Peitmise pärast 2

 1 

Umbes nädal tagasi ilmunud Arvo logi Pühadekarele matkamisest pani ka meie ajusagarad kiiremini liikuma ning peale mõningast mõttetööd sai küpseks plaan, et tuleme meiegi siia tahkele veele jalutama. 3 aastat tagasi veebruaris sai tolleaegse kõva külmaga (ca 20 kraadi) väisatud Hobulaidu, Kesselaidu, Kõbajat, Sorgut ja midagi vist veel ning neid külastusi on nüüd hea meenutada. Siin kandis oli meil leidmata suisa 3 aaret, mida nüüd püüdsimegi ühe käimisega leituks saada. Kui mandril oli lund omajagu, siis arvasime, et siin saarel ehk veidi vähem, aga eksisime. Võiküla munakivi teel oli muidugi hea sõita, aga seal oli sisse sõidetud ainult üks sõidujälg ning tee keskosa lisaks üsna kõrge. Kõrgema põhjaga sõiduautoga saime kenasti hakkama kuniks... eemalt oli näha, et ees on veoauto, mis suundub meie poole. Sai siis erinevaid teooriaid peast läbi lastud, et kuidas me teineteisest mööda saame. Lõpuks ootas ta meid alajaama juures ära ning tagurgasin seal end tee kõrvale, et juhuks kui on vaja meid välja sikutada, siis saab ta seda teha (köis on talvisel ajal ikka alati varustusena kaasas). Läks aga nii, et me kaheveoline vedas meid tee peale tagasi ning saime jätkata teed oma välja valitud parkimispaika. Otsutasime, et alustame oma teekorda Võilaiule viiva tee otsast stendi juurest. Enne kui oma auto saime sinna parkida, oli vaja muidugi omajagu lumevalli teisaldada, et õnnestuks teelt sinna üldse keerata. Seega väike trenn enne suuremat matka ja saimegi oma teed alata. Linnulennul aardeni 3,9km ning oli kohe näha, et see põllutee siin metsaserval on väga täis tuisanud. Nii oligi. Selleks ajaks kui sellest olime end läbi rassinud ja mere äärde jõudnud, oli nahk seljas juba soe. Ühtlasi tuli tõdede, et üks kiht riideid sai liiga palju, seega oli vaja tegeleda enda jahutamisega. Igatahes, jõudes Taguküla randa, otsustasime, et mööda täistuisanud maismaad ei hakka me minema ning võtsime suuna otse mööda merd aardele Võilaiu tipul. Oli suhteliselt hea astumine kuigi päris puhast jääd nägime vähe. Enamasti oli lund ca 3-10cm , mõned lumevaalud ja kokkuvõttes hea astumine. Tuul oli muidugi edelast, veidi vastu, aga lohutas see, et tagasitulles jääb ta meile seljataha, kui ei pöördu. Nõks peale tundi olimegi kohal ning üks kolmest eesmärgist sai täidetud. Tuul oli siin omajagu tugev, seega logimisest pikemat peatust ei teinud ning võtsimegi suuna edasi peaeesmärgile - Pühadekarele. 3,1km matka ootas. Täname peitjat aarde eest!

Looduse kunst

Ida poole jääb vahva paeplatoo, Mikk lohistas paadi peaaegu kaldale. Hobused-lehmad olid silmapiiril ega tulnud meid uudistama, küllap oli päevaports eelmiste logijate näol kätte saadud. Aitäh!

Veeseis oli nii madal, et pidi paati järgi lohistama. Leid kiire. Aitäh.

 6 

Võilaiule otseselt ei pea ju üle mere paadiga tulema. Saab ka Muhumaa poolt mööda maad jalutada või talvel üle jää ... Aga kuidagi on nii läinud, et pole me siia maanurka ikka viitsinud jalutada ja kui juba täna merele läinud olime, siis Levia oskuslikul paadijuhtimisel me ka siin randusime. Tegelikult ikka päris kaldale paadiga ei sõitnud, väike vees sumamine käib ka selliste saarekülastuste juurde, aga soojas merevees on lausa lust paati kaldale lähemale tirida. Ankurdasime end Aini abiga ühe kivi juurde ja suundusime laiule. Kohe oli meid vastu võtmas suur tervitusdelegatsioon kohalike hobuste näol. Tegelikult pöörasid nad juba uudishimulikult end meie poole, kui me alles merel olime. Ja nii kui kaldale astusime, oli hobusekari kohe ninapidi meie juures. Tegime esimesed tutvused ära ja siis hargnesime, et äkki nii saab ka rahulikult aarde juures ära käia. Levia hakkas hobulausujaks ja meie liikusime varemete juurde. Uudishimulikumad hobused muidugi järgnesid meile koheselt ja tahtsid lausa ninapidi logiraamatusse ronida. Tegelikult olid nad väga ägedad, ei mingit agressiivsust, lihtsalt ülisõbralikud ja äärmiselt julged loomad. Ükskõik kuhu suunas astusime, järgnesid nad meile ja ilmselt olid ka vähe õnnetud, kui see huvitav atraktsioon inimeste näol jälle merele lahkus. Väga lahe ja pikaks ajaks meeldejääv aardeotsing. Suur aitäh meie vahvatele paadikaaslastele!

Võilaiu peremehed

Kas logiraamat on maitsev?

Tulime paadiga pühadekarelt. Igavesti tore paik. Aare ok. Täname

 2 

Tulime siia muhujani uue paadiga Pühadekarelt. Lehmad-hobused sõid kaugemal, meid ei seganud mitte keegi. Kobisime aardeni, logisime ja tagasi. Nüüd oli aega ka lanti visata (või oli see spinning, mida visati) :D Muhujan küll püüdis meile paremaid kohti näidata, kuid ainus, mille me kätte saime, olid karuonu päikeseprillid, mis vette kukkusid. Tore oli ikka ja mõnus päev vee peal, Eesti taasisesesvuspäeva tähistamas. Aitäh!

Sadamasse!

Tulin heitsin veel korra aardele ja hobustele pilgu peale. Sel korral tulime kajakkidega mööda vett Pühadekare poolt. Tulime ilmselt piisavalt märkamatu nurga alt, et hobused ei jõudnud sel korral piisavalt kiiresti reageerida ega lähemale tulla. Nüüd tagasi autode suunas.

Võilaiu parkla

Hobustevaba

 1 

Siia tulime kajakkidega Viirelaiu ja Pühadekare kaudu. Kui hommikul alustades oli meri väga tasane, siis sellel ületusel viskas laine vett juba üle kokpiti. Aarde peiduobjekt oli juba kaugele näha. Kohapeal läks otsimine kiirelt ja Inge leidis topsi esimesena. Nüüd jäi veel aerutada viimane paar kilomeetrit tagasi autodeni, et seejärel minna õhtusele kajakisõidule ümber Kõinastu laidude.

 3 

Meie tänase esimese kajaki retke viimane aare. Tulime otse Pühadekarelt mõõduka vastu tuule ja lainega. Sedasi lähenedes oli suht drive-inn aare. Isegi eemalt paistvad hobused ei jõudnud selleks ajaks kohale, kui me juba tagasi merele saime. Tänan peitmast.

Jõudsime Võilaiule :)

 1 

Päeva üks põhieesmärkidest oli kahlates see aare ära logida. Autoga päris veeni ei sõitnud kuna polnud teeoludes kindel. Jalutasime veepiirini, kus sai kahlamisjalanõudega vette astutud. Teekond oli mudane ja vahelduva veesügavusega, aga üldiselt ei midagi keerulist. Vesi oli soe ja aega oli varutud. Erkol oli muidugi keerulisem paljajalu tulles, kuna kohati oli põhjas ka kive. Siiski jõudsime mõlemad edukalt Võilaiule, kus oli juba mõnusam ja tempokam astuda. Mingil hetkel märkasin eemal loomi, kes üldsegi ei meenutanud teistes logides mainitud hobuseid. Pikksilmaga vaadates sain oma kahtlusele kinnitust - tegemist oli suurema hulga lähenevate metssigadega, kes polnud meid veel märganud. Mingi hetk üks siiski vaatas me suunas ja jäi seisma, mis omakorda äratas teiste tähelepanu. Mõni hetk vaatamise teineteise suunas, mille järel otsustas kogu kari teises suunas plehku panna. Pärast seda kui nad kadakate vahele kadusid, me neid enam ei kohanud. Mõne aja pärast tulid nähtavale hoopis lehmad, kes ajasid vee lähedal oma asja. Veelgi edasi minnes märkasime ka hobuseid, kes olid erinevalt lehmadest oluliselt julgemad ja uudishimulikumad. Aarde suunas liikudes lähenesid nad vaikselt me selja tagant. Kui me aaret varjava hoone piiridesse sisenenud, olid hobused ka juba üpris lähedal. Logimise hetkel piirati nii hoone kui meie sisse. Kolmest küljest piirasid meid seinad, ühest küljest poolkaarena hobused. Mina erinevalt Erkost neile selga pöörata ei tahtnud :) Muidu sõbralikud tegelased, aga mine sa tea mis neil pähe tuleb. Nimed logiraamatus, õnnestus aare tagasi oma peidikusse pista. Kuidas aga minema pääseda? Erko leidis ühe augu piiramisrõngas ja sai hoonest välja. Seejärel täitus see avaus teiste hobustega ja mina pidin uue väljapääsu leidma. Otsustasin lahkuda vastasseinas oleva ava kaudu kuhu õnnestus hobustega tõtt vahtides piisav avaus tekitada. Ja olingi vaba! Hobused otsustasid nüüd õnneks aaret valvama jääda. Võib-olla nende eesmärk oligi vaid veenduda, et keegi sellele halba ei soovi. Tagasitee oli umbes samasugune nagu laiule tulek, ainult vastupidises suunas ja kohati vihmasabinaga. Tänan aarde eest, väga mõnus retk oli! Tol hetkel veel ei teadnud, et paari nädala pärast tulen siia tagasi, küll aga hoopis teisest suunast...

Ei ole kivid, metssead hoopis

Tulevad!

Piiravad

Ümber piiratud

Vabadus!

Päike säras ja midagi tarka polnud teha. Käisime Võilaiul ära. Meeldis. Aitäh!

 2 

Ei olnud plaaniski. Kui eile tööasjus heintaimede seemnekesed (ja tööväliselt muidugi ka aarded) Kesselaiult ja Kõbajalt korjatud said, kolisime ümber Muhule, et täna Suurlaiule minna. Seal küll aaret pole, see-eest oli lootus ikka seemneid leida, sest erinevalt Võilaiust polevat seal neljajalgseid, kes kõik meilegi sobiliku pintslisse pistavad...ikka nälja pärast.

Paadimees oli juba telefonitsi leitud ja sõit hommikuks kokku lepitud. Lõunarannas teatas aga peremees, et tema meid enne ühtteist küll ära viia ei saa, no töö pärast. Eeeh, eks meiegi käed-jalad sügeleks hommikul varem tegutsema, tööpäev algab ju kell kaheksa (khm-khm) ja ega me siin suvitamise pärast ole:) Nõnda otsustasime pärast öist võitlust sääskedega, värskendavat meresuplust ja kosutavat hommikusööki nina Võilaiu suunas keerata. Aja parajaks tegemise pärast:)

Rässa külas tegime esimese viljaka peatuse, sealt edasi sõites jätsime auto rannikul oleva maja ja mahakukkunud tupikumärgi lähistele ning otsustasime vaid vaadata, mis meid ees ootab ja kaugele jõuame. Haarasin kummikud kaenlasse - ega nad niisama autos sõitmise pärast kaasas ole!-, aga neid oli täpselt nii palju vaja, et nad lõbu pärast märjaks teha. Vett oli teel vahelduvalt siin-seal, ja vaid mõnes sügavamas kohas üle poole kummiku. Kolleegid jalutasid tossudes ja plätades mu kõrval roostikus (seal on juba rajalaadne teeke sisse tallatud) ning läbisid kogu retke kuiva jalaga.

Hobuste aiast sisse jõudes selgus meie üllatuseks ja rõõmuks, et kohalikud polnudki igat ristiku nutti ja aruheina kõrt nahka pistnud...ju ei saa nii madalalt kätte. Ja kui juba nii edukalt nii kaugele olime jõudnud, hakkasin kolleege sujuvalt gepsu näidatud suunas suunama: vaatame ja korjame ikka nende kadakate juurest ja siis sealt eemalt nende juurest ka...kuni aare oli kiviviske kaugusel. Vauuuu, polnud ju plaaniski! Kolleegidel oli au teda otsida, mitte leida ja siis uuesti vaadates ikkagi leida. Tubli töö, et karbike siia peitu toodud!

Väljas +32, aias sees olime 2,5 tundi ja hobuste selgasid nägime tagasiteel vaid taamal virvendamas, ju teadsid, et meil kogu proviant autosse jäi.

Aitäh, hea peitja! Kui me aardeni poleks kõndinud, poleks punast aruheina leidnudki...sai ikka asja pärast tuldud:)

Suurlaiule me seekord ei jõudnudki.

Vett vähe, muda palju

Vaade kummikute juurest

Kolleegid tööhoos...peaaegu peitepilt

Teel aardeni hakkasid hobused taaskord vaimselt terroriseerima. Jõudsime kohale ja ilma gpsi vaatamata leidsime aarde. Logisime hobuste vahel ja jätkasime teed sadama suunas. Selle leiuga sain taaskord Muhu aaretest puhtaks.

 10 

Päeva põhieesmärgi, Pühadekare, juurest laiule naastes tervitas meid taas hobustekari. Ma küll üritasin neid veenda, et nad on meid juba näinud ja võivad rahulikult oma asju ajada, aga ei, väga veendunult koondusid nad taas meie ümber. Pühadekarel käigust saadud emotsioonid laes, olime nüüd ilmselt pisut julgemad, aga igaks juhuks hoidsime siiski kokku ja püüdsime hobuseid mitte enda vahele vähemalt mitte lasta ning küljelt end pisut rattaga turvata. Vahepeal võttis kari hoo üles ja tormas ette, aga muidugi just täpselt sinna, kuhu meil vaja minna.. Igal juhul olid hobused nii logiraamatust kui meie ratastest väga huvitatud, nina vastu hobusenina panime oma nimed kirja. Neid oli liiga palju ja nimesid ka ei teadnud, seepärast jäid nemad kirja panemata. Meie rattasadulaid ja kotte kaitstes olime nüüdseks nii vapraks muutunud, et nügisime neid julgelt vastu. Pisut piinarikas rattasõit kuivanud adrus, hobusekambja poolt tekitatud auktlikul pinnasel kuni lõpuks paistis karjusevärav. Selle kõrval kohtusime üllatusega kõrkjatest väljatrügivaid süstamatkajaid, naljatasime nendega, et siin on kuiv maa, vee peal oleks parem sõita kui hobuste keskel, soovisime edu ja jätkasime oma rattasõitu läbi muda-virtsakanali.

Aitäh peitjale elamuse pakkumise eest! Päev oli äge! Oli hirmu, oli valu, oli katsumusi, aga kokkuvõttes kõige rohkem rahulolu.

Logiraamatu huvilised

Maitsev sadul?

Kergliiklustee Võilaiu moodi:)

 20 

Mina otsustasin suvel tulla. Talvel sai Viirelaid juba võetud, siis jätsin suveks ka midagi. Veetase suht madal, põlvest vesi allpool enamasti. Jalad küll paksu muda täis ja plätudega oli koormav. Samas selles mudas igast kõrkjatükke ja ei tahtnud paljajalu ka pläterdada. Loojanguks jõudsin kohale, kell on 23:22 ja sättisin telgi suht nulli. Kui keegi täna öösel peaks siia logima tulema, siis olete südamest oodatud mu uksele koputama ja tutvust tegema. Väga ilus koht ja esimese öö öömajaks suurepärane.

EDIT: Läksin ja jäingi magama ära kuni maa hakkas järsku müdisema. Ignoreerisin ja läks järjest valjemaks. Siis vaatasin telgist välja ja nägin hobusekarja, kes lähenes mu telgile traavis ja siis eemaldus, siis jälle lähemale ja nii see intervall käis. Küll mingid grupid ühelt poolt, teised teiselt poolt. Lõpuks sain aru, et ma neist ei pääse ja pigem ma ei soovi saada kapjade alla tallatud. Kargasin igihaljalt telgist välja, polnud ainsatki riideeset seljas. Ja see neid ei heidutanud. Hämaruses mitmekümnepealine kari muudkui jooksis mu ümber ringe ja julgemad sammusid tasapisi lähemale. Lõpuks olid nad mu ümber piiranud ja lükkasid mind küll tagumikuga, küll ninaga. Nuusutasid telki ja mõni hakkas seda ka närima. Lõpuks said aru, et mul on mingit toitu ühes ja hakkasid mu asjades tuuseldama. Sain aru, et siit võitjana väljuda on keeruline. Telk alles püsti, asjad lahti pakitud. Kuidas minema saada? Lõpuks kuidagi toppisin üht teist kokku, viskasin asjad telki läbi vaeva ja tõmbasin luku kinni samal ajal, kui hobused väljast rappisid seda. Siis loopisin oma toitu veidi laiali ja sain sellega paar avaust hobustemüüri. Kasutasin juhust ja püstiolev telk lohinal järgi panin plagama. Siis jälitasid mind hobused ja teiselt poolt piirasid mind veised oma karjaga. Pidin korduvalt neid eemale peletama tõstes telki pea kohale (kuppeltelk hoiab hästi oma vormi kui seal ka lebomatt ja magamiskott sees + hunnik riideid). See, kui miski on kõrge, see hirmutab põtrasid ja karusid, töötas ka hobuste peal. Lõpuks loomad loobusid mu jälitamisest aga suht pimedas ma traavisin mandri poole tagasi ja kui lõpuks jõudsin Võilaiu sellesse ossa, kus on elektrikarjus, siis läksin sealt läbi ja viskasin telgi sinnasamma maha. Väsimus võttis oma ja lihtsalt jäin magama. Rets kogemus aga aare oli seda siiski väärt.

 8 

Viirelaiult võtsin suuna otsejoones üle mere Võilaiule. Kahtlusi äratas helesinise taeva ja valge/halli jääplatoo vahele jääv meresinine triip. Kas eemal olev lahtine meri nõrgendab ka siinset jääd kuidagi moodi? Pidevalt tegin peatusi, et testida kas jää ikka on jää.

Eriliseks tegi selle sõiduotsa rattaga jää peal sõitma õppimine. Kaua ei tulnud oodata esimest külje mahapanemist. Esimene oli isegi rohkem naljakas kui valus. Väntasin jää peal ja siis oli opaaa, kõik kontroll kadus ja kukkusin vasaku külje peale. Pärast taastumist jõudsin vaevalt sõita ühe minuti kui tegin täpselt sama vea. Nüüd lõi külje alla jäänud alumiinium veepudel hinge kinni ja igasugused kohad kehal käskisid oiata kuniks parem hakkas. Korralik õppetund oli käes. Kui lumi, siis tuleb vändata ja kui puhas klaassile jää, siis hoida pingsalt lenksu otse ja pedaale ei tohi liigutada. Jää oli igatahes nii libe, et isegi jala oli püsti seismine peaagu võimatu. Korra ratast käe kõrval lükates sain seda ka tunda kui järjekordselt avastasin ennast horisontaalasendist.

Võilaiul oleva hoone varemed sobisid kui rusikas silmaauku antud asukoha kontekstis. Imeilusad vaated igasse suunda. Pärast Pühadekarega tutvumist tegin varajase lõunaeine siin idüllilises paigas ja lasin päikesel ennast paitada.

Aitäh meeldiva aarde eest!

Oigepaus pärast järjekordset mäsa panemist

Lõuna jaoks pidi terve koti lahti pakkima

Jälle üks aastatetagune logivõlg...
Õnneks on Peetril see mõnus seiklus kenasti kirjas ja mul jääb üle vaid nõustuda ja peitjale suured tänud saata ;)
Aitäh, Levia!

 2 

Algne plaan oli tulla Viirelaiult otse... Aga tore et ei tulnud, küllap jää oleks kandnud ja oleks ka hirmudega hakkama saanud. Suvistest logidest saan aru, et retk kujutab endast kulgu ja seda pikalt niiskuses, lisaohuga, et hobused näksivad uudisimust Su auto ära. Ma algul kahtlesin, et äkki kulg ringiga maadmööda saab olema liialt pikk, aga eksisin. Tänane päikesepaiste koos looduse kordasaadetuga tegi meie kulu imeliseks. Rannaäärne tee oli kaetud lumeluidetega, mille siis sula oli katnud kõva koorikuga, veelombid olid asendunud sileda jääga. Algne kartus, et kas kannab haihtus kusagile ja edasi saime lasta liugu, mis vaheldus seejärel kõnniga. Kusagil kauguses hakkasid paistma müstilised varemed. Minu lapsepõlve mängude maaks oli ka Toolse loss, seetõttu teatud nurga alt tundus päris kodune ja kutsuv pilt, Mis siis et algselt loodetud suuremad hooned osutusid rannaniidule sobivalt väikesteks. Ilus ja romantiline oli ikkagi, pugesime lõõtsuva põhjatuule eest tuppa ja tegime pikniku, päike paitas silmi ja sein pakus kaitset tuule eest. Kuna seljataga oli 16,5 km siis Pühadekarest loobusime, otsustasime nautida seda, mis läbitud ja seda mis tagasiteel meid ootab. Pühadekare külastamise lisamine oleks naudingust teinud töö. Olles end sellest koormast vabastanud, muutus tagasiteegi hoopis toredamaks, liugusime jääl ja kõndisme maal. Ühel hetkel märkasime kadakakülge kinnijäänud ja hüljatud lillaroosat lemmiklooma. Piia heldis kohe ja võttis tema kaasa (asetades selle küll hiljem vastavasse hoiupaika) Ja tagasitee ei kujunenud üldsegi mitte tuimaks korduseks, valisime natuke teise suuna ja sattusime pilliroos olevasse kanalisse, mille põhi oli peegelsile ja kõva. Uisutasime ja nautisime teekonda taaskord täiega. Kindlasti oli maadmööda kulg kordi huvitavam kui jääkõnd. Värvid koos maastiku vaheldusega oli seda väärt, kindlasti oli õige otsus ka jätta Pühadekare tulevikku, on mille nimel elada, ehk sa ei saa ennem surra, kui sul on kõik need imelised kohad külastatud. Suur tänu peitjale, me saime õnneliku päeva milles matkasime 27 km

Piia lemmikloomaga kanalis

Hüljatud lemmik

Leitud.

 1 

Autoga väga nulli ei trüginud ning seetõttu alustasime oma jalgsimatka pilliroo vahel. Nägime päris palju metssigade jälgi ning tuhnimispaiku. Teepeal märkasime suusajälgi ning mõtlesime, et raudselt kuuluvad geopeituritele, sest kes muu sellisesse kanti ikka satuks. Praamis nägime viivuks ka suusatajaid ning saime logiraamatus olnud nimed ja suusad kokku viia.

Suusatajad

Nüüd ootas ees juba pikem teekond ja kaks aaret korraga. Kõige pealt otsustasime Peitmise pärast 2 üles korjata ja siis Pühadekarele edasi minna. Siin oli maastik mitmekesisem. Jalge alla jagus igasugust kraami :) Ühegi lehmaga me siiski ei kohtunud. Siht oli sirge silmade ees ja täpselt õigesse kohta jõudsime. Väike paus ning Pühadekare eemalt ootas. Aitäh peitjale.

 3 

Suusaretke 2 aare. Peale telefoniputkat tagasi jääle. Päikese paistes jätkasime pikki rannikut. Liikumine kulges mõnusalt, kohati olid mõned märjemad kohad aga suuskadega sai neist ilusti läbi või ümber. Nägime ka Muhu ja Viirelaiu vahel mitmeid tiirutavaid jälgi aga suunast ei saanud aru kuhu nad liikusid. Hiljem logisid lugedes oli selge kellega oli tegemist. Vahepeal tegi ka Juta kontrollkõne, et kaugel oleme ja kas me kontserdile ikka jõuame. Umber 1h 36 min retke algusest olime Võilaiul nimesid kirja panemas ja väike kahtlus tekkis, et kontserdile ei jõua, sest ees ootas veel Pühadekare. Tänud peitjale.

 2 

Autoga siiski me eriti lähedale ei saanud ja tuli kondimootoriga edasi liikuda. Kuskil poolel teel karjamaal nägime auto jälgi. Järelikult kuskil oli ikka mingi läbitavam tee ka olemas, aga mis sest, lumes sumbata oli ka vahva. Vaatasin seda laidu ja mõtlesin, et suvel siia tulla oleks siiski tunduvalt keerulisem. Tänan.

 3 

Kuna Viirelaiult tulles said gepsu akud tühjaks, käisime Liivalt läbi ja siis veeresime juba mööda teed, mis pidi aardele kõige lähemale viima. Pressisime, kuni tee läks liiga kitsaks ning siis juba kand ja varvas edasi. Alguses läbi kõrkjate ja siis mööda lagedat välja ja peagi panimegi juba logi kirja. Täna olid ühed suusatajad ka juba logi kirja pannud. Mõnus koht siin maailma äärel. Aitäh!

 1 

Kõik juba kirjas. Nii oligi.

 5 

Viirelaiult Pühadekarele suusatades möödusime sellest aardest võrdlemisi lähedalt, nii 400 m kauguselt kuid otsustasime ühiselt selle tagasiteel ära logida, et oleks ikka mingi eesmärk ka, mitte tühipaljas rühkimine. Tegelikult paistis Viirelaiult aarde asukoht ära ja pidasime seda esialgu Pühadekare majaks. 3 km suusatamist Pühadekarest aardeni läks kui ludinal ja jõudu veel veidi jätkus. Saare peal võtsime korraks suusad jalast ja oi kui hea oli astuda. Leid oli lihtne. Tegelikult meeldis mulle aarde esialgne mõistatuse variant rohkem. Sellega oli meie päeva eesmärk suuskadel Viirelaiult Pühadekarele ja sealt Võilaiule tehtud. Järgi jäi veel tagasitee 4 km autoni. Väsimus oli teinud oma ja Muhu saare kallas ei tahtnud mitte kuidagi lähemale tulla, suusata palju tahad. Jalad olid õige töntsid. Viimaks hakkas kaldajoon ainult teravnema ja selle järgi saime aru, et kallas siiski läheneb. Lõpuks olime kindlal maal ja viimase pingutuse najal jõudsime auto juures. Teekonna pikkust tuli kusagil 17-18 km vahel ja aega kulus 5,5 tundi. Kuna kella 17 praamile meie auto peale ei mahtunud, siis tegime kohvkus soojad söögid. Nüüd alles tundsin kui väsinud ma tegelikult olen ja naljatasin, et kui seal sadama söögikohas selle samuse laua all oleks karp asunud, oleks see jäänud minu poolest logimata. Aitäh.

Teel Pühadekarelt Võilaiule

Tiiu, Piret ja Tõll

Varemed

 5 

Järgmine ja õnneks viimane sussa-sussaretk tõi meid siia. Nüüd hakkas mul mingil ajal külm, päike paistis seljatagant aga seal oli ees va seljakott. Maismaaots justkui ligines aga ikka hästi aeglaselt.

Kohal me mingiaeg siiski olime ja logi saime kirja. Ühtegi looma me sellel retkel ei näinud. Küll oli aga hulgaliselt jänese ja rebasejälgi. Tahaks loota, et nad niisama sõbralikult jalutasid.

Kõige parem riietus oli softshell riided ja mäesuusaprilllid ja puff. Aitäh Leviale kutsumast, ma ei mäletanudki kuidas suusatamine toimub aga näe hakkama sain. Üllatavalt pole mul täna tunnetki, et hull retk, 18km oli. Nüüd on mitmeks aastaks ette suusatatud, sest eeneva 5-e aastaga oli mul tervelt 5km suusatud.

 2 

Kõik vastab tõele, mis Miki kirja pani, isegi pastaka võtmise kaebas ära (ei olnud asemele midagi panna, palun vabandust). Peitjale prisked tänud.

 5 

Noh, kuna me olime naguni märja rohu ja sadanud vihma tõttu ülepõlve märjad, siis tuli mõte veel ühte lähimat leidmata aaret vaadata. Et vaatame, kui kaugele saame ja mis meid seal üldse ees ootab. Pakkisin kaasa varustuse, mis paneks enamusel kulmu kergitama. Igaks juhuks. Aga sellest hiljem. Igatahes, kui me kohale jõudsime, oli tuul veel kõvem, põdrakärbseid veel vähem ning häbelikud lehmad hoidsid targu mõnesaja meetri kaugusele. Aardeleid väga kaua aega ei võtnud ja kohale jõudes olime me tänu horisontaalselt sadanud vihmale täiesti läbimärjad. Külm ei olnud, sest õhk oli suht soe. Tänan peitjat. Groll rabas karbist pastaka, mida seal oli kaks ühesugust - ei pidanud vastu ja premeeris ennast :)

 31 

Jah, ma ei tulnud siia sugugi ainult otsimise pärast. Tulin nii otsimise kui peitmise pärast. Et karjavärava juures keelumärki polnud ja autojäljed läksid edasi, siis ühendasin elektrikarjuse korraks lahti ning sõitsin sisse. Madalapõhjalisele kõlbulik tee viis kerge nõlvakuga lagedale alale, mille kaugemas servas võis näha vabalt lakka viskavat hobusekarja. Idüll!

Pühadekare aarde peitmiseks valmistudes laotasin kogu geokola autokapotile laiali. Kuna ma ei teadnud täpselt kui suurt karpi üldse peitma lähen, siis komplekteerisin igaks juhuks neli erinevat konteinerit koos sobivate logiraamatute, kirjutusvahendite ja nänniga. Lisaks pakkisin veekindlasse kotti kaasa taskunoa, multitööriista, teibirulli ning mitmesuguseid kinnitusvahendeid. Kui ma olin kuskil 15 minutit rahulikult tegutseda saanud, siis nad tulid. Hobused. Müdinal. Järsku. Kõik korraga. Nagu oleks omavahel kokku leppinud. Noh, mul oli hea meel :o) Tõin telefoni välja ja tegin pilte. Kõik kogunesid minu ümber ja silitasid ninaga. Tundsin ennast üsna tähelepanu keskpunktis. Suhteliselt lühikese aja vältel siiski. Sest järgmisena kandus tähelepanu rohkem kapotil vedelevale geonodile. Hobused läksid ninaga togima ja ajasid kõik asjad maha. Hüppasin ligi ja hakkasin päästma, mis päästa andis. Mingil hetkel täheldasin, et auto rapub kuidagi kummaliselt. Pöörasin pilgu nende suksude poole, kes askeldasid auto tagaosa juures. Ja avastasin, et nad teritasid seal hambaid vastu autokere :D Üks krõmpsutas pagasiluugilt värvi maha, samal ajal kui teine vedas aknale sügavaid kriimusid. Nüüd hakkas mul järsku kiire. Pahandasin häälekalt, mispeale mõned üleannetumad tegelasid tõmbusid korraks eemale. Aga tõesti vaid korraks, järgmisel hetkel jätkus jälle kõik. Olin jõudnud oma varanduse hobuste nokkade vahelt ja muru seest kokku korjata ning autosse loopida. Panin mootori käima ja andsin gaasi - selle peale ei liigutanud keegi kulmugi. Siis lasin paar korda põhjalikult signaali. Nii tekkis hobuste vahele korraks koridor, mida mööda pääsesin pakku. Sõitsin kiiresti tagasi teisele poole karjaväravat ning alustasin sealt oma teekonda ujumispükstes, crocsides ja veekindla kotiga. Geokraamiga tegeledes ei jõudnud ma metsikute hobuste esimese rünnaku ajal neile leiba välja võtta. Ilmsesti tulid nad seda ise nõutama, oma nahhaalsel moel. Igatahes kuna nad mu autot seal juba järasid, siis jätsin leiva viimata ka pärast jalgsi mööda minnes :P

Nulli poole liikudes rammisin ida poolt Võilaiu silma otse läbi kõrkjate, tagasi tulin mööda läänepoolset mudajõge. Mudajõgi oli kokkuvõttes lihtsam variant. Elektrikarjuse proovisin ka ära ikka - ida pool pärast veesilmi, ise pahkluuni vees seistes. No oli ju vaja teada, kas vool ka sees või mitte. Sain ühe korraliku sutsaka, millest jagus järelsurinaid oma viieks minutiks. Lehmi ma enne ei näinudki kui alles mitu tundi hiljem Pühadekarelt naastes. Täpselt nagu kohalikud hobused, nii ka veised liikusid kiirelt ning üksmeelselt, justkui otsusega: "Nüüd lähme, kõik korraga, kohe ruttu!" :D Ainult selle erinevusega, et kui suksud tulid minu suunas, siis lehmad vastupidi, hoidsid eemale. Seiklusküllased matkad mulle meeldivad, olgu peitmise pärast, leidmise pärast või niisama pulli pärast. Aitäh kutsumast!

https://youtu.be/pKjUEq3bZiU

 2 

Selle aarde juurde minek ja tulek oli üks mõnus jalutuskäik. Algul oli mingi väike lootus, et see must riba seal kaardil rohelise vahel on mõnus tee. Tegelikult ju oligi tee(laevatee), aga kohalik teekate oli nii pehme, et vajusime jalgadega läbi tee. Kui esimesel kümnel meetril mul plähvid mutta kinni jäid, siis tõin autost kummarid ja käisin nendega. Ühel hetkel tõusis vesi kiirelt üle serva ja nii ma siis vedasi madalamates kohtades neid veega täidetud kummikuid jalas kaasa. Vähemalt jäi see oi oi aih aih käimine mööda kive ära. Õnneks peale poleteise kilomeetrist vees sulistamist tuli norm maa. Siin muidugi suutsime ka minnes ikka võimalikult suure tiiruga aardele läheneda. Tagasi tulime õnneks otsemalt. Nüüd loodan, et perenaine ei kukku jälle usinasti aardeid tegema, siis püsib üks saa natuke aega rohelisena. Tänud aarde eest. Ahjaa Jutsi see pilt mille pealkiri on Minek on tegelikult tulek. Me ju tegime kaks pilti korraga ära- minek ja tulek. Lihtsalt keerasime ainult end ümber. Mäletad. Mina olin ju rivi lõpus minekul ;)

Kui silmi pingutad näd Tõllu ja Piretit.

Usinad käed valmistaid kolm torni.

 3 

Eelmise päeva Abruka retkega olime geoseltskonna pisemad ära kurnanud, seega sulas tãnane punt viieliikmeliseks. Üks asi oli kogu selle retke juures ikka positiivne, parme ei olnud, no kohe mitte ühtegi ei olnud. Aga vett oli see-eest pooleteise km jagu ja kuna me oma geomobiili merevette panna ei raatsi, siis läbisime selle jala. Vesi oli ju soe,polnud hullu midagi. Tänud peitjale, nüüd on Võilaid ka käidud.

Minek

Kohal

Tulek

 1 

Peame tunnistama, et ei kasutanud peitja poolt märgitud parklat aardele lähenemiseks, vaid зимник´ut. Samas peab nentima, et meil oli õnne. Kohati oli isegi traktori jaoks ametliku "tee" kõrvale oma rada tehtud. "Tavalisel" aasta-ajal soovitaks siiski peitja pakutud parklat.

sillutatud tee

jõuluehted

 6 

Aga meie tulime siia hoopis otsimise pärast! :-) Mandril sai tunnike tagasi seeria eelmine aare üles leitud. Teada oli, et vett on pool meetrit rohkem kui nädal tagasi eelmistel õnnelikel-nutikatel. Teada oli seegi, et peagi läheb pimedaks. Teada oli seegi, et ega ma seda aaret täna otsimata jäta ;-) Kulgesime madalaga mööda ebamunavat munakiviteed, keerasime kadakate vahele ja parkisime peagi enne maapinna pehmeks muutumist targu ära. Kummarid jalga ja vutt-vutt viimase valgusega aarde poole. Veeületus sellele laiule oli selline, et Marje sokk sai vist õige õhkõrnalt niiskeks. Ilmselt seetõttu kuulsin sel veekonnal (teekonna analoog vees) korduvaid hüüdeid: "Mida me siin teeme!". Kuna küsimus oli ilmselgelt retooriline, ei hakanud ma parem vastamagi.
Võilaiul kappasid meiegi poole Martini mitmed-setmed kümned metsikud hobesed, nagu preerias oleks! Tulid sellise jooksuga peale, et mul hakkas korraks väike hirmgi. Söögipoolist meil polnud ja ilmselt oligi nii hää, sest tervet karja sööta ei jõua ning siis käinuks nad meil küllap veel kauem kannul. Marjet näksati korra isegi varrukast - süüa tõid, äh? Vantsisime mõnda aega karjaviisiliselt kuni targemad maha jäid. Lõpuks olimegi veest, tuulest ja hobustest hoolimata hoonete, aedade ja aarde manu. Oi, suur rõõm ettevõetu eduka lõpuleviimise pärast!
Edukas lõpuleviimine tähendab geopeituses ju seda, et aare on leitud-logitud. Mis saab edasi, s.t. kas saadakse tagasi, pole enam oluline ;-) Tagasitee valis Marje teistsuguse. Kuna talle vee läbimine ei meeldinud, tahtis ta kõrkjaid proovida - äkki on kuivem. Noh, võib-olla oligi, aga see muda ja jama ja nähtamatus pimedas kõrkjavõsas ei olnud kindlasti minu meele järgi. Õnneks olid valgusallikad kaasas ja suuremaid inimkaotusi ei tekkinud.
Lõpuks jõudsime kottpimedas õnnelikena autoni tagasi. Kokku 5.8 km, alla 1.5 tunni liikumisaega, aga hulgaliselt emotsioone. Lahe! Nüüd võisime end premeerida Saarel sooja toa ja mandri-veiniga.
Aare korras. Suur aitäh Leviale järjekordse geoseikluse eest! On, mida meenutada :-) Palun aina uusi ja uusi laide.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/827494614

Luigelaulukuuik

Tulevad!

Lähevad

Tagasitee, jee

koos Helduri ja Kristaga. Tuuline koht ja vesine kah alguses. Aitäh!

Külastasin Mari ja Helduriga kolme laidu tuulisel laupäeval. Väga pikas ja tihedas roos sai ragistada ja looklevas kanalis mulistatud. Tuult trotsides kadakate vahel matkatud. Tänud kaaslastele ja peitjale.

Kuiva jalaga laidudel laupäev. Võilaid, no peaegu... Aitäh!

 4 

Käisime siis ära. Üle pika aja oli üsna huvitav seal olla. Alustasime kell 2.16. Algus oli konarlik. Kalvi sammus kõrkjates, mina otse jões. Olin igaksjuhuks end varustanud pikkade kummaritega. Paar korda tuli vesi üle põlve aga õnneks mitte kõrgemale. Kui väravasse jõudsime siis arvas gps et aarde juurde jõuame 3.15 Tegelikult tegime väikese ringi ja logisime 3.29 Peale väravast sisenemist ründasid meid Martini metsikud hobused ja seepärast olime sunnitud koera korraks sülle võtma. Kõmpisime laiu keskel olevate küünide juurest läbi ja siis otse aardeni. Seal olid ka veised kes meile väga lähedale ei tulnud ja mõistlikust kaugusest monitoorisid. Logimine läks probleemideta ja siis otse tagasi. Lahe, täname põhjuse eest sinna minna!