Tulejuhtimistorni

Kevadel või suve alguses sai objekt ülevaadatud-hinnatud. Nüüd siis "kõrgtöödele". Veidi läks aega, enne kui näppu jäi. Tänud!

 2 

Selle aasta esimene külastus tornis ja ühtlasi viskasin ka pilgu aardele, kõik ilusti vinks vonks korras :)

 1 

Selle aarde sain oma teise ronimisega logitud. Oli mõnevõrra ekstreemne ronimine, aga gp sander juhendas piisavalt hästi, et üles ma sain ja nine kirja sain. Mõnus koht, tftc !

 14 

Kust nüüd siis õieti selle teate kirjutamisega peale hakata… :D.

Kui augustis Martti ja Allan oma aardeleiulogid üles panid, olin küll ahastuses ja mõtlesin, et ju need uued täiendid seal jälle mingid suvad köiejupid on, mis jumal teab kuidas ja kes teab mille küljes ebaturvaliselt ripuvad. Ja lärtsatasin lehele teate, et aare läheb arhiivi. Aga siis hakkas erinevatest akendest tulema sellele mõttele ohtrat mahalaitmist ning otsustasin et olgu, vaatab korra veel enne seda asja ning äkki kannatab oma südametunnistusega asju kuhugi maani läbi rääkida…

Ise ma neid uusi konstruisid seal hinnata ei oleks osanudki aga õnneks vedas mul nii, et Hannol oli nädal hiljem linnas asju ajada ning Tulejuhtimistorni juurde põikamine mahtus samuti tema ajagraafikusse :). Tekkinud lisad said igahes üle vaadatud ja peale seda, kui Hanno oli põhjalikult selgitanud muuhulgas sedagi, kuidas taolised esemed üldse seina fikseeruvad ning millisel viisil jaotub neile kasutamisel raskus, tundus küll, et võib suht maha kanda mõtte, kuidas keset kellegi tõusu need nurgikud ja karabiinid kogemata seinast välja murduvad. Või et neid suuremat kahju tekitamata saaks uuesti eemaldada. Samas mängijate teiselt kolmandale korrusele ronimise tahtsin küll igal juhul elimineerida ja nii see aardekarp sealt 2. septembril kaasa näpsatud sai. Noohhh… :D.

Kuna Sandri käest sain kõige tulisemalt aarde ärakorjamisplaani pärast puid alla, läks edasi nii, et palusin ta endale appi konsultatsiooninõukoguks ning nädal hiljem käisimegi uuesti tornis, vaatamas, kas üldse ja kuidas annaks aaret teisele korrusele ümber peita. Mõtteid tekkis mitmeid ning ehkki Sander oleks osanud sinna leiutada meile ka palju kavalama lahenduse kui praegune, jäime lõpuks pidama sellele, mis sealt hetkel leida. Ja läksime laiali, minul kaasas ülesanne hankida sissejuhatuseks kõigepealt kuskilt sobiv konteineritoorik…

Noh, poleks uskunudki, et see nii raskeks võib osutuda :D; muidu näeb taolist risu justkui igal pool vedelemas, nüüd nagu kiuste ei midagi, ei kuskil. Lõpuks kuu hiljem sõbranna maakodu prügihunnikust jäi mulle näppu üks vana ahjusiiber ja sellega ma siis rahulolevalt linna sōitsingi, ise üldse aimamata, millise unetu öö see leid seejärel Sandrile ja tema kasutuses olevale saele tekitab :D. Aga no niiiiii ilus töö valmis sellest lõpuks :), peale mitmeid tootearenduskoosolekuid ja lisavarustuse järgi poodi lippamisi :). Olemasolev logiraamat läbis ka oma uude konteinerisse mahtumiseks total makeoveri, kaotades 2/3 mahust kuid säilitades kõik senised aardelogid ning saades ümber uhiuued, Salme kujundatud kaunid kunstnikukaaned :). Ja täna siis läks kogu valminud kombo ka tagasi paika, oma uude peidukohta taas leidjaid ootama :).

Mis ma oskan rohkem…

——-

Uus vihje: esimene platvorm, magnet. Pliiats ka kaasa!

Uued muudatused/täiendused aardekirjelduse kolmandas plokis: kui aaret otsima lähete, olge ringi liikudes VÄGA ettevaatikud - komandopunkti katva muldkeha kõrgemas osas oli aarde esmase peitmise ajal vähemalt kolm lahtist käigusahti ning ka aardekarpi otsides ärge unustage hetkekski turvalisust - tegemist on siiski maastik 5 aardega, mille juurde jõudmine nõuab kindlasti erivarustuse kasutamist. Kui soovite siiski logima minna aga ronimisvarustus on midagi, millega te pole kunagi varem kokku puutunud, andke sellest privas märku ning katsume soovile lahenduse leida; mõistliku ja mõõduka maani lubasid nii Sander (Nogravity) kui Kristjan (Sportlane) meie soove arvesse võtta :). Samas peate arvestama ka sellisel juhul, et aarde otsimine on rangelt vabatahtlik tegevus ning ka nende juhendamisel tegutsete 100% omal vastutusel.

————

Aitäh Hannole veelkord aja leidmise eest mulle nende isetekkinud ronimiskonstruktsioonide hindamiskomisjoniks tulla, julgesin peale seda isegi neid seinalahendusi läbitestimiseks katsetada, küll nädal hiljem, rakmed vöös ja köis ka veel julgestuseks küljes. Olid kasutatavad tõesti, ehkki viimane ülestõmbamine korruselaele on konksude järsu nurga all ja viltu jooksva asetuse pärast seal päris keeruline. Aitäh ka samal päeval logimiseks ja aardekarbi likvideerimiseks meile ronimisvarustust üles sättimast :). Samuti aitäh Salmele, imekenade logiraamatukaante eest, need annavad aardele mu jaoks päriselt väga isikliku ja erilise mõõtme juurde ja te ei kujuta ettegi, kui palju pilte mul tollest raamatust erinevate nurkade all telefonis on :D. Ning muidugi suur aitäh Sandrile, esmalt aarde allesjäämisteemat nii aktiivselt chatis kütmast, et ma isegi hakkasin mõtlema, et võib-olla siis tõesti :D ning hiljem appihüppamise eest ideaalselt soovidele vastav ning nii ilusa ja puhta teostusega konteiner meile torni peitu tekitada; ilma selle kõigeta oleks aare juba arhiivis :).

Muutsin aarde staatust. Uust staatus on "Aktiivne".

 1 

See aare sai ootamatult lihtsalt logitud. Eks algselt oli plaan ikka aaret oma peidukoha juures logida, aga asjaolud langesid just nii, et sain eelkõige tugimeeskonnas olla. Aitäh ja vabandused!

 1 

Suur tänu Mikile, ilma kelleta poleks Mini sündmus toimunud ja peitjale aitäh siia kutsumast.

 10 

Ove korraldatud sündmusel käidi välja idee minna ronima. Helen ja Miki siis küsisid, et kas liitun ka. Kuna mul oli esialgu kavas üks mööbli näitamine, aga kuna see jäi viimasel hetkel siiski katki, siis otsustasin ronima minna. Dauno veel ütles ka, et näeme torni juures ja kui ei, siis ikkagi näeme torni juures. Kiire riietevahetus kodus ja täistuuridel Suurupi suunas. Kui mina kohale jõudsin, siis Krissu oli juba poolel teel üles. Loomulikult oli hea naerda, kui Miki teda tiba hirmutas. Salme käis eriti kiiresti ära ja siis saabus minu kord... Oeh.. No esialgu ei tundunud mitte midagi nii hullu. Aga siis need seiklused alles algasid. Miki tuletas mulle põhitõed meelde ja nii ma üles liikusin. Maa pealt oli kuulda, et ma liigun kiiremini puhtalt seetõttu, et ma olen pikk ja jalatõuge on suurema ulatusega. Jõudsin üles - vinnasin ennast sellest avausest läbi ja siis avastad, et üks tase on veel minna. Ja siis ma olin natuke nõutu. Kuna ma olen parajalt suure jalaga, siis need "redeliastmed" ei tahtnud mind väga kanda. Maa pealt sain suuniseid juurde ja lõpuks end talade abil taaskord üles vinnasin. Karbi leidsin päris ruttu, nimi sai väriseva käega kirja. Miski raamatuklubi oli seal tekkinud, aga peale pealkirja ma rohkem ei süvenenud. Edasi tuli kõige keerulisem etapp, saada n-ö teisele korrusele tagasi - läbi selle ava vaatas kõigepealt peaaegu 3 meetrit ja sellele veel omakorda 8 meetrit tühjust vastu. Natuke vale liigutus ja olekski jama olnud. Aga pea oli külm ja niiviisi peale mitut korda kontrollimist sain end edukalt ja ohutult alla. Täitsa maa peale laskumine oli juba täitsa okei. Ma olen väga tänulik kogu selle kaasaelamise ja julgustuse eest. Kogemuse jagu olen nüüd igal juhul rikkam ja lahkusin tolle torni juurest ikkagi nagu tolmuahv.

 7 

Algas sellest,et esitasin eelneval õhtul südmusel Helenile küsimuse, millal ronima läheme. Miki meie kõrval vastas, et kasvõi kohe. Seda varianti kaalusime tõesti. Lõkke ääres oli aga soe ja seltskond mõnus, nii see minek lükkus muudkui edasi ja lõpuks oli kell nii palju, et polnud enam mõtet minna. Tänasel hommikusel sündmusel tuli uuesti jutuks ja nii me siis Suurupisse põrutasimegi, lausa laienenud koosseisus. Paar lasku Miki ülinunnu rakulkaga ja saigi köie paika vedada. Miki käis üleval ära , siis oli minu kord. Üles jõudes vaatasin aknapilust sisse ja hüüdsin alla, et kas pean sellest seinale joonistatud redelist üles ronima või. Võtsin end just köiest lahti, kui keegi selja taga häält tegi. Miki, kurjam... Õnneks oli redel joonistatud 3D ja sai varbaotsa sinna peale susata. Vedasin end üles ja panin nimed kirja. Köit kinnitades istus mu õla peal lahe karvatuustuss, laskusime koos alla. Tänud aarde eest, see oli lahe koht. Mikile suured tänud ronimisvõimaluse eest.

 13 

Tegelikult algas see ronimise teema siis, kui muinastulede ööl lõkke ümber ümisedes tuli teemaks aarde sulgumine järgmisel nädalal. Mille peale pakkusin välja, et mul on parasjagu ronimiskola pagassis, teeme kohe ära. Pimedas ongi julgem, kuna kahe meetri kõrgusel on täpselt sama hirmus, kui kaheksa meetri kõrgusel - vahet pole ju. Kahjuks ei võtnud keegi vedu :(. Küll aga tuli uuesti teemaks järgmisel hommikul, järgmisel sündmusel ühel liivasel saarel, kui tähistasime Ove 20 aastaseks saamist. Ja nii me Suurupisse suundusimegi.

Kohal olles vaatasime, et mis seal tornis siis tehtud on. Tundus, et päris turvaline lahendus, korralikult ankrud ja silmused seina lastud ja võimalus ennast sobiva varustuse kasutamisel julgestada. Iseasi, kas muinsuskaitsealusele objektile üldse võib sellist "lisavarustust" paigaldada. Otsustasime, et kui köit üles ei saa, siis vaatame seda aretust lähemalt. Paari viskega lendas siiski köis üle objekti ning rohkem me ei pidanud sellele mõtlema.

Proovisin esimesena, et mis meid seal siis ees ootab. Kuni mulgust sisse ronimiseni oli täiesti okei. Kuid sees oli seinale joonistatud redel, mis tundus juba veidike närvekõditavam. Õnneks kannatas ronida kuni aardeni ja tagasi. Nii läkski. Ma ei tea, kuidas teistel oli, kuid minu jaoks oli väljas oluliselt hirmsam, kui sees. Kogu aeg oli närv sees, et kas lahti ühendatud grigri pannakse ikka õigesti köide tagasi ja muudkui hõikasin seal õues, et "kas Sa ikka testisid, et peab". Suht pingeline on, kui ei tea, mida teine seal sees parasjagu köiega teeb. See ei seganud muidugi yksk6ik naispoolele alt tornist "BÖÖ" tegemast, kui ta kahe korruse vahel ronis. Vastuseks tuli ülevalt ikka selline röögatus, mida ma siiani oma kõrvus kajamas kuulen. Tänan lahedat seltskonda mõnusa pealelõunase sirutuse eest. Sellised hetked teevadki geopeitusest selle päris geopeituse.

 12 

See on kindlasti viimasel ajal enim kõneainet pakkunud maastik 5.0 aare. On see karbike ju mõned aastad seal tornis juba olnud, kuid nüüd, kui tekkis arhiveerimise oht, hakkas millegipärast paljusid see aare eriti huvitama. Eks olime meiegi kunagi siin torni all jalutamas käinud ja tõdenud, et ilma korraliku varustuse ja spetsialistide osaluseta see logimine teoks ei saa.
Nüüd käis aardevallutamise esimene särin läbi juba Muinastulede ööl lõkke ääres, kui paisati õhku mõte kohe ronima minna. Õnneks oli kõigil huvilistel niipalju kainet mõistust ja päevaväsimust kontides, et jutust see asi kaugemale ei jõudnudki.
Hommikul Ove sündmusel pandi taas mõttetera veerema ja kui lõpuks kõik ennast püsti ajasid, et liikuma hakata kuhugi poole, formeerus väike seltskond Miki sappa suunaga Tulejuhtimistorni poole.
Miki tegi mõned liini heitmise katsed, kuniks kõik sai nii nagu soovitud, köis tõmmati üle torni ja Miki ise läks asja uurima, kas teistel tasub ka see seiklus ette võtta. Varsti saimegi kuulda, et aardega kõik korras ja seejärel said kõik soovijad ennast üles vinnata, betoonipraost sisse pressida ja muidki närvekõditavaid trikke teha. Maapealsed lõbustasid end vahepeal nutivahenditega ja eluslooduse vaatlemisega. Pidevalt avastasime kellegi õlalt mõne uue putukaliigi, keda siis määrata üritasime ja tema tegevusi jälgisime. Päeva kangelaseks (Miki kõrval muidugi) oli väike lilla sabaga ja turris harjastega ussike, kes laskus koos Krissuga alla tornist ja kes lõpuks sibas uuesti kõrgustesse mööda kasepuud.
Oli taaskord väga mõnus päev natuke ekstreemsete seiklustega. Suur tänu kõigile asjaosalistele ja peitjale!

Kõigi lemmik

 2 

Peale saaresündmust sai seltskonnaga siia tuldud, et enne kui asi kinni läheb siis saaks ikka linnukese kirja. Hoolimata ilusatest aasadest siseseinas otsustasime ikka välisseina kasutada. Lõpuks kui kõik ronijad olid üleval ära käinud tuli välja, et me olime seal peaaegu kolm tundi aega veetnud.

Miki stiilinäide

 5 

Kõlab juba natuke leierdatud loosungina, et igal aardel oma aeg, aga nii see taas oli. Erinevalt Helenist ei olnud see aare viimasel ajal üldse mingit kõneainet pakkunud. Tegelikult olin mina selle isegi peaaegu unustanud, sest kõik selliste aarete kambakate kaaslased on selle juba leidnud ja kui viimati rohkem kui kaks aastat tagasi kaasa hõigati, ei õnnestunud ühineda.
Nii ta jäi ootama oma aega, mida ei saabunud ega saabunud ning ei ole see paik ja aare, mida üksi vallutama tuleks. Pealegi olen ma teadagi hull argpüks, kes selliste objektide juures tonti kardab ja kaarega kaugele hoiab (kui julgeid sõpru kaasas pole). Nojah, ega ei seganud ka mind see leidmata aare. Enne ronimisaarete moodi oli ilmselt see kõrge raskusastmega aare palju rohkem põnevust tekitavam, tänaseks on köie ja rakmetega karbi otsimine ju juba peaaegu tavaline.

Jah, Marise kommentaar aarde arhiivi minekust jäi siiski silma, aga ega see mind väga liigutama ei pannud ja see oli kindel, et torni juurde ma karbi allatoomist ootama ei tule, et siis lihtsalt “täpp ära värvida”, no ei ole see minu jaoks see.

Leierdatud lause juurde tagasi jõudes, tuligi aardel oma aeg ehk üsna eksprompt mõte, et pärast VAMM-i jalutuskäiku jääb muinastulede öö üritusele minnes see aare ju peaaegu tee peale;) ning teadaolevalt leidub Taneli geomobiilis kõikvõimalikku geokraami. Minu meeldivaks üllatuseks oligi ta kohe nõus tulejuhtimistorni vallutamise plaani võtma.

Marssisimegi varustusega kohale. Esmapilgul tundus torn oluliselt madalam kui olin seda fotode põhjal ette kujutanud. Heh, nojah, teiselt poolt avanes hoopis kõrgem vaatepilt:). Torni sisemuses veelgi hullem. Huh, ikka hirmus kõrgel on need korrused. Uurisime ka sisemisele seinale tekkinud konstruisid, aga neid me kasutama ei hakanud.

Kõhklesime, kahtlesime, loobusime, kaalutlesime, kõhklesime jälle, peaaegu loobusime, aga lõpuks oli ikkagi Tanelil viskeliin esimese katsega üle torni katuse. Nüüd ei jäänudki enam muud üle, köis järgi ja tuli kõrgustesse ronima hakata. Meie plaan oli, et ronin katusele ja sealt laskun alla vajalikule tasandile.
Katusele saamine oli lihtsam kui sealsest august allapoole saamine, ukerdasin seal ühel jalal ja kahel jalal, köit järgi sikutades üritasin karpi leida. No, ei leia! Pime ju ometi polnud, ei saanud tondihirmu kaela ka ajada. Ei saa ju nii äpu ka olla, et siit mitteleiuga lahkun, pole ju nii palju peidukaidki. Jõudsin sealse lugemisvara läbi lapata ja kahelda, kas olen ikka õigel korrusel, lõpuks oli siiski karp näpus.

Nüüd oli vaja uuesti üles saada ja siis alla. Tagasiminekul oli üles oluliselt keerulisem saada, kui lõpuks katusele ukerdasin, jooksis mul suurest ärevusest juhe kokku ning pusserdasin mitu minutit laskumiseks vajaliku vidina õigesti paigaldamisega, sest Taneli varustuses on see vigur ju hoopis teistsugune.

Lõpuks olin tagasi maapinnal. Uhh, käidud, tehtud. Ausalt öeldes oli see minu jaoks palju-palju õudsam kui puude latvadesse ronimine. Tundsin end nagu tolmuahv, aga Tanel kinnitas, et väga hull välja ei näegi ja võin ikka Muinastulede öö geopidustustele nende riietega tulla küll.
Neist pärast avastatud kriimudest ja sinikatest ei räägi, aga ega see pole esimene kord peale geopeitumist;):)

Elamuste- ja emotsiooniderohke karp kindlasti. Õudne ka. Põnev ka.

Aitäh peitjale.
Aitäh kaaslasele.

Ei tundugi nii kõrge...:)

Uhh, tegelikult ikka väga kõrge...

 3 

Jessas küll, mingi uus konstrui sinna tekitatud…

Nu pole mul ikka piisavalt närvi maastik 5 aarde peitja olla :D, täna olen jälle ennast siin soodaks muretsenud, kuidas too tops võib motiveerida kedagi seda kontrollimatut asja seal kasutama minema… Järgmine nädal lähen toon karbi ära, päev ja kell sõltuvad veel küll erinevatest asjadest. Aga kellel aare leidmata ja tahaks turvaliselt siiski nime enne raamatusse kanda, andke mulle privas märku - mõõduka maani lubas põhitiim meie soove arvesse võtta :).

Leitud, aitäh!

 2 

Olime pandakrahvinnaga rannikuäärsetel jalutuskäikudel tulejuhtimistorni vaatamas käinud ka varasemalt ning plaani võtnud siin ükskord ka nimesid kirjutada. Kuna pärast põhjaranniku ujumisaardeid ja enne Laagri tunneleid oli vaja soe sisse saada, siis tegime ühe natuke pikema autosõidu, küte põhja keeratud, just siia. Soe sai sisse ja nöörredel üles üsna libedalt, geoloogi hea viskekäe potentsiaal sai siin realiseeritud ainult ehk nii umbes kolmandiku ulatuses.

Võtsime aktsiooni ette tornist väljaspool. Tarmoxy jaanuarikuine püüdlus turvalisema tuleviku nimel on tänaseks taas andnud võimaluse nentida, et loodus tühja kohta ei salli – eks ole ju inimesedki osa loodusest – ja inimtekkelise täienduse on torni sisemus saanud. Võib-olla on see väga stabiilne ja turvaline konstruktsioon (ja võib väga vabalt ollagi), kuid me ei hakanud järele proovima. Õues päikse käes, kus ka võimaliku kukkumise distants lühem ja pehmemale pinnasele, tundus ettevõtmisel rohkem jumet olevat.

Kõigepealt tegime kõige kõrgemal tasandil mõned ilupildid ja siis läksime aaret logima. Lisaks logiraamatule täiendasime ka aardekarbil olevat kleepsu – irooniline seejuures, et peitja palus seda teha esimestel leidjatel, aga meie näol on peitja 26.08.2021 kirjutatud kommentaarile tuginedes ilmselt tegemist hoopis esimestena viimastest.

Igatahes oli tore, et leidus põhjus seda ehitist ka kõrgematelt korrustelt uudistada, väike sportlik ettevõtmine sinna juurde – aitäh peitjale!

Maa tuleb täita lastega, mahajäetud tornid – turnimisvõimalustega!

 4 

Päeva ainukene ronimisaare. Piilusime ehitisse sisemusse ning avastasime, et vaatamata kolleegide agarusele, on keegi torni abivahendeid siiski täiendanud. Seekord siiski pealtnäha oluliselt turvalisema teostusega. Hindasime olukorda, kuid otsustasime läheneda lõpuks ikkagi väljast. Juhtivaks argumendiks sai soov kukkuda pigem bioloogia peale väljas kui betoonile sees. Vinnasime Pantograafi valmistatud köisredeli, mis on meid saatnud siiani kõikidel tõsisematel ronimisväljakutsetel, metallpulkade otsa ning pigistasime ennast esimesele platvormile.

Ma pakun, et ettevõtmise käigus saime heastatud hea portsu karmavõlga, kui viimaks aardekleepsu informatsiooni kahekesi kirja panime. Oli ju vaene aare oodanud üle viie aasta niivõrd tähtsat ja vajalikku ettevõtmist.

Tänan aarde eest!

 2 

Üsna füüsiline väljakutse ja seda sellise vihmase ning külma ilmaga teha.

 1 

Heh, seda aaret ei oodanud küll oma kätega puudutada, aga kui redel kohale veetakse, aare üles otsitakse ja siis alla kätte ka potsatab, siis peab ikka nime kirja panema. Aitäh Heigole ja Arturile ning peitjale ka!

 1 

Täiesti uskumatu, et saan seda aaret logida. Käisin ka ja piilusin üleval sisse aga päris sisse ei julgenud minna, kuna ma ilmselt ei oleks seal tagasi üle ääre oma jalgu julgenud panna, siis ei hakanud sisse trügima. Aitäh Heigo ja Artur! Aitäh aatde eest!

 1 

See torn on vist kombineeritud tulejuhtimistornist ja tuleandmistornist. Teisel korrusel on näha ase ringi käivale relvale, sellest ka selline disain ja üleval on veel laskepesad. Tänud peitjale ning Maile ja Kärdile, oli huvitav!

 1 

Põnev hoone. Kõik korrused kuni katuseni sai läbi ronitud ning vahepeal ka aare leitud. Aitäh.

 1 

Raiko ja Mari olid meil kõige tublimad,kes vallutasid ikka hoone,edasi järgmine(Märt)jõudis küll ülesse aga hoonesse ei jõudnud ning ülejäänud leppisid poole redeli pikkusega.Aitäh!

 2 

Ka see on üks aare. mida olen jälginud, et mis ja kuidas. Idee hakkas idanema ja tõesti, nii nagu Mari kirjutas ristisin tänase päeva Suureks Redeliks. Vedisime kahekesi redeli nulli ja kui redel püsti, said otsingud alata. Raiko jõudis kõik korrused läbi uurida, aga ei leidnud midagi. Maril katkes lõpuks kannatus ja läks appi. Viskasin minagi jope seljast ja panin üles, aga aknast sisse vaadates kadus isu ära. Nii siis päästsid päeva Raiko ja Mari. Nüüd tuli redel vaid autoni tassida. Tänud peitjale aarde eest.

Mari tõttab appi

Mari jäi aknaauku kinni

Vaade ülevalt

 1 

Seda torni olen korra varem ka uudistamas käinud, aga siis ei olnud ma varem roninud ja proovida ka ei olnud veel julgust. Täna, Suure Redeli päeval, sain ka lõpuks end siia üles hiivatud, et Raikol üksi otsida igav ei oleks. Tagasi redeli peale end hiivata oli natuke kõhe, aga Raiko abil õnnestus see viperusteta. Tänan.

 26 

Eelmise nädala sündmusest RB24 juures ja siinse viimase leidja logist ajendatuna kirjutas peitja murekohast. Olime koheselt ühel lainel et midagi tuleb kiiremas korras ette võtta. Leppisime kokku et elimineerime ohukoha ja vaatame sellise laiema pilguga mujalt ka üle. Nädala esimesel poolel maandasime ühe veelgi kriitilisema ohukoha riskifaktorit. Ja täna õhtul plaanisin siis siia tulla. Kuna päev venis jube pikale ja koju jõudsin alles 9 paiku, ei hakanud Marisega eraldi midagi kokku leppima vaid tulin ise asja tsekkima. Trossi mäletasin ka oma eelmisest visiidist pea 4 aastat tagasi. Siis rippus see tross tummise raudtoru küljes. Aeg oli aga olnud armutu ja veel detsembris vertikaalsest torukinnitusest oli saanud horisontaalne khm ma ei teagi kas seda enam kinnituseks nimetada saakski. Vinkelrauad olid paberõhukeseks roostetanud ja kui elialgne plaan oli tross maha lõigata, siis tööriistad olid siin täitsa üleliigsed. Ühe natukene tugevama tõmbega oligi raud naksti käes. Uhh ei taha mõeldagi kui keegi august üles ronides oleks kahe käega rauast haaranud ja... Järgmisena vaatasin seda kaabliredelit mis oli samuti viimase 4 aastaga palju kahtlasemaks ja lahtisemaks muutunud. Ülemised astmed olid vaid ühelt poolt õrnalt kinni. Et kellelgi ei tekiks isegi ahvatlust mööda neid ronida, lõikasin ülevalt ja alt 2 meetri jagu katkiseid astmeid vähemaks. Viimaseks tegin ka õues väikese tiiru ümber torni. Seina küljes ausõna peale rippuvat äikesekontuuri vaadates (ei usu et keegi mööda seda üritaks enam ronida), aga lõikasin ka selle kindluse mõttes keskelt pooleks. Aare ise oli ilusti kuiv ja puhas. Kasutage ikka õigeid abivahendeid ronimisaarete juures. Meeleolukaid ja turvalisi otsinguid ;)

Ripub juuksekarva otsas

Ei ole ronimisredel

 11 

Aega napib ja GP logide kirjutamiseks tuleb aega ju võtta, sest kes neid “leitud, logitud, tänan” logisid ikka tahab lugeda, kui tegelikult on paras sündmus olnud ja emotsioone rohkelt. Nagu Lauri juba kirjutas, siis tõesti olime teisel katsel, esimesel korral tulime niisama jalutama ja nojah, eks mind kui poolsada kilo kergemat tegelikult utsitati seestpoolt ära ronima ikka. Nagu Lauri ka kirjutas, siis ma eriti kõrgele ei tahtnud minna. Nimelt olen tõesti hakanud tohutult pelgama igasuguseid neid turnimisi, mille puhul ma ei ole kindel oma füüsilises suutlikkuses, tasakaaluvõimes vm või mille puhul tundub, et olen liiga raske ja mis-iganes-õhuke-kitsas-libe vm element, millele ma peaksin istuma-astuma-toetuma, laguneb mu all ära või libisen või ei jaksa end üles tõmmata jne. Igatahes olen rohkem kui paar korda olnud kuskil maal juba kohal ja siis on korraga blokk ees: ei taha, sest ma ei taha lihtsalt. Kui peas ikka vasardab mõte, et “aga miks ma peaks?” või “kas see aarde logimine on seda väärt?”, siis juhul, kui emotsioon, et ma ei tunne end ohutult, tekib, olen otsa ümber pööranud...
Esimene kord torni puhul oli üpriski see tunne juba sees: olin toekamate kaablikinnituste kaudu nn poolkorrusele saanud, vaatasin seda ebaühtlaselt kitsast seinast eenduvat riba, millele oleksin pidanud ämblikmeest mängides oma mõlemad jalad toetama, trossi ja auku, mis oli minu sel hetkel veel kindlast jalaalusest nii meetri kaugusel horisontaalses ja nii pooleteise meetri kaugusel vertikaalses mõttes. Lauri arvas, et trossi abil ju tõmbaksin end augu servale n-ö kohale, aga siis tuli mul see blokk peale ja keeldusin proovimast. Hea küll, sel korral oldi mõistev ja lubati alla ronida. Küll aga mitmete järgmiste nädalate jooksul käis vestlustest korduvalt läbi “mulle ei anna see tulejuhtimistorn rahu”. Lauri mõtles erinevaid mõtteid vahepeal, mh mõtles ka pika redeli kaasavõtmisele, aga noh, teise katse hommikuks oli kaasavõetu hulgas null pikka redelit. Minu kolm kopikatega teleskoopredel tuli pigem moe pärast kaasa.
Teine katse: pühapäeva hommik, kell on umbes üheksa, õues 14 kraadi külma, tee peale jooksid paar põtra ja metsa vahelt tornini jalutades nägime ligi kümmet kitse. See ilm soosis esmalt lähenemiskatset (rõhk sõnal katse) seestpoolt. Lauril oli mingi plaan, mis sisaldas kiirelt jala-aasadega köie moodustamist ja jätkuvat plaani mind ikkagi üles lähetada. Ega me (sel korral juba mitmuses) eriti palju kõrgemale ei jõudnud kui mina esimesel korral. See kurikuulus tross sai ka üht ja teistpidi plaanidesse kaasatud, mh toetus mu kolm kopikatega redel mingil hetkel selle peale. Proovisime saavutada vajalikku pikkust, no ei jätkunud. Saan vaid kergendunult ohata, et Lauri ei teadnud, kuidas see tross üleval kinnitatud on: sellest torujupist teadlik olnuna oleks ilmselt ankur ammu selle taha paika visatud ja me mõlemad end hirmus julgelt vaid sellele torule lootes üles ajanud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada....
Nimed on ju vihikus, seega üles üks meist jõudis. Ei hakka välitöid pikalt kirjeldama, panen pildi. Selgitan juurde vaid, et redel selle kõige juures oli riputatud minu n-ö rahustamiseks (lihtsalt “köisredelit” mööda ronides hakkasin vinguma, et aasad liiga pika vahega ja põlv ei paindu ja hakkan siin kõlkudes vastikult keerutama jne) ja meie “ronimisvahendeid” hoidis läbi aknaava kinni seesama kurikuulus tross ja kui esimesi samme ülespoole tegin, kaebasin, et see kõik siin ju annab järgi ja muutusin juba ebakindlaks. Lohutati, et aga köis ju veidi venibki, see on normaalne. Minu jaoks ei olnud siiski mitte miski sellel hetkel normaalne, enne talasid tekkis blokk, ma ei suutnud näha end vaimusilmaski vinnamas kõhuli sellele talale ja selle peal end püsti ajamas ja siis veel pilust sisse ja... ja kuidas ma pärast, tagumik ees, siit alla peaks saama ja jala õigesse kohta toetama, saapad on lumised ja libedad ju??? Minu jaoks see üritus sellega lõppes, arvake minust kui ühest mõttetust argpüksist, kui tahate.
Eks Lauri oli veidi ehmunud ka, kui nägi seda nibin-nabin küljes olevat torukest seal üleval. Mõtles, et tõmbab selle lihtsalt lahti, et siis ei saa teistel kiusatust tekkida, aga meie kuradima koormarihma-köie-redeli süsteem ju oli selle kuradima trossi teises otsas kinni ja pingule tõmmatud: mina poleks jaksanud Lauri raskust küll ise hoida, aga kuidagi pidi ta ju alla ka saama. Seega hoidis ta hinge kinni ja käskis alt ära minna, et kui tross peaks lahti tulema, siis ei lenda ta vähemalt kogu kupatusega mulle kaela.
Ahjaa, nagu pärast veel “lohutati”, siis mina poleks kolmandale ilma redelita niikuinii kohale jõudnud, augud suht kohakuti ja mu jaoks liiga kõrgel ja käed mul na nõrgad. Vaat selline lugu sellest, kuidas logiraamatus on küll mu nimi sees ja karpi näidati aknast ka, aga minu leveliks jäi pm vaid pool korrust.
Igatahes on minul hea meel, et Tarmo käis ja selle trossi sealt eemaldas. See kindlasti ei ole osa algsest ehitusest ja neid hõredaid täiendavalt eemaldatud rauajuppe taga nutta pole mu meelest ka põhjust: kui iga rauavarga poolt ära tassitud grammi pärast juba mitukümmend aastat tagasi meelt oleks heidetud, siis poleks ükski selline ehitis meile n-ö avatud uksega.

Põdrad

Süsteem, mis minu jaoks ei süvendanud grammigi turvatunnet ja ilmselgelt mina torni kohale ei jõudnud

 1 

Teisel katsel logimine õnnestus, kuna esimesel korral sai käidud puhaste riietega ja Maret ei olnud nõus väga kõrgele välja ronima. Teise korra logimine õnnestus suurepäraselt: mis sellest, et ootamatult on talv saabunud. Lähenemisest niipalju, et kuna ma ei kaalu just kõige vähem (115), siis sai enda oravaoskusi näidata kätevalu hinnaga. Ah jaa, veel nii palju, et mõistlik oleks sees olevat trossi mitte puutuda: selle ülevalolev kinnitus andis järgi ja trossi püsimine on n-ö hea sõna peale ehk et võib igal hetkel ülevalt kinnitusest lahti tulla.

 17 

Olin just oma teise jõulupüha lõunased pannkoogid jäätisega ära söönud ning tänase mitteleiu logi veebi üles riputanud. Köögis tõmbas kohvi, mida nautides oli plaan raamatusse sukelduda, kui helises telefon: "Tere, kas oled kodus? Tead selline lugu, et meile tuli jõuluvana vastu ja tal oli käes pakk Airile. Aja miskid metsakad selga ja tule välja." Ah, MIDA? Küsisin mitu korda, et kus nad on ja mis ma tegema pean. Täitsa segaduses olin aga silmadesse lõi põnevusehelk. Valasin kohvi termostassi, et see ühes võtta, ajasin miskit selga ja tegin nagu palutud. Polnudki tüngakõne. Ootasidki mind maja ees ja ma olin kõigeks valmis. Või siis peaaegu kõigeks ;) Hakkasime kuhugi sõitma, mina ei teadnud (põnevuse säilitamiseks targu kaarti kah ei vaadanud) kuhu, ajasime mõnusasti juttu ja umbes poolel teel ulatati mulle kõnes mainitud kingitus. Midagi mõnusat, midagi magusat ja tegude kalender. Vau, mis see veel on :P Tuleb välja, et mul tuleb nüüd igapäev midagi tegema hakata. Täpselt nii, nagu kalender ette näitab. Täna näiteks tuleb süüa verivorsti ja homme tuleb kelgutama minna ja muidugi tuleks siis igapäev tehtud tegu filmida või muul moel jäädvustada. Ah, et siis selline väljakutse :D Paistab sedamoodi, et minu 2021 aasta saab olema vaheldusrikas, kus tuleb teha asju, mida ma muidu võibolla ei teeks. 

Vahetult enne auto ära parkimist teatas Kristjan, et sõitsime just Marjest ja Paavost mööda. Tundus, et ka nemad märkasid tuttavat autot ja kohe, kui Paavole helistasin pööras ta ringi ja vaatas meie poole. Muu jutu käigus Paavo ütles välja selle aarde nime, kuhu mind jõulukingituse jätkuks toodi. No selge see, ega paremat kingitust, kui aare maastikuga viis ei tule ju enam kõne allagi! Neli aastat tagasi vaatasin, kuidas siin julgemad "Teeme Ära 2016: Suurupi" sündmuse raames ka antud aardele küüned taha ajasid aga tol korral tundus see mulle täiesti kättesaamatus kauguses ja mõte kuhugi ronida oli välistatud. Nüüd ma siis olin jälle selle tuttava torni all. Tõtt öelda ei paistnud see asi kuigi ahvatlev aga kingitusest ei ole ju viisakas keelduda. Naha vahele puges pisike hirmupoiss, mille lämmatas temast suurem elevusetüdruk. 

Algatuseks ajas Kristjan oma uue mänguasja kuumaks. Eks see ragulka asi tahab veel harjutamist. Simone on õpipoisi ameti tõsiselt ette võtnud ja mässas oluliste sõlmedega, mis peale õpetaja ülevaatust sai hinnanguks "päris hea". Kui köis oli paika sätitud oli mul au esimesena end üles vinnata. Kõik oli ilus ja kena, kuni sinnamaani, kui ma peaaegu kohal olin ja siis enam mitte midagi aru ei saanud milliste vidinatega ja mida ma tegema pean. Täpselt nagu poleks neid asju kunagi näinud. Simone ja Kristjan üritasid mind alt väga kannatlikult juhendada ja mõtlesid aina uusi asju välja, kuidas olukorda lahendada sellest seisust, kus ma ei liigu enam ei edasi ega tagasi. Pika pusimise ja keskendumise peale sain lõpuks "tuppa" ning saatsin siis varustuse alla, et nemadki üles saaksid tulla. Oi, kuidas mind häiris see auk seal keset ruumi ja sel ajal mil ma üles end pusisin oli valgus taevast tänaseks otsa saanud ja seda enam tundus see asi kuidagi eriti kahtlane. Ühel hetkel olid päkapikud (Simone ja Kristjan) ka üleval ja siis hakkas teise korruse vallutamine. See tundus ikka tolle sama augu pärast palju hirmsam, kui ta muidu oleks. Pisut ilu-ja jõunumbreid tuli seal ikka teha, et ennast õigele tasandile ajada, kus ma siis lõpuks sain aaret otsima hakata. Esimese tiiruga see sigutik end kätte ei andnudki, tuli ikka pisut kiunuda enne, kui miskit imelikku silma hakkas. Krabasin karbi ja panin oma esimese tagasihoidliku rõõmuhõike logiraamatusse kirja. 

Teekond suunaga tornist alla sujus mõnusasti ja kui jalad taas maa peal olid valdas mind rahulolu ja rõõmutunne. Seal tornis oleks justkui energiasüsti saanud, sest olin valmis nüüd ja kohe veel pool maailma ära vallutama. Lihtsalt nii mega mõnus üllatuskink tehti mulle!

♥ ♥ Siiani ma arvasin, et selliseid asju juhtub ainult filmides. Praegugi veel raske uskuda, kas see oli ikka päriselt? Kas mul ongi sellised megaägedad geosõbrad?  Vauz! Ma olen sõnatu ja pisarateni liigutatud. Aitäh kallikesed selle erilise õhtupooliku eest! ♥ ♥

Tänud selle mõnusa aarde eest ja elamusterohkeid aasta viimaseid päevi kõigile, kes lugesid :)

 8 

Tulejuhtimistorni juures oleme kunagi varem Tarmoga nillimas käinud. Vaatasime tookord asja üle ja otsustasime, et kuigi teoorias saaks, siis ei hakka ilma abivahenditeta ebavajalikke riske võtma. Saabusime veel päevavalges ja Kristjan asus liini viskama. Kuidagi aga ei läinud, sest kellegi teise katkenud liin oli puude vahel ees ;) Teostasime miniatuurse LAKS ettevõtmise ja eemaldasime prügi loodusest, mille järel sai taas viskeid harjutama hakata. Mingi hetk puges Tarmo torni sisse, et vaadata mis seal üldse toimub ja nagu naksti saigi liin paika, seejärel köis ja võis kõõluma hakata.

Ronisime ükshaaval üles – Lembit, mina, Tarmo ja viimasena Kristjan. Esimesest august üle saamise kohta võin küll ausalt tunnistada, et toore jõuga ja lõpuks rullisin end lihtsalt üle ääre kookoniks :D Aga muidugi polnud lõpp veel käes! Kõige ebameeldivam osa ootas alles ees - kohalik redel tundus ebausaldusväärne ja selle all haigutas tükk tühja maad. Värisevate kätega õnnestus kuidagi viimane takistus ületada, mille järel sai karbi otsimisega tegelema hakata. Emotsioone oli nii palju, et unustasime nullis ühispildi teha, mis siis et enne ronimist sai sellest mitu korda räägitud :D Lõpuks fotografeerisime endid korrus madalamal.

Vaatasime parasjagu, kuidas Lembit laskub ja tundsin selja peal midagi imelikku – ähh, puuk… Kristjan opereeris ebameeldiva külalise küljest ja juba oligi jõudnud kätte kord ka ülejäänutel tagasi maapinnale suunduda. Suured tänud peitjale ja muidugi ka Kristjanile, kes sellise elamuse kättesaadavaks tegi!

Totu-1

Totu-2

Poole peal

 2 

Siia jõudes hakkas küll juba veidi hämarduma, kuid veel oli näha, kuhu visata tuleks, et väikegi lootus ülessaada püsiks. Algul ei õnnestunud kuidagi. Seejärel proovisime veidi vähem-tõenäolist lahendust ja see viis juba esimese korraga sihile. Mööda köit üles-kulgemine oli täitsa ok, aga sellest kandilisest august enda üles-upitamine oli paras jauramine. Miski aeg sain jäsemed erinevatele auguservadele paigutatud ja meritähena laiali ajatud. Seejärel siis meritähest kiiresti ühele poole krevetiks augu ääre peale. Seejärel ootasin, kuni ka teised üles said ning järgnevalt veel üks minu jaoks veidike ebameeldivalt kõhedat tunnet tekitav ronimine ülesse poole. Allatulek läks vastassuunaliselt, kuid tunduvalt muretumalt. Sealt august allaminekul tuli ennast veidi rohkem kägarasse keerata, aga muidu igati ok. Kokkuvõttes igati mõnus seltskond ja äge elamus. Siiralt hea meel, et see täpp kaardilt eemaldatud ning peitjale tänud!

 10 

Siuh ja tehtud.. isegi logi on Sander ära kirjutanud :D

Selle turnimise kõige väsitavamaks osaks osutus varustuse koti kandmine. Teel välja pakutud plaan osutus kohapeal täitsa pädevaks. Liin sai paika paari viskega, samuti köis. Nii kui kinnitus sõlmed tehtud, alustasin tõusu. Kui Sander üles jõudis, sain kolmandale laskumist alustada. Õiges kohas poole otsimise ringi pealt sain karbile küüned taha ja nime kirja. Tagasi katusele saamisel oli igaks juhuks kaasa krabatud slingidest palju abi, kuid lõpuks ikka lõppes mõistus ja algas jõud - Sandri tugev tõmbejõud mu sealt augu servalt välja sikutas :D Päris kena pikniku paik seal katusel, kindlasti kogu torni mõnusaim koht. Tänan väljakutse eest.

 17 

Peale Geoloogi 5.0 aaret sai siia tuldud kuna Ingel see tegemata. Seekord siis köis üle kogu krempli, otse kautusele ja sealt 1 korrus alla poole. Kuna mina juba käisin siis jäin katusele ilusat ilma nautima ja saatsin Inge korruse alla poole otsima. Tema leidis selle kõvasti kiiremini kui mina eelmine kord...urr :D Ülesse saamine oli kerge katsumus aga sai ka sellega edukalt hakkama. Peale seda sai veidi katusel chillitud ja edasi oli kõige magusam osa, alla minek. Väga äge oli ja ma kindlasti ei saa öelda, et ma siia enam tagasi ei tule :D Tänud (:

 1 

Tänud. Kõrgused ei ole just lemmikud.

 7 

Ikka mitmeid kordi siin seda piilumas käinud aga tundus liiga karm. Täna oli see päev, et võiks proovima tulla ja nii saigi kohale tuldud. Ülesse saades vaatasin, et aaret ei kuskil... Kirjeldus nagu ikka nõrkadele ja loed alles siis kui ei leia :D Ja tuli välja, et ikka liiga madalal. Kõik järgmisele tasandile liikumiseks vajalik oli alla jäänud aga õnneks olid all abikäed olemas. Peagi oli kõik vajalik olemas ja sai edasi liikuda. Aga kohale jõudes ikka ei miskit, eks närv oli ka sees ja aegajalt tuli ikka meelde, et lõpuks vaja alla ka saada kuidagi. Otsingud jätkusid ja peale 15 minutit leidsin ülesse, koht loogiline aga ei tea, ei oskagi öelda miks nii kaua läks :D Igatahes tundsin, et kogu siia saamise vaev polnud asjata ja ees ootas vaid tagasi minemise lõpu sirge. Korrus alla poole tagasi jõudes lappasin kõik oma mandi kokku ja võtsin hetke, et vaadet nautida. Alla ei tahtnud kohe mitte samat teed minna seega mängisin oma plaanid ringi ja laskusin tornist seest poolt. Alla jõudes oli hea meel kahe jalaga maa peal olla :D Väga lahe koht ja eesmärk mida saavutada, tänud aarde eest :)

 1 

Käisime eelluuret tegemas. Eks tuleb tagasi tulla, hambuni relvastatult! :)

 1 

Tänud aarde eest!

 1 

Lumega leitava juurest tulles ei saanud ju ometigi lubada Ovel üksi kahe redeliga torni vallutada. Tuleb appi minna. Kuna meist enamusel oli leidmata, siis ühendasimegi jõud. Nii tore, et Ove ja tema redelitega täna hommikul Proto juures kohtusime. Vallutatud torni kolmandalt korruselt leidsime lõikelehti ja raamatuid lastele, seenelistele, orienteerujatele jne. Ilm ilus ja tore seiklus käimata radadel. Tänud kaaslastele ja peitjale.

 3 

Tänase päeva teine redeliaare ootas ronimist. Siin oli lisaülesandena esmalt vaja redelid auto juurest torni juurde tassida. Kui see etapp läbitud, siis ajasime redeli taas püsti ja redelil jäi siin pikkust ülegi. Kui olime Krista ja Helduriga üleval, siis vinnasime köiega ka abiredeli järgmise leveli jaoks üles. Mari jäi alla meie toimetamist pealt vaatama kuna tal oli see aare juba varasemalt logitud. Ronisime ka katusele aga erilist vaadet sealt ei avanenud kuna puud oli igas suunas kõrgemad kui torn. Üleval tasandil on päris korralik raamatukogu, näiteks sügisele sobivalt oli eksponeeeritud saksakeelne seeni tutvustav raamat. Allatulek tornist oli lihtsamgi kui algul tundus ja peab ütlema, et kogu ronimine oli lihtsam kui see eelnevate logide piltide järgi tundus olevat.

 3 

Vot selle aardega oligi nii et ootas oma aega. Kuna kodus käib ehitus ja sellega seoses igasugu geoabivahendeid saadaval ei tohtinud võimalust käest lasta. Nii me plaanid tegimegi ja seiklus võis alata. Kuidagi üllatavalt kergelt tuli see kõik, Redel oli küll veits vedel, kuid see eest sitke :) Sipsti üles, .. mhmmm saatsin Martti teise abivahendi järgi, kiirelt oli ta auto juurest sellega tagasi ning tõusnud sellega platvormile. peale seda juba kõik tavapärane. Mõnus ronimine, mõnus seltskond, äge koht aardele. Mis sa muud oskadki tahta et päev kordaläinuks lugeda. Ah jaa, kui kodus tagasi oli vaja veel selle redeliga uuesti ronima minna maastik ka ca 4.5 ;) ja nii ta saigi mööda tellinguid ehitajatele tagasi viidud. Tänud aarde ja toreda seltskonna eest.

 8 

Indrekul olid majaehitajad parasjagu paraja redeli objektile toonud ja nii tekkiski see "nüüd või mitte kunagi" hetk ning leppisime juba mõni päev varem kokku, et läheme seda aaret otsima - see andis siis natukene aega selle mõttega harjuda. Kõrgust ma tegelikult kardan küll ja veel ning kõige hirmsam on kõrgustesse pürgida mingisuguse poolkahtlase kõikuva ja painduva redeli abil nagu meil plaanis oli. (Loomulikult teised variandid, et ronida seestpoolt mööda kaabliredelit või mingite köitega ei tulnud üldse kõne alla, sest elu on siiski armas veel :D)

Kohapeal ajasime siis redeli püsti ja Indrek ronis kribinal-krabinal esimesena üles - tundus, et tema ei tee seda kindlasti mitte esimest korda - nagu mina pidin kohe tegema hakkama... See oli siis esimene aardeotsimine, kus ma tõesti, tõeliselt hirmu tundsin... alla vaadata ei julgenud ja redel paindus ja läks üha kitsamaks ja ettevaatlikult siis astusin pulk-pulga haaval ülespoole. Lõpuks jõudsin avani ja vinnasin ennast kiirelt sisse.

Sees oli kohe teine tore üllatus ootamas - keset põrandat suur piirdeta auk, kust oli kena võimalus ikkagi alla kukkuda ja veel sügavamale, kui väljastpoolt. Liibusin siis enamvähem vastu seina ja mõtlesime et kuidas edasi. Selgus, et ikkagi ilma abivahendita siit edasi väga ohutult ei pääsegi ja Martti kõndiski siis teise redeliga nagu muuseas pikast redelist üles, sel ajal kui mina ei julgenud õieti allagi vaadata.

Indrek katsetas siis esimesena teist redelit ja sel ajal kui mina julgust kogusin selle põhjatu augu kohal ronimiseks, kolistas tema juba õigel tasandil ringi ja varsti oli ka aare käes. Mina olin küll selleks ajaks ka juba pea-aegu üles jõudnud ja sain talle pastaka ulatada :D - Pane meid ka kirja!

Aardega korras, algas operatsiooni raskem osa - alla saamine. See tundus veel jubedam kui ülestulek, sest kõigepealt pidi ju ennast poole kerega tagurpidi aknast välja upitama ja siis üritama pimesi jalgadega see õnnetu redel üles leida. Värisevate jalgade ja kätega ronisin siis allapoole - vist veel aeglasemalt kui üles tulles.. vaid viimased sammud maapinna lähedal läksid kiiresti! Kui Indrek ka maapinnal oli, sain lõpuks kergemalt hingata ja rõõmustada - Tehtud, see kõige hirmsam aare siiani - on nüüd tehtud!

Tänud kaaslastele julgustamise eest ja peitjale väljakutse eest!

 1 

Leitud

 11 

Tulime siia pool-kogemata vaatama, mis aare sees siis õigesti on, mida Kristel ei lubanud mul eelmisel talvel otsida. Rääkis, et see on jube kõrge ja autoga ligi ei saa või äkki saab ka, aga tagasi ei saa enam autoga, ja redelit ja laskumisvarustust vaja ja mõned probleemid veel, mis väga kindlalt välistavad selle aarde leidmise. Ja üleüldse, ära mine sinna! Noh, kui Robi autosse istub, ütleb alati, et nüüd läheme aardeid otsima. Sõjaaardeid. Sellisele nõudmisele juba vastu ei punni. Kohale jõudes tõepoolest oli 300 meetrit vaja kõndida, autoga treppi siin päris ei hakanud sõitma. Redelit ka kaasa ei võtnud, kuna läksime ju ainult vaatama. Kohapeal selgus, et täitsa söödav ladvaõun. Pidin ainult poega paluma väljas oodata, sest nagu kokkulepe on, kui alla kukun, saan peksa. Ja ma ei tahtnud, et ma kukun pojale peale ja saab tema ka veel peksa, kuna pärast maandumist poleks nagunii aru saada, kes ronis ja kes kukkus ja kes alla jäi. Käisin aarde juures ära, õnneks redelit kaasa ei vedanud. See minu transformer kaalub vist 20kg, oleks ebamugav redel seljas ronida. Veel ebamugavam oleks olnud redel seljas sealt alla kukkuda. Mitte, et see ilma redelita mõnus oleks. Põnev koht, mõõdukas väljakutse. Tänud peitjale.

 13 

Iksidel tuli soov minna uudistama Tulejuhtimistorni ja kuna nad teadsid, et mul on varustust ning olles hiljuti Tiksojal käinud, siis seda hulljulgust ka. Leppisime kokku aja ning eile õhtul sai siis suund võetud Tulejuhtimistornile. Auto juures sai kokku lepitud, et redel jäägu seekord sinna ning meie seda ei kasuta. No ei viitsi tassida. Kohale jõudes oli selge, et saab ka ilma redelita hakkama. Vöö peale ja mööda kaablikandureid üles kuni vaheplatvormini. Hmm...nüüd oleks ühte lisa jalatuge vaja. Peenike tross jala-aasaks...ei ole ikka hea lahendus. Kutsusin Allani üles enda juurde ja pakkusin lahkelt oma põlve abitoeks. Mõeldud tehtud ja järgmine hetk oli ta üleval. Andsin oma koti ja ta pani köie välja. Tõusin mööda köit platvormile ning edasi ootas meid uus tasand. Jälle mööda astmeid üles ja august läbi pugemine oli seekord kordades lihtsam, sest ei pidanud seda ebamugavat ümber nurga ronimist tegema. Üleval sai paar sammu tehtud kui aare ennast ilmutas ning logitud ta saigi. Alla minnes tekkis mõte, et ehk paneks teise köie ka igaks juhuks. Aga kuna see oli jäänud alla, siis järelikult polnud vaja. Sai ilmagi väga lihtsalt hakkama. Allan instrueeris, et kuhu ma jala peaks panema, et kenasti seinale jääksin ja juba jõudsingi alumisele platvormile. Allan tuli järgi ja siis kiire instruktaaž kuidas ta peaks köiega laskuma ja peagi oli ta ohutult all. Egas minagi sinna pikemalt mõtlema jäänud ning liitusin temaga. Jälle üks tore aare logitud. Suured tänud peitjale!

 10 

Hommikul sai plaan paika, et täna logime selle aarde. Olen korra seal käinud ja maapinnalt tundus, et mis see siis ära ole, redel püsti ja üles. Tõime Viimsist redeli ja ajasime torni najale püsti. Kurjam küll, alguses sai liiga pikk. Tegime redeli lühemaks ja ma hakkasin ronima. Poolel teel tuli selline hirm peale, et ei liikunud ei üles ega alla. Kükitasin seal redelil ja kujutasin ette, et siia ma jään ja mis lugu me Päästeametile räägime kui nad mind redeli küljest päästama tulevad. Ühtegi normaalset lugu välja ei mõelnud ja ronisin edasi. Jõudsin esimesele platele ja teadsin, et pean veel edasi minema. Mu käekesed on üsna nõrgad ja järgmisele platvormile väga ei kiskunud. Tuiasin sal ringi ja ega mul midagi muud üle ei jäänud, pidin ikka kõrgemal ka ära käima. Hakkasin ronima ja hädaldasin üksjagu. Aaret kohe ei märganud ja allolijad hakkasid uurima, et kus see siis olla võiks. Uudistasin ringi ja siis silmanürgast silmasin karpi. Ütlsin neile, et nende nimed panen kirja siis kui saan limpa jäätist. Nad nõustusid väljapressimisega ja nii ma sealt ära tulin. AGA tegelt, kas nende nimed ikka said kirja? Peavad vist kontrollima minema :)

Redel sai veidi pikk

Autasu logimise eest

 3 

Hommikul sai plaan paika pandud, et täna tuleb lõpuks minna ja see ära logida. Ilus ilm sai tellitud täpselt kohale jõudmise hetkeks. Koha peal oli natuke pusimist ja nimed said kirja, tänud.

 3 

Leitud ja logitud.

 2 

Leitud ja logitud.

 4 

Hommikul Kristjan küsis, kas tahaksin seda aaret logima minna. Kohe küsisin kui pikk abivahend sul on, õnneks sain vastuse, et päris pikk ja Maire on nõus ronima. Mis siis ikka vurasin lastega kohale ja aitasin abivahendit nulli tassida. Nullis sai Karl natukeseks Annabeli sülle antud, et abivahendi saaks püsti vinnata. Nüüd ronis Maire ülesse, ütles meile, et päris hirmus, sest redel võdises parajalt, meie Kristjaniga julgustasime, et kõik OK, hoiame redelit kõvasti kinni ja sa ei kuku kuskile. Teisel korrusel olles tuli taas Mairel väike hirm peale, aga lõpuks sai ta kartusest võitu ja ronis ikka korrus kõrgemale. Aarde leidmisega läks tal aega, Maire juba mõtles, et peab veel kõrgemale ronima. Tegin ühe geokõne ja küsisin igaks juhuks, kuigi vihje ütles kõik. Sain kinnituse, et ei ole kõrgemale vaja minna ja ütlesin Mairele seda. Lõpuks ta ikka leidis konteineri kuskilt puulehtede alt. Tänud Maire sulle ronimise eest ja Marisele aarde eest.

Vaade alla

 1 

Seda aaret me ei tulnudki leidma vaid tulime vaatama torni. Olin väga täpselt kursis torni massiivsusega aga oma silmaga ei olnud näinud. 2 ja pool aastat tagasi, kui toimus seal teeme ära, plaanisime meiegi värskelt alustanud geopeituritena tulla aga asjad ei klappinud ja tulemata jäigi. Küll aga sai läbi vaadatud peale üritust terve pildigalerii. Ma ei ole üldse kindel, et ma redeliga sinna ülesse väga ronida tahaks aga eks vaatab seda teinekord. Las ta siis praegu seisab seal. Tänud kohta tutvustamast!

 2 

Kui juba redeliga ringsõiduks läks... Aga putukad olid siiski vapsikud. Nende jalgpallisuurune pesa oli ilmselt vahetult enne meie kohalejõudmist alla pudenenud ning suurem osa putukaid sumises õnneks alumisel korrusel ringi.

 9 

See täpp on kaardil häirinud täpselt üks aasta ja üheksa kuud. Nüüd siis oli lõpuks see hetk saabunud, kus oli olemas nii vajalik abivahend ja abivahendi transportimise abivahend. Kuna redeli heiskamise tehnoloogia oli saue tammikus selgeks õpitud, siis selle osaga läks ladusalt. Madis ronis esimesena üles, aga jäi pilu juurde jõudes mõtlikuks ja teatas, et seal lendavat vaablased ringi. Mina neid nii hästi ei tunne, aga mingid sõrmejämedused herilase tüüpi tegelased nad igatahes olid. Kuna neid oli seal üksikuid (ilmselt põhjusel, et nende pesa oli värskelt kuskilt kõrgustest maha sadanud ja enamus neist oli veel seal maas vedeleva pesa juures), siis otsustasime siiski projekti lõpuni viia. Tänu sellele, et neid linnukesi põristas järjest juurde, siis liiga pikalt seal hängima ei hakanud, panime nimed kirja ja kobisime maale tagasi. Tänud peitjale!

 1 

Käisime, vaatasime ja otsustasime, et mitte täna.

 12 

Kindlasti ma ei ole esimene kellel mõni leidmata aare kummitama jääb. Just see karbike oli hetkel minu kummitus mis magada ei lasknud. Täna küll sai juba ühe 5.0 karbikese leidmise lootus maha maetud ja siinne karbike tundus piisavalt hea et seda kaotusvalu leevendada. Õige varustuski juba auto peal olemas. Aga mis peamine õige sõber ka. Tarmo lubas niisama appi tulla redelit hoidma ja sikutama ja siduma aga tal oli jälle vaja eputada ja näidata et saab ka ilma. Ju tal tundus nii lihtsam. Vähemalt sai mullegi üks korralik ja turvaline teekond loodud mida antud oludes sedasi saab kutsuda. Pärast selgroo murdmist ja hirmude seljatamist läks edasi juba libedalt. Natuke sai küll pea laiali ringi joostud aga leidmata ka ei saanud seda jätta. Erinevalt mõnest, ise siia vabatahtlikult küll tagasi tulla ei taha. Hinges kohe kergem tunne kui see punktike ka nüüd ilusti roheliseks joonistatud ja loodan et saan ka lõpuks magada mitte ei hakka nüüd 3st punktist luupainajaid nägema. Aare korras, tänud abistajale ja peitjale.

 4 

Tulin Suurupit vallutama 3/7 aare. Mõtlesin, et kui semu Tarmo seal vabalt hakkama sai, küll siis saan mina ka. jalutasin kaks kätt taskus nulli ja ohkasin sügavalt. luugi auguni ronida polnud probleem. Vast oleks sealt august ennast isegi üles vinnanud aga mis südame pupperdama pani oli mõte kuidas ma alla tagasi pugedes sealt vastu maad prantsatan ja ronisin suures kaotasvalus alla tagasi. See oli minu jaoks esimene väljakutse kus ma araks lõin. Igal juhul tuleb kunagi õige varustusega tagasi tulla, nii et kutsuge mind ka kui keegi plaanib turvalist meetotit pidi sinna ronida. Vägev värk, tänud peitjale.

 1 

Viskasime korra pilgu peale, aga ei hakanud ilma parema ettevalmistuseta üles ronima.

 1 

Oleks ma u 10 senti pikem ... ohkas Taivo ... siis ulatuksin vajalikuni :) Kasvame ja proovime siis uuesti. Täname juhatamast siia!

 11 

Katakombides k2idud otsustasin teha v2ikese rainchecki tulejuhtimistornile. Autos oli ju tegelikult ka kogu ronimisvarustus rakmetest k6itest... Aga kuna tulime perekondlikule jalutusk2igule ja mina tegin lihtsalt k6rvalep6ike. Siis neid ma loomulikult kaasa ei v6tnud. Kohale j6udnud avastasin torni seest kaabliredeli, mis oli kyll aastatega ysna n2otuks roostetanud. K2e ja jala all ei ragisenud ja endalegi m2rkamatult olin juba katusel ja nautisin vaadet. L6ppkokkuv6ttes minu rain checkist sai hoopis check in. Varustuseta ronimise kohta aga ytleksin pigem dont try this at home ;)

Kaunitar

stairway to heaven

Valmistusin kll aga lahingvalmidust puudus :)

 7 

Päris tore ronimine! Korra küll tõmbas köis ülevalt miski tükikese lahti, aga see jõudis ilma vahepeatusteta ilusti maapinnani. Pange siis ikka kiiver pähe ja olge ettevaatklikud sellistes lagunevates kohtades :). Aitähh!

https://youtu.be/BKjUb0rnK_c

 3 

Hanno fännab neid T5 aardeid kindlasti rohkem kui mina, aga ega kohal väga viga ei olnud :) Kenasti puhas on ta püsinud pärast tublit LAKSamist. Meie lähenemistee oli varasematest vist vähe erinev, väljastpoolt ja ülevalt ja turvaline. Aitäh elamusi pakkumast!

 5 

See aare oli põhi süüdlane, miks ma viieseid aardeid tahtsin korjama tulla. Mul oli tegelikult okas hinges, et ma ei saanud tulla talgupäevadele. Nüüd oli hea üle vaadata peiturite kätetöö, mida enne on pildilt vaadatud. Väga ilusti korrastatud. Tublid.

Kohale saabusime nelik rakendis. Meiel üllatuseks ootasid meid ees kaks mugu. Seisid teised lõkkeaseme juures ja puhusid juttu. Meid vaadati nagu imelikke, aga me ei lasknud end sellest häirida. Kõigepealt vaatasime üle maaaluse ehitise ja siis läks abivahendiga manööverdamiseks. Mugud jälgisid huviga, mis need kari hulle teevad. Muidugi olin mina jälle tankist, eks esimesena sai üles ronida ja katsetada, kas redel ikka peab. Üleval kukkusin siis usinasti otsima. Käisin läbi kõik korrused, kuni lõpuks ikka aare end ilmutas. Õnneks ei pidanud katusele ronima, sest lisa abivahendita olek see päris keeruline, kuigi ma olin juba poolel teel. Vaehepeal olid mõned ronimis huvilised ka üles jõudnud, nüüd tuli neid ühekaua jälle alla tagasi saatma hakata. Tuleb välja, et redelile saamine ülevalt ei olegi nii lihtne. Toetasin siis kõiki natuke. Nüüd aga tekkis küsimus, kui kõik peale minu olid alla jõudnud. KES MIND NÜÜD TOETAB? Eks tankist peab ikka ise hakkama saama. Lõpuks ma sealt välja end ukerdasin ja alla ka sain. Huvitav kas tsirkus ei olnud piisavalt põnev või sai mugudel aeg otsa, aga nad olid ära läinud. Tänud mõnusa seikluse eest peitjatele.

Siit ei taha küll alla kukkuda.

Juts, tule tagasi, ma tahan ka alla saada!

 5 

Nagu ma aru sain, oli see üks põhipunkte (ma olin lihtsalt seltskonnas ja vaatasin kuhu mind viiakse). Autosid päris ligi ei saanud ja ei jäänud muud üle kui redel neljavahele võtta ja kõndima hakkata. Tagantjärgi mõeldes, siis oli meil väga huvitav jaotus redelitassimisel - kaks pikemat diagonaalil ja kaks lühemat diagonaalil, juu siis matemaatiku mõistus ei löönud välja. Kohati pakkusid käedtaskus-kõndijad, et nad võivad anda meile rohkem tööd ja istuda meie redelile. Me ei olnud sellega päri. Kohale jõudes oli seal kaks noormeest, kes justkui ei teinud midagi. Me ei lasknud end nendest segada. Jupp aega jälgisid nad meie tegemist, kuni ükshetk olid läinud. Esimese asjana tuli ikka selgeks teha kus me asume ja mida huvitavat saab näha maapinnalt. Tegelikult sai Sven juba peaaegu üles ilma redelitta. Lõpuks otsustasime siis ka oma abivahendi üles panna ja esimene julge saadeti üles (Janar). Oh õudust, aaret pole. Tekkis juba hirm, et kas tõesti kõrgemal ja praeguseks veel suhteliselt ohutu ronimise asemel kujuneb asi ekstreemsemaks. Või on vaja hakata redelit lõhkuma. Kuid õnneks avastas Janar ka seesliikumise võimalused ja sai aarde kätte ning logitud. Selleks ajaks oli Sven juba üles jõudnud ja aitas ka teisi. Kõik üles kahjuks tulla ei saanud, sest keegi pidi ju ka meie ohutuse eest hoolitsema. Ausalt ma seest suurt midagi ei näinud, üle ääre eriti nina tõsta ei suutnud aga see mis nägin oli ilus. Alla minek oli tegelikult veidi hirmsam - kuidas küll sellest väikesest august redeli peale saada, kas minna pea või jalad ees? Kui Janar oli Elysi ära juhendanud ja tema ohutult alla saanud, julgesin ka mina alla minna. Hea, et ma kõrgust ei karda. Päeva naerulaksu sai kätte nähes kuidas Janar alla tuli, alt on ju nii hea kommenteerida ja naerda teise üle. Tänud peitjale nii huvitava kogemuse eest.

 5 

See aare oli üks nendest, mille redelit laenutades plaanisime kindlasti logida. Autosid tee äärde parkides polnudki muud, kui redel selga ja hüpetega aardetorni juurde. Seal aga seisid kaks poisterahvast ja nii, nagu mina ei saanud aru, mis nemad seal teevad, ei saanud ka ilmselt nemad seal aru, mis meie teeme. Äraminekunägu nad ei olnud, samas ei tulnud kõne alla ka teinekord redeliga tagasi tulemine. Otsustasime, et tühja kah, isegi kui nad saavad aru, et seal üleval on midagi, nad sinna järgi ikka ei lähe, seega ajasime oma redeli püsti ja hakkasime oma tegevusega peale.

Esimene vabatahtlik oli muidugi Janar (talle kuluks küll see 1. aprilli hasartmängumaks ja ID-kaardiga isikutuvastamine ära). Aardeleid tal aga lihtsalt ei tulnud, tükk aega pimesikutas seal üleval. Selle aja peale jõudsid teised juba mitu korda edasi-tagasi ronimas käia.

Tänud peitjale, oli meeleolukas!

 1 

Raskusaste 5 ütles kohe ära, et vähemalt sel korral isegi ei mõelnud üritamisele. Korra uurisin olukorda ja hetkeks paistis isegi teostatav, aga ei ole riski väärt- abivahend peab ikka olema. Kohta ja vaatamisväärsus olid aga külastamist väärt ka aaret logimata. Tänud juhatamast!

 1 

Tegelikult polnud üldse plaaniski seda aaret otsima minna, aga kuna ta jäi risti marsruudi peale, siis käisin vaatasin oma silmaga olukorra üle. Sooritasin isegi mingi poolkatse, aga sinnapaika ta jäi. Nüüd on vähemalt teada mida ja kui palju vaja läheb.

 1 

kahjuks polnud abivahendeid kaasas kuid lastel oli lõbus maaall ja peal. teinekord koos abivahenditega uuesti.

vähemalt lastel oli maaall ja peal lõbus

 1 

Vägev koht, aga ronima ei hakanud. Tänud ikkagi!

 2 

Maastiku raskusastet ja logisid ei vaadanud enne kui kohal olin. Vaatasin, et sinna üles ma ei lähe. Lugesin logisid ja avastasin, et siin redeliga logimistalgudtehtud. Siis korra mõtlesin võtta oma hulljulgus kokku ja mimna mööda seda roostes rauast "redelit" mööda üles ja august sisse upitada. Aga kui üles ronisin jõudis ikka reaalsis kohale ja aardeni ei jõudnud.

 12 

See aare oli tänase päeva peaeesmärk. Ähvardati ju varsti tee kinni panna, parem siis ära käia kuni veel ligi saab. Ärategijad olid käigud meeldivat puhtaks teinud, mis nii viga ringi jalutada. Võtsin siis autost redeli ja jalutasime nulli. Väike kahtlus oli, et kas mu 3,2-meetrisest teleskoopredelist ikka piisab selle aarde vallutamiseks, aga proovida ju võib. Alt jäi veidi puudu, aga ülevalt jäi ülegi. Esimeselt tasandilt ei hakanud otsima, see ei klapiks maastiku raskusastmega. Läksin siis heaga korrus kõrgemale. Kõige raskem selle asja juures oli vist redeli paika saamine. Üksi oleks seda päris keeruline teha, kahekesi õnneks lihtsam. Edasi läks üllatavalt lihtsalt. Maastiku mõttes. Esimeselt korruselt ei leidnud midagi. Ei olnud seal väga peidukohtigi. Olin ka kõlakaid kuulnud, et tuleb veel kuskile kõrgemale ronida. Nii tegingi, aga aare ei tahtnud ikka kuidagi silma hakata. Vaatasin siis igaks juhuks veel korrus kõrgemale. Sealt oli küll hea avar vaade ja sai veidi ka fotograafile poseerida, aga aaret polnud sealgi. Läksin siis korrus allapoole tuustima. Lõpuks tuli ka karp viimasest vaadatud kohast välja. Oleks pidanud ju märkama, ju siis geopimedus kummitas või olid adrenaliinitase liiga kõrge. Panin siis nimed kirja ja saigi laskuma hakata. Selle viimase juures tuleb silmas pidada, et see mitte liiga kiiresti ei juhtuks. õnneks oli laskumiskiirus kontrolli all. Ära tegin :) Oi kui hea tunne oli pärast. Suured tänud peitjale!

Alt jäi veidi puudu, aga ülevalt õnneks ulatas :)

Mina mäekuningas

 3 

Ilma abivahendita oleks see karp mul kindlasti leidmata jäänud. Ja abivahendiga tulekut ilmselt üsna pikalt oodanud. Metsa koristamise sündmus täpselt samas piirkonnas tõi aga kaasa laiema rahvahuvi ning hõlpsa ligipääsu loetud tundide jooksul. Muidugi pidin selle võimaluse ära kasutama. Ja seda tegid paljud, lisaks georahvale ka mõned juhuslikult õigel ajal õigesse kohta sattunud mugud. Järjekordne väike samm isiklikus foobiaravi programmis, mis on geopeituse harrastamisega progresseeruvalt aina tõhusam :P Aitäh.

Tublid tüdrukud

Vaade aknast

Ja nüüd kõik võidu alla!

 3 

ma olen üle kuu aja aegajalt mõtisklenud, et kas on sobiv leiuks lugeda või ei. Mina ju sinna torni ei roninud, kõrgusekartus on see mis põhjuseks. (ka nüüd peale ekstreemseid üleelamisi mallorca kaljudel, otsustaksin ma samamoodi). Samas olevat minu nimi seal logiraamatus ja minuteada on veel mitu mängurit kellel on sarnane seis. Samas meenub ka päris mitu olukorda, kus tiimitööna olen mina pidanud kusagile üksi ronima, rohkem meenub muidugi mitmed seiklused mägimatkadel, kui me oleme konteineri lähedale matkanud aga selle viimase turnimise kaljuserval olen siiski Piiale jätnud. Seega on justkui analoogseid olukordi süümekateta ka varem olnud. Ei tea miks seekord niipikalt põdema pidi? Vist sellepärast, et Piia ka ei julgenud.

 1 

Suure töö vahel sai ka siia üles korra kiirelt põigatud ja nimed kirja. Täname!

 7 

Jõudsime koristusüritusele veidi hiljem, just siis, kui hakati redelit tulejuhtimistornile püsti ajama. Otsustasime, et enne töö ja siis ronimine. Maa-all vajasid prügitõstjad väljavahetamist ja nii me seal all tööle asusime. Välja tulime siis,kui maa-alune korras oli. Samal ajal uuriti, kas on veel ülesronijaid või võetakse redel maha. Astusin ligi ja avaldasin ka soovi üles ronida. Keegi ütles, et järjekord on. Tahtsin siis järjekorra lõppu võtta, kui tuli välja, et polnud enam kedagi minemas. :) Asusin teele üles poole. Mis viga, kui redel on alt turvatud ja ülevalt köiega seotud ja vahepealt ka kinnitatud. Kui sain ka üle serva ronitud, siis vaatasin ringi, et kus siis aare on, kui üleval olijad näitasid näpuga lae ja selles oleva avause poole. Alles nüüd ma sain aru, mida see aardekirjelduse vihje endas peitis. Olin hetkeks peata. Õnneks ei palunud keegi passi vaadata, vaid pakuti hoopis abi. Ma ei olnud üldse kindel, et ma sellega hakkama saan. Sellist ronimist, kus ei ole nagu õieti midagi, millele toetuda ja millest kinni haarata, polnud ma varem teinud. Aga siis, kui avaldati arvamust, et mul kummikutega keeruline ronida, siis tekkis tunne, et vot just need on need õiged jalanõud ja ma saan hakkama! :) Tõepoolest, seal üleval ma ära käisin ja aarde leidsin ja logisin. Ise ka ei usu.:) Aitäh [tunk]-le toetuse eest seal üleval kõrgel! Aitäh peitjale väga ägeda aarde eest! EVEJ

 3 

Aitähh, oli põnev

 8 

Kuigi oli olemas pikk redel mida mööda Paavo ja Kallo niimuuseas üles ronisid, siis mul kohe nii palju mune ei olnud, et järgi tormata. Ootasin, et ärategijad oleks torni ülemise korruse puhtaks küürinud ja punase vaiba maha laotanud. Pärast seda kui Kaido oli nipukatega redeli turvalisemaks teinud (vähemalt silma pettis ära), siis ei jäänud muud üle kui tõmmata sügavam hingetõmme ja ronida taeva poole. Üleval veetsin head paarkümmend minutit. Juhendasime, turvasime ja abistasime Kaidoga nii kuidas oskasime. Lõpuks kui julguse suutsin viia argusest suuremaks, siis ronisin üle serva ja kiirelt tagasi maapinnale. Igati mõnus tunne oli pärast. Aitäh!

 7 

Kartsin ikka algul üles minna küll. Saades redeli julgestajalt teada, et naishinged ka üleval ära käisid, tuli julgust juurde. Tegelikult kartsin rohkem seda, et kui üles saan, kuidas ma sealt pärast alla saan. Kui Kaupo jättis telefoni puu alla, et ei segaks, siis mina vaatasin, et see ikka taskus on, sest kui ma sinna üles üksi jään ja teised kuskil grillivad juba, siis vähemalt võimalus päästeamet värskelt sildistatud kultuurimälestist vaatama kutsuda. Tegelikult oli allatulek lihtsam. Ja logi sai kirja oma käega. Tänud redelile, julgestajale, tiimile ja hulljulgetele peitjatele!

 7 

Peale koristusaktsiooni oli keha ja vaim valmis ka ronimist ette võtma.Rünnaku torni vallutamiseks võttis ette kogu meie tiim.Leidsime konteineri,panime nimed kirja,nautisime vaadet ja hakkasime tagasi laskuma.

Allatulek oli siiski veidike kõhedam,kui ülesminek.Viimase tornist laskujana pidin veel ka julgestusköie läbi lõikama.

Aga tänu alumisele redeli julgestajale sain kahe jalaga turvaliselt maa peale tagasi.Tänud ka peitjatele!

 7 

Kõik olid kohal ja nägid, kuidas see värk seal käis. Iga pere saatis oma esindaja lahingusse :) Nii ka meie ;) Ma saan aru, et looduses käib ka selekteerimine. Ühesõnaga looduslik valik - tugevamad jäävad ellu. No igatahes see ühislogimisüritus ühtegi nõrka isendit meie seas ei tuvastanud :P Eraldi väga suured tänud Tunk-ile, kes meid hukatusest säästis ;)

 10 

Kindlasti üks huvitavamaid tavaaarde leidmisi. Redel meenutas tuttava oma, tal aga koosneb kahest 4 meetrisest osast. Ma ei julgenud sellega 5m pealegi ronida, sest nii nõrk tundub. Ta maja ehituse käigus krohvija tegi redel maksimaalselt pikaks ning läks 8m kõrgusele krohvima. Ütles, et pisut jääb puudu, räästa alt ei ulatu. Omanik ronis siis nii tippu kui sai ning küünitas kuidas suutis. Kukkus alla ning kui kuu aega hiljem haiglast välja sai, oli ta keha külg nagu tindiga värvitud. Pärast ütles: see lendamine ei ole mitte s*ttagi, aga see järsk pidurdus on väga ränk.

 9 

Kui kõik võimalused on juba püsti seatud, siis oleks ju olnud kahju selline võimalus kasutamata jätta. All kogusin motivatsiooni ikka tükk aega. Üles jõudes oli suur rõõm, et jalge all on jälle kõva pind. Sees arutasime teise neiuga, et kes siis ikka aardele järgi läheb. Üksi oleks seal üleval mul väheke keeruliseks läinud, kuid Tunki õlg päästis päeva! :) Nagu juba kombeks saanud, ootasin üleval nii kaua kuni õnnestus end veenda, et kindel alla kukkumine ees ei oota ja siis ronisin alla tagasi. Tunnistajad võivad kinnitada, et kepsud ei värisenudki! Aitäh! EVEJ

 8 

Ma olen väga õnnelik, et mul nii tubli poeg on, kes üles läks ja meie geonime kirja pani. Ise üritasin kõiki aidata redeli kinni hoidmisega ja rohke rumala jutuga, et hirme ära ajada. Aitäh!

 11 

Tänase sündmuse üheks ahvatluseks oli lihtsa vaevaga maastik viis aare kirja saada. Koha peal taheti mu lootusele muidugi kriips peale tõmmata, kui isa teatas oma resoluutse ei, et sina sinna ei roni. Kui redelit veidi kindlustati ning Priit lisaks veel turvamiseks köie tõi, siis mind ikkagi lubati torni ning tänu tublidele turvajatele sain üles ja siis veel üles. Kõige raskem osa oli karbi leidmine, nii pisike ja nii peidus. Aitäh, Priit, köie eest! Aitäh, Kaido ja Karl, turvamise eest! Aitäh veel ka redeli eest ja muidugi suur tänu aarde eest!

 9 

Logisin selle aarde tänu CITO üritusele. Aitäh pika redeli eest ja kõikidele abilistele, kes turvasid.

Kas nii ka võiks??

Hopsi ülesse ja hopsti alla

Tulejuhtimistorni sündumus

 2 

Käisime ja uudistasime, aga jõudsime järeldusele, et kaasaolevatest abivahenditest ei piisa. Vähemal on teada, mis meid ees ootab.

 1 

Ups, olid jah torni asemel mättas. Tänud tähelepaneku eest :)

 1 

Oli vaatamist ja kolamist väärt aga tagasi redeli järgi küll ei sõidaks.

 1 

Palang on oma lühikeses logis kõik ära öelnud. Ega tegelikult ei olegi midagi suuremat lisada.

 1 

Leitud. Aitäh!

 4 

Pühapäeva õhtu. Buss nr 5. Palang. Redel. Nulli. Üles. Logi kirja. Alla. Uuesti üles. Puudujäänud nimed kirja. Täname!

 9 

Meil Erkot ei olnud, meil oli Hannese redel. :) Kalmer kupatati esimesena torni, peale seda läksin mina. Esimesele platvormile sain, teisele ei julgend ronida, kuna alla saamine tundus väga kahtlane. Kalmer leidis õnneks aarde ja logis ära. Alla saabudes meenus talle, et ta enda nimi jäi kirja panemata, nii et ta pidi uuele ringile minema. :P Tänud peitjatele!

 15 

Pühapäeva õhtu. Matkad matkatud, aarded leitud, logid kah kirjas. Telekas, söök ja jook. Telefon. Timix. Temal sügeleb. No pagan, eesti mees, süga, kui sauna ei viitsi minna. Ei, ikka sügeleb. Ega mul redelit ei ole? Ikka on, vedeleb siin, tule võta.

Ja nii nad tulidki. Laadisid riistapuu katusele, kulgesid kohale, läksid ja logisid, tulid elusana tagasi. Lihtne ju :) Tänud peitjatele ja redelivedajatele!

sendero luminoso

 4 

Tulime siis eelmise päeva puudujääke parandama. Kaasa võetud täiendavad abivahendid said ettevalmistatud ja osutusid piisavalt kõlblikuks sest mõne aja pärast olid nimed kirjas. Ja nagu juba mainiti siis hooldamist tahaks küll pealt vaadata :)

 10 

Meeskonnas peitub jõud! Seda läks eelkõige vaja insenertehnilise lahenduse rakendamiseks. Peitjaid seekord ei tänaks. Aga seda vaataks küll, kuidas nad aaret hooldama lähevad. :-)

 12 

Peale eilset oli teada, mida meil leiu vormistamiseks vaja võiks minna. A vaatas oma abivahendite tagavarad üle ja tundus, et võime proovida ;).

Täna hommikul oli pakane taas kunstilise meelega alustanud, termomeeter näitas -17 keset päeva , nii andis Kirsikest sellest kunstiteosest välja kratsida, kuna viimati sibas ta ringi enne jõule. B vehkis nii suure hooga, et kraabits mitmeks osaks pudenes, targemad kodanikud keerasid ninad päikese poole ja ei hoolinud tedretähnide võimalikust tulekust. Ainuke mõmin mis vahepeal kostus oli, et tule päikese eest ära :). A tõi kraabitsaid juurde ja lõpuks hr Päikese abiga saavutasime selle, et Kirsikesse hakkas valgus sisse paistma ja no loomulikult sai siis ka välja vaadata. Tarvikud autosse ja minek.
Nullis sättisid poisid kaadervärgi turvaliselt paika ja Kaja sai Maša-Tereškovana orbiidile tõusta :). Kuna mõttetöö tulemus oli väga turvaline siis läks see kõrgustesse minek väga kiiresti, ma jõudsin vaid mõne pildi klõpsata.Enne kui Kaja tundmatusse sukeldus hõikusid allolijad veel õpetussõnu kaasa ja siis oli tükk tühja vaikust. Üks mugu suure valge jääkaruga jalutas mööda ja lehvitas meile, ei tea mida ta küll mõelda võis :D. Siis ilmus Kaja peanupp taas kuskil nähtavale ja kadus taas. Siis käsutati sealt taeva alt lisajõudusid üles. Tomm jõudis just üles ja hakkas sisse ronima kui tuli käsk kõrgemalt poolt ronimine lõpetada ja maakamarale naasta, missioon oli sooritatud. Turvaliselt laskus ka Kaja ja aeg oli oma kodinad kokku pakkida, varbad nagunii juba külmetasid ja kaua sa ikka seal külmatantsu tantsid. Nii et tiimide koostöös on võimalik seda aaret võtta ka saatusega mängimata. Meie Maša-Tereškova oli taaskord igati ülesande kõrgusel ja kõrgemalgi veel, tänud talle ja eelkõige tänu ka endale :D!
Aga ikkagi, enne minekut mõelge ikka kümme korda järgi, maastik on ikkagi 5 või suisa 6( minule endale vist 10-gi), asjatuid riske ei tohi võtta, elu ja tervis on siiski tähtsamad!!!!

Kirsikese esiklaas enne koostööd hr Päikesega

selline ongi meie Mašake, võta või jäta, meile Maša meeldib

 18 

Teeme aumeestevärki ja laseme esmaleidjatel ka internetis esimesena logida. Ikkagi esimene jaanuar, ei tahaks juba täna kellegi uut geoaastat rikkuda.
Ka mul oli kõige lahedam aastavahetus üldse, veetsime selle aardest 3.21 km kaugusel kodus koos nelja sugupõlvega. Kui öösel aaret märkasime ei tekkinud mingit tahtmist end välja ajada, aitab lollist tormamisest :-) Selle asemel jõime vahuveini edasi. Hommik, paar tundi valget aega ka juba õues mööda läinud, oli just paras jalutuskäiguks.
Meil oli algusest peale teada, et maastik on 5.0. Selle tarbeks sai isegi paar plastikust torujuppi kaasa haaratud - kuri seda teab, äkki aitavadki miskit (pärast leidu oli hea selle üle nalja heita). Kohapeale jõudes imestasin - nagu ka enne, kirjeldust lugedes - et pole siin kandis aastaid elades ja rattaga mööda kaldapealset vurades seda ehitist siiani silmanudki. No näed sa siis, üllatatakse isegi kodukandis!
Üks abivahend ripub kohe torni enda küljes, testisin põgusalt selle pidavust. Tundus isegi pädevat, ent otsustasin selle jätta tagasitulekuks (nagu Astangu 2015 ronimiselgi). Selle asemel sisenesime torni ja tegime siseuuringuid. Sidumata paeltega talvesaabastes ehk lõdva randmega hakkasin aarde eeldatava peiduka poole rühkima. Jõudsin samasse kohta, mida Erkogi on maininud. Siinkohal ei tahagi ma kirjeldada ega isegi meenutada kõike, mida tundsin ja mõtlesin (seda oli hulga vähem kui tundeid). Süda tagus nagu pöörane, käed otsisid kramplikult lahendusi, kaaslane oli vaateväljast kadunud ja iiveldas õues tühipaljast mõttest, mis torni kõhus toimub. Suur oli tema rõõm, kui ma aknast välja piilusin :-)
Kuna suutsin minna veel kõrgemale, siis nii ma ka tegin. Otsisin seest ja väljast, katuselt, selle servade alt ja isegi lähedamate puude küljest. Kaine mõtlemisvõime polnud ilmselt veel koju tulnud ning mulgi kulus otsimise peale eelmistegagi sarnaselt rohkem aega kui 1.5 eeldaks. Lõpuks sai eesmärk siiski täidetud.
Kirjutasin teise ja vähe pikema logi kell 10:48. Logisse kirjutasin ka, et saabusin siia paljakäsi, ent ei soovita seda viisi mitte kellelegi. Püüdsin karbikaanele ka GC koodi kirjutada, aga pastakas seda sindrinahka hästi ei võta. Ka eelmiste lisatud aarde ja peitja nimi on kehvalt loetavad. Seega, nagu juba öeldud, võiksid järgmised peenikese otsaga permanentse markeriga teksti üle käia.
Ja nagu juba öeldud, otsustasin naaseda mitte tuldud teed, sest nagu Erkogi tõdes - tuli ka alla saada - ja see mõte tundus algul veel hirmutavam, vaid nööri mööda (mida rahvakunstnik käib). Kõlkusin tornist väljaspool kõhuli metallist nurkraua peal ja üritasin end rippu lasta. Iga hetkega hakkas "halvem" ja mõte ei tundunud enam nii reaalne. Tunne oli nagu enne suurt, ennastületavat lumelauahüpet, kui istud mäe otsas ja vaatad seda hüpet ning mõtled, et pead minema. Just, ka siin pidin minema, sest siia jääda ju ei saa, süüa-juua pole ka kaasas :-P Lõpuks vinnasin end uuesti torni ning otsustasin üle vaadata tuldud tee. Tundus sama hirmus kui siia tulles. Aga midagi polnud teha, tuli eluga riskida ja seda enam isegi mitte leiu pärast ;-) Poolel teel, viimaseid sirutusi tehes ning vaid kahe väiksema sõrmega lühikestest metallvarbadest kinni hoides, tundsin taas sellist hirmufaktori tunnet, mida pole juba aastaid tundnud. Võimas.
Ja siis, järsku, oli kõik läbi - käed-jalad liikusid mööda redelit või ütleme, selle jäänuseid, edukalt allapoole ning peagi mütsatasin juba poole meetri kõrguselt põrandale. Marje rõõm oli sama suur kui minul, kui mind elusalt ja tervena mäe otsa jalutamas silmas. Ei taha mõelda, mida tema tundis. Ei taha endagi tunnetelegi tagasi mõelda. On, mida meenutada ja lõkke kõrval (lapselapsele) rääkida :-)
Lühidalt, maastik pole seega 5.0 (väga 4.5+ on), aga isegi mina ei soovita äsjatehtut mitte kellelgi korrata. Tõe huvides nendin, et ma ei teinud seda mitte ainult leiu nimel, mulle lihtsalt meeldib üle keskmise riskeerida ja end (eriti füüsiliselt) proovile panna. Selle eest tänan aardepeitjaid siiralt! Sellist kogemust ja tunnet pole tundnud aastaid, Kole ilusa ronimine oli selle kõrval poisike.
Aitäh suure väljakutse eest! Aitäh uue aarde ja geoaasta eest! Loodan, et päris nii põnev iga aardeotsing sel aastal siiski ei tule :-D Head uut geoaastat kõigile geosemudele!

Pärast leidu ja enne koduteed

 12 

FTF kell 02:27. Uus aasta 2016 algas üllatuslikult uue aarde avaldumisega ning sellele järgnenud öise aarderetkega. Madis Liisiga ja Priit osutusid peale minu ainsateks huvilisteks minema uusaastaööl torni vallutama. Aarde info ja raskusaste tõotas suurt väljakutset. Priidul oli autos ronimisvarustust ja see andis kindlust, et meil on mõtet sinna minna. Kuna ronimine mulle meeldib ja kõrgusekartust pole, võtsin riskantsema osa enda kanda. Üldiselt ei tekkinud meil seltskonnas kahtlustki selles osas, kes üles läheb. ;) Üles ronimiseks oli mitmeid variante eri kohtadest. Üks neist tundus hästi loogiline ja isegi abivahenditeta teostatav. Teatud kõrguseni sujuski libedalt, aga siis tuli raske koht. Tundus liiga kahtlane ja riskantne sealt end üles vinnata, kuna polnud kindlaid detaile, kust kinni haarata ja millele astuda. Üks viga ja...kukkumisteekond sealt oleks päris pikk ning lõpeks tõenäoliselt raskete tagajärgedega. Isegi kui oleks õnnestunud sealt käte abil end üles vinnata, siis pärast on ju vaja kuidagi alla saada ka. Ega midagi - Priit tõi autost ronimisköie. Natuke pusimist ja saingi paar lisa-astet juurde. Nüüd pääsesin esimesele vaheplatvormile. Algasid otsingud, aga aaret ei õnnestunud leida. Läksin edasi järjest kõrgemale, aga ikka ei leidnud. No mida ometi siin peitja on välja mõelnud? Sai neid korruseid vahetatud mitmed korrad, kuni lõpuks õnnestus karpi märgata kohast, kuhu ma enda arvates olin juba vaadanud. No see oli täielik geopimedus! :D Panin siis logiraamatusse meie kõigi nimed kirja ning karbi etiketile kirja aarde ja peitjate nimed. Alla minek sujus päris kenasti tuldud teed mööda. Tänud peitjatele väljakutse eest ja head uut aastat!

 3 

Pimedas sai otsitud natuke rohkemgi kui vaja oleks olnud, aega läks aga asja sai.

Tänu peitjale :)

 5 

Kui ilm oli juba valgeks läinud siis veeresime kohale tugevdatud jõududega olukorda hindama. Hindamiskomisjon vaatles objekti ühelt ja teiselt poolt, proovis näpu ja papuga ja saabus otsus:me tuleme tagasi paremini ettevalmistunult, pole vaja leiu nimel eluga riskida.

 5 

Ootamatult oli tänasesse geopäeva tekkinud muudatus. Haakisime kohaliku geotuusa ka kodust kaasa ja juba hakkasid logimise mõtted tekkima. Kohapeal siiski nii hästi ei läinud. Aga homme on ka päev. Geopäev!

 12 

Viimati võtsin uue aasta Tallinnas vastu siis, kui aasta 2008 saabus. Seekord otsustasime Tallinnasse jääda ning vahepealne Männi pargi mõttevälgatus vahetus koduse magamistoa akna vastu, kust ei avane vaade mitte järgmisele kortermajale, vaid eramajade rajoonile. Olles uue aasta suure pauguga vastu võtnud, sättisime ennast magama. Mingi hetk aga tulid kaks piiksu. Vaatasime, et aare jääb üpris lähedale ning mõtlesime uut aastat siis kohe esimesel tunnil aardega alustada. Seda, et aarde maastiku raskusaste on 5.0, vaatas Liis alles siis, kui Tabasalust läbi sõitsime ning Erko oli küsinud, et kas meil redelid ja muud värgid on ikka kaasas. Kui endal ei ole kõike geovarustust, siis kallitel kaaspeituritel ikka on ning seega jäime Priitu ja Erkot aarde juurde ootama. Priidu redel jäi lühikeseks ning seega tuli plaan B kasutusele võtta. Kuigi mingi valemiga saaks tõenäoliselt ka ilma abivahenditeta aardeni, siis Erkot vaadates ma seda mitte kuidagi ei soovita. Priidu autost tõime köit ning tegime Erkole ronimise turvalisemaks. Käisin ka ise üpris üleval ära, aga see viimane samm oli too hetk minu jaoks liiast. Talvesaabas ei olnud just kõige mugavam asi, millega seal turnida. Ülimalt äge algus uuele geoaastale ning esmaleiu logi sai kirja kell 02:27. Head uut geoaastat ka kõigile teistele geopeituritele!

Üles seatud süsteemid aardeni pääsemiseks

 15 

Kesköist ilutulestikku nautisime kodust aknast ja aarde avaldumise ajal ootasime juba Unematit. Aga no mis sa ära teed, kui piiks piiks ja aare tuleb. Sõit uusaastalaulude saatel läbi ilutulestikuse linna oli ilus. Poolel teel selgus aarde maastik, aga polnud hullu midagi - Priit oma geovarustusega oli juba teel. Emotsioonid olid laes, uurisime ümbrust, ootasime geosõpru ja kui külm hakkas, tantsisime "Kui sul tuju hea, siis..." laulu järgi. Lõpuks hakkas juba väga külm, aga siis tulid päästvad autotuled. Esialgne plaan ei toiminud ja ka plaan Bga oli suur tükk tegemist, aga meil oli ju kaasas parim abivahend Erko, kellele me julgestustiimi mängisime. Sellega läks ikka päris kaua aega ja lootus hakkas juba vaikselt kaduma. Ja siis kostis rõõmus piiksatus! FTF ja kaanekritseldused said kirja kell 02:27. Koduteel laulsime kõva häälega raadiost tulevale "Club Kung Fule" kaasa ja olime üldse rõõmsad. Kõige lahedam aastavahetus üldse! Aitäh ja head uut aastat kõigile!

 5 

Peitjale on abikäsi ulatatud - vajalikud märkmed kaane kleepsul olemas (ka GC kood), kuigi vaevuloetavad. Järgmised võiks tegevust püsiva markeriga korrata. Head uut geoaastat kõigile!