Merekindlus

 2 

Ollalalaalaatrallalalalaaaa!

Võtsin arahnofoobia, jätsin julguse.

Kaupo keksis jalalt jalale ja muudkui kihistas kodus peenikest naeru, et, Liisu, sa lähed teed Merekindluse ära. Mingist merekindlusest ei teadnud ma midagi ja kehitasin üksnes õlgu. Kohale jõudes sain aru, mida see Kaupokene naeris. Tõmbasin kahlakad jalga ja lilleõitest mõeldes hakkasin aarde poole suruma. Kõik oli ilus selle hetkeni, mil aarde tuvastasin ja tahtsin logima hakata. Ohsajutt, kus hakkas erinevas suuruses ämblikke ringi sibama. Mõni oli elevandisuurune, mõni kirbusuurune, aga igatahes oli neid palju. Liiga palju. Ja ma varem pole sellist ebamugavust tundnud, aga nüüd halisesin küll, et ärge minge mu juustesse ja suhu. Ristimärki ette lüües sain suure hädaga logitud ja kadusin. Tuuri meeleolukaim otsimine, aitäh!

Õige varustus kaasa võtta ja kodus veidi lõvipasteeti süüa ning tehtud ta saab kunagi.

Tänud peitjale!
Sai kahlamispükse ikka kogu raha eest kasutatud. Täitsa mõnus oli.

Kuna kalamehe kummikud ja kahlamispüksid olid juba nii ehk naa kaasa taritud, siis tulime ka siia neid kasutama. Need esimesed olid küll rohkem tülinaks, kui kasuks, kuna vesi oli kõrgem ja Margus sai siin end karastada. Ega ma ei teagi, mis tunne tal oli, sest ega mehed ju oma emotsioone teistega jagama ei kipu. Mul piisas kahlamispükstest kenasti aga eks need olid mul ka ninani :P Aardega läks kuidagi liiga kiiresti, nagu Margus ütles. Ta tahtis alles otsima hakata, kui mul juba logiraamat näppude vahel oli aga ta ei märganud seda. Tee või tina. Tuleb tunnistada, et igati äge koht ja hoopis teistmoodi, kui kõik eelnevad siiani külastatud kindlused. Aare ka igati vinks vonks, kuigi üks detail tahaks natuke liimimist saada.

Aitäh Laur!

Leitud. Aitäh!

Peale sündmust võtsime teekonna siia. Teadsime umbestäpselt, mis meid siin ees ootab. Veelgi sügavam vesi oli, kui senini käidud. Aare ilusti olemas. Tänud

 1 

Peale Laagri tunnelite edukat ringkäiku oli selline tunne, et andke ainult järgmine maa-alune väljakutse ja sinna me kohe tormame. Krissu tegigi kohe ettepaneku peale sodikoristuse sündmust see aare ette võtta. Ega meil vastuväiteid polnud ja peale maitsva talgusupi söömist keerasime autoninad Merekindluse poole. Autod jäid umbes 400 m kaugusele, haarasime kahlamispüksid käevangu ja marssisime kohale. Enne sisenemist kiire garderoobi vahetus ja nii me sinna sügavustesse astusime. Vesi läks iga sammuga aina sügavamaks ja oli umbes vööni. Kui see etapp läbitud, siis tegime natuke ronimist ja õige pea esimesena kohale jõudnu juba aardeleiust raporteeris. Kui kõik kohal olid, siis avasime selle vahva laeka ja panime nimed kirja.
Aitäh peitjale, täitsa põnev koht oli!

Kui kõik valed kohad olid läbi solberdatud siis suundusin õigesse kohta, mõne ajapärast tuli Märt järgi ja seal aare oligi. Aitäh.

Merekindlus.On teine päris suur,tegin ringi ümber ka veel .Aitäh!

Ma teadsin mida selle aarde leidmiseks vaja on ja varustasin vastavalt ennast ja Raikot. Kindlusesse sisendes teadsin ka seda kuhu minna, aga siis tekkis leviga probleeme telefonil, kui ka minul endal. Solberdasime seal siis ringi jaajasime vett häguseks, et siis järgmistel sellevõrra raskem oleks. Lõpuks taipas kaaslane õigesse kohta minna ja hõikas ka mind järgi. Oli ka viimane aeg , külm tahtis m... ära võtta! Tänud peitjale aarde eest.

Seda peitmise kuupäeva oli mul kalendrisse tarvis, aga siis vaatasin seda aaret ja otsustasin teise aarde kasuks, sest see siin tundus mulle kohana, kuhu ma oma jalga tõsta ei taha. Täna, kambaga, ei olnudki nii hull koht. Tänan.

Algul käisime katusel. Siis saime logidest aru õige asukoha, kuid saime peagi ka aru, et varustuses on puudujääke ja julgusest jäi kah natuke väheseks. Tuleme kindlasti uuesti tagasi.

Leidsin

Olen siinkandis varem käinud teisi aardeid noppimas, kuid sel ajal mul kahlamispükse ei olnud ja tunnelitesse ei sisenenud. Nüüd saabusime mingit hoopis muud teed mööda, olin vaid tänulik, et enda madalapõhjalisega siitkaudu ei lähenenud. Aga tunnel ja aare ja see kõik mulle hirmsasti meeldisid. Neljane seltskond mugusid, lisaks ka koer, vaatasid me lähenemist veidi kahtlustavalt (minul kahlamispüksid, pealamp ja värki, Lauri lihtsalt linnariietes), sest nende kambas kahel noormehel olid vaid kummikud ning selgus, et tõesti tavalised mugud, aga noormehed tunnelihuvilised. Ma olin üksinda kondama minemisest nii vaimustatud, et jätsin lugemata aarde asukoha kirjelduse ja tuiasin pikalt vales tunnelis ringi, mugud uurisid vahepeal Laurilt, et kas see on meil tavaline, et ma niimoodi kuskile jumal-teab-mis-kohtadesse-leviauku-teadmata-suunas-teadmata-ajaks kaon ja nad said siis väikese ülevaate geopeitusest ka. Kui esimene tunnel põhjalikult selgeks sai ja selgeks sai ka, et olen täiesti vales kohas, siis teise tunneli inspekteerimisel (ega ma vihjet ikka veel lugenud olnud, seega õigesse kohta sain ka ikka päris viimases järgus kohale) tiirutas Lauri erinevatel tasanditel ja hõikus erinevatest avaustest ergutusi.
Karbilahendus oli väga äge, maalisin nimed vihikusse ja pärast selgitasin ka kaaslasele süsteemi olemust.
Täname, oli tore ja selliseid aardeid palume veel!

 1 

Logisid vaadates tundus üsna vesine koht. Kuna ilmad pole ka enam liiga palavad, siis lihtsalt tõmbasin kuivaka selga ja astusin trepist alla.. vist polnudki kõige kõrgem see vee seis siin, võib-olla umbes poolde reide. Üsna pea olin aarde juures ja peale õrnalt veenmist andis ta logiraamatu kätte. Sellised vee takistusega militaar objektid tunduvad isegi mulle huvitavad. Ja muidugi tuleb kiita ka suurepärast aarde teostust. Tänan.

Oli tore

Uskumatult pikalt on siin selline kõrge vesi püsinud. Mäletan, et olen siin oluliselt madalamat vett näinud, aga siis polnud isegi kummikuid kaasas. Täna poleks kummikutest mingit kasu olnud, sama hästi oleks võinud kingadega minna. Õnneks oli kaelani ulatuv ülikond seljas, mistõttu otsustasin ikkagi esimesena vette sukelduda. Sellele vaatamata tuli vee tegelik sügavus üllatusena. Samal päeval külastatud koobastes oli see ikka oluliselt madalam. Vesi surus vastu keha ja mõlemad jalad hakkasid ka vaikselt märjaks minema.

Olles jõudnud nurga taha ja nähes mis variandid edasi liikumiseks on, läksin korraks trepist üles tagasi. Loobusime algsest mõttest, et otsime aaret ilma vihjet lugemata. Olles natukene targemaks saanud, tekkis hea mõte, kuhu edasi liikuda. Sügav vesi motiveeris kiiremini liigutama ja ei läinud pikalt kui olin jõudnud aardega samasse ruumi. Arvo tuli kohe järgi. Nüüd sai rahulikumalt võtta ja oli rohkem aega ringi vaadata. Aarde peidik jäi kiiresti silma. Kaval lahendus! Sel ajal kui mina logisin, leidis Arvo maast 10 eurot. Kuna me kumbki polnud kindlusse aaret kaasa võtnud, siis oli see ilmselgelt meile vaevatasuks jäetud.

Panin nimed kirja, võtsime raha kaasa ja liikusime välja tagasi. Aitäh, see oli vaieldamatult päeva elamusterohkeim aardeotsing.

 6 

Mulle ikka väga meeldis, kuidas kindralite punkri ees hiljem juttu ajades Saarsven kindlalt vandus, et mis asja me Markoga ajame, et see pole siin ju mingi takistus. Et vesi nii madal, et tema oma pahkluuni kummaritega võttis selle aarde ära nagu üle heinaküüni kustes. Meie Markoga oleme mõlemad mitu korda siit aarde juures ära jalutanud ja vandunud, et oleme kunagi parema varustusega varustet. Ja täna oli see päev. Või noh, nii me oma uljuses arvasime. Kahlamispükstest eelmiste aarete vesi välja kallatud, tõmbasime need libedikud jälle jalga ja lõime risti ikka korralikult ette ära ja Marko sukeldus vette. Sai oma 4 trepiastet ära mindud ja taganes kurjuse ees. Väljas tagasi, andis ta instruktaaži, kuidas pussnoaga ta püksid lõhki lõigata, et ta ära ei upuks hädaohu korral ja nii me lugesime ka vihje ära. Enne mõtlesime ilma vihjeta paugutama minna. Lollid.

Uus sukeldumine, ja oi oi, kui kõrge vesi. Pahkluuni kummikuga. Vot siin oli vesi puusani ja mul isegi üle puusakõrguse. Marko ees, mina järgi. Idee teada, mida teha. Kuid ma tundsin, kuidas see vesi lihtsalt valgus mu pükstesse ja kõik meeldiva jahedusega täitub. Mässasin siis kiiremaid ujumisliigutusi teha ja vups kuivemasse kohta aardele ligemale. Vandusin seal oma saatust, Marko logis aaret samal ajal. Mina siis krigistan hambaid ja vaatan maha ja mida? - maas 10 eurot. Marko oma see polnud, minu oma ka mitte. No selge, see on auhind vapruse eest. Sukeldusime jälle vette ja see päädis sellega, et mul tõesti olid püksid läbimärjad hiljem, nabast saati kõik ligumärg. Koperdasime tagasi autodeni ja mina sain ikka korralikult riideid vahetada.

Selle 10 euroga sai veel nalja. Sest trofeeraha tuleb kulutada päeva tähistamisele ja nii me läksime Keila-Joa "meie" poodi. Mõlemale viiekas näkku. Ja oi, kui äge see oli. Nagu lapsepõlves. Ühel hetkel on mõlemil süle nodi täis ja käib arutlus stiilis - "kui ma selle võtan, siis ma seda ei saa". See oli mäekõrguselt ägedam poeskäik, kui lihtsalt võtad, mida tahad ja maksad kaardiga. Sul on see viiekas ja sa pead selle eest oma elu parimaks tegema. See õnnestus jäätise, moosipallide, rosinasaia ja rosolje näol. Priima.

Ja tõesti on äge aare. Nii mitu korda siin pika ninaga jäänud ja süda ikka rahul, et see lõpuks logitud sai. Kas oli väärt? Kindlasti. Kuid järgmisel korral läheks paljalt või ujumispükstega seda aaret võtma, märjaks saab niikuinii, vahet ju pole :D

Ei õnnestunud ka kalamehesaabastega. Kahjuks on kummipüksid kodus aga küllap need sealt kunagi ka kätte saab.

See aare ikka mõeldud rohkem tuukritele harjutamiseks! Tuleb tagasi tulla parema varustusega või oodata kuivemaid olusid. :)

Ei olnud kalamehesaapaid kaasas :D

Ei pääsenud ligi!

 4 

Tänase tähtsa päeva puhul tahtsime teha midagi erilisemat. Ei-ei, mitte sõbrapäeva puhul, kuigi ega ka meie sellest vaimust täna päris ei pääsenud. Aga peale (või siiski enne) sõbrapäeva kohe tähtsuselt järgmine sündmus geopeituri jaoks on muidugi selle mängualased kordaminekud, õnnestumised, tähtpäevad. Kui oma 500.-ndat järjestikust aardeleiupäeva tähistasime maa all Lasnamäe tunnelis, siis nüüd täna, mil täitus 600. järjestikune päev, mil oleme aardeid leidnud, siis otsustasime taaskord maa alla tulla. Tõsi, olime selleks ka valmistunud. Või noh, kes kuidas. Annal olid säärikud, mis ulatusid sinnani, kus inimkehas saab ühest kaks. Nendega jäi ta täna siin kiirelt hätta. Proovisin siin mina kuna minu säärikud ulatuvad rinnuni. Mnjah, no ütleme nii, et vett oli ikka mehe moodi ja kui säärikuid poleks olnud, oleks ka munad märjad olnud. Nendes pükstes sain aga üsna muretult liikuda, kuni... tundsin, et üks kann läheb miskipärast külmaks. Pöörasin ringi ning nägin, et olin kogemata vahepeal toetanud end vastu vee all olevat ja seinast välja turritavat raudora. Selge pilt! St. vesi oli muidugi selge ning mul sai ka selgeks, miks see kann järsku külmana tundus. Olin pükstesse paari sentimeetrise rebendi kiskunud ning sealt tulvas vett sisse. Tegin siis mõned kiiremad liigutused nind jõudsin sellisele tasadile, kus vesi oli madal. Läks veidi paremaks, aga ega see muidugi pükse ära ei parandanud.

Otsisin siin vahelduseks aarde üles, panin nimed kirja ning nüüd oli vaja veel ju sama teed ka tagasi minna. See käis kiirelt. Või siis nii kiirelt kui see võimalik oli, sest vesi ikka oli päris sügav ning osutas visa vastupanu. Selge see, et taaskord sain paraja koguse vett oma pükstesse, aga teha polnud muud kui leppida, et nii on. Aga nagu ikka kombeks, üks paar vahetusriideid on kogu aeg autos olemas. Noh, nii igaks juhuks. Nii ka nüüd. Auto juures said kuivad püksid jalga ning oligi kohe puhtam, kuivem ja muretum tunne.

Aitäh, oli meeleolukas kuuesajas aardeleid!

PS. Mul väike palve ka aardepeitjatele. Meie leidmata aarete hulk Tallinnas ja selle ümbruses hakkab otsa saama. Väga palju üle kuu aja enam iga päev järjest aaret leida ei saa. Palun peitke juurde, või tehke sündmuseid, või tehke midagigi! Tahaks ju ka järgmise 100. aarde leiu juurde midagi huvitavat kirjutada :)

Teine variant - palun annetage meie kütusekulu fondi, et saaksime hakata kaugemaid aardeid leidma, ühekaupa. No nii umbes 40km sinna ja 40 tagasi. Enamus aarderetki saab muidugi tehtud selle massinaga, millel on kaheliitrine mootor, mitte neljaliitrine. Vastasel korral oleks ammu juba nälg majas! :)

Aga noh, eks me näe (ütles pime ja põrutas põmmdi peaga vastu puud!), mis saab ja kaua saab. Igatahes missioon jätkub - igas päevas üks aare hoiab arsti eemal (a cache a day keeps the doctor away!). Ma usun, et justnimelt nende aardeleidude tõttu ei ole me (ptü-ptü-ptüi) ei sel ega eelmise talvel haiged olnud!

Mis ma ikka siin öelda oskan. Et aastaga pole midagi muutunud? Nii see täpselt on, ei olnud abivahendit kaasas ja hoone kenasti üle ujutatud. Praeguste ilmadega polnud karastatud meelt ka võtta, nii me seal siis mitmekesi korra tiiru tegime ja edasi läksime. Tuleb ikka jälle tulla :)

See aare oli siiani kogu aeg põhjusel või teisel külastamata jäänud. Nüüd sai see võlg likvideeritud ja see äga kohta ka üle vaadatud. Sees oli veetase praegu veidi üle põlve ehk õigete abivahenditega saab täiesti muretult kuivalt aardeni. Vihje tekitas minus segadust ja otsisin algul hoopis teistlaadi asja ja ei osanud kuidagi õigele objektile tähelepanu pöörata.

 5 

Tellised müüris oli planeeritud tänaseks viimaseks aardeks, kuid ootamatult käidi välja mõte, et ma võiksin siin ka ära käia, kuna mul ainsana see aare leidmata ja sobivad kummikudki on mulle autost pakkuda. Teadsin, mis ees ootab, kuna olin kunagi selle ukse taga käinud, aga kõrge tasemega jääkülma vee tõttu isegi ei kaalunud sisenemist. Esimene vastus oli, et sinna ma küll üksi ei lähe. Kaaslased aga julgustasid vähemalt sisse piiluma ning pärast neilt lubaduse saamist, et nad ukse juurest kaugele ei lähe, ajasin endalegi ülletuseks siiski Helduri ilusad rohelised püksid jalga ja astusin trepist alla. Üksi, sest kummikpükse ju rohkem polnud. Huh… polnudki nii hull, aardega läks õnneks ka kiiresti. Lahe koht, aga ega ma pikemalt kui vaja seal küll aega viita julgenud. Tänud kaaslastele, ilma teieta oleks see kihvti lahendusega aare ilmselt veel pikalt sobivat aega minu jaoks oodanud. Aitäh peitjale!

hirmul on suured silmad

Teades, mis ees ootab sai õige varustus kaasa võetud ja vihje abil sai ka kohe õigesse suunda mindud. Aardega läks natuke aega, olin aardele enne just otsa vaadanud. Nimi kirjas uudistasin natuke ka kindlust ennast aga ega need väga meeldivad kohad ei ole ja seega tegin üsna kiirelt. Aitäh.

Vaesemehe kalamehe kiled sai jala otsapandud ja enam vähem efektiivselt ka aardeni mindud. Kuskil sai midagi valesti tehtud nii, et jalad päris kuivaks ei jäänud. Tänud

 8 

See on lahe koht, usun, et seal käinud oma kümmneid kordi vähemalt. Olen isegi sees käinud 1 korra, see vist oli üle eelmine suvi kuumalaine aeg aga siis ei teadnud geopeitusest midagi veel vaid oli lihtsalt avastamis rõõm :) Kuna koht lahe siis ei olnud absaluutselt kiiret ka selle aardega, see nagu kirss tordi tipus või siis hea magustoit :)

Seekord siis tekkis idee kuidas võiks proovida, pole sellist lahendust kasutanud kunagi. Aga aarde sai kätte ja kõik ilusti korras, tänud :)

Läksime kohale ja kui olime sügavat vett näinud hakkasime aardekirjeldust lugema. Siis oli selge, et meil jääb sel korral asi katki. Tuleb tagasi tulla.

Leitud. Kolmas kord käisime. Esimene kord polnud kummikuid. Teine kord, kas oli väsimus peal või lihtsalt tüdimus. Aga täna leidsime kiirelt.

See oli jälle üks nendest aaretest, mida me logima ei hakka, vaid lähme vaatame üle. Küll see Peetrike on ikka jõudnud igale poole oma betooniga. Praegu oli veetase madal, kõigest 3 astet oli vee all. Seega kõrgemate kummikutega täitsa tehtav. Käisin tiiru ümber hoone ja ronisin ka katusele. Sellega asi piirdus. Võibolla kunagi jõuan ka logiraamatuni. Aga lubada ei julge. Need betoonehitised tekitasid igatsuse Naissaare järele. Tänud kohta näitamast!

 1 

Aru ma ei saa, kuidas ma eelmine kord seda üles ei leidnud. Seekord oli kohe selge, kus see aare ennast peidab. Tänud peitjale!

Mereside toimib... eriti ei sega. Kui libistad, siis hellalt.

Uitasime ringi ja otsisime õiget kohta. Saime nimed kirja. Aitäh!

Algul saime ikka kõik valed kohad ka läbi käidud ja alles hiljem jõudsime sinna õigesse. Seal oli juba kõik selge, tänud.

Teisel katsel leitud.
Aitäh!

 10 

Eelmisel korral vahtis lisaks pimedale betoonile vastu rohekalt helkiv teadmata sügavusega vesi. Loomulikult ei astu terve mõistusega inimene sellisesse keskkonda (noh õige geopeitur ikka läheb, aga mina pole vist see päris hasartne). Nüüd tulid operatiivteated et kõik on tahke kannab ka raskemaid tegelasi. Tuli minna. Piia kõndis küll järel ja pobises oma mantrat eimeeldimullesellisedkohad, eimeeldimullesellisedkohad, eimeeldimullesellisedkohad. Aga tegelikult ka, kuidas nad omal ajal plaanisid sellises basseinis sõda pidada - ei oskagi aru saada. Ja noh ajalugu näitas et ega pidanudki, kõik see betoon valati vaid selleks et Laur saaks oma kvaliteetaardeid peita. Täname

 8 

Aitäh, Karl, selle väärtuliku info eest. :) Loomulikult olin ma kohe kohal pärast sellist teadet ning ma polnud ainus.
Muidugi kui ma läbi jäise metsa nulli poole kulgesin, mõtlesin küll mitmel korral, no oli mul vaja sinna krt ronida. Kui autost jäi kõigest paari meetri kaugusele kraav ning masin sõitis nii nagu ise tahtis (st mööda jäiseid roopaid), käisid mul peast läbi mitmete geopeiturite nimed, kellelt julgeks abi paluda, kui peaksin sinna külili käima. Sest Aigarile poleks ma küll julgenud helistada. See oleks öelnud täpselt sama, mis ma olin juba mõelnud - no oli sul krt vaja sinna ronida.
Õnneks jõudsin siiski suuremate äpardusteta kohale ning suundusin nulli. Karl rääkis küll suurtest munadest ja 80 kg, aga lootsin, et ma pääsen ka ohutult aardeni. Alguses oli küll päris kõhe kõndida otsekui Jeesus vee peal ning vaadata, mis jalge all kõik on, kuid pikapeale muutusin julgemaks.
Kui mingist neetud trepist üles ronisin, pidin end jälle kiruma, et miks ma selle fotoka kaasa tassisin. OK, pildid on ägedad küll, kuid iga astmega käis fotokas kolksti vastu raudtalasid.
Aare tuli välja hetkega ning panin nime kirja. Mul polnud absoluutset aimu kuupäevast, kuna telefon jäi autosse ja kaamera mul kuupäevi ei pane, nii et sinna sai täiesti suvaline number. Pärast kontrollimisel selgus, et kõigest kaks päeva tulevikus, aga parem tulla tulevikust, kui üldse mitte.
Tänud põneva aarde ja omamoodi ekstreemsuse eest. Taolistel hetkedel mulle talv isegi meeldib.

Algus

Keskpaik

Mullid

Redel

Lõpp

 7 

Informeerin, et suurte munadega geopeiturid, testitult kuni 80kg, võivad veel ka märtsi keskel käia kindluses Jeesust mängimas.

Pärast Prototüüp 3 logimist oli päike sellisele kõrgusele langenud, et peaks jõudma täpselt õigeks ajaks mere äärde. Hea lähedane asukoht päikeseloojanguks oli Merekindlus. Esimese hooga ei suutnud vastu panna huvile kas hoone sisu on jääs. Oli. Aega ei saanud aga pikalt raisata ja lippasin rannikule, kust avanesid ilusad vaated. Kui loojang nauditud, siis läksin kindlust seest avastama. Veeseis oli kuradi kõrge. Tundsin ennast koljatina kääbuste majas. Jää sees olevate veemullide järgi julgeks pakkuda jää paksuseks vähemalt 25cm. Võib julgelt minna ka mitmekesi jää peale hüppama. Ettevaatust! Ainult pea võib ära lüüa..

BMW ja Käsnakalle

"Suur uks" alla poolemeetri meestele

 1 

Praegu igati sobiv hetk klaasisel pinnal kõndimiseks. Veidi kõhedaks võttis jalgealust vaadates, aga purunemiskindel oli. Koht jälle selline huvitav kuhu niisama ei satuks. Tänud.

 1 

Kuna vastavat kostüümi ei oma,et siia solberdama tulla jäin ootama paremaid tingimusi.Nüüd oligi õige aeg käes.Väheke ringivaatamist ja saigi logima hakata.Aitüma

 7 

Oli päev juba õhtusse veeremas, ikkagi kaheksas aare see päev võtta, sain siiski avatud väravast autoga põhimõtteliselt treppi sõita. Vaatasin ukse vahelt sisse, no kuidagi ei kutsunud see nullilähedane temperatuur uksest kaugemale astuma. Vesi põrandal täiesti pehme, mind igal juhul ei kanna. Vastava lisavarustuse rakendamisel oli siiski veidi mugavam vööni pehmes vees liikuda, aga aare oli ikka peidus. Hea teejuht andis õuest kiljatades tarku õpetussõnu ja väikese meelitamisega aare avaneski. Sündmuskohast lahkumine aga oli hoopis keerulisem ülesanne. Treppi aetud auto vajus akendeni mudasse ja sealt see enam välja ei tulnud. Ei aidanud enese poolikud mõtted, ega teejuhi meelitused. Õnneks on olemas head Inglid, kes tahavad ka jõulupühade aegu pesast välja lennata, et saamatuid mudast välja kaevata. Et jamad Inglite abiga liiga lihtsalt ei laheneks, oli vahepeal lisatakistuseks värav suletud nii, et sealt ei saanud Inglid sisse ega matsid välja. Aga värava lukk avaneb teatavasti võtmega ja võti on mõistagi Mati all. Nii said matsid päästetud, Ingleid magusa valuutaga tänatud, ja muidugi väärt aare logitud. Tänan teejuhti, tänan Matit, tänan Ingleid ja peitjat.

Mõned toad said läbi solberdatud, aga siis selgus, et vähemalt viie sendi jagu oleks kummikut juurde vaja. Eks teinekord parema varustusega tagasi.

 5 

Tulin Suurupit vallutama 4/7 aare. Mainet sellel aardel juba on üksjagu ja see mind tegelt siia Suurupisse tõigi. Auto jäeti vähe eemale ootama ja sammusin kindluse poole. Poole peal tuli meelde, et peaks kummikud ka võtma, ots ringi ja kummikute järele autosse. Ukse peal sai esimeste sammudega selgeks, et polegi vist kummiku hooaeg enam. Paistab et lirtsuvad kummarid hakkavad juba traditsiooniks saama ja on viimane aeg korralik kalamehe varustus hankida. Vähemalt oli siin vesi soe. Võõrkeha jäi peagi silma ja paari pingutusega oli logiraamatki peos. Täita tore meelelahutus siin kokku klopsitud. Tänud peitjale, kõik tip-top korras.

 1 

Jälle oleme tagasi siin ägeda urka juures. Seekord saab oma kalamehe püksid jalga tõmmata ja vette sukelduda. Ütleme nii, et meil oleks õige koht peaaegu kahe silma vahele jäänud, tegelikult ju jäigi, aga topelt poleerimise käigus saime ikka selle õige koha avastatud ja kui siis siin poleerimiseks läks, siis jäi jälle aare kahe silma vahele (ikka eriti suur silmade vahe on meil). Juts juba hakkas ära minema, kui mul ei andnud süda rahu ja tegin uue poleerimise ja ei või olla, aare ongi seal peidus. Väga hea teostus. Tänud peremehele.

 1 

Ligi viis kuud läks aega, et võtta hoogu ning peale eelmist mitteleidu siia tagasi tulla. Arvestades eelmist korda olime paremini varustatud, kuid ma avastasin, et minu eeldused aarde asukoha kohta on ikka täitsa valed. Jätsin ju lausa taskulambigi autosse, mis see paar sammu pimedas teha pole. Ha-ha-ha, nii ma siis Jansi taga jõlkusin ja lootsin, et tema lamp vastu peab.

Aare on ise muidugi lahe, eriti lahe on see, et me peaaegu aaret leidmata sellest kohast lahkumas olime. Väga lahe teostus, aitäh!

 1 

Siin jäid Merike, Alex välja ja teised suundusid otsingule. Uudistasime sees palju saime ja selle käigus leidsime ka huvitava teostusega aarde. Tehtud ja tänud!

 2 

Mida teeb geopeitur reede õhtul? Loomulikult läheb aardeid otsima. Ja veel kuhu! Kuskile urgu. Segased! Õnneks oli selge veega koht, sai saapad kenasti puhtaks. Täname huvitavasse kohta juhatamast.

 2 

Enda merekindlust olen piisavalt testinud ning mitte-lekkimises veendunud, seega siia tulekul ei pidanud mingite erivahendite kaasa vedamist tarvilikuks. Crocsid sobisid hästi, isegi meelekarastust ei jõudnud rakendama hakata. Peidukoha lahendus jälle omamoodi. Mõnel on kohe soont leida ideaalselt sobiv peiduviis ning selle läbi valmistada geopeiturile palju rohkem rõõmu kui niisama tavalise karbi skoorimine pakuks. Aitäh!

 1 

See merekindlus meenutas meile kangesti allveelaeva. Igatahes uurisime siis järgi, mis selles kindluses peidus on. No vett oli muidugi nagu lubati ( mis allveelaev see veeta on ), trepid olid ka veel olemas ja no muidugi aare ka. Tänud ,sain tunda end allveelaevnikuna :D!

no on ju allveelaev :D

 1 

Auto jätsime paneeli taha ning sealt siis jalgsi liikusime nulli. Kuigi olen siin ligidal ringi kolanud, ei olnudki selles ehitises enne ukerdanud. Vee tase näitas kohe, et kummikud on mõtetud, sahisesid kohe trepist alla minnes ääreni täis - umbes põlvini vesi oli praegust. Vahtisime veidi ringi ja siis läksime logima. Väga mõnusa teostusega asi, aitähhid!

 1 

Selle aardega sain ma aru, et kiiremas korras oleks vaja kalamehe kummikuid :) Kihvt lahendus, tänud!

 1 

Täiesti korralikud kummikud jäid ikkagi nõrgaks veits, kuid vesi oli talutav ja pärast saab ju kummikud tühjaks valada :) Mind viidi kohale turjataksoga. Aardega kaua just ei läinud, vihje on korralik. Suur tänu juhatamast, oli väga huvitav.

01467

 1 

No siin saime võimaluse ennast märjaks ka teha. Aga ei midagi hullu. Aare jäi kohe silma. Tänud!

 1 

Mõnus värskendav aardeotsing. Ja lahe teostus :)

 2 

See oli siis minu hilis6htuse patrulli teine aare. Silver veel soovitas seda , et sellel k6rge reiting. M6tlesin et mis seal ikka suvine aeg, k2in niisama 2ra aga peale esimest k22nakut sain aru et see oli ikka ainu6ige tegevus kalamehepyksid kaasa v6tta. Korraks 6ue tagasi , kostyym selga ja juba sukeldusin katakombidesse(otseses ja ka kaudses m6ttes 8P ). Vihje juhatas super h2sti aardeni. Aarde suunas vaadates ise veel muigasin et ega see ju ometigi.... ja kl6psti. See oli kll vau yllatus et just see oligi!

Tagasi tulles solberdasin veel muid ruume ka l2bi. 6ues leidsin endale ka m6ned uued s6brad.

Suur s6ber :)

Ohooo.... Seda ma arvasin kohe kus aare ennast peita võiks aga sinna saamine on muidugi nagu ikka - läbi vee ja vasktorude :) Seekord olid abivahendid varutud ja tasemel - probleeme polnud. Selline kena 10 minuti jalutuskäik. Aga müts maha aardevabriku ees, päriselt ka. See on täielik tipptase. Selliseid asju valmistada , koht leida ja installeerida. Aitähh

 3 

Strateegiliselt sai see viimaseks jäetud, et ülikond ka lõpuks uuesti puhtaks pesta. Vaatasin nulli ja mõtlesin, et oot-oot, siin olen ju nii mõned aastad tagasi käinud aga milleks siin erivarustust vaja on... Paar sammu ja oli ikka küll vaja ja kuidas veel! Aare sobis nii valatult sinna, et algul ei tahtnud ikka seda kahtlustada aga siis lõpetasin ikka selle juures. Ikkagist huvitav kuidas ajaga nii palju muutuda saab, sest ma jätkuvalt olen täiesti kindel, et sain aarde peidukohas kunagi tossudes ära käia. Aitäh Marisele varustuse laenamise, tee juhatamise ja seltskonna eest! Aitäh ka peitjale siia tagasi kutsumise eest!

 1 

Peale Kindralite punkri külastust nädal tagasi sai lepitud et esmaspäeval teeme järgmise ringi Peetri kindluste seerias. Mõeldud tehtud. Kohale jõudes oli selge et vett on seal veidi rohkem kui oli Kindralite juures, kuid see ei saanud takistuseks. Sai hoone kõik sopid läbikäidud ja lõpuks ka aardeni jõutud. Vägev teostus! TFTC!

 4 

Järjestikune geopäev 70. Merekindluse aarde ümber kolamas käisin ma viimati mõned nädalad tagasi. Vette siis ei olnudki plaanis minna. Pidasin targemaks oodata veidi soojemaid ilmasid. Nüüd on Eestisse lõpuks suvi jõudnud, kevad jäi vahele. Tahtsin tegelikult vette minna juba eile teel suvilasse aga hommikul ärkasin kurguvaluga ja idee täideviimine oleks olnud kohe eriti loll mõte. Päikese käes töö tegemine ja õhtul väikene saun tegid tervise täiesti korda. Täna sai jälle päikese käes piisavalt palju füüsilisi tegevusi tehtud, et üks hetk oli paras aeg ennast jahutama minna. Varustuseks olid lühikesed püksid, tossud ja pealamp. Kuigi kaugem parkla oli autosid täis, siis õnneks siinse objekti juures ühtegi hingelist peale minu ei olnud. Esimese astme juures vaatasin kuidas konnad hüppasid kaldalt vette ja ujusid tundmatus suunas. Paar momenti veensin oma aju, et miks ta peaks andma jalgadele käskluse sinna külma vette minna. Peagi olingi saanud nõusoleku vette minekuks aga täiesti märkamatult jälle kuival. Nagu oleks katsunud jalgadega meres vee soojust. Nüüd siis järgnes otsimisring. Õigest kohast vaatasin kaarega mööda. Siis tegin ühe väga põhjaliku ringi. Oi kui hea peidukas! 5+. Tagasi vees olles otsustasin veidi ikka keha ka karastada ja käisin erinevates ruumides kuniks üks hetk hakkas jalgadel külm ja lidusin väljapääsu juurde kus kohtasin jälle konnapere. Aitäh, mulle väga meeldis see aare!

 2 

Võrreldes kindralite punkriga oli siin vähem jalutaimist, aga see-eest sai rohkem otsida. Aitäh!

 5 

Siin hakkasin miskipärast mõtlema kahele lausele - kursaõe imestus selle kohta, et me Madisega romantilistel kohtingutel ei käi (mis saaks olla romantilisem kui näiteks öösel kuskil mudas roomata või pimedas punkris/kindluses nabani solgivees jalutada????) ja vanaema "Kas te muidu olete normaalsed?"(iga kord, kui oma geoseiklustest jutustame). Siiani on meil veel hästi läinud, hullumajja pole pandud :) Selle aarde juures oli jällegi vähe paremat geovarustust vaja ja tegime ka selle kahes satsis - kõigepealt piilusime ülevalt, kuidas Marisel, Mariannil ja Mihklil läheb ning siis läksime ise. See veesurve oli täitsa omamoodi elamus! Mõnusalt jahe hakkas ka. Madis kiljatas pidevalt (mis sest, et tegu oli lühikese lõiguga) ja iga kord ma arvasin, et ta sai jalad märjaks. Lõpuks jäigi selle kiljumise põhjus ebaselgeks, sest jalad olid tal välja tulles kuivad... Mõnus seiklus, aitäh!

 7 

Julge hundi rind on haavleid täis. Nii ma siis samm sammult trepist alla sinna vetesügavusse kõndisin. Teised seljataga küsimas - Kui sügav on, kas ikka sügavamaks läheb jne. Vee sügavus oli üsna tuntav. Võrreldes eelmise punkriga oli siin vee surve palju tugevam. See-eest oli aardekamber meeldivalt valgusküllane. Saime kõik kordamööda proovida oma näpuosavust aardelaeka avamisel. Esialgu ei olnud tal soovi oma varandust meile anda. Väikse veenmisega saime siiski avatud ja logi kirja. Seejärel tuli järgmisele vahetusele pükste loovutamine. Ning meie kolmekesi kuulatamas, kas Madisel ka teravamaid elamusi tuleb, kui külm vesi üle ääre hakkab voolama. Vesi on praegu üsna kõrge, seekord jäi siiski ca 10 cm veel puudu. Suured tänud kaaslastele, äge õhtu oli. Ja tänud peitjale! Laur ikka oskab üllatada oma suurepäraste teostustega :)

 7 

Siin käisime ka kahes vahetuses. Mihkel, Maris ja Mariann käisid ära, seejärel sai Liis endale kahlamispüksid ning käisime ka ära. Teised olid aarde paremini toimima saanud, Liis sai hetkega karbi kätte. Mulle orgunnitud kalamehekummikud olid täpselt sobiva kõrgusega, mingi 10-15 cm jäi veel varuks ruumi :) Aitäh aarde eest!

 6 

Vallutatud sai ka tänase päeva teine sihtmärk. Google juhatas Kindralite punkri juurest siia läbi metsateid, muidugi oleks mööda asfalti ka saanud. Parkimise ajal turnisid sihtmärgi otsas mingisugused noored, aga need tõmbasid kähku vehkat, kui me oma varustuse välja võtsime ning punkrisse minekuks valmistusime. Käisime kahe vahetusega. Siin oli tunda palju tugevamat veesurvet kui eelmistes käikudes, kuid aardekamber oli meeldivalt avar ja valge. Logiraamatust avastasime, et siin olid käinud otsijad tulevikust, enne meid oli kuupäevaks kirjutatud 10.10.2017 :D Aare oli meeldiv, aitäh!

 3 

Olen suhteliselt kindel, et enne geopeitust käisin Arvi ja Neemega siin uudistamas ja jõudsime ka aarderuumi. Tookord kui olime objektini jõudnud tuli naine koos bernhardiiniga uurima, ega me metalli ei varasta. Ütlesime, et siin kandis pidid olema ka sügavad augud. Ta vastas, et kui kivi visata siis on kuulda, et natuke aega kukub, aga ei ütle kus need asuvad. Mul on meeles, et aarderuumi pääsesime kuiva jalaga, aga hetke veeseisu vaadates ei suuda seda uskuda. Täna kindralite punkrist tulles läksime hooga vette. Oli palju lihtsam kui ootasime. Jõudsime kohale, aga aaret ei leidnud. Olime juba lootust kaotamas aga lugesime uuesti kirjeldust ja siis tuli leid. Hea maskeering.

 1 

Selleks ajaks, kui mina teiste juurde tagasi saabusin Suure Peetri otsinguilt, olid Triinu ja Hannes Mari ära võlunud ekskursiooniga Merekindlusse. A-la, et abivahendid on teil juba ühes, minge ühe soojaga käige ära. Vesi oli külm ja kõrgema tasemega, kui kindrali punkris. Tornis käisime ka turnimas. Väljudes ristusid me teed ujuva konnaga siseruumides. Tänud peitjale.

 2 

Mis mõttes Marise pildil nii vähe vett on! Praegu oli seal palju mõnusam Kindralite punkris poristatud kummikuid puhtaks saada. Kohe nii hea, et oleks nad peaaegu seestki pestud saanud. Õnneks olid mõned üksikud kivid kohati maas, tänu millele me siiski päris pesupäeva siin ei korraldanud. Piirdusime loputusega.
Aare oli väga lahe. (Laurilt enam muud ei ootagi.) Mulle väga meeldis, eriti see, et aardega võib enam-vähem iga peitur hakkama saada. Aitäh!

Peale metsaistutamist otsustasin ka mõned aasta aarde kandidaadid üle vaadata. Pugesin abivahendisse ja sõudsin/jõudsin kõige otsemat teed kohale. Põnev oli, isegi nii põnev, et käisin lausa kaks korda. Ma nimelt hakkasin kahtlema, et kas ma peale logimist ja fotosessooni ikka vasakule libistasin... Ei käinud ilmaasjata :) Tänud peitjale!

 1 

Kohale jõudes olin küll natuke skeptiline, kuid kui Ruudi oli juba sandaalidega esimesed sammud teinud siis otsustasin ka liituda. Vesi oli küll jahe ja näpistas korralikult, kuid pärast oli mõnus olla. Mina katsusin võimalikult ruttu torni saada, samal ajal kui Rudolf seilas läbi esimese korruse järjest sügavamale (juhendudes venekeelsetest seinamaalingutest). Mingi hetk andis Matu teada, et kaugele ei ole vaja minna, mispeale peagi leidsimegi õige tee üles. See seiklus jääb küll kauaks meelde. Aitäh!

 7 

Täna oli siis nende aarete päev, kus käisin eelluurel ja oasde puhul on küll kahtlus, kas üldse kunagi logimiseni jõuan.
Esimesena jäi ette merekindlus. Ligi kaks kilomeetrit sõitsin läbi inimese poolt täiesti puutumatu metsa, suured rahnud ja kuivanud puud kahel pool teed ääristamas. Metsast välja jõudes tundus ootamatult, et inimasustus on vastas, kuid siis avastasin, et majad on tühjad ja mahajäetud. Välja arvatud üks, mida turvas G4S.
Tegin ringi ümber kindluse ja leidsin üles ilmselt kõik sissepääsud. Ent üks pilk veekõrgusele, kui oli selge, et minu kummikutega pole seal midagi teha - vesi oli kuskil tagumikuni. Ujuda ma ei tahtnud, eriti sellises sogases ja läbipaistmatus vees, niisiis tagasi lähen kas kummiülikonnaga või põuaperioodil. Kui siiski. Aga pildistamismaterjali jagus. Kahjuks vaid telefoniga.

Sissepääs nr 2

Päkapikkudele või siis minule

Lähedalasuv kuristik

Mõni hull võib tahta isegi siia aaret peita

Ei leidnud, kunagi uuesti.

Lugesime küll, et aarde otsimiseks on vaja abivahendeid, aga kuskil ajusopis lootsime, et äkki ikka nendest tavalistest, mis Sveni pagasinikus, peaks piisama. Kohale jõudes, tormasid kõik eri suunas minema ja endale sobivat sissepääsu leida. Mina astusin sisse avausest, milles läks vesi päris kiiresti sügavaks. Küll ma küünitasin ja vahtisin seal veeserval, aga ega targemaks saanud. Panin ka meie ainukesed kummarid jalga, aga veetase oli kikka liiga kõrge. Mõte, et võiks ju sääred üles keerata ja käija vees ära, ei tundunud ka nii ahvatlev, kuna oli veel plaanis mõned aarded noppida. Seega tuleb siis uuesti tagasi tulla.

 1 

Tee sinna oli ikka "hea". Kuigi meil oli juba kerge kahtlus, et aardeni ei pruugi jõuda, otsustasime ikka ette võtta. Läksime kohale ja tuli välja, et on olemas isegi ühed kummikud. Uuriti ja puuriti mitmelt poolt, vett oli palju ja meie abivahenditest poleks piisanud. Sellel ajal kui Juta ja Janar mõtlesid kas on võimalik aaret kätte saada, ronisime meie neljakesi katusele ja uurisime ümbrust. Tüdrukutel tuli ka erinevaid veidraid mõtteid pähe, kuid õnneks nende teostuseni ei jõutud. Sven ja tüdrukud avastasid ka ühest august sisse vaadates mingi kirjutise, mida siis taskulampide ja kaameratega uurima asusid. Ronida oli tore, see ju meie reisi põhiteema oligi. Tahaks ikka sinna sisse ka kolama minna, eks tuleb õigete abivahenditega tagasi minna. Tänan peitjat ja reisikaaslasi nii huvitavate kohtade näitamise eest.

Kohale jõudsime enam-vähem teekonnaga (mida ei saa ärasõidu kohta öelda), tegime kindlaks ka võimaliku aarde asukoha, kuid kaasas olnud abivahendid ei olnud oma ülesannete kõrgusel. Vaja paremat abivahendit ja uuesti tulekut.

Tutvusime olukorraga ja kuna kummikutest jäi väheks ja ujuma ei tahtnud veel minna, siis jäi leidmata.

 2 

Jõuluvana kombel korstna kaudu sisenemine tundus natukene riskantne ning ennast leotama ka ei lubatud minna seekord. Vähemalt olud on nüüd teada ja järgmiseks korraks olen ette valmistunud. Aitäh juba ette põneva aarde eest!

 10 

Deem kui roostes ma karpide omapead otsimises ikka olen! :D. Nojah, sest Lauriga koos aarderingil käies läheb ju alati nii, et igasugusesse hullu kohta ronimine ja järgivaatamine, millist teed kaudu oleks kõige mõistlikum üldse kohale sõita ja metsateedel mudamülgastes ukerdamine vajub kuidagi iseenesest tema ülesandeks. Ning pimedas võssis on mul ka temaga üheskoos hoopis julgem olla :). Aga kuna neid Lauri laheda teostuse ja soovitussiltidega aardeid, mis mul ikka veel ära nägemata, juba liiga palju hakkas ümbrusesse tekkima ja peitjat ennast oma aardekohtade korduvkülastamine ilmselgelt nii ei tõmba nagu mõne teise mängija karbikoht, tuli mul ennast kokku võtta ning teha neist vähemalt mõne juurde omapead geotripp. Või noh, poolenisti omapead, Kaupsi sain ju ikkagi endale julgestuseks kaasa värvatud… :P.

Esimese peatuse tegime merekindluse juures, tirisime sealsamas parklas endile kaasasoleva geovarustuse selga ning hakkasime aarde poole nihkuma; üllataval kombel poolt päeva ei läinudki, kuigi vedasin kogu selle aja kasutuna käe otsas kaasa veel ka oma korstnakonkse… Jaa, jaa, ma tean küll! :D. Aga no OLI vaja, kuna polnud ette teada, mis meid siin ees ootab ja äraleidmise nimel ei võinud ühtegi abikat liigseks põlata. Ja kes siis sellega oskas ette arvestada, et ega neid pärast enam kuskile käest ära panna pole… :D.

Konteineri lõpuks kätte leidnud oskasin edasi ennast veel selle avamisega kinni joosta; tundus, et kui teen nii, siis läheb katki ja kui ei tee nii, siis lihtsalt jääb väheks aga mis õige teha oleks teab vaid tuul väljal… Või siis peitja ja tema kirjelduses antud vihje (mida siis mõistlik oleks ka enne vingumapistmist vaadata) :P. Aarde parema säilivuse nimel ma siiski endasuguste abistamiseks täiustaks praegust nin cnerznyr’i ja märgiksin sinna selle kolmetähelise asemele hoopis libista – mu meelest oleks nii arusaadavam, vähemalt neile, kes kasti ees seistes samal ajal paaniliselt hoopis vastasseina vahivad ja igasuguseid Die Hard-tüüpi sügavikku kukkumise hullusi kokku mõtlevad… :D.

Lahe aare, vanad Peetri kindlustusehitused meeldivad mulle nagu alati väga-väga ja boonusena on karbi enda teostus siin samuti viispluss. Kaaslase initsiatiivil kolasime peale leidu ülejäänud hoone samuti läbi, teisel oli vaja ära näha viimne kui üks hüljatud uksetagune ja katusepealne. Ning kaasasolija väitis, et üleval asuva ava kaudu saab ka aardele ligi, võib-olla siis tõesti saab, ma kontrollima ei julgenud minna ning kinnitada ei julge… Mõni järgmine äkki proovib? ;). Laurile aitäh aarde eest, oli tore.

Selle jätsime teadlikult viimaseks, et paras peale kosutavat ujumist koju kuivama ja soojenema ronida. Lahe teostus, aitäh!

 1 

Mikil oli vahetusjalatsid, niisiis oli kohe selge, kes ujuma läheb. Assisteerisin pärast kummikutest pääsemisel ja olin päris rahul, et ise ei võtnud teisi jalanõusid kaasa.

Kuna minul ju mingit varustust ei ole olemas, logisin seekord hoopis tavatult teistmoodi. Tänud kohta näitamast!

 3 

Õnneks olin eelnevaid logisid lugenud ja tänu sellel kursis, et olud võivad märjad olla. Kohapeal selgus, et siingi on levinud tõusikute nakkushaigus nimega paaniline pööblihirm, mis sunnib installeerima teedele tõkkepuid, et pööbel jumalaeest liiga lähedale ei satuks. õnneks see jalutamist ei seganud ja asi see paarsada meetrit siis jalutada pole. Nulli jõudes oli tunne nagu oleks siin juba kunagi olnud. Nii oligi, see oli saabiklubi orienteerumisürituse kontrollpunkt. Siis aga avastasin, et taskulamp oli autosse jäänud. Eks siis tuli tagasi matkata. Lambiga oli asi tunduvalt lihtsam. Tutvusin veidi varjendiga ja leidsin ka midagi, mis olustikuga kohe mitte ei passi. Olin enam kui veendunud, et tegu on aardega, aga ei tahtnud ta kuidagi avaneda. Lõpuks sain õige nipi kätte ja nimed kirja. Tagasiteel oleks äärepealt mööda shahti kiirelt alla sõitnud. Otsustasin siiski redeli kasuks. Vaatasin välja jõudes kummikuid ja nentisin, et olid jah peaaegu kolmandikuni märjaks saanud. Aitäh peitjale.

 2 

Lõppkokkuvõttes üks lihtsamini tulnud kolme-poolene, pole siin peljata miskit. Koordinaat on täpne, kirjeldus on ammendav, nii ei olegi siin muud miskit teha kui mine kohale ja logi.

Lootsin tegelikult autoga natuke lähemale saada, aga ei, mingid väravad on kuskile tekkinud, nii tuli ikka jalutada. Kõndisime siis, näitasime pisikestele kohti ja rääkisime lugusid - ehk siis paarikümne aasta pärast oskavad nemad omakorda neid lugusid edasi rääkida. Imestasime kokkukuhjatud betooni ja kahurialuseid - kui palju tööd ja vaeva ja siis kõmaki kõik vasta taevast.

Ja siis aare. Nagu öeldud, ekstsessid jäid ära, koordinaat oli täpne, kohale sain ka kenasti kuiva jalaga. Jätsin hommikupoole vastlapäevale minnes räätsad ja redeli autosse, et ehk läheb tarvis ... ;) Leid oli kiire, konteiner eht-laurilikult andekas, sobib sinna konteksti tõeliselt hästi. Lahtisaamisega oli mingi kala, vihje ütles küll ju selgelt, aga vist oli keegi unustanud konteinerile vihje edastamata, nii et mingi kommunikatsioonihäire seal oli. Panin nimed kirja, püüdsin edutult tuvastada Paavo ja Marje logist külastuse kuupäeva, siis vaatasin veel natuke ringi seal sees. Imestama pani, millise selgusega väljas ukse ees räägitud jutt aarde juurde jõudis - ja kui helilaine sedasi liigub, kuidas siis nt lööklaine võiks käituda?

Pakkisin asjad kokku, tulin kenasti kuiva jalaga tagasi - hästi mõnus asi, soovitan, aitäh!

 1 

Alguses tahtsime nagu anglosakside jõuluvanad korstnast sisse ronida. Korsten oli kitsas või vats liialt suur. Siis leidsime peale vihjet ukse. Aga veepeal kõndimise oskust pole ka võltsjõuluvanadele kaasa antud, Jää hakkas meitegi all ragisema ja otsustasime et ei tahagi täna logida.

 1 

Läksin algul naelikutega aga jää hakkas kohe praksuma mõlema ukse juures. Panin kummikud ning kandis paremini, aga siiski hakkasin läbi vajuma. Tuleb oodata kevadet kuni jää ei sega ja siis Martiniga uuesti tulla...

Leitud ja logitud.

Olime seal kandis otsustasime seda aaret ka uurida. Kuna varustus polnud parim, siis jäi hetkel see leidmata, aga tuleme kunagi seda aaret lõpuni otsima.

 2 

Nagu Kristeli logist näha panime tema tanki:) Ja Kristel käis veel jäises vees lausa kaks korda, meie tahtsime juba loobuda. Aitäh Kristelile ja peitjale ka.

 12 

Mõni päev tagasi saime teada, et selle aarde peaks kuiva jalaga kätte saama. Muidugi võtsime kohe plaani, et nädalavahetusel lähme käime võtame ära.

Kohale jõudes selgus aga tõsiasi, et jää on küll olemas, kuid kõvasti sulanud ja meid ei kanna. Õnneks oli Priidul kummikud kaasas, nii et otsustasime ikka asja üle vaadata.

Ma olin suht kindel, et kummikud pole piisavalt kõrged ja märjakas saan ma nii või naa, nii et otsustasin oma paksud talvepüksid jalast tirida ja ronisin retuusides Priidu kummikutesse. Esimesed kaks sammu sain kuivalt tehtud, peale seda oli vesi kummikutes. Edasi liikumine oli raske, kuna kummikud olid mulle mitu numbrit suured + jääkamakad tolgandasid ka ees.

Kuna Priidu null näitas hoone keskele, siis sai lõpuks hoone kõige tagumises ruumis ära käidud. :D Kasu sellest aarde leidmisel muidugi polnud, ainult peaaegu tagumikuni sain märjaks. :D Kuna ma olin selles jääsupis juba piisavalt ligunenud, siis otsustasin loobuda ja tagasi kuivale maale minna.

Hoonest välja jõudes vahetasin oma ligunenud riided kohe kuivade vastu. Peale seda helistasin Laurile ja rääkisin oma sündmustest, mille peale sain teada, et olen täitsa valest kohast otsinud. :D

Mis siis ikka, raputasin kummikud "kuivemaks" ja läksin uuesti talisuplusele. :D Seekord tasus see ennast ära ja lõpuks leidsin väga laheda peidiku. :)

Kokku kulus sellele aardele oma poolteist tundi, kui mitte kauem.

Suured tänud peitjale super laheda seikluse eest ja korraliku peidiku eest ka. :)

Nüüd tuleb ainult loota, et ma homseks haigeks ei jää. :)

 1 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 8 

Need Suurupi kodukandi aarded on ikka pikalt oodanud, aga kodu lähedal võibki lasta aaretel seista, kiiret ju pole. Pärast teist kiusu võtsime suuna siia, sest niikuinii Murastesse minek ees. Teadsime maastiku raskust 3.5, miks see nii on, ei teanud. Igaks petteks ajasin kummikud ukse taga jalga. Paari minuti pärast olime Marjega mõlemad aarde juures, vahi värki. Ei tea, kas me olime ainsad või ühed vähesed, kellel lihtsalt ajastuse ja ilmastiku sobivusega niimoodi vedas. Igatahes sai Marje aardeni puhta valge jopega ludinal. Vahel peab ikka vedama ka. Mitte mitmel mõne 1.5 peidikuga aardel, mida otsid kordi kauem.
Aare ise on muidugi tase, igati AA kandidaadimärki väärt. Ma ei osanud seda esiti kuidagi avada, hea et kõvasti kinni oli ja ma seda "demagnetiseerida" ei suutnud. Kui peidik lõpuks ettenähtult avanes, oli lust suur. Tõeline kvaliteetaare!
Laurile tuhat tänu, kõik hääd sildid juurde. Viis pluss. Tegin vaid pilte, aga jätsin teistele ka tegemiseks.

Veejeesus

Pudrunui-granaadimakett

Puu ja kivi sümbioos

Vaade

 17 

STF umbes kolmveerand tundi pärast esimesi.

Taas uus õhtu, taas uus aare :) Päeval sai juba omajagu õues ringi möllatud, seega oli tunne üsna vettinud ja väsinud. Aarde kirjeldus ei lisanud just julgust. Otsustasin, et üksi ei taha igaks juhuks minna ja asusin kaaslast otsima, kes päästetöötajatele mu ligikaudse asukoha ette saaks näidata. Arvo oli nõus, aga alates kella üheksast.

Lähenesime lõunast ja saime aardele otse treppi. Käisime luurel, on tõesti niiskevõitu. Olin ette valmistunud geopükste näol, lisaks tõmbasin kummikud palja jala otsa. Arvo mainis, et oleks tal vaid plätud, ta tuleks ka. Mul läks nägu naerule ja tõmbasin geomobiilist sandaalid välja :D Meest sõnast...

Sees selgus kohe, et tavakummikust on tõesti vähe. Lonks, mull-mull-mull kohe esimeste sammudega. Selgus, et järgmises etapis on see VÄGA halb, mistõttu asusin akrobaatikat tegema, et vesi korraks kummikust uuesti välja kallata. Tõstsin jala kõrgele üles... ja tundsin, kuidas külm laine üle õrna piirkonna uhtus ja teise säärde nirises :D Üks lollimaid hetki tüki aja jooksul.

Järgmine level. Esimene asi - kummikud korralikult tühjaks kallata. Kui see tehtud, oli ka Arvo järele jõudnud. Ja ega palju avastamist ei kulunudki, kuni ilmselgete aardetunnustega objekt vastu vaatas. Oi, kui stiilne teostus! Avastasime, et iksid olid jõudnud juba ära käia, tervitused!

Enne välja suundumist uudistasin veidi veel ringi, aga varsti aitas. Välja jalutasin nagu tinasaabastes ja mõtlesin, et kui kõik geopeiturid järjest sama meetodiga läbi käiksid, oleks varsti vesi otsas. Kui jalad kuivatatud ja soojad sokid jalas, hakkas nii mõnna.

Minu jaoks selle aasta seni parim aare. Olen valmis uuesti minema :) Megatänud autorile!