Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Viljandimaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kopli järv (ka Killaste järv) on paisjärv Viljandi maakonnas Karksi vallas Univere külas. Järves asub üks saar pindalaga 0,4 ha. Järv on avalikult kasutatav veekogu. Kopli järve võidakse kutsuda ka Killaste järveks, kuna järve veetase on reguleeritud Pöögle ojal allavoolu asuva Killaste järve paisuga. Järved on üksteisest eraldatud teetammidega ja tammide vahel asuva Nuuda järvega.
Kopli järv oli aastaid tagasi kalameeste seas väga populaarne ja paaditatav järv. Tänaseks on järveke praktiliselt kinni kasvanud, kuid mõni uljas kalamees võib sinna ikka sattuda.
Paarkümmend aastat tagasi oli aarde asukohas onnike. Võib-olla oli onn ehitatud sinna vaate nautimiseks, võib-olla oli tegu poiste mängumajaga. Täna tähistab seal möödunud aegu Kopli järve aare, mis kutsub teid järve vaateid taasavastama. Soovitame aaret külastada koos sõbraga. Mõnusat otsimist!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ilus_vaade (1), drive-in (1), soovitan (1), ronimine (1), lumega_leitav (1), lahe_teostus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7408B
Logiteadete statistika:
69 (89,6%)
8
1
3
2
0
0
Kokku: 83
Minu jaoks maastik 4,5. Üritasin nii ja naa, kuid lõpuks tirisin enda turvalise köievarustuse välja ning peale mõningast kasutamise meelde tuletamist logisin aarde ära.
Tänan peitmast.
Siia tuleb tagasi tulla oma abivahendiga, seekord jäi aare logimata.
Oma abivahendit kaasas polnud, kohapealne tundub olevat üsna amortiseerunud, seda kasutada ei julgenud. Jätsime leidmata.
Kohalik abivahend ei olnud väga abiks siin, läks ikka enda oma ka vaja. Aitäh aarde eest!
Ei hakanud proovima. Vo suvel tagasi ja siis katsetaks
Kui on oma geo-orav kaasas, läheb asi ludinal. Meil õnneks on ja ausõna, me ei sunni teda!
Tänud meie poolt!
Abivahend tuli autost välja võtta ja nii oli juba lihtne aaret logida. Tänud peitjale!
Kõigepealt proovisin niisama, aga see oli lootusetu. Kaevasime siis abivahendi ikka autost välja. Nüüd õnnestus kohaliku redeli otsa jõuda ja sain nime kirja. Endiselt oleks siia karpi vaja, niimoodi see kaua ei püsi. Aitäh!
Rätinuku juures loojus päike, kuid kuupäevavahetuseni jäi veel mitu tundi. Vaatasin geokaarti ja leidsin mõned kollased täpid.
Paremate vahendite puudumisel (nagu ikka), pidin Kopli järve ääres leppima kohapealsete võimalustega. Eks ta paras rebestamine oli, ühe käe randme rebestasin isegi väheke marraskile, aga ei sest hullu kui tulemusena nimi kirjas ja ise ühes tükis autoistmel tagasi :o) Tundub nii, et maastiku raskusaste kasvab siin tasapisi.
See oli väga mõnus ronimine, kohapealne abivahend oli vinge kuid siiski otsustasin oma köie välja võtta ja selle abiga nimi kirja panna. Väga meeldis selline pisike turnimine, suur suur aitäh :)
Oli see vast punnitamine. Algselt vist on täitsa norm ronitav aga mina sain oma turnimisvõimeid proovile panna. Veidi ohtlik küll tundus ,kuna kaks pulka on juba küljest tulnud ja naelad püsti ka. Mingi köiejupp oleks küll seal abiks võinud kaasas olla! Karp ka vist puudu. Aga tänud, jäin ellu.
Tänud peitjale!
Kohaliku redeli puitosad olid kahtlased, aga minu veel kannatasid ära.
Kuna leitud sai ainult minigrip ilma karbita ja sedagi mitte peidukast, siis tahaks kontrollimist, kas kõik aarde elemendid on ikka alles.
Selle aardega olid üldse kummalised lood. Kohalikku redelit kasutama ei hakanud, ajasin enda oma puu najale ja kui jõudsin kastini, siis oli hämming. Vaata kui palju tahad, kast tühi kui kell. Hakkasin siis alla kobima, kui lapsevanem alt korruselt teatas, et näe, siin naela otsas on midagi. No ja oligi, pliiats, logiraamat, juhend, minigrip ka kenasti ümber. Panin siis nime kirja ja selle komplekti oma õigesse peidukasse tagasi. Tänud aarde eest!
Seekord abivahend puu äärde ja lihtne logida. Kohapealset redelit ikka ei usaldanud. Tänud
Siin oli küll redel, mida mööda minul oli keelatud ronida ning Kaupo proovis ise, aga ka ei tulnud välja. Seepeale tõin autost slingid ja käisin slingidega üleval. Polnud just kõige mugavam, aga tehtud sai.
Ronimise võimalus ka lausa olemas, ei olnud abivahendit tarviski. Katsetatud sai uudset visketehnikat (mitte köie) ;) ning vaatasime ka lähedal oleva talukoha üle :) Ilus koht.
Olin juba valmis järgmiseks "õhus rippuvaks" aardeks, aga siin olid mingid redeli jäänused isegi alles. Kristjan läks ronima ja mina all palvetasin, et ta sealt alla ei lendaks. EI oska ju mina autot ka juhtida kui midagi juhtub. Õnneks läks kõik hästi ja kiirlogimine lõppes edasisõiduga. Aitäh!
Natukene kahtlane see ronimine seal oli, redel ei tundunud kõige kindlam, kuid pidas kenasti vastu. Peitjale tänud!
Leidmisega probleeme ei olnud, juba auto aknast paistis kätte ära. Natuke tuli ikka end vinnata, kuna üks "redelipulk" on vist jalga lasknud ja ainult üks allapoole kõver nael on alles, mis siiski ronimist omajagu lihtsustas. Logi kirjutades käis järves karsumm, kes või mis, jäigi teadmata.
Siia polnud tark üksi tulla, sest teada oli, et ronimine ja mul ühtegi abivahendit pole. Aare leitud, logitud, tänud!
Küll on ikka hää kui geomobiilis redel käepärast võtta on. Nii saab naksti logi kirja sirgeldada. Tänud.????????
Kuna ehitatud redel on oma aja ära elanud ja mõni pulk lausa puudu, siis tuleme oma abivahendiga kunagi kauges tulevikus võib-olla tagasi
Usaldus oma raudvara vastu ületas usalduse/vajaduse kohaliku vastu, aga ikkagi käidud sai, logitud sai, peitja saagu tänatud!
Järvede vahelt vaikselt kohale veeredes jäi aare kohe silma. Hea, et oma abivahend kaasas oli, see tegi karbi kättesaamise lihtsaks. Täname!
Aare visuaalselt leitud, kuid aardeni jõudmine füüsiliselt raskendatud, kuna üks komponentidest puudu.
Jätsime auto natuke suurema tee äärde ja läksime jalgsi asja uurima. Kohapeal selgus, et mugav oleks ikka isikliku abivahendiga aarde juurde minna. Kuna tee oli täitsa sõidetav, siis saigi autoga kohale veeretud ja abivahend autost välja tõstetud. Natuke oli sättimist, mis nurgaga täpselt läheneda aga üsna kiirelt oligi aare vallutatud. Päike vajus metsa taha ja lugesime ilusa talvise aardejahi lõppenuks.
Ilus koht ja maru palju vett... Siin sai siis uut abivahenditeta esimest korda katsetada ja mis huvitavat selgus - täitsa töötab.. Aitäh peitjale siia kutsumast!
Kogusin ikka tükk aega motivatsiooni, et tänasele aardejahile asuda. Kuna ka enesetunne ei olnud suurem asi, siis tundus parem mõte mitte juurde külmetada. Oli jõudnud juba pimedaks minna ja miskit valgeid helbeid akna taga keerutama hakata. Jalutuskäik lähimasse poodi pani mind vaatama aarete poole, millega oli lootust enam-vähem drive-in teha. Kohapeal sain mitu korda ronimisharjutusi teha, mis sellest, et abivahend oli endal kaasas. Oleks vist ka ilma enda omata saanud aga nii oli väheke mugavam. (310) Aitäh! EVEJ
Autoga sai tõesti letti. Päris huvitav ja vähe teistsugune ronimine siia korraldatud. Sain hakkama ja teised siinsed järvedki nähtud. Aitäh!
Oli Kaupo kord väike soojendusvõimlemine teha. Tänud peitjale!
Selle aarde järgi läksin ise. Pisut kahtlane tundus tee aardeni, aga pidas mu raskusele ilusti vastu. Lahedalt tehtud aare.
Kuna abivahend oli omal kaasas ja Risto oli juba kahe lähedalasuva aarde peal omandanud selle kasutamise täiuslikult, siis sai seegi standardsituatsioon kiirelt lahendatud. Kohaliku abivahendiga oleks ikka akrobaatikat rohkem olnud.
Talvel sai käidud aga siis abivahendita ei saanud hakkama. Seekord sai siiski logitud. Tänud
Peale Killastet ja Nuudat tulime siia väga suure optimismiga. Vaatasin installatsiooni - '@#€&@#'. Siis ronisin üles. Kerge ragin oli pidevalt kuulda - hoidsin kinni kõige hammaste ja käte ja jalgadega. Peale suuremat akrobaatilist logimist, logiraamat hammaste vahel ja kaisutades pulka kirjutasin, värisesid kõik liikmed ikka pikalt :S. Aitäh siiski adrenaliinilaksu eest.
Karbist pole varsti enam midagi järel. Vajab väljavahetamist.
Ekstra selle aarde pärast sai redel autosse visatud. Siin läks seda jällegi tarvis. Seekord jagasin konteineri lahtisaamise kohe ära ning eelmisel korral ilmselt olid külmapoisid ukse lihtsalt liiga kõvasti lukku pannud. Õnneks mugusid ei olnud ja sain rahulikult toimetada. Tagasi tuli jälle muidugi tagurdada, sest ega seal mõistlikku ümberkeeramise võimalust ei olnud. Aitüma!
Abivahendiga õnneks kerge. Tänud peitjale.
Aare jäi kiirelt silma, kohapealne abivahend aga mitte nii kiiresti (seda märkasin alles peidiku juures). Siht oli silme ees ja tundub, et aare oli kogu mu tähelepanu omale röövinud. Tagantjärele mõeldes poleks see vist midagi muutnud ka. Saime kordamööda Miki kaasa võetud abivahendit kasutada. Aitäh aarde eest!
Suhtusime kohapealsesse lahendusse pisut pelglikult, seega läks käiku kaasavõetud abivahend. Kasti kallal nokitsedes jäime haledalt vee peal kõndivatele ja saatust trotsivatele mugudele vahele, kuid põgeneda polnud enam kuhugi. Tegime pähe oma parimad ah-me-siin-niisama näod ja lahkusime vaikselt sündmuskohalt. Tänan aarde eest!
Me pikalt ei mõelnud. Ede käis vudinal karbi järel, mina klõpsutasin pilte ning mina viisin karbi tagasi. Veel kiiremini, et ta pilte ei jõuaks teha. Edasi nautisime hetke ümbrust ja siis liikusime edasi. Kartsin hullemat, kuid oli täiest tore aare, aitäh!
Kui me järve äärde jõudsime olid kaks mugu just asumas Jeesust mängima. Ühelpool teetruupi lahtine kiirevooluline vesi aga selle vastaspoolelt jääle minek neid ei paistnud häirivat. Aaret silmasime kiiresti aga järgi minekul natukene takerdusime. Ühte astmesse ei olnud erilist usku. Kinni võttes tundus, et kui nüüd kogu keha raskuse peaks sinna rakendama, siis maadub selili järve jääle. Merilin katsus ka järele ning nõustus minuga. Geotuuri plaanides olin märkinud aarde järele sõna "redeliga" ja spetsiaalselt selleks puhuks sai kaasa veetud redelit. Ei olnud mõtet ennast ohtu seada ja panime abivahendi käiku. Kuna oli Merilini kord karbi järgi käia, siis sai ta ka aarde järele kupatatud. Ma julgestasin ja logisin. Kui Merilin oli maa ja taeva vahel jäime haledalt Jeesustele vahele. Kuhugi varjuda ei olnud võimalik ja proovisime siis käituda, et meie tegevus on täiesti normaalne. Aitäh peitjale aarde eest!
Jalutasime aardeni ja kõpitsesime seda vähe, kuna keegi oli seal veidi vägivalda kasutanud. NB! Aardele EI tohi läheneda jõuga. Palume läheneda nõuga!
Abivahend oli, vidinani jõudsin... aga lahti see küll kuidagi ei käinud. Väike luure ei andnud ka märku, et seal sees midagi toimuks... ei teagi, kas nii ongi mõeldud ja sain tünni või lihtsalt saamatu....
Huvitava lõpuga tee. Ühel hetkel märk ees ja kõik. Tagurda või terve tee tagasi.
Abivahend oli meil kaasas, küllaga jäin sellele vaatamata natuke kinni :D. Tänud !
Vigade parandus. Seekord oli sobilik abivahend kaasas ja kiiresti sain ka konteinerile ligi. Aitäh peitjale.
See tee ja järv tulid mälusahvritest juba väga tuttavatena meelde. Seda küll umbes 30 aastase ladestuse alt. Peale logimist võtsime ette teekonna vanaisa talu (Kõivumäe) juurde. See ei asunud siit kaugel vast mõned kilomeetrid sõita. Talu ise asub juba samuti vast 25 aastat teistes kätes. Hinges oli üksjagu ärevust et kas ikka tunnen põllud, metsad ja talu ära. Tundsin, kugi paljudest põldudest olid saanud metsad ja metsatukkadest põõsaistandused. Loomulikult olid ka hooned ja ajamaa muutunud. Kõik oli hämmastavalt korras ja hoolitsetud, seda ei saa kõigi ümbruskonna talude kohta öelda. Tänan oli väga hingestatud kulg.
Üks tõi aarde kätte, teine logis. Paar minutit kulus, kuigi logisid lugedes kujutasime hulle asju ette. Aitäh!
Tsutsakas :)
Sõitsin kohale, ukerdasin autot ringi keerata - hakkama sain. Läksin võssa piiluma, et mis ja kes. On ikka asjad, aetakse vanainimesi sporti tegema. Kohapeal ülesrivistatud asi ei äratanud kohe mitte raasugi usaldust. A mis teha - ohkasin ja käisin ära. Paindus mis kole, aga usaldusväärne asi on - hea, et ikka õige autoga tulin :D Tänud ka.
Vajalikud jupid aardeni jõudmiseks olid põõsas olemas. Aitäh!
Parkisin auto ülbelt peaaegu nulli ja lootsin kiiret logimist. Seejärel otsustasin, et tulen üks teine päev abivahenditega tagasi :)
Kui mõni aare kuid hiljem veebis logides midagi ei ütle, siis teine ütleb kohe nii mõndagi. See siin meenus pärast eelmist koheselt, ei olnud mingit probleemi mäluga. Selektiivne mälu vist. Tegelikult küllap asi sellest, et Kopli järve otsing võttis rohkem aega ja pingutust kui Kawershof. Küllap jõudis siinveedetud ajaga mälestus kinnistuda.
Turning oli minu jaoks kergete killast, vaade nauditavate killast, logi Marje kirjutatavate killast. Õues oli suvisel kombel palav, pärast sai käsi loputatud. Kahju vaid, et ümbrus üpris prügine oli, peitjad võivad ehk väikse isikliku Teeme Ära ära teha.
Aitäh aarde eest! Oli kombes.
Kuna olin seekord kaherattalise geomobiiliga, siis oli abivahendite valik keskmisest kesisem. Tõenäolise peiduka tuvastasin, aga naaberpuu otsast küünitades ei suutnud välja mõelda, kuidas see avanema peaks. Eks teinekord paremini varustatult tagasi.
Vajaliku abivahendit meil küll kaasas ei olnud kuid sellegi poolest otsustasime koduteel asjale pilgu peale visata. Nagu eelnevalt Elvas tuli ka siin löökaukude vahel slaalomit sõita ja nulli lähistel leotas märksa suurem seltskond koos naiste, laste ja nähvitsatega ussikesi. Pöörasime mäe peal auto ringi ja sõitsime koju.
Leitud. ...köie otsas kõikudes, muidu ei tundunud enam ohutu. Tänud!
Maastiku raskusaste võiks julgelt kõrgem olla, pärast esimesi otsijaid on olud niipalju muutunud, et ilma abivahendita küll ei soovitaks.
Meil oli enda abivahend kaasas. Ronisid kõik, kes abivahendiga, kes kõrvaloleva puu otsa. Tänud juhatamast, käimata koht jälle.
Nagu ka mängu reeglites kirjas: Iga geopeitur vastutab isiklikult oma tegevuse või tegevusetuse ja sellest tulenevate tagajärgede eest, nii ka mina. Nimelt nullis sai tuvastatud suhteliselt ruttu aarde asukoht ning hetkega oli aardekarp minu töntside näppude vahel. Logi kirja...olime teised logijad...mmm :) Aga siis hakkas seiklus! Nimelt sai minust võitu gravitatsioon ning paarkümmend aastat tagasi mõeldud onni viiv abivahend andis siiski 75 kg raskuse all järgi. Olin nagu ladvaõun, nelja meetrise, õhulennuga vastu maad. Käed lõhki, külg valus aga siiski eluvaim sees. Antud olukorra juures võiks maastiku isegi 4.0 pügalani tõsta. See muidugi individuaalne, aga tundub et ilma abivahendita läheb keeruliseks. Lõpetuseks nii palju, et aare meeldis, koht väga kaunis. Eriti veel vaade mäe otsast, kus vana talu koht. Ime veel, et mõni prominent pole sinna käppa peale pannud. Täname!
Info Viljandimaa uute aarete kohta jõudis minuni mu oma pereliikmete kaudu, kes vangutasid „etteheitvalt“ pead, kui ma üllatusest suured silmad tegin ja kindlalt teatasin, et ma tõepoolest midagi ei tea. Ju oli viimase aja töökoormus mu tähelepanu geopeituse lehelt hajutanud. Võtsime siis täna õhtul uute kohalike aarete otsingud ette ja otsustasime alustada kodust kaugemal olevast. Aardepaiga leidsime ruttu ja kunagise onnikese asukoha ka, kuid logiraamatu kättesaamiseks kasutasime siiski oma kaasasolnud abivahendit.
Kõige suurema toimetamise ajal sõitis meist mööda üks džiip, kes natuke eemal otsa ringi keeras ja meist teist korda aeglaselt mööda sõitis. Peast käis läbi mitu mõtet – aardeomanik, maaomanik, keegi kohalik, … Varjuda polnud kuhugi, kui aarde avamise protseduur just pooleli on. Õnneks ei pakkunud me siiski niipalju huvi, et juht oleks auto seisma jätnud ja asja lähemalt uurima tulnud, kuid eks me koomilised seal välja nägime kindlasti. Meie üllatus oli suur, kui teise päeva õhtuks polnud raamatusse veel ühtegi logi kirjutatud. Tegime seda siis ise kell 19:19. Suured tänud peitjatele kohta tutvustamast. Ilus oli siin tõepoolest.