EK5: Friedrich Robert Faehlmann

 1 

Aitäh aarde eest!

 2 

Teadsin ammu, et karp olevat katki. Täna sain lõpuks aardele ligi, kuiva jalaga. Turnisin puu otsa, et aaret otsida. Ei näinud kusagil. Nokkisin algse karbi nöörijäänused lahti. Alles 5+ minutiga silmasin lumes karbilaadset moodustist. Karp puruks (kukkunud?), sisu jääs. Sisu kuivatatud, uus mängujuhend, minigrip-kott ning karp ja roheline kinnituskott (mis talvel just lumega ei haaku, suvel aga küll). Peitsin aarde madalamale ja peidik nüüd kindlasti 1.0. Kevadel võtan ehk uhke tamme alt ka võsa maha, et tamm (ja aare) paremini silma paistaks. Lihtsamaid leide!

 1 

Kasutasin võimalust ja laenasin aardeomanikult sündmuse ajal redelit ja käisin nullis ära. Küll on palju nõgeseid.

Leitud

Ei saanud isegi mitte ligi. Maa märg ja inimesed jõllitavad.

 1 

Tänud aarde eest!

 1 

Tänud aarde eest!

 1 

Huvitav, et aerofoto järgi (mis peaks olema aktuaalne) ei ole Otsatalu tee serv sugugi sellist võsa täis, nagu reaalis tundus olevat. Ehk proovin mõnikord väljaspool vegetatsiooniperioodi :)

 1 

Tänud peitjale aarde eest!
Siin õnnestus mul peitjatele vahele jääda. :)

 1 

Teadsin kus aare varasemalt asetses. Kuna keskmisest raskem ronimine, siis tarisin abivahendi kaasa. Täna leidsin karbi üllatuslikult maast. No pole hullu, nimi kirja ja viisin õigele tasandile tagasi. Aitäh!

 1 

Leitud, aitäh.

 1 

Autost välja astudes tervitas meid kohe üks vahva koer, kes tegi meiega ka jalutuskäigu aardeni ja tagasi kaasa.

 1 

Sealt, kust oleks olnud loogiline minna, läks suur maantee. Lisaks ilmus välja üks suur ja kohev malamuudilaadne kutsu, kes meie tegemistest väga huvitatud oli ja meid kogu tee saatis. Lisaks pissis ta raja mõlemad ääred kenasti täis, et me ennast sinna vastu saaksime hõõruda :D Maantee lõpes aga peagi ja algas nõgeseteraapia. Ronimine oli mõnus ja lihtne. Kutsu oleks hea meelega autosse roninud ja kaasa tulnud. Aitäh!

Mina tulen kaa

 1 

Lähenedes sellele aardele kõhklesime ja kahtlesime, et kas on jõukohane või mitte. No tundus mulle ikka päris hirmuäratav, aga kribinal-krabinal oli Indrek puu otsas, karp käes ja jalgu kõlgutades hakkas valima, et millise pliiatsiga siis nüüd logi võiks kirjutada - tundus, et see oli tema jaoks vaat et kõige keerukam osa - valik oli nii suur. Sobiv kirjapulk lõpuks leitud, ei tulnud ikka seda luulelendu, nii et logiraamatusse said kirja vaid nimed. Jalgu kõlgutada oli mõnus, aga ega sinna istuma jääda ju ei saa. Mina ei näinud alt vaadates küll ühtegi sobivat allatuleku varianti, nii et hoidsin vist päris hinge kinni kuniks ta turnides osavate akrobaatikaliigutustega sealt alla sai.

Igal juhul uus ja huvitav kogemus, aga võibolla tasuks teine kord ikkagi redel appi võtta. Suur tänu peitjale!

 1 

Lähenesime aardele, redel seljas. Jõudsime kohale, tulid koera jalutajad, küsisid, kas leidsime. Ja jalutasid edasi. Puu otsas käidud, autosse ja siis märkasime, et kahtlaste kleebistega auto seisab tee ääres. Ja omanik ka täitsa nägemisulatuses. Vahetasime Paavoga muljeid mõnda aega ja teekond sai jätkuda. Tänud

 1 

Ümberkaudsed aarded olid meil tõesti juba võetud ja nüüd tulime veidi suurema maastikuastmega aarde kallale. Mirjam läks ronima, aitasin siis pätti teha. Aare tervitas juba kaugustes meid. Igatahes olin moraalseks toeks ja nimed said kenasti kirja. Täname, mõnus päikesepaisteline õhtupoolik oli.

 1 

Korra olime siin lähedal juba miskit aaret võtnud, otsustasime täna selle võtta. Siinkandis oli veel lumigi maas, kuid õnneks kandis hästi. Objektini jõudes oli alguses kerge vaidlus, kes vallutama läheb, aga lõpuks mina võitsin. Lapsest saadik tahtnud selliste otsa ronida. Ega ta just kergete killast ei olnud, minu pikkus oli pisut lühem, kui mugav oleks olnud, aga kuidagi päti tegemise ja muu akrobaatikaga ma karbini jõudsin. Vaade oli kena! Alla tulemine oli veel jubedam, kui ülesminek. Õnneks kõik luud-kondid jäid terveks. Lahe ronimine, aitäh!

 1 

Petlik lumi seal tee ääres. Nii kui astud, oled põlvini vees. Õnneks oli vahetus olemas. Vaadet käis nautimas ikkagi Margus.

Aitäh!

 1 

Õudselt piinlik tunnistada, aga tulin ja logisin abikaga. Vaade on muidugi suurepärane, üleval olles sai mõnusasti jalgu kõigutatud.

 1 

Merit näitas oma oskusi ja saimegi logi kirja. Tänud peitjale

 1 

Parkisin auto värava kõrvale mingi rajakese otsa ja läksime, kogu see kamp aardejahile. Esimene lähenemine ei tundunud eriti meeldiv. Nii sai otsustada rünnata kaardil nähtavat rajakest mööda. Lõpuks nullis üritasin alguses aardeni jõuda mina, aga veidi pusimist ja otsustasin selle au loovutada Meritile. Tüdruku üritus oli palju edukam, see lõpes meie jaoks logiga. Tänu peitjale aarde eest.

Leitud

 1 

Esimest korda jõudsin selle aardeni juba kaks aastat tagasi peale pikki eksirännakuid ümbritsevas looduses. Tookord jäi suurtele pingutustele vaatamata nimi kirja panemata. Seekord olin targem ja võtsin abivahendi kaasa. Õigemini tatsas ta ise minu jälgedes. Polnudki muud vaja teha, kui Karin puu otsa visata ja pärast alla raputada. Varsti pidime uuesti minema. Molberti ja pintslitega. Tänud peitjale!

 2 

Läksime õhtul Speedyle ja Moorile külla. See oli täpselt nagu Pipi sünnipäev. Muidu pakutakse head ja paremat söögiks ja lõpuks veel kingitusena üks jalutuskäik aardeni. Nulli jõudes mõtles Marje mulle küll tugisambaks olla, aga jõudsin ise kiiremini taevale lähemale. Huvitav, kas selle aarde puhul tuleb kunagi logi, et aardes puudus kirjutusvahend :D. Vahva! Aitäh lahkele pererahvale! :)

 1 

Täna oli valida kolme Paavo ja ühe Lauri aarde vahel. Loosirattast tuli välja just see aare. Kohale tulles sõitsin pererahva kodunt mööda. Hoovil toimus usin ehitus tegevus. Mina parkisin auto aardele võimalikult lähedale ja ragistasin aarde juurde. Mulle see aarde hoidik hullult meeldis. Nii mõnus oli kõigutada jalga ja üleval logida. Kui oleks aega olnud, siis vist oleks kuni päikseloojanguni sinna jäänud ning aina üles ja üles roninud. Tagasi jalutades, nägin põõsaste vahel ühte suurt valget mesilast, kes väikesi tarus kamandas. Kodu poole sõites, peatasin oma tranduleti kinni pererahva kodu juures, kus peremeest usinasti toimetas. Olin juba minnes pererahvale vahele läinud. Vaatasime koos pererahva valdused üle. Uksevahelt kiikas välja ka perenaine. Nii tore oli teid näha. Loodame teid jälle näha uutel üritustel. Tänud aarde eest.

Dauno jt, lähim kerge abivahend - mida on ennegi aarde kättesaamiseks kasutatud - asub 170 meetrit otse põhja poole. Tulge ja küsige :-)

Leitud, kuid mitte logitud. Vaja tulla väikese abivahendi või abimehega tagasi

 1 

Ekseldes mööda huvitavaid teid tegin ka siin väikse peatuse. Peale aardeleidu sai jalga puhatud ja võileiva söödud ning jälgitud, kuidas jänes mõnusasti mööda teed kalpsas. Tervitused peitjatele, hoovis näis teil kibe töö tegemine käivat. Jõudu teile ja aitäh aarde eest!

 1 

Täna ei hakanudki Koitu ja Hämarikku tegema, vaid ise ronisin puu otsa ja ise logisin. Liba-Koit logistas redeliga mööda aasa ning üritas mesilastarudega toimetavate kaitseülikonnas kosmonautide silmis oma väärikust säilitada. Liba-Hämarik tänab.

 1 

Jätsime auto tee äärde, tegime tutvust ökomesilastega ja tatsasime abivahend kaenlas aarde juurde. See jäi juba eemalt silma. Kuigi aardes on kirjutusvahendeid küllaga, siis enamus neist ei tööta. Seega saime tükk aega erinevaid pastakaid proovida. Väga kena ja suursugune puu.

 1 

Terve päev oli kõvasti sadanud ja kõik oli väga märg ja libe. Hindasin koha peal olukorda ja sain aru, et naljalt sellistes oludes aardeni ei saa. Õnneks oli mul igaks juhuks autos väga kasulik abivahend, millega pääsesin päris lihtsalt logima. Tore aare, aitäh!

 1 

Tänud! :)

 1 

Seda aaret käisin õhtu jooksul lausa kaks korda otsimas.

 1 

Sai tatsutud seda rada ning katsutud väega puud, kes paljusid toidab ja aardekest peidab. Tänan.

 1 

Ronitud ja logitud.

 1 

Tegime väikesed sirutusharjutused ja peale logimist käisime peitjatelgi külas. Tänud!

 1 

Kuna üks eelnev oli selle kätte saanud siis ei saanud ka mina alla jääda. Ronimas käidud ja nimi kirjas, ega ei saa öelda küll, et kerge oli... Suured tänud väljakutse eest :)

Leitud. Logitud

 1 

Leitud... krdi raske ronimine, võtttis hingeldama :) Ja sai jalad märjaks muidugi.

Leitud

 1 

Kuna Keila-Joal jalutades suuri kalu ega jäälindu ei näinud, meelitasin kaaslase Paavo värvikat national geographicu vaatepilti tsiteerides veel ka Vääna jõe äärde. Hüplevaid kalu me ikka ei näinud, aga kuni sõber pildistamisega aega sisustas, jäin mina sealse multiga pika ninaga. Ja ega vahva päev ei saa mitteleiuga lõppeda. Väärika kirjanikuga oleks palju toredam geopäev lõpetada. Väga "sobivalt" hakkas muidugi nullile lähenedes mingit vihmaollust taevast alla sadama. Nii ei saanudki pikalt Friedrichi juures aega veeta, tervitasime kiirelt ja märkisime oma käigu külalisteraamatusse. Tänud peitjale, vahva peidukoht!

 1 

Mônus laupàevane geotuur :)

Leitud

Leitud

 1 

Loomulikult polnud ma enne kodust välja tulekut raskusastet vaadanud ja logisid lugenud. Kohale jõudes tegin tiiru umbes, takseerisin olukorda ja proovisin läheneda. Esimene katse polnud eriti lubav. Tegin teise tiiru veel ja mõtlesin, et peaks Paavole helistama, et siis ta vähemalt teaks mu konte kokku korjama tulla. Kuna, aga üks taks nägi mind aarde poole suunduvat, siis jätsin helistamata, küll see taks mu üles leiab kui ma auto juurde tagasi ei naase. Teise katse mõtlesin paremini läbi ja juba olingi karbi juures. Logimiseks ei osanud kohe validagi, millega kirjutada. :) Alla tulles võtsin ühe vajaliku oksa kaasa, niiet järgmistel jälle 0,5 % raskusaste kõrgem. Aga Paavole tänud, kes andis tänasele päevale vürtsi.

Leitud

 1 

Kuna eelmisel külastusel oli karp jalutamas, siis tulin nüüd uuele katsele. Aarde leidmisega läks seekord ladusalt, aga sellele vaatamata kulus siin ikkagi nii umbes poolt tundi ära. Just siis, kui ma logimisega ühele poole sain, saabus korralik paduhoog ja kuna mul transpordivahend puudus, siis ei jäänudki muud üle, kui objekti all ilma paranemist oodata. Tänud peitjale!

 1 

Leitud :) Jällegi on vaja neid treppe mööda käia, ja pealegi trepp ühes suunas on veidi mugavam kui teises. Miks külla nii alati :)

 1 

Rattaga ja lühikeste pükstega lähenedes on maastoiku raskusaste praegu nõgeste tõttu pigem isegi 4. Muidu aga lihtne aare, roni vaid looduslikku treppi mööda logiraamatuni.

 1 

Olles täiel teadmisel maastiku raskusastmest läksime siiski proovima. Lootsin Taneli peale aga tal oli täna padi paha ja tekk torkis ning sedamoodi me seal jahmerdasime nagu kassid ümber palava pudru kuni tuli alla vanduda. Ainult pool punkti kõrgema maastiku raskusastmega (4.0) aaret otsides hukkus hiljuti vähemalt üks Tšehhi geopeitur (R.I.P talle sinna), meie tahtsime täiesti tervetena koju tagasi saada. Õnnestus. Paavo, söö rohkem mett :)

 1 

Tsiteerides aardekirjeldust: Vahi raibet kuhu peidetud. No kui vaja minna, siis tuleb minna. Logi sain õnnelikult kirja. Ilmselt ei ole kirjanikuhärra selle puu all omi jutte kirjutanud, aga mine sa tea. Tänud!

 1 

Seda tüüpi aardeleiud ja vormistamised on alati üks lõbusamaid osasid geopeitusest. Aitäh!

 2 

Teeme ära õhtusel järelpeol Moorimaja lõkkeplatsil tuli ilmsiks,et ma polegi ainus kellel kirjanike seeria Faehlmanni aare veel leidmata.Miskil hetkel, kui kõht juba head paremat täis laaditud oligi paras aeg teha väike jalutuskäik.Õnneks oli peitjate poolt hoiatatud,et pinnas on aarde lähistel märg.Sain Paavo lahkel loal temalt laenuks kummikud jalga,kulusid marjaks ära-tänud. Aardeni jõudis seekord küll meist kõige nobedam :)

Aitüma seltskonna ja aarde eest!

 2 

Prügikoristusaftekal võtsime aega ja lipsasime vahepeal ka läheduses ennast mõnusalt sisse sättinud eeposemehele natukeseks seltsi… Tjah, Eesti mehed on kanged küll, kui panevad muu töö kõrvalt meile nt eeposepõhja või maastik 3,5 raskusega aarde kokku ja puu otsa, aga ma võin kinnitada, et kui vaja, on vähemalt osa eesti naisi sama kanged ja ronivad kartmatult mööda enda ümbermõõduga samasse kategooriasse jäävaid pahklikke oksi vajalikku kohta sedasama karpi kõigile allootajatele ka kätte tooma… :D.

Aitäh minu poolt orav Dianale, see oli väga vinge ja julge tegu, minul nt oli natuke jube isegi lihtsalt pealt seda minekut (ja allatulekut) vaadata. Ja kaaslastele suur aitäh samuti, need üheskoos ootamised-vaatamised on ju alati kõige lõbusamad ja toredamad :).

 1 

Marje ja Paavo, palun nüüd uut aaret maja lähedale! :D Jube tore oli hoida seda aaret koguaeg ootel, et ah teinekord külas olles otsime ja nii ta läks ja läks päris palju kordi :) Seekord tuli kusagilt otsust suht vara, et peab ikka ära käima. Päris mitu Ära Tegijat polnud veel logimas käinud ja nii saime korraliku kamba kokku. Õige koha vaatasime juba tee pealt välja ja suundusime kerge kaarega nulli poole. Seal jäi aare juba kiirelt silma. Veel ei jõutud arutama hakatagi, et kes ronib, kui juba Dix oli peaagu aarde juures :D Logi kirja ja tagasi lõkke äärde ära tegemist tähistama! Tänud peitjatele ja kaaslastele!

 2 

Laksamise järelistumisel hakkasid osad nihelema ja tahtsid väga kuhugi minna, midagi otsima. Kuna meie "haigus" nii tõsiste nähtudega pole siis eeltöö oli meil olematu. Teatasime, et siin ümbruses meil on kah palju asju leidmata ning see otsustas asja. Saime kampa lüüa. Dix oli see kes kastani alla tõi. Täname aarde eest! Veel suurem rõõm oleks olnud muidugi kui see seal oleks olnud kellegi poolt lahendatud mõistatuse lõpp. Tavaline aga on ka hea! Üks jälle vähem otsida.

 4 

Väga tore logi ja lugu Maimult! Nimelt leidis ta ikkagi algse aarde üles. Taastatud aare ja logiraamat oli ja on endiselt omal kohal ning ootavad esimesi logijaid :-) Algne aare on kahest servast järada saanud ning logiraamat vettinud. Ilmselt on linnud esialgset looduslikku maskeeringut ihaldanud ja selle lahti nokkinud. Aare ise pudenes maskeeringut vedades alla, kus seda siis kellegi hambad edasi jõhverdanud on.
Nüüdseks on algnegi aare taas kuiv, aga kuna selle logidega lehed on lahti tulnud, jätan ehk teise logiraamatu paika. Soovin lõbusaid leide!

Algne ja uuem

Näriliste "käte"töö

 3 

Otsisin mis ma otsisin, aga aaret ei leidnud. Püüdsin veel ka puu otsa ronida, et paremini näha ja seal veidi kõrgemal olles märkasin, et kaugemal maas miskit helgib. Pettununa aarde mitteleidmise üle otsustasin minna vaatama seda helkivat asja, et vedelev prügi vähemalt ära koristada. Selgus aga, et see u 40-50 m puust olev asi oligi aardekarp. Karbi ääred olid kahest küljest ära näritud ja karp oli ääreni vett täis. Valasin vee välja, aga kahjuks oli ka logiraamat täiesti läbiligunenud. Kirjutasin oma nime eraldi paberitükile mille taskust leidsin ja panin selle Geopeituse infolehe kilekotti, mis oli õnneks seest täiesti kuiv. Kuna ma ei tea, kuhu karp peidetud pidi olema, siis panin selle puu oksa peale katkise poolega allpoole, et vett sisse ei sajaks ja loomad kätte ei saaks. Teavitasin ka peitjat aarde seisukorrast. Niimoodi õnnestus mul siis see aare kogemata õnnelikult leida. Kes otsib, see leiab!

 6 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Aare taastatud samasse kohta samas suuruses sama sisuga. Kuna maskeering pole enam nii looduslik, siis pool punkti raskust maas. Mõnusat lumist väänamist!

 1 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Priidu alarmeeriva kõne ja mitteleiulogi peale jalutasime täna aarde juurest läbi, et selle eksistents üle kontrollida. Ei tuvastanud puu alt ega ka ladvani välja ronides tamme otsas. Isegi maskeeringut ei olnud ei puu otsas ega all. Ainsad elemendid olid maskeeringut hoidnud nöörijupid ja aarde lõhn. Kuna ka Virtuaalne oli äsja rüüstatud, hakka või kahtustama, et keegi tahtikult kodukandis aardeid hävitab.
Püüame kirjanikuhärrat austava uue aardekarbi komplekteerida ja vast enne pühigi samasse peidupaika tagasi upitada.

Aare oli ära lennanud, aga aitäh siiski mõnusa ronimiselamuse eest ;)

Peitja soovitusel läksime seda aaret piiluma. Kummikuid ei olnud ja põld oli liiga märg. Seega loobusime! Teinekord uuesti. Tänud!

No vot ei tea, oma tund aega sai kahekesi seal turnitud, kõiksugu otsimismetoodikaid kasutatud ja peitjalt isegi täpsustusi küsitud, aga lõpuks sai ikkagi mõistus otsa ja tops jäigi leidmata.

 1 

Need on ikka need kohad, kus proua jala üle põlve paneb ja meespoolele suuna kätte näitab. Hea, et vastu ei hakka ja mulle orava kombel aarde kätte toob. Aitäh peitjale ja oravast mehele.

 1 

Maskeering oli vägev, alles üleval nägin aaret. Küll seal on palju kirjapulki. Aitäh.

 2 

Enne siia tulekut uurisin veel Anne käest, et kas läheb redelit ka tarvis, kuna tundus, et päris valges ma kohale ei jõua. Sealt siis kiideti, et pole tarvis midagi ning autoga saab u 30 m kaugusele. No esmalt mina nii kaugele ei saanud ning miski u 100 ja veel miskidkümned meetrid eemal jätsin auto teeäärde. Kohapeale jõudes silm siiski veel midagi seletas. Üles sain üsna muretult. Seal siis veidi pimesikutasin, kuna kõik kassid olid selleks hetkeks juba hallid... seejärel jäi kavalpea silma. Sain tal kratist kinni ning siis pimeduses sirgeldasin oma logi kirja... no ehk saab aru, et minu oma. Alla tulek oli juba veidi huvitavam.... jalad oleksid vahepeal nagu lühemaks jäänud. Alla aga sain ja täitsa ühes tükis. Aitähhid!

 4 

Tõotas tulla ilus pühapäev, pakkisin pere auto peale ja tegime Harku vallas väikese tiiru. 4/10st aare. Olles esmalt külapoes jäätistega käivet teinud, neid keset küla mänguväljakul nautinud ja mänguväljaku enda rõõmudki sai ära proovitud. Igaljuhul tegevus väsitas lapsed nii ära et siia nulli nad ei jõudnudki vaid jäid autosse pikutama. Hea ongi kuna liikusin autoga nii nulli kui võimalik ja viimane 100 meetrit põrutasin otse üle põllu. Ühel hetkel hakkas jalgealune lirtsuma ja olin otsapidi 10cm-s vees. Hea et panin seekord roomikud jalga ja ei lasknud ennast sellest loigust segada. Suht kiirelt sai selgeks mida ka nullis teha tuleb ja mängleva kergusega sain taaskord teha väiksed vertikaalsed korrektuurid. Ronimine mulle meeldib, ju vist mingid lapsepõlves läbi elamata fantaasiad vajavad teostamist. Juhiseid jälgides pakkisin karbi ettevaatlikult lahti ja piirdusin seekord ainult nime kirjutamisega kuna kärsitu pere ootas autos. Loodan et vähe pikemad siinsed logiread kompenseerivad lahinguväljal kirjutamata jäänut. Tagasiteel kohtasin hunnikutes päikest nautivaid sisalikke. Nemad ilmselt nendest kokkupõrgetest rõõmu ei tundnud kuna viimne kui üks pani varakult plehku. Tundus et kõik oli nii nagu peab ja tänud peitjale.

TFTC!

 1 

Kaalusime kuidas läheneda, ikka otse nulli. Natuke turnimist ja laheda maskeeringuga aare saigi logitud. Tänud peitjale.

 2 

Minu panus sellesse leidu oli see, et hoidsin maapinnal puud püsti. Silmadega. Aare sisaldas uskumatul hulgal kirjutusvahendeid, tõeline kirjanikuaare. Tänan!

 1 

Veidi võimlemist ja oligi nimi kirjas. Aitäh peitjale.

 1 

Sai hommikuvõimlemist teha, aitäh!

 1 

Armas maskeering ;) aitäh

Leitud.

 1 

Tulime mööda väga laia georada kohale ja ma ronisin üles. Aitäh!

 1 

Võtsime Annabeli noortelaagrist peale ja teel koju sai seegi aare logitud. Abivahendiga oli õnneks kerge, Priit sai näidata jõu- ja ilunumbreid.

 1 

Leitud ja logitud.

 1 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 2 

Varasemates logides on kõik justkui öeldud ja eks ma veidi endale kirjutan. Ükskord oleme selle puu all juba käinud Piiaga. Redeligi saime laenatud aga kuna redel ise ei roni ja tookord turvaliselt aardeni see ei ulatunud ja kõrgustes hakkab meil mõlemal süda lööma 2x kiirusega, ning ma võin veel pikalt jätkata, mis võib juhtuda, siis meie logi oli selles raamatus veel puudu. Loomulikult ühinesime siis sündmusel seltskonnaga, kes aarde järele suundus. Oma roll oli minulgi - tassisin redelit ja siis kui sellest pilti taheti teha, siis kutsusime nuffi ka redelile, et meie roll ikka eriti tähtis paistaks. Kui silme ees oli ülepea Eestimaa suvine rohudsungel, siis loomulikult hoidsin keskmike paika ja lasin teistel tööd teha, niinagu ka puu all olin ennekõike toetava rollina. Aga tulemus on ju hea - nüüd kui taaskord lähedusse külla kutsutakse - saab rahulikult külas olla ei pea narkomaanina piidlema läheduses olevaid konteinerid.

 1 

Seekord oli see õhtu, mil arvasin paraja olevat, et ülevaadata, mis kõrguse kategooriaga tegemist. Varem polnud siia jõudnud, nüüd oli paras aeg. Kui tavaliselt viivad aarde poole laiad rajad, kas siis peitja või otsijate poolt rajatud. Siis huvitav küll meie pidime oma raja aardeni ise murdma. Südasuvine taimestik vohas uhkesti, nii et jänesest kohati vaid kõrvad rohu seest välja paistsid. Head erkpunased, nende järgi oli väga hea suunda hoida :) Puu oli võimas ning esimesed oravad ikka väga kiired. Kasulikuks osutusin, kui hoidsin orava tehnikavidinaid, mida ta puu otsa kaasa ei võtnud. Tagalat peab ju ka keegi tagama, kui tublimad lahingus. Tänud kaaslastele ja peitjale!

 1 

Minule jäi seekord võsas lapse kandmise ja puu all targutamise au.

 7 

Kui Lauri üritusel keegi kuulis, et ma olin täna juba roninud ja minusugusele ahvile see ka meeldib, siis tehti kohe plaani minna aaret võtma. Mingil hetkel oli juba suurem seltskond kõndimas aarde suunas. Plikad hülgasin selleks ajaks, nad olid endale sobilikuma seltskonna leidnud. Kuna Miki oli just jõudnud ja kuulis plaani, pakkus meestele redelit ja need haarasid selle koos Jänku-Annega kaasa, kuigi peitjat oli öelnud, et redelit vaja ei lähe. Mõned olid varem juba õiges kohas käinud ja seega ei olnud mingit gps-i või telefoni vaja. Kõrgema taimestiku poole keerates hüppas jänes esimeseks ja hakkas teerajajaks. Ma saan aru, miks tal need sakid igale poole sisse tulid - ta ju nõnna lühike, et ei näinud ilma suurema sirutamiseta õiget sihtkohta. Aga rada tuli mõnus. Ja siis jõudsimegi kohale. Peitjal oli õigus - pole seda redelit ühti vaja, isegi demonstreeritud põlvepakkumist vaja polnud. Selle aja peale kui teised redeli kokku said, olin mina juba üleval logimas. Mõni otsustas ikka ka redeli abil üles tulla ja oma nime kirja panna. Järgmine meeleolukas aare ja minu lemmik - ronimine. Tänan peitjaid ja mõnusat seltskonda.

 9 

See aare oli logimata minu oravavormi puudumise tõttu, no joo jõuab ;). Täna sajandale juubelile sõites tuli meelde, et no näed- täna jääb sobivalt trajektoorile. Sai veidike tšillitud ja rahvas muudkui kogunes. Mingi hetk oli ronijaid juba parasjagu ja no Jänes ka olemas, oravast rääkimata. Peitja pidas küll redelit üleliigseks, aga no tarisime ta (õigemine mehed tarisid) ikka ühes. Anne muidugi tahtis jänest sõita ja no kes sai talle seda priiküüti keelata. Oleks ma teadnud, et ta sellest nii äksi täis läheb, oleks ka natuke tassida aidanud. Igatahes kui ta sealt redelilt alla sai ,siis pistis punuma... Saan aru küll, et tal kõht tühi oli ( otsis teine karjamaalt nositavaid taimi ), kuid miks pidi see rada selliste haakidega olema :P. Aga no rohi oli muidugi parasjagu nii "madal" ka , et jänese kõrvad ikka paistsid, nii oli meil hea talle järele haagitada. Puu juures ei pidanud oravat palumagi, üks hüpe ja juba ta kihutas taevastesse kõrgustesse. Kui ta juba õigel orbiidil oli , vinnasime ka abika õigesse kohta kogemata oravat ohtu seades, aga no Karin oli õnneks kiire reageerimisega ja astus kõrvale ohutumale oksale, seni kui logidasoovijad redelipulki kulutasid. Tagasitee oli muretu, geomaantee missugune. Tänud peitjale ja vahvale seltskonnale !
Palun privas teada anda kodanikul, kes suutis Annele kostüümipeo mõtte pähe istuda, ehk on endal ka kunagi vaja kasutada sellist nõksu :D! Vaevatasu kuulub kompenseerimisele !!!!

Jänes sõidab jänest :D

sabatutt ei värise üldse

 3 

Sattusime kuidagi siiakanti külla. No oleks olnud ju patt jätta see aare üles otsimata. Lasime ennem korraliku raja sisse käia, nii oli meil märjas rohus oluliselt kergem. Lihtsalt kulgesime kohale, natuke ronimist ja olemas. Aaret majutav puu on väga suursugune. Kui raja alguses tundus, et no kuhu võssi see tee meid nüüd viib, siis lõpus olles me enam ei torisenudki. Täname! :)

 8 

Kui kirjanike sari avaldus ja Matu selle osavalt lõunaosariikidesse navigeeris, siis oli mul selle üle siiras hea meel. Tükk aega ei ilmunud aga ühtki logi ja kui lõpuks nägin kuhu maandus, siis oli mul torr ja porr ja kiun kohal. Nii kaugel!

Aga juhus on pime, see kaugel sai täna lips oma logi kirja. Saime redeli ja ma arvasin, et mis need Alex ja Blondiin niisama teda veavad, et kui mina ka peal olen, nad ei pane kaalumuutust tähelegi ju. Sain edasi nii mitu head meetrit. Lõpus võtsin ma ülesandeks teistele teed rajada, sest mul olid saapakesed. See, et püksid nii kintsukad maksis kätte. Eks sa proovi pikas rohus jalgu nendega tõsta. Tee sai aga korralik, redel paika ja nimed kirja.

Tänud peitjad, sobis küll see aare siia Tallinna poole tagasi, sest logimine oli nii tore!

 1 

Sai nüüd viimaks ka see koht külastatud! TFTC! PS. sain katsetada oma uut abivahendit, töötas eeskujulikult :)

 1 

M6nus jalutusk2ik 6htuses looduses. lahe maskeering ja see aarde sisu....multilogimiseks igayhele oma :D:D

 1 

Kõndisime läbi kellegi hoovi, ja kaks kutsut hirmutasid meid ka, aga õnneks oli pererahvas nii tore, et lubas meid sealt läbi. Aardeleid ise tuli kiirelt. :)

 1 

No see oli ikka korralik teostus. Vaata juba eemalt, paistab kaugele. Koht muidugi, mitte aare. Aarde nägemiseks tuleb ronida ja isegi siis ei pruugi kohe näha. Abivahend oli tasemel ja kõik sujus. Meeldis väga. Naabrivalve magas ka vist maha võimaluse tasuta vaatemängu näha. Aga sest pole midagi. Aitähh

 1 

See oli täitsa paras asi, mis peale tööpäeva ette võtta. Lähenemistee sain õigeks teise katsega ning ei pidanudki nina GPSis jalutama vaid ikka siht oli silme ees kaugelt juba. Jõupingutuse tassisin seljas kohale, et ikka lihtsam oleks. Aarde märkamiseks pidi ta mul nina all olema. Logisin kollase kirjutiga. Aitäh! EVEJ

 1 

Nagu igal teiselgi geoüritusel sai ka sellel kokkutulekul käia aaret kaemas. Tol hetkel oli tahe ronida ja pole midagi paremat kui sulle antakse ka põhjus enda soovi täita. Niisiis sai ka aare logitud ja pärast jälgida kuidas teised üksteise järel uhkeid ronimisliigutusi demonstreerisid. Aitäh korraldajatele ja aarde peitjale!

 4 

Algselt oli plaanis see aare jätta hommikuvõimlemiseks, aga teadagi, kuidas geolõkke ääres asjad arenema kipuvad, kui läheduses on nii ahvatleva lollusepotentsiaaliga aare :)

Nulli jõudsin vähemalt mina "otseläbikõige" meetodil ja veidi märgade jalgadega, mis võis olla ka reaalsuskontrolli teguriks, et ehk ei peaks panuseid tõstma ja võiks esialgu kahe jalaga maa peale jääda. Lohutuseks nautisin oravatehnikate etendust ja väidetavalt sai onupojapoliitika meetodil ka minu nimi sinna kirja. Vist küll peab järgmisel korral sinnakanti sattudes minema ja ikka üle kontrollima...

Aitäh lusti ja lillepeo eest!

 9 

Enne Moori majja minekut käisime siit läbi. Reigol oli varem leitud, nii et nüüd siis pidi minu etteaste olema.

Aus ülestunnistus, Reigo aitas mu esimesele oksale. Ma arvan, et kui ma oleks seal üksi olnud ja piisavalt kaua lolli mänginud, siis oleks lõpuks ka üksi üles saanud. :D Nüüd sain siis lihtsamalt. Aardel oli korralik maskeering, nii et kui Reigo poleks mind peatanud, siis ise oleks vist kordades kõrgemale roninud. :D

Suured tänud Moorile ja Speedyle mõnusa ronimise eest. :) Mulle meeldis!

Pärast Moori juures uurisin Tunkilt, et kas tal see aare leidmata. Väitis, et leitud paar päeva varem. Imelik, enne mind oli loginud Reigo ja tema leidis juba mitu nädalat varem... Mis siis ikka, tuli minna kontrollima, kas on Tunki nimi ikka kirjas. :D Kuna nii mõnelgi veel oli see leidmata, siis läksime karjaga kohale. Tunk ronis üles ja siis selgus, et ta on siiski kirjas, kuid teisel lehel. Keegi oli lihtsalt ühe lehe poolikuks jätnud ja uuelt lehelt logima hakanud. :) Õnneks oli mõlemal õigus. Mina ei näinud õiges kohas ta nime ja tema oli ikkagi kirjas, kuid mitte seal kus pidi. :P Kui ta seal ronis, siis mul tekkis ikka väike kahtlus, et äkki ma olin lihtsalt pime ja nüüd ta peab ilmaasjata ronima. :D Õnneks läks hästi. :D

 8 

Mul oli küll kindel plaan seda aaret järgmisel hommikul minna otsima aga ööpimeduses, ebakaines olekus on ju palju suurem väljakutse. Väänasin ennast siis pingilt püsti ja võtsin teistele sappa. Põld oli märg aga õnneks kaasavõetud taskulamp päästis sel korral jalanõude vahetamise vajadusest. Kuigi ohutundest ronima ei kippunud, siis südametunnistus jällegist käskis. Üks väänas kõvemini kui teine ja seeläbi ma ennast puuotsast leidsin. Järgmist hommikut arvestades tegin võibolla isegi õigesti, et tegin selle aarde hilistel õhtutundidel ära. Aitüma!

 9 

Ühel hommikul andis Vääna väikene tütar väärt nõu: kui ma vammust ei raatsi määrida, siis olla mõistlik Vidriku juure minekuks naabri tare all seisvat Vanemuise kannelt laenata. Mõistsin sedamaid, et Vanemuine õige pikka kasvu taat pidi olema, kuna tema kandlekeeled õkva ku redelipulgad olliva! Raske vaivaga tirisin pilli Vidriku tamme manu ja tõusin selle abil taeva poole, tarvilisest kogunisti enamb veel. Ei silmanud ma ihaldatud aardekirstu mitte enne kui ammused siili õpetussõnad meele tulliva: servitie, servitie... Sa mu meie küll, kus laekas leidus varandust, selgesti võis näha, et Vidrik üks kõva kirjamees oli! Vahest veel kõvemgi kui see teine, Ristmetsa Vidrik, kes hiljem meie lemmiku üles tähendatud materjaali peale paksu raamatutäie värssisid kirja pani.

Päev pärast tamme manu käimist istusime Vääna väikese tütre volbriõhtul sortsidega soojendava tule ümber ja pajatasime jutte kõiksugu kangelastegudest. Minu külaskäiku Vidriku juure ei tahetud aga mitte sugugi tõeks pidada. Saare piiga polnud tähtsas raamatus tarvilikku märki märganud, selle kinnitamiseks pidin jällegi reisu maailma otsa jalge alla võtma - vahest kahesaja sülla kaugusele. Vägijoogi võimuses ei viitsinud Vanemuise kannelt seekord ühes tuua, eks ilma ole õigupoolest toredamgi. Vidriku raamatut lehitsedes sai selgeks - Saare piiga ja paljud teisedki lasksivad Soome tuuslaril ennast ninapidi vedada ega osanud nõiutud lehte tähelegi panna - kõik kirjutasivad õkva tema järele, aga mitte poolenisti tühjale lehele hoopis eespool, kus minu nimi seisis. Sääne määne lugu.

Võimas puu ja kena varanduselaegas Vidriku mälestamiseks on mulle ühtviisi meeltmööda nigu selle tembu tegijad isegi, kes asunud nõnda Eesti põlve uueks looma. Aitüma!

Merekindluse juurest suundusin väänlemist vaatama ning üks pilk peidukohale, kui sai selgeks, et täna pole siin midagi teha. Viimasel ajal mulle eriti ronida ei meeldi ja veel vähem meeldib mulle seda teha siis, kui isegi ei tea, kuhu ronida. Vaatluse tulemusel sai küll selgeks, kus aare on, kuid tagasi tulen siiski kas Veiko või redeli või mõlemaga.

 1 

Väike Väänik väänles viimaks viie paiku kohale ja pani nime salaja kirja. Paavole 10 punkti teksti eest kirjelduses. Tänan ja võtsin ränduri.

 1 

Kerge seljasirutus ja logi kirjas, tänud.

 1 

Ei pääsenud minagi omanikujärelvalveta mööda, perenaisega tervitused vahetatud ja edasi objektile, see oli võimas. Sealsed valvur kitsed panid lähenedes jooksu. Liikumisviisiks karbini jõudmisel võiks öelda, et kallistuste abil, seda muidugi puule. Tänud peitjatele!

 3 

Mul ei olnud plaaniski vahelejäämist vältida ja sõitsime õige maja ette. Polnud väga kaarti vaadanud ning hakkasime vales ja keerukamas suunas minema kui Marje tuli ja juhatas õigele teele. Nulli jõudes tegin tiiru ümber objekti kui Mirjam juba hakkas ronima ja Arvi abiga jõudis kohale. Poleks seda uskunud, et Mirjam sellist aaret logib ja me Arviga vaatame pealt. Ma üritasin ka aardeni jõuda, aga ei õnnestunud. Hea, et siia üksinda ei tulnud.

 2 

Arvi ja Kaupoga leitud. Ronida oli alguses raske aga lõpuks andis aare ennast kätte

 4 

Mina igatahes ei kavatse pererahvale vahele jääda. % läheb langustrendi.

 15 

Kommentaariks Miki tähelepanekule. Tõsi ta on, 18-st kohalviibinust on omanikujäreljalve silmanud 16 mängijat (s.o. siiani 88.9%), s.h. seitsmega neist on aarde juures koos käidud. Vaid Liis ja Madis saabusid teiselt poolt ning jäid tabamatuks - ja jäid autoga kinni :-) Turvalisem suund on põhjapoolsemat, Otsatalu teed mööda.
Meeldivaid aardeleide ja suurt lugemust!

 1 

Leitud ja logitud peitjate valvsa pilgu all.

 2 

Vurasime kohale ja pererahvas seisis juba õues ootel. Vahetasime mõned viisakused ja lonkisime kollektiivselt logima. Niisiis, leitud peitjate valvsate pilkude all. Aardesse jätsime ränduri. Täname külla kutsumast.

 4 

Meil oli seekord nii, et Siim mängis Kalevipoega ja tassis kohale logimiseks sobivad abivahendid. Mina mängisin Vanemuist, sest laulu ja mängu jumalaks olemine on mu töö ja ega ma suurt muud seal teha osanudki. Siim oli see, kes mängulise väänlemise ette võttis. Seda oli päris naljakas alt vaadata, kuidas mu noorim laps on kõige pikemaks sirgunud ja pikkuse tõttu meenutas ta ronimine rohkem maolikku roomamist. Igatahes aardeni ta roomas ja kuna talle seal maa ja taeva vahel väänlemine eriti ei meeldinud, siis pikemaid memuaare ma kirja panema ei hakanud. Esimese korraga õnnestus aare talle käe peale saada ning noormees sai alla tagasi väänelda. Aitäh! Mulle väga-väga meeldivad need iseloomuga aardepeidupaigad. Aare oli ka vahva. Vahetusi me ei teinud. Pärast oli tore peremeest trehvata ning juttu puhuda.

 14 

Läänemaalt tulles jäi EK5 just sobivalt teele ning tuli ära logida, kuid groll ajas sõrad vastu.. kell palju, varsti läheb pimedaks, kõht on tühi ja kümmesada muud häda. Idee "maha müümiseks" ei olnud vaja muud, kui rida kirjeldusest, kus mainitakse lahedaid pastakaid aardes. Peale seda oli asi otsustatud. Vaikselt nulli poole tiksudes saime ka peitjailt kõne - meid oli märgatud. Ilmselgelt on tegemist kõige paremini valvatud aardega Eestis - 100% omanikujärelvalve. Peidukat ei näinud alguses isegi siis, kui sellele mõne meetri pealt otsa vaatasin.. loodame, et kestab. Igatahes mõnus sirutus oli ning groll ei pidanud ka pettuma, sai paar pastakat oma kogusse lisaks. Tänan! Peitja ja grolli lahkel loal lisan aaret reetva pildi situatsioonikoomikast "näed, aga kätte ei saa".

Näed aga kätte ei saa

 10 

Terve pika õhtu ootasime peitjate juures esmaleidjate autosid, mis akna taga aarde poole kihutaksid. Ei tahtnud ega tahtnud nad tulla... Hommikulgi pruukosti võttes vilksas pilk teele, kas nüüd ometi? Enne lahkest majast lahkumist otsustasime ka värskele aardele pilgu peale visata. No ei saa ju olla, et Tallinna lähedal jääb esmaleid pea 12-ks tunniks tegemata.
Jalutasime peitjatega koos ilmapuuni ning üllatusime tõesti, kui tühja logiraamatut nägime. Juhuu! Üle hulga aja esmaleid! Aare oli kraami pungil täis ning teadsin kohe, et see on grollile nagu palderjan kassile. :D Minule oli see kirjanike sarjast esimene leid. Aitäh seeria algatajale ja peitjatele!

 1 

Koduslebotamisepäev sai ootamatu pöörde ja sattusime hoopis aardeid otsima. Tee siia oli tore, aga parkimisel sõitis Madis auto mudaauku kinni ja pärast logimist pidi ta selle jälle välja lükkama. Aitäh aarde eest!

 3 

Peitjatelt saadud eelinfo ärgitas ise karbile järele minema, aga tegelikult olin kannelt laenav vana naine kirjelduse III peatükist. Miki ulatas karbi ja mina olin nagu laps kommipoes - toppisin käpa küünarnukini karpi ja siis panin kahetsustundega tagasi kõik, mis tundusid juba ahnitsemisena. Väga prisked tänud Marjele - Paavole, aga teinekord pole vaja seda "kommikarpi" nii kaelamurdvasse kõrgusesse panna. Nüüd pean aru, mis nipiga saaks Miki veelkord aaret vallutama, ehk aitab vihje, et unustasin tema nime kirja panna.

 1 

Seks ajaks kui meie sinna jõudsime oli Palangul riist juba püsti pandud ja surkimine käis täie hooga. Ronisin minagi haljale oksale, panin meie nimed kirja ja juba saigi tsirkus läbi. Jäi vaid ainult üle Liis rooli panna ning auto välja lükata sealt, kuhu kogemata vajusin enne. Aitäh aarde eest!

 9 

Kaua oodatud - kaunikene. Et F just Faehlmanni pihta tuleb, oli ammu selge, mis polnud, oli, et kuna ja kuhu. Eks ma ta tegemistel olen ikka silma peal hoidnud, tolle teise aarde kirjelduses - neid ju polevat viisakas lugeda - on asjad kirjas. Eks ta kummaline ole: mees ise ajas eesti asja ja kogus rahvuseepose jaoks materjali kokku, järeltulijad enam maakeelt ei mõiganud, hakkasid saksteks ja läksid päris ära Venemaale, nüüd istub tolle haru järeltulija Riigikogus, kannab nime Vladimir ja ajab tont teab mis asja. Keerulised on need teed, keerulised.

Aga aardega läks kenasti. Peidukoht on kena leitud - mitme käega, nagu pisi-Liisi väljendus. Käisime siis mitu tiiru, et kus täpselt see käopesa seal on, siis tõin auto põhivarustusest - räätsad jne - sobiva abika ja panimegi nimed kirja. Poole logimise peal tuli veel Liisile-Madisele kägu teha, muidu arvavad veel, et olingi mina seal kõrgel :) Tagasiteel tegi peitjapaar ka tee ääres suitsukatet, lõime neile ka patsu.

Nii et kena asi leitud ja nimed kirjas, ja peab nüüd kõvasti pöialt hoidma, et järgmine karp jälle kaugele lõunasse ei lähe. Aitüma ka!