Adminnide palvel aardekarp alla toodud. Nüüd võib aarde arhiveerida.

Adminnide palvel aardekarp alla toodud. Nüüd võib aarde arhiveerida.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Ronida ei tohi.

Veeteede amet:

Ronimine on keelatud kõikidel märkidel ja need märgid, mis pole kirjas ametlikus nimekirjas on ikkagi jätkuvalt Veeteede Ameti hallata ja me peame vastutama ohutuse eest.

Ei hakanud ronima, sest keelav märk oli.

Ei hakanud ronima, liikumiskeelu märk oli ees.

Leitud

Siinne redel oli ronimiseks mugavam kui eelmisel aga vaid siis kui nö valel poolel ronida. Meryti loetud vihjete peale paljastus lõpuks ka aare.

See ja järgmine päevamärk, on minu meelest ühed paremad aarded tänase päeva jooksul. Siin oli mõnus üles ronimine, algul küll võttis putke värisema, aga mida edasi seda mõnusamaks asi läks. Täna oli siin ikka väga mõnus ilm. Päike paistis, võrratu vaade ja praktiliselt olematu tuul. Oleks tahtnud siin väikest pikniku pidada, aga ju tuleb teinekord tagasi tulla. Tänud.

Kirjeldusest oli juba aru saada, et tuleb ronida. Autoga saime päris ligi. Vastu vaatas torn. Mehed läksid ees, mina plaanisin ka järgi minna. Siiski peale ühte tasandit loobusin. Ei olnud hea tunne selle roostese ja koliseva asjanduse peal ronida. Mehed teatasid, et ülevalt oli päris hea olla. Seega tegin otsuse, et teise torni ronin kindlasti ka ära. Siis tuli oodata kuni mehed ükskord alla tulevad. Proovisime neid küll meelitada, et teine torn veel ootab. Tänan peitjat.

Kas kedagi paistab?

Aga nüüd?

See aare koos oma paarilisega kvalifitseerub meeshingede lemmikuks Vormsil. Sest adrekat on ju vaja, neil siis, mitte minul. Mina sellistesse kohtadesse ei lähe, seega saatsin aarde juurde oma roosa pliiatsi ja loodan, et mu nimi sinna mehe abiga tekkis. Tänud!

Leitud.

2782.

Teine kord siin, seekord sai õnneks aare leitud :) Aitäh aarde eest!

Aarde poole sõites oli huvitav vaadata, kuidas auto spidomeeter oli 40 peal ja me Mihklile lähemale ei jõudnud. Pingutasime autoga värava alla. Topsi järgi läks Madis, kuigi objektil on peal keelavad märgid.

Madis läks ronima ja pani logi kirja. Aitäh!

 1 

Möllavas kevadtormis on selle aarde vallutamine veel suurem väljakutse, kui ta tavalisel päeval oleks. Madis oli esimene julge vabatahtlik, kes torni vallutama asus. Torn oli libe, tuul oli tugev ja vihm või rahe, mis iganes see oli, see oli torkiv. Et sellised tingimused seekord. Me isegi ei saanud seista seal all, et vaadata ülespoole. Sest ülespoole vaadates sadas kõik see taevas tulev ollus silmaauku. Seega läksime hoopis eemale ning võtsime ronimise aegseks vahepausiks autost võileivad. Logi kirjas ja Madise näost oli näha, et järgmist torni läheb vallutama Mihkel.

Seekord oli aare olemas õigel kohal ning sai logi kirja panna. Ilm oli vastik, seega vaadet nautima ei jäänud. Eelmine kord sai seda juba tehtud ka :) Aitäh peitmast!

Alustasime oma tänast georeidi ülamise päevamärgi juurest.Torn oli võimas ja ilma igasugu kahtluseta ronisin kiirelt yles, vaade oli kena... Aga mida ei olnud-oli aare, tuhlasin igasugu võimalikud kohad läbi ja ei ole :(. Teisi logisi sirvides käis juba igasugu mõtteid läbi,alla kukkunud, tuul ära viinud jne... Mõtlesime et käime alumise torni juures ära,ja siis tuleme hiljem tagasi- nii tegimegi. Tagasi tulles jäi yks koht oma nina all kuidagi kontrollimata- ja voilaaaa :) oi kui suur oli selle leidmis rõõm.

Alumises käidud, ülemise kord. Joonelt üles ja... aga kus on aare, ainult vaevu üle puulatvade jõudnud päike piilub pilve vahelt silma? Nii, mis on raskusastmed - ahhaa, selge, näe siin ta ongi. Aitäh!

Poolel teel lõin põnnama. Kahju! 3 raskuspunkti sain selle jubeda tee ja ronimise eest kindlasti kätte.

Arg olen.Järgmine kord julgema abivahendiga tagasi...:)

Seni kuni ma rattajuures kohmitsesin ja vajalikke vidinaid taskusse ja sealt ära tõstsin, oli Imbi juba poolele teele turninud. Asusin teda usinalt jälitama ja jõudsin lõpus ka järele. Täitsa kõrge asjandus seal. Vaated olid superluks. Redelipulgad olid ainult kinnihoidmiseks üsna ebamugavad. Aga kõrgus jah... täitsa muljetavaldav tegelikult. Tänud!

Otsustasime aasta alguses pisikese georetke teha. Seltskonnaga vedas, tore aare, tänan peitjat!

Leitud. Aitäh!

Siin sai kõvasti külmatantsu tehtud, kuna vana karp oli õigest kohast kadunud ja nüüd üritati seda mujalt leida. Tanel valmistas samal ajal uut karpi ette. Just enne, kui Karl hakkas uut karpi oma kohale viima, leidis Priit ka vana üles. :) Tänud peitjale!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

 11 

Nullile lähenedes vuras Priit oma maasturiga uhkelt ees. Tanel pidi aga madalapõhjalisega ettevaatlikult sõitma. Osa teed otsustasin olla inimhööveldaja. Eemaldasin tee keskelt ohtlikuid kive ja hoidsin eemal kriipivaid oksi. Enne aarde juurde suundumist räägiti, et aare on vist lootusetult kadunud ja vajab taastamist. Andsin Tanelile kohe mõista, et ma võin selle üles viia oma minijuubeli leiu puhul.

Alguses käis tõsine otsing ümber torni, et leida ärapõgenenud konteinerit. Testiti nii kõrvaloleva putka aussõna peal püsti püsimist, arutleti võimalike lätlaste külastuse üle, käidi välja teooriaid mis on saanud aardest, räägiti viimasel ajal olnud tormistest ilmadest. Näiteks käis läbi idee, et lind võttis konteineri noka vahele ja tegi sellest endale puu otsa pesa. Tehti selgeks kust pool puhub tavaliselt tuul ja kust puhus tuul eelmise aasta lõpu kõige tugevamate tormide ajal. Lisaks "kui olen lätlane ja leidsin aarde maast, kuhu tagasi paneksin". Kõik eelnevad tegevused positiivset tulemust esialgu ei andnud, seega hakkas Tanel käepärastest vahenditest uut konteinerit looma. Kõik need tegevused võtsid nii kaua aega, et varbad ning sõrmed hakkasid külmetama ja tekkisid kahetised mõtted tippu ronimise suhtes. Kui konteiner sai valmis ja logid kirja, tegin mõned soojendusliigutused ja suundusin kiirel sammul redeli poole ennem ümbermõtlemist. 15 meetrit enne torni võttis hoo maha aga Priit, kes leidis kadunud aarde tornist omajagu kaugelt. Järgnes järjekordne jutuajamine, et mis nüüd edasi saab. Õnneks suudeti kiirelt otsusele jõuda ikkagist vast valmisehitatud aare üles viia.

Redelil ronides ma alla ega üles ei vaadanud ja ühtlases tempos võtsin aste korraga. Esimest korda sain aru kui kõrgel ma olen alles siis kui silmapiirilt kadusid puud ja avanes võrratu vaade jäisele merele. Platvormini jõudes hakati hüüdma kuhu ma aarde peaksin panema. Adrenaliinisena ei saanud suurt aru mida mulle alt karjuti ja panin oma nägemuse järgi konteineri paika. Proovisin ka platvormile minna aga hetkel hindasin olukord liialt ohtlikuks. See oli kaetud jäise libedusega. Soovitud pildid jäid telefonile samuti talletamata ja sain vaid silmadega jäädvustada. Oleksin pidanud olema peast põrunud, et oma topelt kindapaari käest ära võtta torni tipus -15 kraadise pakasega mil puhub ka kõrvetav tuul. Alla tulekul võtsin ette sama taktika nagu üles minekul. Alla jõudes oli jalad ning käed väsinud, kuid enesetunne soorituse tõttu väga hea. Tänud peitjale selle mõnusa kõrge aarde eest!

Minu 1300. leid.

 1 

Aarde leidsime torni lähedalt maast. Sai pandud uus karp. Muutus raskusaste.

Ronisin üles, otsisin tükk aega aaret, aga midagi silma ei jäänud. Liis ootas all ja kommunikatsioon temaga ei olnud just kuigi edukas. Ronisin alla, helistasin peitjale ja uurisin, et kus aare peaks olema. Sain juhtnöörid sama koha üle vaatamiseks, mida olin juba uurinud. Ronisin veelkorra üles ning ikka ei leidnud aaret. Ju ta siis tormiga on ära lennanud, aga samas ei leidnud ka torni alt aaret. Kaua ei viitsinud seal tuiata, üleval kolamisest oli päris jahe hakanud juba.

Vormsi puhtaks 6/26!

Tee selle esimeseni oli ikka maru kondine. Joonud praamil une peletamiseks kohvi oli ikka tegemist, et tagaistmel rahulikult istuda. Õnneks polnud see tee hirmus pikk ja saime tuulte kätte tuulduma. Ülevalt paistis kaugele, alt paistis hästi lähedale ja kui aus olla, siis alt üles nagu hästi ei paistnud, seega kõik on siin elus suhteline. Kaua aega ei viitnud, sest tuul tahtis kõrvad peast puhuda, tänud peitjale!

Huvitav asi keset metsa. Leitud.

Jällegi sai Tarvo ronimise au omale ja meie jäime tagasihoidlikult alla ootele.

Siin juhtus samamoodi kui alumise meremärgi juures, arusaaja rahvas.

 2 

Nojah, lubasime aardele järele ronida veelkord sünnipäevalisel Tarvol, ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Mina saan paar päeva rõõmu tunda selle üle, et Vormsi saare kõik aarded on rohelised, ja et see oli minu 900.aare Eestis. Aitäh sõpradele kes mind seekord kampa võtsid.

 1 

Madala Huitbergi paekühmu juurest sai see järgmiseks mitte nii madalaks aardeks valitud. Madala masinaga sai ootamatult täitsa ligi, kuigi paras ukerdamine oli. Eks oli teada, mis nullis ees ootab, aga mind see ei kõigutanud. Torni ka ei kõigutanud, sest suurt tuult polnud (muidu polnuks ma ju siin, vaid madalamal :-) Kribinal-krabinal said käed valusaks, sest astmed on siingi ebainimlikult teravad nagu nt ka Lahemaal Entide aarde nulli kõrval. Eriti kui ühe jutiga lõppu välja minna.
Aarde juures oli vaade hää ja aardeleid hõlbus, just nagu sellises kohas olla võikski. Tore, et polnud mikroaare, pluss sellegi eest. Logi kirjas, turnisin alla tagasi, et samamoodi Mõisaholmi aluminegi päevamärk vallutada.
Aare korras, evej. Tänud Tanelile siia peitmast! Võrratud vaated.

Leitud

Tee siia on jah selline, nagu ta parasjagu on, ja olgem ausad, siin tundsin natuke suurest Mazdast puudust. Kohapeal Kaur vaatas seda torni, tegi natuke kometit, tõmbas kindad kätte ja läks. Karbi saika ruttu kätte, ja kui alla tuli, oli ainuke kommentaar, et peitja võiks need redelipulgad ikkagi ümmarguseks treida, oleks mõistlikum. Tänud, olemas.

Mõtlesin, et kui nüüd auto selle tee peal vastu peab, siis ta peab igal pool vastu. Ja nii oligi. Jõudsime turvaliselt kohale. Aaret otsima hakates, kogusin ennast ligi paar minutit. Oli see vast vaevaline leid :)

 5 

Eks ma ju aimasin, mis siin tõenäoliselt ees ootab. Kuigi väike lootus püsis, et kui timixi Diby piirivalvetorn oli maastik 4.5 ja see siin 4.0, siis ehk tuleb lõdva randmega. Ega ikka küll, vähemalt minusugusel mitte, kel loomupärane tasakaal jätab pisut soovida ja küllap sellega seonduvalt kõrgusekartuse pisik ka kuskil veres olemas :o) Nulli jõudes alustasin igaks juhuks söömaajast, vaarikapõõsast noppisin veel julgust juurde. Kui tegudeks läks, siis alt teine redel oma vibamisega tundus ebameeldiv, edasi juba ei näinud kaebamiseks eriti põhjust. Üles jõudes sõrg ikka kergelt tudises. Vaated on vääriliseks preemiaks. Hea et vähemalt suurt tuult ei olnud, minema lennanud logiraamatu järel poleks küll tahtnud ekstra käia :o) Peidukas on hea, suutsin sellest esimese hooga lausa mööda vaadata. Aitäh timix, et sa sinna mikrot ei pannud!

Autoportree

Puuke nägime, sääsed olid, torn oli hirmutav aga kui seltskonnas on mõned mägironijad pole aarde leidmine mingi probleem.

Tee aardeni oli üsna karm, kuna auto oli madal ja vastu põhja käis ikka mitu kivi. Nagu ka eelnevalt mainiti oli puugid kohe jaol. Aarde kätte saamine oli minu jaoks üsna vahva ja ilmselt mu venna jaoks ka. Läksime hea meelega järgi sellele. Naised jäid ootama ja kardsid ilmselt mitu korda rohkem, kui meie. Vaade oli üle kõige. Täname :)

Ei noh, ronida mulle meeldib, nii et milles küsimus. Redelipulgad olid siin ainult natuke ebamugava disainiga, samas tipus olles vaate üle kurta just ei saa. Tegime siin oma toimetused ära ja edasi alumise päevamärgi juurde.

Aitäh!

 1 

Madalale autole polnud lähenemine teab mis meelakkumine, aga ootusärevus oli hinges, mis meid nüüd siin ees ootab. Mnjaaa...

Kõrgust ma ei karda, küll aga allakukkumist. Redelitega oli huvitav süsteem: turvavõrega lõikudel olid pulgad teravad ja ebamugavalt kinnihoitavad, vabalangemist võimaldavates kohtades jälle täitsa meeldivas suunas. Vali siis, kumb rohkem meeldib... Ega muud, kui tuli hoida pidevat kolme kontaktpunkti ja mööda lõputuna tunduvat redelit ülespoole roomata. Kui kohale jõudsin, oli Rudolfil aare juba käes, nii et minu ülesandeks jäi ähkida ja vaadet imetleda. Päris tõhus oli :) Aitäh selle eneseületuse eest!

Läheb nagu mees muiste

Vaade - olemas!

Mootorratastega jäime 750m 0-st, kuna edasi ei julgenud rühkida. Leitud, logitud. Aitäh

Parkisime auto ja Marit ja Romek läksid jooksujalu nulli suunas. Kui mina kohale jõudsin avasta Marit puugi jala pealt ja siis Romeki jala pealt ja siis jälle enda jala pealt. Kokku tuli siis väikese 10minuti jooksul eemaldada ca. 12 puuki . See tegi meeled valvsaks. Mina käisin tornis ära ja tõesti vaade oli ilus. Logimine kõva tuulega oli juba keeruline ettevõtmine, aga kirja see aare igaljuhul läks. TÄnud peitjale.

 2 

Matkasime nulli ja siis kõlasid ka ohhooo.. oppaaa.. Reeglid olid kiiresti paigas: Josten ja Karoliina võivad ronida ainult esimese redeli lõpuni, sest Annika (kes ise ei roni kindlasti sinna!) ei suuda rohkem vaadata. Erki ronimist olin ma nõus läbi sõrmede vaatama, kuid tema loobus teise redeli alguses, sest torn kõikus tugeva tuule tõttu päris tublisti (ma kontrollimas ei käinud, see oli tema väide ja vabandus :D ). Seega päris mitteleid see polnud, sest me ju nagu ei otsinudki, kuid nägime matkamise näol sinna vaeva ja seetõttu login. Nullis olid kurjad elukad: puugid, kes üritasid Karoliinale kambakat teha. Hoolimata meie hirmust on mul hea meel, et ka sellised aarded on olemas, aitäh ;) .

Torn mille kõrgus vastas seekord võimetele. Harjutamine pidi tegema meistriks või harjutajaks, eks järgminekord on selgus majas.

No kohe meeldivad mulle sellised kohad :)! Tõsi, pool meie tiimist ei olnud minuga mitte just päris ühel meelel, aga fantastilise vaate vastukaaluks leidus torni jalami ümbruses palju imemaitsvaid küpseid metsmaasikaid.
Aitäh aardepeitjale!

Vormsi roheliseks 17/22. Minust oleks see karp täna sinna jäänudki… Tuleb mul ikka endale julgestustraksid ka muretseda. Lisaks nendele kõikidele muudele asjadele, mis autos juba on ja tänu millele pagasiluuk järjest vaevalisemalt kinni läheb… :D.

 3 

Njah...kui selle aarde lähedale jõudsime, siis kukkus karp lahti...see vää? seal vää? Maastik 4...ju siis. Mis siis ikka, tossud jalga ja teele. Kartsin palju hullemat...kujutasin, ette kuidas mingil kõrgusel äkki hakkavad jalad värisema ja ei taha enam edasi ronida. Õnneks sellist hetke ei olnud ja karp tuli kiiremini kui ootasin. Kättesaamine lühemate kätega inimestel võib tunduvalt ekstreemsem olla. Õnneks mul väga probleeme ei olnud. Aare käes läksin tippu logima. Õnneks tuulehoogu ei tulnud, mis oleks vahepeal midagi käest alla puhunud. Kokkuvõttes mulle meeldis :) Kohe väga meeldis :) Tahtsin kohe veel :) Ja nagu selgus siis mõne aja pärast sain ka :)

Väga tore aare! See ronimine mulle meeldis! Kuna tuli olla ettevaatlik, siis võttis aega, millal oma nimed teisena logiraamatusse kirja said. Aitäh peitjale väga laheda aarde ja vaate eest! ;) EVEJ

FTF kell 14:20. Siin polnud ma varem käinud. Täitsa uus paik minu jaoks! Ronimisega probleeme ei tekkinud ja aare ka lihtsas ja loogilises kohas. Tänud peitjale!