Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
PARIMA ASUKOHAGA AARE 2016
LUGEGE KIRJELDUS LÄBI ENNE KUI KOORDINAATIDE LÄHEDALE LÄHETE. Kõigil otsijatel peaks taskulamp olema, põrandas on auke. Lastele ebasobilik, mõistlik on kanda saapaid.
----OLULINE OSA-----
Ärge minge nõlva peale, kuhu koordinaat näitab. Seal on tuulutusšahte ja sealt alla minek on järsk ning libe. Parem minge soovituslikust parklast mööda teed põhjapoole (vaadake kirjelduse all olevaid pilte), natukene enne vasakule keeravat kurvi, suure kuuse juurest minge teest paremal oleva raja peale. Kõndige edasi põhja poole kuni jõuate trepini. Trepp on väga järsk, ka üles kõndida on raske. Ohutum viis alla saamiseks on kõndida edasi põhja suunas kuni jõuate majani. Siis tuleb pöörata paremale ja kõndida nõlva all mööda rada koordinaatide suunas. Kui jõuate ~30m kaugusele aardest saate ise aru, kuhu edasi peab minema.
----OLULISE OSA LÕPP-----
Mitte oluline info. Geopeituse mõte on tutvustada huvitavaid kohti. Kuidas on see võimalik, et Tallinnas 150m kaugusel Pirita terviserajast asub selline koht ning keegi ei peida siia aaret? Võite lisada igasuguseid pilte kogu piirkonnast, v.a. aaret reetvaid.
Tegemist on 2016. aasta advendikalendri 22. detsembri aardega.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
![]() |
Parkla | 59° 27.6144' 24° 50.7317' |
Aarde sildid:
soovitan (18), taskulamp (13), ettevaatus_vajalik (10), militaarobjekt (9), mahajäetud_ehitis (7), gpsita_leitav (6), lumega_leitav (5), advendiseeria_2016 (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6YH78
Logiteadete statistika:
107 (90,7%)
11
9
2
1
1
0
Kokku: 131
Teen koha vabaks parematele ideedele sest tavaliselt peites leiavad mugud sageli aarde üles.
Aare küll kättesaamatu, kuid nüüd õnnestub seal ka virtuaalselt ringi kolada: https://sketchfab.com/3d-models/komandopunkt-orbita-command-post-orbita-24517f0e06824fb8a8ed72787d7cadf7?fbclid=IwAR1ox7DCI2rwcNC-ETEDFM-ASVlDSWK-6IX7HUjxRRQBhNYWW-_G9V4kiBU
Jutt FB lehelt: Armsad Mahajäetud Sõjaväebaaside huvilised ja liitujad Huraa! Esimene koostöö sai Tänu 3Di valmis .Seoses 3Di Heritage projektiga oleme alustanud militaarobjektide mõõdistamisega. Militaarobjektid mõõdistame koostöös FB lehega Mahajäetud sõjaväebaasid. Meie esimeseks ühiseks objektiks sai valitud Komandopunkt “Orbita” ☣️☢️ ilusat virtual seiklust
Aare kadunud
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Tõesti äge aare. Ettevaatlikult käies oli flip-floppidega tehtav.
Päälinna üllatused. Täitsa lõpp, kui lahe. Hiiumaa tunne. Logiraamatut ei ole. Väike paberi tükk oli, panime sinna pääle. Tänud ????
Matson oli siin enne käinud ja arvas, et ilgelt äge oleks siia tulla kambakesi avastama. Militaarrajatised meile kõigile meeldivad ja ausalt öeldes enne koroonat saimegi alati üksteise sünnipäevade puhul niimoodi kokku, ikka kuskil üks-kaks ägedat vana militaarrajatist külastatud ja õhtune burger kuskil söögikohas ja varahommikuks koju tagasi. Nüüd polnudki paar aastat midagi toimunud ja seetõttu tundus, et siia oleks hea tulla küll.
Kultuurkihti on siin palju, seinad tugevalt täis soditud. UV lamp tekitas veel omakorda järjekordse dimensiooni, mida avastada. Aga võttes kõike arvesse, siis tegelt oli ikkagi kohati veel täiesti adekvaatses korras punker. Jah, lõket on sees tehtud ja muud lollust ka, kuid tegelt - pole ju hullu! Koos ümbritseva öö ja maastikuvormide eripäraga oli väga sürreaalne kogemus. Eks sellises kohas muud ei karda, kui teist inimest ja oli ka näha, et mõni on seal ööbinud mingil ajahetkel. Üksi oleks vähe kõhe olnud just sellest aspektist. Aga igati äge koht ja aaret vägagi väärt. Aitäh.
Aprillis käisin ühe väikese martkaseltskonnaga siin juba korra piilumas. Seda va kirjet AUS-ROTTEN oli seal punkris pea kõikidel seintel igasuguste muude kirjutiste hulgas :) ..ja nii ma tookord ajahätta jäingi ja ega ma siis selle otsimisega väga ei pingutanud ka. Kohe oli peas plaan tulla siia tagasi, kui on rohkem aega selle objektiga põhjalikumalt tutvuda.
Oi, meile meeldivad kõik need vanad militaarobjektid ja seega me Antiga täna oma sammud siia sättisimegi, kaasas pealambid ja puha :) Tatsasime mööda neid kottpimedaid koridore ja tube, mööda treppi üles ja alla. Ei läinudki kaua, kui leidsime selle õige AUS-ROTTENi ja aarde, panime nime logiraamatusse kirja ning tegime vehkat. Neis katakombides on tõesti ainus hirmu tekitav faktor teine inimene, kui juhuslikult peaks temaga seal kuskil kokku juhtuma või tema sammude helid kõrvu kostuma ..seal need helid võimenduvad kohe eriti õudsaks :) Oli väga äge.
Aitäh peitjale siia kutsumast!
Selle aarde otsimise peale olime mõelnud juba pikka aega, aga kuidagi ei jõudnud. Täna siis mõtlesime, et tuleme ja vaatame, mis värk on. Kolatud ja otsitud sai ikka pääris pikalt. Mardo toppis oma käsi sinna kuhu poleks tahtnud toppida, aga leidu ikka ei tulnud. Lõpuks otsustasime korra veel levisse tagasi minna ja vihjed üle kontrollida ning peale seda tuli leid juba päris kiirelt. Hea, et aarde leitud saime, aga varem pole peale ühegi teise aarde leidmist niimodi haisenud :D
Sellised kohad pole kunagi mulle meeldinud. Kõhedad, hirmutavad ja kõige rohkem kardan seda, et keegi vahib seal vastu. Kambavaim sai võitu ja läksime ikkagi asja uudistama. Kõigil taskulambid töös, vaadates ette, kuhu astume. Eks see meeldiv ei ole, kui käe valesse kohta topid. Olime veits tiirutanud ja otsinud ja seejärel läksime korra välja infot kontrollima ja kui saime kinnitust, kuhu minema peame, siis sai kiiresti asjaga ühele poole.
Aare oli mul juba pikalt meeles mõlkunud. Rääkisin sõpradega ja moosisin neid täiega. Meil oli kaasa üks taskulamp ja üks UV-lamp. UV lamp oli tegelikult päris lahe. Vihjed aitasid palju. Tänud peitjale!
sai kätt topitud valesse auku aga lõpuks leidsime üle.
Korralik eneseületus. Aastaid tagasi sai siin maja ees käidud, siis polnud julgust sisse minna. Täna lasin jänese püksist välja ja käisin ära. Aitäh närve kõditamast :)
Jällegi selline koht, kuhu üksi ei tahtnud tulla ja lugedes vanemaid logisid oli ka kahekesi natuke kõhe see sinna sisenemine. Paar minutit ja siis olin juba vähe julgem ja sai järjest ruume läbi käidud. Miskit kasulikku oli õnneks ka logidest meelde jäänud. Mingi hetk me hargnesime ja kui mina seinale kleebitud hügieenisideme leidsin, hõikas just ka Carolys, et leidis karbi. Panime nimed kirja ja orienteerusime välja. Aitäh peitjale mugavustsoonist välja kiskumast!
Tuleb nentida, et olen ikka omajagu saanud vanu militaarobjekte külastada ja see on ikka tänu geopeitusele. Mõned on vahvamad kui teised ja mida rohkem tsivilisatsioonile lähemal, seda ebameeldivamad need on. Eks ilmselt sellepärast see aare siin oligi väga pikalt külastamata. Teine asi on see, et üksi väga sellistes kohtades kolada ei taha, eriti kui on vaja sisse minna. Seekord tõmbasime kummikud jalga, panime kindad kätte ning taskulambid tööle. Anni oli veidi rohkem logidega tööd teinud ning jagas infokilde. Arvestades kompleksi suurust olin üsna üllatunud, et aarde üldse leidsime, rääkimata sellest, et ikka üpriski ruttu. Suitsune lõhn oli veel tükk aega ninas peale lahkumist. Aare oli heas korras! (893) Aitäh proovilepaneva aarde eest! EVEJ
Hiljuti seest põlenud vist sest võrreldes varasemaga oli tugev vinguhais sees. Õnneks oli eelnevast külastusest vihje olemas ja leid tuli suht kiirelt. Vinguhais oli veel pikalt ninas.Esmakülastuseks kindlasti põnev koht. Tänan
Sai proovida mitmeid auke, aga õige oli ikkagi tükk maad edasi ja palju avaram. Uudistasime nii palju kui aarde leidmiseks just parajasti vaja ja tulime ära. Tänud peitjale aarde eest.
Kui Kärt nii entusiastlik absoluutselt kõigi aarete suhtes ei oleks, siis minu jaoks oleks see aare leidmata jäänud, aga kuna ta nii veendunud on, et kõik aarded on leidmiseks (või minimaalselt otsimiseks), siis võtsin juhised ette ja kui Kärt vaatas kaarti, siis mina lugesin instruktsioone. Kõik läks suhteliselt sujuvalt, majaelanike ei kohanud, vette ei plärtsatanud, lõpuks sai õiges kohas õige tekst leitud ning ringi tiirutatud ja üksteise kontrollitud kohti üle kontrollitud. Ühe koha kohta teatasin, et mina sinna ei vaata, sest ei taha laipa leida, mille peale tuli elutark vastus, et kui oleks see oht, siis tunneks ma juba haisu järgi seda. Lõpuks sai valgusvihk õigesse kohta suunatud ning kasutasin oma tavapäraseks muutunud lauset, et kuule, sul õigemad parameetrid. Edasi tuli ainult õige tee välja leida, mis mul autojuhina hästi õnnestus, sest olen harjunud jälgima, et tupikust ikka alati ka välja saaks :) Lõpetuseks veel “kiitus” Kärdile, kes targalt hoidis keele hammaste taga ja alles väga nulli lähedal tunnistas, et tal pealamp kodus. Oleks ta seda varem öelnud, siis oleks ma keeldunud ainult kahe taskulambi, ühe pealambi ja kahe telefoniga sinna sisenemast :D Ja no päris lõppu ikka peitjale ka aitäh, sest pole mu lemmikkohad, aga samas kuidas siis veel ennast proovile panna kui mitte läbi selliste aarete. Mina tänan!
Täna teine aare, kus sihikindlus viis sihile ja seekord ka Mai väga süstemaatiline otsimine. Ma oleks ammu seal ära eksinud. Soojemat ilmadega tasub sinna minna, siis ehk majaelanike kodus ei ole vaid nad ikka soojas päikese käes. Aitäh tutvustamist! Muidu sinna ei oleks läinud, kui aaret seal ei oleks olnud. Ainult geopeitus suudab mind sellistesse kohtadesse meelitada.
Helen tegi juba pika ettekande ära, niiet ma võin veel lisada: Kes seda aaret logida tahab, palun kiirustada. Ukse taga maas vedeles Torusiili pudel ja foolium. Varsti nad selle urka õhku lasevad. :D
Ega selles tossuse ruumis kaua olla et tahtnud jah, seega sai kiire ringkäiguga peidik tuvastatud ja kiiresti välja tagasi. Suur tänu huvitavat kohta tutvustamast ja kaaslastele samuti tänu.
Seda kohta olen ma paar aastat vältinud ja nüüd olen paari päeva jooksul juba teist korda seal kolamas. Ise ka ei usuks, aga nii see on.
Kui eile õhtul märkasime, et aare on taastatud, siis muidugi võtsime oma rünnakrühma taas kokku ja läksime asja uuesti vaatama. Kui meie mäest alla laskusime, siis väljus hoonest just üks noortekamp. Kui käiku sisse läksime, tundsime kohe millegi põletamise lõhna ja mida sügavamale läksime, seda rohkem vingu tunda oli. Kohati oli õhk lausa paks ja hall, nii et hingata oli raske. Tõmbasime sallid-puhvid nina ette ja liikusime siiski edasi. Kuna majaplaan oli meil üldjoontes selge, siis marssisime kiirtempos toad läbi ja leidsime ka otsitava. Aare oli ilusti oma pesas ja ootas logijaid.
Oleks eelmisel külastusel selline õhkkond meid vastu võtnud, ilmselt oleksime loobunud selle aarde otsimisest. Täna aga enam tühjade kätega tagasi minna ei tahtnud ja kannatasime olukorra ära. Ei tea, mida seal põletati või mis riituseid korraldati, suurem saal oli nii paksult tossu täis, et ukse vahelt kaugemale ei näinud. Ja kui meie tunnelist väljusime, tuli sama kamp hoonesse tagasi. Uskumatu, et kellelgi on seal tahtmist pikalt aega veeta.
Aitäh Kaupole superkiire taastamise eest ja tänud meie vaprale rünnakrühmale, kelleta poleks seda aardeleidu niipea ilmselt tulnud.
Korrektne oleks vist öelda, et leidsin aarde juba Pääskülas. Aare oli koordinaatidelt ca 20km möödas. Okei, mis ma ikka edvistan ja peitjat sõiman, nägime eile mitteleidu ja täna võtsime viimased leidjad kampa, et vaadata, mis toimub. Sel korral oli komandopunkt täitsa tühi ja nurgatagustes polnudki kampasid luusimas või rituaale toimumas. Õige aardekoht oli ikka täitsa tühi ja otsisime uue koha ja tegime väikse hoolduse. Nutikas Dauno meisterdas hea maskeeringu ja vast nüüd püsib tõesti kauem. Aitäh, igati oma tiitlit väärt aare.
Küsisin Ykskõikidelt infot viimase peiduka kohta ning nad pakkusid välja, et võiks sinna uuesti kolama minna. Sai siis kohe välja pakutud, et lähme täna taastama. Kolasime maja läbi ning leidsime uue peiduka, sest eelmisest oli ka varem mugud aarde leidnud. Palun taastage loomulik maskeering, tops ei tohi välja paista. Lisan pildid aarde alla.
Selle aarde külastamiseks sai hoogu võetud päris pikalt, sest logide põhjal tundus paigana, mis ei kuulu mu meeliskohtade hulka. Kuna kahekesi polnud tahtmist sinna kondama minna, siis hõikasime kaasa ka Helge ja Mari ning lahingugrupp seadis ennast positsioonidele. Tagalat kindlustas meil Puutetundlik, kellele pidime raporteerima hoonesse sisenemise ja väljumise ja kui me liiga kauaks kadunuks jääme, siis oli valmis kohe meid päästma tormama ;)
Alustuseks tegime väikese eelluure, et kui järsk on järsk trepp ja kus need sissepääsud asuvad. Trepi ülevaatamine lõppes tõdemusega, et see ju täitsa mõistlikult läbitav ja pikemaid ringe pole jalutada vaja. Osa meist pani jalga kummikud, teised piirdusid matkasaabastega. Taskulambid olid näpus kõigil ja paar tükki veel varuks ka.
Sisenemine oli natuke hirmus, kuid mida sügavamale sellesse kindlusesse sukeldusime, seda muretumaks liikumine läks. Tuuseldasime üsna hea hulga ruume läbi, kuni jõudsime kohani, mida olime näinud vihjepildil. Tuulasime selle toa põhjalikult läbi, kuid aaret ei leidnud. Otsustasime, et väljume ja võtame kõne viimati leidnule, et asjaolusid kontrollida.
Umbes pool tundi hiljem alustasime teise rünnaklainega, vaatasime veel kahtlusaluseid tubasid ja kohti üle ning tegime meie arvates õiges toas veelkord põhjaliku otsingu nii käte, filmikaamera kui läbivalgustamisega. Selle tulemusena leidsime ühe Maxima zetooni ja maast sodi seest paar pliiatsit, ühe pärli, määrdunud minigripi ja silica pakendi. Korjasime need asitõendid kokku, kahjuks aardeks need kuidagi ei kvalifitseerunud. Kondasime veel ringi ja vaatasime kahtlaseid kohti, et äkki keegi naljanina on aardekarbi kuhugi lihtsalt maha visanud, kuid leidmata meil see jäi.
Majas sees olles kohtusime seal kahe noorega ja kui lahkuma hakkasime, siis lähenes hoonele mitu kampa, kes kõik sinna uudistama läksid. Ümbritsevate jäljeradade järgi tundub see väga populaarne paik olevat.
Väga kahju, et aaret ei leidnud ja tekkis kuri kahtlus selle hävinemise osas. Kuid oleme siiski õnnelikud, et saime oma hirmudest võitu ja selle põneva ringkäigu ette võtsime. Loodame, et õige pea on siiski uuesti põhjust sinna minna.
PS. Geopeituse lehelt on vihjepildid kadunud.
Päris palju inimesi oli uudistamas. Päris huvitav koht. Aare leitud ja nimed kirjas
Täiega põnev koht siin ja milline liiklus. Korraga oli neli erinevat seltskonda hoones. Ühed uudistasid niisama, üks seltskond kuulas musa ja käis toast tuppa, kolmik kutid tegid gaasimaskidega pilte, õigemini meie tegime neist pilte. Nad pidavat need storysse üles panema. Meie otsisime aarde ja panime nimed kirja , siis uudistasime veel ühte käiku ja suundusime edasi. Tänud
Ei olnud siin täna esimene kord. Eelmisel korral tuli teine seltskond peale ja tundus mõttekam otsinguid edasi lükata. Raske öelda, mis mind teisel Jõulupühal siia ajas, aga siin ma siis olin ja logiraamat oli sisuliselt viimases vaadatud kohas. Hea uudis, et see oli korras ja kuiv. Hea uudis, et jäin ellu. Hea uudis, et tagasi tulema enam siia ei pea. Nii et palju häid uudiseid ja kirsiks tordil - minu tänu selle peidukoha tutvustamise eest. Aitäh!
Mitu korda hoogu võetud. Mis teha, ei meeldi sellised kohad. Esimese tiiruga ei leidnud. Kuna geps oli kasutu, siis pidin instinkte kasutama. Instinktid on Pärnus treenitud ja tasemel, koht millele mõtlesin oligi õige. Väga mõnus on logida aaret kohas kuhu ei taha kunagi enam tagasi tulla. Aitäh!
Oli tegelikult teine kord kui siia sattusin. Korra varem käinud eelluuret tegemas, aga see kord võtsin paar sõpra ja pealambid kaasa. Saime teada, kuidas Narniasse pääseb, kus antud asukohas WC-d on ja veel, et kuhu tulistada tuleb.
Tulime siia tegelikult lähedalasuvat mahajäetud Scheeli mõisa vaatama. Mõis tundus vaatamata oma süngele ajaloole nunnu ja kuna üks keldriakendest oli lahti, siis ronisime ka sisse, kahjuks pikalt ringi vaadata ei saanud, sest sireen hakkas mind poolsurnuks ehmatades üürgama ja kappasime kähku minema.
Kui olime mõisamaadele tiiru peale teinud ja teises lähedal olevas majas (kus sireeni õnneks polnud) ära kolanud, võtsin geokaardi lahti, et näha kas läheduses ka mõni aare on. Näe üks täpike ongi!
Alguses ronisime muidugi "mäe otsa" ja kui nulli jõudes aaret ei paistnud, tegin alles kirjelduse lahti ja wowwww, et siis selline koht ka siin...kui sissepääsu leidsime, siis tänasime õnne, et taskulamp kaasas oli ja asusime uudistama...oli seal ikka kolamist! Väga põnev ja parasjagu sünge :) Aaret esialgu muidugi ei leidnud, sest GPS seal ju ei töötanud. Kui olime kõik ruumid läbi käinud, mõtlesime et lähme sissepääsu juurest korra välja ja vaatame suuna ja kauguse täpselt üle.
Kui välja päevavalgele astusime, piirasid sissepääsu musta riietatud maskides automaatidega mehed! Ups...korra võttis küll kõhedaks :D Siis aga selgus, et tegemist on teiste hobitajatega, kes viisakalt ootasid meie lahkumist, et käikudes on sõjamänguga alustada, ilma et meid poolsurnuks ehmatada.(Mitte et see neil juba peaaegu õnnestunud poleks)
Meie aga teatasime, et peame ikka korra veel sisse tagasi minema tähtsa asjatoimetuse tõttu...ja läksime tagasi. Veidi geopeituri pilguga ringi vaadanud, aga siiski aaret leidmata, tegime kiire hädakutsungi ja siis vihjega varustatuna suundusime juba kolmandat korda objektile. Sõjamehed olid üldse kuhugi ära kadunud ja aare ennast ka enam kaua ei peitnud!
Aitäh peitjale siia põnevasse kohta juhatamast!!!
Suvel tegin sellise triki, et panin pimesi näpu kaardile ja läksin sõrmele kõige lähemale jäänud täppi algkooliõpilastega mobiiltelefonidega relvastatult roheliseks värvima. Nagu vastutustundetu lapsevanem kunagi. Kirjeldus viis meid nimelt mingi mustava augu ette paekaldas. Õnneks juhtus sel hetkel selline kokkusattumus, et mõistus külastas mind möödaminnes taas ja me pöörasime kolmekesi otsa ringi.
Järgmine kord varustasin ennast parema abivahendiga. Abivahendiks oli nimelt Lauri, kes on selles mõttes tore abivahend, et ise ei pea siis midagi rohkem kaasa võtma. Ma ei imestaks, kui ta järgmine kord kougib taskust välja plastsäilituskarbidetektori. Arvestades millise kergusega ta vetsuplokkide labürindis aarde suudab välja nuhkida, on tal see 90-protsendilise tõenäosusega juba olemas.
Venelased on päris huvitava asja maa sisse uuristanud. Käisime pm. kõik nurgatagused läbi ning püüdsime ära arvata kus magati, kus söödi ning kus si*al käidi. Kes tahab kuulda kuidas kõlab absoluutne vaikus ning näha milline on absoluutne pimedus, siis soovitan eksperimendi korras aarde juures taskulamp välja lülitada ja vaikust kuulata. Nõrganärvilistele ei soovita.
Olen korra käinud piilumas, aga sissekäigust edasi ei tahtnud ilma pealambita ja üksinda minna. Kahekesi oli julgem, aga vaat kaaslast uskuda ka ei saa alati: käisime kumbki eraldi tube läbi kammimas, ei jäänud õige koht silma. Taheti august üles utsitada, ma ei tahtnud, punnisin veidi vastu ja olin isepäine, läksin kontrollringile hoopiski. Väga õige otsus, sain vajalikku kohta ja järgmisi ruume kammima. Vingu oli rohkelt, pea hakkas tuikama ja silmad kipitama, karbi leidsin taaskord “vigade paranduse” tulemusel. Aga nimi vihikus ja jõhker hais riietel-juustel küljes, suundusime järgmist öist otsingut tegema. Täname.
Tegelikult oleme siin juba teist korda. Esimesel korral astusime korraks terviserajalt kõrvale, et asjaga lihtsalt tutvust teha. Muidugi oli siis kvaliteetsete valgusallikatega kitsas käes... Ja noh eks veidi hirmus oli ikka ka sellises pimedas labürindis. Samas meenus, et mugudest tuttavad ikka huvi tundnud mängu vastu ja siin ju äärmiselt põnev koht, mitte mingi tüüpiline linna micro :P Seega kahest õnnestus üks kaasa meelitada. Eelnevalt sai jagatud ka instruktaaž, mida selga panna ja kaasa võtta. Kui geoturist autost plätudega välja astus mõtlesin küll, et mida värki. Sai ju spets öeldud, et tossud paneks :D:D Aga kiirelt segus, et pagassis peitusid siiski sobilikud käimad ka. Kolmekesi oli juba hulka julgem. Olime valmistunud pikemaks läbi kammimiseks, aga leid tuli üllatavalt kiirelt. Konteiner ise paistis ok, kuid logiraamat lausa vettinud. Jätsime meeneks kaks geomünti, selline suur karp sellises ägedas kohas ei peaks nõnda tühjalt seisma. Tänud!
Enda arvates sai kõik ruumid vähemalt kaks korda läbi uuritud, aga ju siis jäi midagi vahele. Mis teha, vähene geokogemus ja algajate asi, eks tulevikus tagasi.
Esimesel korral sain aru küll, kuhu tuleb minna aga kui 30 sammu kaugusel miskit silma ei jäänud, lükkasin otsimise edasi. Nüüd uuesti tulles oli Sander julgestuseks kaasas ja kole koht tundus isegi pisut huvitav ringi kolamiseks. Kuid endiselt ei ole sellised peitmise kohad minu teema... Tänan.
Oli see vast üks kole auk. Pisikesed marakratid on karbi leidnud ja teevad sinna usinasti märkmeid. Ainuke halb asi see, et nad ei viitsi kaant kinni panna ja see oli lihtsalt karbi kõrvale pandud. Siia vist teist korda väga tulla ei tahaks :). Aga peitjat täname küll!
Käisime küll sees, aga ei tulnud tahtmist otsida.
Linnas seigeldes tuli mõte Maarjamäele punkrisse tulla. Oli tore laupäevaõhtune seiklus, jättis riietele omad jäljed. Aitäh peitjale!
Eile sai käidud aga oli mingi molotovi kokteili pidu ja suits oli nii paks, et nähtavus vaevu 2-3 meetrit ja ei leidnud midagi ülesse. Tänaseks oli suits haihtunud ja keegi oli karbi suht nähtavale kohale jätnud ja poolenisti kinni, sisu oli õnneks korras ja panin nii, et kaugelt kohe näha ei oleks. Eile oli logitud aga siin pole märkigi :P
Kui mina ühel hetkel selle aarde "avastasin" ja kirjeldust lugesin, oli kohe selge, et üksi mul siia asja pole. Kiirelt sai tuvastatud, et kõik potentsiaalsed geosõbrad, kellele võiks end kaasa sokutada, on juba ära käinud. Ainus lootus oli peitja, kes ilmselt ikka peab oma aaret külastama, nii pakkusingi lahkelt talle oma abi hooldamisel, et kui ta üksi ei julge tulla näiteks..:)
Väike lootus külastada juba korra suvel tekkis, aga pärast Anne värvikat logi selgus, et kriipi romantika käigus sai karpki värskenduse ja minu võimalik külastus lükkub teadmata tulevikku. Igatahes pärast selle loo lugemist olin üsna rõõmus, et ma siia polnud üritanud üksi tulla. Täna sain kinnituse, et ega ma ilmselt kaugemale kui paarkümmend meetrit poleks jõudnud..
Kaks taskulampi põlemas, veel kaks igaks juhuks kotis ja turvatunne selja taga - nii oli täitsa julge tunne otsinguid alustada. Otsima pidin ikka ise ja karbini ka jõudsin, kuigi selgus, et see asus vales kohas. Tore, et eile õhtul ei tulnud, ei tea, mis ja kes siin viibisid, aga logiraamatus oli küll pikk nimekiri külastajatest, kelle nimed olid lugedagi rasked, hääldamisest rääkimata..;).
Tagasi päevavalguses kuulsin veel boonuseks muljeid avaldumispäevast. Nüüd logima hakates tegin veel kiire guugelduse objekti osas ning lugesin ka esimesi logisid, täitsa lõbus lugemine.
Aitäh peitjale! Sürr koht ikka tõesti. Eriti ette kujutades, mida siin küll peale geopeitumise tehakse..need küünlad jms..
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne"
Võtsin uue karbi kaasa aga vana oli kõrval toas elektrikilpi pandud. Võimalik, et vahepeal oli sealt hoonest minema viidud ja nüüd tagasi. Karp oli korras ja eilse kuupäevaga kõvasti nimesid sees. Otsisin terve korruse läbi aga ühtegi paremat kohta normaalsele karbile ei leidnud ja läks originaal peidukasse tagasi. Kui peaks kaduma siis taastan väiksena kuhugi mujale.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Nii palju siis tolku uuest karbist, keegi on selle pihta pannud.
Kui Kaupo mulle ennist Kuuli Munal Viljandi paadimees oli, siis oli mul vaikne lootus ta siia meelitada. Tutkit see plaan töötas. Mees pidi ootamatult koju minema. Jee ta muidugi läks...
Ingrid arvas küll, et peale 1st korda ta siia ei tule ja et üleüldse tal pole taskulampigi. Ma muidugi ütlesin, et minu huulepulga suurune lamp on ülihea, mis hiljem selgus, et oligi ülihea ja nii oli tal see 3s kord. Mina kinnitan, et peale tänast õõvastavat seiklust, mind ärge siia kutsuge!
Kodus olin hoolega laadinud taskulambi akusid ja lisadki olid kaasas. Kuna väljas kõva päike, siis jäid lisad muidugist autosse. Mu super lamp näitas hästi ja lihtne oli pimedas liikuda. Ja siis äkki polnud pime. Terve üks suur ruum oli teeküünlaid täis ja need põlesid kõik. Neid ei olnud, ei 2 ega 20, no jube palju! Selline tunne, et siin peetakse mingit riitust ja kohe algabki järgmine seanss, sest küünad olid tutikad. Krdi Kaupo küll! Lobajutt oli, et vaja koju minna... Käis siin kindlasti enne meid täna, tahtis hirmutada või siis romantikat teha.
Ja siis andis mu uhke taskulamp otsad. Lihtsalt lakkas töötamast ja me olime selles ruumis ja siis kuulsime teistpoolt seina köhatust ja siis samme. Süda jättis lööke vahele. Seisime kui piiripostid ja lihtsalt ootasime, millal meid nüüd ohverduseks piinama hakatakse, sest iga õhtu jookseb ju Kättemaksukontor telekast ja seal näitas täpselt, mismoodi asi käis. Tulija ei olnud Kaupo, olid poiss ja tüdruk, noored. Küsisime, et kas nemad panid küünlad, siis nad ütlesid EI ja et nemad kõnnivad ja vaatavad niisama, no teretore koht!
Kuna mul valgust polnud, võtsin 1-e küünla kaasa aga sellega ei näinud sittagi. Kuidagimoodi leidsime õige ruumi ja sain logi kirja. Kui ma muidu omameelest olen kõva orienteeruja, siis nüüd ei teadnud ma vabsee, mis poolt ma sisse tulin ja mis suunda hoida. Ja täielik hirm oli, et siia ju kohe tullakse kui küünlad valmis niimoodi. Õnneks teiste abiga sain välja.
Romantika mulle küünalde näol meeldib, kuid Kaupo, see polnd küll see õige koht! Kui sa muidugi läksisidki ikka koju...Siin Geomängus ei saa ju ennastki usaldada ega uskuda enam. Aitäh jubetu seikluse eest, on mida järeltulevatele põlvedele rääkida. Aa, kes muidugist hääletas Aasta-aardeks, brrr!!!
Käisime siin juba kaks päeva tagasi, aga siis jäi asi katki, sest valgust ja soojust oli meil napilt. Täna oli varustus pisut parem, aga ikka tundub, et kurk jäi sealsest rõskusest pisut haigeks, lisaks on riietel ja juustel ilge hais. Igatahes on tegu eriti rõveda objektiga, kuhu enam ei tahaks sattuda. Karbini jõudmiseks kulus meil ligi tund koperdamist jubedates katakombides.
Päris alguses kohtasime sealses pimeduses üht paarikest, kes siiski polnud aardekütid, vaid otsisid oma sõnul kummitusi. Kuna lähedal on Scheeli mõisa maad, siis teispoolsusesse uskujad võivad seal tõesti ette kujutada mõrtsukas Sergei Kingissepa või tema ohvrite vaime lehvimas. Vene sõjaväe vastikut hingust on seal aga kindlasti tunda igal sammul.
Aga ikkagi aitäh peitjale seda õudset kohta tutvustamast.
Aardekarp on juba väga-väga kole ja räpane, samuti ei läinud kergesti kinni - pidi vaeva nägema, äkki peaks vahetama?
Kokku ekslesime umbes tund aega, lisaks sellele, et eelneval päeval käisime natuke tulutult luuramas. Tõesti väga põnev koht ja ilma geopeituseta ei oleks kindlasti sinna kunagi sattunud. Ainus miinus on, et veel praegugi kodus tunnen enda küljest tulevat veidrat lõhna. Aardekarp on juba väga-väga kole ja räpane, samuti ei läinud kergesti kinni - pidi vaeva nägema, äkki peaks vahetama?
Selle peitja teine aare täna, mille leiame alles kolmandal katsel. Pidustusi pole seal nüüd vist mõnda aega olnud- polnud silte ega nii vänget haisu. Otsimiseks ikka kulus aega, aga lõpuks leitud ta sai.
Aitäh!
Täitsa aus ülestunnistus, et seda aaret poleks ilma peitja enda kohalolekuta ära teinud. Üksi oleks ehk läbi häda nulli jõudnud, aga kahtlen, et pärast kümmet meetrit enam nii agaralt sees ruume oleks avastanud nagu seekord kui julgestus selja taga järgnes. Kuigi tundus, et siin korraldatakse ka aeg-ajalt mingit sorti sündmusi alustades selle nädala viimase reede tähistamisega ning lõpetades okultismiga, siis minu jaoks oli ikka õõvastav kogemus ja üksi tagasi ei läheks. Aitäh peitjale! :)
No lõpuks siis tõesti päeva ühe pärli juurde. Tõeliselt hea koht aarde peitmiseks. Koht on tõeliselt õõvastav, kui seal sees olla. Kui mulle tunnelites ikka meeldib kolada, siis siin on küll mõte, et kas ma ikka oskaksin sealt pimesi välja tulla, kuna neid ruume on seal huipu palju. Seal on ikka kõvasti midagi põletatud. Proovisin ennast seintest eemal hoida ja isegi aarde võttis Jutsi välja, aga kui lõpuks õue tulin olin ikka tahmane, sellest mõnusast parfüümist rääkimata. Suured tänud permehele. Väga vinks vonks koht.
OLULINE ja ebaoluline info läbi loetud, sukeldusime aaret otsima. Küll ma tänasin korduvalt taevast, et meid kolm oli. Ma olen veendunud, et tänu sellele leidsime täpselt kolm korda kiiremini, kui muidu oleks leidnud. Peidupaiga asukohas oli midagi põletatud, haises nii jubedalt. Pärast oli kõik see hais käte, riiete ja auto küljes kah. Aga aare eest aitäh, olen siiralt tänulik, kui selliseid kohti näidatakse. Tükike ajalugu taas.
Peale kolme objekti rünnakut ja vihjepildi uuesti vaatamist ühe lambi ja kahe telefoni abil ta leitud sai. Lahe koht. Tänud juhatamast.
Kolasime ruumides... mina ees ja Ingrid, Kaupo minu järel, sest mina tulin ju otsima. Oli ikka vaatamist. Ühe ruumi seinale oli joonistatud tagurpidi pentagramm. Nägime jah, et siin mingi üritus või mitu olnud. Aarde peidukas sai ka tuvastatud ja nimed kirja pandud. Vinge! Vinguhaisu saime kah riietele, aga need tuuldusid paari jalutuskäiguga ära. Aitäh aarde peremehele huvitava koha näitamise eest.
Talveõhtu pimeduses taskulambi valgel hoone juurde jõudes, olid mõned noorukid hoone ümber toimetamas. Küsisin viisakalt, kas siit saab sisse, vastati, et siit just. Hoonesse sisenedes tungis ninna vänge vinguhais, mis saatis meid lõpuks koju ka, ja enne lahti ei lasknud, kui kõik seljas olnud riided olid pesumasinast kuivama riputatud. Siiski olukorra tegi lõbusamaks küünaldega ääristatud koridorid, noorte hõisked ülemiselt korruselt ja põksuv muusika, mis välja ei kostnud, kuid sees kõmises läbi kogu hoone. Heli suunas liikudes avanes suures saalis vaatepilt, mida pole näinud põhikoolist saadik. Suurem saal oli noori täis, muusika mängis mõõduka valjusega, ääristatud värvimuusikaga. Milline vastuvõtt! Aarde logimisega läks veidi aega, aga mälupildi järgi tube läbi kammides aare siiski avanes mõõduka vaevaga. Noorukid uurisid, et mis me teeme siin, ega me politseist ei ole, kas otsime midagi. Aaret? Mõmisesin midagi umbmäärast, et ei ole politseist ja juba leidsime, mida otsisime. Lahkudes surusime kätt. Kui olin Kristeliga hakkanud ära sõitma, tuli vastu mitu politseiautot ja korraldati punkrile haarang, milles mina enam osaleda ei soovinud (mälestused põhikoolist). Noored nüüd ilmselt vihkavad veel pikalt kõiki aardeotsijad, kes neile politsei kutsusid. Mina ei kutsunud. Au sõna. Tänud peitjale.
Mõnda aega jalutasime neis käikudes, aga siis hakkas seest kostma poisikeste kisa ja loobusime. Koht muidugi huvitav ja Kusti kahetses, et kaasa ei tulnud ;)
Lugesin ka ilusti kirjelduse l2bi selle "olulise osa" ja tegin siis ikka k6k vastupidi. L2henesin n6lvalt, kiikasin sahte ja lasin siis piiiika liuga n6lvast alla :P Esimese hooga ja siltide j2rgi ootasin jah midagi hoopis teistsugust, aga just sellised ehitised on v2ga p6nevad kylastada. Vaatasin siis viimast korda gepsu( ise m6eldes "selge") ja vupsasin yhest uksest sisse. peale v2ikest jalutust olin teisest uksest uuesti v2ljas ja imestasin et ei j22nud ju miskit sinnapoole. Otsustasin siiski muid ruume ka kylastada ja kui laes n2gin yhte elementi sain kohe aru et siin on rohkemat peidus. Nac aja p2rast leidsin ka yllatuslikult lihtsa mooduse kuidas 6igele tasandile j6uda ja edasi ei olnudki muud kui et jalutasin kohe 6igesse tuppa ja k2es ta oligi. Nac aega kolasin ka ylej22nud ehitises ringi. Palju huvitavaid ruume ja ka saali laadseid tubasid. Yllatas ka see et siin isegi uksi jms alles, mida vandaalid polegi kaasa viinud. T2nud peitjale, mulle sellised kohad meeldivad ;)
Kuna on talv ja lumi ja muu sinna juurde kuuluv, siis järgisime olulist infot täpselt, tänud. Kohapeal saime ikka omajagu tatsata. Kuigi mulle sellised kohad väga ei meeldi, pidasin ennast üllatavat viisakalt üleval ... Taivo jällegi fännab neid ja tema ka karbi välja võttis. Täname tutvustamast, sellest konkreetsest kohast ei teadnud varem, kuid selle piirkonna lähiajalugu ajab küll ihukarvad püsti.
Selles kandis olen ma üsna palju kordi ringi tuianud, seega oli üsna hästi teada, milline labürint seal ees ootab. Hakkasime kohe alguses süsteemselt lähenema ja umbes seitsme minutiga oligi õige tuba tuvastatud. Kui raskem osa läbitud, võtsin topsi esimesest vaadatud kohast ja panin nimed kirja. Tänud peitjale, väga äge koht.
Sattusin veebis seda aaret juhuslikult nägema ja tekitas isu minna. Pisut lugesin kirjeldust ka, tänu millele sai kaasa võetud taskulambid ja nulli ei tormanud. Trepp tundus meile vägagi normaalne ja me kasutasime seda. Õige toa pilt oli mul meelest läinud ja seega kondasime alguses sihitult ringi. Kui see mul ühtäkki meenus oli vaja välja minna, et leviva veebi abil pilti näha saaks. See oli suureks abiks. Üheaegselt põnev ja natuke hirmus oli ka. Üksi poleks ma sinna küll läinud. Peale õige toa tuvastamist oli vaid vormistamise küsimus. Peale seda kondasime veel lähiümbruses ringi ja kiikasime pilgu ka jõele. Aarde otsimine oli meelierutav, ilm oli imeline. Kõik oli täpselt nii, nagu vaja. Tänan!
Hehh, sain selle majaga ikka korralikult tünga. Igal juhul vaim oli mingiks muuks asjaks valmis. Olin selle aarde otsimist siiani edasi lükanud, kuna tundus et siin võib aega minna ja kiiretel möödasõitudel seda aega lihtsalt pole. Täna hommikul võtsin siis rahulikult ja läksin asja uurima. Nagu juba mainisin ootasin midagi muud. Aga koht oli huvitav ja tegevust jagus tükiks ajaks. Alguses kohanemine võttis vähe aega, aga kui ruumiline taju lõpuks ergastus ajalise taju arvelt siis tundsin ennast päris koduselt juba. Esimese tiiruga jäi aare leidmata aga alla anda ei plaaninud ja enne välja ei tulnud kui aare käes. Pärast vihje leidu läks juba lihtsalt ja sain nime kirja. Oligi viimane aeg, sisekliima hakkas juba kõrile. Hoonest väljudes tundus isegi meie tagasihoidlik suvehommik erilise troopikana. Tagasi tundus igatahes mõistlikum otse minna ja autoni jõudes lõin kella lukku ja sain ajaks 31 minutit. Lahe koht, tänud peitjale.
Pidime mitu korda õues plaani pidama, et uuesti teadmatusse sukelduda. Kolmandal korral õnnestus. Aitäh! :)
Uhh. Põnev küll, et sellised kohad nii avalikult peidus on, aga sellegipoolest ei meeldi neis aardeid otsides ringi tuuseldada. Niiskus ja ajalugu ja kuuliaugud tegid hinge rõskeks. Tarps leidis. Aitäh!
Olles nüüd geopeitudes päris palju mööda Eestit ringi seigelnud, ega siis enam ausaltöeldes ei imestagi, kui kuskil kõigem vähemoodatavas kohas mäe sees jälle mingi militaarobjekt end peidab. Nii ka siin. Vaid mõnisada meetrit eemal väga tiheda liiklusega teest äkki selline asi keset metsa. Ikka panevad sellised asjad veel imestama :)
Aare endaga läks üsna nobedalt. Täname.
Ehitises olin varem käinud kui siin paiknes XDreami ühe etapi kontrollpunkt. Seekord oli aga aega rohkem kogu ehitisega korralikult tutvuda ja tegin seda kohe kaks korda kuna esimesel korral peale kõigi ruumide läbimist jäi õige kohta leidmata.
Öösel sai sinna jõutud, kuid õiget tuba me lõpuks ei leidnudki... ehk jäi märja ala taha...
Kohale jõudes võttis veidi kõhedaks, kui läbi taskulambi helgi avanes vaade nendele seintele, mille vastu oli keegi mitu salve ära tühjendanud. Muidu huvitav punker pikkade kitsaste koridoridega. Algul oli raske ette kujutada, et siit on võimalik ka aare leida, kohast kus pole levi ning otsimisala on üpriski suur. Kuid asja sai ning nimed said kirja. Aitäh siia juhatamast!
Teist korda siin ja jälle jama. Sisenedes oli tunda põleva puidu lehka. Käskisin Tiial maha jääda, et vajadusel abi kutsuda. No leidsin aarde, aga suits oli nii tihe, et tagasiteed enam ei leidnud. Katsin suu igaks juhuks jope kraega ja karjusin Tiiat. Kuskilt nagu midagi kostus, aga igal pool kuhu lähen,on tupik. Viimaks oli meie vahel üks blokeeritud uks. Loopisin mõned lauad eemale ja sain ukse lahti. Küll oli hea tunne, kui sai sõõmu värsket õhku. Otsimise käigus leidsin ka põleva lõke, arvata on, et kaks poissi, kes meile vastu tulid, olid selles süüdi. Hea, et enam ei pea sinna minema. Aitäh.
Sellises kohas oli väga põnev aaret otsida. Tänud siia juhatamast! Jätsime ränduri.
Süstemaatiline lähenemine viib sihile. Aare korras ja leitav, aitäh!
"LUGEGE KIRJELDUS LÄBI ENNE KUI KOORDINAATIDE LÄHEDALE LÄHETE." Mis te arvate, mille ma lahti võtsin nullkoordinaatidel ukerdades ja mõhkugi mitte aru saades, kus kännu all see aare siis on??? Kirjeldusele pilk peale visatud. Otsisin Taavi ja Jacki uuesti üles. Eemalt nad hüüdsid, et leidsid trepi. Hüüdsin veel järgi, et pidavat teine järsk olema aga nad jõudsid nii paar astet allapoole enne kui taipasid, et see trepp on hetkel negative, abort mission. Peatselt jõudsime õige ukseni, Jack ei tahtnud üldse teises suunas jätkata kuniks ma korra maa alla põikan aga polnud midagi teha. Telefoni valgus ja üks peaaegu tühi pealamp tekitasid väikese valguse ja jalutasin seal mõne sirge aga peale veelompi astumist, otsustasin abijõudude ja mõne parema valgusallikaga tagasi tulla. Aitäh tutvustamast! :)
Otsimine jäi peaaegu sissepääsu juures pooleli, kuna vastu lõi tubaka ving ning naaberrahva laulujoru. Tähistasid vist armee aastapäeva. Imeliku koha olid küll valinud. Ei teadnud, kui suur seltskond seal viibis, nii et pöörasime otsa ümber ja tagasi. Ongi jälle millalgi põhjust taas sinna minna. Aitäh.
Tundub, et selle aarde reeglid näevad ette vähemalt kahte tiiru pimedates käikudes, isegi kui algul üsna õige koha lähedalt mööda jalutad... Meiegi vaatasime olud üle, hingasime veidi värsket õhku, vaidlesime, kuhu poole edasi suunduda ja kui uus suund ikka parem ei tundunud, proovisime õigest kohast uuesti :) Inga jutt imepisikesest taskulambist vastab tõele, õigupoolest oli neid meil tervelt kaks ja minu oma sai veel tühjaks ka. Nii et täiesti töötav tehnika on järgmine: lülitad vaevu hõõguva lambi välja ja mõne aja pärast uuesti sisse. Hetkeks soostub ta uuesti valgust näitama, pildistad nähtut silmadega ja liigud pimedas järgmisse kohta. Ja sama otsast peale, kuniks aare käes. Käkitegu :D
Kui õige suuna üle vaidlused lõpetasime, ei läinud enam kaua, kokku vist pool tunnikest. Tervitused Ingale ja Karlile, tänud peitjale!
Nonii, Halliki saan ikka üle lüüa, sest mina käisin seal punkris lõpuks lausa neli korda. Aga poleks ükski kord käinud, kui Karl poleks mu ettepanekuga nõus olnud ja sinna julgestuseks kaasa tulnud.
Tegelikult ma kahtlesin lõpuni, kas ma karbi leidmise hetkel ikka veel maa all olen, kuid kuna Karl lubas mu ukse külge kinni siduda, kui peaksin tahtma jalga lasta, sörkisin tal vaikselt kannul. Ega see maa-alune õhk ikka väga mõnus ei olnud, nii et kui esimese ringi olime teinud, jooksime värske õhu kätte ning ühtlasi meenutama, mida me õieti otsime. Ega enne ei võinud ju kumbki selle peale tulla, et pilti vaadata. Teisel tiirul kadus Karl silmist ja nii ma läksin taas välja vaatama, kas maailm on veel endine. Oli küll, ainult mingid kõvad plahvatused käisid kuskil läheduses. Kolmandal korral otsisin mina alt, Karl ilmselt ülevalt, kuid ega ma teda eriti ei kuulnud, nii et varsti olin väljas tagasi ja lugesin Hannese logi. Elu on õpetanud, et Hannese logid on ainsad logid, mida tasub lugeda, kuna seal on peenelt igasugused vihjed ridade vahele ära peidetud. Ka nüüd kihutasin pärast logi lugemist Karli otsima, kes lammutas parajasti barrikaade ning mina all, tema üleval, andsin läbi laealuse augu talle info edasi, mis minu arvates oli oluline. Sellest piisas täiesti - Karl jooksis kuhugi minema ja veidi aja pärast juba vilistas mind nagu koera, et tulgu ma nüüd kohale - ruum on leitud.
Pärast logi kirjapanekut ja taas värske õhu käes olles pidin nentima, et tegelikult see koht nii õudne polnudki (eriti neljandal korral), KUID mul oli siiski väga hea meel, et Karl kaasas oli. Ehkki ta kasutas väga alatult Veiko taktikat ning alustas otsekohe hargnemist niipea, kui selleks võimalus oli, oli ta siiski oluliseks toeks.
Mäe peal saime Hannole ja Triinule tere öelda ning nende imepisikest taskulampi imetleda, millega nad kavatsesid luurele minna. Aga nende võimeid tundes julgen arvata, et ka sellise varustusega aare kauaks peitu ei jäänud.
Tänud aarde ja omapärase närvikõdi eest. Jõudsin arusaamale, et geopeitust mängivad (vähemalt) kolme sorti hullud:
1. kes peidavad aarde paika, mis nõuab erilist vastupidavust ja närvikõdi;
2. kes lähevad neid aardeid otsima ja omavad erilist vastupidavust ja vajavad närvikõdi;
3. kes on nõus end ohverdama selle heaks, et keegi teine saaks need vajadused rahuldatud ja aarde otsitud.
Esiteks vabandan nende ees, kes on pikkisilmi tulemasina aarde järge oodanud :D. Siia Orbita radarijaama pidi ta tulema aga terve suvi ja ka järgnevad kuud kuni aasta lõpuni olin liialt passiivne ja nüüd jõudis Kaupo ette. Eks minu oma viga. Geopeituse vanasõna - kui ise ei peida, siis teeb seda keegi teine. Avaldamise päeval anti mulle salainfot, et kuhugi Pirita kanti tuleb militaarse taustaga aare. Teadsin kohe asukohta aga olin taaskord liiga passiivne (laisk), et otsima minna. Täna tagantjärgi tarkusena võin ka 99,9% kindlusega väita, et mina seda ainult selle info põhjal poleks suutnud leida.
Täna saime Ingaga soovitatud parklas kokku ja asusime minema. Pildil olevat teksti endale muidugi mällu ega kuhugi mujale ei talletanud. Käisime enamus tube läbi nii, et ei teadnud mida täpselt otsidagi. Mitmes kohas tuli eemaldada barrikaade ja põigelda "tamiili-lõksude" eest. Mulle igatahes meeldis. Tutvusin põhjalikult iga toaga. Kõige veidram vaatepilt oli katkine wc pott, mille sees oli lusikas. Lõpuks pidime ikkagist minema tagasi õue ja avama meid huvitava pildi. Seejärel uuele ringile. Käisin läbi absoluutselt kõik toad hoides terve aeg vasakule aga just õiges toas ei osanud suunata taskulampi õigesse kohta. Üks hetk kadus Inga õue värsket õhku hingama. Ma muudkui käisin tubade vahet. Terve majaplaan on nüüd ilusti peas ja võiksin kasvõi pimesilmi seal orienteeruda. Kui Inga tuli taaskord mulle appi, siis ta rääkis ka lühi kokkuvõtte eilsest Hannese logist ja nüüd lõi tulukese põlema. Pärast õige toa leidmist läksin otsisin Inga üles ning seejärel logisime üheskoos ja lahkusime. Kokku olime maa all umbes kolmveerand tundi. Poolel teel autoni tulid vastu Hanno ja Triin, kes suundusid samale ülesandele, kellega sai vahetatud paar sõna ja soovisime edu. Aitäh!
Lamp - oli. Uudishimu - oli. Kohalikud - ei trehvanud. Küll oli käikudesse ehitatud kõikvõimalikke ajutise iseloomuga barrikaade ja paar olulisemasse sõlme oli veetud tamiili. Isegi ühe ukse leidsime, mille peale oli toetatud üks lauajupp, mille abil ilmselt kellelegi mõistust pähe lüüa prooviti. Aga ei karda raskusi pioneer, nagu kirjutas Agu Sihvka, ja ühel toredal hetkel oligi kood valgusvihus. Siis jäi üle veel vaid kaks pisiasja, õigupoolest kolm. Esiteks - jõuda koodini. Teiseks, leida karp ja panna nimi kirja. Kolmandaks, jõuda tagasi päevavalguse kätte. Ja kuna see logi siin kirjas on, järelikult tulime kõigega kenasti toime. Täname, omamoodi huvitav kondamine oli.
Ega väga just tahtnud siia sattuda, aga Mikil oli aare leitud ja lootsin temast väikest tuge (tegelikult toetas ta ikka tublisti). Väljas oli pime ja niisugused ruumid pole päevasel ajalgi mu lemmikud. Olime pisut kõndinud, kui minu tundlik nina tuvastas värske suitsulõhna, selge - kuskil siin magab ka kodutu. Tegelikult oli toss rohkem Marlboro kanti, aga ega arveid klaarivad kantpead ka ilmselt külalisi küünalde ja romantilise õhtusöögiga oota. Tudisesin Miki sabas kõik olulised käigud läbi, kirjutasin nime raamatusse ja lausa imekombel leidsin vist üsna iseseisvalt ka väljapääsu. Kummitama jäi mõte, et seal ju töötasid kunagi päris inimesed, õnneks tänaseid asukaid ei kohanudki.
Prrr... kui õudne koht. Lähenesime õhtul pimedas. Sees pimedas oli koridore, kambreid, nooli, neljakümne neljasid ja optimistlik Mari. Mingil ajal oli üits ebaloogiline ja lõputu. Ma juba lootsin, et selleks korraks on kõik. Prrr... jätkuvalt oli siin kole. Läksime teisele ringile, kuklas teadmine, et üits nurk jäi esimesel korral vaatamata. Ikka jätkuvalt polnud huvi sinna minna. Olin Marile tema taga jõlkuv kaaslane, kellel on pilt, aga häält ei ole. Õue ka ei olnud ahvatlev jääda. Tatsasime juba käidud radadel, kui Mari võttiski suuna varem käimata alasse. Endiselt oli ümbrus kole-kole. Mari on teada- tuntud GP-s karastunud tüdruk ja tahtmist täis. Nimed said kirja. Õues olime trepist üles rajale jõudnud, kui meenus roheline Loogilise Mälumängu kaunis madal männik. Tänud peitjale.
Küsisin Kristalt, kas läheme koju või jätkame, tema valis jätkamise. Egas midagi, auto geoparklasse ja kuna me suuri ringe teha ei viitsi, siis trepist alla. Kuidagi kaldu ta oli, aga paremale sisenurgale oli täitsa toekas astuda. Mul oli sobiv kood peaaegu meeles, aga esimesel ringil ta meile ette ei jäänud. Krista silmis erilist sära ei olnud, aga mina loobuda ei soovinud, seega jõlkusime seal veel ja loogika abil sai teisel ringil kõigepealt kood ja seejärel aare leitud.
Hallikist oleme ikka palju nõrgemad - kolmandat pildistamisringi ei tahtnud me kumbki teha, aga plaani suudaks ma veel mõni aeg neist ruumidest enam-vähem joonistada. Õnneks unustan ebavajaliku ruttu. Aitäh põneva koha eest! Üldiselt mulle sellistes kolamine erilist lõbu ei paku, aga kuna siia lahedasti ära mahtusin, siis hullu polnud. Hoidke lapsi lõa otsas - sissekukkumiskohti siin oli.
Seltsis segasem ja nii me retke ette võtsimegi. Retk ei tulnud väga pikk ja kaua ei pidanud karpi otsima. Tagasi tulime ikka lühemat teed pidi.
Emotsioone oli rohkelt. Lähenesime mööda libedat teed ja avastasime uut või siis tegelikult vana maailma. On alles mõnel suured basseineid siin välitingimustes. Lõpuks olime 43 meetri peal ja asi läks "huvitavaks" .No minul isegi nii põnevaks ,et otsustasin mitte just vabatahtlikult veidi kohalikku kamoflaazi kasutada ja maskeerusin... ma ei tea ise ka kelleks. Igatahes oli mu üks jalg ühtäkki oranž. Hetkeks tekkis ahastus, kuid see möödus kiirelt, sest pimedas polnud ju midagi näha niikuinii :P. Kolasime ja avastasime. Hm, tegelikult oleks mingit gaasimaski tahtnud omada, sest see aroom seal tekitas peas surina, mis veel praegugi, mingi 6 tundi hiljem peast kadunud pole.Kui lõpuks õigesse ruumi jõudsime saime kiirelt karbi kätte ja lahkusime objektilt. Hea meel, et sinna kambakesi läksime, üksi oleks ilmselt ikka veel seal... teadmata kadunud .
Tänud!
Eks emotsioone ole igasuguseid. Hea teada, et selline asi, sellises kohas. Viisakas oleks olnud muidugi koht ennem puhtaks kasida :-)
Ma ei tea, kuskohast mul tulevad sellised mõtted mõnikord, et oh läheks pimedas sellisesse kohta aaret otsima. Adrenaliini sai igaljuhul lakke. Üsna kõhe otsing oli aga tasus ära :) Jätsime kaks Käsnakalle vurri.
On ikka kohti olemas linnas ... Ja nendest pole aimugi enne, kui hakkad geopeitust mängima :) Lõhna(de)le mõjus vist hästi see, et õues oli -5 , igatahes midagi häirivat ei olnud. Teadmine, et Sa pole sügaval maa-all vaid hoopis maa peal kuigi künka sees , mõjus ilmselt rahustavalt. Kolasime niikaua kuni vaja oli , kauemaks ei jäänud seekord. Ei ole seda militaarsisu ja huvisid, et suudaks sellistes kohtades oma päevi veeta ja vaenlast valvata. Aitäh huvitava koha näitamise eest. Ja see saab [lepalinnu] firmamärgi teise koha praeguses tabelis :)
Pikaks veninud geopaus (9 päeva) pani juba enne otsima minekut kirjeldust lugema. Olgu, toimisime selle järgi ja jõudsimegi libedast trepist alla, õnneks mitte tagumiku või selja peal. Veidi vaidlemist, kummast sissepääsust siseneda ja juba olimegi sees. Lahedad purikad on ukseavas. Kui korruseid rohkem kui üks tekkis, pidasime väikse plaani ning jätkasime õigel tasandil. Kulus ehk kokku oma 5-6 minutit, kui vajalik EE-bla-bla silmatud ning olimegi õiges toas. Juhhei, selle aardega läks küll hõlpsasti.
Lahe on siin lugeda teiste kogemusi ja hirmujutte ;-) Nii on lausa pisut kahjugi, et meil nii kiiresti ja valutult läks. Aardega ka kõik kõikse paremas korras. Aitäh Kaupole siia kutsumast, tasus tulla! Teine kordki (-B
Väga äge koht :) saime kõik käigud 2 korda läbi vaadata, enne kui õige koha üles leidsime. Muidugi sai telefoni aku tühjaks taskulambiga ja lisaks andis otsad ka päris taskulambi pirn. Aga leitud sai kõige kiuste ;)
Hommikul avasin üle pika aja geopeituse lehe ja nähes seda kohta, teadsin ma, et sinna soovin minna küll. On see koht mulle tuttav lähedal asuva Kochi suvemõisa tõttu, mida aastake tagasi uudistamas käisin. Kodus sai taskulambile uued patareid sisse pandud aga mitte keegi ei käskinud tagavara pirni lambile kaasa võtta. Aga meil just saatuse kiuste põles lambil pirn läbi. Õnneks oli valgusallikaid veel ja pimedusse me ei jäänud. Minule sellised kohad meeldivad ja suured tänud peitjale, et jälle kodust välja ajasid. Tore oli.
Läksin vapralt kohale, kõndisin 40 m sissepääsust ja siis sai julgus otsa. Tundsin, kuidas klaustrofoobia võimust võtab ning koperdasin välja tagasi, ise mõeldes, et Halliki pole normaalne inimene. Noh, kus on nüüd need vabatahtlikud põdra- ja pimedusepeletajad, kui neid vaja oleks.
Natuke läks ikka aega enne, kui õigesse kohta sattusin. Karp oli tähistamata, lisasin GP kleebised ja tähistasin karbi.
Miskid päevad tagasi sai Indrekuga kokku lepitud, et tuhnime need käigud kõik üksipulgi läbi. Nüüd oli aeg kätte jõudnud... võtsime valgustusvahendid kaasa ja sumasime käikudesse. Liiga kiiresti just õigesse ruumi ei jõudnud, aga no selle eest vaatasime kogu kompleksi usinalt läbi. Siis veel paar väiksemat kõrvalkäiku ja selle vana majaköksi kah. Täitsa vahva siblimine oli, tänud!
Täna ajasin end hommikul vara voodist välja pimeda ja külma kätte. Päike polnud veel tõusnud, kui ma juba sammud aarde poole seadsin. Natuke oli kõhe, sest lume peal võis näha saapajälgi. Muretsesin, et võin kellegagi pimedas kokku põrgata. Esimesed sammud koridoris läksid tasa ja targu. Uurisin ruume ja püüdsin samal ajal meeles pidada, kust ma tulin ja kuhu pean edasi minema.
Lõpuks kontrollisin peaaegu iga ruumi kaks korda, sest esimesel tiirul punkris ei jäänud kiri silma. Peale logiraamatu leidmist, käisin auto juures fotokal järel. Läksin kolmandale uudistamistuurile. Selleks ajaks oli hirm kadunud ja kõndisin päris julgelt ruumides ringi. Seal maa all on küll palju koledat, aga samas ka midagi müstilist... võib olla on see saladuslik minevik, millest on järgi vaid värvikihtide all kobrutavad seinad. Enne kui Orbitast lahkusin, tabas mu silm isegi kuuliauke metallukses. Aitäh seikluse eest!
Vot see oli üks vinge koht. Täitsa uskumatu lausa, et nii mastaapne asi seal. Tükk aega sai ringi kolada enne kui õigesse tuppa sattusin. õnneks kedagi oma teel ei kohanud, aga kuidagi creepy oli küll seal kolada. Aitäh peitjale.
Huvitav militaarne info:
02:40 algab Laagri sidekeskus.
Laagri sidekeskus kunagi ja pärast lammutamist.
Video Sakust, osadele geopeiturite jaoks ka tuttav objekt näha
Laagris tundub ruumi olevat aarete jaoks. Keegi võiks sinna pärast nahkhiirte keelu lõppu peitma minna. Mulle meeldib rohkem otsida kui peita :)
Täna võtsime peoga lampe ühes ja asusime ringi vaatama. Kus oli ikka tubasi ja värki seal. Ka "tantsusaalid" ei puudunud. Väga mõnna hulkumine oli. Ja väeosa tervikuna on ka omapärane. Kodus tutvusin ka selle kandi ajalooga. Õnn oli et neid õudusi enne otsinguid ei lugenud. Muidu oleks üks põlenud tugitool ühes ruumis veel rohkem laipa meenutanud. Aitäh ajaloo ja mõnusa elamuse eest.
Ühineme peitja vaimustusega kohast. Kuna me ei olnud korralikult ette valmistanud oli kaasas vaid üks lamp ja valedes riietes valed kaaslased. Vaatasime käikudes veidi ringi enne kui preilid pirtsutama hakksid. Oligi hea, eks järgmine kord tuleme õige meeskonna ja varustusega asjaga korralikult tutvuma. Mine tea, äkki leiame ka aarde. Seni tänud vinget kohta tutvustamast.
Otsimiskaaslased on kõik ilusti ära ütelnud. Aitäh! Jääb ainult küsimus, miks seal varem aaret ei olnud?
Lootsin, et sarnaselt eelmisele korrale toimub geokogunemine Hiiul. Kui olime sinna täistunniks kohale jõudnud ja lehe lahti tegime, tuli välja, et aare on juba avaldunud ja loomulikult on kõik teised kusagil mujal. GPS näitas 26 minutit aardeni...
Kohale jõudes oligi parkla juba paksult täis. Otsustasime lõigata mööda järsku ja libedat treppi, tänu millele jõudsime alla samal ajal kui suurema ringi teinud ja pimedas särava ussina looklev geokolonn. Õigele sissepääsule lähenedes tulid ka teise logi kirjasaanud vastu :)
Sees läks kõik parimate ootuste kohaselt - oli ohhetamist ja ahhetamist, hargneti ja saadi jälle kokku. Igaüks tuias ringi oma loogika järgi ja üritas peas mingit kaarti kokku panna. Kahe-kolmekesi olles poleks tekkinud väga tahtmist üksinda suvalises suunas ringi uudistama minna, aga nüüd võis olla kindel, et küll huvipakkuvas suunas varsti keegi vastu tuleb. Või siis saab läbi põrandas oleva augu kellegagi juttu ajada :)
Lõppakordina koguneti kogu kambaga ühte tuppa ja toimus kommi- ja logimisring. Igati normaalne neljapäevaõhtu ju :)
Pärast majast väljumist jäime ülejäänud seltskonnast maha ja seisime pimeduses, kui lähenes kaks pealampidega kuju. Ühe puusal ragises raadiosaatja. Okou. Ja siis hakkasid silma nende maskiga kaetud näod ja relvad. Topelt-okou. Meenus, et sees oli nii mõnigi detail rohkete kuuliaukudega vääristatud. Sama kiiresti, kui seljakarvad olid turri tõusnud, oli ka ärev hetk möödas. Kujud möödusid meile mingit tähelepanu pööramata, tuul õõtsutas puuoksi ja ümber oli taas rahulik pimedus. Võtsime siiski ruttu jalad selga ja suundusime geoparkla turvalisuse suunas. Oli see vast elamus... Aitäh peitjale!
Paistab, et mõnedel otsijatel kohe on pendliendli võimed :D. Kui Kaupo oli foorumisse lisanud teate korralike taskulampide vajalikkuse kohta, pakkus Laur ka, et ilmselt on karp kuskil linnaalustes käikudes. Ainult sektorit ta ei ennustanud ja nii me siis sõitsime advendika avaldumist ootama taaskord Järvele ning täna olid siia omale ootekoha peale meie valinud veel Priit, Ethel ja Kristel ning Martti koos oma sõpradega. Lobisesime seal siis oma autode mõttelises keskpunktis kuni järsku hakkas esmalt Kristelil/ Ethelil, siis Priidul ja siis juba ka kõigil teistel oma autodesse väga kiire… :D.
No ei olnud just lihtne leida sinna hoonesse õiget sissepääsu, õnneks Kaupo soovitatud marsruut ja pildid aitasid ning kui juba vajalik puutrepp leitud sai, oli edasi lihtsam. Nägin sissepääsu läheduses ära ka nii FTF-omaniku kui seltskonna nr 2, viimased jagasid mulle mitu julgeks tegevat kommi minekule kaasa ja siis juba lippasingi teistele järele, sest STF-seltskonnaga lobisedes jäin oma grupist ju maha. Õnneks vastu tulnud Tunk kinnitas, et mu valitud sissepääsu-uks on õige ja siis juba ootasidki ees lõppematuna näivad tubadejorud... No üksi ma poleks raudselt siia julgenud tulla :D. Õnneks täna liikus seal peitureid nii palju, et sõltumata omade kaotamisest oli läheduses mõni (tuttav) nägu (Tunki vist lasin küll seal ühes vahes pärastise täpse järgivaatamise käigus oma taskulambiga poolpimedaks :D), mingi jupi aega jõlkusin seal Matut/Arvot silmside kaugusel hoides, mingi aeg liikusin sinna, kuhu Allan ja Ingrid, mingil hetkel orienteerusin Etheli hääle järgi ja mingil hetkel leidsin korraks Lauri üles et siis uuesti ennast ära kaotatuna leida… :D Ma arvan, et keerlesin seal suht sihitult ja igale poole piiludes kokku oma pool tundi ringi enne kui ma Priidu kõrvale õigel hetkel sattusin ning kes pakkus siis ülimalt eluterve loogika välja nullile lähemale nihkumiseks ning see viis lõpuks sihile ka. Sest nagu Tunk ütles: Lepalind on ju teadagi meie kogukonna kõige loogilisem mees üldse ja no tõesti, kus mujal see karp siis ikka olla oleks saanud, kui null on seal kus ta on..:D. Õiges kohas sain veel preemiaks Kaupo julgusekomme ja kui Kristel oli oma sekretäritöö nimede kirjapanemisega lõpetanud, saime asuda jälle õue liikuma…
Väga lahe objekt, uskumatu tõesti, et selline asi siin rahulikult keset Tallinna linna seisab ja senini täiesti karbivabalt. Tore et Kaupo selle koha nüüd geokaardile kandis. Sest jaa, kuigi seal oli natuke hirmus, oli sama palju põnev ka :). Nii et aitäh ägeda ja täpse nulliga advendika eest, meeldis väga :). Ja kui keegi selle koha kohta rohkem infot leiab kui need 2 lauset mis mina suutsin netist üles guugeldada (üks ütleb, et see on maa-alune radarijaam ning teine et Tallinna mereväebaasi 440. komandopunkt ning valve- ja teeninduskomandatuur – mis iganes need sõnad siis veel enda taga võivad peita), siis oleksin väga tänulik jagamise eest, terve see hoone ise tundus nii hullult põnev…
Taaskord olime valmis Järve keskuse parklas. Taaskord ei olnud just tegu parima kohaga kus aaret oodata :D Ka jürikad ootasid just seal karpi. Ning mõne hetke pärast lisandus ka metroo oma sõpradega. Nu ja siis ootamatult õigel ajal avaldus aare :D Muidugi täiesti vales suunas :) Ethel kihutas ees minema ja ta ikka väga pingutas, et kiirust mitte ületada :D Kõik muud manöövrid olid küll päris hullud :P Ja kuhugi maha me neist lõpuks jäime. Siiski jõudsime edukalt kohale parklasse ja vaikselt liikusime teistele järgi. Võttis ikka aega enne kui õige sissepääsu leidsime. Esmaleidjad tulid samal ajal hoonest juba välja. No ja me siis hakkasime otsima. Vahepeal sai peitjalt ka kommi aga vihjeid kahjuks mitte :D Peale pikka seiklemist õnnestus ikka õige tuba leida ja peagi oligi aare käes. Suure seltskonnaga oli see väga lahe :D Üksi vist peaks mõned tunnid varuks võtma :) Ja kindlasti kriit või värv kaasa, et käidud kohad ära märgistada! Igatahes mulle väga meeldis, lahe koht! Ja tõesti päris huvitav, et seal juba pole aaret :D Mina põline Tallinlane ei teadnud kohast midagi :D Suured tänud peitjale juhatamast!
Kui meie Ingridiga objekti poole sammusime tulid esimesed leidjad meile rõõmsate nägudega vastu.
Sissepääsu leidmisega läks ikka väheke aega.Objektile sisenedes hakkasid igalt poolt sähvima valguskiired.
Kui oli kosta sõnum LEITUD täitus aaret peitev ruum hetkega.Maiustasime seejärel peitja poolt pakutavate kommidega ja Kristel sai kõigi nimed kirja panna.
Tänud peitjale,põnev objekt.
Ootasime Etheli ja Priiduga Järve Selveri parklas uut aaret. Peagi saabus esimene tuttav auto, Laur ja Maris... natuke läks aega mööda ja saabus järgmine, Metroo oma sõpradega. Tundub, et valisime popi koha ootamiseks. :)
Minut enne üheksat tuli uus aare üles, valmis polnud meist veel keegi, kõik lobisesid alles õues. Kui aare avastati, siis läks muidugi kiireks. Sõitsime soovitatud parklasse ja hakkasime õiget sissepääsu otsima. Alguses sai paari valesse kohta vaadatud, kuid lõpuks leidsime ka õige sissepääsu.
Esmaleidjad astusid just uksest välja, kui me kohale jõudsime. Koht oli jälle selline nagu mulle meeldib. Üksi sinna ei roniks, kuid kambaga on lahe. :)
Kolasime nii üleval kui all ja otsisime vihjepildile vastavat. Mingi hetk olid kõik laiali ja ma kolasin üksi neis tubades. Leidsin lõpuks vihjepildile vastava ja peale seda ka aarde. Geopeituritel on vist mingi seitsmes meel... sest nii kui õige asi oli leitud, oli tuba kohe rahvast täis. :D Igaljuhul sain jälle kõigi nimed kirja panna, tuli neid vist ca 15 kokku. :)
Suured tänud peitjale laheda koha näitamise eest!
Täna otsustasime ootama minna Järve keskuse parklasse. Kohale jõudes avastasime neljase otsijate seltskonna, algul sai pisut juttu puhutud ning seejärel juba teatati, et aare on väljas. Võtsime siis suuna aarde poole ning algul läks aega et õige objekt üles leida. Kui objekt oli üles leitud läks aarde otsimisega veel kauem aega. Vähemalt sai hoonet päris korralikult läbi kammitud. Äge koht. Tänud peitjale
Otsustasime aaret ootama minna taaskord Järve parklasse, kuna Kaupo puhul pole see aasta asukoha osas kordagi kindel olnud. Aga üllatus oli suur, kui parklasse jõudes ootasid juba Laur, Maris, Priit ja Ethel. Külmetasime siis koos senikaua, kuni Priit järsku ootamatult karjus, et aare väljas. Misasja, kell ju alles 20:58? Moodustasime kolmese kolonni, mis küll Lauluväljaku juures kaheseks lagunes, aga aardeni hakkasime minema ikkagi ühel ajal. Kiirustada ka polnud vaja, esimesed (hiljem selgus, et isegi teised ja kolmandad) juba kohal. Esiteks võttis õige koha leidmine juba tükk aega, siis kolm korda kauem veel aarde enda leidmine. Selleks hetkeks oli õigesse ruumi juba niipalju inimesi kogunenud, et raske oli kõiki kokku lugeda. Üldiselt päris sürr koht, pole kuulnudki sellest varem. Aitäh!
Leitud MIPI ja ARVI. Lahe koht, õhtul natuke pime niiet taskulamp tuleb kindlasti kasuks :)
Selle aarde juures on väga huvitav see, kui paljud ainult mõnest Lepalinnu poolt poetatud sõnast tabasid ära uue oodatava põneva aarde peidukoha. Nagu kolmas silm hakkaks geopeituritel metsas tuuritamisest avanema. Minul sellest kohast aimu polnud ja ega ma selliste kohtade fänn väga pole ka. Kui kohale jõudsime leidsime eest esmaleidja, justkui kummitus üksipäini kummitustekoopas. Lisasime omalt poolt koopasse kisa-kära, taskulambisära, ringisebimise. Ega otsitav kauaks peitu ei jäänud. Veel üks üksik vaim tuli meile siin vastu. Seekord peitja, kes pakkus kommi ning oligi aeg lahkuda. Õnneks jõudsime lahkuda enne suurte masside saabumist. Need tulid vastu juba metsavahel, paarikaupa nagu lasteaialapsed ja kõigil tulukesed nagu jaaniussidel. No okei väga suurtel talvistel jaaniussidel :) Aga vaatepilt oli vahva. Tänud peitjale!
Kui meie parkimiskohta jõudsime, oli teeäär autosid täis ja raskus vaba pinda leida. Teepeal tulid juba esimesed vastu ja ütlesid, et kui kiiresti läheme, oleme vast kuskil teises kümnes. Kohale jõudes, nägime ainult ühte nägu, kes osutus FTF-ijaks, aga kohe paistsid ka tulukesed ja selgus, et karp oli ülejäänutel veel leidmata. Sellise kambaga, kus maja rahvast täis, lihtsalt pidi keegi õigesse tuppa jõudma, kus lisaks karbile peitis end ka petja ise koos julgustavate kommidega. Tänud huvitavasse kohta juhatamast.
No sai siin alles tuuseldatud, aga tore oli. Peitja pakkus veel lõpus kommi ka:) Üksi ja ei tea kas kahekesigi ei oleks siia küll julgenud tulla. Aare leitud ja siis tuli idee, et teeks selle tunki aarde ka ära. Nii, et pärast seda siirdusime nelja autoga järgmist aaret otsima. Tänud peitjale. Võtsin ränduri kaasa ja plaan see Tenerifele viia:)
Pärast seda taskulambikirjutist oli Madisel väga suur sisetunne just selle kandi osas. Samas ei tahtnud nagu niimoodi panuseid ühe suuna peale panna ka ja seetõttu ootasime aardest piisavalt kaugel, et mitte õigeks ajaks saabuda. Ka ikse nägime juba loetud hetked pärast startimist ning ehitisse sisenesime samuti koos. Tunki auto muidugi ootas juba kurjakuulutavalt parklas. Nii siis läkski, et kõigepealt otsisime aaret, aga siis leidsime hoopis tol hetkel juba esmaleidja staatusega tunki, mõne minuti pärast (21:20) sai ka aare leitud, mitmed head telefonilambid olid ka kaasas :) Meil oma positsiooniga ei olnud lootustki ja peitja saabudes hakkasime juba ehitisest väljuma... No kus oli alles rahvakogunemine seal väljas! Pead ei anna, aga nii umbes kakskümmend võis neid kolmandaid-neljandaid-kesteabmitmendaid leidjaid meile tol hetkel vastu kõndida küll. Et eelmine öö nii pikaks oli veninud, kasutasime seda iga roju oma koju varianti ja järgmisi leidjaid enam geoparklas ei jaksanud oodata :( Ja nüüd jääb meie planeeritud romantiline jõuluhommikujalutuskäik ka ära, sest teist karpi vist samasse kohta pole mõtet panna ;) Aitäh peitjale! Kaks rändurit jätsin ka.
Kiire esmaleid kell 21:13. Jaa, olin siin varemgi kolamas käinud - kolm aastat tagasi, enne kui geopeituse pisik tõsisemalt nakkas. Tuleb tunnistada, et vaikselt haudusin isegi plaani sinna karpi viia, lihtsalt teoks tegemisega ei jõudnud kuhugi. Peab ikka mõne neist ülejäänud 20-st valmis ideest reaalsuseks vormima, enne kui Eestis 160 m raadiusega vaba ringi enam geokaardile joonistada ei saa :D
Mis puudutab kiirreageerimist, siis pärast lepalinnu vihjet foorumis liikus ka minu mõte umbes sama rada nagu Madis kirjeldas. Tabelist teadsin, et aare tuleb Tallinnasse, seepärast jäid sõelale Astangu piirkond ning Pirita. Et Viimsisse oli asja nagunii, siis ajastasin sobivalt ja jõudsin parklasse loetud minutid pärast aarde avaldumist. Õige toa ruttu leidmise lootust väga polnud, aga geopeituri loogika on ikka geopeituri loogika, kusjuures lepalind on teadagi meie kogukonna kõige loogilisem mees üldse :o)
Kohalikke elanikke ei kohanud, aga keegi Kertu on seal igatahes poolte ruumide omanik. Põnev koht, uudistamist jagub. Näiteks avastasin täna veel ühe sisse-väljapääsu ukse lisaks neile kahele, mille kaudu eelmisel korral käisin. Jalge ette tasub ka vaadata, juba õues tegelikult. Aitäh ja soovitan.
Olen nendel radadel palju suusatanud, aga ehitist pole märganud. Võibolla on põhjus selles, et kohe objekti kõrval on üks järsemaid laskumisi kogu rajal :D Oli mõnus kolamine. Aitäh! Jään huviga ootama järgmiseid peitja aardeid.
Ei oskagi kohe logida. Mingi hetk tuli Kaupo käest info, et tema viimane jõuluseeria aare tuleb põnev, äge koht. Selle peale saatsin ma talle lingi http://wikimapia.org/10420499/et/Orbita-radarijaam ning uurisin, et kas ta sellest kohast on kuulnud. Aimasin, et antud aare tuleb midagi militaarset ning tänane foorumi postitus "võtke korralikud taskulambid kaasa. Telefoni või muude lastelampidega pole mõtet tulla nalja tegema" kinnitas mu mõtteid. Vahepeal tuulasin militaar.net foorumis, uurisin Peeter Suure merekindluse kaarti ning oletasin, kuhu aare võiks tulla. Enamus huvitavaid kohti leidsin Pirita pool, aga kes oleks osanud aimata, et esimene mõte õige oli. Igatahes, aarde avaldumise järgselt oli mul kohe teada, kuhu sõitma peab. Nagu arvata oli, on koht väga põnev ning sai seal üksjagu ringi vaadatud enne aarde juurde jõudmist. Aitäh peitjale põnevasse kohta kutsumast!
Infoks FTF-i huntidele: juhul kui ootasite aaret kaugel, siis soovitan siiski täna kohale tulla, kiiret esmaleidu vaevalt tuleb. Kuna siin on talvel soe, siis võivad ka mugud hoones sees olla. Täna on esimestel kohalejõudjatel au hoone läbi kammida ning avastada, kas on seal veel keegi sees. Juhul kui tulete mõni teine päev, siis saate seda ise teha. Olen hoonet kaks korda külastanud, pole veel kedagi näinud, aga pole ka kõiki nurgataguseid läbi vaadanud. Lumega oli hoone ees sissetrambitud suur rada nagu asuks seal kaubanduskeskus. Juhul kui julgust vähe, siis jagan kohapeal julgust andvaid komme :) .