Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
K-J on aardesari, mis on peidetud Kohtla-Järve linnaosade tutvustamseks.
Kohtla-Järve sai linnaõigused 15.juunil 1946.aastal. Põhiosa linnast asetseb endiste Kohtla ja Järve mõisa maadel, millest tuleneb ka linna nimi. Kohtla-Järve linnaosad paiknevad laialipaisatuna mööda Ida-Viru maakonda ühel ja teisel pool Jõhvi linna. Hetkel kuuluvad Kohtla –Järve linna koosseisu: Ahtme, Järve, Kukruse, Oru, Sompa ning Viivikonna koos Sirgalaga.
K-J Sirgala
Sirgala on endine küla ja praegune asum Kohtla-Järve linnaosa Viivikonna haldusalas.
Sirgala kasvas ja arenes koos kaevandusega, selle sulgemisel hääbus ka elu.Enamus 1960-ndatel aastatel ehitatud hoonetest on tänu kaevanduse sulgemisele ja töökohtade kadumisele hüljatud.
1987.aastal elas Sirgalas 850 inimest, kellest tänaseks on paigale jäänud vaid üksikud.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (2), vaatamisväärsus (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6KD8X
Logiteadete statistika:
82 (86,3%)
13
9
2
1
0
0
Kokku: 107
Esimest ja viimast (kui midagi juurde ei peideta) korda Sirgalas. Aitäh!
Aitäh peitjale!
No kui läheduses on mahajäetud maja, siis kohe hooga lähed ju ikka seda uurima-puurima. Aga ennem panime ikkagi nimed kirja.
Sirgalas olime kunagi ammu kondamas juba käinud, seekord tegime kiire aardepeatuse. Kui olin kummardamise lõpetanud, leidsin ka aarde, Aitäh!
Kurb vaadata neid mahajäätud maju. Vaid mõnes üksikus korteris oli näha, et keegi võiks elada seal. Täname aarde eest!
Teist korda sattusin siia ja jälle ei leidnud :D ei oska öelda kas asi oli ka kõrges lumes ?
Öö sai Narvas hotellis mööda saadetud. Käisime Vinlandi pubis õlut joomas, sest kokk oli ootamatult koju läinud :) Seega tellisime omale söögid kulleriga hotelli. Soovitan soojalt sellist kohta nagu Narova. Sealne marmorsteik on küll kallis aga väga hea. Ning armeenia šaslõkk on lihtsalt super. Õhtul ei olnud kellelgi viitsimist autodega tegeleda, kuigi oli teada, et kõik see vesi ja muda ja jää jäätub ööga auto külge kõvasti kinni. Ma tõmbasin veel hajameelsusest kässari ka peale, kuigi tean, mis tagajärjed sellega kaasnevad. Lihasmälu noh. Hommikuks oligi käsipidur peale külmunud ning lahti saamine tähendas käsipiduriga selleks korraks hüvasti jätmist. Käisime pesulas, et jäätunud muda velje seest kätte saada ning maanteel ilma vibrata sõita saaks. Siia lähenesime Balti ja Eesti soojuselektrijaamade kaudu. Niikui nullis seisma jäime, oli platsis kohalik vanku, kes soravas vene keeles seletas, kuidas tema selle ausamba siia tegi. Üritasime ka salaja aaret piiluda, aga tutkit, pljät. Pakkusin küll välja, et võime täna proovida Viivikonna karjääri, aga kuna kõigil olid kodud kaugel, siis otsustasime kodutee ette võtta.
Selline seiklus siis sel korral. Softroad muutus üsna kiirelt päris offroadiks. Kui Subaru ja Ranger on sellist värki varem teinud, siis Jeebile oli see küll esmakordne proovilepanek.
**
Ei olnud ühtegi hingelist ringi kolamas ja isegi lehti polnud enam puus.. aare see eest oli ja sai nimede võrra rikkamaks.
Tänan peitmast.
Saime päris pikalt põõsastes tuustida enne kui otsitav näppu hakkas. Õnneks oli kohalik elanikkond vägagi väljasurnud asendis ning saime rahulikult oma toimetusi teha. Peale leidu tegime väikese tuuri piirkondliku tähtsusega kinnisvaraarendusel ning läinud me olimegi. TFTC
Jõudsime Sirgalasse just siis, kui keskväljakul oli muguuputus. Kõigil mingid kompsud käes ning ootasid liinibussi. Kaardistasime nad ära ja tundus, et kurjustaja on ka platsis. Õnneks viis buss aga kõik mugud ära ja seejärel justkui aeg peatus ning kõik oli vaikne.
Aega kulus meeletult, aga aaret polnud kusaagil. Otsisime veel ja veel ja veel. Ikka ei midagi. Seejärel kammisime kogu heki, muru, kunstlilled ja kännud sõrmedega läbi. Ühest logist oli kasu.
Aitäh!
Kohtasime ka seda kurja onu, kui põõsastes sahistasime. Aga tänu Kristo heale ninale see logi kirja sai.
Ei lastud otsida. Parkisin auto ja suundusin aaret otsima. Kiirel vaatlusel ei jäänud midagi silma, külla aga jäin mina silma kohalikule, negatiivselt meelestatud meesterahvale. Tuli juurde ja hakkas vene keele mahlakaid vorme kautades sõimama. Selgus, et teda häirivad pokemoni otsijad, kes pidevalt seal ringi luusivad. Rahu huvidees liigitasin ka end pokemoni otsijaks. Küsis veel, kas ma leidsin pokemoni üles. Selle peale vastasin, et veel mitte ja proovisin temalt uurida, vahest tema teab kus nn pokemon asub. Lootuses, ehk ta on aardega kursis ja saan nime kirja. Selgus, et ikkagi ei teadnud ja kuna meeleolu mehel ei raugenud, siis targem oli sealt minema sõita.
Teel aarde poole hakkas Salme rääkima, et otsida tuleb keskväljakul, kus bussipeatus ja kauplus ja ei-tea-mis kõik veel. Hakkas juba tekkima kahtlus, kas see üldse keset päeva võimalik. Kohale jõudes selgus, et oleme saabunud täiesti inimtühja paika ja otsimiseks mingeid probleeme polnud. Saime ikka mõnda aega kükki laskumise harjutusi teha ja uurida igast küljest kui lõpuks konteiner silma hakkas. Aitäh!
Kui mina kohale jõudsin oli aarde nullist umbes kuus meetrit eemal neli tsiklivenda, kes samuti olid kohalikku eluolu uudistama tulnud ja üks kohalik, kes neid siinse ajalooga kurssi viis. Bussipeatuses istus esialgu üks proua, kusagilt kostus veel hääli. Aja edenedes sõitsid küll tsiklivennad minema aga igast ilmakaarest liikus bussipeatusesse aina rohkem pensionieas kodanikke juurde. Varsti ilmnes bussi näol ka selle suure sagimise põhjus. Mina aga ei tahtnud enne aarde asukoha õigsuses kindel olla kuniks mulle seda kinnitati. Siis sain ka nägijaks. Tänan.
Viivikonnast tulime siia ja siin oli isegi põnevam ja rohkem mahajäetud maju. Aarde asukoht tekitas natsa nõutust. Parasjagu otsisime, kui tuli üks vana mugu, ilmselt endine kaevur, kes ilmselgelt imestas, mida me seal mälestussamba juures nii pikalt tuustime. Jutustas meile üsna pika loo tüübist kelle sammas see oli (kahjuks küll kehva keeleoskuse pärast me enamikust jutust aru ei saanud) ja asutas siis lõpuks minekule sõbramehe poole, kellega hiljem maja ees meid taas piirdlema jäädi. Õnneks olime vahepeal aarde üles leidnud ja ära logida jõudnud. Tegime veel asulas paar tiiru ja sõitsime siis edasi Narva poole. Aitäh peitjatele!
Kui suvel ei leia rohelist asja rohelise asja seest siis tuleb oodata kuni üks roheline ise ära läheb. Täna järekordsel möödasõidul sai jälle otsitud. Seekord läks õnneks kiiresti ja leid tuli mõne minutuga.
Koht ise oli aga täitsa välja surnud mitte ühtegi inimest ei näinud seal.
Viimati sai käidud siis liiga sõbralike venelaste punt ründas ja aare jäigi leidmata. Nüüd kohapeal sai ka kiire abikõne tehtud kuna ei tahtnud siia kauaks jääda, kohalik maastur tiirutas ka enasi tagasi, ilmselt naabrivalve. Aga peale kõnet sai suht kiirest ika leitud ja rutuga minema mindud, aitäh :)
Leitud. Vahepeal käis üks vanem härra uurimas mida me teeme. Hiljem jälgis meid eemal kuniks me lahkusime
Seekordsel Ida-Virumaa tuuril olime tutvunud Narva elektrijaamade piirkonnaga ja helesiniste laguunidega, kuurortlinna Narva-Jõesuu ja Sinimägedega ning kakerdanud nii mõneski kohas idanaabri piirist alla paarisaja meetri kaugusel. Seega mõned kummituslinnad olidki veel vaid täispaketist puudu. Sirgala nimi seostub mulle eelkõige militaarse poolega ja aardeni viiv hiigellai asfalttee seega imestama ei pannud. Kohale saabudes parkisime auto bussijaama ja autost väljudes tabas mind üüratu VAIKUS. Lihtsalt mitte ühtegi inimtegevuse häält ei olnud hetkeks kuulda. Kui päris mõnusasse aardepaika jõudsime, hakkas aga järsku igast nurgast kottidega memmekesi voolama ja sekka üks papi ka. Viimane jäi millegipärast meile üsna lähedale seisma ja peagi kogunes tema ümber terve jututuba. Otsi siis sellistes tingimustes, kuigi hekk meid kaitsvalt varjas. Tegelikult tormasin esimesena kohe mälestusmärgi küljes tilpnevat viisnurka näppima, aga no see oleks juba liiga lihtne olnud ja pealegi pudenes kogu konstruktsioon kohe mu näppude vahelt tükkideks. Kiusatus oligi see nii sinna jätta, aga sain sellest siiski võitu ja panin kogu kupatuse oma kohale tagasi. Kaaslane leidis aarde lõpuks üles ja mina sain juba ma ei tea mitmendat korda sel päeval veenduda, et sellistes kohtades otsides olen ikka pime mis pime. Kui olime loginud, tuli ka buss ja kogu asula oli taas tühi. Tegime veel väikese tiiru hüljatud hoonete vahel ja suundusime siis järgmisesse kummituslinna. Aitäh vahva aarde eest!
Kohale jõudes saime rahulikult 5 minutit otsida ja peale seda kohalikud purjus mehed lendasid autoga letti. Olid väga sõbralikud ja kukkusid lobisema. Sai neile selgeks tehtud, et ei saa midagi aru aga neid see ei heidutanud. Juttu jätkus pikemaks ja peagi saime põgenema...
Nendesse kummituslinnadesse olen ma tahtnud juba tükk aega tulla, esimesena hüppasime Sirgalast läbi. Aarde juures tervitas meid üks kohalik, kuid saime vaikselt otsida ning mõne aja pärast leidsime pisikese põrgulise. Tegime tiiru linna vahel ja suundusime Viivikonna poole. Tänud, et siinne koht ka aardega tähistatud on, muidu oleks tühi sõit ;)
K-J on huvitav aardeseeria, oleme enamus neist juba üles leidnud, Oru on nüüd veel jäänud.
Siinse aarde otsimine oli meie jaoks ses osas lihtne, et kedagi segamas meid ei olnud. Samas, ega see leid muidugi kergelt ei tulnud, sest maastik (loe: põõsad) on keeruline ja konteiner pisike. Lõpuks sai jälg üles võetud ehk vaadatud, kus on kõige rohkem seistud ja jälgi tehtud, seal võiks ju ka aare olla. Ega siis enam kaua ei läinudki ja oligi tops näpu vähel. Täname!
Leitud logitud ja korras.
Vähe rohkem oli nüüd geokogemust ja nüüd kiire leid
Üks kummituslinn sai nähtud ning polnud seegi parem. Üpris huvitav, et spetsiaalselt selle kivi juurde veel tänasel päevalgi tullakse (otse meie silme all) austust avaldama. Aardeleid tuli väga vaevaliselt. Ise pleksin mitteleiuga lahkunud, aga Kaups kraapis kuskilt selle siiski välja.
Ajateenijana sai Sirgalas mitmel korral käidud, kuid pisut teises kohas. Kohale jõudes oli umbes 10 inimest bussi ootamas ning üks neist käis ka mälestussamba eest läbi. Pärast bussi minekut oli lihtsam otsida, aga kiirelt ei läinud. Lõpuks leidsin koha, kus kõige rohkem oldud ning siis tuli ka aare välja.
Sai neid põõsaid ikka omajagu silitatud, aga läks õnneks, aitäh.
Isegi siin olid punased nelgid. Mööduv kohalik uuris, kas oleme midagi kaotanud, vastasin et ei, me pole veel leidnudki. ("Või stota poterjali""njet mõ poka nitsevo ne nashli") Lõpuks ikka tänu Piiale leidsime, aga ikka ei kaotanud.
Sirgala oli juba tükk kummituslikum asula kui Viivikonna. Tegime tiiru peale, kiikusime väga retrol mänguväljakul ja siis läksime ausammast uudistama. Sel ajal kui meie olime juba tükk aega ringi tuhninud, siis jõudis karkudel kohale meie noorlogeritest kõige vanem, kes olude sunnil praegu kipsi kannab, ja teatas, ettema leidis. Väga ilus konteiner, aga logiraamat on sees märg, mis märg. Vajaks minigrippi ümber. Seda meil paraku käepärast polnud. Proovisime nii ja naa, aga füüsiliselt lihtsalt polnud võimalik sinna kirjutada ja kauemaks jääda ka ei saanud. Eks kui keegi nüüd satub, saab äkki logiraamatu kuivema vastu vahetada ja minigripi sellele ümber panna.
Eelmine kord kui käisime, oli "Põõsad maha võetud, peidukas ära viidud".
Seekord oli lugu parem. Kõik oli alles. Kohalik vaatas valvsalt, et mis me teeme seal. Meie aga imetlesime ausammast ja tegime sellest suurteosest fotosessiooni. Mingil hetkel kohalik tüdines meid jälgimast ja see andis meile võimaluse logida.
Tänud aarde eest! See andis põhjuse jälle hüljatud maid vaadata.
Tänud!
Roomasin ja kükitasin, no ei jäänud silma, küll aga prahti üksjagu.
Huvitav, et siin on nii palju "ei leidnud" logisid. Kohapeal, vist läks õnneks. Suht esimest kohast, kus plaanisin alustada otsimist, jäi ka tops silma. Niipea kui olin loginud sammul üks vene härra ligi. Ilmselgelt naabrivalve on täiesti töökorras.
Nullpunkt pani kohe õlgu kehitama, et pole just väga suurte peitmisvõimalustega ala. Aga eksisin, nii hästi peidetud, et leidmata jäigi.
Neljandat korda siia enam ei tule. Koht on huvitav ja üks kohalik ka tuttav, kes meile lugusi vestab.
Vihma tibutas ja ümbrus oli veidi kõhe. Vähemasti monument on uhke. Aare jäi Annikale üsna ruttu pihku. Kiire logi ja seejärel jalutasime ühe tiiru majade vahel, nii kurb koht. Kunagi oli seal elu ja nüüd kõik mahajäetud ja lagunev. Annika lohutas, et Viivikonnas veel hullem
Koordinaatide järgi sai justkui täitsa õigest kandist otsitud, aga ei jäänud midagi aardetaolist kuidagi silma. Sellegipoolest aitäh põhjuse eest sellises kohas ringi vaadata.
Vaatasin seal värskelt nülitud põõsastes tulemusteta ringi ikka päris pikalt. Mingi hetk tekkis sinna mingi kohalik vant kes arvas mind olema mingi inspektor kes tuli tema tööd üle vaatama. Tuli välja, et ta pidavat selle monumendi ümbruse hooldaja olema. Juttu jätkus kauemaks ja ma ei jakasanud seda ka eriti kuulata.
Sillamäe aare tehtud, oli nüüd kindel plaan, et Vaivara on sobivaks kohaks kust rongi peale istuda. Sirgala jõuab ära teha, tagasi sõita ja jääb veel tunnike lebotamistki. Järgmised 11km läksid ka suisa ludinal. Tagumik enam ei valutanud, jalgades puudus valu ja väsimus. Tekkis lausa tahtmine aina veel ja veel vändata. Täiesti ebanormaalne mida üks õigete koostisosadega doping võib inimesele anda. Nüüd peaks leiutama ka viisi kuidas aardeid paremini näha. Käisin heki ees mitu korda edasi-tagasi ja ei silmanud aaret. Patrullitud sai püsti, kükakil ja lõpuks ka roomates. Aarde asukoha reetis lõpuks roomamise käigus tuvastatud maas vedelenud pliiatsijupike. Kui leitud sai pliiats, siis vaatasin otsa ka aardele. Ka väga huvitav küla. Nägin isegi inimesi. Olin tunnistajaks ka avariile. Noored tegid ATV-ga lõbusõitu ja sõitsid kraavi. Õnnelik õnnetus oli. Aitäh elavasse kummituslinna juhatamast!
<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev|4.päev|5.päev|6.päev| Järgmine_>
Nulli poole jalutades avastas meid kohalik papi, kes oli väga huvitatud sellest mida me seal teeme. Kuna meil mõlemal Kristjaniga on vene keele sõnavara suhteliselt piiratud, siis sain onule selgeks teha, et tulime niisama uudistama. Eks me siis pidimegi uudistama. Tegime külale tiiru peale ja saime nimed ka kirja heki varjus roomates, et papi meid jälle ei märkaks.
Siin olime taas pimedusega löödud. Tegelikult ei miskit keerulist. Viskasime ka kohalikule arhitektuurile pilgu peale. Põnev.
Siin läks kaua. Vahepeal käis üks raksakas ja tee ääres kasvanud kask kukkus tee peale. Kui aare lõpuks leitud ja logitud, lahkusime teist teed mööda. Tänud peitjale
Otsisime nullist ja selle ligidalt väikest peidikut. Selle aja jooksul väsis asulasse viiva tee ääres üks kask ja heitis sellele puhkama. Siis uurisin peitjalt kui väike on väike. Lõpuks leidsime ja kui logimiseks läks oli konteiner juba jälle kadunud. Sai siis asi teist korda avastada. Lahkusime asulast teist teed mööda. Ma ei hakka siin kordama seda mis vanatädi seal raja veeres endale pobises, kui kahe masinaga mööda sõitsime. Suured tänud peitjale.
OI siin läks kaua.Sai isegi abi palutud.Peitust ta meiega mängis.Kord näitas,kord ei näidand.Lõpuks saime ikka logitud.Aitäh!
Eelmise korraga oli miskit muutunud küll ja see julgustas otsima, eriti hiljutine taastamisteade. Neljakesi otsisime ja arutlesime seal üksjagu aega. Aare peitu jäigi.
Põõsad maha võetud, peidukas ära viidud. Taastamine jääb kevadesse.
Tundub, et tähtede seis oli vale, sest siit tuli jälle mitteleid. Ausambal säras viisnurk aga aaret küll ei leidnud. Ei saanudki aru, kus see peidukas olla võiks.
Aga tänud Sirgalasse kutsumast! Sinna ei olnudki veel kunagi jõudnud ja kui juba tulime, siis tutvusime terve asumiga.
Siia tulime eelmise aarde juures kohatud geopeituritega koos. Leid kiire ja seekord sain mina karbi ulatada.
Viivikonnas kohtutud geopeituriga suundusime selle aarde juurde. Kiire leid. Jällegi väga kummaline asula.
Huvitav on neid hääbunud endiseid kaevandusasulaid külastada. Nägin ainult kassi bussipeatuses pikutamas. Leid kiire. Tagasiteel tuli rodu kaitseväe soomukeid vastu. Tänud juhatamast.
Kõrval olevast kummituslinnast olin varem kuulnud aga see tuli üllatusena. Tänu kaunile ilmale olid siiski vist kõik elanikud ka välja tulnud ja rahvast ikka liikus majade vahel. Tegime väikse ringi ja seejärel aaret otsima. Küsimusi tekitas üles kortermaja, millel olid kõik aknad ja uksed vahetatud uute vastu. Huvitav mis plaan seal sellega? Enamus ikka lagunemise ääre peal või väga kehvas seisus...Aarde peidupaik on ka hästi valitud. Üllatav monument tuli sealt välja ja naabrivalve tõesti toimib :) Tänud juhatamast!
No mida tuunitud monumenti, see kaasaegne lisa seal tipus kindlasti põleb ka pimedas ledilt ja punaselt!? Naabrivalve igatahes hoiab oma uhkel mälestusmärgil hoolega silma peal, kohe kui meie olime põõsastes ära käinud, tuli mingi papi ja vaatas üle, kas kõik on endiselt ikka alles ja korras. Tundus, et jäädi rahule, igal juhul mees lahkus peale oma ülevaatust meile meile midagi lausumata...
Ka siin aardes nägin Janika puumünte, neid oli siin isegi mitu, erinevalt Viivikonnast, kust ma selle ainsa endale oma kollektsiooni jõudsin näpsata. Nüüd on mul meie mängijate nimedega münte juba neli :). Ja lisaks veel 2 sündmusemünti, millel ise olen osalenud. Kas meil on veel mängijaid, kes endale isikliku mündi aaretesse panemiseks on lasknud teha? Kui on, siis ma hea meelega nopiks ka need enda kogusse juurde… :).
Mõtlesin kaua, et kas minna Sirgalasse või mitte. Lugesin lõpuks aarde kirjeldust ja langetasin kohe otsuse, et on minek, sest tundus olevat huvitav paik. Sõitsin mööda noolsirget teed linna. Mitte ühtegi hingelist ei paistnud. Pärast aarde logimist vaatasin veidi ringi ka. Aitäh!
Väga äge monument absurdses kohas. Pärast läksime neid kortermaju vaatama ja purjus vanamehed hakkasid räusates meid taga ajama.
Kuna leid tuli kiirelt, siis tiksusin niisama ilusa ilmaga ümbruskonnas ringi. Tänan peitjat juhtatamast.
Mõnes majas isegi elati ja mõnd teist kõpitseti. Aga praegu kevadiselt porine, hall ja trööstitu. Aitäh aarde eest!
Nagu ikka tihti juhtud peidukale vaatad kohe otsa aga leiad ikka alles mõne aja möödudes. Tänud peitjale!
Kontrollitud. Aare oma pesas olemas :) Edu otsimisel!
Nulli jõudes saabus buss ja rahvast liikus. Kui rahulikumaks läks, suundusime otsima. Kohe laekus kohalik härra ja jutustas kohalikust elust. "Ellujäänuid" pidavat veel 20 olema, aga bussiliin käib 4x päevas ja täiesti tasuta. Raadios just K-J linnatädi rääkis kui imejama see on, et linnaosad niimoodi mööda maakonda laiali on ja kui tore oleks kui vallad need enda koosseisu võtaks. Mees nentis kah, et mingi kammajaa käib. Kui siis avaldasin arvamust, et kui ühinetakse Vaivara vallaga, kas siis bussisõit tasuta jääb ja kas üldse liin alles jääb, siis võttis mehe päris tõsiselt mõtlema.
Rääkisime veel maast ja ilmast ja kokku võttis ta asja nii: jah, käivad siin noored ja vaatavad seda praegust seisu siin, käivad ka Tallinnast ja Pärnust aga mida siin ikka vaadata. Ja jalutas minema
Saime siis karpi otsida, seda ei leidnud mitte. Täna, kohvilauas sai Ruthiga teema üles võetud ja üks lambike lõi põlema. Eks kunagi näeb, kas õige.
Siia jõudes oli juba täitsa pime. Autolaternate valguses üritasime leida ligipääsuteed nulli. Selleks tegime väikese auringi ümber nulli, no mina nägin neid ligipääsuteid muidugi rohkem, aga no teised arvasid , et ma kujutan ette. No tegelikult on üks ja ainus koht kust ligineda ja nii ka tegime. Keegi oli siin enne käinud, kuid täitsa nulli polnud ta läinud. Me tegime siis veidi rohkem jalajälgi ja logisime. Kuna aardes oli liiga palju vidinaid, mis takistasid karbi sulgemist, siis kaks lelu sai kaasa haaratud, ehk jääb teele suuremaid karpe, kus nad väikseid peitureid rõõmustada saavad. Tänud!
Nägi tõesti välja üksildane ja mahajäetud. Isegi pimedas.
Kiire leid. Täname peitjat sellisesse kohta kutsumast. Vaevalt et me ise kunagi oleks Sirgalasse sattunud. EVEJ
Pärast esimest kadunud aaret (nagu nimi lubab) keerutasime sirgelt Sirgalasse edasi.
Huvitav, et need üksikud allesjäänud inimesed seal just siis liiguvad, mil üksikud geopeiturid ringi luusivad. Me nägime vist ikka mitut inimest autodega liiklemas. Ja meie lahkudes naases meile tuttavlik sinine Honda, kes logide järgi siiski geopeitur pole (või on?).
Aarde avastasime kiiresti. Kahjuks oli minigrip lahti ja aare peidikusse vale pidi tagasi pandud. Parandasime mõlemad vead, nüüd püsib vast kuiv. Palun teistelgi ikka korralikult ja ettenähtult tagasi peita. Aitäh peitjaile hea aarde ja järjekordsesse väheasustatud kummituslinna kutsumise eest!
õige peidik hakkas hetkega silma, aga esimese hooga ei tundnud seda ära. Lõpuks ikka vaatasin ja seal ta oligi. Aitäh peitjale.
Jälle oli tore tõdeda, et esimest korda asulas, kus pole ma kunagi varem olnud. Kurvaks jättis muidugi see pilt. Aare oli aga lahedas peidikus. Tänud peitjatele.
Keegi natuke eemal vist jõudis poole minuti jooksul kõik ropud sõnad venekeeles vähemalt 3 korda ette lugeda. Õnneks see meie logimist ei seganud.
Miks minna otse kui saab ringi ka, ühesõnaga peaaegu tiir peale ja siis leidsime tee.
Kindral puhkas rahus. Bussijaama kogunesid vist kõik kohalikud. Mingi buss oli tulemas. Aare olemas ja korras. Tänud peitjalele
Käisime Sirgalas ja raamatusse said nimed kirja. Tänud peitjale.
Siin oli väga palju hingelisi vaatamata sajule. Nii kui näpu käisest välja pistsin, siis tungiti kallale. Huvitav, kuidas nii hõredalt asustatud kohas nii palju sääski elus püsib?
Põnev paik aardele tõesti! Olen kunagi Sirgalas käinud, aga see oli üks ammune aeg, siis veel paintballilahinguid ei peetud ja majad olid elamise jaoks. Aitäh!
Vat kus generaalile oli tankitõke püstitatud. Väga mõnus varjuline paik logimiseks. Tänud!
Novot, tuleb ikka logides ettevaatlik olla. Kui talvel Viivikonna aaret otsimas käisime, sõitsime pärast leidu ekstra Sirgalasse, vaatasime natuke asulas ringi ja õhkasime, et siin aaret ei ole. Õhkamisest oli kasu, nüüd on igal pool aarded kenasti olemas. Täna oli Sirgala juba vana tuttav, aga ikkagi tegime paar auringi - no ei tahtnud sinna märga võssi sukelduda. A peidik on lahe ja asukoht ka. Pärast vaatasime veel natuke asulas ringi, teoretiseerisime eramu eelistest kortermaja eest ja tõdesime, et kui asjad nii edasi lähevad, hakkab kodanik Generalovil kangesti igav seal aarde juures. Tänud, meile sobis kenasti.
Sirgalasse jõudes oli nii imelik tunne, et hingelist ka ei liikunud. Natuke kõhe hakkas. Aga aarde leidsime kiiresti. Ainult sääsed üritasid rünnata igast küljest. Aitäh peitjale.
Selles asulas peetakse tihti mahajäetud majades linnalahingut - nii paintballi kui paukpadrunitega. Kohalikele meeldivad sõdurid, kuna peale harjutusi jäävad kestad neile. Aarde koht on nii hästi varjatud, et ei teadnudki sellise objekti olemasolust. Aitäh peitjatele!