. Seejärel läksin õigesse kohta otsima ja leidsin aarde.

Selle geotuuri pikim jalutamine aardeni.Maastik oli huvitav,ojaületused õnnestusid suurepäraselt.Muljetavaldav kivi mis on jälje maastikku jätnud jäi kõige enam meelde.Nimed kirja ja uuesti maastikku "nautima" :) Aitäh

Selle geotuuri teine "jalutuskäik pargis" :) Aitäh!

Tuuri kolmeteistkümnes leid. Parkisime soovitatud kohta ning hakkasime itta kõndima. Ületasime oja ja läks pisut võsasemaks. Sai veel oja ületatud ning laskumine oli lahe. Nullis kaua ei läinud ja sai logida. On ikka koht üles leitud. Mäest alla libisenud suur kivi on huvitava raja jätnud.

Algus oli nagu kunagi eelmise aarde juures käies. Kuigi tol korral oli jõle külm (järgmisel hommikul NJs auto enam käima minna ei tahtnud) ja peatuma jäime sootuks kaugemale kui nüüd. Seekord oli suvi ja teed kõik valla. Tegime, nagu peitja pakkus, kõndisime Kalause langu mööda alla randa, pildusime kiva vette, hirmutasime kormorane ja hakkasime siis oja mööda üles trügima. Nüüd kodus kaarti vaadates tundub, et oleks ikka pidanud Grünevaldi langu ka ära vaatama ja pärnaallee, aga küll Dima meid varsti uuesti kutsub neid kaema :) Aga võss oli sihuke leebemat sorti võss, mind ta ei pidand, aga Sassile oli küll vaja öelda, et pole vaja kõiki puid maha murda, tulgu niisama läbi. No tuli. Lõpus oli jah see allaveerenud kivimürakas ja terve hulk muud kraami, sh ka kenasti roostes mürsulaadne toode, aga lõpuks hakkas vajalik koht ka silma ja saime nimed kirja. Ja siis tuli ju uuesti auto juurde trügida.

Igatahes peitjale aitüma ja siin on veel asju, mida näidata.

Peale võsa ja rõvedaid sipelgaid premeerisime ennast mõnusa jahutava suplusega.

Kiire leid, tänud.

Leitud

3961.

 1 

Tänane viimane aare. Jupp sebimist oli, et sinna parkalsse jõuda. Varustus kaasa ja vudinal mäest alla kuni lainetav ja möllav meri ees. Sai siis mööda lutsukivisid raja alguse poole jalutatud. Kajakad arvasid , et nemad on siin kunnid ja muudkui röökisid me pihta. Mina neist suurt välja ei teinud, käisin hoopis nina maas ja uudistasin neid kivisid, no oli ikka vahvaid leide, edasi läksin märksa raskemana, kivid kindlustuseks taskus, et tuul mind metsa ei kannaks. Ja oligi aeg metsa sukelduda. Võiks öelda, et täitsa jalutuskäik pargis, vaid see pargivaht on tiba hooletu olnud ja pargis puud hooldamata jäänud. Kui lõpuks nulli saime ähkisime nagu auruvedurid. Nii ja kus on siis vihjes lubatud element...ahaa, seal. Logi kirja ja taaskord jalutuskäik pargis. Meri möllas endiselt, aga millegipärast oli keegi selle viimase lõigu nüüd mäest üles keeranud, huu, auruvedurid olid suurtes raskustes sellel viimasel veerandikul ja siis kargas metsast välja põldhiir, sibas mu kummikuni, tonksas seda ...hüppas hetkega 180 kraadi ja kadus sinna kust tuli. Olin hetke tummana paigal ja läksin siis edasi,hinges kahtlus, hm...kelleks mind nüüd peeti ;).Tänud peitjale!

 6 

No selle aardega läks mul ikka väga palju aia taha. Ei vaadanud ma kust peitja soovitaks startida, ei usaldanud ma GoogleMapsi, vaid vaatasin Maaameti kaarti kust oli näha et mööda mere äärt läheb jalgrada. Esimese asjana peksin ma ennast mäest laskudes rattapedaaliga kolm korda. Siis sain obaduse jala all murdunud puult. Randa jõudes polnud oodatud mustikarajast haisugi. Vaid pehme liiv ja kiviklibu. Aardeni kilomeeter kopikatega. Hakkasin siis ratast lohistama. Tegin väga palju puhkepause. Vähemalt oli kahjurõõm, et ma ei olnudki ainuke ohmoon kes sinna randa jalgrattaga roninud.

Järgmine etapp oli aarde järele minek kui ma olin jõudnud rannas risti nulliga. Viskasin ratta ja seljakoti põõsasse. Igaks juhuks rahakoti võtsin kaasa. Ei tea kunagi kes see kogemata mööda võib minna või äkki leian hoopis teepealt mõne huvitava poe. Aga seiklus nulli siis. Ma ületasin ühte ja seda sama oja vähemalt 10 korda. Panin vist kõige käänulisema kohapealt otse. Ühe ületuse ajal juhtus ka see mida olen tihtipeale kartnud. Kas purre peab? Üks purre mul täna ei pidanud. Õnneks maandusin ojas sellisesse kohta, kus ei saanud isegi jalad märjaks. Võsas sain ka hulga aega veedetud. Pärast olin jalatallast pealaeni kaetud mingi kleepuva möginaga. Nulli ma jõudsin.

Järgmine etapp oli ebaedukas otsimine. Õiget kohta ma absoluutselt tähele ei pannud, sest minu lähenemistee andis soovida. See kivimüür ja pirakas mäest alla veerenud kivi olid juba piisavalt lahedad asjad, et siin võiks aare olla. Ei leidnud aga midagi. Kuluv aeg, mure rannas olevate asjade üle ja kohe tühjaks saav telefoni aku moodustasid kokku ühe murepuntra mis ei aidanud karvavõrtki eesmärgile lähemale. Alles siis kui laiendasin otsimisraadiust märgatavalt tabasin õige objekti kus aare võiks asuda. Ega seal ka kiiresti läinud, kuid kui koht on õige, siis lõpuks ta tulemata jää. Aarde juurest lahkusin juba palju inimlikumat teed pidi. Vähem võsa ja ainult 3 oja ületust. Rannas olid kõik asjad ilusti alles. Aitäh peitjale vana ja unustatut näitamast!

Öö veedan ma siin samas Mummassaare RMK platsil. Sinna saamiseks pidi lükkama veel 600 meetrit ratast käe kõrval läbi liiva. Esimese asjana magamisase püsti. Tegelikult tahtnuks merre pesema ka minna aga kurat ei viitsi seal külmas veel solberdada. Chillisin laua taga - logimine, söömine, joomine, puude vahelt tuleva kanepi aroomi nuusutamine ja pistaatsiatest kunsti loomine. Sellega lõppes minu rattamatka esimene päev. Kilomeetreid kogunes häbiväärselt vähe - 52km aga need olid kõik kuradi rasked. Tegin oma rekordi väikseima keskmise kiiruse kohta - 14,5km/h. Homme jälle uus päev. Eks ole näha kuidas sellega edeneb.

Kas pole mitte ideaalne rattasõidutee?

Chillimisnurk ühes erilises padrikus

Ei tohi isegi suitsu enam Eesti territooriumil teha

 2 

Eelmisel päeval jõudsime geoparklasse ja alles siis lugesime kirjeldust ja logisid. Ei olnud jaksu.

Uuel päeval oli hoopis teine hingamine. Järgisime peitja soovitatud rada ja nautisime täiega. Peaaegu täiesti inimtühi liivarand, 24 kraadi, päike, tuul, imelised vaated - mida veel kevadest tahta. Metsalõik polnud ka teab mis hull võsa, vaid mõnus jalutamine ürgmetsas. Aardest suutsin mina mööda vaadata, Rudolf oli teravama silmaga. Kui nimed kirjas ja nänniga tutvutud, sai ka aasta esimene "ujumine" kirja. Jutumärgid seetõttu, et vaevu üle kümne kraadi ulatuv veetemperatuur lubas teha kaks tõmmet ja siis tuli põgeneda. Väga värskendav siiski ja päike kuivatas kiiresti.

Aitäh elamuste eest!

 1 

Enne minekut lugesime korralikult läbi selle, mida on peitjal meile öelda ja kuidas eelkäinud tulemuseni on jõudnud. Võtsime kaks gepsu kaasa, astusime autost välja ja maandusime porimülkas. Kohe oli selge, kustkaudu me minema mingil tingimusel ei peaks hakkama (Nuffi ja Polekala valiku välistamine). Mere poole kulges kena tee ja hakkasime astuma. Tundus, et ilmselt me teeme ringi, kole kiusatus oli viivitamatult võssa karata. Aga peale teele jäänud käimla külastamist kadusid ühtäkki tüüpilised geopeituri hälbed ja kulgesime rahulikult mööda mereäärt. Vaade kaunis, ei mingit võsa. No ja siis ikkagi tuli see lubatud võsa. Äkki oli teist nii paarsada meetrit. Mitte väga hull. Aga aastaaeg on praegu lihtsalt hea, lumi kannab ja roheline on tärkamata. Ja see laegas oli samuti viisakas, korralik kast, mis pungil nänni täis. Revideerisime, logisime. Ei võtnud ega jätnud. Tagasi sama rada. Tasus minna. Oli ilus. Aitäh!

Algul oli jh lihtne jalutuskäik, kuid edasi johhaidii, kus oli alles padrik. Pugesin, ronisin, siplesin, jäin kinni, oh õudu. Siis mingi hetk selgus, et mäest alla on vaja saada. Läksin siis korra vaatama ja järgmisel hetkel libisesin ma lihtsalt mööda järsku kallakut alla ja nii uskumatu kui see ka ei ole, siis püstises asendis. Pidamist ei mittemingisugustki.

All olu vähem risu aga vedel maa. Jõudsime kohale ja koht oli sürr. Tegin ringi peale, ei miskit, edasi loobusin aga õnneks Lembitul oli entusiasmi rohkem ja nii ta selle välja tuustis.

Aitäh kohta näitamast!

Auto jäi parklasse ning kuna väljas oli pime, siis krantsi ei hakanud kaasa vedama. Algul panime kohe vasakule mööda teed, seejärel mööda jalgrada ja siis u 400 meetrit enne aaret keerasime metsa... oi jeebus... sellist võssis ragistamist pole ammu olnud... eriti pimedas... aga läbi me kuidagi sealt pugesime. Siis miski aeg leidsime ennast astangu pealt. Ka sealt õnnestus meil üsna puhtana ja ilma rullimise või tagumikul libimsemise alla saada. Kohapeal nullis oli aga üsna pikalt ikaldus... no ei hakka silma. Vahi mis sa vahid, aga konteiner vastu ei vahi.. Ikka üksjagu tuuseldasime seal, enne kui õige nurga alt vaadates konteiner silma jäi. Ka siis tuli ettevaatlikult toimetada, et peidik terveks jääks. Panime nime kirja ja asusime siis mööda astangu alust tagasi liikuma. Siin oli võsa veidi vähem... küll aga oli maastik veidi pehmem kui üleval. Nii, et porisõpradel soovitan läheneda alt ja võsasõpradel ülevalt :). Jalutuskäik oli meeldejääv, koht tutvustamist väärt, aitähhid!

Geokaaslasel oli aare küll leitud, kuid oli õnneks nõus jalutuskäiku kordama. Mõnus jalutuskäik aardeni möödus kiiresti ning midagi eriti meenutada ei ole, välja arvatud meteoriidikraatrit meenutav auk metsas, mille tekkepõhjust me ei suutnudki oma peaga välja mõelda. Liiga värske, et olla pommiauk ning liiga väike, et olla midagi muud. Müstika. Aardeleid ise tuli arvestades hästi peidetud aaret suht mõistliku ajaga, lihtne see kindlasti ei ole. Tänan peitjat!

Müstiline tundmatu tekkepõhjusega kraater metsas

Alguses oli päris mõnus teerada aarde poole. Mõne aja pärast tuli aga läbi võsa rühkida. Muud varianti polnud. Kohapeal läks päris kaua aega. Ei olnud seda õnne, et kohe õiget kivi liigutada. Hästi peidetud aare. Aitäh peitjale.

 1 

Vaatasin kaardilt, et ohoo, lausa migni rada läheb aardeni. Hiljem asja lähemalt uurides selgus, et see pole siiski mitte rada, vaid hoopis järsak. Kulgesime siis peitja soovitatud raja algusse. Natuke rada isegi oli, aga varsti jäi minu kujutlusvõimest raja nägemiseks kaugelt väheks. Midagi muud ei jäänud üle kui läbi märja võsa rammida. Kohapeal läks ikka omajagu aega. Maskeering oli väga loomutruu ja ega vihjegi võimalusi ülemäära ei kitsendanud. Lõpuks ta siiski leitud sai ja sai tagasiteele asuda. Aitäh peitjale.

 2 

Algab päev, algab päev, algab päev - just nagu hõisati lauldi Anna-Liisale igal hommikul. Nii meilgi täna, Mummassaare RMK telkimisalal jälle enne kella 07 voodist püsti. Läksin kaesin randa, kalamehed juba võrke sisse panemas. Eila õdakul jälle plaan, et meil ju ööaare siinsamas kiviviske kaugusel. Nii nagu Aiametsa Võsul, tuli hommikuvalges taas tõdeda, et on ikka hää, et öösel lolli peaga sinna uitama ei hakanud.
Alustasime matkarajal endise Tannenbergi aarde poole minemist, aga see keeras peagi randa või hääbus metsa all. Rannast soovisin aga naasta, sinna võiks ikka läbi metsa minna. Oleks siis kummikugi viitsinud jalga panna, aga ei. Läbi vesise metsa ja võsa raiusime oma teed aardeni. Linnulennul u. 800 meetrit. Oli see vast aeglane minek. Marje arvas korduvalt, et hullemaks minna ei saa, aga - sai :D
Ühe murdunud puu otsas rippus kiiver, mis rääkis möödunud aegadest. Lõpus märkasime kiviaeda ja ohtralt muidki kive. Ka kivist keldrit. Otsingud kestsid oma 10+ minutit, aga siis ilmutas väga hea maskeering end. Aare oli kindlasti rikkalikum kui lähim külapood, uued uhked asjad kõik sees. Tagasitee murdsime läbi võsa randa, et üks ilus jalutuskäik ka teha. Siingi kehtis Marje lootus, et ei saa minna hullemaks, aga sai - lõpumeetritel saime veel magusat kibuvitsavõsa. Oeh. Jalutuskäik päiksetõusujärgsel rannal oli juba puhas lust.
Tänud Dimhessele Eestimaa ajalugu ja kohta tutvustamast! Aare heas korras, vahetamist jagub seal kümnetele.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1006456051

Päike koidab

Kalurid aovalges

Sõjaajast

Logi rannakivil

 1 

Rattaga randa jõudmine oli ooper. Edasiste kannatuste vältimiseks läksin edasi jalgsi. Alustasin raja algusest, aga leidsin end koheselt võpsikust, kus siin-seal oli märgata teiste geopeiturite ekslevaid jalajälgi. Kogu teekonna vältel lihtsalt palvetasin ja lootsin, et geps viskaks mind vähemalt kuhugi 20m raadiusesse ära. Enam-vähem seda ta tegigi ja peale mõningast ringi kolamist oli "kui ma oleksin aare, oleksin küll seal"-koht käes (enne jõudsin veel kiruda, et mis vihje see on, ma pole elu sees metsa all nii palju kive näinud :D). Kui õige koht olemas, tuli leid juba ruttu. Nänni oli tõesti mõnuga, aga evej. Maskeeringu püüdsin taastada nii loomutruult kui eest leidsin. Vahva seiklemine. Tänan aarde eest! :)

Teen logisid korda. Tänud peitjale!

Tegime, mis me tegime... aga tehtud saime! Tänud kutumast.

Tuled ühelt poolt või teiselt poolt panka, ikka on võsaetapp garanteeritud. Nägime ilma ja kiviseinaga auke maa sees, erinevaid kaevikuid ja kiviaiakest. Tänud peitjale

Mõnel meist, kes ei olnud mina, oli taipu orienteerumiskaart kaasa printida. Kuigi ma maastikku päris kaardistaja silmadega ei näinud, olid panga kõrgusjooned kenasti paigas ja see aitas leida sobiva lähenemissuuna. Loodus oli kaardil kiiresti joostava metsa pigem o-kaardil rohelisega märgitavaks metsaks kasvatanud, aga leidus ka paremini läbitavat ala. Parklas kell 13 algama pidanud vihmaga hirmutanud Helduril oli natuke õiguski. Kusagil poole kolme ajal saime mõned piisad kaela. Asi oleks tunduvalt hullem olnud, kui mets poleks olnud sedavõrd tihe.
Alguses ragistasime ühes jorus, leidsime ohtrasti sõjaväearhitektuuri ja maastikumoonutusi. Tasapisi saime vahetusse aarde lähedusse. Logide järgi kartsin hullemaid olusid.
Kohapeal läks üsna kiirelt. Teisena jäi silm õigesse kohta pidama, mõningane geokogemus tuli kasuks. Karp oli tõesti ääreni täis. Me vahetuskaupa siiski ei teinud. Parajasti sadas ja üritasime kiirelt toimetatud saada.
Teel tagasi valis igaüks omale sobiva trajektoori. Mõned ründasid panka, mõned ületasid korduvalt ojasid, mõni oli rahulik ja kasutas saabudes saadud kogemusi. Välja saime kõik. Teel kaaslasi oodates sai sügisesi pilte klõpsitud.
Aitäh!

 1 

Lähenesime aardele lihtsamat teed pidi. Rada viis üsna aarde lähedale, ainult lõpus tuli teha mäestlaskumine. Otsimisega läks aega rohkem, kui oleks võinud...sest Margus vaatas õige koha esmalt liiga lohakalt üle. Järelkontrolli käigus hakkas silma reetev punane ja sain karbi kätte :D

Nii nännirohket karpi pole mina veel näinudki :)

Tagasi otsustasime minna ranna kaudu ja see teekond oli tõesti võsane ja raske. Rand ise ilus.

Aitäh peitjale !

Mere ääres oli mõnus jalutada, aga edasiviivat rada ei leidnud, nii sai läbi võsa seigeldud ja lõppu jõutud. Tänud.

 4 

Tiia ja Einariga koos sättisime endid siis peale Rootsi valli FTF-i Dmitri teist tutikat ka leidma, nende soovitusel lähenesime nullile jalutades läbi ilusa liivaranna… Pagarid on ikka nii ägedad, Einar nt vajutas ennast kohe ilma igasuguse nähtava pingutuseta “sest-seal-üleval-on-hoopis-kergem-astuda“ kõrgmäkke ja mina proovisin siis esmalt Tiia sabas kiire tempoga alumiste sõnajalgade vahel ning pärast juba Einariga koos tollelsamal kõrgemal vallil nendega sammu pidada (ise samal ajal oma järjest kõvemini peale pressivat hingeldamist nii vaikselt kui vähegi võimalik alla surudes, sest no halloo… :D. Või noh, igatahes ei tahtnud ma isegi lasta tekkida võimalusel, et nad hoopis MULLE oleks ühtäkki seal puhkepeatust enne karbini jõudmist pakkunud ja puhisesin siis oma südamekloppimist järjekindlalt edasi salaja varrukasse… :D).

Kohale jõudes leid ise väga kiiresti ei tulnud, aga natuke nullist eemale otsinguala laiendades jäi üks ülisobiv karbi peitupanemise auk lõpuks silma ning kui õigele levelile olin ennast poetanud, tuli ka leid ruttu. Nimed kirjas jalutasime tagasi randa, enne lahkumist kutsusid kaaslased meid lahkesti veel Pagaritele ööbima, aga et meil oli kaasas koer ning lubadus antud muude seikluste vahel ka tüdrukute vana-vanematele külla jõuda, jätsime toreda kutse realiseerimise siiski teiseks korraks…

Aitäh Dmitrile aarde eest, mis meile nii vahva kohtumise korraldas ja leidmiskaaslastele ka, oli väga tore :).

 4 

Eelmine päev telkimiskohta otsides jäi see sama rand just mulle silma ja mõtlesin, et ei tea kas seal ka võimalus oleks olla kusagil mõistlikult telgiga. Kuna kell oli palju, siis ei hakanud riskima ja sõitsime mujale, kus kindel koht olemas. Selle aarde poole liikudes selgus, et ka siin on vahetult enne randa täitsa lõkkeplats olemas ja ka kuivkäimla püsti. Ehk siis tulevikuks teada :) Väga kaunis rand on seal veel boonusena :) Siin oli ka ehe näide sellest, miks geopeitus on äge asi ja miks geopeiturid on lahendad inimesed. Kui pagarid said teada, et me niikuinii otsime ka järgmiseks ööks endale ööbimiskohta, siis lahkelt avati meile oma kodu väravad ja kutsuti külla. Seekord plaanid liikusid küll teisiti ja kuna järgmine päev oli plaanis lastega Vudila mängumaa külastus, siis otsustasime õhtul võimalikult sinna poole ära ennast parkida. Läksime hoopis mu enda maakohta mis Vudilale tunduvalt lähemal. Kuid siiski on hea teada, et ka teine võimalus oli olemas ja kui te kunagi Keila kandis vajate öömaja või telgiplatsi või mida iganes, siis oleme ka alati olemas (või noh, siis kui me reaalselt ka ikka olemas oleme :P ) Tänud aarde eest ja tänud seltskonna eest!

 4 

Autod jäid korralikult parklasse ja suundusime mere äärde. Mingi raja moodi asjanduse isegi leidsime, aga see lõppes mõne aja pärast palgivirna juures ära. Läksime siis otse läbi metsa. Tõusud ja langused teevad maastiku tõesti 3,0-ks. Kivid leidsime, aga vihjepilti pole vaja uskuda. Sõnajalad ja rohi on olukorra raskemaks muutnud. Aega läks tublisti, kuni Maris laiendatud otsimisalalt karbi välja võlus.Näha oli, et seal kunagi elati, aga nüüdseks on loodus võtnud kõik tagasi. Tänud.