Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Käis kord linalakk neiu metsas jalutamas. Leidis suure kivi ja ronis sinna otsa. Teda nägi eemal tornis istuv igavlev kuldtärniga nooruke sõjamees, kes pidas vahti. Ta kutsus linalaka enda juurde ning kus siis läks pidu lahti:
Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu,
Kuldtärniga nooruke sõjamees sa.
Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,
Et linalakk-neidu sa püüda ei saa!
Linalakast ega sõjamehest pole seal enam midagi järgi jäänud. On vaid vahitorn, mille all tantsu löödi. Kohale mine kaaslasega, kes aitab sul aarde kätte saada. Vahitorni astmed on mädad, neid ei soovita kasutada!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
väikesaar (1), tiimitöö (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7A7AP
Logiteadete statistika:
64 (98,5%)
1
2
0
0
0
0
Kokku: 67
Tallinna linn korraldas Spordipealinn 2025 raames toreda matkapäeva Naissaarel. Võtsin minagi sellest osa ja ühe aarde noppisin ka ära. Aardekarp vedeles maas, vist ei peaks seal olema. Tõstsin ta natuke kõrgemale.
Mõni trepiaste veel kannatas ja aitas meid veidi kõrgemale, ülejäänu saime kohapealse abivahendiga lahendatud. Tänud!
Härra geoloog, kellel oli see aare juba kunagi leitud, sai siin nüüd hetke puhkeaega võtta ja mustikaid noppida. Mina tegin nii kaua seda, mida teha soovitatud ei olnud. Aitäh peitjale!
Trepp veel kannatas ja nii sai nimed üsna lihtsalt kirja. Tänud aarde eest!
Naissaare rannajoonest oli meil umbes pool läbi vändatud ja nüüd oli aeg suund sisemaale keerata. Kui enne saarele tulekut olime mitmest allikast kuulnud-lugenud, et ratastega liikumine võib siin liiva või pori tõttu raske olla, siis meie rõõmuks olime ka täitsa tavalise linnarattaga kõik teed läbitud saanud.
Ajahamba poolt puretud torn hakkas läbi metsa silma ja jätsime rattad suurema tee äärde ning jalutasime kohale. Esimese hooga kuhugi ronima ei hakanud, kuigi vaatluse teel oli aare kohe tuvastatud. Kaalusime ühte ja teist varianti, kuid lõpuks mõtlesin ennast imekergeks ja lendlesin mööda pehkinud astmeid üles. Saimegi karbi kätte. Panime logiraamatule uue minigripi, lisasime mängujuhendi ja kirjutasime üle ka karbi markeeringu. Tundub, et see aare peab seal paremini vastu, kui selle torni konstruktsioonid.
Aitäh peitjale!
Püüdsime alguses vältida mädatreppi kuid meie pikkuste liitsumma ei olnud logimiseks piisav. Kuna julge hundi rind on haavleid täis, siis otsustasin rammu katsuda trepiga - mina võitsin, trepp jäi ka maha sellisena nagu ta enne oli. PS kes tahab veel hoonet ühes tükis näha peab ennast kiiresti liigutama, ülemine ots hakkab juba ära vajuma.
Uurisime seda treppi ja tegime järelduse, et tervislikum oleks seda mitte kasutada. Siis togisime karbi alla, eks pärast paistab kuidas tagasi saab. :D No ja väike MacAivar on ju igas geopeituris olemas, niiet karp jõudis kenasti oma kohale tagasi. Tänan.
Selle aarde juurde suundudes hakkas vasakul metsas silma suur rändrahn. Oli ikka kivimürakas. Kui vahitornini jõudsime, nägime ka aaret juba. Kuidas seda siis kätte saada. Tänu Maril kaasas olevatele abivahenditele saime kokku ühe sobiva suure abivahendi, millega kulges aarde kättesaamine ja tagasipanek päris kenasti. Aitäh peitjale!
Rattad jätsime veidi eemale raudteele ja läksime seda kivi ja linalakkneidu vaatama. Kivi leidsime, aga see oli paraku tühi. Mis siis ikka, vähemalt oli aare alles.
Kristjan tegi ohtlikuma osa ära, mina pakkusin altpoolt tuge. Aitäh!
Siin oli küll tunne, et kohe kuhub kogu see krempel kokku. Ma ei tea, kui hea idee on lasta sealt üldse üles ronida. Mustikaid oli meeletult ning see hoidis tuju sellise tempo ja ilma juures yleval. Aitäh!
Jätsime rattad ja seljakotid eemale raudtee rööbastele rongi ootama ja ise jalutasime edasi aarde poole. Väljamõeldud legendike on päris tore. Rändrahn oli ka uhke aga kedagi hetkel kivi otsas ega tornis polnud. Parandasime seda viga sellega, et meist kergem ronis ettevaatlikult aardeni ja pani nimed kirja. Aitäh!
Siin sai kerge vihmake meid kätte, kui mööda raudteed lähenesime. Vahetult aarde juures olid eriti mahlased mustika lõksud üles seatud.. näpud said siniseks ja ma ei märganudki, kuidas aare kätte saadi.. Tänan.
Naissaare kahekümne seitsmes. Valisin otseteeks sihi, mis tornini toob. Ah, paljukest sellest sihist kasu oli, sest oksastraataed muljus/torkis mu saapataldasid ja astusin tegelikult ikkagi mööda mustikamättaid.
Kõiki hoiatusi eirasin ja trepp kandis väga hästi.
Kolmas leitud aare saarel, jälle kirjutusvahendi puudumisel logi jäi kirjutamata, kahju.
Hakkasime Miinilao juurest tulema, sihiks Troonipärija poolik patarei. Aga et rajad ei läinud kuidagi soovitud suunas, siis keerasime lõpuks hoopis Linalaka poole.
Kivi nähtud, suund tornile. Torni juures märkasin aaret esimesena mina ning otustasin, et aitab täna küll sellest kolme musketäri meetodil otsimisest - tutvustan geopeitust avastavatele inimestele hoopis leidjate rivi. Ja nii me seal ritta võtsime, kolme purjeka meeskonnad. Kellelgi leidmata ei jäänud.
Karbi tõin alla siiski mina - arvestades oma kehakaalu ning kalkuleeritud riskiga, kasutasin treppi.
Aare leitud, seltskond lahknes, sest osad polnud sugugi vaimustatud mõttest saarel 10+ kilomeetrit maha trampida.
Naissaare tuur jätkus Träskist siiapoole läbi kerge vihma, aga siin oli vihm üle ja sai rahulikumalt toimetada. Trepp ja muud konstruktsioonid ei äratanud usaldust, seega tuli natuke mõelda ja selgus, et ulatasime karbini ka ilma ronimata maapinnalt.
Liisa jäi vaatamisväärsusi uudistama ja mina tegin jänesehaagi siia. Lugesin kirjeldust ja mõtlesin, et suva, saab ka üksi. Kohale jõudes selgus, et trepp oli praeguseks kõige kindlam koht, kus olla. Mina aga tuurisin üles ja otsisin seal. Ei tundnud end üldse hästi ning peale seda, kui pind kaduski korraks alt ja end käte jõul üles tagasi vinnasin, kutsusin Liisa ka enda juurde. No juhuks, kui on ruttu vaja suuline testament teha vms. Kui ta nägi, millega ma ametis olen, siis sain õigustatult peapesu, aga see oli seda väärt, sest nii nägin ka aarde ära. Lahe koht, aitäh tähistamise eest!
Vahitorni leidmine on kerge, aarde leid samuti. Kättesaamiseks võtsin riski ja ronisin ikka mööda treppi, polnudki kõige hullem. Tänud aarde eest!
Kaaslane oli hästi valitud - pikk ja peenike. Sai aarde kätte ja majake püsis kenasti. Aitäh!
Kirjelduse järgi ootasin ees väga hullus seisukorras torni kuhu ronida ei saa. Tegelikult viis trepp kenasti aardeni ja karp oli ka kaugelt näha.
Et kõik ausalt ära rääkida nii nagu oli, pean alustama sellest päevast umbes kuu aega tagasi, kui meil töö juures infotunnil teatati, et selle aasta suvepäevad toimuvad Naissaarel ning uuriti kas kellelgi on traditsiooniliseks öömatkaks mingeid ideid - mille peale mina siis, ilma pikemalt mõtlemata, nagu mul kombeks on - kääksatasin: GEOPEITUS! Ülemus, kellel oli ilmselt mingi udune arusaam olemas, mida see endast kujutab, oli kohe nõus ja mis teistelgi siis enam vastu vaielda on - nii saingi mina omale kohe lisaülesande korraldada meile siis öömatk koos Geopeitusega. No tore lugu küll! - mõtlesin 15 minutit hiljem oma laua taha potsatades...mis ma endale nüüd kaela tõmbasin. Öömatk (ma pole varem kunagi öömatkal käinud) Naissaarel, kus ma pole kunagi varem käinud ja ei tea maastikust halligi ja karjatamiseks suur kari mugusid - kes ei tea Geopeitusest mitte halligi. Kiirelt vaatasin, kas Naissaarel üldse aardeid on - huh, vähemalt sellega on korras, aardeid on seal piisavalt. Ööbimispaik teada, hakkasin siis meile Geotuuri planeerima - Nargö jätsin heaga kohe kõrvale, lisaks jätsin esialgu kõrvale ka teised multiaarded ja mõistatused, ning keskendusin tavalistele - sest neidki oli ümbruskonnas piisavalt. Leidsin, et kui teha umbes 12-13km pikkune ring, peaks olema võimalik leida 15 aaret - piisab mulle endale ja kindlasti ka kõigile töökaaslastele. Järgmine mure oli, kuidas töökaaslased aardeid ja ennast kaardil näeksid ja otsida saaksid - kindlasti ei eeldaks ju seda, et kõik või isegi mõned hakkavad endale gc lehel kontot tegema, et saaks kasutada gc äppi või Locust. Järsku turgatas mulle pähe, et Geojaanil oli ju juttu Sookolli veebilehest - natsa googeldamist ja tudeerimist ja leidsin, et Super! Täpselt seda mul vaja oligi. Kui teha seal geotuur valmis ja seda linki jagada, ei pea keegi kuskile sisse logima, aga näeb ilusti kõik vajaliku ära. Nädal enne üritust saatsin ka lühikese mänguõpetuse kirja teel laiali (mida loomulikult keegi väga lugeda ei viitsinud nagu pärast selgus)ja tegin aaretsest parerile tabeli, kus olid kirjas suurus, raskusastmed ja vihjed, et ei peaks koguaeg ninapidi mobiilis passima (lisaks selgus ju ka mingi aeg see, et ega Naissaarel mobiilileviga just väga hästi pole...) Kohapeal tundus, et õnneks huvitatuid äkki väga palju polegi, aga siis tekkis ülemusel geniaalne mõte, et selle asemel et alustada öömatkaga traditsiooniliselt kell 00, lükkame alguse kaks tundi varasemaks ja tulemuseks oligi see, et peaaegu kõik olid huvitatud, välja arvatud väikeste lastega tulijad - oeh. Oma lastele seletasin, et kui nad just ei taha tulla meiega kaasa ja hommikuni võsas ragistada, siis peavad nad umbes tunni aja pärast ise leidma tee tuppa ja voodisse - ei mingit probleemi, saab tehtud! Kogunesime siis kell 22 ja jaotasime ennast kiirelt kolme tiimi. Esimesse läksid need kes teadsid, et nemad otsivad üles ainult 5 lähimat aaret ja pikemale ringile kindlasti ei tule, sest tahavad ka muude öiste tegevustega hiljem tegeleda. Teise tiimi koondusid kokku kõik meie noored ja tugevad kutid ning mina, ülemus ja kõik teised ülejäänud moodustasime siis kolmanda tiimi. Iga tiim valis oma marsuudi, ning minema hakkasime 10 minutiliste intervallidega. Kaks esimest panid siis minema ja meie väljusime 22.30. Etteruttavalt mainin ära, et meie retk kestis täpselt 5 tundi, tagasi jõudsime kell 03.30, meie tiim leidis 11 aaret, 2 jäi leidmata ja 2 ei jõudnud otsimagi. Meie parim tiim - Novarc2, mis koosnes noortest kuttidest, kes olid 100% mugud - noh...nemad leidsid üles 13 aaret :D Täpsemalt siis juba iga aarde juures...
Öömatka viies aare. See aare oli meie plaanides ilusti sees, aga mingi hetk korraldasime demokraatliku hääletuse ja millegipärast otsustati see aare nüüd vahele jätta, sest jääb teelt liiga palju kõrvale - deem küll, kuna aga pimedas metsas oma tiimist lahkneda ei tahtnud ja Linalakal oli kirjas et vajab kättesaamiseks kaaslast, siis loobusin minagi.
Küll aga käisid selle aarde juures tiimi Novarc2 liikmed, kes hiljem meid veel õrritasid, et kui hea lihtne leid oli.
Nii väsinud me nüüd ka ei olnud veel, et eeldatavalt lihtsat peidukat ei leia. Turnisime meeleheites isegi juba kahtlasel trepil pisut. Pärast peitjaga suhtlemist ja aarde taastamist saime nimed kirja. Tänud!
Sõbrad olid kaasas aga initsatiivi näitasin üksi välja ja panin niisamagi oma võimeid proovile. Tulemust aga ei olnud. Logisid lugedes sai üsna selgeks aarde piirkond ja ka see, et seda lihtsalt ei ole enam seal. Kes küll üldse siia satub ja kellele seda toidukarpi ikka vaja on. Konsulteerisin peitjaga ja kõigi osapoolte huvides tundus mõistlik aarde taastamine ette võtta. Peagi selgus aga uus probleem, polnud ju sobivat konteinerit kusakilt varnast võtta. Siis meenus kuidas Merle lõunapausil oma tomatikarbiga lehvitas ja tegin talle pakkumise seda kasutada. Paberitüki leidsin enda kotist. Tunnused külge ja valmis ta oligi. Ainult mängujuhend jäi puudu, kui järgmisel külastajatel võimalik, siis võiks ka selle lisada. Kuna uus konteiner sai vanast tsipa suurem, siis muutus ka aarde asukoht meetri võrra. Mõnus turnimine oli.
Tänud.
Andis ikka imestada, kuidas me seda suurt ja kergesti peidetud aaret ei leia. Silver jõudis kõik kohad läbi ronida ja siis peitjaga konsulteerides jõudis tõdemusele, et aaret enam pole. Peitja täpsete juhiste järgi sai aare taastatud. Kui saarele jõudsime siis viskasime liigse varustuse kuuse alla ja läksime ümber saare tuurile. Mul oli küll sööki ja jooki kaasas, aga mitte parajalt. Siia jõudes oli toit otsas, võtsin viimase lonksu vett ja nõrkus oli juba peal, tahtsin ööbimiskohta saada. Siis leidsin aga rattakotist veel ühe õlle ja eluvaim tuli sisse.
Õnneks oli raskusaste kergem, kui peitja kirja pannud on. Aitäh!
Käsna-Kalle Kantpüks lokeeritud-markeeritud, hakkasime taas sadama poole lähenema. Kolme linalakast näidisega oli selle aarde tuvastamine õite hõlbus. Ainult mädadest trepilaudadest lugesime alles pärast leidu :-) Torn pidas kenasti vastu isegi meie Erkoooo-hüüetele, mis naabritelegi kaikusid :-) Sest me olime veendunud, et taamal paistva kivi man on Erkol mõni pakk varuks pistetud.
Erkole aga, kes meiega sama praamiga saarele ja tagasi triivis ning kelle kotis kindlasti mitu uut aardekarpi end peitis, laulame nüüd kõik koos:
Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu,
Paksude rehvidega jalgrattur sa.
Aardeid meil vähe ja leiduvad ruttu,
Erko peidetud karpe tahaks otsida!
Linalakk korras, evej, jalutame edasi, õite kerges tibas. Aitäh Madisele suure karbi eest!
Selle vahitorni lähedusse jäi see suur kivikolakas seal, eks? Sest seda me seal ERKOOOO!!!!-tasime… Või no, vähemalt mina olen küll jumala veendunud, et sellest 10 m raadiuses üks topsik praegu seda aega ootab, kui kõik laevad oma saarelkäimise selleks aastaks lõpetavad… .D
Kui seltskonnal tekkis küsimus, mis linalakk, miks selline nimi ja ma aardekirjeldust peast ette kandsin, siis vaadati mind nagu segast. :D Aitäh peitjale!
Mets oli sahistamsi täis, mine võta kinni kas need sahistajad olid metssead või tõesti Erko, kes siin oma uusi aaardeid peitis. Igatahes kui meie oma rattaid talutades okastraadini jõudsime olid seened ära korjatud ja tegeldi objekti uurimisega. Aga kaua sa uurid kui teada on kus tünn pesitseb. Orav oli kärme ja nimed said kirja. Mustikad olid väga magusad ja suured. Tänud!
Logi kirja ja liikusime edasi. Kusagilt oli kuulda sahinat ja muidugi tuli uurida, et kas tegu on ikka "ERKOOO!!"ga...vastus jäi lahjaks ja nii me edasi läksime :P Ja trepi kandevõime kohta lugesime muidugi alles peale logimist mööda treppi :)
Hiilisime vargsi miinilao väravast sisse. Tuvastasime kiirelt mõne haruldase seene ja siis kostis naaberaarde juurest kellegi karvane hääl: "ERKOOO!!". Selge, TURISTID, kes muu? Hiljem jalutasidki rõõmsalt vastu, näod naerul, kott seeni täis. Toredad inimesed teevad ikka meele rõõmsaks. Siis hakkas sadama ja rohkem me turiste ei näinud. Lõunalauast veel nägime, kuidas nende küna kodupoole rühkis.
Aardega pikalt ei läinud. Kaalujaotus oli paigas ja objekti lõhkuma ei hakanud.
Nu ega sel linalakal kolme Eesti mehe eest pääsu polnud. Andis juba esmasel vaatlusel alla ja lehvitas oma peidukast vastu. Aitähhid!
Tornile lähenedes oli plaan paigas - kõige kergem ehk Stiiv ronib. Aga tornini jõudes ei olnud tal ronimistuju ja nii juhtuski, et tuli võtta kasutusele plaan B ja Stella hoopis ronis. Identseid torne on miiniladude piirkonnas veelgi - mõni ümber kukkunud ja mõni seisab veel püsti. Näiteks miinide komplekteerimistehase kõrval on täpselt samasugune torn veel täiesti talutavas korras. Tänud peitjale! Seal piirkonnas on rohkelt kukeseeni - kes soovib, see võtku ikka ämber ja nuga kaasa, kui õigel hooajal läheb. Villist seekord välja ei suretanud, sest enam ei tahtnud käima lükata. Vaatasime teid siukse pilguga, et äkki saab miiniladudesse edasi sõita aga ei saanud - oleks villisel rongirattad all olnud, oleks saanud! Seega pidime otsa ringi pöörama ja koju tagasi minema.
Selline mõnus drive-in aare, sõitsime nulli ja siis hakkasime ringi vaatama. Esimese asjana vallutas osa seltskonnast torni, siis avastasid, et ohoo, põrand krt on suht mäda. Nüüd loen, et trepp pidavat ka olema :)
Aardeleid tuli kiiresti, kättesaamine oli parasjagu koomiline nagu laevade pommitamine: "vasakule.. paremale, rohkem vasakule, alla, nüüd keera käpp kõveraks, veel kõveramaks.." ..karbikrõbin. Saime napilt tagasi pandud, kui järgmine geoseltskond kohale tuhises. Populaarne saar, pole paha.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Karl kobas ülevalt, Miki juhendas alt. Samal ajal tegi Priit salaja mu ratta taas sõidukõlbulikuks, see heategu ei jäänud märkamata. Aitäh!
Kes siis ikka hoiatavaid tekste loeb, ronisime Karliga kohe torni. Aare sai leitud siiski tiimitöö tulemusena, aitäh!
Natuke vaidlemist Peetriga, kuhu tuleb sammud seada ja leitud. Tänud peitjale.
Linalakk ehk blondiin.... Kuidagi väga tundsin siin samastumist aardega, kõigepealt suutsin koordinaadi valesti sisestada ja siis koperdasin barbiliku kola otsa. hea et vähemalt naistel setskonnas olid kas punased või siis mitte linalakalikud juuksed peas. Nende koostöös toodi siis ka Rapunzel oma tornist alla
Muidugi ei tekkinud kahtlust mida uurida. Hetkega olin ma juba üleval. Ethel silmas juba alt karpi ja tuli välja, et ma eriti suur kõrguste armastaja. Peale logimist turgutasime end ka väikese piknikuga. Tänan peitjat.
Aarde peidik hakkas kaugelt silma. Kui logitud sai, siis tegime siin väikse pikniku ja läksime edasi.
No ei usu seda muinasjuttu, ei usu :) Seal on nii karm traataed vahel, et üks mustikamugu läks oma moorigi eest teisele poole aeda, et siis saab rahus korjata. Ja linalakal pole mingit šanssi sinna sisse saada - või kui saab, jääb see saamine nii talle kui kuldtärniga vennale viimaseks. Küll selle eest juba hoolitseti. Polnud see karauulimeeste elu N armees sugugi selline igavlemine ja linalakkade passimine ...
Aga muidu - Vahitorn peaks selle aarde nimi olema, maailma suurima trükiarvuga ajakirja järgi, seda ikka mälumängudes küsitakse. KOhapeal pidasime tibakese plaani. Et kas lähen mina ja viin tegelikkuse raskusastmetega vastavusse või läheb Levia ja laseb järgmistel ka lihtsamalt saada. Mitteõelus võitis - toredaid leide järgmistele ja pikka iga karbile. Ja peitjale lennukat sulge!
FTF kell 16:30. Selle aarde idee jäi mulle natuke arusaamatuks. Leitud muidugi sai. Isegi minu 60 kg kehakaalu juures oli mul kõhe mööda sellist konstruktsiooni ronida. Karp natuke timixilik. Kes on leidnud see teab. ;) Karbil polnud ühtki märget, millega tegu. Mis muidugi äge oli - loodus ümberringi, ilus männimets. Militaar-rajatised, need aga kipuvad lagunema ja ohtlikeks muutuma... Ma ise oleks rohkem panustanud Põlendikukivile, mis nüüd jääb 160m sisse. Nii et speedy, puutetundlik jt. - kivi juurde ei saa enam aaret peita! Tänud siia kutsumast!
FBP. Oh neid muinasjutte, tore juttu vesta ja kuulata . . . aga eks muinasjuttudel on ka omad elud ja sünnikohad.