Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare sai nime minu tütre järgi, kes oli peitmise hetkel kaasas ja muudkui hädaldas, et lähme ära. Aga see selleks. Aarde leidmisel on kasu ronimisoskusest. Aga kui ronimises väga tugev ei ole, siis võib kasutada ka abivahendit, mida on kerge ümbrusest leida. Kui oled aarde kätte saanud, siis ei pea aaret oma "pesast" eemaldama. Piisab ka korgi lahti keeramisest. Kirjutusvahend tuleb endal kaasa võtta.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
lumega_leitav (2), ettevaatus_vajalik (1), drive-in (1), ronimine (1), puugid (1), pliiats_kaasa (1), muguoht (1), lastekäruga_ligipääsetav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6HGDE
Logiteadete statistika:
136 (95,8%)
6
4
3
3
1
0
Kokku: 153
GC-lehel 11.08.22 Leptoceratops: Hello! I'm archiving your cache ....
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Puu on jah ümber kukkunud. Lasen külarahval seal natuke küttepuid teha ja siis vaatan mis edasi saab.
Puu, kuhu vist peidetud oli, on tormiga kahjuks maha kukkunud.
Aare paistis juba parklast ja lumes olid jäljed ees. Aitäh!
ei midagi erilist, ainult üks kohalik tegi meile naabrivalvet ja sõitis kontrollima. Tänud
Loodus on teinud oma töö ja ronima ei pidanud üldse. :)
Hädapätaka teema ja roll on mulle üsnagi tuttav. Eks see tahtis siingi pisut võimust võtta. Tänan.
Muidu võiks vist punktiga ka logida aga geoparkla on siin tõesti ideaalne.
Uurisin siit, ja sealt, tiba ronisin, ja uurisin veel- ja nii see logi kirja sai. Kummardus ;)
Käisin laste ja koeraga jälle pisut jalutamas. Käidud, pisut ronitud, logitud
Kribin-krabin ronitud, logitud, taas ronitud ja aare omas paigas tagasi. Aitäh aarde eest!
Täiesti uskumatu! Aare oli paljaks röövitud! Aarde ümber olnud puust pesa on jalutama läinud. Ei osanudki kohe midagi muud välja mõelda, kui jätsin topsiku niimoodi "alasti" sinna. Lisasin vaid uue logiraamatu.
Natuke vahtisime ringi, aga siis läksime asja kallale. Tänan.
Nagu geopeiturile kombeks lähenesime me läbi võsa raudtee poolt. Aarde peidukoha tuvastasime ruttu, väike ronimisharjutus ja oligi see tilluke aare käes. Logi kirja ja võisimegi lahkuda. Tagasi läksime muidugi viisakalt mööda teed.
Konteiner vedeles maas. Ronisin, paigaldasin üles, et alt näha poleks. Kas see ka algne koht on, soovitan aarde omanikul igaks juhuks üle kontrollida :)
Võsa oli väga raske läbida. Kahjuks ei leidnud :(
Millegipärast arvasin, et tegemist on kinnise koperatiiviga kuhu autoga ligi ei pääse. Seetõttu kunagi saigi raudtee äärest lähenema hakatud, kuid see plaan jäi katki. Ilmselt hea ongi. Autoga sai nii 10 meetri peale kui mitte lähemale, võtsin ka abivahendi pagassist kaasa aga seda seekord vaja polnud, aare oli käeulatuses kättesaadav. Aitäh!
Midagi oli aardega mäda või no ronima küll ei pidanud. Sirutasin käe ja logisime. Valmistusime hullemaks, aga pääsesime kiiresti. Tänud!
Miks otsida uusi sõpru kui mõned vanemadki on pisut unarusse jäänud? Mõtlesin, et tutvustan kohalikule pisut geopeitust ja valisin välja mõned lihtsamad aarded. Alustasime Hädapätakast. Ootasin, millal Elari jalad maast lahti sai ja tõmbasin topsiku oksaga alla. Vähemalt tõestasime, et hädapätakad me pole :) Aitäh!
Eks olen ise ka tihtipeale hädapätakas, selline vana ja järjest suuremaks hädavareseks arenev. Tänud
Eks me oleme kõik ka natuke suuremad, kui antud päevakangelane, kelle järgi aare nime sai, kuid meil "hädapätakust" ei esinenud ning aare paljastas ennast ruttu. Kättesaamine logimine samuti kiirelt ja juba me edasi seiklesimegi.
Sünonüümisõnastik ütleb, et hädapätakas ehk hädavares ehk pupujuku ehk nannipunn ehk jännipunn ehk nägur ehk soss-sepp ehk sosspüks ehk suss ehk õnnetusehunnik ehk õnnetusepundar ehk toslem ehk tossakas ehk toss ehk tossike ehk tossuke ehk tossipussike ehk nosu ehk nosupeeter ehk pupu ehk könn ehk viletsusehunnik ehk äbarik ehk äpard ehk töss ehk kapukas, soss ehk söss ehk lammas ehk mämm ehk nämm ehk käkk ehk memm ehk nann ehk tosu murd ehk kalts ehk narts ehk lupakas ehk lupard ehk tallukas ehk pastel ehk pastlanahk ehk lõõts ehk tuust ehk tuhkapuss ehk totu ehk posser ehk sitavares ehk sitaratas ehk sitavikat ehk sitavanka ehk sitapea ehk tatipütt ehk haistaperse ehk sita-aadu ehk hädaperse ehk pasaperse ehk pigilind on inimene, kellel ei vea. Kuid teine rahvatarkus ütleb, et heal lapsel, mitu nime. Ergo see on hea laps aardele aare. Loogiline :) Tänud peitjatele.
Tegin väikese päevase seikluse Maardu aarete vahel. Olin ise väike hädapätakas siin oma ronimisoskusega. Tänud peitjale.
Saatsime lapse orbiidile ja käes ta oligi. Tänud peitjale
Ei kohanud siin häda ega pätakat. Saatsime lapse ronima ja käes ta oligi. Suured tänud aarde eest.
Mina sellega Hädapätakat ei mänginud. Aitähh!
Enamasti kui Liis ütleb, et siin samas peaks aare olema, tuleb läbi võsa otsida rada ja varjuda okste eest. Egas seekord siis teisiti saanud, kohale jõudes paistis isegi asfalt, mida mööda oleks vast kõvasti kergem olnud.
Selle aarde võiks eeskujuks tuua. Esiteks, parkimine kenasti olemas, ei pea kellegi murulapile jälgi jätma. Teiseks, fun nii ronimistüüpidele kui ka neile, kes jalad maas abivahendiga toimetada armastavad. Eelmised vist ronisid, sest esialgu tuli alla vaid tema pesa, susisin natuke veel, siis ilmus ka potsik välja. Tagasi panin potsiku hoidikusse ja nii sai ta kenasti üles omale kohale :)
Kuri elanik põrnitses meid altkulmu kui parkisime auto tema majast 100m kaugusele. Õnneks väsis paari minutiga ära ning saime logitud.
Need on siis jälle need "lapsepõlvemängud" . Kasutasime autos olnud vana sõpra ja abivahendit - eks ka tema peab jalutama pääsema aegajalt. Eemal vahtis mugu puu otsa ja algul kahtlustasime teda jälitustegevuses , aga temal olid oma mured - naabri koer oli kassi puu otsa ajanud.... Ronitud, leitud ja logitud.
See oli küll nüüd hea otsimine. Jooksen nina telefonis aarde suunas, jõuan otsaga raudteeni välja, kuid äkki hakkab punkt tagasi minema. Oot ma ju seisan ma ei jookse tagasi. Egas mul muud üle jäänud, kui ots ringi keerata ja tagasi minna. Puuotsast alla tulles, otsustas üks jalg okste vahele kinni jääda. Mine siis alla, kui pool sinust jääb üles. Õnneks sain jala ikka peale väikest pusimist lahti ja sain ühes tükis alla. Tänud.
Autos vedelev kaubaalus oli paras abivahend. Logisin kohapeal puu otsas.
Täname aedlinnakut tutvustamast! Kuna siin ühtegi tuttavat ei ela, siis ilma aardeta poleks siia vist küll kunagi sattunud.
Käitusin ise ka nagu hädapätakas, kui aarde juurde jõudsin. Tänase päeva 9. aare, millest ükski polnud kerge skoorimine. Egas midagi - kärutasin ratta puu najale, paar akrobaatilist võimlemisharjutust ja logitud ta oligi. Aitäh!
Ronimine jäi seekord noorematele.
Tänud!
Selle aarde kirjelduse esimese lause pidin kindlasti noorgeopeituritele ette lugema. Jalutasime sinna Agulist ja vaatlesime aedlinna elu. Kaaslast sai kiusata toredate tänavanimedega, millest tema ühtegi ei tarbi. Et noorgeopeiturid alati ronimist nõuavad, siis siia saigi pikem üles upitatud. Pärast aitasime ta ikka alla tagasi ka. Otseteed tagasi ei leidnud, nii et läksime sama teed ja tutvusime veel aedlinna pühapäevase vaikeluga. Aitäh!
Kuna alt vaadates jäi ainult üks natuke kahtlane asi silma, siis võtsin suuna selle peale. Õnneks osutuski see aardeks ja sain nime kirja. Tänud peitjale.
Alguses sai aardele raudteelt lähenetud, aga seal oli oja ees. Siis aga sai ilusti "cycle in" tehtud. Väike ronimine ei tee ju paha. Aitäh peitjale :)
See on aarde omaniku ülesanne aardeid kontrollida ja hooldada, seega käisime olukorraga tutvumas. Konteiner oli jah täiesti vales kohas. Konteinerisse läks uus logileht, konteiner on nüüd varustatud informatiivse kleebisega ja konteiner läks tagasi kõrgustesse, oma algsesse peidukasse.
Vajab algsesse peidukohta tagasipanemist, toetatud teine maast u 150cm kõrgusel olevale oksale. Uut (ja konteineri kuju paremini järgivat tiba kitsamat) logiraamatut vajab ka, ruumi max 2 nimele.
Aare EI OLE kõrgel. Ma saabudes eemalt nagu veidi hindasin, et miskine imelik asi pea maani ulatuva oksa küljes. Muidugi EI VAADANUD, mis see on. /loll pea ON kerele nuhtlus/ Ja siis ma ronisin puu otsa, kõrgemale ja ühele harule ja teises harule jne. Nägin ühel oksal kummalist sisselõiget, aga näh! tühi teine. Arvasin, et ehk aare "pesast" välja vupsanud, vaatan siis puu all ringi. Vaatasin ja tuustisin, ei midagi. Ja siis jäi pilk uuest sellele miskisele imelikule asjale. Noh, aadr vutlar või nii. Igatahes: logiraamat on parajlt ära käkerdatud nutsakas, täis ka peale kõige muu. Ja kuna mina ei tea, kus põnevas kohas seal kõrgel ta tegelik "pesa" peaks olema, jätsin ta sinnasamasse puuoksa külge. Palun lahkesti omanikul või kõrgustest leidnul ta õigesse kohta aidata.
Leidsime kiiresti kuid kättesaamine oli hoopis teine asi. Alguses saime abivahendiga aarde puu otsast alla, logisime, aarde tagasipaigutamine oli juba raskem. Sõbranna saatsin ronima ja varsti oli aare omal kohal tagasi. Lahe ümbris ;)
Käega katsudes tunduvad need torud veelgi suuremad kui eemalt vaadates. Kiire leid ja aare korras
Lükkamist, nügimist ja saigi kätte väikse karje peale. Tänud peitjale.
Kummalised kohad need tänased kohad, mida külastasime ja millest mööda sõitsime. Justkui poleks me Eestimaal. Aitäh meile neid näitamast.
Tulime jalgsi piki raudtee äärt, sai vähemalt pisut jalutada.. ilmselt on tore kant, mida ei oska ise hinnata.. Aare tore, lastele ikka meeldib, kui saab turnida. Täname.
Mis uhked lossid on suvilate asemele kerkinud. Ai-ai,maandudes saime sinika. Väga lahe peidukas. Logitud.
Kätte sai ilusti, tagasipanekul sai kõvasti nalja. Õnneks saime aarde kätte ka ilma ronimiseta, kuigi alguses natuke üritasime. Aitäh :)
Aarde kättesaamine läks abivahendi toel üsna lihtsalt, aga tagasipanekul olime tükk aega täiesti hädapätakad. Visadus viis lõpuks siiski sihile. Aitäh peitjale.
Õnneks olid küüned just selle aarde raames jäänud lõikamata. Ei teagi kas see just nüüd edu tõi, aga kätte ma ta sain. Ning polnud ka esimene aare mis sai kõrgustes ning akrobaatilisi harjutusi tehes logitud. Aitähh!
Peale agulit väike jalutuskäik, mõtlesin, et saan ka ronida, aga abivahend aitas kiiremini:)
Esmalt aitäh omanikule kiire reageerimise eest! Meie nii kiiresti ei reageerinud, aga tagasi me jõudsime. Nüüd käis kõik sisseharjutatud korra järgi: "Hold my beer and watch this!" Arvo istus oksal kui linnuke ja mina panin all nimed kirja. Siis kõik tagasi, salakaval oks ei tunginud ka kuhugi. Aitäh!
Me olime ka pädahätakad. Arvo ronis, aga ei leidnud midagi. Alt ei paistnud ka midagi. Süüdistame pimedust, vihma, nelja aastaaega ja rahvusvahelist imperialismi.
Seisime väga kaua raudtee ääres ja kõndisime edasi-tagasi. Siis sõitsime ratastega tagasi siis tulime uuesti läbi küla ja leidsime aarde vaid loetud minutitega. Pesa oli väga lahedalt tehtud. Aga polnud pliiatsit ja jäigi logimata.
Minu lihasmass on võrreldav keskmise maksavorstiga ning seetõttu tegi ronimise osa Meelis. Mina hoidsin taskulampi.
Tegin siis kriinal-krabinal. Aarde konteiner oli ülivinge! Tänud peitjale!
Üks tõeline hädapätakas Hädapätaka aarde juures. Igaks juhuks olgu mainitud, et ma ei hakanud lõpuks nutma :P
https://youtu.be/bm2i-0vctmE
Kust alustada, kust lõpetada, kas rääkida kõik ausalt ära või ilustada mõnda fakti. Alustagem siis ehk sellest, et mina, ülihoolikas geopeitur, kes pigem jätab aarde leidmata, kui songib maad või vigastab keskkonda mõnel muul moel, suutis puu ära lõhkuda. Tegelikkuses algas kõik sellest, et Liina kukkus Kurna ojja ja ma sain selle filmile. Sellest sai alguse karmavõlg, mis nüüdseks on tasutud. Tavaliselt ronimisaarded tähendavad seda, et Liina on päkapikupüramiidi alumine osa ja mina, kõrgusepelglik päkapikk, saan turnida, kõõluda, väriseda nagu haavaleht ja alla potsatada nagu küps õun. Seekord Liina millegipärast tundis, et kõigepealt peab pilte klõpsutama ja filmiklipikese tegema, kui mina paaniliselt üritan ühelt ja teiselt poolt ääretult edutult aardeni ronida. Kõik see oleks võinud olemata olla, kui me oleks autost geokoti kaasa krabanud ja sellega käepikenduse kaasa võtnud. Aga, nagu ma mainisin, kõik see oli osaline suuremast Mai karmavõla pildist. Niisiis. Ühel hetkel taipasin, et Liina on kasutu, sest ta ei kavatsegi filmimist lõpetada ning nii ma siis võtsin viimse jõu kokku ja vinnasin ennast puu otsa. Või noh, pigem ma tolknesin seal nagu laiskloom, aeg-ajalt paar lõuetõstet tehes, et siis taaskord tolknemist jätkata. Aare oli peaaegu käeulatuses, aga mitte päris. Ning siis läks asi käest ära. Või õigem oleks öelda, et jalast ära ja puust lahti. Esimese sammuna tundsin ma, kuidas botas on puuharude vahel kinni. No ikka nii kinni, et jalg libiseb välja. Teine samm oli, et botas oli puu küljes ja minu mõlemad jalad rippusid õhus. Kolmas samm, kraks, raks, krõps. Minu jalad puudutasid maad (ühes botas, teises vaid sokk) ja käes hoidsin massiivset oksa, mis veel sekund tagasi oli olnud osa puust. Sellest kõigest on ka video, aga kas ma saan üle oma häbelikkusest ja häbist, et seda jagada, selle üle pean veel pead murdma. Igal juhul, vabandan looduse ees ja täname peitjat aarde eest! Ahjaa, lõpuks, kui Liina oli kõhutäie naernud, oli ta nõus püramiidi alumine osa olema ja saime aarde kerge pingutusega kätte.
Ei teadnudki, et see suvilarajoon niivõrd kaugele seal läheb. Tänud tutvustamast!
Lassie luges kõik sarvilised enne leidu üles. Ja siis kiitis rattateed. Hää tee tõesti. Tänud. Aare on täie tervise juures.
Sai aarderada värskendamas käidud. Muidu kasvab see rada veel kinni.
No selliste puhul langeb karbi kätte toomise rõõm alati minule ja alati teen ma selle vea, et ronin, ulatan karbi ja heas usus ei hakka maa peale tulema, vaid jään ootama kiiret logimist.. ja siis ma seal ripun, senikaua kuni teised all naeravad ja vaikselt nimesid paberile maalivad.. nii ka seekord. Aitäh.
Auto jäi meil Põhjaranna tee poolt raudteeni viiva tee otsa. Varsti peale parkimist oli kohal ka turvaauto. Jack oleks ilmselt aardeni välja tahtnud hüpelda aga eks ta tundus kaugel üks vesine värk ja otsustasime end sääste, seekord.
Seda pilti ma olen enne ka korduvalt näinud, et üks on puu otsas ja kaks tükki targutavad all. No siis kahest üks teeb pilti ja see teine logib ja puu otsas olev püüab kuidagi üleval püsida. Õnneks keegi meist hädapätakaks ei muutnud. No mina natuke kurtsin, et kõht on tühi, aga muidu oli üpris hilises kellaajast ja pikast päevast hoolimata täitsa positiivne meeleolu.
Täname.
Väga hullusti ei sadanud, kummikud jalga ja tegime kaarti kodu lähedalt veidi puhtamaks. See oli täitsa toreda aarde moodi.
3/10. Enne kui auto pargitud sai viipas Inga maltsavälja tagant paistva puu poole ja teatas, et nüüd pean ronima hakkama. Ronimise vastu pole mul midagi aga järjekordne heinamaa ei tekitanud just vaimustust (oleksin pidanud ikka pikad püksid panema). Inga jäi jälle autosse sääsevarju ja me Oliveriga läksime mööda rada puuni. Kõige keerulisem osa oli logimine, sest niikui paigale jäin olid kohe miljon sääske kallal. Oliver teatas selle peale, et ta läheb nüüd autosse ja pani ajama. Sääsed närisid vist tedagi sest sel ajal kui ma jälle puu otsa ronisin kuulsin sellist hädakisa nagu oleks näljane hundikari ta kätte saanud - hiljem selgus, et siiski vaid sääsed :P
Orienteerusime erinevaid gepsu poolt pakutud väikeseid teid vältides ja tummisemaid valides aardeni. Auto parklasse ja A silmad hakkasid otsima geomaanteed. No see ju lausa karjus silma, nii punusin seda mööda puuni... mõni aeg hiljem saabus A ja nentis fakti, et seni kui tema maanteed otsis olin mina juba kadunud ;). No vaatasime siis seda tegelast, mida mööda ronida ja no muidugi pidin mina olema see kes ronib. A pani oma jalalaba mulle piduriks kanna taha, aga no tõukejõud ei toiminud siin sugugi...ma ainult tallusin vaese A varbad ära... no mis teha, siis näitas A klassi omaette ja suure vabandamise saatel logisin kiirelt. Õnneks oli tuul täna abimees, puhus kõik pinisejad eemale. Tänud!
Eks see võss ja roht on tüütu küll. Nii käisin ja tegin asja üksi ära. Pikkusest oli ka muidugi abi, Renno oleks siin üksi kindlasti hätta jäänud. Täname.
Andreas teatas autost seda maltsahunnikut nähes õudusega, et tema ei tule. Aga kui me leidsime suuremat sorti jäneseraja, soostus ta siiski kaasa tulema. Muidugi olin mina see, kes kirus ja aardel järel käis, Aigar logis ja Andreas vehkis kätega kujuteldavaid sääski eemale. Maskeering on lahe. :) Tänud juhatamast.
Koos Kaljukitse aarde leidmisega sai leitud mõned Maardu-Muuga aarded. Leidsime siiagi tee, küll veidi kõver ja käänuline oli teine, aga need teeääres nähtud vanad suvilaköksid põhjustasid elamusi. Nii et läks asja ette. Aare leitud, viks ja viisakas. Täname peitjat!
Lapsesuu ei valeta ;-) Selle aarde positiivne osa oli looduslik maskeering. Teeme siis nüüd nagu hädapätakas soovitas.
Vahest tasub laste sõna ka kuulata :) Ei tea miks see tupik nüüd nii eriline on, et seda peaks aardega tähistama.
Siku/Margoti peidetud aarete eriturnee, leid 10/12. Tänastest leidudest esimene, millel natuke teistsugune peitmisviis ja peab ütlema, et hästi hoiab lisatuuning seal topsi paigal küll. Panime nimed kirja ja sõitsime edasi Sood leidma :).
Oleks ma üksi läinud otsima oleks üks hädapätakas juures olnud. Kahekesi manööverdasime kenasti aardeni. Vahva tekitus oli konteineri ümber. Aitäh!
Minusugusele hädapätakale oli see kättmööda aare aga mõnele Putini-sugusele oleks kindlasti konti-murdev katsumus.
GPS keeldus Tondimetsa juurest siia autoga navigeerimisõpetusi jagamast. See oleks tähendanud ilmselt ka päris suure ringi tegemist, millest ma erilisel määral huvitatud ei oleks olnud. Kimasin aga teisele poole raudteed, parkisin oma raudruuna sinna ja astusin raudtee-kõrval kõndides aardeni. Mõned kehalised harjutused ning sain logi kirja. Ah ja, esimest korda sellel aastal sain ka kõrvetada, kuna tänane geovarustus olid plätud ja lühikesed püksid. Tänud peitjale!
Enne ametlikule üritusele minekut sai ka see aare leitud. Aitäh.
Korra varem juba siin nii möödaminnes käidud ilma kirjutusvahendita, nii et seekord oli ainult ronimise vaev ja logi kirja.
Sellele aardele oli jube keeruline ligi pääseda. Lõpuks jäigi õige lähenemine arusaamatuks. Leid oli kiire. Aitäh!
Mõnus georajake viis kohale.Kerge pilk siia-sinna ja oligi topsik tuvastatud.Aitäh!
Kõik käis tol korral nii kähku, et täna, pea 4 aastat hiljem logides pole mul mitte midagi meeles kui vaid üks korralik kiirreageerimine Maardu kandis.
Tänud.
Selle aarde juures ei tundnudki end nii hädapätakana. Tänud kanti näitamast!
See oli juba täitsa mõnusa maskeeringuga asi. Veidi turnimist ja tops käes. Logida tundus siiski lihtsam rohujuuretasandil. Tagasipanekuga polnud ka muret. Aitäh peitjale.
Järjekordne punkt mida kiirtempos täna läbima ergutati. Meie oleksime küll end viisakalt poole km kaugusel parkinud ja külavahel kõndides kohalikele koertele haukumissümfoonia inspiratsiooniks olnud. Nüüd jäi see kõik ära, sest Tanelil oli parkla valmisvaadatud ja sealt me ka kiirlogisime korraldasime.
Vahepeal oli aeg, kus Viimsi-Muuga-Maardu piirkonda tekkis uusi tavalisi aardeid nii sageli, et mõttes hakkasin juba unistama NKT taolisest tihedusastmest ning valmistusin vaikselt jalgsimatkaks. Kui hoog pidurdus, siis ei pidanud vastu ja käisin ikkagi niisama autoga ja noppisin ära, mis ripakil. Hädapätakas oli üks mõnusamaid, aitäh! Selliseid saaks näiteks Viimsisse päris palju veel teha, umbes praegu oleks eriti sobiv aeg, ärge hoidke tagasi ;o)
See leid tuli kiirelt, märkasin juba eemalt. Kuna tulin Maardust, siis ei hakanud suurt tiiru tegema ning parkisin auto aardest põhja poole ning tegin jalutuskäigu. Polegi selles suvilapiirkonnas varem käinud, täitsa ilus koht. Aarde maskeering oli ka huvitav.
Lihtsalt "leitud" sobib seda kanti ja logimist neutraalselt iseloomustama. Ise tegin. Täname.
Selle aarde juures teatas Mia parklas jonnakalt, et tema ei saa aarde juurde tulla, kuna muidu astub tigudele otsa. Igati nime väärt aare :)
Vihma käes tuli silgata ja aare tuli ruttu peidust välja. Aitäh!
Pärast muru niitmist ning enne järgmiste toimetamiste juurde asumist veeresime veel siit läbi. Peaaegu drive-in ning logi sai kärmelt kirja. Aitäh peitmast!
Sain minagi testida enda auto kabariidi tunnetust. Mahtus napilt kuid ilusti laiutavast autost ja kummidest mööda. Lasnamäe kortermajade vahel sõites olen seda kitsastes kohtades liikumist küllalt saanud õppida. Aaret ma maapinnalt ei tuvastanud ja ka ühtegi loogilist abivahendit ei tuvastanud lähedusest. Seega ei jäänud muud üle kui teha väikene ronimisharjutus. Edukalt sooritatud, aitäh!
Seal oli tänase päevaga logisid juba päris palju. Keegi parkis nii, et väga suure autoga vist aarde manu hästi ei pääse. Meie pisikesega polnud lugu - saime kenasti lähimasse parklasse. Siim sai aarde kenasti abivahenditeta kätte. Aitäh!
Hulk aega mõtlesin, kas minna täna või kunagi hiljem, aga selliste aaretega on vist targem kiirustada. Kuulasin siis koosoleku lõpuni, kraamisin asjad kokku ja siirdusin objektile. Natuke enne objekti hakkas ette jääma võrr, kiivriga tibi lenksus. Aga ei olnudki niisamatibi, oli hoopis pilditibi, või õigupoolest see, mis tast järgi on jäänud. Paraku oli tal sihik paigast ja pätaka asemel lendas ta hoopis hakatuseks agulisse. Ja nii ta tabaski mind just siis, kui ma püstiaetud abivahendiga võssis ukerdasin. Edasi oli muidugi lihtne, panime nimed kirja, ajasime törtsu juttu ja edasi, nagu ikka. Aarde eest tänud ja pikka iga talle sinna - ju ta peitja koduaia taga on.
Ma sain siin hädapätakat mängida ja vaadata, kuidas "pärdik Reigo" hüppega puuotsa ronib ja karbi ilusti alla toob. :)
Leitud, logitud. Tänud peitjale!
Punkt kaardil värvitud! Teisel kohal polnud tähtsust. Eks see aaregi kergelt nime vääriline on. Kui eelmised olid kohas, kus me kellegi tähelepanu ei tõmba, siis praegune eramajade tupik... Ronimine on mulle endiselt jõukohane, aga palli võiks küll maastikule juurde keerata.
Minu esimene FTF :) Logi sain kirja kell 15:50. Uue aarde leidmisega oli nii kiire, et majauksed jäid pärani, tuled põlema, geopõnn autosse ja põhjagaasiga koordinaatidele. Ja oh seda rõõmu, kui selgus, et olimegi esimesed, laps tegi kohapeal tõelise rõõmutantsu :D Enne ei jõudnud kirjeldustki lugeda, nii suur soov oli esimeseks jõuda.