Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Tartu linn Raskusaste: peidukoht 4.0, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
2013. aastal rajati projekti “GreenMan” raames Anne kanali ja Emajõe vahelisele alale loodusrada, millele paigaldatud infotahvlid annavad ülevaate Emajõe vee- ja kaldaelustikust ning ümbritsevast maastikust. Lisaks infotahvlitele on loodusrajale paigaldatud ka pingid, et jalga puhata ning nautida Emajõe ilu. Sellele rajale aare sind juhatabki. Võta sõber ka kaasa, koos on mõnusam jalutada. Alguspunkt on raja alguses olev infotahvel. Et saaks koos sõbraga otsida, on pikkus ja laius peidetud erinevalt.
Kuna tahvel on alguspunktist ära varastatud, siis on koordinaadid nüüd pingil.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (13), lahe_teostus (11), tiimitöö (8), lumega_leitav (3), muguoht (2), pikem_matk(>1km) (1), matkarada (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC651VW
Logiteadete statistika:
80 (84,2%)
15
7
6
3
0
0
Kokku: 111
Alguspunktis sai mitu korda käidud. Vahepeal on kogemust juurde tulnud ja ikkagi selgus, et kõik vajalik oli olemas. Täna tulin ka lõpust läbi, kiire leid. Sai muguvabalt kätte. Tänud peitmast! :)
Tundub, et kõik objektid peale prügikasti on sealt ära viidud. Prügikasti pealt kooridnaate ei leidnud.
Vat kui kummaliseks tänane õhtu kujunes kui sai ka lõpuks aardemeistriga kokku saadud. Ise olin ühest punktist läbi põrutanud ja pika ninaga jäänud, sest konteiner oli tühi, aga omanik tegi kiirhoolduse ja nimi sai kirja. Nüüd aga selle aarde sugulast otsima... Super tänud vahva õhtu eest:)
Kuna koordinaate kandnud objekt oli taadkord kadunud, siis said alguse numbrid järgmisele objektile
Olime küll kahekesi, aga ei leidnud me ei pikkust ega laiust. Geojumal on meid täna ikka täiega maha jätnud. Kuna külm hakkas, siis tuli loobuda.
Kambaga tegima ka selle täpi kaardil roheliseks.
Tänud
Sõbrad olid kaasas, oli jah mõnusam jalutada. Järgisime peitja soovitusi, saime toredalt koos otsida, läks edukalt ja saime leiurõõmu. Aitäh.
Tegime aardele korraliku kambaka ja surusime end aardeni. Aitäh!
Koordinaate on mul nüüd omajagu, paraku aarde leidmisel neist ühestki abi ei olnud, eks pean välja selgitama hakkama, millised numbrid millise aarde juurde käima peaksid. Vähemalt mehike ise sai üles leitud, hea seegi. Täitsa vahva värgeldus siin, aitäh!
Jällekord Emajõe ääres jalutamas. Seekord suundusime lõppu. Mulle meeldis. Aitäh!
Matk tehtud,lõpus oli tegu konteineri kätte saamisega.Aitäh!
Käisin asja kontrollimas ja nullis on ilusti koordinaadid olemas.
Kodus sai arutletud teemal, mida roheline mehike tähendab. On see Shrek? Jalakäijate valgusfoor või hoopis vihast roheline mitteleidja... Pakuks viimast... Sest ega see kergelt ei tulnud. Lõpp oli muidugi äge ja vajas tiimitööd. Tänud
Kui alguses on info olemas, milles siis probleem. Siiski läks üllatavalt lihtsalt. Aitäh, lõpus on suurepärane teostus!
Siin oli kõik selge ja loogiline. Lõpu lahendus meeldis väga.
Tänan peitmast.
Sattusin nulli lähedale ja mõtlesin, et vaatan need järgmise punkti koordinaadid siis tuleviku tarbeks ära. Umbes kolmveerand tundi hiljem mõtlesin jällegi, et ei tea, kas peaks linnavalitsusele kogu selle puhastusteenuse osutamise eest arve esitama – ma arvan, et nii porivaba kui minu poleerimistöö järgselt polnud see pink pärast avamist olnudki.
Läks veidi aega mööda, lugesin logiteateid, õppisin maailma uue pilguga vaatama ning nii ma nägijaks saingi. Lõpplahendus oli magus.
Aitäh peitjale!
Leitud umbes 5.augusti kanti. See oli mu jaoks Emajõe kallasradade soojendusaare. Tänud peitjale seikluse eest!
Kuna emajõe kallasrajal on peidetud mitmed aarded, siis mulle tundus väga hea idee kõik need korraga korjata, ühe retke jooksul. Korjasin 100 erinevaid numbreid, kindlasti vales järjekorras, loomulikult ajasin need kõik sassi, ja enam ei teadnud, mis kuhu kuulub.
Mõnel hetkel leidsin koordinaadi, mis viis linna, ja seal hoone seina peal oli suur graffiti roheliste tulnukatega! Rohelised mehikesed, jaaah, leidsin teid! Ainuke asi, et koordinaat ise oli täiesti eravalduses, aiaga piiratud territooriumil. Me uurisime seina, katsusime kõik telliskivid, ja siis majast tuli välja mees ja hakkas meid vahtima, kell oli ka juba uus päev, nii et pidime jalga laskma, muidu laseb veel meid maha. Aga olin täiesti kindel, et õige koht on leitud, peab vist ümbrust rohkem uurida. Küsisin varemleidja käest, et mis värk selle hoonega, ja ta ütles, et see koht ja graffiti absoluutselt ei puutu asjasse... Selline info oli küll nagu rusikaga näkku, küsisin üle, ega sa nalja ei tee?
Hiljem selgus, et peitja tegi näpuka ühe teise aarde kordinaadis, siis kui hiljuti värskendas vahepunktid. Ma siiamani ei saa uskuda, et näpuka pärast, leides teise aarde koordinaadi, ma tulin kohta, mis niii sobib teemasse!
Lõppkonteineri ma leidsin peaaegu et kogemata, sest kuna koordinaadid olid mul sassis, ma arvasin, et olen vahepunktis ja otsin järgmist koordinaadi, ja kuna ei leidnud midagi, siis hakkasin kõik kohad kontrollima. Lõpus on ehitatud äge süsteem, järjekordne Leiutaja leiutis, pimeduses ei saanud kohe aru, mis ja kus ja kuidas. Siiamani jääb küsimus - KUIDAS???
Kas võib olla, et Rohelise mehikese ( ja Emajõe ) nullid on ilusti sügisel üle võõbatud? :o Igatahes näevad nullid väga läikivad ja korralikud välja. Kui ma neid veel mõned ööd oma 9 toruga kahuriga pleegitamas käin, siis saab neist varsti Tartu kõige steriilsemad pingid :D
Maru viis mind jalutama. Kõndisime Karlova tänavate virrvarris ja üle Emajõe. Kuigi eelmine kord nullis õnnestus ainult pool koordinaadist leida, piisas sellest, et kodus teine pool ise juurde mõtelda ja täna logi kirja saada. Kui ise piisavalt toots olla, saab ka pooliku rehkendusega hakkama :)
Tänud. Väga lahe. Õnneks on geokotis kõik vajalik olemas ja pimeduse varjus hea, rahulik toimetada. Kaaslane kah olemas, seega läksime, tegime. Tänud
Peale tervet päeva istumist oli see jalutus sellel rajal täitsa hea vaheldus. Esimeses punktis oli alguses ikaldus ja ei suutnud isegi infotahvlit leida. Siis tuli välja, et välismaa leha ja meie lehel on erinev info. Kui see info oli käes siis juhise leidmine käis kiiresti. Mul viimasel ajal on koguaeg selline abimees kaasas.
Jalutasime piki Emajõe kaldal olevat rohelise mehikese rada siia aardeni. Oli eelinfo, et üksi pole mul mõtet siia tulla. Tiimitöö õnnestus perfektselt ja saime nimed kirja. Pärast jagus mõtlemisainet, et kuidas see mehhanism ehitatud on. Aitäh!
Seejärel toiduvarude täiendamine, kõhutäide rämptoiduga, SUP-i laua kättesaamine ja võiski suunduda tuuri peamiste eesmärkide poole.
Selle aarde otsimine sai hoo sisse 22.04. Jyrxi teatest saate lugeda, kuidas ma teda lõbustasin oma poleerimisetteastega. Tegelikult kunagi varem olen ka kiirelt vaadanud, kas miskit jääb silma, aga tõsisemalt sai esimest korda üritatud. Jyrx siis kidakeelselt jagas mõned õpetussõnad, selle kohta, et poleerimiseks võiks valida ühe teise objekti (ma vaatasin gepsu ikka väga mööda) ja ML andis väheke juhtnööre selle kohta, kuidas peaks poleerima nii, et sealt ka midagi leida võiks, mitte ainult pingi läikimanühkimiseks.
Selgus, et õigele objektile olid parajasti toetatud kellegi istmikud, seega liikusime tookord edasi ning proovisime saadud nippi ühe teise aarde leidmiseks. Kui uuesti õige koha juurde jõudsime, siis oli jahe kevadõhtu teinud oma töö ja koht vaba. Ja imede ime - minu silme ette ilmusidki lõpu asukohta reetvad märgid.
Lõppu ei viitsinud enam hämaruses liikuma hakata, jätsin selle teiseks korraks. Aitäh aarde eest!
Esimest korda käisin lõpus vast u nädal hiljem. Seal kulus mul aarde asukoha tuvastamiseks ikka päris hulga aega. Ja asukoha tuvastamisest jäi üksi väheks - kätte ma seda ei saanud mingil moel, ühtki abivahendit ega tehniliselt taiplikku inimestki polnud kaasas.
Täna saabus siis see kord, kus meelitasin kogu oma perekonna lõppu. Emadepäeva jalutuskäigu teekonna saab ju ometi päevakangelane valida :) Käskisin igasugu abivahendeid ka kaasa pakkida. Selgus, et neist polnudki lugu, Meelis võttis põhimõtteliselt paljaste kätega karbi välja, mulle jäi ainult logimise vaev.
Täna oli mul maailmamõnusaim päev trenni, veini ja raamatupoega. Lõuna ajal tahtsin veidi jalutada ja Taneli jõe ja kanali vahelisi aardeid pureda. Ühe sõbraga olin just söömas käinud, kuid tema pidi tööle naasma. Mõtlesin, et seda üksi vist kätte ei saa. Abivahendeid läbi mõeldes vaatasin ringi ja kasutasin lähimat: Tanelit Ahhaast. Õnneks oli ta ka just korra vaba ja ühines jalutuskäigule. Väga lahe teostusega aare, mulle väga meeldis. Eriti lahe on kuulda otse omanikult, mis ja kuidas ta seal seda tegi.
Nüüd me siis teame, milline näeb välja klassikaline “Ma siin niisama poleerin täiesti lambist seda suvalist pinki” taktika juhuslikule möödujale. Olime väikesel rattatiirul kui nulli lähedalt möödusime ja kahe inimese tegevus silma jäi. Vahetasime omavahel ühemõttelise geopeiturliku pilgu “Me ju teame, mis nad teevad?” Jälgisime mõne minuti paari meetri kauguselt ning veendusime, et seal ei ole kaheti mõistmist. Andsime väikese suunise ja sõitsime tagasi kodu poole.
Selle aarde nimi on väga sobiv - roheline mehike ehk tulnukas. Olevus kelle olemasolus paljud kahtlevad kuid mõned olevat seda näinud. Nii ka meie olime seal nullis istumas ja mõtlemas käinud, kuid ufot kuskil ei näinud. Eilset imeilusat kuid vägaväga tuulist ilma ei suutnud raisku lasta ning otsustasime kulgeda mööda Emajõe kaldaid. Tuul oli väga tugev ja puhus meid nullist väga kaugele. Istusime siis korraks pingile jõe ääres ja mõtlesime veidi. Mõtlesime nii kaua, et uus päev jõudis kätte. Konsulteerisime targematega ning isegi peitja endaga ja täna talitlesime tema sõnade järgi “läksime lõppu ja panime nimed kirja”. Lõpukaadervärk oli nagu sissepääs lendavasse taldrikusse. Nüüd oleme ka meie tulnuka ära näinud! Tänud!
Seda mehikest on siin mitmeid kordi piilumas käidud, täna saime lõpuks logida ka. Lõpp oli väga asjalik. Tänan.
Tegelikult yritasin seda ka eelmisel korral leida aga peale m6ningast tulutut poleerimist suundusin k6rvalmultika juurde. Ka siin oli täna geokoti kaasa v6tmisest kasu. L6pp oli muidugi klass omaette, sain selle s6braomamise faktorist teada hehehe ;). Tänud peitjale
Oli algus, aga lõpp, see mulle väga meeldis. Tore, et ma siia üksi ei sattunud. Tänud peitjale.
Aprilli alguses oli veel infotahvel infoga olemas. Sain mõlema info kätte aga aru sain ainult poolest. Eilne otsing ebaõnnestus, täna läks paremini. Ma ei mõista kuidas selliseid lahendusi valmis ehitatakse. Ja kuidas geopeiturite käte all veel need vastu peavad.
Kinnitan, et alguse infotahvel on tõesti puudu. Peitja lubas välismaalt tagasi tulles midagi ette võtta.
Peitja või mõni varemleidja saab ehk vajaliku infotahvli olemasolu üle kontrollida.
Puudus infotahvel ja edasi ei saanud. Seal kus varem tõenäoliselt oli infotahvel olnud, oli nüüd vaid auk.
Oi jeebus, siin sai ikka jauratud. Algul üksjagu, et asjast aru saada ja siis üksjagu, et asja kätte saada. Üks kuldaväärt teostusega asi. Aitüma!
Huvi oli suur, milline aare seal lõpus end peidab. No muidugi kaval teine. Meil vedas, et me täpselt niipaljukesi olime. Kõigile jagus tegevust.
Vahva peidukas, aitäh!
Kuulda oli, et see on üks kiuslik aare algusest lõpuni. Erlel oli pool algust ja kodutöö lõpu suhtes tehtud, nii oli hea mõte mitmekesi seda vallutama minna, Matu meiega kaasa elamas. Seal läks ikka aega enne kui lõpp avastada ja logimiseni jõuda, kõigi käed läksid käiku. Tänud kavala peiduka eest.
Kaupo läks ettevalmistusi tegema TRM-ks ja nii meie "geokaravan" siia edasi suundus :)
Alguse valu ja vaev läks meist mööda,seevastu lõpus saime ise hiilata.Tiimitööna saime topsiku kätte ja nimed kirja.Aitäh
Esimeses punktis jäi midagi leidmata, kuid ometigi tekkis aimdus, kus võiks olla lõpp. Nii oligi. Väga vinge teostus! Tänud!
Natuke aega tagasi sai selle aardega algust tehtud, kuid jäi teine pooleli. Nüüd oli Anna maad kuulanud ja oskas kirvega õiges kohas vehkida. Natuke otsimist ja koostööga saime kätte. Tänud!
Panen üles hooldusvajaduse, sest logirull on märg ja vajab kuivatamist.
Vihje ja kirvega sai nimi kirja. Lõpu lahendus oli väga vinge. Aitäh!
Kuu aega varem juba käisin siin ja sain pool tarkust. Eelmisel õhtul Emajõe aaret jalutades sai ka teine pool ära jalutatud. Peale seda korraldas Anne mulle järgmiseks päevaks kohtingu Raidoga. Vot selline meeskonna mäng ja korraldus. Aitäh Raidole, Annele ja Tanelile!
Minu eelmine logi tekitas olukorra, kus mulle saadeti rohkem sõnumeid, kui tavaliselt aasta keskmiseks tuleb. Asi lõppes sellega, et saime Helduriga lõpus kokku ning koukisime tünni välja.
Aitäh Heldurile ja peitale!
PS! Logiraamat oli üsna nätske, mistõttu logimine oli veidi keeruline. Tünni ehitusest tulenevalt ei oska hästi ennustada, kas kuivab ise või pigem läheb märjemaks.
Kui asi algul välja tuli, sai nulliks mõnda aega passitud, aga kuna midagi tarka pähe ei tulnud, siis sinna ta jäi. Eelmine nädal sai lõpuks ka üks kasulik abivahend soetatud ning seejärel ka koordinaadid välja raalitud. Vaatamata mitmeid kaas-geoliste hoiatusi, et sõpra on vaja, otsustasin üksiku hundina täna asja ikka üksi uurima minna. Hea abivahendiga, mida kuskilt võtta pole, on ka üksi võetav. Eks siis tuleb sõpra otsima hakata, kui just siin mõnda minuga samas seisus hunti ei leidu (hundid, siin on teie võimalus).
Taas Taneli andekus, küll tal on neid ideid varnast võtta.
Siia ei olnud tegelikult plaani täna tulla aga sõitsin mööda.... Võtsin sõbra ka kaasa aga igavene niru sõber oli leidis ainult innustavaid loosungeid aarde otsimiseks. Mina leidsin vähemalt midagi asjalikumat aga tänaseks jätsin pooleli. Tulen teinekord mõne tugevama sõbraga tagasi või siis nuputan ise ja teen näiteks kaarditööd.
Esimest korda alguspunktis käies ei tulnud ükski koordinaat nähtavale. Järgmisel korral oli aga abistav vahend kaasas ja mõningase uurimise peale leidsime koordinaadi ühe poole. Arvatav teine pool jäi ka nüüd silma. Seega saime kodus oma leidudest aarde asukoha kätte. Lõpppunktis võttis meil veidi aega, et asjale pihta saada. Saimegi logitud. Tänud peitjale põneva mõistatuse ja ägeda peidukoha eest!
Rohelisse pluusi ja dressikasse riietumine tõi edu! Geokott on ka natuke raskemaks muutunud, saime õige mitut asja katsetada. Aitäh, see seiklus sai nüüd lõpu!
See aare kripeldas hinges juba talvest saadik. Nüüd sai lahendamine uuesti kätte võetud. Väikse vihje abil sain teisele koordinaadile numbrid külge ja siis uuesti välitöödele. Lõpus on jällegi väga lahe süsteem välja ehitatud. Ühe inimese kätepaarist jääb siin väheks.
Siin sai juba päris mitmendat korda jalutatud enne kui kõik vajalik kas kohapeal või töökorras oleks. Lõpuks moodustasime energiaringi ja ära tuligi.
Ühe koordinaadi abil sai kirvetrajektoor enamvähem paika pandud. Nii saigi mõni koht kontrollimiseks välja valitud ja lõpuks saatus ka edu. Järjekordne äge leiutis!
Tänud.
Eks siin ole ennegi põgusalt uurimas-puurimas käidud. Kui aarde eesmärk oli tutvustada Emajõe ja Anne kanali vahele jäävat vaba aja veetmise ala, siis minu puhul on see küll kuhjaga täide läinud: olen viimasel ajal sattunud siia üsna tihti nii rattaga tiirutama kui ka niisama jalutama. Iga kord ka ikka tahvli juurest läbi põiganud ja kukalt süganud. Mingi sigrimigri sai kunagi aegade alguses isegi leitud, aga ei osanud sellega midagi peale hakata, et asja söödavaks teha. Mõni nädal tagasi sattusin aga spontaansele geokogunemisele, pärast mida hakkas idanema üks ideepojuke. Tulimegi siis seekord ilusal kevadõhtul nulli veidi rikkamana ja õige pea oli meil pool koordinaati näpus. Teise poolega olid lood aga endiselt kehvad ja kuna pimedus oli ka maa peale laskunud (mitte geopimedus, vähemalt tahaks loota), siis jäi asi kuni järgmise päevani laagerduma. Järgmiseks õhtuks olin suutnud olemasoleva poole koordinaadi abil päris kena teooria tekitada, mida siis täna kirved õlal kontrollima suundusime. Seekord osutuski mu superteooria kohe õigeks ja kirves tabas õiget paika. Teostus oli muidugi vägev, pole midagi öelda. Aitäh peitjale!
Vaatlesime nullis olevat objekti ning leidsime osa infost, kuid jäi nagu pisut puudulikuks. Siis leidsime veel midagi, mis tundus olevat nagu vihje, kui kahjuks dekrüpteerida ei osanud. Küsisime siis nõu ning tuli välja, et see vist ei olnud sellega seotud ning saime juhiseid õige asja leidmiseks. Tõttasime siis abivahendeid hankima ning nendega naastes oli natukese aja pärast vajalik info käes. Lõpus pidime pisut otsima, enne kui kahtlase asja avastasime. Väga huvitav peidik, tänud!
Tanel, fuu... Selle aarde juures tekkis küsimus: mida veel...? Igatahes ilma abita poleks me seda arvatavasti kunagi leidnud... Aga jah aitäh!
Eile õhtul käisin nullis. Leidsin kõik vajaliku, aga pidime Antsu EMV võitu tähistama. Lõppu jalutasime täna pärast võistlust. Lahe aare sai üsna kärmelt leitud. Aitäh, väga tore oli!
Rohelised mehikesed sibasid mööda loodust ringi, enda varjamiseks kasutasid nad maskeeringuid ;). Usun, et nad täitsa mõnuga mugistasid naerda kui me seal nullis ringi tuterdasime ja silmi jõllitaisme. Lõpuks leidsime miskit, ühe täitsa töötava ja teise mittetöötava abivahendi. panime siis hooga eimillegi poole liikuma kuni sein ees oli, krm, siit ju edasi ei saa ja nii see mõte kokku jooksis. Teel taas nulli tuli aga päästev idee... nüüd on tükk sellist tegevust, mis siin lehel kajastub sõnadega ...piiks- piiks- piiks( aju ragin nimelt)...
Rahulolevatena kõndisime auto poole ja kiitsime peitjat tehnilise lahenduse poolet. Suurim oli aga rahulolu iseendaga, me saime täitsa ise hakkama, jeee!!!!
Tänud peitjale!!!!!
Esimesel katsel said kahtlased rohelistele mehikestele kuuluda võivad jäljed jäädvustatud ja laborisse analüüsimiseks saadetud. Erinevad biomeetrilised analüüsimeetodid kinnitasid jälgede sobitumist roheliste mehikeste morfoloogiaga.
Jälgede edasine uurimine võimaldas määrata potentsiaalse orbiidi Maale laskumisel. Paraku ei olnud jälgi nii palju, et määrata ka täpne maandumispaik ning tuli analüüsida orbiidiga sobituvaid maandumiseks sobivaid geograafilisi punkte.
Teistel välitöödel see ka õnnestus ning leitud sai ebatavalise kujuga õhusõiduk.
Roheliste mehikeste eksistents on jällegi tõenduslikult kinnitatud!
Algul osalesin staabitöödel, teisel katsel ka välitöödel.
Staabis sai püütud olemasolevast "biigdeitast" maksimaalset kasulikku infot välja pigistada, mõtlesin isegi ühe huvitava meetodi välja koordinaadiks teisendamiseks, mis tõsi küll andis kaugeltvaadates hea numbri, aga mis palju edasi ei aidanud. Andmetest poole koordinaadi leidmine oli minu ideest hoopis lihtsam.
Välitöödel aitas pool koordinaati ja teatav asukohaga seotud kogemus suuresti kaasa võimaliku peidukoha lokaliseerimisel. Edasi noh, eks te minge ja vaadake ise.
Roheliste mehikeste käest oleme juba ühe korra korraliku külmaga lutti saanud ning kõrvad lidus pagenud.. Nii nagu tookordki lõpuks, soojas toas tõdesime, oleks võinud mõistatuse (mitte multi) teise poole üldse unustada. Aga tagantjägi tarkus on ikka see kõige suurem.
Vaatasin seekord rahulikult soojas toas poole teadaoleva koordinaadiga potentsiaalse asukoha välja ning panin gepsu. Täna läbi lume kohale jõudes ei näinud küll ühtegi meeskonnatööd vajavat peidupaika. Jälle tünn, ise tehtud ka veel! Õnneks suutis Marje vähe laiema silmaringiga olla ning juba sammusime minu arvatud kohast üle saja meetri kaugusele. Nüüd lasime käed käiku ning võisimegi lugeda tiimitöö edukaks. Jess, see oli küll nüüd õnnelik vedamine või Marjel aastatega kogunenud geokogemus, mis meid järjekordsest hädast päästis. Aitäh talle selle eest!
Aare on korras, leitav, kuiv ja klaar. Veel üks suurepärane teos Tanelilt! Kui ainult see üks osa mõistatusest (mitte multist) nii segaseks tehtud poleks. Aitüma ikkagi ja soovin teistelegi meeldivat jalutus- ja lahenduskäiku!
Kolmas kord siin. Esimesel korral polnud midagi kaasas, teisel korral andis abivahend õige kähku otsad. Nüüd leidsime nii pikkuse kui laiuse üles, aga üks jäi dešifreerimata. Aga aitas ka ühest. Aitäh!
Pisut aega läks aga asja sai.
Lahe teostus vaeva on nähtud.
Tänu peitjale :)
Väga huvitav lahendus. Tänud!
Läksime nulli ja hakkasime otsima. Midagi leidsime ja midagi jäi nagu leidmata. Isegi varemleidnu sügas kukalt. Peitjal tasuks üle vaadata. Lõpus läks kiirelt, vahva kaadervärk jällegi. Aitäh!
Väga vaevaliselt tuli algus kätte. Vahepeal jäi vanaproua oma nähvitsaga pikalt meie tegevust uudistama, kuid lähemale siiski ei tulnud. Lõpp meenutas ühte teist aaret. Tänud.
Olles varustatud Esko võimsa imerelvaga, asusime innukalt selle aarde nulli kallale. Üsna kummaline mulje võis olla pealtvaatajatel, kui agendid objekti skännisid. Aga eks jalutajad ole seda tegevust vast ennegi telekast näinud. Nüüd siis ka päris elus oma silmaga.
Leidsime otsitava, isegi kaks erinevat - nagu kirjelduski lubab. Selle keerulisemaga ei osanud poole tunniga midagi pihta hakata. Läksime parem jalutama. Leidsime veel ühe ilmselt peitja lisatud tähise, kuid ei osanud ka seda mitte kuidagi koordinaadiks väänata. Tuiasime raja eeldatava lõpuni - aarde silti vaadates vist siiski mitte - ning tulime sama tühjade pihkudega tagasi. Paar kirvetatud kohta ei andnud ka midagi erilist - et mitte öelda mitte midagi - kätte ja nii me viimasel õhtusöögitunnil parem Pahadesse Poistesse sööma läksime.
Alles nüüd tuli Marje õlle kõrval selle peale, et isegi leitud pooliku lahendusega oleksime ilmselt ju vajalikku kohta suutnud jõuda. Aga siis, pimedas ja külmas ei suutnud nii kainelt mõelda ja ilmakaari enda kasuks keerata. Ja eks olegi hea, et maalinna üks aare seemneks jääb. Ilmselt saan tööasjus vast juba detsembris naasta. Las need rohelised seemned idanevad seni. Aitüma!
Pikkuse koordinaadi leidmiseks on nüüd alternatiivne variant, millest loodusjõud loodetavasti niipea jagu ei saa.
Loodusjõud on muutnud pool koordinaati loetamatuks, hetkel aare leitav educated guessi kasutades. Teen lähiajal korda.
Külm tõesti, rohkemaks oleks vaja paremaid vahendeid ja vertikaalse mõõtme puudeta sõpru.
Külm oli, vihm oli, loodus oli vastu, varustus ütles üles jne. Jääb Tartusse seemneks.
Targemad kui nädal tagasi olime selle külma käes kindlasti, aga kasutatav tehnika ja ilm ei soosinud kuidagi matkale minekut.
Vaba aega Tartus - kaks tundi. Otsida 5 aaret. Ühe poole saatsime vaid igatsevaid pilke, selle siin vaatasime üle.
Täitsa lõbus oli, lahkusime siis, kui kõhud naerust kõverad ja vastik ilm enam nii jube ei tundunudki. Nimelt hakkasid noored lapsevankritega jalutavad isad teatud infotahvlist ohutul kaugusel seisma jääma. Infotahvli juures seisis nimelt meesterahvas ninaga vastu tahvlit, paistsid ka kellegi jalad ja katuse alt kostis kamandamist. Mine tea, mida sellised veel ette võivad võtta. Ikkagi roheliste mehikeste värk.
Muundusime ontlikeks jalutajateks ja tuleme peagi natuke targematena tagasi. Aitäh!
Peaosad jäid täna teiste kanda, ma olin pigem aktiivne statist, kes enne lavale astumist eemaldas rohelise camo, et mitte ise otsitavaks muutuda ja tõmbas selga punase lavakostüümi ning püüdis õppida parimatelt osatäitjatelt. Ma köidaks teie tähelepanu veel aastasadu nagu oivaline kirjaneitsi Lydia Koidula, aga üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna :) Tore oli. Aitäh! Logitud.
Mõne situatsiooni koomika püsib meeles aastaid. Ameerikas keset Nevada kõrbe on tee pealkirjaga The Extraterrestrial Highway, alguses viisakas silt teatamas, et järgmise bensukani on umbes 96 miili. Bensuka nimi on Rachel, ja see on sisuliselt suur karavanipark, kuhu igasugused hullud kogunevad rohelisi mehikesi ootama/vaatama. Võtsime sealt benssu, aga meelest ei lähe korpulentsevõitu müüjanna pilk, millega ta vaatas mu Boholilt ostetud T-särki, mille seljale oli joonistatud hapnikuballoon ja sealt jooksid voolikud igale poole vajalikesse kohtadesse. Roheline mehike mis roheline mehike.
Aga mis sellesse aardesse puutub, siis tegi ta mulle selgeks, et krokodill Gena kombel loomaaias krokodillina töötada ma ei suuda. Lesid rahulikult puuris, tahad Tšeburaškaga asja ajada, aga ei, lapsed jooksevad ringi, sebivad, lasevad valgust silma, sikutavad sabast ja pilluvad maiustusi. No mis elu see on? Nii võib ju aardest lausa mõne cm kauguselt vaikselt mööda minna. Aga vat kui loomaaed kinni pannakse ja lapsed koju saadetakse, vat siis algab alles elu. Siis tuuakse Tš€buraškagi poekottidega linna pealt kohale, et Gena haardeulatust pikendada. Ja nalja saab rohkem.
Nii et nimi kirjas, kõik rahul, ja see leidmata pool koordinaati võib nullis rahumeeli edasi mädaneda. Või idaneda. Või misiganes tal pähä tuleb.
Parklast leidsin eest tuttava auto ja juba eeldasin, kellega kohtuda võib. Nii läkski. Nullis tervitasid pilditibi ja peitja isiklikult. Pilditibi takseeris infotahvlit ja phantom takseeris pilditibi, peatselt ka minu üritusi tühjast kohast midagi geopeidulist leida. Kui te nüüd arvate, et autori juures viibimine on mingi suur pluss ja lisavihjeid kukub iga minutiga, siis seda kohe kindlasti mitte! Üle kahe tunni suutsime nullis ära sisustada, enne kui teada saime, kuhu edasi suunduda. Phantomist oli kasu niipalju, et ta tõi pilditibile kohvi kui too vahepeal poole koordinaadiga koju kippuma hakkas :P Tõttöelda oleks mul seal üksi tegutsedes kannatus ilmselt kuskil pooleteise tunniga otsa saanud. Mitmekesi ikka lõbusam ja mugud pööravad nagu vähem tähelepanu kui kahtlase tegevuse harrastajaid on rohkem kui üks. Hea oli, et meil piisavalt püsivust jagus, sest lõpus ootas taas üks peitja superleiutistest, mida sai kohe pikalt imetletud. Autor kõrval selgitamas tehnilisi üksikasju. Kindlasti soovitan, hoolimata algpunktis tekkinud frustratsioonist - eks see oli ju enda viga :o)
Nullist kaugemale kahjuks ei saanud. Külm hakkas. Jääb kevadet ootama.
Kui Taneli aardes poleks tillikat, oleks miskit valesti. Leitud, lõpp ka omamoodi lahe. Täname!
Leitud! Tänud järjekordse geniaalse ja laheda aarde eest!
Jah, Matu kavalust läks tõesti siin vaja. Kõigepealt sellega, et saada minema 2 mehikest õllepudeliga. Rohelised nad ei olnud ja best before veel ka mitte aga nullis nad seisid. Pudelite suuruse järgi oli arvata, et tunnike läeb siin küll. Ega kokkuvõttes vähem läinudki! Alustasin vestlust, tuli välja, et keel mul sovsem nepravilna. Oleks ma nende pakutud õltsi libistanud, oleks lootust vast kiiremini esimesest punktist minema saada. Aga ei! Kirveloopimine pole ka minu tugevam külg, seega jäi üle koordinaatide füüsiline otsimine. Mehena ma ütleks - täiesti "tillitamine", õnneks olen naine! Lahe idee ja äge lõpp. Annab ikka sellise asja peale tulla, superlahendus, tänan sind peitja, tahan veel!
Kui miski on elus kindel, siis selleks on surm, maksud ja et Taneli aarded ei pea mitte kergelt kätte tulema geopeituritele. Vähemalt õnnestus pärast ebaõnnestunud esimest katset päeva peale läbi närida, mida proovima peaks ja tagasi tulime õhtupimeduses juba tükk maad sihikindlamatena.
Liialt midagi reeta ei saa, kuid peab nentima, et lõpus on ikka uhke süsteem ehitatud :) Meie tiimile pakkus lõbu kui palju.
Aitäh!
Pärast Marko traagilise lõpuga kirveõnnetust käsitleva uudise lugemist oli selge, et Rohelisele Mehikesele tuleb läheneda kavaluse, mitte jõuga. Pässa Riksi tuunitud bemmile mõeldes meenus miski, mis maavälistele elukatele meeltmööda olevat. Kodused vahendid jäid jõuetuks, seega tuli pöörduda Lõuna-Eesti laupäevaste palverändurite Mekasse. Õnn oli sel raskel teekonnal minuga ja naasin kaadervärgiga, mis igal maavälisel elukal silmad särama peaks lööma.
Nulli jõudes olid kõik taskud ja käed rikkalikult abi- ja muid vahendeid täis, aga revisjoni käigus selgus, et GPS, selle patareid, paber ja pastakas olid ikka kõigil maha jäänud. Mine siis niimoodi tulnukaid jahtima. Küll aga oli plaan õige hää saanud: vaid veidi aega tuligi kindla sagedusega signaale kosmilistesse suundadesse saata, kui saimegi vastuse. Halleluuja! Pool rehkendust jäi küll esiotsa arusaamatuks, aga kui tervet ei jõua, siis teeme pool, aga see-eest korralikult.
Kauaks ei saanud niikuinii mõtlema jääda: maavälised signaalid andsid märku, et käes on aeg tõotatud maa suunas edasi liikuda. Aga nagu Markogi täheldada jõudis, tekkis mingi väga tuttav aimdus - siin oleme juba olnud ja mitte sõrmedel loendatav arv, vaid kümneid ja kümneid kordi. Seekord aga hoopis teises situatsioonis: mitte lihtsalt luurekat mängimas, vaid ohus, et luurajast saab luuratav. Enam ei paistnud rohelist mehikest, vaid kerge kuma andis märku tema kaugenevatest valgussignaalidest. Proovisime taas tema tähelepanu püüda, kuid edutult. Kas tegime midagi valesti? Mis oleks võinud teisiti minna?
Kuid ei - Rudolfi näpp tabas kosmoselaeva käivitusnuppu ja ühtäkki olime taas seikluse keskel, ent seekord ise juhthoobade taga. Ja oli see vast sõit. 20:49 jõudsime tagasi, sonde kusagilt eemaldada ei tulnud.
Hiljem ei andnud süda rahu, tegime esimeses punktis esmaleiujärgse abikõne peitjale ja tõdesime, et oleks saanud ka teisiti. Aga sedavõrd toredam. Tõesti lahe õhtune seiklus oli, aitäh!
Kiire luure nullis ei viinud kuhugi. Viskasin ka kirve õhku, kuid andke andeks, ma ei tahtnud et nii läheks... Paistab, et ta tegi oma lennuteel päris suuri purustusi... Aga noh, mõni jäi ikka püsti kah. Passisin seal veel peaaegu tunnike, kuid ilmselt jõudsin mina enne minna, kui Rudolf lõunale tulla.
Esiti arvasin asja ehk selles olevat, et ma üksi olin aga nüüd nähes, et Rudolf Indrekuga ka ei leidnud, siis ei hellita ma edasi enam erilisi lootusi...
Kusjuures rajal ringi liikudes valdas mind mingi sõnul seletamatu tunne. Nagu oleks tagasi lapsepõlve sattunud ja mängiksin sõpradega luurekat uues ja tundmatus, samas jällegi väga tuttavas kohas, sama tunne oli keset sõpruse ringi... Kift.