Inimsööjate saar

Ei näinud küll kedagi kedagist söömas nii et sai rahulikult aaret otsida ja leida.

Paadiga sihuti saarele. 10 min ja leitud. Konteiner oli pigem väike kui mikro. Ristiga kastist jäänud ainult kaas.

Hirm oli suur, kuid õnneks jäime mõlemad ellu. Aardeni oli mõnus rada juba ees. Aare leitud ja logitud. Aitäh peitjale!

Rentisime kanuu ja läksime teele. Ilm oli ilus - vahelduv pilvisus, mitte liiga kuum. Vee peal olles putukad ei tülitanud, kuid saartel olles sääski jagus. Õnneks saime enne logitud kui üksteist nahka pistsime. Aviks olid kindlasti ka kaasas olnud juustuküpsised ja kana. Aitäh!

Tänase vaba esmaspäeva puhul ( esmaspäevad on vabad päevad, teate ikka jah? ) mõtlesin tulla siia supitama. Selles mõttes, et kui ilusat ilma oleks tahtnud nautida ja mõnuleda, siis oleks võinud oma vaba esmaspäeva veeta pigem Peipsi ääres. Miks? No seal põhja pool on täna ilus selge ilm ja päike paistab. Siin järvel oli aga saabudes 16 kraadi sooja, puhus hirmus tuul ning päikest nägi sama tihti kui järves ujuvat oravat .. ehk pigem ei näe. Aga see selleks, esimese hooga kihutasin siis kohe pikalt üle järve ja siia .. et siis vaikselt vastu tuult tagasi vehkima hakata ning teised saared ka külastada.

Kusjuures. Keegi mind ära ei söönud siin .. selles mõttes võiks raha tagasi küsida ..

Tänud!

Leitud.

Pühajärve SUP-i matka esimene aare. Tegelikult oli plaanis õhtul lihtsalt veini juua, aga Kadri promos järjekindlalt SUPidega sõitma minekut. Ma panin siis lihtsalt pastaka taskusse, sest olin enne poole silmaga Pühajärve saarte aardeid vaadanud. On need vast ägedad saared, tavateadmises mõtleks, et mudane lapike võsa ja roogu, aga tegelikkuses on iseloomuga kõrge pinnareljeefiga saared. Seega tänud peitjale, kes pakkus lisamotivatsiooni saari avastada.

Kurrunuruuvutilt siia tulles kohtasin jää ja lume vahelises kihis ka vett, mis esimese hooga kõhedaks võttis, aga siis tuli meelde, et tegelikult on korralik paks jää ja võib rahulikult ringi lasta. Aitäh peitjatele!

inimsööjaid ei kohanud. aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Järvel oli näha igasuguseid sõidukeid, küll supilaudu, paate, kanuusid, vesijalgrattaid . Ka mootorlauaga sõideti. Tegime saarele tiiru peale, logisime aarde ja võtsime suuna järgmistele aaretele. Tänud

Laenutasime tõukekelgud ja sõitsime ringi ümber järve. Muuseas logisime kolm aaret. Aitäh!

Otepääl on võrreldes Tartuga ikka hoopis teistsugune tali, pole kahtlustki, et tegemist talvepealinnaga. Auto õnnestus ühte teeäärsesse soppi parkida ja sammud inimsööjate maale. Leid tuli ladusalt ja aare ise ka heas korras. Kui õigesti mäletan, siis kirjutusvahendit siin küll polnud.

Krokole oleks peaaegu peale astunud. Sööjaid ka jagus. Found it:14.Jun.2021 19:21 inimsööjate saar. Aare korras

Kui kanuuga siia jõudsin, tõusis just paras pagi, mis paadi kolks küljega vastu kaldapuid lükkas ja linde ehmatas. Lepassaartel olen mitmel korral kõvasti punapuravikke leidnud. Kuiv, korras, tänud peitjale.

 3 

Ilus pühapäeva hommik. Pilk kaardile ja oi näe, Pühajärve kandis on paras posu aardeid. Zoomime sisse. Raisk. Saarel. Supi jaoks on külm, mootorpaadiga ei tohi... aga no põhimõtteliselt saab mootorpaadiga ka aerujõul sõita, eks. Järgmine küsimus: kust paadi vette lasta saab? Lõpuks panime mööda jõge järveni ja jõudsime esimese saareni. Hakkan juba jalga maapinnale tõstma ja... "Aga kas meil pastakas ka on?". Ei. Loomulikult ei ole sel hetkel ühtegi pastakat ei kotis ega paadis ega ilmselt ka autos. Nojah siis. Lähen vaatan vähemalt kus aare on. Leitud ja logit... no ei ole logitud eks. Lõpuks süttis mu peas biiiizikene birnike. Siinsamas, vat, on teine saar. Teise saare peal on ka aare. Teise saare aardes on RAUDSELT pliiats! Ehk siis sip-sip teisele saarele, sip-sip pliiatsiga tagasi, nimi kirja, pliiats teise aardesse tagasi. Ainult et kolmandal saarel on ka aare... Ja jumal teab, kas seal pliiatsit on. Ehk siis sip-sip teisele saarele. Aare. PLiiats tasku. Kolmas saar. Aare. Logida. Pliiats topsi. Paati. Pliiatsi järele. Pliiats tasku. Esimene saar. Aare. Logi. Teine saar. Pliiats topsi... miks mul taskus kaks pliiatsit on? Lõppkokkuvõttes leidsid kõik pliiatsid oma õige koha tagasi ja mul vist edaspidi on meeles oma kirjutusvahend kaasa võtta.

Pärast hommikusööki viisime lapsed tädi juurde ja sõitsime Otepääle. Ega me veel kindlad ei olnud, kas läheme jääle jalutama või mitte. Parkisime auto Mõisakääru juures olevasse parklasse ja uudistasime, kas keegi jääl ka liikumas on. Vahetasime jalanõud kummikute vastu ja jalutasime kuni rannani. Järvel sõitis pisike traktor, mis uisurada puhastas ja tõukekelkudel liikus mitmeid inimesi. Näha olid ka üksikud kalamehed. Seega võtsime julguse kokku ja tegime oma esimesed sammukesed Sõsarsaarte suunas. Jää oli kaetud päris paksu vesise lumega, kuid aluspind oli kindel. Peagi jõudsimegi esimese aardeni ja olime õnnelikud. Naabri Salme aarde leidsime kenasti üles ja panime nime kirja. Naabri Valve juurde kõndisime mööda maismaad ja ka seal sai nimi logiraamatusse. Kloostrisaarele ei hakanud otse mööda jääd minema, vaid võtsime suuna Murrumetsale, et matkarajal minna kuni Angunina tipuni. Väga mõnus ja tuulevaikne oli mööda metsarada jalutada. Poolel teel tegime väikse peatuse grillimiskohas. Angunina tipus olles vaatasime järvele juba veidi kahtlevalt. Aga märkasime kauguses üht kalameest ja see andis julguse jälle jääle minna. Võtsime suuna Kloostrisaarele ja kindla sammuga olime varsti saarel. Aarde leidsime loogilisest peidukast ja panime nime kirja. Nüüd leppisime kokku viimase marsruudi ja võtsime suuna Inimsööjate saare aarde suunas. See oli meie pikim lõik jää peal. Ka siin sai nimi kenasti kirja. Ja nüüd viimase Kurrunurruvutisaare aarde juurde. Siin oli aarde kättesaamiseks vaja pikemat käesirutust. Kahjuks oli meil kaasas olev harilik pliiats liiga pikk ja aardesse ei mahtunud. Nüüd aga jäi meil veel jalutada viimane lõik üle jää. Võtsime suuna lähima maismaa ehk Liivanina suunas. Oli ikka hea tunne küll jälle kahe jalaga kindla maa peal olla. Tehtud! Nüüd aga oli vaja tagasi autoni jõuda. Otsustasime seda teha mööda maanteed. Kõndisime siis üle põllu tee suunas ja jõudsime Raasiku bussipeatusesse. Puhkasime veidi jalga ja nii huvi pärast vaatasin bussigraafikut. Ja paari minuti pärast pidigi tulema kohalik buss. Otsustasime, et läheme sellele. Panime viisakalt maskid ette ja piletiraha valmis. Ning peagi nägimegi lähenevat bussi. Meie positiivseks üllatuseks oli tegemist tasuta liiniga ja nii me siis saimegi oma seikluse lõpetatud mõnusa ajavõiduga. Tulime küll üks peatus varem maha, aga see oligi lahedam. Saimegi rahulikult käsikäes jalutada ja päiksepaistelist kevadilma nautida. Täname aaretepeitjaid, et andsite põhjust mõnusaks seikluseks! Meile meeldis!

Leitud

Leidsin

Veel üks saar kuhu oma jalga varem pole tõstnud. Kohalikke ei trehvanud ja nime sain kirja. Aitäh.

Leitud! Tiina, Siret, Kaido ja Erkki.

Jäljerada oli ees ja leid tuli üsna kiirelt. Tundus, et kohalikel talveune aeg ja näole nad end ei andnud. Tänan peitmast.

Kui mind juba järvele lasti siis tegin kohe pikema jalutuskäigu ja noppisin järvepealt 5aaret ja 1kaldaäärest.Järve peal kohtasin nii uisutajaid,suusatajaid,kelgutajaid kui ka muidu jalutajaid.Rada oli ilusti lahti aetud,et oli lausa lust see jalutamine,vahepeal põiked saartele ja taas rajale.Mina tänan peitjaid ja loodust sellise toreda päeva eest.

Jää tegi igasuguseid raginaid aga võtsin julguse kaasa ja kõndisin vee peal. Radu veel sees polnud pidi ise ajama. Tänud peitjale

Saarte teine aare. Üks osa ründas otse läbi kõrkjate, teine veidi kaugemalt. Järsakust üles ning aare leitud.

Teekond tammede juurest siia kulges praktiliselt samamoodi kui kloostrisaareni. Ikka kõrvad kikkis, et ragiseb, või krudiseb, nii nagu Raiko ütles. Esimesed kiired pressisid otse läbi kõrkjate, meie otsisime lagedamat randumise viisi. Sai leitud mitte eriti kaugelt julgete rajast. Oli küll veidi kaugemal, aga kõndimine pole kunagi liiast. Kui nüüd inimsööjate kohta midagi pajatada, siis neid me ei näinud. Isegi jälgi mitte. olid teised vist kuhugi kännu alla talveund magama jäänud. Vedas meil. Tänud peitjale aarde eest.

Kurrunurruvutisaarelt hüppasime korraks jääle ning juba olimegi siin, ohtlikumal saarel. Hoidsime silmad-kõrvad lahti, liikusime tasakesi ning logisime kiirelt. Nüüd oli ees pikem ots Kloostrisaare tammede poole. Aitäh!

8569.

Kurrunurruvutiga läks kehvasti, seega kõik lootused lasusid nüüd inimsööjatel, et siia kaugesse nurka tulek ikka täitsa asjata poleks. Õnneks ei olnud ja saime siingi nimed kirja. Aitäh aarde eest!

Väntame-väntame

 3 

Inimsööjate saare ümbrus oli väga salakaval, madalikke täis. Paadiga kaldasse sõita ei saanudki, pidime jätma selle madalasse vette loksuma ja ise läbi vee saarele astuma. Aardeleid tuli taas kiirelt.

Super hea tunne oli, et kõik aarded ilusti leitud said ja asusime tagasiteele. Kui varem oli enamjaolt vastutuul olnud, siis nüüdseks oli tuul pöördunud ja puhus pigem kõrvalt. Seega loodetud taganttuult libisemist ei saanudki nautida, pigem pidi tegelema sellega, et liialt kaldasse ei triiviks. Vaevalt jõudsime lõpetada paadis jutu, et päris mõnus ilm vee peal olemiseks, kui meie pea kohale kerkis hall pilv, kust saime krae vahele ka natuke vihma. Õnneks tuli päike varsti taas välja ja kui Sõsarsaarteni tagasi jõudsime jäi ka tuul peaaegu vaikseks. Kui paadilaenutusse tagasi jõudsime, ootas laenutaja meid juba paadisillal. Küsisime, kas ta hakkas juba meid taga otsima, sest algul oli ju jutt väiksest tiirust ümber saare. Ta ütles, et oli juba tõesti muretsema hakanud, kuhu kaks tüdrukut nii kauaks jäävad, kas on äkki midagi juhtunud. Rääkisime talle, kuidas kõikidel saartel ära käisime ja ta oli tohutult imestunud, et nii vaprad olime ja sellise tuulise ilmaga sellise pika reisi tegime. Kokku kulus meil aega täpselt 2,5 tundi. See oli väga toredalt veedetud aeg.

Oleme väga tänulikud aarete peitjatele, meile meeldis see seiklus Pühajärvel väga-väga-väga!

 1 

Kuna Pühajärve saared said kõik ühe pauguga tehtud, siis eraldi logisid kirjutama ei hakka. Kirjutan ühe ühise logi neile, sest ma ei oskagi neid niiväga eraldada üksteisest.

Geojaanipäeva hommikul oli väga mõnus teistega juttu ajada, ei tahtnudki väga lahkuda. Aga kui nägin, et vaja veel Tallinnast läbi hüpata ja Haapsallu koju jõuda, siis ühel hetkel peab minema hakkama. Ja kahjuks geojaanil sai kuuldud, et kõigil just eelmine päev on need järveaarded tehtud eri moodi - kas hulpides, sõudes või ujudes, siis oli gramm kahju kah. No tahtsin isegi ju neid teha ja oligi kogu aeg mõttes, et kas teen enne jaani või pärast. Aga kuna tahtsin Salusaare ka ära teha, siis jätsin selle viimase geojaani hommikuks ja saared järgmiseks päevaks. Seega tulin siia üksi ja teisi geopeitureid enam ei näinud oma matka käigus. Ju olen viimane loll Eestis, kel need tegemata.

Viskasin süsta katuselt maha ja võtsin saartest esimesena suuna Kloostrisaare tammede juurde. Kuidagi väga kergelt täna see süst liikus, kuigi magada just üleliia palju polnud saanud. Mõni kõvem tõmme ja hops kohal. Ilusad tammed tõesti, esimene aare ka andis tundmuse, mida otsida ka järgnevatest kohtadest ja ei pidanud eksima.

Edasi inimsööjate saarele ja seejärel Kurrunurruvitikale. Kurrunurr meeldis mulle vist saartest üldse kõige rohkem. Kuidagi troopilise tunde lõi, pead mangroovimetsas randuma, siis on palju sõnajalgu ja lopsakust. Seal ma siis võtsin aega ja ujusin ka ringi, sest eks see palavus ikka tappis. Jõhkralt soe vesi.

Edasi tõstsin ka korraks jala maale ja tõmbasin Geograafi aarde välja. Ning siis tulid naabrid, Valve ja Linda. Kõige selle käigus sai ka nähtud, mis hullus on vallutanud Pühajärve rannaala. Muidu kena ja vaikne neil saartel käia, mõni kaaskannatajast supitaja või süstataja ju oli. Aga vat siin käis möll ja kõik oli paate täis, suht kummaline oli siia sattuda ja tõmbasin kohe ja kiiresti tuld.

Need aarded oma olemuselt on mulle ammu silma jäänud, kuigi muidu siinkandis väga palju midagi logitud pole. Need olid ka üheks argumendiks, miks sai just süst kaasa võetud, et oma viimased päevad puhkust koos geojaaniga ära veeta. Ei pidanud kahetsema, väga mõnus aeg oli. Aitäh. Ja aardekirjeldused on ka super, mõnus lugemine.

Siit leidsin ühe imeliku kasti. Piilusin ka sisse, inimsööjad olid kõik ära söönud.

Mõnus tripp mööda järve, aitäh peitjale ja seltskonnale!

Nime tõttu oli see saar mulle varemgi silma jäänud, nüüd sai isegi kohale supitatud. Inimsööjaid ei kohanud, aaret aga küll. Niiviisi olimegi ühest Pühajärve otsast teise välja jõudnud ja hakkasime tagasi sõudma.

Siia saarele sõites olid inimsööjad tõesti varakult platsis. Platsis oli ka üks üksik ujuja. Lähemalt uurides tuvastasin ära Ahto. Tubli poiss, et viitsisid sellise vaprustüki ette võtta. Ei hakanud laste kuuldes aarde nime valjult välja ütlema. Mine tea mis mõtted pähe veel tulevad. Aga parmud olid sellel palaval ilmal küll õelad. Ja proovi siis samal ajal aerutada ja parme peletada. Seega ristisime selle saare juba enne kohale jõudmist pisipojaga parmu saareks.

Tänud.

Tammede juurest paati vette lykates otsustasin et v6iks järgmisele saarele hoopis ujudes minna. Minu paatkond siiski saatis mind m6nikymmend meetrit eemalt, aga kui nad poole maa peal said aru et ma ei kavatsegi paati tulla siis v6tsid ka suuna saare poole. Yhel hetkel märkasin kedagi vastu ujumas. Esimese hooga arvasin et Kaupo ujub ja SUP hulbib järgi. Aga lähemale j6udes oli näha et hulpiv element oli hoopis mingit sorti s66rikulaadne toode. Kuna meil olisiiski piisavalt palju kylgvahet siis ei suutnud tuvastada ujujat ennast. Saarele j6udes aga Kysis Silver et kas Ahtot ka nägid? Ta ujus sulle vastu. Vot siis :D Igastahes tervitused kaasv6itlejale ;) Kuna teised olid aga nii palju väledamad siis minu saabudes olid jubanimed kirjas ja suunduti järgmise saare poole. Tänud peitjale

 3 

Salmel külas käidud, Valve tervitatud ja uhked tammed üle vaadatud, nüüd tekkis väike kõhe moment, sest järgmise sihtpunkti nimi kõlas hirmuäratavalt. Õnneks oli meid suur seltskond, isegi kõige aremad (nagu näiteks mina) julgevad sellise kambaga kahtlasele saarele astuda. Teel kohtusime ühe vapra ujujaga, kes rõõmsalt meid tervitas ja uuris, miks me vett kardame. Põhjendus, et vesi on märg, sobis Ahtole, kes nautis oma valitud viisi täiega ja lubas ka meil veepiirist kõrgemal oma valitud meetodil edasi kulgeda. Inimsööjad olid õnneks vist kõik kuumuse pärast peitu pugenud või jahutasid end järvevees, ei kohanud ühtki veritsevate hammastega tegelast. Ainus kriipi asi oli juba mitmes logis kajastatud urn, jätsime selle uurimata, suunasime oma tähelepanu hoopis konteineri sisule. Aitäh!

Antud aardeid olen palju mõelnud ja plaane pidanud. Talvel mööda jääd jalutamine pole mõeldav, sest veeaardeid saab lõbusamalt võtta. Kevadel võtsime tiimiga plaani see aasta ära teha ning geojaani avaldumisel oli ka kuupäev teada. Kolme paadi ja kolme SUPiga asusime teele ning võtsime saared põhjast lõunasse järjekorras. Olin arvanud, et SUPiga ei jaksa nii pikalt ega kiirelt sõita kui paadiga, aga kõigi tempo ja vastupidavus olid võrdsed. Ujumas sai mitu korda käidud ning enamasti ikka vabatahtlikult. Kui teised läksid Geograafi aaret logima, siis ma jäin veepeale hulpima. Testisin oma tasakaalu SUPil püstiseistes ning seejärel hüpates. Maandudes aga kadus tasakaal ära ning SUP lendas teistpidi. SUPil olnud t-särk aga kadus järve põhja ning enam seda ei näinud. Oli väga mõnus tuur ja ilm oli viimase peal. Täname peitmast ja seiklust pakkumast.

 4 

Ujumisretke teine. Inimsööjad meelitasid ülikena rannakesega randuma aga asusid kohe ka ründama. Seega tuli siin kiirelt teha ,mis ka õnnestus. Tiivuliste inimsööjate parmuparv loobus rünnakutest alles saja meetri kaugusel saarest. Aga vesi oli üllatavalt selge ja sai veealuseid suuri taimi imetleda. Aitäh.

Haagis parklas

 1 

Tule saarele Sa, tule saarele Sa, kas uju või sõida või sõua.

Mina valisin sõudmise. Ilm oli ilus ja polnudki ammu Pühajärvel paadiga sõitnud. Keegi oli aarde lähedale jätnud urni. Paadilaenutuse peremees teadis öelda, et keegi poiss olevat selle sinna viinud. Ma nüüd ei saanudki päris hästi ainult aru, et kas seal oli ka tuhk sees või mitte.

Leitud

Tahtsime minna laskesuusatamise MK etappi vaatama, aga selgus, et olin kuupäevad saasi ajanud ja võistlus sai eile läbi. Selle asemel siis vaatame kohalikke looduskauneid kohti ja nopime mõned aarded. Sai ka teised saared läbi käidud.

 5 

Kloostrisaare tammedelt tulles märkasime jääl sissevajunud kohta. Teadsin küll, et Helle-Mari peaks kuskil mu selja taga olema, aga ikkagi küsisin „Auuu Helle-Mari, kus kadusid?“ :D Kõige raskem koht oligi vist saarele saamine. Läksin jälle ees ja hakkasin just ütlema, et siin kannab ilusti kui silmanurgast nägin enda kõrvalt Helle-Mari ülinaljakat kiiret tippimist kaldale, kus ta kohe ka käpa maha sai :D Aarde topsik jäi kiiresti silma, aga tuhaurni leid puude vahel oli õõvastav. Mul on vist midagi tõsiselt viga, aga tundsin vajadust sinna ikka sisse ka vaadata – tühi. Isegi kui see sisu nüüd kuskil Pühajärves on, siis selle urni koht kindlasti siin puude vahel ei ole. Püüdsime samast kohast uuesti jääle saada ning võtsimegi suuna päeva viimase saare suunas.

Auuu Helle-Mari, kus oled? :D

 2 

Teel Kloostrisaarelt siia nägime kohta, kus inimene on sisse kukkunud ja see oli ikka mõnus tempel ajju. Leidsime mingid vanad räätsajäljed ja hoidsime nende ligi ning jõudsime ka selle saareni.

aarde ligidal oli üks urn nukralt puu all. Oli tühi, need inimsööjad on ikka halastamatud

Kurrunurrust sai siia matkatud. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud.

Leitud ja logitud.

 1 

Kloostrisaarelt saadud hea energia peletas inimsööjad ära, ma isegi ei silmanud seda kahtlast teist konteinerit, millest logides räägitakse. Leid tuli kiirelt ja aardega on kõik hästi. Tänud!

Leitud

Kiire leid, tänud peitjale!

 1 

Tuldud teed tagasi ujuma enam mitte ei tõmmanud. Sulistasin lähima kaldani ja lippasin mööda põlde ja tagaaedu riiete juurde tagasi. Suured tänud saari tutvustamast!

Tänasel paadisõidul leitud teine aare. Tänud peitjale!

Teine tänasel retkel. Üks suhteliselt morbiidne konteiner oli aarde lähistel, mõtlesime, et kas tõesti.. Aga noh, inimsööjate saar ikkagi, eks kusagile tuleb ülejäägid ka pakendada. Aitäh.

 4 

Raskeim osa oli vetteminemiskoha leidmine. Minu tavapärane ujumine tähendab tavaliselt niisama vees sulistamist, harva ujun korraga rohkem kui paarsada meetrit. Seega oli oluline, et ujumisteekond oleks võimalikult lühike, aga kaardilt välja valitud kohtades ootasid mind eravalduse märgid ja haukuvad lahtised koerad. See tuletas juba meelde armast Viimsi poolsaart, kus tarastatakse ka kallasala, mis seaduse järgi peaks kõigile ligipääsetav olema. Igatahes, peale mõningaid edutuid katseid tsiviliseeritult veepiirile jõuda viskasin asjad suvalisse põõsasse, ragistasin mõnisada meetrit läbi võsa ja jõudsin järve lõunakaldale. Vette läksin suvalisest kohast läbi kõrkjate, sidusin veel rätiku oksa külge lehvima, et pärast teaksin, kuhu tagasi pöörduda. Kaasa võtsin taas oma kolm asja – hariliku, noa ja maa-ameti kaardi – ning asusin teele. Viimane kolmandik teekonnast hoidsin pinevat silmsidet ühe haigruga, kes ei saanud aru, mis asi talle läbi vee läheneb. Jõllitamismängu võitsin mina, sest targem andis järele ja lendas lihtsalt minema vahetult enne seda kui kaldale jõudsin. Aarde leidmine probleeme ei valmistanud ja inimsööjaid ei kohanud. Edasi suundusin otse Kurrunurruvutisaarele. Üks saar sai taas vallutatud, aitäh! :)

Õnneks oli mul kahe kaaslase näol sööt kaasas, et kui juhtub kellelgi kohalikul kõht tühi olema. Olli leidis miskit kohe kähku, aare aga jäi minu otsida, saime ka sellega hakkama ja logitud ja elusalt saarelt minema.

Olemas :)

:)

Lähenesime kaarega, et leida parimat kohta kalda ründamiseks. Esmalt tuvastasime kummalise aardevalvuri ja seejärel aarde enda ka. Stardist oli selleks ajaks kulunud tund ja viisteist minutit. Kinnitasime keha kuuma tee ja snäkkidega ning asusime tagasiteele. Ühel hetkel jõudsime suusarajale ja siis läks sõit juba päris kiirelt. Suur-suur aitäh peitjatele vahva seeria eest! Matk oli väga tore ja meeldejääv. "häštäägtalvelkuilumionmaasjajäljedeessiisongpsitaleitav".

Kuna georada meid Kurrunurruvutisaarelt kenasti siia juhatas, siis jätsime tõukekelgud natukeseks ajaks omakeski ja lasime minna, kand ja varvas. Kindlasti teab vanarahvas täpselt, et esimest korda mingile saarele minnes tuleb midagi soovida (nagu sildadegagi). Vormistasime siis täna juba oma neljanda soovi... siinkohal eks ikka selle, et inimsööjatel oleks kõhud täis. Küllap olidki, sest toiduotsimisega ei tegeldud ja meid ei tülitatud:) Aitäh, toredad seiklused jätkuvad!

Pühajärve saared 5/6 Viskasime nalja, kas ikka eluga pääseme, kuid arvasime, et see on pigem nali. Hakkasime naljas kahtlema, kui inimsööjate eelmise päeva lõunasööki lähedal asuvate puude vahel nägime (kes teab, see teab) :) Tänud aarde eest. Võrratu matk!

Kõrvalsaarelt läbi lume sumades siia ja ka siin läks kiirelt. Ikka tänu georajale :) Aitäh peitjale!

Üle paksu lumekihiga kaetud jää otse aardeni. Jälgisime jälgi lumel... Mõnus ilm, koht ja matk järvejääl. Aitäh aarde eest!

Tulime Kloostrisaare tammede juurest siia kahtlase aardenimega saarele ja edasi suundusime Kurrunurruvutisaarele. Näha oli, et kõik pole siit eluga pääsenud. Meil vedas. Tänud.

Sellel saarel läks kõik lihtsalt, juba oli tekkinud teatud rutiin. Suusajäljed kalda all näitasid kust tuleb siseneda. Seejärel astusin püüdlikult samm sammus eelmise jälgedes topsini ja uuesti tagasi. Morbiidne aardevalvur oli ka täiesti alles. Kükitas lumehanges kahe puu vahel.

Teekond jätkus aga enda jälgi mööda tagasi, et jõuda Sõsarsaartele. Algne plaan, mille kodus kaardil paika panin, oli minna otse mööda jääd sinna. Kohapeal tundus see variant pisut igavavõitu. Ja ega ei viitsinud ka kogu aeg pingviini kombel astudes libastumist vältida. Seepärast otsustasingi Kloostrisaare kohal, et lähen samast trepist kust jääle olin tulnud metsa tagasi, et mööda maad Naabri Valvele külje alla hiilida.

Peitjale tänud :)

Kelle jäljed?

Aardevalvur

 1 

Geotuur 6/10. Plaan oli Munakal natuke lauda sõita, Pühajärvel murdmaad ja selle jooksul ka 10 aaret noppida. Küll on tore, kui saab mitu hobi ühendada. Hommikul just seda silmas pidades viskasin oma klassikasuusad geomobiili. Mida sa ikka selles lume-vee supis kõnnid, suusatades saab palju kiiremini, kuivemalt ja ohutumalt. Ja no mis saab olla parem, kui ühe hobiga tegeledes saab teise hobi aarded kõik kätte. Tulin Kurrunurruvuti saarelt. Kohalikud olid vist jahil, kedagi kodus ei olnud. Seega sain ära logida. Suusajäljed jäävad küll maha, aga ehk saan paaristõugetega piisava edumaa. Suund järve teise otsa, Salme ja Valve poole.

Kui juba Pühajärvel olla ja jää olud soodsad tuleb võimalust kasutada. Jalutasime siis kõik saared läbi ja elamused väga positiivsed. Täname kutsumast oli mõnus. Ja nüüd spa mõnusid nautima

Inimõgardeid ei kohanud. Kuigi ka puugi võib sinna alla pisut liigitada. Siia tulemiseks oli vaja juba pisut paadile õhku juurde lisada ning siit kolmanda saare poole liikudes keerati taevas veekraanid lahti. Tänan!

Teen logisid korda. Geokanuutuuri teine päev. Mõnus retk saarelt saarele. Tänud peitjale!

Mingil arusaamatul põhjusel on see päev mul mälust nagu välja pühitud. Aarded kõik logimata. Kas tegemist 13. kuupäeva maagiaga või? Igastahes koos me seal järve lainetel saarte vahel mõnusalt loksusime ja aardeid avastasime. Kõige enam meeldis mulle randumist otsida ja põnevusega selle toimumist korraldada. Saared olid ise väga põnevad. Aitäh aarete eest nende saartel!

Tänane esimene saarekene, kuhu kanuudega lähenesime. Aarde lähistel oli maapinnal väike kastike? Logimine tehtud, kaldast alla ja edasi Kurrunurruvutisaarele. Tänud peitjale.

 4 

Meie kanuutuuri teise päeva kindel eesmärk oli Pühajärvele tiir peale teha. Heldur otsis välja vast ainsa koha kus legaalselt parkida ja kanuud vette lasta. Esiti tundus, et tõstab tuult ja lainet aga see vaibus üsna varsti.
Läksimegi veele, rahulik mõnus aerutamine oli, abajast väljas veidi tuult kiskus aga polnud hullu. Möödusime Kloostrisaarest ja otsisime silmadega Inimsööjate saarel randumispaika. See leitud, ronisime saarele. No on ikka kõrged kaldad siin saarel. Hiljem, kui olime kõik saared läbi kanuutanud, arutasime, miks need kaldad nii järsud on. Saime isegi peagi aru, et mitte kaldad ei ole järsud vaid see ongi mägine piirkond ja järv on siia lõksu jäänud.
Tänan peitjaid ja Heldurit kanuutamisele kutsumast!

Väike meenutus meie aardetuurist:

https://www.youtube.com/watch?v=ztaDwAIMP5I&feature=youtu.be

Kanuud maha ja veele liuglema

 5 

Mõned päevad enne Lõuna-Eesti trippi uurisin Pühajärve paadilaenutusest, kas neil päästevesti beebile on. Saanud jaatava vastuse, küpses plaan sealsel järvel ühendada geopeitus ja igaaastane aerutamine (meil traditsioon käia kord aastas Pirita jõel vesijalgratta või paadiga liiklemas).

Erki ei paistnud eriti sellest plaanist vaimustuvat ja ega ma ka siis nii väga ei muretsenud plaani paika sättimisega. Mõni tund enne kodust väljumist tuli meil seetõttu võimelda öömaja otsimise ja auto rentimisega.

Ilm oli fantastiline ja keegi vist ei vaadanud imelikult ka, et titega :) vee peale lähme.

Kärmelt sai plaan paika, et aerutame (mul hea targutada, aerud polnud minu käes) ühe soojaga 2,8km Inimsööjate saareni ära ja siis hakkame tagasi tulles noppima. Kahjuks polnud ma arvestanud asjaoluga, et me nägime põhimõtteliselt alles teist korda elus aerupaati. Tiirutasime ümber saare ega leidnud head randumiskohta. Ma oma naiivsuses arvasin vist, et karuonu on neile saartele paadisillad ehitanud :D Kõikjal, kus polnud kõrkjaid, oli mingi palk või kivi või oksarisu vees. Lisaks oli tõusnud tuul ja tekitas paadile külglainetust - minu lemmikut! Otsustasime võõrast vara mitte lõhkuda ja keerasime paadi sadama poole tagasi. Tiirutasime ka teiste aarete läheduses, aga jäime sama probleemi küüsi.

Ootamatult lendas tänu tuulele Josteni nokamüts vette ja asusime päästeoperatsioonile.

Kaks toredat tundi hiljem olid Jostenil ja Erkil kätel rakud, kokku 5 leidmata aaret (ei hakka ülejäänud neljale sama logi panema). Ilus algus tripile. Aitäh ;)

*Ju peame jääd ootama, aga siis vist on oht, et kalamehed puurivad jää auguliseks nagu juustu!? :D

Preilnad päikest ja suvebriisi nautimas.

Müts peas ja pingutus, Müts vees suplemas, Pahandust (ehk siis tuult) tekitav pilveke.

Kiire drive in. Inimsööjad olid kodust ära läinud ja seega sai rahulikult toimetada. Tuul oli samas tõsise hoo üles saanud niiet tekkis tõsine mure kuidas tagasi paadisadamasse jõuda. Alguses ei saanudki eriti hoogu üles, et inimsööjate juurest plehku panna, aga vaikselt hakkas siiski saar kaugeneme ja sadam lähenema. Lõpptulemusena saime mõni minut alla 2h hakkama. Tänud peitjatele aarete eest järvel ja mõnusa sportliku meelelahutuse eest.

Leitud

Nagu raporteeris kivivalvur Ropka: ühtegi inimsööjat polnud näha, ei lähedal ega ka kaugel. Küll oli keegi kasti pandud, kastile rist ja kast ise saarele. Ilus lakitud puust kast, aint käed määris mustaks. Mine võta nüüd tagantjärele kinni, olid inimsööjad sinna kasti pandud või oli see inimsööjate peibutis, millega endale saaki ligi meelitatakse. Kuna kastis midagi logimisväärset avastada ei õnnestunud, võtsin põõsast õige toosi ja logisin sinna. Aitäh kutsumast!

Leitud. Britt - 198

Kuna meie kondid kellelegi hambusse ei jäänud ja, et ka ei jääks, siis panime hämaruses kiiresti logi kirja ja padavai saarelt minekut. Tänud.

Seekord meil vedas. Inimsööjad olid läinud teistele jahimaadele. Meie söögiks ei kõlvanud ja lauda meid kaa ei kutsutud. Kuid aarde leidsime ja logitud saime. Tänud vahva saare eest.

 3 

Tähistasime EV sünnipäeva hooldusmatkaga Pühajärvel. Uus logiraamat. Head 99.-ndat!

Ja saigi tiir peale

Kerge jalutuskäik ja kiire leid, tänud.

Leid kiire ja korralik. Tänud peitjale!

Leitud. Tänud!

Ja saigi Pühajärve aaretega ühelepoole.

Viimane saareke. Selline pigem järskude kallastega, aga saarele me saime. Kohe avastasime ka huvitava konteineri, mis aga oli ilmeselgelt millekski muuks mõeldud. Milleks täpselt, seda ei suutnudki välja mõelda. Võib-olla mingid inimsööjate trikid. Õige konteiner oli juba tuttavas kohas ja tuttava moega. Sellega meie Pühajärve vallutamise tiir lõppes. Kaldal ootav geomobiil paistis ilusti kätte ja imelist talveilma ja loodust nautides sai nüüd rahulikult sinnapoole jalutada. Aitäh peitjatele kogu selle aardeseltskonna eest, oli äärmiselt mõnus talvine jääretk.

Inimsööjate saarele jõudsime siis, kui juba hämarduma hakkas. Suures ärasöömise hirmus kadusime saarelt ruttu. Kõige lähemal kaldal olevas talus olevad penid olid pigem äkilise iseloomuga, seega saime enda Pühajärve lõunaosa retkekese lõpetada võsas ragistamisega, et tee ja autoni pääseda. Aitäh!

Aare on leitud aga kadunud GPS ei hakka silma.

 4 

Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis minu külastuse ajal oli see veel Inimsööja-saar. Kusjuures täiesti loogiline - kõige tugevam ja kõige näljasem sõi lihtsalt kõik teised ära, nii jäigi lõpuks üksi. Aarde kõrval urnis veel vaid pisut põlenud kontide tuhka järel... Saan aru, et viimase hoolduse käigus viisid peitjad sinna portsu värskeid isendeid, niisiis nüüd jälle Inimsööjate saar :o)

Kaotasin oma Garmin GPSi sellele saarele aardest ilmselt mitte kaugemale kui 10 m (võimalik, et ka jääle teel Kloostrisaarelt). Kui keegi lähiajal peaks sinna uuesti sattuma ja selle leidma, siis andke teada. Muidu leidsime aarde ilusti! :D

01133

Võtsime ette kanuumatka Pühajärvel. Kui lapsed kuulsid, mis aarde juurde me läheme, oli neil ikka väike hirm nahas, et mine tea, äkki kohtamegi mõnda inimsööjat. No ei kohanud. Tänud!

Rentisime paadi ja hakkasime liikuma nagu tavaliselt - mina sõudsin ja keegi teine juhtis. Natuke looklev see sõit tundus, aga ilm oli ilus ja nii saigi järvele ring peale tehtud.

Keegi meid nahka ei pistnud ja nii saime nimed kirja ja ühes tükis sealt tulema :D
Täname!

Meil seda kõhedust polnud. Inimsöömine on minuteada vana harjumus, häda sunnil tegelesid sellega nii neandertallased, kui uueamaailma kristlastest uusasukad, kui LAmeerika allkukkunud lennukis ellujäänud. Propageerida seda aga ei tasuks, sest nii võivad levida vägagi jälgid haigused, hakake parem veganiteks. Mingi ristiga urnitaoline kast oli ka nulli juures. Proovisin sisse ka piiluda, aga väga vaadata pikalt ei julgenud, ei teagi seega mis seal sees on. Siit tagasi sõidul oli meile vastutuul ja lained vahused - seega tagasisõudmine jäi Piia peale.

TFTC!

Vihjeks neile kellel GPS samuti aiateibaid näitab, siis aare asub selle sama anuma ligidal kust vaimud juba välja lastud.

Lõpuks olime siis jõudnud oma kanuuga vee äärde ja sai see vett pidav ujuvvahend ka Kirsikese katuselt maha tõstetud. Tuul oli kuskil ära ja vesi tundus mõnus. Kuna mul polnud ujumiskostüümi kaasas, siis vette kargama ei hakanud vaid sikutasin varba otsa kummarid ja ronisin kanuusse. Selja taga kuulsin kummi sahinat ja nägin silmanurgast kuidas ülejäänud Hulgused oma lante tolmust puhtaks leotama läksid. Aga minu kapten laevas oli veel puudu ;). Vaikselt lükati mind kaldalt lahti ja siis ronis ka kapten alusele. Alus kõikus ja värises pisut ja siis oli kõik vaikne... tükk aega oli vaikne ja siis kostus vaikne ohe... ja meid tõugati veele.
Mul polnud muud enam mõelda kui seda , et kui kiiresti ma mõlada jõuan. Peale esimese saja meetri läbimist olin ma juba väsinud ja andsin endale lubaduse mitte kunagi isegi kaaluda Võhandu maratonil osalemist,erinevalt mõnest Hulgusest. Kui tahtsin hakata puhkepausi nõudma sain kaptenilt korralduse tugevamini mõlada... nojah, mingi tuul oli kuskilt purgist lahti lastud ja pidime ju end kursil hoidma.
Oh oleks ma teadnud ( tark inimene ju logisid ei lugenud :P ) ,et see selline ohtlik koht on kuhu me randume, poleks ma üldse kanuusse minema nõustunud :D. Nüüd ei jäänud aga muud üle kui sobivat kohta randumiseks otsida ja kanuu kindlat kinni siduda, et siis peale vaikset hiilimist nende elukate selja taga ja peale logimist ummisjalu kanuusse putkata ja kiirelt eemalduda. Huh, eluga pääsesime... vähemalt esialgu ;).
Tänud!

ootab taaskasutust... vist

Pimeduse varjus toimetasin siin ruttu ja saare põlisasukatele jalgu ei jäänud.Tänud!

Viimane saar, viimane aare Pühajärvel. Hjuuh, ära tegime :) Aitäh!

Koos suurema jõu ja nõuga külastasime ära kõik keset Pühajärve asuvad saared ning aared. Liikumine oli nagu ta oli. Kohati kuiv ja kõva, siis jälle märg ja pehme. Õnneks selle pehme, vesise ja lörtsise all oli tugev ja kandev jää. Nii jõudsime kõik elusalt ja tervelt tagasi. Täname aarde eest.

Teine Pühajärve saartest. Teel saareni tundsin, et jalad said korra vett, kuid ei midagi hullu. Tänud.

Teisel päeval tegime kõikidele viiele saarele tiiru peale -alguses kolm alumist, pärast Sõjatamme juurest Valved-Salmed. Vahepeal oli järvejää viis pluss, teises kohas oli vett jää peal ja pidi natuke ette vaatama, kuhu astuda. Mõnus jalutuskäik. Tänud peitjale!

Oehh, mis ma siia kirjutan, tali-lumi-jää-lörts-vesi... Leitud, logitud, tänan!

Leitud. Aitäh!

See oli teine aare sel hommikul, otsijate grupp jagunes kaheks: ühed läbisid Pühajärve saared päripäeva ja teised vastupäeva. Mõnus jalutuskäik, tänan aarde eest!

Liikusime koos Kalmeri ja Karoliga siia edasi. Leid jälle kiire. Aitäh!

Tegime Pühajärve jääteel suuskadega päripäeva ringi, väga vahva oli. Vastu tuli tõukekelgutajaid ja paar suusatajat, uisujälgi nägime ka. Esimesel päeval oma peaga Kloostrisaarele ja Kurrunurruvutile ei julgenud minna, sest lumi oli paks ja jälje põhi vajus kohati ja oli märg, niiet parem ei hakanud minema. No ja suusaring oli ka päris pikk selle paksu jopega, mis mul seljas oli nii külma ilma puhuks. Järvelt ära läksime juba hämaras. Imelikku anumat imestasime ka...

Leitud!

Tagant järgi login end ka ära.

 1 

Kuni teised ehmatasid ja imestasin aarde kõrval paiknava objekti üle leidsin aarde ja ehmatasin kui samuti seda anumat nägin.

Leitud!

Järve lõunaosa vallutamist alustasime kõige hirmuäratavamast saarest. Enne ikka inimsööjatel külas ära käia ja siis sõbraliku Kurrunurruvutisaare rahva juurde. Taaskord tuli teha jänesehaake ja muid huvitavaid kujundeid jääle, sest kohati vajusid jalad märja vee-lume segu sisse ja ega meil eriti ujumise tuju polnud. Saarel tekitas kõhedust ja küsimusi kollane anum aarde juures. Sees seal kedagi õnneks polnud. Peale logimist lahkusime kiirelt, enne kui anuma omanikud koju tagasi jõuavad.

Jalutasime tegelikult kurrunurruvuti suunas, aga keegi oli järvele tõmmanud tumeda juti, mis oli kahtlaselt vesine. Nii põikasime igaks juhuks inimsööjate juurde pakku, parem juba saada küpsetatud kui lõpetada külmas vees. Veider anum on nende pidusöögist siia jäänud...

Leitud.

Tänan aarde eest!

Mõnus jalutuskäik ilusa ilmaga.

Tänud peitjale :)

 2 

Mitte keegi meid lauda ei kutsunud. Samuti ei olnud kedagi jahti pidamas. Paistab, et inimsööjad on võtnud julguse kokku ja üle valge vee kõndinud. Seega tuleb lisada märgid Pühajärve ümbrusesse - "Ettevaatust! Ringi on liikumas inimsööjad Inimsööjate saarelt!" Madis juba mainis, et tal veebilehel käpp sees, seega kodulehele saab selle kenasti esilehele panna. Edasi jääb vaid oodata inimsööjate kiibistamist ja veebikaameratega varustamist, et ka tädi Maali Tallinnas sooja radiaatori kõrval saaks vaadata kuidas see inimsööjate tõsielu välja näeb. Peitjale tänud!

 1 

Teel saarele jäigi selgitamata, kelle me ohverdame. Kohapeal läks õnneks nii, et ei pidanudki kedagi ohverdama. Leidmisega pikalt ei läinud, tutvusime ka kõrvalolnud kastiga, sihtotstarbeliselt seda siiski kasutama ei hakanud. Panime nimed kirja ja suundusime kurrunurruvuttide juurde. Aitäh peitjale.

Inimsööjaid õnneks ei leinud, kõigest aarde. :) Tänud peitjale!

Teati juba, mida otsida ning läks üsna ruttu. Aitäh!

Inimsööjad olid vist talveunne jäänud. Meie kedagi ei näinud. Tänud peitjale!

 4 

Keegi ei läinud saarele Erko ohverdamismõtetega, aga... Aitäh aarde eest!

 8 

Kui eelmisele saarele kadus Alexi kingitud lant, siis siin ometi enam midagi halba juhtuda ei saa, mõtlesin ma ja panin aarde poole kadjama. Kalamees jäi paati valvama. Kui peale 10 minutilist paigaltammumist midagi silma ei jäänud ja kuuse leidmine üle mõistuse keeruliseks läks, ronis kalamees paadist välja. Ahaaa, vahepeal asjale uued koordinaadid pandud, ok. Ümber puude ringitades hakkas juba kaugelt üks kast silma. Ilus kast! Kalamees pani vasakule ja mina leiulootuses kasti suunas. Kast oli täitsa tühi. Auk sees ja imelik ristnupp otsas. Vedasin oma leiu kuuski kammiva Bruno juurde kes arvas, et see üks kobe tuhaurn on, et kas ma siis risti ei näe? Selge...panin kasti vaikselt maha tagasi. Siin tundub, et grillitakse inimesi, mitte ei sööda! Appi! Kolmandast kabistatud kuusest tuli tops õnneks välja . Millegipärast polnud tahtmist sinna kauemaks jääda ja paadini kulges teekond lausa hüpeldes. Ühtlasi oli juba pilt selge, mida järgmiselt saarelt oodata!

 3 

Pärast naabersaare sõbralikke kurrunurruvutte hiilisime vaikselt siia. Targu jätsime just selle saare viispakist viimaseks. Sest võidab see, kellel on surres rohkem leide ;-D
Selleks, et saaks ehk veel mõnegi leiu ka pärast siinset, olime hiirvaiksed. Mõlatasime tasakesi ümber naabersaare ja et veelgi kindlamad olla, tegime siinselegi pooltiiru ümber põhjaosa - kas tulevad pilliroost odaotsad nähtavale või mitte. Kuna ei tulnud, otsustasime ikkagi lõpuks randuda. Ikka hiirvaikselt nagu hiilivad hiired. Kui aare leitud sai, korjasime inimsööjate jäetud prahti-konte ning luusisime leitud saagiga oma kanuuni tagasi.
Kui taas edukalt vee peal olime ning puhumisnoolte laskekaugusest ka välja saime, võisime lõpuks ometi hinagata ja great success! hüüda :-) Viispakk on alistatud, nüüd võime rahulikult vilet lastes maismaale tagasi sõuda. Seda tegin ma vahepeal üksinda, liites kaks kanuuaeru üheks süstaaeruks. Tõdesin, et oleks võinud kohe kahe labaga süstaaeru võtta, hulga mugavam ja kiirem tundus niiviisi veetee.
Enne randumist nägime, et kurinahk, mingi väike hall auto koos ilmselt inimsööjatega mandrilt ootab meid. Ei tea, mida nad just siit, meie masimaasõiduvahendi juurest otsivad. Alles lähemale jõudes tundsime inimsööjates ära ühe nais- ja teise meesolevuse, pealeagi mitte sugugi võõrad - Kaja und Bruno! Ehhee, missugune lahe teolt tabamine :-D Ajasime paadimeestejutte, näitasime oma kogutud sõjasaaki, jagasime kogemusi ja soovitusi aluse leidmisel ning tegime niisama nalja. Tänud ka siitkaudu takkajärgi Brunole paadiupitamisteenuse eest!
Aitäh peitjaile laheda viispaki eest ja toreda loo eest kirjelduses! Meil ikka vedas, huuh. Kaks tundi ja viis aaret nagu nalja. Nüüd suundumegi läbi mõne aarde siinsete saarte peitjatele külla muljeid veelgi vahetumalt jagama, nö. näost näkku logima :-) Juba peatseni, sõbrad!

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/612206246

Vigurmänd

Kodutee

Nii sile ja illos oligi

 1 

Päises koordinaadid uuendatud. Aitäh, Laur!

 1 

Kõige hirmsam tuleb ju kõige viimaseks jätta :). Naabersaarelt sai siia üsna kiiresti ning olin peagi kummikaga jällegi kuival. Saarel ukerdasin ikka pea kümme minutit ringi, enne kui topsik kätte jäi. Söödikuid õnneks ei kohanud ning sain koera ja enda uuesti paati vedida, ilma et pureda oleks saanud. Kokkuvõttes väga mõnus saare-aarete seeria. Selliseid on ikka ülimõnus noppida. Tuhat tänu peitjale nende kõigi eest! Kokku läks ikka päris mitu tundi ära.

 1 

Viiese saaretripi stardikas, esimesena otsustasime selle kõige kaugemani aerutada. Aarde nimi pani alguses mõtted ikka korralikult tööle, ma kujutasin juba ette, milline eesootav konteiner võib olla… :D. Peale omajagu aega topsi tagaotsimist leidsime lõpuks aarde üles, kõik oli mõistlik ja edasi võis loota, et ehk järgmisega läheb nüüd kergemini. Läkski, kuigi päris jalutuskäiguna ei tulnud ükski neist meile kätte…

 2 

Pühajärv ja selle saared olid meie Lõuna-Eesti retke üheks põhieesmärgiks. Laupäeva hommikul ärkasime Tartus täiesti kena ilmaga. Pühajärve äärde jõudes hakkas aga korralikult sadama. Õnneks selgus, et paadirendi härra on kohal ikkagi terve päeva ja nii otsustasime natuke oodata ja loota, et ilm paraneks. Vahepeal käisime ära Antslas. Juba sinna kohale jõudes jäi vihm järgi. Kohapeal tegime väikse aardehoolduse, seejärel kohvipausi ja tagasi Pühajärve äärde. Uuesti kohale jõudes piilus pilvede vahelt juba ka päike. Paadid olid ära kuivanud ja saimegi teele asuda. Esimeseks võitsime kõige kaugema saare. Järvel oli tuult ja lainet kergelt, niiet tee sinna võttis ikka umbes pool tundi aega. Paadi lohistasime kaldale ja asusime aaret otsima. Kõigepealt leidsime maast urni ja selle kõrvalt tuhahunniku ?!? No selge...inimsööjate jäägid ju vist :D Aarde endaga läks ikka aega. Esimene aare seal ka, siis veel ei teadnud mida otsida. Lõpuks lugesime logisi ja selgus, et peab üldse ligi 20m kauguselt nullist otsima. Hakkasime siis ringe tegema ja lõpuks Maris ka aarde leidis. Päris kaua läks aega ikka. Võtsin ka täpsemad koordinaadid ja saadan need peagi peitjale. Algus saigi tehtud :)

Simmo jäi taas paati. Null näitas tõesti mitu mitu meetrit mööda, kuid õnneks saime kätte. Selle saarte vallutamine lõppes. Tänud, oli väga vahva!

Leitsime õige kuuse ja logisime.

Siim soovis järgmise saare juurde mõlada, ma arvasin, et läheks vaataks need inimsööjad ka üle. Saar leidus kärmelt, aga aardega nii lihtsalt ei läinud. Telefoni polnud kaasas, gpsis logisid polnud, seega laiendasime otsinguid ja mõte, et Karuonu põgenes inimsööjate eest ning ei saanud koordinaate täpselt määrata, aitas meid lõpuks õigesse kohta. Üle 20 meetri oli aare nullist eemal minu gpsi arust. Aga ega ta seal eriti täpselt näidanud ka. Kuigi 0 oli küll kogu aeg sama kuuse juures, paraku aardeta kuuse. Aitäh, ilma aardeta poleks me siia sattunud.

Paadi lükkasime lahti pärast 17.00, tagasi lubasime olla enne seitset, et paadivaht saaks õigel ajal õhtule. Mikk tegi kõva tempot, poole tunni pärast randusime juba inimsööjate juures. Geps jauras puude all, aarde leidsime lõpuks nullist 24 m kauguselt. Pääsesime eluga, aitäh!

 1 

Tegime saarekesele väikese ringi peale ja leidsime peale aarde ka väga huvitava võraga puu. Ei tea kas inimsööjad teevad kõigi liiga kauaks saarele jäänutega niimoodi …

See oli meie Pühajärve paadimatka viimasena leitud aare. Suur-suur tänu peitjale siia kutsumast, väga ilus päev oli!

Ei leidnud ei kohalikke ega toitu, see-eest aare oli olemas.

 1 

Tuli käsk lapselapsed hoiule võtta paariks nädalaks. Otsustasime siis meeldiva ja kasuliku ühendada. Pühajärve saarte vahel kurseeris kummipaat-takso nimega Fishman 400, mõnusa vaikse elektrimootoriga. Einaril ei õnnestunud seekord ühtegi aaret otsida, kuna viis meid saartele laiali, andis siis paadijuhtimise Kristale üle ning oli hiljem autoga paadi vastas. Mis viga nii aardeid otsida. Kahjuks armastavad lätlased Pühajärvel peale särgede ka FTF-e, nii et kõik olid ära näpsatud. Olime siis peale Martinit ja Rudolfit kolmandad leidjad. Aitäh peitjatele.

Üsna suvalt valisime ühe roostikuvaba kaldajoone lõigu, kuhu randuda ja vinnasime ennast kaldale. Miskipärast Martini geps leidis jälle, et null on aardest üsna kaugel, aga vihjele vastavaid kohti läbi kammides tuli aare siiski välja.

Aitäh!

 1 

Tammede juurest kärutasime siia kaksikute juurde. Kuni viimase hetkeni polnud selge, kumma esimesena võtame. Tuul puhus inimsööjate juurde. Isegi sääski polnud, aga aaret sai jälle natuke aega otsida. Ei taha need tihedad puud ikka GPS-iga koostööd teha. Jälle lätlane ees, kus ikka jõuavad. Aitäh peitjatele vahvale ettevõtmisele sundimast!

Kes peitub põõsas?