Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vaivara vallas olev viadukt valmis 1960. aastatel. 1985. aastal toimus seal õnnetus, mille käigus raudteekraana sõitis noolega vastu viadukti keskmise ava talastikku. Selle tagajärjel nihkusid talad normaalasendist ning deformeerusid, mis põhjustas avakonstruktsioonile ette nähtud kandevõime kaotamise.
Purunenud viadukt on seisnud kasutult 30 aastat.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ronimine (2), lumega_leitav (2), soovitan (1), muguoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC695P7
Logiteadete statistika:
102 (83,6%)
20
5
1
0
0
0
Kokku: 128
Katse nr 1. Igaks juhuks nummerdan. Tundsin puudust suvalistest pükstest. Pidin ettevaatlikult tegutsema, roomamine oli välistatud. Järgmine kord mugavama riietusega.
Otsisime mis otsisime, aga lõpuks sai külm meist võitu ja seekord jäi leidmata.
Ei tea kas geopimedus tõesti nii tõsine täna, aga no ei leidnud, ja otsisime kaua ning põhjalikult.
Sai otsitud küll ja ei leidnudki. Kakerdasime seal sillal ikka päris tükk aega, enne kui käega lõime ja edasi suundusime. Teinekord ehk leiame ülesse ka.
Ei saanud otsida. Parkisin auto ja olin valmis juba välja asutma, kui tähelepanu tõmbas tisel pool, viadukti peal toimuv fotosessioon. Modelliks noormees ja fotograafiks vanem härra. Kuna vaikselt ei olnud võimalik aarde juurde hiilida, sõitsime edasi.
Mõttes valmistusime siin keerulisel maastikul raskeks otsinguks ja Salme pani jalga ka tossud ning haaras kaasa kindad, et mugavam oleks turnida. Mina jalutasin kohale plätudes lootuses, et Salme päästab päeva ;) Alustasimegi nii, et mina tegin kaugvaatlust ja Salme poleeris sillajäänuseid. Varsti teatas ta, et siin on mustmiljon peidukat. Ei jäänud muud üle, kui ronisin ka ise nulli ja teisest vaadatud kohast võtsin aardekarbi välja. See läks küll nüüd kiirelt ja valutult. Tagasi alla tulek plätudega oli päris vaevaline, aga kuidagi neljaveolisena ikka alla ma sain. Aitäh aarde eest!
Kolmandat geotuuri päeva rattaga Ida-Virumaal alustasin selle aardega. Google maps juhatas mind ülevalt kohale sõitma, mida oleks võinud ka teha aga alt tundus lihtalt lähemal. Algatuseks ronisin siis päris üles välja. Tutvusin koha ja vaatega. Ehmatasin väikest madu, kes vinkadi vonkadi kiirelt peitu puges. Julgus kuhugi nurga taha käsi toppida oli nullilähedane. Nii ma siis lootsin, et ehk hakkab ikka karbike kusagilt nurga tagant silma aga ükskõik, kui palju ma silmi punnitasin, siis seda ikkagi ei juhtunud. Rongiliiklus oli üsna tihe. Mitu kaubarongi ja üks reisirong sõitis mööda. Aga see sild on ikka täitsa katki nagu mina oma hirmudega. Ega vast üksi siia enam tagasi tulla ei taha, kui keegi mulle just vahepeal sellist kepikest ei kingi, millega nurga taha vaadata saab ja karbid peidikust välja toob.
Selgus, et eelmisel korral otsides oli aare kaduma läinud. Sel korral pidi natukene keerulisematesse kohtadesse piiluma, aga aare me eest varjule ei jäänud. Aitäh!
Aarde kätte saamiseks pidi pisut võimlema, kuid ei midagi ületamatut. Tänan peitmast.
Aega läks, peidetud oli väga hoolikalt. Pidime abi saamiseks helistama aarde peitjale ning tänu tema juhendamisele leidsime üles. Suured tänud! Enne äraminekut nägime veel ka rongi katust
Viadukt oli juba möödasõidul päris lahe vaatepilt. Kui kummituslinnad väisatud, tegime tagasiteel ka siin peatuse. Päike hakkas juba loojuma ja raudtee suundus mõnusalt päikesesse. Et minul olid endiselt jalas viimase niidi küljes rippuva kinnitusega sandaalid, siis jäi kodulinnast tuttav "kaldukapsutamine" kaaslaste hooleks. Õnneks oli karp täitsa olemas, kuigi viimane logi minu gepsus karb maastleidmise kohta tekitas korras muret. Aitäh kohta näitamast!
Kunagi juba käisin siin drooni lennutamas ja kohta uudistamas. Nüüd oli tore tagasi siin olla, tänud :)
Enda arvates olin kaval ja läksin mööda teed kohale ja otsisin ja ei leidnud. Pärast ära sõites nägin, kuhu tegelikult oleksin pidanud minema...
Kõik käis lihtsalt ja kiirelt, karp seisis maas ja vaatas vastu. Ilmselt ei pidanud ta seal sedasi olema? Aga kuna ei teadnud, kus õige peidukas võiks olla, siis jätsime nagu leidsime. Kohtasime uuesti kaasmängijaid ja vahetasime paar sõna ka Viivikonna teemadel. Tänud!
Leitud, ülesse ronimine oli lihtsam kui pärast alla tulla, aga saime elusalt ja tervelt alla. Tänud peitjale huvitava objekti tutvustamise eest.
Alla tagasi tulla oli kordades hirmsam kui üles ronida. Aitäh!
Raskusastme järgi kartsime hullemat, aga õnneks ei olnud väga hull.
Karp oli nii avalikult, et tundus, et eelmistel oli see ununenud peitu panna. Parandasin selle apsaka ja rõõmustasin, et üle pikema aja on kamaluga väärt vahetuskraami aardes.
arvasin, et tuleb mitteleid, aga siis otsustasin ikkagi loomingulisemalt läheneda ja natuke rohkem ringi vaadata. tore turnimine oli, aitäh! :)
Oo millised vaated ja millised toredad nostalgilised maanteepostid :) Aare ise kah oli väljakutset pakkuv.
Seekord oli aare täitsa olemas, kuid tuul oli nii tugev, et tahtis vanalt veaduktilt maha lükata :D oleks pidanud telliskivid tasku panema :D
Puhkuse esimese osa kahekümne esimene aare. Veidi turnimist, veidi ootamist, et jalg- ja tõukerattal teisele viaduktipoolele saabunud noormehed lahkuksid ja siis sai juba asja kallale asuda. Kusjuures, alla tulla on märksa ohutum teiselt poolt: rohkem loodust = rohkem pidamist.
Soetasin Sillamäelt gpsule uued patareid, imehea koogi ja kohvi ning liikusin edasi aardeid otsima. Peale Mummassaare retke oli otsus, et edasi otsin ainult drive-inn tavalisi aardeid. Siin oli korraks mõte, et jätan vahele aga ligipääs ei tundunud üldse nii 3.0 olevat, see käisin logimas. Mul on kuri kahtlus, et aare on väga silmatorkavalt ja ei jää nii paika püsima. Loodame, et mu hirm ei pea paika.
Leidsime ainult tühja kilekoti, aaret aga mitte. Palume peitjal kontrollida :)
Kõik augud ja nurgatagused said mitu korda kahe silmapaariga ja nelja käega läbi käidud, fotode ja filmiklippide tegemine ka ei aidanud. Pärast pikka otsimist helistasime sõbrale, kes kinnitas, et olime õigel teel, must prügikott, mille seest nemad aarde leidsid, oli karbita.
Teel rogainile tegime peatuse ja kiirel pilgul sai natuke ringi vaadatud aga midagi silma ega näppu ei jäänud.
Üleliia paljuaega ei olnud, esimese 10 minutiga leida ei õnnestunud.
No lume ja tuisuga andis ikka turnida ja ronida. Samas oli ka vastlapäev, sai oma liud ära lastud, kuna algul alustasin otsinguid õigelt poolt, siis vaja liikuda ka valele poole ning siis tagasi õigele poole. Aega võttis kuid kätte sain. Tänud aarde eest :)
Vaim oli ette valmistatud pikemaks otsimiseks.Suht kiirelt leidis Kaupo karbi üles ja tuur Tallinna poole tagasi sai jätkuda :) Aitüma näitamast
Selle aarde külastust olime oodanud vist alates sündmusele saabumisest. Parkisime raudtee kõrvale ning lasime ühel veduril mööduda enne kui taskulampidega vehkima asusime. Kuna teised käisid korduvalt otsimas, üritasin poleerida võimalikult põhjalikult, aga Kaupo rõõmuhüüe "leitud!" tuli isegi ootamatult. Hea, et teised ka lõpuks leidsid :) Aitäh!
Lõpuks leitud. Ei tea kuidas meil õnnestus seda aaret nii kaua otsida.
5 min otsimist ja leitud ehk kiire leid kell 01:30 geotuuril teel Tallinnasse.
Õhtupimeduses mitteleid. Aga ärge muretsege, aare on olemas. Järgmised otsijad olid edukamad :)
Otsisime aaret kahel päeval. Peale 5 kaubarongi otsustasime loobuda.
Siin olime ka arvatavasti pimedad, kuigi pole välistatud, et on jalutama läinud.
Siin läks aega. Ja mitte vähe. Tegime igasuguseid trikke. Lugesime kokku hukkunud siile ja lõpuks saime nimed kirja. Huvitav, tänud!
Siin sai korralikult turnitud ja lõpuks ka aare peidukohast välja meelitatud. Tänud peitjale
Kõigepealt sai ikka ka vales kohas käidud. Õiges kohas tuli ka aare lõpuks lagedale. Võtsin karbist sigaretti ja kinkisin Leikole. Suured tänud aarde eest.
Tema oli oma kõrgust poole võrra vähendanud millegi pärast. Poisid viisid kohale tagasi.
Üks meist pidi minema aaret logima. Ei tea küll kes, kui mina see ei olnud. Mulle sellised lähenemisteed ei meeldi. Ülesminek oli Herkil natukene raskem aga allatulek oli juhusetahtel kiire - taguotsa peal nagu liumäest.
Aga nüüd olen kohe palju targem. Kui sild läheb katki, siis seda korda ei tehta vaid tehakse tee kõrvalt mööda.
Tänud!
Sain kaks korda üles-alla ronida, sest jätsin koti maha mõeldes, et nii on kergem ronida. Aga samas olid kotis asjad, millega on kergem otsida. Aare korras, viadukt jätkuvalt puru. Aitäh aarde eest! :)
Täiesti geniaalne koht minu arust :D Selliseid veidrused on ikka ägadad ja ilma geopeituseta ei paneks seda kunagi tähele, niiet suurmad tänud peitjale siia juhatamast!
Kummaline koht, terve hunnik raha, turvalisemat ülesõitu ja suurt tööd on lihtsalt parandusteta seisma jäänud ning selle kõrvale on tekkinud hoopis lihtsam ja kiirem lahendus - umbes selline nagu parki läbi muru lõikamistest otsetee tekib… :D. Laur ja Indy otsisid seda karpi, meie ülejäänud loendasime seni mööduva rongi kütusetünne :).
Ronimist oli kõvasti! Ülesminek läks libedamalt kui allatulek! Objekti põhjalikul uurimisel leidsime ka aadelaeka! Tänud!
Kõigepealt lähenesime valelt poolt, siis õigelt. Päris huvitav koht jällegi. Aitäh!
Üles saab lihtsalt, aga katsu sa tervena alla saada. Mikk etendas paar uperpalli ja siis pidime natukese aja pärast ka autovõtmeid kulu seest otsima hakkama. Aga lõpp hää, kõik hää! Aitäh!
Vau, milline huvitav asi. Tänud! Leid tuli esimesest vaadatud kohast.
Möödaminnes kontrollitud. Korras ja ootab otsijaid :)
tore inseneri töö, aga tore vaadata ikka, leitud sai ka see aare
Seal ikka sai pealt ja alt uuritud. Paar korda ka õigest kohast aga ei jäänud silma. Lõpuks siiski.
Naljakas, et lihtsam oli uus tee kõrvale teha, kui vana remontida.
L@ssie tegi ja mina hoidsin seekord viisakalt puhtust.
Natuke sai ikka turnida ja tuhnida. Aare korras, täname!
Et edukalt aardeid leida, on vaja pimedust. Siis ei saa aru, kui kõrgele roninud oled ja arvad, et oled nähtamatu. Kaiki on kunnassa, ütleksid soomlased. Mida venelased siinkohal ütleks, seda ma meelde ei tuleta. Igatahes olid valgusesse tagasi jõudes püksid üllatavalt puhtad.
Ida-Virumaa tuuri teise päeva kaheksas leid, kui statistikahuvilistel on selle vastu huvi :-P
Vau, vaatamiväärsus missugune. Sild nagu filmis. Justkui ootaks midagi või kedagi. Tugevat meest, kes ta korda teeks. Maapinnalt tõusu algusest tundub, et tippu tõukenukki rajades annab ühelt poolt teisele mootorrattaga korraliku lennuga kaskadöörihüppe korraldada küll. Eesti järgmise filmivõtete tarbeks kasvõi.
Aardeleid ei võtnud kaua aega, aga ei tulnud ka kohe. Panin enne üleval nulli paika. Seejärel turnisin mitu vahet läbi kuni ikka väga nähtavalt peidetud aare silma hakkas. Kui logima hakkasime, kostus ülalt lastehääli, aga need tulid teiselt poolt. Tegime, et kadusime.
Aare suurepärases korras, evej. Peitsin õige pisut sügavamale samasse kohta, et kohe silma või linnulegi nokka ei jääks. Aitäh peitjaile omamoodi vaatamisvääruse ja ajalooliste infokildude eest!
Juhuslikult valisime lähenemiseks "õige" poole ja raskusastme päris madala. Kui karp käes oli aeg vaadata ronge. Tervelt kahte sõitvat ja ühte jaamas seisvat nägime. Kuna punane pole paljudele keelav, siis käis üsna usin raudtee ületus selle ajal kuni rong reaalselt kohale jõudis. Selle seisva liikuma hakkamist enam oodata ei viitsinud. Tema ootas ju eelmise kahe järele. Aare OK. Täname
Plaaniväliselt oli ikka siin ka vaja peatus teha :)
Täname!
Alul oli enne Narvat plaanis vaid Sorro kosk aga ei saanud üle kiusatusest edasi kulgeda. Ootasime rongi möödumist, siis ronisime mõlemad viaduktile, leidsime aarde. Seejärel loomulikult vaated ka olematule sillale sillalt
Mina ronisin aarde juurde. Ian hiilis salaja ligi.. Ehmatasin lausa. Äge koht pildistamisest. Tänan kutsumast!
No siin sai Priidule auk pähe räägitud, et peab ikka sel korral ise ka ülesse tulema.
Uskumatu! Viadukt on 1985.aastast kasutuskõlbmatu, mul on viimane kaardivärskendus tehtud millalgi selle aasta kevadel.. Tundub, et mu telefonil on mingi suitsiidiplaan, millele me õnneks piisavalt varakult jälile saime ja tema valitud teed siiski ei kasutanud :D Silla aardele mitte väga omaselt lõppes siinne seiklus meil leiuga. Aitäh ;)
Viadukt nägi täitsa väsinud välja aga pole ka ime peale 30-ne aastast kasutuseta seismist. Püüdsin ette kujutada vastutavate isikute mõttekäiku peale õnnetust, mis päädis uue tee ehitamisega ning viadukti jätmisega nii nagu ta on. Igatahes huvitav ja omapärane koht, loodame lihtsalt, et see kellegile pähe ei kuku seal. Aare vinks-vonks korras.
Seekord selgus põhjus, miks ma eelmine kord aaret ei leidnud - otsisin seda täitsa vale poole pealt. Nüüd läksime üles ja Veiko leidis kiirelt ka aarde. Mina läksin ringiga tagasi, nii et Veiko sai päris kaua auto juures oodata. Tahtsin lähenevat rongi pildistada, kuidas see viadukti alt läbi tuleb, kuid rong nihkus teosammul lähemale ja meil polnud aega oodata. Järgmise aarde juures kuulsin, kuidas rong mürinal mööda sõitis. Tänud, see koht mulle meeldib. Kuidagi sürr.
Kui esimest korda seda viadukti nägime paari aasta eest, siis imestasime just, et mis Ida-Võlumaa arhitektuur see selline on. Tänud selgitamast! Sain lähemalt isegi tutvust teha asjaga, kuna keda veel kui mitte mind saadeti aarde järele.
Aitäh!
Juba kolm aastat tagasi esmakordselt siin käies panime imeks, et küll on imelikke asju omal ajal ehitatud. Tänu aardepeitjale on nüüd teada, milles asi. Omamoodi humoorikas monument ühele ajastule. Aarde järel käis jälle Rudolf, sest keegi teine ei suutnud sealt normaalselt üles saada. Aitäh peitjale! Ühtlasi jäigi see kahjuks seekord viimaseks Ida-Viru leiuks. Loodetavasti järgmisel aastal jälle!
Raud ja poolplastik mugusid väga palju nii raud- kui kiviteel. Ja libe! Tänud peitjale.
Juba kaugelt paistis huvitava vaatega viadukt. Leid tuli kergelt. Tänud!
Tahtsin väga rongi näha ja pilti teha, aga rongi ei tulnudki. Aarde leidsime kiiresti. Vahva, aitäh!
Kerge turtsumise saatel läksime ja panime logi kirja. Väga omapärane koht ning Vaivara jaam on ka nüüd oma silmaga nähtud. Aitäh!
Tänane esimene leid. Selline Harju keskmine orienteerumismaastik. üles ja alla saamine polnud mingi probleem.
Kohale sõites märkasin, et lähedase raudteefoori punane tuli vilgub ja 2 autot ootavad rongi. Mõtlesin, et pargin rahulikult auto ära ja ronin üles, selleks ajaks on nad läinud. Lugesin veel aardeinfo läbi ja läksin rahulikult järsust kohast üles. Üles jõudes märkasin, et seis on sama, ainult mõlemale poole on autosid juurde tulnud ja rongi jätkuvalt ei paista. Eemalt lähenes jalgrattur. Temal polnud punasest tulest midagi, sõitis üle rööbaste. Minust kaugemal raudteepervel seisev kiirabiauto otsustas kah liikuma hakata, ent tema enam üle ei saanud. Nüüd tuli rong. Üsna pikk veel. Ja väga aeglane. Istusin rahulikult teatrit jälgides. Kui rong lõppes, kihutas kiirabiauto kiirelt üle. Teised autod said veel üle kolme minuti seista, siis lõpetas foor punaste tulede välgutamise.
Nüüd jäi üle veel mõni minut jälgida, kuidas järjekorras olnud autod vaikselt üle rööbaste loksusid ja võisingi asuda aaret otsima. Õnneks sain enne järgmist rongi aarde leitud. Aitäh! Põnev koht!
Kummaline poolik sild
Olen siit mitu korda sõitnud mööda nii auto kui ka rongiga. Arvasin, et viadukt on lihtsalt pooleli jäänud, nagu mitmed ehitised nõukogude aja möödudes. Nüüd siis saime teada, et see viadukt sai valmis ja töötas kuni õnnetuseni.
Lõunanõlv oli päikese käes kenasti sulanud ja kuivanud, põhjakülg oli lumine ja libe. Mehed ronisid kõigepealt üles ja hakkasid ehituse konstruktsioone uurima. Piilusid kõikvõimalikesse avadesse ja avastasid siili. Sinna prakku keegi meist ei mahtunud, seega saime ainult fotokaga sisu lähemale zoomida. Ei saanudki täpselt aru, kas see siil oli elus ja lihtsalt talveunes? Siis asusime otsima aaret, mis õnneks paljastus ruttu ja ei pidanud kaua poolvertikaalsel nõlval turnima. Ja enne kui autoni jõudsime, jälgisime kaubarongi möödumist. Nagu kunagi lapsepõlves, lugesime üle ka vagunid: 4 erinevat tüüpi vaguneid ja 40 vagunit kokku.
Tänud kohta tutvustamast, aitäh Aarde eest!
Üks mitteleid teeb aarde ikka tõeliseks aardeks. Turnisin kohale, aga jäine tuul tahtis riietusest kõik väljapaistvad osad jääkamakaks muuta, nii vaatasin suht pealiskaudselt asja üle. Lisaks tundub, et ma polnud isegi päris nullis. Noh, mis seal ikka. Kunagi ilusama ilmaga ongi mõnusam seal askeldada.
Seda viadukti olin ka korra varem näinud, aga siis polnud siin aaret. Seekord oli koht juba tuttav. Veidi turnimist ja saigi logima asuda. Vahepeal läks paar rongi ka viadukti "alt" läbi. Aitäh peitjale.
Tulime Narvast suure tiiruga Kreenholmi, Kulgu sadama, elektrijaamade ja Pustoi Konetsi kaudu. On pedagoogiline kant, no on. miski ei aita. Ja eks Triinu klass saab seda nüüd suvel täie rauaga. Eks see viaduktki käi sarnaste näidete alla. Aarde saime lihtsalt - juba esimesel pealelennul oli plats puhas, pidasime kinni ja turnisime kohale. Aga kui alla tulin, oli porken parkinud end jaama ja kaitseväe soomuk plinkivate punaste taha. Uurisime komandörilt, kas nad nüüd tõepoolest kontrollivad sedasi iga Narva poolt tulevat rongi - ollagi nii. Aga et porken ei liigutand piisavalt kiiresti, kadus soomuk üle raudtee - mis see rong soomukile ikka teeb.
Aga aarde ja koha eest aitäh!
Selle aarde pärast vedisin varahommikul keldriboksist isegi redeli autosse. Siiski vaja seda õnneks ei läinud. Potikute tallad olid abivalmid ning nii sain muretult ilma marrastuste ja valuaistinguteta ülesse ja alla tagasi. Sellest objektist puudus mul varemalt igasugune teadmine. Tänud tutvustamast!
Kui Kummituslinna läksime ja sealt tulime siis nägime helkurvestiga tegelasi plekktee ääres seismas. Tagasitulles märkasin veel üht tegelast, too tegi siis raudteel tähtsat tööd, puhastas rööpaid, tee ääres seisja kontrollis, et teine ikka tööd õigesti teeks ;). Ohoo, siis on ilmselt rongi oodata. No mida sa ikka ootad, meie sõitsime edasi ja nii tegi ka oodatav rong, mis ootas meid hoopis purunenud viadukti lähistel... sest järgmised tegelased olid viadukti lähistel liiprite pööranguid lahti sulatamas. Lõpuks suhises rong ka meist vilet lastes mööda. Mehed aga objektilt ei lahkunud. Ei hakanud sellise komitee silme all kino tegema ja läksime hoopis ennast tankima. No ja kui me end tangitud saime(kes pirukate ja kohvidega, kes lihtsalt praadidega), siis tagasi tulles olid liigsed silmapaarid lahkunud ja algas meie etteaste. Ou jeee... elagu kaljukitsed ja nende erineva pikkusega jalad. Minu kõik ponnistused üles liuelda lõppesid allaliuglemisega. Lõpuks valisin teisema trajektoori ja olin juba peaaegu üleval väljas kui ennem kohaleroomanud K aarde välja sikutas. No ja kuna enam polnud põhjust pingutada siis lasin end lõdvaks ja sekund hiljem olin nagu liftiga all tagasi. A ei saanud üldse sotti kuidas ma nii kiiresti alla sain :D. Õpetasime ka K kuidas pidurdussüsteemi sättida kuid tema keeldus vanemate kodanike õpetussõnu kuulamast ja laskus daamilikult tasahilju hõljudes :). Tänud!
Huvitavad varemed ennegi silma jäänud. Nüüd sai siis lähemalt tutvust tehtud. Täname!
Purunenud viadukti vallutamine oli igale tiimiliikmele erinev katsumus. Mõni ei jõudnud siledate taldade tõttu kaugemale mõnest meetrist, enamus käis aga siiski raske katsumuse läbi. Tänud!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
Alla veeremine edenes kordades paremini kui üles saamine (ja mitte ainult minul). :) Tänud peitjale!
Oli tore ronimine. Tänud peitjale!
Mulle see aare meeldis. Ronisin kribinal-krabinal ülesse ja pärast lasin liugu. Aitäh!
Päääääris libe oli seal, korralik "nelirattavedu" oli peal vahepeal. Tagasi juba tagumiku peal, aitäh! Äge koht, aitäh kutsumast!
Kui suur on tõenäosus, et satud keset eimidagit 23-kraadise külmaga aarde kõrval töötava töömehe peale. Nii meiega läks. Töömees puhastas sealsamasel raudteeülesõidul ja selle kõrval raudteerööpaid. Samas, ega ei tundnud tema meie vastu huvi ega huvitunud meiegi lähemalt tema tegemistest. Võtsime suuna, kuhu vaja ja nuputasin siis, et kuidas õigesse kohta pääseda. Targa ja ettenägelikuna sai hommikul suuremustrilised matkasaapad autosse pistetud. Kulusid nüüd marjaks ära. Siiski-siiski, ega see liikumine nendegagi seal kergete killast olnud. Üks asi ongi see, et kuidas saada sinna, teine lugu on aga tagasi kindlale maale pääsemine. Kolmas asi on muidugi veel külma käes kirjutamine. Aga me ei nuta ega kaeble ja teeme endiselt seda kõike vabatahtlikult :)
Kokkuvõttes jäin ise ja riided terveks ning säilitasin ka esindusliku välimuse. Täname aarde eest.
Läbi tuisu Narva jõudes polnud suuremat sorti plaanigi aardeleide tuvastada. Ja uuel hommikul siiski avastasime, uue(d) aarde(d) lähikonnas. Tagasiteel siiski põikasime Sillamäelt vasakule ja otsutasime asja uurida. Otse loomulikult oli kellaaeg juba selline, et igasugused FTF- i lootused olime matnud sügavale lumehange, kuid.... Kuid juhtus nii, et esimene logi sai kirja kell 10. 50 ;)
Segased õigustasid seekord täiega meie esimeselt ühiselt retkelt saadud hüüdnime ja olidki segased. Sain nüüd kätte lõpuks oma sünnipäevakingi ja selle käigus viidi mind Valaste juga vaatama... Ja kaugemale veelgi- otsaga Narva. Kuna ilm oli kõike muud kui kena, siis geopeitus kavas polnud.
Läbi lumesaju jõudsime Valastele ja peale seda ilm muutus, ilusaks. Isegi päike tuli välja...
Ja kui õhtul selgus, et kaks uut aaret on just siia piirkonda peidetud, tekkisid esimesed mõtteivad, et äkki siiski võib-olla vaataks kah.
Kuna hommik oli õhtust targem, siis tagasitee nihutasimegi Viivikonna kaudu. Teel sinna aga jäi üllatusena ette veel just seesama katkine viadukt!
Ja siis selgus tõsiasi, et linna untsantsakatel on jalas viisakad kingad-saapad, millel talla all mustrit täpselt suverehvi tasemel. Uisutasid kohale ja siis olid kui suvesussidega alpi lehmakesed, kellel küll tahe olemas, kuid gravitatsioon koostöös libedusega ületavad igasuguse mõistliku liikumise...
Nii pean mina, kes ma Viljandist liikvele läksin ikka asisemate papudega, ise seda talvevarustuses alpi lehma mängima. Rrrrrrrrrrrrr...
Ja siis nad veel targutavad ka all, et astu sinna, sinna istu ja üleüldse oleks sealt ju parem olnud. Pgn küll.
Sain üles ja üleval selgus, et on kõrge. Pagan, päris kõrge juuuuuuuuu... See fakt endale selgeks tehtud, tabas mind paanika. Jalad tudisevad, käed värisevad ja piimhape voolab olematu vere asemel. Selge oli aga ka see, et teist korda ma siia ronima pole nõus. Nii tudisen ja tuian, kuniks leian asja, mida otsisin. Jeee, külmast kangete sõrmedega kougin raamatu ja pidin peaaegu üllatusest alla kukkuma. Raamat oli täiesti tühi! Olime ju tulles tervet jäljerada näinud ja arvanud, et kui me esilehele veel satume, siis on ju vägagi hästi...
Nii kirjutangi püüdlikult, värisevate kraaksjalgadega raamatusse meie nimed. Ja asju kokku pakkides taipan, et nüüd on käes see jube hetk, mil tuleb siit alla ka saada.
Mõte, et ülespoole pole veel keegi kukkunud, mind ei lohuta. Targutavad kaaslased ajavad vaid vihale. :D Oleks, et tooks siis Päästeameti mind pehme tekiga püüdma, seda ei ole. Nii roomangi kui haledaim ussike maa poole. Jätan maha ilmselt kauni raja. ;)
Kuna ma seda logi nüüd kirjutan, siis eluga ma maandusin. Ja jalalihased on täna väga valusad. ;)
Aitäh peitjaile, et mulle sellise eneseületuse võimaldasite!
Ja kaaslasi edaspidi ma ilma metsariietuseta ning matkajalanõudeta kaasa ei võta! ;)
PS: ilmselt sai kirja vana aasta tuules veel AD 2015. Tõsi, käsi südamel kinnitan, et ajarändega me ei tegelenud ja aasta enne peitjaid raamatusse ei kirjutanud. :D Seega, ikka 04.01.2016 olime seal.