Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kui Muhammetnazar Mezhlauk hommikupäikeses sillerdava Karakumi kanali ääres oma vanemate jurtast välja astus, kuulis ta hüüet - "hei tõ". Sel moel algaski tema kahe aasta pikkune seiklus Nõukogude Armees. "Hei Tõ" jäigi ta nimeks nendeks kaheks aastaks, kuna selle aja jooksul ei ristunud ta teed ühegi seersandi või ohvitseriga, kes oleks osanud või viitsinud ta pärisnime välja veerida. Peale reisi läbi terve suure Nõukogude Liidu jõudis ta lõpuks kaugesse ja müstilisse kohta - nimega Tagaranna. Siin õppis ta palju imelisi asju. Üks imelisemaid nende seas oli pulpulaatorite valmistamine. Need tulid tal lausa nii hästi välja, et iga kord kui ta kuskilt salaja mõne ämbri virutas ja sellest tehtud pulpulaatorit siis ohvitseridele näitas, tõusis suur hõiskamine ja rõõmukisa (ega Hei Tõ vene keelt osanud aga eks nad ikka vist suurest rõõmust hõiskasid?) ning Hei Tõ sai preemiaks jälle nädalakese köögis kartuleid koorida. See oli ta lemmiktegevus - sest kõik kartulikoored sai ta ära süüa (ta lõikas ikka head paksud koored ka), see aga oli palju parem toit kui kodus lapsepõlvest saadik igapäevatoiduks olnud kuivanud sõnniku tulel küpsetatud lavash ja õrnalt hobusekuse järgi lõhnav kumõsh.
Kui Hei Tõ aeg selles paradiisis täis hakkas saama, laenas üks ohvitser talle salajase kaardi logistikaskeemiga läbi kogu Nõukogude Liidu, käskis pähe õppida kodutee - ning siis kaart tagasi anda ja astuma hakata. Kaart oli keeruline. Kuigi Nõukogude Liidu parimate salastatuse traditsioonide kohaselt võis iga taksojuht sind silma pilgutama ka kõige salajasemate objektideni viia, siis ikka meeldis kõigile teeselda, et kõik on salajane. Päheõppimise käigus Hei Tõ kopeeris kaardi läheduses olnud pooliku ehituse müüridele - kuna vaenlasel ei tuleks pähegi nii avalikust kohast midagi salajast otsida ja seega oleks saladus kaitstud.
Kaart koosneb salamärkidega tähistatud lõikudest. Iga lõik algab ühe sümboliga aga lõppeb teisega. Tee jätkamiseks tuleb leida samasugune sümbol millega eelmine lõik lõppes - sellega algab järgmine teelõik. Iga lõigu alguse juures on ka märgitud, et millist liikumisviisi edasiliikumiseks tõenäoliselt saab kasutada. Hei Tõ'l oli hea meel näha, et tema kodutee lõppeb Karakumi kanali kaldal, seal kus kaardile oli märgitud lõik, mis eeldas üle kanali ujumist - Hei Tõ nimelt ei osanud ujuda. Kaardil oma kodukoha juurest algava lõigu algusemärgi lähedusse peitis Hei Tõ vihje, mille järgi saab leida Hei Tõ kõige ilusama pulpulaatori. Selle jättis ta Tagaranda endast mälestuseks ja näidiseks teistele pulpulaatorimeistritele.
NB NB NB ! Naela jalga astumise oht, vaadake jalge ette!
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (19), soovitan (18), militaarobjekt (2), 2015_aasta_aarde_kandidaat (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5Z0BQ
Logiteadete statistika:
76 (89,4%)
9
6
4
1
0
0
Kokku: 96
Märgistused suht kulunud, mingi hetk ei saanud enam midagi aru, mingid olid ühte värvi, mingid teist... ei tea... lõpuks läksin otse lõppu kust ka midagi ei leidnud, ei tea...
Selliseid "hei tõ" suguseid vendi oli ilmselt igal pool NSVL väeosades aega teenimas.Paljud neist kes olid kusagilt mägedest või kaugelt Siberist "kinni püütud" olid suisa kirjaoskamatud tüübid.Aga jah,pulpulaatoreid nad teha oskasid :)
Antud mõistatust hetkel lahendada on võimatu.Kes teab millega tegu,siis sihikindla otsimise tulemusena on võimalik Pulpulaator isegi üles leida,vaid suure ajakuluga peab arvestama.
Logiraamat ise täiesti läbivettinud, loetavalt nime kirja saada on keeruline.Aitüma
Huvitavad hooned. Logiraamat täiesti lige ning seda raamatut lahti rebima ei hakanud, seega oma nime ei kirjutanud.
Enne kaatri sõitu tegime kiire visiidi siia. Tuulasime majades ja lõpuks leidsime ka otsitava. Käisime ka lõpus , ja veelkord lõpus, sest olime pimedusega löödud. Peale kaatri sõitu tulime veel tagasi, et teised ka leitud saaks. Tänud
No kui siinkandis sai oldud, tuli ka see aare üles otsida. Leitud ta sain ning ka logi sai ilusti märga logiraamatusse kirja. Aiäth!
Tulime kuskilt eelmise objekti poolt otse. Oleme sealt vist varem ka läbi rassinud. Ei kriipinud aga metsa on siingi kõvasti ära kadunud. Viimase komne aastaga on peaaegu kõikjal lagedad väljad metsapadrikute asemel. Õudne. Found it: 27.Apr.2022 12:44 Pulpulaator. Eeltöö ja mitteleidmise olime juba varem ära vormistanud. Vahepeal on palju vett merre jõudnud. Kui üles ei vaata, siis põrandalt ei leia :). Algust me väga enam kontrollida ei soovinud. Läksime lõppu ja olimegi juba peaaegu loobumas kui midagi silma hakkas. Loomulikult see ta ju oligi - pulpulaator isiklikult! Aare oma vanuse kohta rahuldav, kuid siiski ka hallituselõhnaline. Täname! Ümbruses hakkavad varsti kindlasti ka miskid "tööd" kõik vajaks uuendamist ja üle kontrollimist.
Naaberaarde ootamatult lihtsast leidmisest innustust saanutena sammusime rõõmsalt järgmise militaarrajatise poole. Olime küll viimastest logidest mõistnud, et siin see asi lihtne pole, kuid proovida ikkagi tasus. Muidugi pidimegi tõdema, et aeg ja ilmastik on oma töö teinud. Kunagi väga ägeda lahendusega mõistatusest on saanud praeguseks aimatav umbluu. Päike on telliskiviseintele tehtud märgid peaaegu nähtamatuks pleegitanud ja vähemalt ühes kohas on ka sein vajalike märgistega kokku varisenud. Proovisime seal siiski mingit järjepidevust leida, kuid ebaõnnestusime. Kui varemetele oli paar tiiru peale tehtud, aga vajalikku tulemust polnud, siis oli edasiseks kolm varianti. Kas saata teele appihüüd, proovida lõppu kirvetada või üldse lõplikult alla anda. Valisime teise variandi, sest iseseivalt aga suure vaevaga leitud aardel on ikka hoopis parem emotsioon, kui lihtsalt kellegi teise ette öeldud kohta minek ja nime kirja panek. Kuna seal ümbruses enam säilinud objekte ka eriti palju pole, siis otsustasime need lihtsalt läbi käia ja vaadata, mis silma hakkab. Alguses meid edu ei saatnud ja kui enne alla andmist veel viimase hoone läbi vaatasime, siis tuli näole suur naeratus. Polnud kahtlustki, et olime aarde juurde jõudnud. See oli küll ülimõnus leiuhetk. Olime endaga väga rahul, et poole peal ei loobunud ja vaatamata sellele, et aare algsel kujul lahendatav pole, leidsime ikkagi täitsa ise selle kavalpea üles. Teostus on ka äge ja igati keskkonda sobituv. Suur aitäh, oli üks väga mõnus aardeleid!
Leitud, logitud, tänan! Uuendasin joonistust, aga pikka pidamist sel kindlasti ei ole.
Hästi tore aare ideelt. Tõesti mõnus. Küll aga on kratid oma töö teinud ja seinu hoogsalt lõhkunud. Mingid rajad algasid ja lõppesid ei kusagil. Kuigi tegeltikult saime raja lõpu sümbolist ju ka aru õigesti ja olin ka õiges kohas, kuid ikkagi kuidagi ei hablanud sed asja läbi ära. Ja jäi leidmata. Siis aitas ühel hetkel abikõne, mis juhatas samasse kohta, kus juba olin ja siis see lõpukoordinaat ennast ka avaldas. Oleks see rada veel korras, oi oi. Tõsine oma aja aasta aarde kandidaat minu poolt.
Lõppki ei tõmmanud üldist fooni alla. Võimas. Lõpu asukohta oli keegi prügi tassinud, kuid see prügi oli tänapäeva mõistes selline väärt prügi. Ma võtsin sealt mitmed asjad kaasa, pikad latid keermelatti jms, mida mul reaalselt vaja läheb. Seega tegin ka lõpu kohta gramm paremaks, kuid heaks tegemiseks ei jätkunud jõudu.
Tase. Aeg on nüüd küll jah seda kohta liigselt purenud, kui vaid see aare oleks oma esialgses hiilguses. Küll siis :D
Ajahammas on siin tõesti teatud teemärgid ära purenud ja kuigi sai kõvasti ringi tuuseldatud, siis ühel hetkel jäime jänni ning pidime kasutama sõbra abi. Saadud info põhjal saime aru, et mõistatus oleks ka praeguses seisus edukalt võinud laheneda, kui oleksime ühest tekkinud mõttest paremini kinni hakanud ja veidi hoolikamalt ringi vaadanud. Tegelikult oli kõik vahva ja lõpplahendus ka efektne! Tänud!
Kirveleid. Aeg on ilmselt oma töö teinud ja juhised vähemalt meile loetamatuks muutnud.
Mõistatuse ülesehitus tundus vahva. Nagu Kaupo kohapeal ütles, et sedasorti lahendust pole ta mujal varem veel näinud. Kahjuks on aeg oma töö teinud, ning mõistatust võimatu lahendada. Proovisime mis me proovisime, lõppu läksime ikka Kaupo mälu järgi. Nüüd siis tean ise ka mis see pulpulaator on.
Tänud.
Mõ tulime kohale, uurisime salamärke ja üritasime kõigest väest kaarti dešifreerida, Hei Tõ oli hehad tööd teinud, ega niisama lihtsalt ikka oma mälestuseset ei näita, vaeva tuleb näha. Tegime portsu jälgi juurde, targutasime, tegime tarka nägu, ajasime veel pisut salamärke taga. Varemleidnu tegi koos meiega kõike sama, kuni tõdes, et miskit oleks nagu puudu, mis meid peidetud vidinani jõudma peaks aitama. Meid viidi teooriaga kurssi ning anti edasiliikumiseks salajane märguanne. Edasine oli juba lihtne, uhke pulpulaator säras vastu. Mõ tänab.
Kaupoga on täitsa m6nus käia temale varemleitud aardeid otsimas. Ei ole stiilis et näe l6pp on seal logi ära. Vaid ikka viiakse objektile, räägitakse ajaloost ja suunatakse vajadusel tähelepanu sinna kuhu tarvis. Ja kui kogu asja p6him6te on selgeks saanud nii teoorias kui praktikas, alles siis liigutakse edasi järgmistesse punktidesse. Aarde teostus ja m6te mulle täitsa meeldis ja muidugi see temaatiline l6pp. Pärast kuulsime veel yhte temaatilist anektooti mis seletas meile selle uue s6na tähendust. Tänud peitjale laheda teostuse eest
Ei kujuta küll ette, et seda aaret lahendada nii, nagu see esialgselt mõeldud on. Aeg on oma töö teinud ja omajagu olukorda ümber kujundanud. Seega midagi uurisime, aga väga edukad ei olnud ja lõpp tuli teistmoodi kätte. Peale aaret õnnestus kuulda ka üht päris head pulpulaatorianekdooti
Lõpuks leitud. Ronimist ja turnimist palju ja lõpuks koba peale sai leitud. Hästi ei saanud pihta, kuidas üks asi teisega seotud on, aga eks algajate asi ????
See oli väga äge kaart.. eks vahel mõned mõttekohad tekkisid, kuid avaramalt vaadates sai siiski hakkama. Pulpulaator ise oma vägevuses säras lõpunktis rõõmsalt vastu ja sai kenasti korrastatud vana logiraamatu tagasi. Tänan.
Levia oli logiraamatu korralikult ära kuivatanud, triikinud ja gripistanud. Mina lihtsalt tõin kohale.
See siinne pulpulaatorimeistri Hei Tõ aare oli meie jaoks ikka väga aukartust äratav. Eelmisel Saaremaa tuuril ei olnud meil piisavalt aega, et siia seda kaarti dešifreerima tulla, täna aga oli meil aega varutud nii palju kui vaja ehk siis piisavalt. Objektile jõudes võtsime paberi ette ja hakkasime jälgi ajama. Ikka ühe lõpp ja järgmise algul. Kõik sujus kenasti või siis peaaegu kenasti. Ühes kohas oli olnud väike seinavaring, paaris teises kohas rada tuhmunud, aga ei see me rõõmsat südant heidutanud. Ikka tahtsime ju kenasti Hei Tõ kodutee kõik kirja panna. Ei tea, kas viga oli meis või kulunud rajamärgistuses, ühel hetkel ikka kiilus meil kõik kinni ja edasi minna ei osanud. Väikese kõrvalise abi abil saime aga sellestki punktist üle ning siis oli juba kõik hästi. Paras krutskivend see Hei Tõ ikka, tuleb tõdeda. Õnneks aga saime tema pärandusena maha jäetud pulpulaatori kätte ning nimedki kirja. Eks aarde sisu tõesti veidi kuivatamist ja tuulutamist tahaks ning rajameister peaks raja ka mõnes kohas üle käima, aga muidu kõik siiski hästi. Täname põneva aarde eest!
Aare on seest märg ja logiraamat vettinud. Jätsime kaane maha ja asetasime aarde omale kohale tagasi - ehk veidigi tuuldub. Hullemaks ikka minna ei saa - hermeetilised karbid on toredad küll ja niiskus sisse ei saa, aga välja ka ei saa... kondens tekib ikka, sinna kuhu tahab. Hea oleks uus logiraamat ja sellele ümber gripkott näiteks.
Leitud. Ruum oli nii niiske, et laes tilkus paarist kohast vett tilkadena alla, ühel “pulpi” peale Kairi hirmsasti ehmus.
Lähenesin kusagilt läbi metsa mööda teed, mille kohta võiks öelda "kaubikuga küsitav". Jõudsin nullist umbes 60m peale. Hoones oli ringijooksmist ja akendest sisse-välja hüppamist omajagu. Lõpuks otsisin tükk aega valel pool kanalit, siis ujusin tagasi ning üsnapea sain ka aru kus see pulpulaator olla võiks. Pärast käisin veel mitmes hoones. Soovitan nullist 350m umbes loode suunas on küllaltki paljude ruumidega maaalune rajatis, sissepääs õunapuu juures.
Seda aaret otsides sai ikka päris palju aega sisustatud. Aga sellest pole midagi, kuna selline otsimine mulle meeldib. Käisin terve raja läbi, aga aarde asemel leidsin midagi muud. Kuna kommi polnud, siis pidin natukene aarde kirjelduse üle mõtlema. Lõpuks oli päris hea aimdus, et otsin vihjet õigest kohast, kuna aga leidu ikka ei tulnud, siis otsustasin viimasele leidjaga ühendust võtta. Sain teada, et olen õigel teel, aga ehk pean täpsemalt otsima. Selle tulemusena leidsin lõpuks vihje, kuid pole kindel, et kirjelduses on algus- ja lõppmärgi termineid päris korrektselt kasutatud. Igatahes seejärel sain ka logima minna ja aare oli üks Saaremaa lahedamaid.
Leidsime kaardi ja "vahepunkti", kuid edasi ei osanud kuhugi minna
Selle tripi ainus mitteleid. Rada oli enamvähem alles, kuid edasi me ei pääsenud. Korstnad kukuvad sisse tasapisi, mõned müürid on ümber vajumas. Koha kus järelemõtlema pidi leidsime ka aga koordinaate edasi minekuks enam mitte. Ja tööjuures tuli veel juttu pulpulaatorist esmaspäeval. Ühe versioonina on see aukudega lauajupp mis vee alla surudes siis läbi aukude pulp-pulp-pulp teeb. Oleksime tuhandest tänulikud kui omanikud selle aarde alles ja elus hoiaksid. Igati kaasahaarav asi oli suurtele ja väikestele lastele. NII ÄGE! Täname ja tulge tagasi mängu!
Midagi peab järgmiseks korraks ka jääma :) Järgmine kord jälle!
Saaremaa trip 2018.
Päris huvitav labürindi jooksmine. Aega läks, aga asja sai.
Aitäh!
Sellegi aarde puhul oli alguses mõttepaus, kas minna seekordsel tiirul avastama. Mina olin see, kes peale surus ja utsitas, et tegemist on kahtlemata vahva asjaga ja kui Tagaranna kordonis juba ära käisime ja tehtud saime, siis mis seegi enam ära on. Nii me siis pulpuleerima suundusimegi. Ausalt öeldes kujutasin ma seda kohapealset asja veidi teistmoodi ette, aga tegelikkus oli minu kujutlustest hoopis lihtsam. Kaaslased sattusid asjast nii vaimustusse, et rahulikust koostööst ei tulnud midagi välja ja igaüks tormas, kuhu oskas. Neil paistis väga lõbus olema, aga mulle hakkas mingil hetkel tunduma, et midagi on valesti ja ajusoppidest hakkas esile ujuma midagi, mida enne kirjeldusest loetud sai. Võtsingi siis mõtte- ja lugemispausi ning jõudsin hoopis teisele järeldusele. Sel hetkel tuli hõige, et aare on leitud. Ei jõudnud veel õieti tusatsema hakatagi, et järjekordne hea tõlgendus ja teooria on pekki läinud, kui selgus, et valehäire. Edaspidi jätkus siis juba koostööna: minu poolt funktsionaalne lugemisoskus ja sellest tulenev teooria, kaaslase poolt teostus. Saadud lõpp tundus esmapilgul veidi kahtlane, aga lähemale jõudes juba vähem kahtlane. Ja et pulpulaatori olemuse oli üks meeldejääv anekdoot üsna hästi selgeks teinud, polnudki vaja eriti midagi otsida. Kokkuvõttes väga lahe ja meeldejääv aare. Aitäh!
Tagarannas seiklemine jätkus. Minu huvitavaim leiutis oli nüüd pealamp + päikeseprillid. Nägi üsna stiilipuhas välja. Mõni Versace või Dolce&Gabbana moevirtuoos võiks selle üle võtta ja mulle mõned miljonid selle eest vastutasuks anda. Seiklesin jälle päris pikalt kuniks jõudsin aardepaigani. Väga lahe teostus! Nii avalikult. Aga ma usun, et 95% mugudest ei pane seda iial tähele. Eriti just seal kohas. Aitäh mõnusate militaaraarete eest! Võin neis kohtades kolada iga päev ja iga kell.
Ülilahe mõistatus pakkus põnevat tegevust kohe mõningaks ajaks. Lõpp samuti väga vahva! Tänud!
Meie Peetriga olime nagu parasiidid, kes pirukasöömise ajaks end kohale vedasid :P
Alguses oli meie panus suur null. Aitasime Piretil-Mardil vaid lõppu kulgeda :D
Suured tänud neile ja ka peitjatele!
Kuna Piia oli eelmisel päeval logisid tekitanud, siis saime hommikul Mardilt ja Piretilt toreda kutse üheskoos lahendust leidma minna.
Pulpulaatori lugu olin mina kuulnud natuke teises lahenduses. Nimelt oli tsuktsi küsimusele, et mida ta teha oskab, ütelnud, et tema oskab pulpulaatorit teha. Paluti seda siis näidata. Ja taguski tsuktsi uude ämbrisse naelaga hulga auke. Sai selle eest kartserikaristuse. Järgneval päeval aga saabus sõjaväeosasse major ja nähes prügi sisse visatut uut aukudega ämbrit hakkas karjuma, et mis korralagedus see on ja kes on visanud minema uhiuue pulpulaatori.
Mina poleks sellest kaardist lahendust suutnud küll välja lugeda. Piret ja Mart olid aga teinud ära pika eeltöö (tunde). Kui meie kohale jõudsime siis Mart tegeles juba istetoolis lahenduse otsimisega. Õnneks selgus kohe ka lahendus ja nii sain minagi oma silmaga reaalset pulpulaatorit näha. Seni olin sellest vaid anektoote kuulnud.
Suured tänud peitjale ja ka geokaaslastele!
Nüüd teame me täpselt, mis asi on pulpulaator! Selleks kulus osadel otsijatel täpselt 3 tundi! Aga igavene vahva aare! Aitäh peitjale! Ja et meil ikka seda aega ja tahtmist oli lõpuni jõuda! :)
Sellised pikad kirjeldused on hirmutavad, kunagi ei tea, kas oled kõik õigesti välja noppinud. Tegelikkus kohapeal läks palju lihtsamalt. Kuidagi õnnestus see veetakistus suht kohe üles leida ning pulpulaatorit otsima minna. Karuonu isegi teadis mida me otsime, kuid ikkagi läks veidi aega enne kui selle leidsime. Väga lahe mõistatus ja koht, meie täname!
Kui aare oleks seal olnud, kust viimase kommi leidsime, hindaksin mõistatust suurepäraseks. Veetsime seal ikka korralikult aega, tõlgendasime kirjeldust ja kontrollisime teooriaid, millest ükski ei viinud sihile. Lõpp sai vihje abil kirvetatud. Tänud peitjale.
Kohapeal arvasin, et siin peaks kiirelt minema, palju neid variante ikka on. Äkki veel kirvetab ära. Varsti sai selgeks, et midagi siin kiiret pole. Kohapeal pole ka mingisugust levi ja olime plindris. Kulus vist üle tunni, aga leitud see sai. Sellise geniaalse mõistatuse peale annab ikka tulla.
Hee, pulpulaator on hea, aga ülesanne - vat see on mu eriline lemmik! Meenutas lapsepõlve, kus pärast mingi labürindi-filmi nägemist sai nädal aega jutti Pääsküla metsas kriidiga kividele salamärke joonistatud. Mulle kuidagi hirmsasti meeldib taoline värk, sestap tegin suure mõnuga kogu kadalipu läbi, otsimata mingeid otseteid. Kohapeal veedetud tunnist ajast nautisin täiega iga minutit :o) Kõrge kiitus tegijatele läbimõeldud ainulaadse kontseptsiooni, muheda teksti ning viimase peal teostusega lõpu eest!
Kuna ammu polnud logisid tulnud, siis käisin üle vaatamas. Lahendamise seisukohast oluline info oli säilinud aga mõned muud joonistused olid jälle maha kulunud. Taastasin neid veidi siis käepäraste vahenditega. Lähiajal peaks kõik jälle ok olema. Kui kellelgi tekib kahtlusi, siis pange julgesti logisse kirja või saatke PM.
No siin läks ka seekord ikka uhkelt aega, kuigi õiged paik, kuskohast vihjet otsida jäi üsna ruttu silma. Aga no pimesikk olen ju... lõpuks siiski leidsin otsitava ja sain aardeni kõmpida. Väga vahva lahendusega asi, aitüma!
Huvitav ülesanne. Olin kuidagi väsinud olekuga seal, kuid Levia pani mind seal täie hooga jälgi ajama. Hea, et Ta vihjas, et siin kuskil jõudis Hei Tõ koju, muidu tuiaksin seal praegugi veel ringi. Lõpuks sain teada, mis asi see pulpulaator on. Kuigi selle aja inimene, ei teadnud sellest enne midagi. Uhke tunne oli lõpuks seda imelist riistapuud käes hoida. Tänud peitjatele idee ja teostuse eest.
Teised hakkasid algusest peale, mina jalutasin niisama ringi. Siis saime aru, mida me üldse otsime ja edasi läks kiirelt. Ka kohapeal erilisi küsimusi ei tekkinud. Huvitav aare, eriti esimene punkt, aitäh!
Leitud. Tänud peitjale, mõnusa aarde eest!
Väga huvitav oli mööda erinevaid radu jälgi ajada. Tänud peitjale!
Mingi hetk kadus järg ära, aga teised suutsid "kanali" üles leida. Aitäh, täitsa tore aare!
Igaks juhuks annan teada et sellel aardel peab iga "kaardil" toodud teelõigu alguses olema ka joonistatud liikumisviisi pildike. Veidral kombel osadest kohtadest aga vihm peseb need järjekindlalt maha, kuigi oleme katsetanud erinevaid markereid ja viimati ka nitrovärvi. Kui peaks tekkima kahtlus, siis palun teha geokõne, see annab ka meile märku et peab minema hooldust tegema.
Selle aarde juures sai kõvasti sporti tehtud, enda üle naerdud, uuesti sporti tehtud, kolmkümmend korda aarde kirjeldust loetud, kommi söödud jne. Alustasime "suvalisest punktist" - tegime tiirud peale, sõime kommi. Otsisime siis "õige alguspunkti" . . . ja sõime jälle kommi. No siis oli aeg kirjeldust lugeda :) Pärast seda läks lihtsamaks ja aare tuli ka välja. Lihtsalt nii naljakas on pärast enda tegevusele tagasi mõelda. Head peitjad, vaimukusest teil just puudust ei tule. Aitäh!
Nüüd juba mõned päevad juhtunut seeditud ja ütleks, et Ei Tõ ja Ei Mõ olime erinevatel lainetel. Läbisime kogu kaardi, tegime märkmeid, kontrollisime mitu korda kommikarpi, äkki on vahepeal mõni vihje tekkinud, aga ikka ei midagi. Siis hakkasime maastikus kanaleid ja kõrbeid nägema. Lõpuks, kui oli juba kergelt mitu tundi jahmerdatud, saabus nõutus. Publikut ei olnud, kes aitaks, seega võtsin kõne sõbrale. Tema käest sain vihje asukoha. Selgus, et olin enese teadmata ka seda näppinud, aga mitte piisavalt lõpuni. Imetlesime pulpulaatorit, aga millegipärast leidmisest suurt rõõmu polnud. Meile meeldis asja esimene osa, siis lasime sära silmis ringi, aga ju olime selle mitme tunni visklemise peale nii väsinud, et sai ainult öelda: "Tehtud!"
Puhanuna tulime tagasi siia, kus meil geotuur eile pooleli jäi. Sõltumata sellest, et öömajale jäime siit rohkem, kui kümne kilomeetri kaugusele. Vaja oli naasta. Kvaliteetaare ootas meid :) Mina olin teksti kodus läbi lugenud ja mäletasin vaid seda, et lahe jutt oli. Margus luges kohapeal vaid algust ja hakkas midagi pusima. Kaasas minu ka oma tegevusse. Tükk aega oli mõlemal tegevust. Margus kirjutas teekonda üles ja mina pildistasin kuidas liikuma peab ja niisama klõpsud vahepeale. Kui legendi kokku panime olime justkui alguses tagasi. Eks siis tuli taas tõdeta, et vahest ikka peab kirjeldust ka lugema. See oli suureks abiks :P Kui vihje kätte saime oli vaja vaid aardeni minna ja rõõmsalt logi kirja panna. Aitäh toreda skeemi ja vingerpussi eest!
Objektil meenusid "need lapsepõlve süütud ja muretud mängud" - nii tuttav oli selle kaardi idee. Uurisime siis peakangelase kodutee põhjalikult läbi, mõtisklesime ka selle üle, kustkaudu läbi kunagise suure kodumaa see rada ka minna võis, aga täpsem trajektoor jäi ebaselgeks, kuigi kaart oli ju olemas. Vihje täpne ja lõpp ootuspäraselt hästi tehtud! Aitäh!! EVEJ.
Nüüd ei teagi kas tuuseldasime 2 või 3 tundi seal majas, aga aare jäi leidmata. Igasugused kahtlased variandid käisid peast läbi, aga lõpuni ei jõudnud. Kommid saime üsna ruttu kätte ja siis tuli pikka aega tulutut tuuseldamist. Mõtted said lõpuks lihtsalt otsa ja puugid näitasid end taas. Kunagi uuele ringile.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Käisin märgistusi uuendamas, nagu kiuste see kõige olulisem kipub ära haihtuma, teised püsivad enamvähem alles. Kui teinekord jälle sama jama on, siis äge häbenege geokõnet tegema.
Lisaks avastasin et konteiner vajab veidi tuunimist aga kuna mul polnud vajalikke vahendeid kaasas, siis võtsin ta korraks kaasa. Ehk saab juba lähipäevil tagasi.
Oi hullu, kus siin läks aega. Algul siblisin kogu punase juti läbi. Siis veelkord tehes vastavaid abistavaid märkmeid. Seejärel olin muidugi seal, kus need, kes ka ennem on lootnud turkmeeni kaartile. Siis tekkisid mõned raketikad - edu need loomulikult ei toonud. Seejärel tekkis mõte, et kõik teised geopeiturid on vist selgeltnägijad. Peale paaritunnist asjade katsetamist tekkis siiski arusaam, et ma ise lollakas. Istusin autosse ja sõitsin minema.... 4-5 km eemal tekkis autoroolis üks mõte... sõitsin jälle tagasi.... tore oli nentida, et sihile see mind ei viinud. Nii, et 3 tunndi ja NH-jaadki. No kuram... eriti lolliks tehti... mitteleid muidugi s.. lugu, aga kui kunagi leian, siis rõõm sedavõrra suurem. Tegelt ei saa siiani aru, kas tõesti pean kõik tellised luubiga üle vahtima ja kõike seal kangutama.... loogika krt ei jõua kohale... a no see tõsine uudis ja haruldus minu puhul loomulikult. Muidu lööks ju käega, aga hea teostusega asi ju... need, kes räägivad, et kõiki aardeid ei pea leidma... ilmselt ei usu ka ise mida räägivad. Aga aitüma.. ilm oli ilus.. ainult Saarde satun harva ja eks natuke ajast kahju on. Mingi aeg jälle, võimalik, et juba homme või ülehomme, kui mingi mõte tekib... niisama huupi poleerima minna ei viitsi.
Seda aaret sai käidud kahel korral otsima, ning lõpuks ka leitud. Tänud peitjale.
Olime just saabunud peitjate eelmise aarde, Geotööriist numero uno juurest. Siin ei saanud alul minema, siis ei saanud veel minema ja siis ei saanud pidama ning seejärel pidama ka mitte. Hei Tõ vedas meid korduvalt ninapidi, küll ujudes, küll langevarjuga hüpates, küll tankiga mürisedes, küll koerarakendiga kapsutades. Üks ikoon paljaste tissidega neiust ei aidanud samuti sugugi keskenduda :-P
Lõpuks, kui olime mitu tiiru peale teinud ja midagi justkui nagu saanud, aga midagi jällegi mitte, suundusime välitöödele - Heitõ ja Pšoltõ jälgedele. Metsa vahel keerutades ei hakanud suurt midagi silma. Siis võtsime mõistuse kokku ning pulpuleerisime end õigemasse kohta. Õiges kohas on kordades lihtsam aaret leida. Nagu mu isa ütles - kõik on lihtne, mida oskad - kui ma noorena mõne matemaatika ülesande hõlpsuse peale käega lõin.
Kasutasime avastatud puplulaatorit sihtotstarbekalt ning saime, mis tahtsime. Olime värsked, õnnelikud ja valmis uutele tegudele liikuma. Aare oli vinge, meeliergutav, pisut frustreerivgi, aga igati kohane. Aitäh vinge aarde eest! Soovitused igal pool külge. Kõik on lihtne, mis leitud.
Sellised aarded mulle meeldivad, kus saab ikka ka vaeva näha, et üles leida. Sai mööda maja ringi joostud ja märke taga aetud, kuid pimedas oli see päris keeruline ülesanne. Mingit vaheaaret või valeaaret ei leidnud, lõpuks nuputasime kuidagi ikka vihje välja ja leidsime ka õige aarde. EVEJ
Leidsime peale pikka otsimist aarde ülesse. Oli raskusi vihje ülesse leidmisega, kuid väikse abiga leitsime sellegi. Väga super teostus ja aitäh tegijale.
Kaks päeva sai otsitud. Esimese päeva jooksime mööda märke ja jōudsime valepulpulaatorini ning tühja kommikarbini. Tolleks hetkels oli nii pime et loobusime. Järgmine päev aga leidsime tänu veidi kōrvalisele abile vihje ja sealt edasi pisut veel abi saades jōudsime lõputu otsimisega viimaks õige kohani. Geniaalne lahendus, kiidaks peitjat.
Olles tund aega otsinud ja loobumise ärel aga lõpuks leidsime ikkagi leidsime üles.
Järjekordne sepi/indrequ peab-ära-nägema aare, aardekirjeldus ja logiteated ei andnud ju mingit võimalust seda siin skippida. Sest no kuidas sa jätad üles otsimata pulpulaatori, mis peidetud paradiisi ja mille aitab üles leida Hei Tõ joonistatud salajane kaart… :D.
Kohale jõudes ja ülesannet nähes muutusime alguses mõlemad tegelikult üsna nõutuks. Lugesime aardekirjeldust ja üritasime pihta saada, millele ikkagi õigem oleks keskenduda; Laur kadus kuskile oma mõtet kontrollima ja mina jäin omapead… peotäie punaste nööride, paremalt vasakule suunduva lennuki ja kindla mõttega, et ikka KÕIGELE on mõistlik tähtsust omistada…:D. Ja oi kui tark ma mingi hetk endale siis tundusin! Eriti magusaks läks olemine siis, kui ma enam-vähem iga triibu endale telefoni olin tõmmanud, endal keeleots suust väljas suurest püüdlikusest jumala eest juttide sabas joostes mitte eksida ja kui lõpuks sinna talletatu teatud nurga all iseseisvalt hakkas vaata et juba 3D seoseid looma … :D. Ja nojah, ma ei tea ju tegelikult, kui kaua ma seal niimoodi oleks saanud rahulolevalt oma fotoskeemidega mängida ja kas ma oleks selle tulemusel ka Karakumi kanali kaldale jõudnud või tõmbas kogu mu heana tunduv mõte mulle tegelikult mütsi pähe... Sest kogu asja lõikas umbes 10 minutit hiljem katki Lauri hõige, et tule nüüd siia ja lähme pulpulaatorit vaatama… Ma vist ei olnud alguses seda kuuldes kõige intelligentsema näoga – et kuhu me läheme, mõistatus ju puha lahendamata ja me pole siin veel õieti olnudki, kuigi eeldasime, et ära läheb vähemalt pool päeva.. :D. Aga noh, kui nii siis nii, silkasin Lauri sabas sinna, kus pulpulaator meid arvatavalt ootama pidi ja peale seda, kui olime ühes vales kohas põhjaliku pulpukontrolli teinud ja sealt mitte midagi leidnud, saime teises kohas enam-vähem kohe õigesse kohta sisenemisel silmatorkavasse pulpulaatorisse logimiseks käe sirutada… :D. Lahe asi jälle ja ühe huvitava mõtte andis see punane lõngakera ka, saab siis näha, mis sellest tuleb…:D. Indrekule ja Toomasele aga järjekordne aitäh laheda mõistatuse ja hea teostusega aarde eest ning ütlen juba ette, et harjuge parem selle tänulikkusega ära - tänamisi tuleb veel, kohe varsti ja mitu… :D.
Kindlalt plaanis olnud aare nr. 2. Siia olime arvestanud umbes terve päeva :D Tegelikuses läks aga väga väga vähe aega. Ma isegi ei oska eriti midagi täpselt kirjutada. Mul on tunne, et jäin suuremast osast ilma ja leid tuli kiiremini kui oleks pidanud :D Tahaks kirjutada igast asju aga ju ei saa :D Igatahes päeva asemel kulus seal umbes 15 min kokku ja aardes oligi logi kirjas. Krabasin ühe ränduri ka kaasa. Nüüd siis pulpulaator ka nähtud :) Suured tänud peitjatele :)
Kui hommik meid lõpuks telgist välja suutis ajada siis selgus tõsiasi, et vaid ülikiired liigutused päästavad meie telklaagrit totaalsest märgumisest. Saime viimasel hetkel asjad Kirsikesse toppida kui suur märg pilv meist üle libises ja kogu oma märja sisu meile kaela valas. Pilvi uurides tundus, et siin pole lootuski vihma lõppemist oodata kuid kuskil eemal paistis taeva sinine triip ja seal heljus vaid üks veidi iseäralik pilveke, nii ühe pulpulaatori moodi ;) . No et vihje liialt ilmne oli siis võtsime suuna sellele pilvele ja ennäe imet, saime me mõned kilomeetrikesed sõita kui tee tolmas ja taevast tilkuvast märjast polnud juttugi.
Jõudsime viimaks objektile ja asusime Hei Tõ teekonda tuvastama. Nüüd oli mul hää meel, et kooliajal olin staršõi leitenanta hoolega kuulanud ja nii teadsin minagi midagi selle aja asjadest. No muidugi Alex on ka nö eelajalooline eelmisest sajandist pärit isend, kes koos Hei Tõ-dega aega veetnud, nii silkasin tema sabas ja targutasin , et näe mis ma leidsin, seda polegi veel märganud ja mis see veel on. Nii kolasime objekti läbi ja teisele poole välja jõudes olime veel rumalamad kui alguses, sest no mitte midagi ei saanud aru. Mis muud kui alustasime otsast ... ja nii mitu korda järjest... ikka lolli järjekindlusega seda va kaarti uurides. No lõpuks ühendas Alex 1+2 ära ja leidsime vihje. Ja siis ilmutas justkui Hei Tõ vaim ennast , sest millegipärast hakkas Aex justkui mingis transis püha pulpulaatori poole minema. Kui küsisin, et kuhu ta läheb, siis vastas vaid et pulpulaator ootab. No silkasin siis talle järgi kuid ega ma siis nii kiirelt ka liikuda jõudnud kui tema ees lidus. Nii jäin maha ja kaotasin ta silmist... kuni kostus ehmatav hääl minust paremal...Hei Tõ , pulpulaator, bul, bul
Bolšoje spasibo Hei Tõ, što pokazal svojo sokrovise !
Algul oli kõik väga lahe, kuni üks hetk läks kõik väga segaseks. Oleks kõik loogiline olnud, oleks olnud superlahe aare. Aitäh!
Siin oleks materjali kahele eraldi aardele. Kahekesi koos on nad aga mõttetu lõhkumine. Alati muidugi tasub anekdootide täpset sisu meeles pidada.
Kui aare oleks asunud seal, kus asus kommikarp, oleks aare olnud minu silmis aasta aarde kandidaat. Sinnani puhas kiitus, suurepärane idee! Kommikarbist edasi oli...
GP 1579 / GC 1824
No kes siis pulpulaatorit ei tea! Aga kirjeldus on segane nagu Venemaa. Kes Vene kroonus käinud, ei tohiks aarde leidmine küll probleeme valmistada. Aga mida teha seal tunde, kaks? Kahju on aind sellest, et me kommikarpi ei leidnud. Täname ja kiidame tegijat!
MMMM.
Kui kedagi seal veel mõni "maaomanik" kimbutab, siis teadmiseks et aare asub Mustjala valla maal, maa otstarve on üldkasutatav maa, lähenemiseks (ka autoga) ei ole vaja sõita sisse ühegi keelumärgi alt. Igasugu maaomanikud võib seal sirge seljaga kuu peale saata.
Kohale jõudisme vist kõige hullemast suunast ragistades ratastega läbi võsa. Nautisime ülesannet kogu tiimiga. Leidsine küll ämbri, kommid ja redeli aga üles ronida ei julgenud, tundus eluohtlik. Või olime valesti aru saanud. Lahkudes jäime vahele kurjale maaomanikule. Tänud toreda ajaviite eest. Väga tore kirjeldus ja algus oli.
Uskumatu aga mõni kiri oli nii maha kulunud et kohtagi polnud ära tunda, mõni teine samas nagu uus Praegu on kõik jälle korras aga kui hakkab jälle ära kustuma siis palun andke logiteadetes märku.
Tundub et meie oodatust happelisemad vihmad on mõistatuse juurest ühe olulise info maha pesnud. Lähen täna õhtul seda üle joonistama. Seniks ja ka edaspidiseks - kui on mure siis ärge häbenege geokõnet tegemast :)
Kui ma oskaks ropendada, siis ma oleks selle aarde juures seda ikka vingelt teinud.
Alustasin optimistlikult. Veerand teed läbitud sattusin valedele jälgedele ja sattusin kommikarbi peale. Noh, jah, pistsin tüki hambusse ja alustasin algusest. Poole tunni möödudes ajasin ma ikka usinalt jälgi nagu välitöödel kogenematu jäljekoer ning lõpetasin oma otsingud kommi süües. Kogusin veidi jõudu, kuna pea käis juba ringi ja alustasin viimast korda algusest. Seekord oli jäljekoer juba midagi õppinud ja nii ma läksingi lõpuni. Vist oma kolmveerand tundi ja lõpetasin kommikarbi juures. Kuna komme ähvardas täielik ärasöömine ühe ja ainsa geopeituri poolt, nutsin oma häda Hannesele, kelle poolt tuli alguses vastuseks vaid ":D :D :D". Siis asus ta mind vihje leidmiseks suunama ja see osutus sama raskeks nagu kogu teekonna läbimine. Lõpuks suruti mind telefonitsi ninapidi vastu seina ja kui ma kurtsin, et ma ei näe endiselt midagi, avaldati nii palju infot, et sain vihje kätte. Vot siis oligi tunne, et nüüd vannuks pikalt ja põhjalikult. Et aga Hannes seda kuulma ei peaks, röökisin ma pärast kõne lõppu metsas, nii et kajas.
Kui olin saanud end välja elada, otsisin ma esmalt oma auto üles, mis kaks tundi kuskil teeristil mind ootas ja siis otsisin ka lõpu üles, mis läks eriti lihtsalt. Eelnevalt pidin muidugi guugeldama, et mis krt see pulpulaator on ja seejärel oli juba vaid vormistamise küsimus.
Ega aare on äge... muidu... kui kannatlik olla ja vihje asub seal, kus ta peaks asuma. Aga kui midagi neist puudub või halvemal juhul - kui mitte kumbagi neist pole, siis peab sööma komme ja karjuma. Vähemalt minul nii aitas. Tänud huvitava kontseptsiooni eest. Tegelikult oli lahe.
Liigne agarus on ikka ogarus küll. Asusime hoolega kaarti uurima ja käisime terve kodutee läbi kuni tabas hämming. Leidsime ka mingi roostes pisikese pulpulaatori, aga ei enamat. Ei jäänud muud kui uuesti maha istuda ja kirjeldus korralikult läbi lugeda. Lõpuks jäi õige detail silma ja tuli ka vihje, aga lõpus oli ikkagi geopimedust omajagu. Hea veel, et end vastu aaret ära ei löönud. Äge igatahes. Aitäh peitjale.
Saime peitjalt lisavihje ning nüüd õnnestus kaardi lahendamine probleemideta. Teekonnal kaardi juurest pulpulaatori juurde leidsime ka metsaalt ühe päevi näinud pulpulaatori :D
Nagu Fred kirjutas, oli meie teekond vägagi seiklusrikas. Poleks uskunudki, et 110 kilone mees pääseb 30x30cm august läbi. Ausalt üksinda olles oleksin kaks või kolm korda pikema teekonna ette võtma pidanud. Igatahes väga lahe teostus. Tänud.
Logisid lugedes tekkis meilgi huvi, et mis imeloom see ikka on ja tee sai jalgealla võetud.. läbi Lähis- ja Kaug-Ida Kamtšatkalt ja Siberist tagasi Saar€maal€... Poleks uskunud, et nii pisikestest avaustest on võimalik läbi mahtuda. Oma pikal teekonnal "komistasime" nii mõnegi korra ja kaotasime õige teeotsa, mistõttu tuli ikka ja jälle teeotsast tagasi pöörata ning suunda korrigeerida... Kui teekond läbi oli ja kaartki nii näitas, siis saime uue üllatuse osaliseks... Kas tõesti!? Pulpulaator käes, nii lihtsalt!? Hähh...groll oli kah selle leidnud... Ega's midagi uurisime ja puurisime pulpulaatorit ja paar auku juurdegi ning leidsime ka selle, mida otsisime.. kasutusvalmis pulpulaator täiesti stardivalmis oma eesmärki täitma :)
Kamp vanureid turnimas mingit jutti otsides ikka uksest sisse, aknast välja, läbi 30x30 cm augu, siis mingi korstnataoline moodustis. Ühest sellisest leidsime võltspulpulaatori, mida Muhammetnazar omaks ei oleks tunnistanud, aga meile valmistas see asjatut elevust ja suure vaevaga kätte saadud pulpulaatoritaoline ese lahkus tagasi teisi "õnnelikke" leidjaid varitsema. Nii tuli ikka jätkata Hei Tõ jälgedes. Saime sama trassi läbida mitu-mitu korda, juba hakkas päevake lõpule kiskuma, memmed-taadid olid esialgse õhina maha rahmeldanud, aga vihje osas polnud läbimurret toimunud. Siis viimane õlekõrs, kõne abivalmis geopeiturile. Tänud, hea inimene - päästsid geohullud objektil vanadussurma suremisest. Me ei oleks siit leiuta lahkunud, panustatud oli juba liiga palju ja loo lõpp tundus kogu aeg käeulatuses olevat. Peale vihjeleidu oli maailm jälle parem paik ja Hei Tõ pärandus järeltulevatele põlvedele viis kaasa kogu vahepeal tekkinud musta masenduse. Tänud, oli hea viis sõprade füüsilise ja vaimse vormi väljaselgitamiseks. Järgmine peatus Kallemäe.
Siin tundsin oma häbiks, et kuigi vanust justkui oleks,siis sõjaväe teemades olen umbes sama tark kui beebi. Antsust ka erilist abi polnud, alguses lühendas ta ühe matkaja rattaketti, siis jooksis, vahepeal tuli appi, eriliselt meeldisid meile Hei Tõ kunstilised saavutused nulli lähedal. Mul ja Siimul jätkus kannatust kunsti nautida palju kauem. Ants korrastas seal üle poole tunni ümbrust. Nüüd on oht naela jalga astuda kordades väiksem. Aitasime vahepeal natuke Antsu ka. Kui me Siimuga vihjet taga ajasime, siis käis Ants Estonia mälestusmärki vaatamas ja sõi maasikaid. Ma torisesin, et ta võiks meid veidi aidata, selle peale sain teada, et spordiroodus polnud aega pulpulaatoritega tegeleda. Küll aga pandi telke üles ja seda ta tegema minna plaanis. Õnneks jäi meile lõpuks õige kanal ette. Alguses oli meil nimelt 3 täiesti arvestatavat varianti vihje leidmiseks. Esimesed 2 sihile ei viinud.
Vihje käes, aga kergemaks ei läinud. Mingit läikivat monstrumit meile vastu ei säranud. Põhjuseks oli muidugi see, et kell näitas selleks ajaks ammu unetunde ja taskulamp ju suvise otsija taskus ei peitu. Mingil ajal jäi see helesinine unistus silma ja nüüd olid silmad rõõmu täis. Telk on kenasti püsti ja kõik unenäod tulevad vist Hei Tõ'st. Aitäh!
Nonii mehed! Siin te saite mind jooksutada rohkem kui te arvata oskate. Aga nüüd kõigest järjekorras.
Kõigepealt oli see nii värske aare, et logide põhjal midagi veel aru ei saa. Nimi oli õudne, kirjeldus oli ka hirmus ja pealegi, nagu mõne aja pärast selgus, oleks selle aardega saabunud ka minu mitu aastat plaanis olnud saare geotuuri kuulsusetu lõpp. Ühesõnaga sõitsin siis rõõmsalt kohale, et äkki on keegi otsimas või siis kohe-kohe liitumas - uus asi ju ikkagi. Ei miskit - ikka ise peab paksust ja vedelast end läbi vedama. Jalutasin objektile ja arvasin, et tõenäoliselt tuleb tervele baasile mitu tiiru peale teha ja võib-olla isegi tervele saarele. Ei leidnud ma mingit kaarti ega midagi, ainult ...[piiks]..., mis on sellistele kohtadele üsna omased. Võtsin siis mastaabi vähe väiksemaks ja hakkasin juba matsu lahti jagama. Ja sellest matsu lahti jagamisest olin ma ise nii suures vaimustuses, et mulle tundus, et nutikamat inimest ei ole vähemalt 100 meetri raadiuses kuskilt võtta. Edasi toimus enam vähem kõik samamoodi nagu Maku kirjeldas. Siis vahepeal läks juba midagi sassi, sattusin kohati teisele ringile, alustasin kuskilt suvalisest kohast, ohkisin, puhkisin, tegin veel mingeid asju ja mingil ajal jõudsin selle neetud ujumiseni ka, peale mida istusin kohe paar minutit ja silmitsesin ümbruskonda. Vihje otsimisega läks pisut aega, aga kätte ma ta sain. Vastavalt sellele käisin minagi kokku kolmes kohas ja seal kolmandas kohas leidsingi otsitava. Rõõmsal meelel logisin ja jalutasin tagasi autoni. Kakskümmend meetrit enne aga tundus, et midagi on puudu. Väga puudu. Ei pea vist mitu korda arvama mis puudu oli. Võti muidugi. No ja nüüd algas siis mõistatusaare number 2: "Kus on auto võti?" Läksin tagasi aarde juurde, sest seda on ennegi kaks korda juhtunud, et olen autovõtme aardesse jätnud. Ja üldsegi mitte vahetuskaubaks. Kurat... seal teda ei olnud. No selge, kuskil tee peal maha pillanud. Alustasin kogu oma teekonda uuesti autost kuni aardeni. Kaks korda järjest, kaks tundi järjest. Tähelepanu oli vaja rohkem kui Varssavi kesklinnas liigeldes. Esimese tunniga ja esimese tiiruga ei leidnud. Mõtlesin, et mis siis nüüd saab. Läksin järgmisele ringile sest teekond oli mul ju hästi selge ja ehkki silmad töötasid, oli mõte kogu aeg selle juures, et kuidas ma nüüd edasise logistika korraldan - kuidas saada ise Kuivastusse ja kuidas samal ajal saaks tagavaravõtme Viljandist vähemalt Virtsu. Väljapääsmatuid olukordi ju pole - kindlasti tuleks keegi kohalikust või saarel viibivatst mandri georahvast appi (logidest ju nägi kes siinkandis ringi liigub) ja kindlasti toimetaks keegi teise võtme mulle lähemale. Teine tiir sai läbi ja tulemus oli endiselt sama - ainuke kes mu autosse sisse pääses, oli üks sipelgas armatuurlaual. Tema sõimamaine või keelitamine ei andnuks aga midagi positiivset. Alusasin siis kolmandat ringi seekord tagurpidi ja võtsin juba telefoni, et geokõnesid tegema hakata kui järsku... koperdasin kauaotsitud asjale otsa. Ouujeeeeee! Geojumal on siiski olemas!!! See oli ikka üks meeldejäävamaid otsimisi üldse terves minu geoajaloos. Ja mis te arvate kas ma olin edasipidi hoolikas?? Ehhhheeee. Ainult kaks järgmist aaret. Ja üldiselt õnnestus mul võti jätta veel Püha Risti ja Valduri juurde. Aga need juhtumid ei vääri isegi mitte mainimist.
Niisiis. suurimad tänud aarde eest, see oli omaette vahva ülesehitusega, ja suurimad tänud ka eelmistele otsijatele, kes olid sisse ajanud korralikud georajad millest minagi kõrvale ei kaldunud ja millest omakorda oli ohjeldamatu abi mõistatusaarde nr 2 lahendamisel.
Minu jaoks tänase päeva nael, üks lahedamaid asju üleüldse. Laekusime objektile, leidsime Eitõ joonistatud kaardi ja meeletu koguse lohasid, mis Eitõ vaimusünnitist jälitasid - oli see siis ainult matu jõugu töö või kellegi veel. Vaatasime ja itsitasime. Paraku tuleb tunnistada, et minu loogika töötas täna üsna samamoodi peitjate loogikaga - kinnitame, et vihje on olemas ja täpselt selles kohas, mida aardekirjeldus lubab. Ühesõnaga, võtsime vihje ja tegime vastavalt sellele. Ja seal ta oli, tema ise - uhiuus pulpulaator kogu oma hiilguses, säras ja sätendas, tule ja logi. Suunurgad kolisid kõrva taha ja tuju oli kohe pikaks pikaks ajaks hea. Tõeline pärl - me täname!
"Kaardil" olev märkide jada sai algusest lõpuni läbi käidud, üle kanali ujumise märk ka leitud, kuid vihjet ei olnud kuskil.
Aarde kirjeldust lugedes oli esiteks jube raske naeru tagasi hoida, samal ajal ei saanud aga mõhkugi aru, mis siin ees võiks oodata. Ainukese asjana aimasime, et asi peab hea olema.
Niisiis sel ajal kui ülejäänud tiim veel magas, pakkisime meie oma kola kokku ja asusime seda va pulpulaatorit otsima. Selleks hetkeks, kui me alustasime oma toiminguid, hakkas loomulikult ladistama ja nii me veetsime vähemalt oma tund aega pidevas vihmasajus, üritades taasluua seda marsruuti Karakumi kanali äärde.
Aega võttis, aga asja sai ning lõpuks pärast korduvat ja hoolikat aarde kirjelduse lugemist saime ta kokku sobima sellega, mida oma silmaga kohapeal nägime. Õnneks meie loogika klappis üsna hästi peitjate omaga. Kui saime selgeks, kus teekond lõppeb, tuli ka vihje mõistliku ajaga kätte ja tammusime lubatud pulpulaatorit otsima. Jaa, tõeline meistriteos ikka :)
Peamise asjana ei suutnud me ära imestada, kuidas on võimalik nii väheste vahenditega kokku panna midagi sellist, mis motiveerib sind tund aega lakkamatu vihma käes ringi ronima ja ikka on pidevalt kuradima lõbus. Muudkui ronid ja itsitad nagu väike tüdruk.
Suured tänud peitjatele, jätkake samas vaimus!
Taevast pritsis vedelat. Kuna meil oli kola koos ja hommikuprotseduurid tehtud ning ülejäänud laiendatud tiim põõnas rahus edasi, otsustasime hargneda ja hommikuse maiuspala kallale asuda. Õigupoolest saime naeru pugistada juba Hiiumaal olles aarde kirjeldust lugedes, esmaleidja logi suurendas huvi veelgi. Teel Saaremaale üritasime mõistatada, mis meid ees oodata võiks, aga üldiselt võiks seisundi kokku võtta kui "nägu peeretab peas, ise mitte mõhkagi aru ei saa".
Tegelikult oli meil kaasas veel üks tiimiliige, aga tema jäi esimese märja muru ilmudes autosid valvama - no kes tuleb geotripile sokkides, sandaalides ja lühikestes pükstes, varuriideid omamata? Nullile lähenedes hakkas jälle vana sündroom kummitama - suunurgad tõusid kõrvade lähedale, samas silmist paistis täielik nõutus. Väikese uurimise järel hakkas nõutus taanduma ja entusiasmiga asenduma, suunurgad ei lahkunud kõrvade tagant ka pärast leiu vormistamist. Aga kõigest järgemööda.
No kes on käinud, see teab. Kes veel ei ole, parandage see viga esimesel võimalusel! Kas suudate üldse ette kujutada, kuidas on julgelt tund, ilmselt rohkem, ladistavas vihmas nullist paarikümne meetri raadiuses ringiratast rassida ja kogu aeg on täiega lõbus ja huvitav? Vot sellise tükiga on hakkama saadud.
Viimaks pidime siiski oma kaardiuuringud korstnasse kirjutama ja Hei Tõ kodutee üles otsima. Esimese hooga tõmbas jälle nõutuks, aga kirjelduse hoolikas lugemine viis sihile ja seisimegi silmitsi Püha Pulpulaatori endaga! Niuts, see on otsast lõpuni nii stiilipuhas aare, et kohe härdaks võtab. Nüüd näen igal pool pulpulaatoreid. Geniaalne, kuidas tegelikult lihtsate vahenditega saab midagi nii vinget valmis ehitada. Rohkelt uusi ideid ja motivatsiooni autoritele! Tänan!
Mõni päev peab kohe aja maha võtma ja tsikli garaažist välja ajama. Mis saaks veel parem olla kui sõit on mõtestatud ehk tead kuhu poole esiratta suunata. Nii ma siis suundusin juba tuttavasse paika kuid nati teise kohta :P Objektil asja otsimine oli kui raju võimlemisharjutuste spartakiaat. Aknast sisse, uksest välja, üle müüri, läbi augu jne. Ühel hetkel hakkas juba aitama ja otsustasin vihje üles otsida, et see va pulpuraator üles leida. Mitte ei õnnestunud, kuigi mõte oli õige. Tegutsesin siis igaks juhuks valesti ka ja ka see ei viinud sihile. Siis hakkas veel sadama ja vb see aitaski mul ta sealt õigest kohast kätte saada. Nüüd siis oli vaja aare üles otsida kuid võimlemisest oli keha vedel ja samm tõnts. Otsisin mis ma otsisin aga ei tahtnud see ilgelt äge pilpuraator silma hakata kuni seal ta oli, täies hiilguses. Logiraamatut avades oli üllatus, et keegi ei ole jõudnudki seda veel sodida kuigi olin selles päris kindel, sest Saaremaal hetkel palju "sisserännanuid" ja rohus oli jälgi ka omajagu. Tänud peitjatele, laske aga oma fantaasial edaspidi ka lennata :)