Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde on peitnud geopeiturid Nata&Serg, kes kajastavad enda tegemisi geocaching.su lehel.
Ivan Ivanovitš Šiškin oli tuntud vene maalikunstnik ja graafik. Sündis 25.01.1832, Venemaal.
1872 aastast saatis Šiškini elu mure ja lein. Kõigepealt suri tema isa, järgmisel aastal tema sõber ja õpilane Fjodor Vassiljev. Ta sai külma ja suri tuberkuloosi kõigest 23 aastaselt. Aastal 1874 suri Šiškini abikaasa, Jevgenia ja varsti peale seda nende poeg. 6 aastat peale naise surma abiellus Šiškin uuesti. Ilusa, targa ja andeka kunstnikuga, Olga Antonovna Lagodaga. Kiirelt möödus nende esimene õnnelik abieluaasta. 1881 aasta juunis sündis neil tütar Ksenia. 33 päeva hiljem suri Šiškini abikaasa.
Ei ole raske ette kujutada Šiškini meeleheidet ja vaimset seisundit. Depressioon kasvas iga hetkega ja Šiškini sõbad olid tema pärast väga mures. Šiškini õpilane, N.N Hohrjakov, kutsus ta enda suvilasse Merekülla, et õpetaja saaks seal maalida ja oma hingehaavu ravida. Šiškin külastas Mereküla korduvalt. Mereküla loodus inspireeris teda maalima mitmeid kuulsaid maale: „Mereküla“ (1880), „Mets“ (1888), „Merel (1888) jne. 1895 külastas ta Mereküla viimast korda. 900 päeva hiljem ta suri.
Kohalikud „kohtuvad“ siiani töötava kunstnikuga võimsa männi juures. Mänd on siiani tuntud kui Šiškini mänd. Tavaliselt on männil üks tüvi, see puu jätab mulje mitmest erinevast tüvest.
„Ta kukkus nagu tamm, mida oli tabanud välk“, ütlesid ta sõbrad teda meenutades.
Kirjeldus on vaba tõlge originaalist, aarde originaalteksti näed SIIN
Aare on varjatud kivide ja tellistega. Karbis on logiraamat ja vahetuskaup.
Vihje: pole
Lingid: http://www.geocaching.su/?pn=101&cid=18137
Aarde sildid:
võsa (1), vaatamisväärsus (1), omanikuta (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6ABG8
Logiteadete statistika:
145 (98,0%)
3
2
2
3
0
0
Kokku: 155
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Kadunud, ei taasta.
Kui vaadata, milliseid aardeid me ei leidnud, torkab silma, et 6 leiuga geopeitur on sealt hiljuti läbi käinud ja tema järel mitteleiulogid reas.
If my notes are correct, the logbook was full. Logiraamat täis.
Parklas oli juba üks auto ees. Jalutasid nad õigele poole (loe: aarde poole teed). Siiski geopeiturid nad ei olnud, sest nende teekond viis randa aga minu oma lõppes varem. Veidi ringi vaatamist ja oligi karp leitud. Aitäh! EVEJ
On alles elulugu ja mänd oli tõepoolest võimas. Võimsad inimesed on ka väga kõrgele roninud seal ja linte sidunud. Aarde leidsime suht kiirelt, vaatasime ringi veidi ja jäi õige koht ka silma. Aitäh!
Kel sääski vaja, siis siit saab. Leiuga läks õnneks kiirelt, peitjale tänud!
Uhke ja vägev on see mänd küll. Väga pilkupüüdev ja atraktiivne. Kahjuks ei leidnud selle puu kohta lähedusest ühtegi infotahvlit. See puu vääriks seda küll. Jalutasin puu juurest mööda väikest õitsvate sinilillede keskel looklevat matkarada aardeni. Leid tuli kergelt. Tänan kohta tutvustamast.
Täna keerasime Antiga autonina Narva-Jõesuust kodu poole. Vahelduseks tegime teekonnale mõned jõnksud sisse ja noppisime koduteele jäävaid aarded. See siin oli siis meie esimese peatuse koht ja esimene leid. Sumpasime vapralt läbi lume aardeni ja siis autoni tagasi ka. Aitäh peitjale siia kutsumast!
Sumpasime natukene lumes ja seekord ei leidnud :)
Mänd on uhke, aare kuidagi kaugel võsas. Nagu häbeneks midagi. Aitäh!
Kolme karupoega ei olnud näha. Emakarust rääkimata. Tänud peitjale
Männiga tutvuda ei saanud, mugudest vanem paar tähistas seal mingit sündmust. Küll aga aare sai logitud. Tänud!
Uhke mänd hakkas tee ääres kohe silma. Seda ei saa öelda mändi tähistava aarde kohta, mida andis võpsikus ikka omajagu aega otsida. Tiirutasime seal päris mõnuga, kui lõpuks geps õige suuna võttis ja aardekarbi juurde juhtis. Karp oli terve, logiraamat nats niiske, kuid täitsa kirjutatav. Aitäh männile tähelepanu juhtimast!
Logiraamat oli hetkel õige pisut niiske. Panime uue minigripi ja sinna sisse ka ühe niiskuseimaja.
Sõitsin rattaga nulli lähistele ja hakkasin otsima. Tiirutasin ja tiirutasin ning lõpuks, kui hakkas sääsevehkimisest pea ringi käima turtsusin nagu tige siil. Miks küll ei raatsita vihjet panna aardele? Seal võssis polnud ju mitte midagi, mis mul muidu nägemata oleks jäänud. Muru ja muu malts on parasjagu nii kõrge, et selle seest kivigi leida on üsna keeruline, aardest rääkimata. Kui aare leitud sai, siis lippasin veel ka mere äärde, kuna tahtsin ka mändi näha. Mingit erilist isendit seal pool aga silma ei jäänud. Silma jäi aga väga kutsuv sinine ja päikeses sillerdav merevesi. Surusin soovi sinna sulistama minna maha ja ruttasin ratta juurde, mille olin maha langenud puu taha ennast ootama jätnud. Sõiduteele naastes sain aru milline pimesikk ma olin olnud. Imetlesin siis seda kena ronimispuud aga sellega siiski piirdusin. Logiraamat niiske, kuid kirjutada kannatab. Tänan.
Uhke mänd. Osad jäid seda uurima, jalutasin kiiresti karbini. Aitäh.
Alustasime SPA'st koduteed ning see oli esimene koht kus jalga puhata 5 min sõidust.
Ei saa aru miks aare ei või olla peidetud sellisesse peidukasse männile tunduvalt lähemale.
Vihma tibubtas ja pimedus kattis maad. Taskulampide valguses niisketes puulehtedes ringi hiilides tundus peidukohti lõputult olevat. Õnnes oli õige peidupaik siiski piisavalt silmatorkav ja sai mõõduka ajaga leitud. Tänan.
Uhke mänd püüdis pilku juba Narva-Jõesuu poole suundudes, samamoodi ka teed ääristav rannaliste autoderivi. Peatuse tegime tagasiteel, õnneks üks vaba parkimisjupike oli täpselt läheduses. Koordinaat keerutas seal võsas ikka korralikult, aga lõpuks sain siiski sammud õigesse kohta seada ja vihjele vastavast kohast karbikese pihku krabada.
Vaatasime esmalt puu üle ja siis suundusime üle tee padrikusse. Telefonigeps ajas siinkohal korralikult segadusse. Sonkisin parasjagu suvalises telliste hunnikus, kui Tarmo eemalt hüüdis et leidis. Logiraamat on märg. Tänud.
Ei meeldi mulle sellised puude "kaunistamised". Aare ise korras, ent 8m märgitud koordinaatidest eemal. Tänud!
Nullis oli vööni padrik. Väga pikalt et tilkuvas võsas ei sumbanud.
Mänd oli lahe ja rõõmuga oleksime isegi sinna midagi juurde lisanud. Aare oli aga peidetud puust jupike eemale. Praegu leidub seal kaht liiki valvureid: sipelgaid ja sääski. Mõlemad teevad oma tööd usinasti ja ei saa arugi, kummaga raskem võidelda on.
Peatusime uhke puu lähedal ja Tõnu käis aaret otsimas ja logimas. Täname!
Nu on ikka vaatamisvààrsus. Venelastel mingi imelik komme, juua kohapeal pudel viina àra ja siis tühi pudel màlestusmàrgi vastu puruks visata. Üks seltskond just tühjendas seal pudelit, aga me seda viimast protseduuri ootama ei jàànud. Tànud ;)
Mänd oli väga uhke. Aare sai ka leitud. Karbi sisu küll niiske, aga sellises kohas oleva aarde kohta polnud paha.
Tee mis teed, kultuuride erinevus torkab silma. Mõistetamatu, kui hooletult venelased oma lemmik-kohtadesse suhtuvad. Vaatamisväärsuse juures seistes oli tunne nagu oleks prügikasti astunud...
Puhkuse esimese osa kahekümne kuues aare. Mets oli pime juba, georada oli väga hästi siiski näha. Puuni ei jõudnud, tuleb valges tulla.
sattusin alguses valele georajale ja veetsin nii mõnegi minuti hämaras metsas aaret otsides. kui olin juba alla andnud ja teel tagasi männi juurde, sattusin juhuslikult õigesse kohta ja sain kohe aru, kust tegelikult otsima peab.
Võimas mänd, ei ole midagi öelda. Selliste võimsate ja vanade puude ees tekib tahtmatult teatav aukartus. Loodus on ikka võimas.
Kui mänd üle vaadatud, sai ka aare üles otsitud. Täname.
Selle koha külastamine oli ka üks nendest kindlatest täppidest mis puhkusekaardile sai kantud. Aare oli muidugi lihtsalt boonuseks sellele kohale. Lehvivate lintitega puu jättis väga sügava mulje. Tõeliselt võimas. Isegi nii tugeva mulje, et unustasin märkida et siin aaret otsimas käisime. Nüüd mitu nädalat hiljem tuli aga meelde :) Tänud peitjale
Käisin ära Narvas nii et ei otsinud ühtegi aaret. Täitsa piinlik lugu kohe. Tegelt otsustasin olla hea isa ja mahutada päevakavasse lisaks Linnuse külastusele ka veekeskuses hullamise. Seega aeg osutus vägagi limiteerituks ning kihutasime kiiruga Narva-Jõesuusse edasi. Ja kui veekeskuses ka käidud, vajusid autosse jõudnud pojakesed paari minutiga unne. See aga avas minul akna lõpuks päevaskoor kirja saada. See siin tundus hea kiire nope olevat. Nii läkski. Sain tänu geopeitusele männi osas targemaks ja aare ka leitud.
Tänud.
Peale seda, kui suurest vees ligunemisest ja saunatamisest sai villand, läksid pliksid randa selfikaid tegema ja mina panin padavai aardeid otsima sääskede keskele. Algul ei osanud metsa siseneda, kui raja üles leidsin, läks asi libedalt. Tänud peremehele aarde eest.
Siinkandis olles ei saanud ju seda vaatamisväärsust vahele jätta. Otsimise hetkel küll ei sadanud aga vahetult enne seda tulnud vihmasabin oli puude lehtedel ootel, et meile värskendust teha :)
Meie täname!
Pärast Kreenholmi manufaktuuri sündmust vaatasime esmalt ringi Narvas ja promeneerisime jõe kaldal. Seejärel oli plaan promeneerida Narva-Jõesuus, kuid seal tabas meid kaks ebameeldivust: kogu ala tasuline parkimine ning ilmateate lubatud vihm. Seega jätsime Narva-Jõesuu vahele, lootuses naasta parema ilmaga. Šiškini männi juures tegime kiire vihmakindlamaks riietumise ja uudistasime mändi, uskumatult kõrgele on vaprad lindisidujad julgenud ronida. Täname aarde eest.
Päris korralik mänd. Nagu ikka päris Hiiepuu aga mitte päriselt. Teerada aardeni on täiesti korralik. Vihmast hoolimata oli seal liiklemine päris talutav. Tänud!
Tegin mõnusa hommikuse 15km jalutuskäigu. Aardeni murdsin läbi märja võsa, tagasi tulin mööda teed. Aitäh!
Siin jäi otsimise raskus Martti õlule, sest sukapükstega võsas ronida ja hiljem seminaril viisakas välja näha, ei kuulu kuidagi kokku. Aare käes, ilmusin siiski ka asukohta vaatama. Aitäh!
Vägev mänd. Aarde leidmiseks aga tuli nulli ümber natuke ringi vaadata, et õiget objekti leida. Aga nimed saime kirja ja sellega sai ka kohalejõudmise aeg ümber. Mändi ei jõudnudki lähemalt imetleda. Tänud peitjale.
Võimas mänd :) Aardest jalutasin ma muidugi esimese hooga tuimalt lihtsalt mööda :D
Siia männi lähistele võiks kohalik omavalitsus suuremat sorti prügikonteineri paigaldada kuhu noorpaarid saavad oma rämpsu ilma loodust reostamata visata.
Tuuri kolmekümne esimene leid. Olen küll sellest männist varem mööda sõitnud, aga ei mäletanud seda, kindlasti pole seisma jäänud. Võimas koht, imetleda oli palju. Pisut jäi arusaamatuks, miks on vaja männi kõrvale pudelite puruks löömis kivi.
Kunagi kaalusin männi juurde aarde peitmist. Aga kriitikameel ei andnud "rohelist tuld". Vähemalt keegi on siiski enda peitmisele "rohelise tule" andnud. Kuigi jah.. peitmine just kõige parem välja ei ole tulnud.
Oli see vast edevalt ehitud puu! Pirakas muidugi ka. Tänud!
Peale võsas ragistamist vaatasin eemalt üht kidurat mändi ja imestasin, et no miks ometi seda mändi vaatamas käima peaks. Ja minut hiljem sain aru, et vaatamata prillidele, pole mu nägemisvõime vist ikka kuigi hea :D
Selle aarde juures olid meil suured plaanid. Mõtlesime, et logime aarde ja käime ka ujumas, kuna tee äär oli autosid täis ja see andis lootust, et supluseks hea koht. Pool plaani saime täidetud. Aarde leidsime, aga vesi oli seekord meie maitse jaoks veidi külm.
Mänd oli aus aga aarde peitmisviis tekitas küsimusi. Leitud ja logitud siiski sai.
Leitud! Remonditööde tõttu oli aardeni jõudmine keerulisem, aga peale paari tunnist ootamist saime siiski sisse logitud. Varuge aega!
On alles täis lagastatud se mänd nende riideribadega. Aardeleid oli ise lihtne.
Leid tuli kiirelt tänu georajale. Muidu gps ikka tantsis metsatantsu. Mänd on võimas, tore lisateave Šiškini seotusest. Aitäh!
Pärast päevast ekskurseerimist Sillamäe ja Narva vahelisel alal läks osa seltskonnast ujuma. Enne Narva-Jõesuud on randa pääsemiseks hulga rajakesi, mis viivad läbi metsatuka mereni. Parkisime suvalise teeotsa juurde, ning sattusime juhuslikult nudistide ranna piirile. Hea veel, et kogemata keset piirkonda sisse ei marssinud :D Kuna mänd jäi ka üsna lähedale, siis käisime Aarega kiirelt selle juures ära, kuni teised suplesid. Puu ise on vägev, peab ebausklike veidrustele vastu.
Jalutasime koordinaatidel ning otsisime maalilt tuttavat mändi, kuid kuidagi ei hakanud silma! Viimaks siiski märkasime tuttavat geokuhjakest! Tänud peitjatele!
Mänd üle vaadatud suundusin aaret otsima.Natuke läks ikka aega enne kui karbi leidsin.Tänud.
Mis seal salata, väga kummaline mänd see on. Aitäh näitamast. Teisele poole teed jätkus lintidega puu juurde päris mitu seltskonda ülemeelikuid pulmalisi. Samal ajal kui ma auto juurde tagasi jõudsin peksti juubelduste saatel lähedalasuva kivi pihta joogiklaase puruks. No vaevalt, et neid kilde sinna pärast keegi kokku korjama jäi. Väga veidrad kombed igatahes :(
Uhke mänd, mis hiljem õhtul sookolli suus "Siilatsi männiks" muundus. :)
Nii vägev mänd! Aare oli juba kaugele näha, telliskivid seda ei katnud, aga peitsime ta kivida taha tagasi. :)
Mänd on uhkelt ehitud, peab alles närvi olema, et kõige kõrgemaid oksi kaunistama ronida. Õnneks aare on palju maalähedasemas peidukas, seega polnud palju vaja otsida!
Teel Narva-Jõesuu spaasse ei saanud seda otsima hakatagi, sest pulmalisi olid kõik kohad täis. Järgmisel päeval tagasitulles polnud kedagi ja saime mändi imetleda ja aarde logida. Mänd on ilus, kuid männi ümbrus prahti ja rämpsu täis. Täname peitjat.
Männi juures väike peatus ja natuke jalutamist. Tänud peitjale.
Huvitav, et see Šiškini männimets koos K. Savitski juurde joonistatud karudega on viimase aasta jooksul ikka ja jälle mulle vastu tulnud: kommipaberitel, seinavaibal, Saksamaal pubi välisseinal, mitmes vormis Pärnumaal Vene talus... ja viimati ERMi poes parkimiskellal (vt pilti).
Nüüd siis veel see aare kah. Aitäh!
"Hommik männimetsas", rahvasuus tuntud ka kui "Kolm karu". Mitut karu sina näed?:)
Pisike retk suvest sügisesse :). Aitäh aardepeitjatele!
Kas ainult mulle tundub, et Šiškin tõi oma lähedastele häda kaela või oli ise neetud. Koletu elulugu igatahes.
Ka meiega oli siin õnnetu seis, häda ja nälg, s.t. näljahäda. Meil kõhud juba nii tühjad, et haarasime oma noosi ja joogipooliku ühes ning tatsusime kiiruga mereranda. Vaatasime seal Sillamäe sadamat ning nosisime süüa, rüübet peale libistades. Oli ikka sulnis hetk - kõht täitus iga apla ampsuga, kerge tuul meid samal ajal paitamas, rüübe pühkis hambavahedest viimasedki palad makku. Kui kõik edukalt otsas oli, suutsime taas geoteele asuda.
Olime juba enne aardeni viiva raja valmis vaadanud, nüd gepsu ei kasutanudki. Aare oli seal, kus olema pidigi. Miskit sel häda polnud, täitsa nagu kohalik. Aitäh ajalugu ja männi nime tutvustamast! Nüüd teme ka meie selle lugu.
Nii kaugel võsas sääskede juures asus see asi. Miski rada läks ka kuhugi aga seda me uurima ei hakanud enam. Õhtu kiba käes ja vaja ööbimispaika otsida.
Esimese geoaastapäeva geotuur 5/17. Vägev mänd. Õiget peidukat sai natuke otsida. Tänud.
Aarde tuunimisest olen juba hooldusteates kirjutanud. Oma nurinast kõigi aarete üle toomise üle kah, millest siis veel?
Oli ilus puu, koledad klaasikillud, kaheldava väärtusega riideribad tolknemas (kultuur ja tavad on erinevad, küllap siis on vaja nii ja eks ta siis olgu nii..), sääsed...
Karp oli pärast ilusam, kui enne. Lõpp hea, kõik hea vist.
Mänd iseenesest juba vaatamisväärsus... Tõsi- klaasikillud, mis teda ümbritsesid... Nujah- teised rahvad- teised kombed...
Aare sai uue karbi ja muutus väiksemaks. Sisu vähenes veidi märgade asjade arvel. Karp sai peale kirjad, kuid juhendit karpi panna polnud.
(Jätkuvalt ma ei saa aru, miks on vaja kõik Eestimaale pillutud kirjade-juhenditeta karbid geopeituse lehele tuua...)
Leitud, kuna karbi suurust ei teadnud ja kilekotti ei olnud jäi meie poolt hooldamata. Aare natuke märg.
Kiire leid. Aaardekarp on natuke katki, aga hetkel kõik sees veel korras.
Mänd oli võimas, aga need paelad.. Ei meeldi mulle see komme. Tahad soovida miskit, siis puhu tordi pealt küünlaid või oota langevat tähte.
Aarde leidsime tänu meeletule sääskede armeele väga kiiresti. Kahjuks polnud vx'st ja kingu'st neil kõht veel piisavalt täis. Ainuüksi mu randmetel oli hiljem 7 kupla. Jalgadest ei hakka üldse rääkimagi.
Aitäh ;)
Siiapoole sõites järgnesime suurele äikesepilvele, mis meie ees oli kõik juba korralikult märjaks kastnud ja õhu veidi klaarimaks löönud. Peidukani läks kaks rada, me valisime selle kust näitas vähem meetreid metsa sisse. Karbi põhjas pragu ei mäleta aga väljast oli küll jube ligane see karp. Nimed kõuemürina saatel kirja ja siva autosse tagasi. Ehitud puud nägime ka.
Tee ääres oli juba üks auto, niisiis olime kindlad, et aarde juures juba on keegi. Panime mööda rada ajama, kuid ei teel ega ka aarde juures kohanud me kedagi. Veiko leidis ja logis, ma tegelesin sääskedega. Tänud, mänd on uhke.
Leitud mugusaarlastele Ida-Eestit tutvustava tuuri käigus. Tänan
Siin sai märjas metsas mõned tiirud tehtud enne kui sai õiget kohta tabatud. Tänud peitjale.
Palun väga vabandust karp jäi vahetamata.Aga aarde leidsime.Tänud.
Puu on jah täitsa omapärane. Kuigi neid suuri mände on Eestis mustmiljon ja paljud neist on ka sildiga ja mõned ka aardega tähistatud. Jällegi, selle asemel ei peita vaatamisväärsuse juurde, viiakse karp võssa. Ja põhi on jah katki. Aitäh!
Järjekordne kiire leid. Peidukoht ise oli mittemidagiütlev, aga puu on äge
Karbipõhjas pragu. Hetkel oli sisu kuiv. Ilmad on õnneks kuivad olnud.
Siit olen isegi aarde ajal mitu korda mööda sõitnud... Lihtsalt ise pole roolis olnud. Lõpuks sai asi ikka ära logitud. Aitäh!
Karp oli alt katki. Umbes 12x12x6cm võis ta olla. Võin eksida. Kui keegi läheb, võtke uus karp kaasa!
Mõnus kevadine päikseline ilm oli otsimise ajal. Hea aeg selle aarde külastamiseks.
Pärast mõningast otsimist aare leitud. Minu suureks rõõmuks sain tutvust teha ka TravelBug'iga. Vaatasin, uurisin ja mis siin salata... ka pildistasin teda. Kaasa ei võtnud, sest algajana ei olnud kindel, et suudan teda aidata. Selle aarde juures harjutasin esimest korda kätt logimisel. Tänud peitjale ja mõnusale seltskonnale!
Puu oli igavesti uhke, linte jagus nii alla kui päris tippudesse. Meie uurisime alles puud kui seljataga Br köhatama hakkas, et kas keegi otsima ka tuleb, see saab küpsist ;). Otsisime siis maiustades aarde üles, vahetasin rändureid. Tänud peitjale!
Seekord oli siis põhjust selle huvitava isendi juures peatuda. Muidu ju jalg bremset ei talla.
Jõudsime kohale ilma gepsuta. Berit hakkas puu alt klaasikildude vahelt aaret otsima. Tahtis mälestusmärgi maha lammutada, sest vihje ju oli, et kivide all. Mina toksisin kordinaadid sisse ja ütlesin, et las see mälestusmärk jääb maha lammutamatta ja otsime nulli kandist. Leidsimegi aarde sealt. Logisime ära. Rändureid oli ka, aga neid ei puutunud, sest puuduvad nendega kogemused. Aitäh peitjale.
Śiśkini mänd ehk Musumänd oli täies ehtes. Oleme siin okstel enne näinud peale lintide ka pruudi loori ja peigmeeste lipse. Ja pole sugugi nii, et siia toovad linte ainult pruutpaarid, sest kunagi asus siinkohas püha hiiepuu. Ja vanad inimesed teadsid rääkida, et kui muid soove pole, võib hiiepuule linti sidudes lunastada või vähendada oma patte. Seetõttu panime puule oma lindid ja tegime Musumänni alla musugi. Aga Śiśkini elulooga olime me märksa vähem kursis kui tema loominguga. Aitäh hariva kirjelduse eest!
Aare paljastus ruttu. Lõpuks ometi oli nii suur karp, et mahtus mu rändurputukas ära. Tänud aarde eest!
Mänd oli vägev tõesti. Kui see imetletud, siis läksime aarde poole. Karjus teine juba kaugelt silma. Aitäh peitjale.
How very logical indeed! Uurisime mändi hoolega - lindimehed on usinad, viivad need ikka pagana kõrgele. Ka Gruusia rahvuslipuga lint torkas silma. Aga mis saab neist, kes oma lindi kuivanud oksa külge seovad - on see teadmatus või erinevad tavad rahvuseti testi nii palju?
Lund oli metsa all omajagu, pelgasin suisa, aga jäljed viisid rahulikult nulli ja - kus mujal see aare siis ikka olla saaks? Et see kirjeldus on nigu on, siis soovitan natuke ka pärandukultuuri kaardikihti uurida, saab targemaks. Lingi kunstniku maalikogule panen ka.
Miskid sajad meetrid enne mändi toimus suuremat sorti üritus, teeservad autosid täis ja georgi-lintidest oli isegi suur lipp kokku õmmeldud. Ka saatkonnaautod kohal ja puha. Mänd ise võimas ja vahva. Aardepeidik jäi üsna kiiresti silma. Tänud!
Siin polnud muud, kui mine aga mööda jälgi õigesse kohta. Leitud, aitäh!
Vene geopeituse veebilehe aaretest ei tea ma midagi. Priit vaid mainis, et miskit on ja proovime üles otsida. Lisas vaid, et seal käib mäng vähe teistmoodi ja tavaline aare ei tähenda, et karp asub nullis. Teeääres kasvav mänd oli tõesti vaatamisväärsus omaette. Imestama pani kui kõrgele on mõned inimesed roninud, et pulmarituaali käigus oma lindikest siduda. Lisaks kunstnik Šiškini nimele kutsutakse antud mändi veel asukoha järgi Meriküla männiks. Omab veel ka legendi, mis annab omakorda nimeks Musumänd - need armunud kes puu all suudlevad jäävad igavesti kokku.
Otsimine meil kõige edukamalt ei kulgenud. Olemas oli väär koordinaat ja miski pilt millele kõik said kiire pilgu peale heita. Ühed nägid kivi, keegi ka mingit maja. Lõppes see sellega, et kõik sumpasid põlvesügavus lumes oma radupidi ringi ja otsisid aaret mida lumega pidavat mitte leidma. Ajaks mil kõik olid loobumise äärel, kõlas kaugusest arusaamatu sõnum. Tasapisi võtsid kõik suuna müra suunas ja hakkasid sinna liikuma - nagu mõnes zombie filmis. Pärast mitut kordust sai aru, et müratekitajaks Priit ja sõnumiks, et tal leitud. Ei tea kuidas ta sinna kohale jõudis, sest rada aardeni oli Priidu poolt selline nagu oleks otsejoones karbini jalutanud. Logi saime kõik kirja ja saime antud hetkel keerulise aarde lahendatuks kuulutada. Tänud!
Leitud. Tänud peitjale!
Kaua aega otsisime valest kohast, aga lõpuks Priit kadus kuskile ära ja leidis aarde üles. Tänud peitjale!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Priidul oli info, et SU tegelased on peitnud kaks aaret meie teekonnale ning otsustasime üle vaadata, millega tegu. SU lehe koordinaadi järgi minnes jõudsime kohta, kus vihjepildil kujutatud puud ei paistnud kuskil. Laiendasime otsimisala, tegime aina suuremaid ringe piirkonnas ning ikka ei midagi. Mingi hetk oli Priit tükk aega kadunud ning selgus, et ta oli lausa teisele poole teed otsima läinud. Läks veel tükk aega mööda ja Priit ilmus kuskilt tagasi ning ütles, et ta nüüd leidis vist õige koha. Jalutasime sinna ning oligi vihjepildil kujutatud meie silme ees. Logiraamat oli veel tühi ning panime oma leiu kirja. Võtsime ka täpse koordinaadi aarde jaoks ning jätsin ühe pastaka aadresse.