Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartu linn Raskusaste: peidukoht 4.0, maastik 1.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Selle aarde leidmiseks on sul vaja ei rohkem ega vähem kui 69 dV
Väga vihmaste ilmadega võib aarde olla kättesaamatu
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (17), soovitan (17), 2016_aasta_aarde_kandidaat (5), lastekäruga_ligipääsetav (4), drive-in (4), lumega_leitav (3), erivarustus (3), välimõistatus (3), ujumiskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6JME8
Logiteadete statistika:
68 (76,4%)
21
14
6
6
1
0
Kokku: 116
Aarde peidukoht likvideeritud, aeg ka aare arhiivi saata
Jõudsin selle saagaga nüüd ka nii kaugele, et nimi logiraamatus kirjas. Pärast leidu läksin veel paar puud kõrvale, et leida arhiveeritud Möliseja aaret, kus karp on arvatavasti jätkuvalt puu sees aga mul seda kätta saada ei õnnestunud. Las see ülesanne jääda mõnele saemehele. Aitäh aarde eest!
Haa, käes!
Täna lammutasime oma imevidina varuosadeks, võtsime sellelt paar juppi kaasa ja läks katsetamiseks. Aegajalt sai autost käepäraseid vahendeid juurde toodud kuni saime peaaegu 69dV kätte. Siis veel peenhäälestus ja aardekapiuks tegi plõks ning hüppas lahti. Me vaatasime lahtist ust nagu ilmaime ja siis kukkusime mõlemad laginal naerma. Sai ikka kõvasti üle inseneeritud. Aitäh mitmepäevase väljakutse eest!
:) no ei vea meil siin sellega. Meie imevidinal on miski disainiviga, sest muidu näitab õigeid numbreid, aga kui teda peidukale näidata, siis hakkab kartma ja näitab kaks korda väiksemaid numbreid. Peab imevidinale julgust juurde pookima.
Aparaat ei võta pilti ette. Viimane leidja käis hommikul just kontrollimas ja kinnitas, et ta ka ei saa sinna pilti ette ega kasti lahti.
Kahjuks jah ei meeldinud meie vidin aardele aga järgmine kord, siis paneme meeldima :D Küll avaneb :)
Olin siin kunagi nullis käinud ja nentinud, et siin on mingit kavalat imevidinat vaja. Täna tegime plaani dendroparki puhastada, seega võlus Andrek sellise imevidinat välja. Tore kui on selliseid tuttavaid, kes suudavad põlve otsas selliseid asju mõne minutiga kokku keevitada. Aga nullis polnud sellest miskit tolku, sest aardelaekale see masin ei meeldinud.
Leitud koos Jaanaga. Kaasa võetud harilikpliiats ei toiminud. Hädast aitas välja sealt samast kraavist võetud vesi. Aitäh aarde eest!
Seda aaret olen piilunud juba üle aasta. Mingi hetk käisime "kuivalt" seda kappi ka kohapeal vaatamas, aga lukus ta oli ja lukku ta jäi, ei oodanudki muud. Ettevalmistused kapi avamiseks algasid möödunud aasta lõpus, kui vihjasin jõuluvanale, et noorgeopeituritele oleks tarvis laste elektroonikakomplekti. Etteruttavalt - minu noorgeopeituritele meeldivad kõik asjad, mille saab nupust käima panna, kus on mootor jne. Seega oli see komplekt siiski igatpidi asja ette, kuigi paraku ei saa salata, et mul oli lisamotiiv.
Kui aardele ilmus üle pika aja üks kollane naerunägu juurde, siis rääkisin Meelisele ja noorgeopeituritele, et nüüd on vaja ehitada üks vooluring, no selline 69dV. Natuke nad seda konstruktorit näppisid, aga sellega eriti täpseid mõõtmisi teha ei õnnestunud. Siis võttis Meelis oma varudest ühe vidina, pani sellele 2 traati ja pararei külge ja näitas mulle, et siit nupust saab juurde ja siit maha. Muidugi oli see vidin tal riiulis juba mitu aastat, aga minu 69dV jutu peale ta seda sealt miskipärast varem välja polnud nõus võtma. Natuke vaikselt pobisesin nina alla vandesõnu, aga no pole hullu, panin kogu masinavärgi valmis, et ükspäev läheme läbi.
Täna olin parajasti ühe sõbraga jalutamas, küll muul eesmärgil kui aarded, kui noorgeopeiturite uneaja lähenedes saabus mulle kõne, et noored keelduvad tuppa tulemast ning riideid seljast võtmast enne, kui on saanud elektri-aarde üles leida. Milline geoentusiasm, seda pole tükk aega nähtud! Ütlesin siis, et olgu nii, pakitagu vahendid ja noorgeopeiturid autosse, võetagu mind peale ja teeme ära. Kohapeal läksid siis juhtmed külge, paar klõpsu ja kapiuks avanes. Väga vinge. Aitäh!
Reedel jalutasime suurema kambaga mööda ja proovisime Karli kaasa võetud vahendit, aga ekraan jäi ka professionaalse varemleidnu käes tummaks. Täna käisime uuesti sealt läbi ja täpselt õige vahendi ning kevadhoolduse tulemusel plõksatas uks nii kiiresti lahti, et isegi väike pettumuse hetk oli, et kas nii lihtne oligi või. Igavesti vahva karbike, nimed kirjas ja tuju hea. Tänud! Aitäh ka abilisele :)
Ega see leidmine päris nii ei käinud, nagu peitja oleks eeldanud. Igatahes uks avanes ja logi saime kirja, tänud.
Kuna mul endal miskit abivahendit ei ole olnud, siis pole ma siia nulli ka varem uudistama sattunud. Nüüd aga arutasime teemat eelnevalt Kristjaniga ning tal oli miski tark aparaat kaasas. Läksime kohapeale, imetlesime asja tegumoodi, panime otsad külge.... ja.. tutkit brat, isegi pauku ei käinud, sädemeid ei löönud... kõige rohkem üllatas, et uks ka lahti ei tulnud. Peale mõningast pusserdamist saime siiski logiraamatule näpud taha, aitüma, igati vägev vidin ja superluks teostus!
Andsin teada, et mul 69dV avamiseks sobilik abivahend kaasas. Möödaminnes katsetasime aga ka varemleidja ei suutnud kasti meiega suhtlema panna.
Selle aarde jaoks olin v6tnud kohe taskutäie igasugu abivahendeid kaasa. Polnud ju aimugi mis järjekordse 69 jaoks vaja läheb. Sain seal siis jupp aega katsetada igasugu (enda arust) loogilisi lahendusi, aga masin vaikis. Kui olin juba alla andmas m6tlesin proovida veel paari viimast abivahendit mis tasku p6hja olid alles jäänud ja volaa naerataski 6nn. Tänud peitjale
Esimest korda taipasin Tartusse kaasa võtta abivahendi, mis laenati mulle juba enam kui aasta aega tagasi. Nullist leidsin konteineri küll üles aga mitte midagi ei juhtunud. Proovisin nii ja naa aga aare keeldus koostööst. Lugesin siis viimaseid logisid ja paistab, et miski vist ongi katki seal.
Meist kahest teadjam pool on endas kindel, et lähenes asjale õige lahenduse ja õigete abivahenditega (sh mina), aga asjandus ei võtnud piltigi ette. (Talvel kunagi proovisime ka, aga siis oli vaja asju ilmselt täiustada, kuivõrd siis vähemalt oli pilt ees.)
Varasemalt olen korra aarde juures käinud, isegi abivahendid olid kaasas, aga mitte täiuslikud, sest 69 ei saavutanud. Nüüd sain õige vidinaga aardekapi nagu naksti lahti. Vahva lahendus. Aitäh, aitäh. Aare korras.
Ei rohkem ega vähem kui 69 dV olid ühes, mille peale kambrikese uksele tuli oodatud pilt. Sellest jäi väheks, ei avanenud, klõps käib ja ikka ei avane, nõnda mitu head korda, kui lõpuks avanes. Miks nii kaua meelitada tuli, sest ukse sisemine nurk oli jäässe läinud. Tänud peitjale.
Mugud voorisid edasi-tagasi, arvasid vist, et uutmoodi puukummardajad välja ilmunud. Aega läks, aga asja sai.
Aitäh!
Üli vinge aare. Ise ma ei jagand asjast midagi, aga oli tuttavaid, kes said asjale kohe pihta. Suured tänud üli vinge aarde eest!
Käisin ja surkisin veidi. Meetod iseenesest peaks õige olema ja seda kinnitas ka varemleidnu, aga karp pilti ette ei andnud. Hea oleks, kui omanik pilgu peal viskaks.
Ei rohkem ega vähem kui 69 dV olid ühes, aga selle peale kambrikese uksele pilti ette ei tulnud.
Kodutöö tulemust ei andnud, mõtlesin, et vaatan kohapealse olukorra üle. Ega targemaks ikka ei saanud aga küll ma selle veel läbi närin.
Üksinda aardeid otsimas käimise üheks puuduseks on see, et keegi ei tee sinust mitte ühtegi naljakat pilti, kuidas sa aaret otsid. Kasvõi nagu täna siin, kuidas indiaanlane pulk hammaste vahel, kummaski otsas juhtmejupp ja käed tööd täis üritab mingist juurikast energiat kätte saada või sinna saada... Peris kaua läks siin, küll oli pulk liiga pikk, teine jälle liiga lühike. Lõpuks sai ikka seda pikemat piisavalt lühemaks nühitud ning käiski kännu küljes klõps ära. Suured tänud peitjale!
Tartu oh Tartu, miks on küll sellel linnal meile nii palju pakkuda ? Sõitsime parkla suunas ja vaatasime potensiaalse peiduka valmis. Nii tõld paika , varustus kaasa ja minek. Oi kurja... kust see rahvas nüüd lahti lasti... no küll vooris. Me siis olime looduseimetlejad ja nii kui õhk vabamaks muutus nii sebisime selle karbi lahti. Nimed kirja ja siis oli jama majas. Nimelt ei tahtnud see vidin enam sulguda. Proovisime erinevaid veenmistaktikaid, kuid ei miskit, tema ei sulgu. Viimases hädas haarasin telefoni ja tahtsin omanikku teavitada, et keerasime vussi miskit, aga no telefonis kostis mingi väga arusaamatus keeles vadin, seega tundus, et peremees leotab kuskil soojal maal vees oma varbaid. A tõmbas siis professorihärrale traati ja niikui too toru tõstis nii õnnestus mul imekombel asi kinni sebida. Kuidas, ei mina tea, aga ju oli hirm tolaks jääda see ,mis õige liigutuse aitas teha. Tänud leiutajale peitmast ja professorihärrale toru tõstmast, see aare oli meil täna Tartus viimane leitud asi, sest Tartu vaim rohkem meid ei soosinud, aga me tuleme tagasi, öösel ja salaja ;)!
Logiraamat on natuke märg, vajaks päikest ja tuult
Leidsime kiirelt ja eelseadistusega vigur avas ka laeka kiirelt. Täname!
Nuvot. Seekord oli pime ja võtsin väiksema padruni. Lisaks tundub, et neil 69-aaretel on mingi omavaheline sidekanal ka. Igatahes teadis see aare suurepäraselt, et päeval oli tema sugulast noaga ähvardatud, ja nii tegi elukas kohe plõnn, kui 69 sisse sai. Logiraamat oli hoolimata kinnisest gripist ja rohketest dunotiitidest ikkagi natuke nätskevõitu. Igatahes tänud juhatamast!
Vankriga mööda mudast kraavikallast tatsa oli paras väljakutse. Lähenesime aardele tagant poolt ja sealt ta lõpuks silma jäigi. Kahjuks aga puudus meil abivahend, millega aare avada. Aga asukoht on nüüd teada :)
Pole mul geopeituses suuremat rõõmu olnud, kui selle aarde kättesaamisel. Tänud nii peitjale kui Villemile, kes tegelikult suurema töö ära tegi ja mulle vaid nimede kirjutamise vaeva jättis.
Improvisatsiooni korras kruvikeeraja, kleeplindi ja rattavõtme abil sooritatud liitmistehe andis üllatavalt tulemuseks 72. Ilmselgelt sai padrun liiga suur. Väiksemat polnud ka aega otsima hakata, üks väga s*tt töö ootas tegemist. Järgmine kord jätkame.
Marisele ja Mariannile oli selle aarde lahtimurdmiseks kaasa antud üliäge abikas, te isegi ei kujuta ette, kui äge just, ketastimmijaga ja puha :D. No ja muidugi siis selle abil ei läinud karbi kättesaamiseni palju aega :). Aga minu isiklik panus aarde leidmisesse jäi küll kasinaks… Isegi nii, et aus oleks kasutada Caro kuldseid sõnu - läheb ära seeriasse “olin kah kaasas”… :D.
See laupäev sobis ideaalselt üheks Tartu tuuriks. Esimene plaan oli A Le Coqi muuseum, aga jõudsime liiga vara kohale. Aja parajaks tegemiseks sõitsime seda aaret vaatama. Kartsime, et esimese katsega ei õnnestu, aga kaasa võetud vidin töötas ja 9 min pärast oli leitud-avatud-logitud-suletud ja saime tagasi suunduda. Aare oli heaks sissejuhatuseks ka pärastlõunal külastatud põgenemistoale.
Aitäh!
Sellega läks nüüd jah nii, et see aare oli kohustuslik seekord. Ja mis mul saab selle vastu olla kui õnnestub mõni Taneli aare äkki lihtsamalt kätte saada. Margus oli eelmisel õhtul veidra väljanägemisega vidina meile kaasa leiutanud, niiet kohapeal polnud meil muud teha kui õige number üles leida ja oligi aare peaaegu käes. Eks ta jah niiskusega kohe avaneda ei tahtnud ja pärast sulguda, kuid ei mingeid suuri probleeme :) Tänud väga laheda aarde eest ja ega ma muidugi ikka aru ei saanud mida leidmiseks vaja oli ja mis asi meil siis kaasas oli :D
Seekordse Tartu tuuri kindel plaan oli vähemalt üks nendest kuulsatest 69-test alistada (teine on hetkel kättesaamatu, nii et valik oli lihtne). Selleks tarbeks sain kodust teele kaasa "Memme musi" ehk Marguse spetsiaalselt valmistatud vidina. Ja oligi aare täies hiilguses meie ees. Väga vonks värk. Imetlesime jälle kord aardemeistri kätetööd ning katsetasime abivahendit. Läks nii, et algul ei tahtnud salapeidik avaneda ja kui avanes, siis ei tahtnud sulguda. Lõpuks oli ikka - happy end :) Suur tänu peitjale!
Siia pole ju mõtet tühjade kätega tulla, seepärast käisin töö juures IT-mehe lauasahtleid puistamas. No sealt ikka leiab vahel igasugu imevigureid ja minu õnneks vedeles tal ka just täpselt selline asjandus jõude, mida mul vaja oli. Nii oli meil ainult kohale vuramise vaev ja abraka tabraka Seesam avaneski. Tänud.
Enne jänese jäänuste kokku korjamist tegime siin peatuse. Eelmine kord ei olnud ju mitte midagi kaasas. Täna otsustasime lihtsaid ja kõigile kättesaadavaid abivahendeid katsetada. Üks ei näidanud mitte midagi, teine näitas pisut palju. Ootasime siis natukene, kurnasime abivahendit ja endalegi üllatuseks said kaks füüsikavõhikut pliks-plaks mängus täisvõidu. Uks kargas valla, paiskas heina sisse. Suure rõõmuga logisime aarde ära ja vaatasime üksteisele arusaamatusest otsa :-) Küll ikka vedas, isegi ei uskunud. Homme võime neid samu asju ka teises, 69 cA-s proovida, kuigi ilmselt tuleks ikka midagi teisiti teha :-P
Aitäh vinge vidina eest, mis isegi füüsikavõhikutele kättesaadav on. Või neil lihtsalt vedas. Aitäh siis vedamise eest ka! :-)
Päeval käisin isa juures abivahendit kerjamas, kuid õiget ei suutnudki hankida. Isa ei saanud muidugi alguses üldse aru, mida mul vaja on. Alles siis kui joonase logi juures olevaid pilte näitasin ning aarde välimust kirjeldasin, hakkas isale miskit koitma, küsides mu käest: kas see aardemeister on mingi tehnik. Ütlesin, et põhimõtteliselt vist jah, kuna töötab ühes tehnikat täis olevas asutuses leiutajana. Isa hakkas seepeale naerma ning tähendas, et jah, leiutajalt midagi vähemat ei ootakski. Kuna aga abivahendit endiselt polnud ja ma ei viitsinud seda ka meisterdama hakata, jääb see aare hetkel settima.
Ütleme siis nii, et täna läks aarde lahendamine ikka eriti kiiresti. Kui on kaasas vajalik varustus, siis pole ka probleemi logimisega. 5+ aarele. Peremees jätka samas vaimus.
Kui õige abimees on kaasas, siis on ju lausa lust ja lillepidu. Vähemalt mulle kõrvalt vaatajana just nii tunduski. Tänan!
Aardekarbi peidukohas avanes meile põnev vaatepilt. Võtsime väljakutse vastu ja kaasasolevate vahenditega hakkasime katsetama. Kolmanda üritusega saime laeka lahti. Logisime ja karp tagasi oma pessa. Suured tänud peitjale! Sellised lahendused teevadki geopeituse nii põnevaks ja huvitavaks.
Tartu aaretest olid 69-d mu põhieesmärgid. Kuigi mõlemas on mu nimi kirjas, siis käed taskus selliste aarete kõrval seismine pole "leidu" väärt. Seekord tegin oma vidina valmis ning kuna sai liiga võimas, siis läks mõned minutit nõrgestamisega aega. Lõpuks siiski lahti ta sain.
Seni kuni pliksid rattaga minimaratoni sõitsid, otsustasin seda aaret kiigata. Võtsin kaasa ka ühe tohlatanud abivahendi, aga sellega jõudsin ainult 49 ni. Nüüd siis järgmine kord uuesti, aga äge lahendus tundus.
Ants ja Liisa olid autos ja pojad ning mina käisime logimas. Katse - eksitus meetod töötas seekord suurepäraselt ja autosse asju otsima minema me ei pidanudki. Antsu abiga oleks kindlasti kiiremini ja stiilsemalt saanud, aga me kolmekesi olime täitsa rõõmsad, et meie meetod töötas. Aitäh, tore oli!
Tutvustasin oma uut hobi külalistele Hispaaniast. Nimed raamatusse: Simon, Lukas, Bärbel, Sergio, Otto, Patrik, Ana Maria, Pablo Angel, Ana Cristina, Jorge Eduardo, Bruno, Gabriela
Simon - 22, Lukas - 12
Siin läks paremini, kui oleks osanud loota. Aitäh!
Miki oli kaasas, seega läksime väga julgelt aaret otsima. Miki abivahendi ja nutikusega saime karbi lahti. Aitäh, äge asi!
Abivahendeid ega ettevalmistusi polnud, seega tuleb uuesti tulla kunagi targemana.
Miki ja Priit aretasid seal midagi ja aarde kaas avanes imekombel:) korona patarei oli abiks, las nutikamad mõtlevad mis mõttes.
Mõtlesime ainult katsetada, aga saime ka logid kirja panna. Tänud peitjale!
Mis enam-vähem teha tuleb, oli juba teada. Kraapisime õnneks kõik vajaliku autost kokku ning üsna pea panime juba logi kirja. Väga-väga meeldis! Aitäh!
Logiraamat kuivatatud ja kasti juures ja veidi loodusjõudude vägivalla tagajärgi likvideeritud. Head otsimist.
Mulle usaldati nädalaks mugavama logimise abivahendid. Kaks päeva oli veel tagasiandmiseni aega, käisin igaks juhuks ära. Aga ega see üksi oma kahe käega nelja tegevuse tegemine nii lihtne ei olnudki, palusin poole pealt endise kolleegi appi uusi abivahendeid tooma. Seleks ajaks, kui Sander jõudis, oli mul juba siiski logitud.
Eelmisel päeval tegin luuret. Mõtlesin plaani välja. Käisin elus esimest korda ühes poes ja selgitasin, mida mul vaja on. Kuna ühe nüansi jätsin poes ütlemata, siis pidin pöörduma oma isa poole ja paluma temalt veidi abi kohandusteks. Plaan töötas ja aare tuli peidust välja. Logiraamat tõesti läbimärg.
Britt - 34, Tiia - 2, Avo - 1
Tartust lahkumise eel silkasime siitki läbi. Sportlased tegid trenni, meie mitte. Vaatasime asukoha üle, võtsime nähtu teadmiseks (või lahendamiseks) ning lahkusime ruttu. Aitäh vahva asja eest juba ette! Eks näis, kas kuidagi-millalgi avaneb ka. Ilmselt kiiremini kui Y+N ;-)
69 dV oli kotiga kaasas, natukese pusserdamise järel saime logida. Vahva koostood nõudev vidin oli. Aarde juures käisime veel enne suurt padu ja tormi, kuid sisemine karp oli märg ja aarderaamat läbi ligunenud. Õnneks oli pliiats piisavalt pehme ja hakkas peale. Aitäh!
Järgmine kord siis targemana tagasi ;) vahva asi tehtud.
Käisime siin ainult eelluuret tegemas sest kogu vajalikku varustust meil nagunii kaasas polnud. Eks järgmine kord siis proovime ka logi kirja saada. Ikkagi äge.
Sai veidi ringi tehtud... Ehk nüüd peab ilmataadi kapriisidele paremini vastu.
Viimased vihmad on aardelaeka täiesti märjaks muutnud - kõik mis selles oli on märg. Ka logiraamat on täiesti märg.... :(
Füüsikas ma eriti tugev pole aga näppudel arvutamises võin meistriklasse anda :)
Parkisin auto kadunud Möliseja juurde ja silkasin vaatama, kas olen logidest õigesti aru saanud millega tegu. Oligi peaaegu nii. Lugesin oma sõrmedel 69dV-d kokku ja plõks...
Väga lahe lahendus!
Tänud peitjale ja pikka iga aardele!
Tegelikult läksime lihtsalt vaatama, mismoodi järgmiseks korraks abivahendit konstrueerida. Aga saime ka autos olevatest vahenditest täitsa funktsioneeriva variandi ja nii oligi just huvitav. Väga vahva aare! Kuna eelneval õhtul ja ööl oli kõvasti sadanud, leidsime aarde märjana, kuid logi kirjutamise ajaks on virk omanik juba jõudnud hooldamaski käia. Tänud!
See on minu esimene geopeituse aare, mis sai avatud ja logitud. Mingil ajal Anna uuris, et kas ma suudan selle avamiseks abivahendi teha. Laiskus tegi oma töö ning alles mõned päevad hiljem otsisin kolu seest sobivad asjad välja ja panin jubina mugavamaks tarvitamiseks kokku. Järgmisel hommikul olimegi kohal, kus Karmen oli juba aarde üle vaadanud ja ootas abiväge. Uks avanes ja Anna pani nimed kirja. Lisaks võib öelda, et sain nakatatud selle geopeituse pisikuga.
See latt siin Geomängus on ikka nii kõrgele aetud, et ma mahun varsti püsti läbi! Abivahendeid oli mulgi kaasas, kuid kohapeal selgus, et peitja Tootsi taskutest tuleb lisa sobrada. Ülivinge, kujutan ette, mismoodi siin teooriaid aretamas on käidud, georada oli võimas, tänud, väga meeldis!
Anna kirjutas mulle eile hilisõhtul et "psst, Heiki tegi abivahendi valmis, me lähme homme võtma, kas tuled ka?" Seda polnud vaja mitu korda küsida :) Aitäh järjekordse ägeda aarde eest!
Mõnus on esmaspäeva hommikut alustada aardeleiuga. Logiraamatuni pääsemiseks palusin Heiki abi, kes vajaliku kaadervärgi valmis meisterdas. Karmen sobitas oma hommikuse jooksuringi õigel ajal õigest kohast mööduma ja nii me kolmekesi oma nimed logiraamatusse kirja panime. Aitäh!
Väga füüsikakauge inimesena suutsin panna abivahendi ja autovõtmed ühte taskusse ninh tekitasin endale püksis lühise. Õnneks püsivat põletust ei saanud, aga jokker6 sai kõvasti naerda.
Abivahendid kaasas läksime vormistama. Kohapeal selgus, et abivahendeid polegi vaja - aare lahti. Korpus vett saanud ja paisunud ega sulgu... Sai väikese pettumusega küll logitud, aga vahva teostus (y).
Aarde asukoht sai küll leitud ,kuid kirstu kaan jäi suletuks .Peab tagasi tulema veel ja koos personaalse toolkitiga.
Võtsime kodust mõned abivahendid kaasa. Mis puudu jäi, saime Tasku sahtlist. Kodune teooria leidis kinnitust. Vahva värk! Aitäh!
Käisime korra kohal ning tuvastasime, millega tegu. Kunagi hiljem tulime enda arust sobilike abivahenditega tagasi. Kuid need, mis neist kõige olulisemad olid, et töötanudki. Mõtlesime siis, mida selle asemel kasutada saaks ning mingi hetk pakkus keegi välja rumalana tunduva idee. Pisut sellega surkides nägime muutust ning kui nägime numbrit 68, siis karjatasime ja järgmisel hetkel oli peidik lahti. Väga tore põnevust pakkuv aare. Aitäh!
Olgem ausad, absurdseimad ideed töötavad alati! Aitàh selle sàrina eest!
Kohe mitu nädalat sai selle aarde jaoks asju kogutud. Kohale jõudes olid kõigi kotid korralikult varustatud. Lõpuks sai ikkagi aare avatud kõige ebaprofessionaalsemal viisil. Tänan!
Raske lahingus, kerge õppustel või oli see vastupidi. Igatahes idee oli õige. Vaatasin kodus ringi, mis atribuutikat leidub, sellest lähtuvalt sai otsustatud, kas ronida üles- või allamäge. Muidugi allamäge, nii on ju lihtsam! Aga et mäest alla minna, tuleb kõigepealt piisavalt kõrge küngas otsida ja kui künkad on kõik madalad, siis saab neid ju üksteise otsa laduda. Kas või 8 tükki! Lõppu veel väike peenhäälestus ja kodutöö kokkuvoldituna taskusse ja välja. Kohapeal ainult logimise vaev, pidi ainult üle õla vaatama, et kettaga piki kukalt ei saaks. Hullud on võsagi maha pildunud.
Tänan! Et oleks rohkem selliseid aardeid!
Vägev aare, teostus korralik.
Kuna väliülesanne oli enne välitöid sisuliselt selge ja vastav atribuutika ettevalmistatud oli kohapeal ainult logimise vaev.
Õnneks leidus väheke vaiksem aeg, kus keegi mööduja ka suurt ei seganud.
Tehtud! Vahelduseks siis midagi lihtsamat. Kuna hiljuti sai ette võtta uus hobi,siis oli abivahendi jaoks vajalikke asju sahtlipõhjas rohkem kui küllaga. Väga lahe.
Nii palju on ikka sellest teadusharidusest kasu olnud, et kõikvõimalikud ühe-kahe-kolmetähelised lühendid ei pane tihtilugu silmagi pilgutama. Järgnevalt toon stiilinäide esimesest ettejuhtuvast teadusartiklist, mis ma selle logi kirjutamise kõrvalt oma arvutis lahti võtsin:
Semiquantitative expression analysis of the TNFRSF revealed the expression of both LtbR and CD40 in 2- DG FTOC.
Kui aarete kirjeldused sellele tasemele küündima hakkavad, siis vaatame edasi :D Samuti kes iganes sellest midagigi aru saab võib ennast premeerida ühe internetipunkti ja väikese medaliga.
Igatahes oli esialgne idee igati õige, küll aga ei olnud eriti head ettekujutust, kuidas see idee aardeks muundatud on. Esimesed logid andsid siiski julgust, et inimesed olla saanud hakkama oma autodes oleva kolaga ja olgem ausad, on vist üpris vähe asju, mida Matu geo-passat ei sisaldaks.
Kohapeal vaatasime olukorrale kriitilise pilguga otsa ja hakkasime nikerdama. Eks ta paras s*tast saia tegemine oli, aga seni kuni töö tehtud saab... Esimene katse läks küll natuke vett vedama, aga teisel korral oli meie fain-tjuuning juba natuke parem ning aardelaegas andis lõpuks oma sisu meile kätte.
Äge! Sellistest sõgedatest lahendustest ei saa kunagi isu täis :)
Aitäh!
Kiirkrabamisest võisin vaid unistada, aga selge on see, et käesolev tükk tuli esimesel võimalusel üle vaadata. Saatsime päeva õhtusse ja tulime hämaruse varjus piiluma.
Esimene vaatlus kinnitas, et üldidee oli õige. Ettevalmistus? Nullilähedane. Aga no vaatame, mis meil geomobiilis leidub. Leidus jubin, leidus kaks, kuhi läks aina kõrgemaks. Kes annetas piibukaba, kes viimse vaimuvalguse, igaüks püüdis anda parimat. Lõputust varasalvest ilmus täppisanalüsaator, mis väikese masseerimise peale ohtralt tarkust pritsima hakkas. Nüüd undasid kõigi pead täiskäigul: võtame natuke siit, natuke sealt, ärme seda kohe kindlasti võtame. Viimase lihvi andmiseks kutsusime appi sõber Mägi-Aivari ja esimene katse läks lukku: hästi puhume, õigesti puhume, aga liiga palju puhume. Vaja täppishäälestada.
Et vaatemäng käib iga õige aardeotsingu juurde, lükkasime kaugtuled peale ja asusime viimseid volte sirgeks lihvima. Jube vahva oli, aga nagu ikka: keere maha ja siis pool pööret tagasi. Ehk siis üle pingutasime. Aga no asi see džinn siis pudelisse tagasi toppida. Ikka saab!
Sigalahe asi valmis nikerdatud, kestku ta kaua! Au ja kiitus!
Koolifüüsikast ikka üht-teist meeles ka. Natuke nikerdamist kodus ja objektil ning lõpuks ta avaneski.
Tänud! Paluks veel selliseid!
Tore, kui aare jällegi nii kodu lähedale tuuakse ja tegelikult sain tal kohe avaldamise hetkel sabast kinni, aga aeg oli kiirreageerimiseks kõike muud kui soodne. Mõnes mõttes oligi hea, sest nii kaua, kui kaaslane rattarallit sõitis ja mina kodus palavikus noorgeopeiturit valvasin, sain välja nuputada, mis erivarustust oleks vaja kaasa võtta. Päev oli juba tublisti üle poole lõuna, kui lõpuks tegudele saime minna. Käisime kõigepealt kiire tiiru kontrollimas, kas mu teooria peab paika ja suundusime siis abivahendit otsima. Esimeses poes polnud, teises ka mitte. Seal aga jõudsin järsku järeldusele, et palavus on ajud vist päris pudruks teinud ja tegelikult saab hulga lihtsamalt ehk kogu vajalik varustus oli mul juba kotis olemas. Paari lisadetaili oli siiski veel vaja, nii et pidi kodust läbi käima. Lõpuks jõudsime tagasi aardeni ja seal selgus, et kirjade järgi peaks ideaalselt sobima, aga tegelikkuses osutus asi palju võimsamaks. Katsetamise ajal kõndis mööda mu mugunaaber, kes oli täpselt selle näoga, et kas ta nüüd julgeb mind tunda või mitte. Kuna ajalimiit sai otsa ja muguelu pressis taas peale, jäid seekordsed katsetused katki. Vahepeal tuli teade FTF-i kohta, nii et suurt kiiret enam polnud. Uuesti saime üritada alles õhtuhämaruses, aga ilmselgelt oligi siis mugavam nikerdada. Kodus valmistatud leiutis ei tahtnud esimese hooga üldse toimima hakata, nii et sai aarde kõrvale pargitud autosse töökoda tekitatud ja uuesti leiutama hakatud. Aega läks rohkem kui esmaleidjatel, aga põnev oli ja lõpuks avanes peidik ootamatult suure hooga. Nimed saime kirja teisena kell 22:49. Võib-olla oleks ka lihtsamalt saanud, aga täitsa tore nikerdamine oli ja meile meeldis. Aitäh peitjale ja loodame, et kestab kaua.
Erinevalt FTFi tegijatest ei olnud meie auto enne Haanja mägede vallutamist nii hästi varistatud ning seega panime lahenduse kōrva taha ja pōrutasime Haajasse.