Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Koer ehk kodukoer on hundi alamliik (Canis lupus familiaris) või koera perekonna liik (Canis familiaris), mis on inimeste poolt kodustatud.
Koer on üks vanemaid koduloomi. Ta kujunes 8000 (mõnedel andmetel 10 000) aastat eKr tõenäoliselt halli hundi ja mõne teise koeraperekonna liigi kodustamise, ristamise, sihipärase valiku, suunava kasvatuse ja taltsutamise tulemusena. Paleoliitikumi inimest ajendas koera kodustama toidu- (liha-, vere-, luu-) vajadus, arvatavasti hoopis hiljem hakati koeri kasutama jahikoertena ning kande- ja veoloomadena, karjakasvatuse arenedes karjahoidjana. Koera kui liigi bioloogiline plastilisus on võimaldanud aegade jooksul aretada üle 500 kehaehituselt ja värvuselt erineva tõu.
Et kassisõpradele on olemas Kassi aare, otsustasin koerasõpradele Koera aarde peita. Aare sai peidetud koeraga jalutamise käigus. Tegemist on lihtsa multiga, kus esimesest punktist saad lõpu jaoks sekundid. Koordinaat on niisiis kujul
59 21 SS.SS
24 36 SS.SS
Toredat otsimist!
Vihje: pole
Lingid: https://et.wikipedia.org/wiki/Koer
Aarde sildid:
lahe_teostus (6), soovitan (4), võsa (1), rästikud (1), puugid (1), ettevaatus_vajalik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6FCHK
Logiteadete statistika:
82 (93,2%)
6
4
0
0
0
0
Kokku: 92
Aarde lõpp sai metsast ära toodud. Äkki läheb taaskasutusse :)
Merilin on varasemalt aarde leidnud, seega teadsime enam-vähem mida otsima peab. Kahjuks ei olnud aga nullis mitte midagi peale prügi. :(
Esimesest punktist me kaugemale ei jõudnud - ei tundunud, et seal midagi oleks. Ehk võiks omanik pilgu peale visata?
Esimene kord oli pime ja ei leidnud. See kord täiesti valgeajaga ei suutnud sealt mitte midagi leida
Koerad toidetud uue logiga. Igati vinge kuut on ehitatud!
Suutsin minutid ikkagi valesti sisestada ja tegin 1,8 km ringi ära enne kui lõpuks õigesse kohta jõudsin :D Aga aare oli vahva, aitäh!
Koera mul pole, seega võtsin sõbra kaasa. Sai isegi tossud jalga tõmmatud, et äkki läheb andmiseks. Senikaua kuni sõber telefoniga rääkis, oli mul multi juba lahendatud. Väga vahvad vahe- ja lõpp punktid. Mõnus muie jäi igal juhul mõneks ajaks näole.
Lõppkoordinaatide leidmisega läks natuke aega, aga lõpus läks üsna kiirelt. Ainult sääsed sõid pidevalt. Aitäh peitjale :)
Nunnu ja temaatiline aare, lihtne ja loogiline ning isegi märjas hämaras võsas möllamine ei morjendanud positiivset emotsiooni. Väike tiir õhtul tõukerattaga ning see aare jäi kenasti ette. Suur aitäh!
Eelmisel nädalal sai korra rattaga mõõda sõidetud ja null üle vaadatud. Täna sai õhtuse jooksuringiga ka lõpp ära vormistatud. EV, jätsime teemalise helkuri. Väga vahva aare. Tänud peitjale.
Teine katse, vist isegi saime aru, mis eelmine kord valesti läks. Aitäh!
Olin juba varem esimese punkti ära võtnud, aga tuli nata valesse kohta. Kuna olin pildi teinud vahepunktist, siis sai üle kontrollitud ja ka seekord õigesse kohta jõutud. Teostus vahva. Tänud peitjale!
Koertega otsijad vist vahepunktist edasi ei saa :D Väga koeralik aare algusest lõpuni, tekitas elevust ja põnevust ka koera aastal sündinud Jostenile. Aitäh ;)
Ise koerainimene ei ole, pigem pelgan. Eriti kardan neid kohtumisi koertega, kus peremees/-naine laseb koeral vabalt avalikus kohas joosta ja hõikab esimese lausena "Ära karda, ta ei hammusta!" Pffff :D
Lapsepõlvekodus oli kunagi lõuna-vene lambakoer Elsa. Suur, valge karvaga kuri valvur, kes oli meie kassi käpa all :D
Kutsut mul kaasa polnud võtta nii et pidin üksi hakkama saama. Tänan!
Nii selle aardega tõesti läks, et juba ammu sai pähe võetud idee seda karpi mitte otsida enne kui ka koeraga saab minna :) No ja kui kutsa lõpuks vabariigi sünnipäeval meile jõudis, oli teada kohe ka esimene aare mida talle tutvustada :D Paar päeva elasime niisama sisse aga kolmandal oli ikka vaja juba karbi juurde vedada :) Ja täitsa vapralt sai hakkama :) Tore aare, tänud! Järgmisena geojänese? :P :D
Kuna meie perre lisandus paar päeva tagasi üks väike must kutsikas, kellest suure tõenäosusega saab edaspidi ka meie georetkede pidev kaaslane, tundus ainuõige teha esimene ühine käik siia koera aarde juurde :). Ja kuigi ma alguses arvasin, et palju see tita seal metsas esimest korda ikka oskab ja teeb, siis metsa jõudes polnud tiimi noorliikmel küll küsimustki, mis siin teha - juurika-alustesse tuleb piiluda ja kõik paraja suurusega augud läbi sobrada… :D. Aitäh Liisile aarde eest, meil kõigil oli täna siin väga tore :).
Seda aaret sai kolmel korral otsitud. Esimene kord pimedas ei õnnestunud midagi leida, teine kord tabasime esimese punkti kuid liitmine-lahutamine tuli kodus teha. Ehk siis kolmanda korraga aare nopitud. Vahva aare, tänud peitjale.
Küll see oli vahva aare! Sai ringi joosta, jälgi ajada ja kõrge kaarega üle langenud puude hüpata. Tänauh!
Jällegi üks tore aare. Ratas oli siin muidugi maastiku raskusastme tõstmiseks, aga logitud saime. Mingi numbri panin alguses valesti telefoni, niiet otse logima minemise asemel tegime vahepeal veel väikese tiiru :D
Väike jalutus ja veidi ekslemist, kuna geps ei tahtnud puude all väga koostööd teha. Siiski kiire leid. Tänud.
Kuna kass jäi püüdmata, proovisime koeraga õnne. Jõudsime teel lähimasse punkti, aga keeldusin uskumast pooleldi hanguva telefoni näitu - kuidas saab numbrid võssa peita? Ajasin päris masina käima ja selgus, et kõik ikkagi õige. Nullis klõpsas muidugi ära, päris muhe :)
Tee teise punkti polnud kahekesi ühe lambi valgel muidugi teab kui lihtne, aga saime ikka hakkama. Nüüd jäi aarde maskeering juba kaugelt silma, aga kes see sinna ikka satub. Arvo küll kommenteeris midagi stiilis "kes peaks küll junnide korjamist nii väga vihkama, et oma koeraga sellisesse võssa jalutama tuleb?" :D Püüdsin siis mõista anda, et geopeiturid on sellised imelikud loomad, kes mõtlevad veidi teistes kategooriates.
Kokkuvõttes lihtne ja mõnus multikas, aitäh!
Ükskord vihmaga mööda sõites viskasin autoaknast kiire pilgu nulli suunas ja jõudsin järeldusele, et liiga koerailm on selle jaoks. Mingi teine päev kui tingimused mugavamaid, siis sai konkreetselt plaani võetud. Päris julgelt peidetud asi, aga kitsamas plaanis pole vist ka liiga palju külastatav kant.
Lisan kaks pilti, mis illustreerivad ilmekalt koera rolli erinevates kultuurides. Kui meie maal valvab truu kutsu poe kõrval rattaparklas noorperemehe sõiduvahendit, siis Hong Kongi kaupluses on tähistatud koeraparkla, mida valvab 24 h turvakaamera, et keegi ostude tegemise ajal lemmikut pihta ei paneks :D
Lõpp-punkti suundudes tegime pakkumisi, milline võiks aare välja näha. Mihkel pani seekord naelapea pihta, mina aga suhtelt mööda. Tänud peitjale!
Arvasime, et koeraga jalutatakse ikka kõnnitee peal, aga kus sa sellega. Lõpp oli tore. Tänud peitjale!
Eks pimedus tegi ka oma töö, aga lõpuks siiski leidsime, tänud.
Koera meil kellelgi ei ole, kuid saime õnneks ka ilma hakkama. Vahva aare! Tänud!
Koera mul ei ole, aga see ei takista mind koerte radadel liikuda. Aare on kena, tänan.
Eelnevalt oli esimses punktis käidud, aga jäi pooleli, sest GPS näitas majade vahele. Nüüd sain koordinaadid paika ja aare käes oligi.
Kes see hull küll sellises kohas koeraga jalutamas käib? Koordinaate otsisin algul valest kohast kuna jätsin täpse asukoha GPS-i ekraanilt vaatamata. Kui see viga parndatud, siis edasi oli lihtne leida koordinaadid ja sealt edasi ka aare ise.
Auto sai ilusti parkida kohe-kohe valmivale teelõigule. Mõlemas punktis vahvad temaatilised konteinsrid. Geowhippetitele oleks see aare meeldinud, kahjuks neid polnud kaasas. Tänud, punktid ja sildid ka.
Auto sai ilusti parkida kohe-kohe valmivale teelõigule. Mõlemas punktis vahvad temaatilised konteinsrid. Geowhippetitele oleks see aare meeldinud, kahjuks neid polnud kaasas. Tänud, punktid ja sildid ka.
Kahjuks ei saanud ikkagi otse lõppu minna kuna vahepeal olen algpunktist võetud andmed ära kaotanud. Lõpu poole rühkides mõtlesin, et miks ma siin olen? Miks ma pean seda koera just praegu otsima mitte näiteks 3-4 kuu pärast kui see võiks olla meeldivam? Ei tea, igatahes kätte ma ta sain ja nüüd on sellega rahu majas.
Jätkasime oma kaua kraamimata aarete tuuri. Pean tunnistama pattu - ma pole esimeses punktis käinudki, seega ei tea, mis võsa seal veel ees ootas. Aga ühtegi aaret, mida ma ise leidnud pole, pole ma loginud ega kavatsegi. Seega lõppu oli isu ikka minna. Õnneks teadis Marje kohalikuna kavalaid metsaradu, mida mööda neid penisid siin jalutatakse. Kasutasime neid meiegi. Leidsime kena koeratarekese. Kinnituste järgi arvanuks, et see ei peaks mitte maapinnatasemel olema, aga mine tea.
Aitäh Liisile temaatilise aarde eest! Aare kombes, EVEJ.
Parkisin auto eemale tee otsa ja jalutasin läbi kraavi. Küll on hea, et vesi on kadunud. Nii alguspunkt kui ka lõpp-punkt kenasti teostatud. Tore aare - aitäh!
Mõningane ragistamine ja sääskede toitmine viis toreda lõpuni.
Ei mina aru saa, mis jama nende koertaga sellel aastal on. Olen juba kaks korda koertelt hammustada saanud. Ühe korra lõi hambad säärde naabri peni. On teine selline suurema roti sarnane, aga ühel hetke oli mul jala küljes kinni. Teise korra sain pureda matkal, kui läksin vett küsima. Omanik põhjendas, et koer va nõnna noor. Õnneks läks täna aardega valvuriga kenasti. Ei löönud hambaid mulle säärde. Aga aare ise jälle 5+. Väga hästi tehtud. Tänud.
Eelmine kord pimedas ei hakanud siia poole marssima, täna oli seda palju mõnusam teha, hoolimata sellest, et vaikselt hakkas juba võsa ka tärkama. Mulle meeldisid nii temaatiline vahepunkt kui lõpppunkt. Aitäh! EVEJ
Seda ma olin kuulnud küll, et kasse aegajalt metsa viiakse, aga et koeri ka ja lausa koos kondi ja kuudiga, see oli midagi uut. õnneks leidmine väga suuri raskusi ei valmistanud. Aardest tuli kaasa rändur. Aitäh peitjale.
Muidu igati viisakalt vormistatud asi. Ainult, et ... miks need penid just seal võsas peavad ragistama? Leitud.
Koerad on lahedad. See asjandus oli ka lahe. Esimene punkt ja kindlasti teine samuti. Vaeva nähtud hea tulemuse nimel. Aitähh
Meil tuli see leid kuidagi hoopis teisiti, kui olime arvanud. Saime suure üllatuse osaliseks. Täname peitjat!
Piilusin kodus aardekirjeldust, mis lubas, et on kerge multi. Otsustasin siis proovida. Ei pidanud pettuma. Siin hakkas nunnumeeter tööle. Nii armas. Ninnu nännu. Käisin vahetuskauba pärast mitu korda edasi tagasi, kuna ratas jäi aarde nulli ja palava ilma tõttu taskud puudusid ja palju asju kätte ei mahtunud. Teisel korral aarde nulli tagasi minnes sattusin segadusse, geps seisis paigal ja mitte ei tahtnud õiget kohta üles leida. Tekkis imepisike paanika, et ei tea, kas ratas on ikka alles. Oli küll! Huh. Aitäh! V: võtmehoidja J: 2*võtmehoidja (eelmise aarde eest ka)
Mul koera polnud, tuli üksi läbi ajada. Pimeduses oli esimest punkti keeruline märgata, teisega läks õnneks kiirelt. Ja saingi kodu poole startida. Aitäh!
Koera meil pole, kassigi mitte. Aga kui ilma kassita saime kassi aarde leitud, siis ehk ilma koerata saame koera aardegi kätte.
Võtsime noorgeopeituriga rattad ja 32 minuti pärast olime kohal. Alguses kihutasime natuke mööda kah, sest ma mõtlesin, et võtan gepsu välja alles kõige lõpus. Otsisin nimelt tee äärest metsa minevat rada. Arvasin, et küllap viib aarde juurde selline normaalne pisike metsatee. Kui aga sellist teed ei tulnud ja mets hakkas juba otsa ka saama, siis jäimegi seisma ja ma võtsin gepsu välja. Olimegi möödas veits. Läksime siis gepsu noole järgi tagasi. Polegi mingit rada?!? Ok, andsin gepsu noorgeopeiturile ja ta lubas esimese punkti üles otsida. Mina jäin ratastega mässama, et need ka “sisse” saaks. Mingi aeg ma siis mässasin nendega, kuni lõpuks olin minagi tihedas metsas. Noorgeopeitur vaatas aga juba numbreid. Tõime need numbrid siis silmadele lähemale ja panime kirja. Ja lõpp on …. seal! Hakksime siis nüüd ratastega edasi pressima… paari meetri pärast tõdesime, et parem on kui mina jälle ratastega mässan ja noorgeopeitur aaret otsib. Läkski patside lehvides gepsu näidatud suunas. Mina aga tassisin rattaid ükshaaval lähemale. Mingil hetkel aga jõudis kohale, et see on täitsa asjatu tegevus, kes neid siit metsast ikka minema viib. Jätsingi rattad sinna paika ja …. aga kuidas ma nüüd noorgeopeituri metsast üles leian? Õnneks ei olnud tal laigulised seljas ja mõne hetke pärast tabasingi ta kuudi juurest. Siis selgus aga, et vahetuskaup on jäänud ratta korvis olevasse seljakotti. Pole probleemi, ma toon ära, noorgeopeitur lubas niikaua nimed kirja panna. Aga oot, kuhu ma need rattad nüüd jätsingi?
Õnneks mõningase rapsimise peale leidsin üles. Nüüd olin targem, panin ratastel esituled vilkuma! :)
Läksin tagasi ja nägin siis ise ka seda toredat kätetööd, päris hea teostus! Noorgeopeitur vahetas kaupa, mina tegin niikaua pilte. Ja siis kõik vastupidises järjekorras….. 28 minuti pärast olime kodus tagasi, alla mäge oli vist :)
Me täname, päris lahe oli kogu see värk!
Tegin pattu ja võtsin ühe peitjatest kaasa lootusega kergemalt läbi saada. Aga kus sa sellega, Taiga vedas mind suvaliselt ringi ning mina muudkui pidin teda õigele kursile tagasi kiskuma. Loodus on seal omajagu metsik, nii et pidin koera rihma igalt poolt vahelt läbi tõmbama. Mobiil ei olnud seal võsas väga täpne ning lõppu pidin natukene otsima. Tagasi kergliiklusteel olla oli kergendus, ei pidanud igast väiksest praost läbi pugema. Aitäh aarde eest!
See oli nüüd küll lugu, et meie koeral see aare nii kaua leidmata. Väga armas lahendus, esimene punkt oli lausa nunnu ja kus karbis oli palju koera-teemalist nänni. Suur tänu, jäljekoer ka tänab ja liputab hoolega saba Liisi koerale.
Tahtsin sellel päeval anda aaretele veidi lisaväärtust. Otsustasin ühendada Madise ja Liisi aarded. Viia siis südamekuu vaimustuses koera jalutama. Sain kokku mõnusa 17 km matka või oli see lihtsalt jalutuskäik, mis vahet selles, logisin end siis mõlemasse logiraamatusse. Nautisin ilusat ilma ja geopeitust. Kuna olin sellel päeval üksi, siis kahjuks polnud seda kellegiga jagada.
Vaesed koerad, kes sellises kohas oma jalutuskäike tegema peavad, on ju märksa koerasõbralikumaid kohti ka. A uppus kohati täitsa ära selles märjas võssis , no emake maa imes teda ikka täiega endasse. Hea ,et me koera siia jalutama ei toonud, ilmselt kaevaksime teda siiani sealt välja. Lõpuasi oli vahva, aga tibake väike ;). Auhhh!
Esimene emotsioon oli, et ah siin võsas siis Liis koeraga jalutamas käibki! Aga õnneks polnud see võsa siiski nii hull. Sai isegi jalgratas käekõrval liikuda. Hea lihtne multi tõesti. Aardekasti meisterdamisega on vaeva nähtud. Tänud!
Pisike Una lõi parajasti oma iluga "laua puhtaks" välisriigis, teised kaks jäid Kristeli kodu valvama ja Mocca kui juba kogemustega aardekoer tuli siis Liisi multikat hindama.
Auto jätsime hoopis siserajooni, eeldusel, et lõpp asub siinpool. Mööda S-kujulist jalgrada saime algusele lähemale. Lõpp tuli ikka võsas minna, kuid see polnud üldse hull. Võtsime andmed ja suundusime koera kodu otsima. Vales mõõdus oli see isegi Mocca jaoks, kuid muidu vinks-vonks ehitis. Tagasiteel kohtasime ka ühte rebase näoga koera oma perenaisega. Arvame, et Mocca jäi jalutuskäiguga rahule, seega tänud! :)
Kui aarde nimi on "Koera", siis vähemalt üks neljajalgne tuleb kaasa tirida.
Mocca oli alguses kahtleval seisukohal ja käis mul ainult sabas. Kui avastas, et midagi hullu seal võsas pole, siis tormas ringi ja hakkas juba oma radu käima.
Reigo leidis nullis kohe õige asja, mul kulus ikka natuke aega. Moccat ei huvitanud esimene punkt üldse. :P
Logidest järeldasin, et lõpus ootab meid suur kuut, kuhu saan Mocca sisse toppida ja pilte teha. Läks natuke teisiti. :P Siin tundis ta vähemalt karbi vastu huvi. :D
Tore hommikune jalutuskäik. Jätsin aardesse koeraga võtmehoidja. Tänud peitjale!
Kõnniteel olid küll mõned koerajalutajad, aga meie tegemiste vastu nad huvi ei tundnud. Tänud.
Iga päev kui plaanisin rattaga seda aaret võtma minna, siis sadas. Lõpuks saigi autoga käidud, sest kui juba Laagri oli vaja sõita, siis mis see natuke edasi teeb ja nii käisimegi aarde juures. Joelile väga meeldis, aitäh!
Nagu raamatust selgus, siis täna olid enne mind päris mitmed koera jälgi taga ajanud ning teinud seda edukalt. Koer ise oli siis ilmselt aarde peitmise ajal üsna jooksutuhinas olnud - andis ikka ragistada sinna lõpu poole. Loodame, et pitsu sai hiljem mõne uuema mänguasja ka, selle vana asemele :)
Kui juba Kassi aaret käisin mitu korda otsimas, siis pean Koera aaret ju ka käima! Esimese punkti läbisime edukalt, tore algus! Taavi sai omajagu nalja teha ja ütles, et selliseid lahendusi oleks tore rohkem kohata. :)
Kindla peale võin väita, et minu koduloomadele edetabeli esikohal troonib koer. Kuid see ei tähenda, et mulle kõik koerad meeldiksid. Kõik koerad kes on agressiivsed ilma põhjuseta pole minu maitsele. Eluloo jooksul olen kokku puutunud väga mitut tüüpi neljajalgsetega. Näiteks sõbraliku kodukoeraga, kurja valvurkoeraga kui ka hulkuva puremisvajadusega koeraga. Viimane on ka põhjuseks miks kõige vähemmeeldivam tõug on minu jaoks hundikoer. Lemmikuks aga kõige lihtsam krants.
Kui aarde lähistel auto peatasime paistis mulle juba kaugelt üks kahtlustäratav olukord. Rattur oli omadega võssa sõitnud. Lähemale jõudes sai kinnitust, et tegemist on geopeituriga. Üheskoos läbisime multiaarde ja jõudsime logini. Aitäh peitjale!
Kuna täna tuli ennast nagunii välja ajada, siis läksime tegime selle kodulähedase aarde ka ära. Kõik läks kiirelt ja valutult. Täname!
Mina olen täielik "kassinimene", seega pidin siia aarde juurde otsima inimest, kes omab muud neljajalgset. Õnneks on olemas Lembit ja tema karvakera Preili!.
Aardel on ülilahe peidik, mulle sellised meeldivad, kus on vaeva nähtud. Tänud, see kutsu kohapeal oli nii nunnult meisterdatud, tegi tuju heaks!
See aare sai vastavalt nimele koos koeraga ära võetud... kergliiklusteel liikus ta nööriotsas, kuid metsas oleks ta meid nööriga puude-põõsaste külge kinni sidunud, mistõttu silkas seal nii sama ringi. Esimene punkt läks seejärel ladusalt, kui korra aardekirjeldusele peale vaatasin. Lõpus ilus majake aardele tehtud, kuid mul tunne, et peale esimesi vihmasid viskab maja seinad ja katuse lainetama... aga no mis sellest, vooderdis on ju logiraamatul vast veekindel. Tänud, sinna poleks ilma aardeta ilmselt kunagi sattunud. Koer ka rõõmus ja tervitab!
Ootasime võib-olla isegi pikemat jalutustkäiku, aga ka see sobis hästi. Aega ei kulunud kuskil. Marssisime kohale ja panime nimed kirja. Ilusa lõpuga aare oli küll. Tänud peitjatele. V:ratastel eluka, J:jõulumehe.
Selle esmamitteleiu võlgnen ilmselt kiirustamisele, sest nullis käisime ära, sekundid panin kirja ja tuld! Sõitsime autoga järgmisesse punkti, vahtisime natsa ringi aga otsima ei läinud kuna koht oli lihtsalt nii ebaloogiline. Pärast sain Skypes noomida oma puuduliku mõtlemisvõime pärast. Eks ta ole, järgmine kord saan otse lõppu minna.
Üle tüki aja taas üks "metsik" aare, kus ka GPS käima vaja panna.
Täitsa lõbus aare, päris palju vaevu on lõpu kallal nähtud.
Võiksin kopida Veiko logi... Esimeses punktis oli kõik olemas, proovisime teist punkti sisestada kahel erineval moel, aga aaret polnud kummaski. Ei saa aru, vähene geokogemus maksab kätte.
Hea, et ma seal nüüd ära käisin - ei kujuta ette, mis seal suvel on. Või noh, natuke kujutan, seetõttu oligi hea täna vähe pikem poetiir teha.
Nii väikest kuuti ma polegi kunagi näinud. :) Tänud aarde eest.
Nii kaua kui mäletan on meil peres alati koer olnud. Vanaema pidi shoki saama kui ema talle Pekingese kinkis. Sellega oli juba alguses päris palju tegemist, kuna vaevalt mõnekuusena varastati ta aiast ära. Kuressaares läksid lahti kõige suuremad koeraotsingud, mis eales olnud, ehkki keegi leidmisesse ei uskunud. Aga täiesti hämmastaval kombel leidsime kutsika üles (tutvused miilitsas tulid kasuks). Selgus, et üksi napsimees tahtis endale väikest joogiraha teenida, aga ega ta muidugi ei kujutanud ette, mis varandust ta rihma otsas hoidis. Igatahes oli ta mõne kopika eest koera ühele perekonnale maha müünud. Praegu mõtlen, millised inimesed ikka toona olid - ei mingit vaidlemist, koer anti kenasti tagasi. Tõsi küll, eks nad said väikese preemia ka.
Parimad mälestused on ikka pere Saksa lambakoerast, kes oli korralikult välja õpetatud ja mitmete medalitega autasustatud. Tema teadis väga hästi, kes on perekonnas nõrgim ja nii oli meil omavahel päris tugev side.
Onul on lausa kaks koera olnud, puhastverd krantsid, keda ma pärast meie koera surma aeg-ajalt laenamas käisin, kui kange jalutamisisu peale tuli. No ja nüüd on järele jäänud kolme pere peale vaid üks koer ja üks kass.
Väike jalutuskäik ja siis natuke võsas mis õnneks veel pole raskelt läbitav. Esimeses punktis tegime ikka ennem tiiru kui nägime mida vaja. Lõpus läks ludinal.
Kerge jalutuskäik oli kuni võsani, siis tuli raske läbimurre. Koertele see oleks vast meeldinud, aga hea, et ühtegi kaasas polnud, kes teab, oleks need esimese punkti ise vallutanud. Tänud, hea multi, sest puu otsa ei pidanud ronima.
Õhtuse jalutuskäigu raames tahtsime ka uue kodukandi aarde üles otsida.Päris lõbusa lahendusega.
Hetkel on minu koduloomaks kass,ilmselt Ingridi logi sisaldab loo koerapidamisest.
TTF läks kirja 18.22.Aitäh peitmast!
STF kell 16:14. Aaret märkasin kohe avaldudes, vaatan kus asub, ja siis muutus tuju tusaseks. Kodust vaid umbes kilomeetri kaugusel. Oleks see tunnikese varem avaldunud, oleksin jõudnud enne kooli ära käia. Lõpu koordinaadid leidsin kiirelt ja seal sain igati positiivse emotsiooni teostuse osas. Aitäh!
Kärumees edukalt kotis, hakkasin c:geod loomaarsti peale suunama, kui järgmine asi hakkas silma - mis see siis veel on, omaarust ma ju tean, mis mul tegemata. Aga mis seal's ikka, sobis teine trajektoorile kenasti, lähme aga ja kaeme perra. Parkimisega tasub seal ettevaatlik olla, teemasinaid tundus liikuvat ja asjaolud muutuvad kiiresti. Alguses olin ise kuidagi roostes, aga siis hakkasin peitjat ja tema pitsut (kellega mul on olnud au korra kohtuda) meelde tuletama ja edasi läks ludinal. Ma küll ei usu mitte, et selle algusevidina peni paigale pani, pigem ikka mõni peni eest põgenev tegelane, aga nii siis nii, pole tegelt paha üldse ja on veelkordne tunnistus sellest, et geopeituses on ka oma moed :) Lõpp tuli kah lihtsalt, isegi ilma kutsuta. Nii et täiesti ootamatult FTF kell 9.41. Tänud, hea kerge jalutuskäik soojenduseks!