Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnu linn Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Projekti «URBANCOWS» raames rajati 2014. aasta kevadel Pärnu rannaniidule kahte umbes 8 m kõrgust vaatetorni, üks Papiniidu elupiirkonna randa, teine Raeküla rannaniidule: vaadelda saab näiteks merelinde või niidul toimetavaid veiseid. Aare on peidetud Papiniidu vaatetorni.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.keskkonnaamet.ee/public/vaatetornideartikkel_012014.pdf
Aarde sildid:
soovitan (4), ilus_vaade (2), ujumiskoht (1), lumega_leitav (1), lahe_teostus (1), gpsita_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC5QP77
Logiteadete statistika:
195 (89,9%)
22
17
7
2
0
0
Kokku: 243
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Koht jääb vabaks parematele ideedele.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
GC lehel mitteleiud. Vajab kontrolli.
Sõitsime hommikul ratastega ranna lähistel ja otsustasime torni minna. Rasmus tuletas meelde, et seal peaks aare olema. Kevadel otsisime, aga ei leidnud,nüüd jäi see kohe silma. Aitäh!
Sai tükk aega otsitud, väga tuuline oli ja hakkas külm.
Märgates Linnutorni hooldusnõuet tulin koos karpide ja särkide, värkidega hooldama aga keegi oli juba ette jõudnud. Objektil on uus karp, uus logi ja kõik nagu peab. GC logide põhjal isegi aiman, kes see heategija võis olla, aga igatahes suured tänud hooldajale!
Pühapäeva hommikul oli liikumas vaid mõni koerajalutaja. Ronisime torni ja viskasime pilgud Pärnu lahele. Alla tulles jäi ka otsitav aare silma, aga karp on puru ning logirull servani täis kirjutet - kasutusel juba lisapaberid. Vajab hooldust, aitäh
Siin eriti palju aega ei läinud. meie saabudes ühed uudistajad just lahkusid ja järgmised alles lähenesid. Konteineri asukohaks eriti palju võimalusi polnudki, nii et sai ruttu küüned taha. Tänud peitjale
Aarde leidsin esimesest vaadatud kohast. Täname!
Aardeleiuga läks ikka vähe aega.Torni külastas palju turiste,kõrv püüdis kinni soome,rootsi ja poola keelt. Mõni vaatas küll sellise kavala geopeituri näoga ,kuid ei saanud ma siiski endale abilisi.Õnneks sain ise karbil sabast kinni ja panin nime kirja.Hea vaatega torn,aitüma peitmast. Rändurpingviin on sellest karbist juba ammu ammu teadmata suunas uttu tõmmanud........
Tänud peitjale aarde eest!
No ma ju vaatasin sinna ja ikka pidin terve torni läbi otsima.
Veetakistusega ma ei arvestanud ja kuna mul olid jalas tossud, siis pidin veidi enne torni tagasi pöörduma. Tuul oli nii hirmus jäine, et uuesti ei tahtnud ka enam minna.
Kell oli täpselt selline, et ei suutnud otsustada, et kas minna hommikusöögile või noppida veel see ka ära. Mõtlesin, et ega nii pea ei pruugi siia enam sattuda ja Kaups seda teist korda jalutada arvatavasti ei soovi, et lähen nopin ära. Igati õige mõte - praegu oli hea rahulik otsida ning poole silmaga ka ümbrust vaadata. Väga kaua otsima ei pidanud - olin eelnevalt Aljaste logi lugenud ning oskasin ainult nõustuda. Aare korras, aitäh!
Enne seda olime leidnud juba trobikond aardeid, mille kohta mu vanaisa just enne seda aaret kommenteeris: “Vanasti olid aarded ikka selline, et tuli otsida ja mõistatada. Nüüd ainult käi ja korja ilma vaeva nägemata.” Ja siis palun - nüüd selline pähkel, et andis ikka otsida ja lida ja urgitseda… umbes pool tundi ikka mõistatasime enne, kui leidsime.
Kuivatasin logi ja eemaldasin prõgi. Aare nüüd omal kohal, kuiv ja korras.
Vau. Vot oli täna ikka ilm siia tulekuks. Et torni jõuda tuli läbida veetakistus, mis ulatus minule julgelt üle põlvede. Kui juurde liita veel ka lainetus siis.... Tornis nügis tuul üli tugevalt. Super äge. Oli näha ka julgeid, kes üritasid seda kõike ka mootorsõidukiga lähemalt kaema tulla. Tänud toreda hetke eest!
Kolmandal katsel lõpuks leidsin, kaval koht. Kandsin selle leiu ka geopeituse lehele.
Taas üks soe õhtu ja lõpuks oli aeg jõudnud lehmatorni kätte! Paraku, Mamma Muu koos oma kambaga olid kopli teises servas. Pop-up joomakoht oli õnneks asutatud vaid alumisele korrusele, seega, keegi meie otsinguid kõrgemal ei seganud. Alla jõudes oli live-kontsert just alanud, aga siiski võtsime sammud kodupoole. Tänud ja tervitused peitjaile!
Puhkuse esimese geotuuri 45. aare. Ei ole linnutorn! Lehmavaatlustorn on! Nii toredad vissid olid rannaäärele aetud rohtu nosima. See ajas minul küll pea aardeotsimiseks täiesti sassi, aga õnneks Märtenil oli pea selge ja pikkust rohkem, pani teine lõpuks õiget asja tähele ka. Hiljem vaatasime veel lehmusid. On neil alles hea elu. Aitäh aarde eest!
4/16. Selline torn asub meil Tallinnas oma kodust mõni kilomeeter eemal Stroomi ranna läheduses. Me paneks selle torni nimeks pigem lehmatorn, sest vissid olid täitsa toredad seal. Kuigi linnud olid ülemise korruse tiba täis lasknud ka, aga polnud hullu. Aare oli üleval ja nurgas olemas. Pikematel on eelis. Mirjam ütles, et ta ei oleks seda ise märganud. Pärast aaredeleidu vahtisime lehmadega natuke tõtt ja läksime oma teed.
Linnutornid on ühed vahvad kohad. Põhjuseta pole minagi neisse mõne aarde pistnud. Geovaist vist torniaarete osas on nii tugevaks läinud, et ma enne tornini jõudmist olin kohe sellel meelel, et ma lähen ja kontrollin esimesena seda kohta. Ja no ei pidanud pettuma! Seal ta oligi. Tornidel on miski võime tõmmata peitmaks samamoodi neid aardeid. Ja kui siis on miskit teisiti, siis tuleb jällegi tõeline ikaldus peale.
Aitäh aarde eest, ilusad vaated, Pärnu rand paksult rahvast täis ja lohesurfareid meri ka umbes täis.
No siin oli juba eelaimdus kus karp olla võiks. Oligi. Aitäh!
Jultunud varesed valvasid aaret ja ei läinud isegi meetri kaugusel minema. Otsida sai kenasti kuni minul pilk kogemata õigesse kohta sattus. Tore peidukoht, aitäh!
Tuuletõukside tiirul Pärnus tutvustasime mugule geopeitust. Aitäh!
Leitud. Suht muhe koht. Seda on arvanud ja paljud soliidsed kodanikud sest viinapuddlite korke vedeles siin palju.
Tulime uuesti lehmi ja vasikaid vaatama ja ühtlasi jalutuskäik siia ka. Täna oli torn inimtühi ja kuna saime eile natuke abi ka, siis leidsime karbi kiirelt. Täname! EV J: helkuri
Ilm oli tuuline ja rahvast õnneks vähe. Sellegipoolest meie silmad ja käed karbikest ei tuvastanud. Eks tuleb uuesti tulla.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Tornis on värvimistööd, aare on kindlas kohas. Aitäh, tram!
Üks naisterahvas rääkis all just kahe noore ukraina poisiga, väiksed viinad särgid-värgid. Aardeleid tuli suhteliselt kiirelt, teiste logidest oli kasu :)
Vihje oli natuke eksitav, kuid pärast mõningat otsimist ta silma jäi ja saime ka logitud!
Pärnus on äärmiselt palju linnuhuvilisi nagu me korduvalt oleme täheldanud ja seetõttu tuli aarde otsimine lükata hilisõhtusse. Torni konstruktsioonidega tutvusime põhjalikult, isegi väga põhjalikult, enne kui lõpuks aarde leidsime. Väga korralikult peidetud, aitäh!
Hiljuti üritasin siinset aaret otsida, ei pääsenud ligi. Läksin täna siis uuesti vaatama, kuidas veeolud on - tee kuiv, nagu poleks merd selle kohapeal olnudki. Sain üleval vaadet nautida, kuna oli mitmeid huvilisi teisigi. Üksi jäädes uurisin põhjalikult torni ülesehituse detaile ja käisin mitu korda üles-alla - mõiste 'üleval' on vahel mitmeti tõlgendatav. Mu otsing jäi katki, sest saabus Markus, kes karbi lihtsalt oma peidukohast välja võttis. Minu silma jaoks varjuline koht, kuid kättesaadav ja õigest kohast vaadatuna teravsilmale ka nähtaval. Mulle oleks taskulambist abi olnud... Aitäh Markusele ja aitäh peitjale!
Tegelikult küll nii, et aatet ei saanud otsida, torni sain vaadata eemalt. Kahest küljest proovisin ligineda. Kui jalgu märjaks ei taha kasta, tuleb oodata või kõrge kummikuga tagasi tulla.
Tuli ikka otsida - ja seda vastiku tuule kiuste. Sai vaadatud ka täiesti õigesse kohta, kuid kohe silma ei hakanud. Tegime siis korraliku kammimise ülevalt alla ja siis juba leidsime ka aarde. Logitud!
Vaatamata külmale tuulele, sai aare leitud. Vaade Pärnu jäisele jõule on praegu mega.
Oleks pidanud hääletama, ehk oleks auto või mootorsaani peale võetud. Otsustasin tulla mööda kallast/jääteed. Saab kiiremini kohale. Jube tuuline. Otsest hirmu ei ole kõrguse ees aga aaret võttes oli veidi kõhe. Õõnes tunne. Täna on vaist on terav. Sisetunne aimas kiirelt pidukoha ära. Ainuüksi loogika.
Tegin siin väikse pausi. Kuum jook ja magus banaan.
Pärnu Geopäeva leid #16
Talvepuhkuse leid # 67. Leitud, logitud, tänan! Ega sel tuulisel päeval torni juurde kippujaid väga olnud, seega sain rahus oma toimetamised tehtud.
Esimese jõulupüha õhtul pilkases pimeduses oli natuke kummaline sinna torni juurde jalutada, kuid igatahes parem kui keset suve mugudega rinda pista. Pealegi sai Salme pimedal teel oma tutikat taskulampi testida. Kohale jõudes tabas esmalt üllatus, et aaret ikka pole selles kohas, kus ta kunagi varem oli. Hakkasime siis natuke avaramalt ringi vaatama ja leidsimegi karbi veel turvalisemast peidukast. Aitäh!
Teekond aardeni võttis omajagu aega ja aarde leidmiseni kulus veel natukene. Oli päris hästi varjus. Aitäh!
Keegi oli silla paigast ära tõstnud ja sai kenakese ringiga kohale jalutatud. Õnneks ilmutas aare end üsna pea ja sai tuule käest tagasi sisemaa poole liikuda. Tänan.
Terviseparadiisi juurest otsustasin tulla mööda rannariba aardeni. Teele jäid 2 väikest veeületust, mis suurt peavalu ei valmistanud. Vesi mõnus karge, päikesepaistelise ilmaga sai veel paljajalu murul kõndida. Sellel hooajal algas paljajalu geopeitus märtsis ning kestis oktoobri lõpuni välja. Igati respekaabel ilm. Aardega läks natuke rohkem turnimist kui tingimata vajalik, aga kätte ta sai. Tänan!
Kavalalt peidetud aare läks natukene ikka aega aga mitte palju. Ja just nagu vihjes kirjas nii oligi, logi kiirelt kirja nii nagu nõutud ja edasi vaatlesin ümbrust. Kaunis vaade isegi pilvise ilmaga tänud juhatamast, suvel tulen kindlasti tagasi sest pilt kindlasti kenam . Aitäh!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
On ikka häid geopeitureid ilmas! Aare leitud, kuivatatud, korrastatud ja tagasi pandud. Aitäh tram, olen tänuvõlglane!
Leidsin selle kadunud aarde torni kõrvalt kivide vahelt. Karp oli natuke katki ja vesi karbis. Kuivatasin logiraamatu, minigrippisin, imurdasin ja panin uude karpi. Aare nüüd kuiv, korras, omal kohal ja ootab leidjaid.
Hall sügisilm tundus olevat ideaalne aeg selle torni külastamiseks. Kuna olin ennegi sellist torni silitanud, siis idee oli olemas, kust otsida võiks. Vaatasin kullipilgul potentsiaalsed kohad üle, kuid aaret ei leidnud. Siis tuli asja oma silmaga kaema ka varem leidnud Salme ja tõdes, et aaret pole seal kus ta varem oli. GC-s olev viimane logi vihjab ka sellele, et aare oli kuskil väga avalikult. Kas äkki on ta tõesti nüüd pihta pandud? Käisime läbi ka torni ümbruse ja kiikasime isegi prügikasti, kuid aardekarpi meil lähedusest leida ei õnnestunud.
Siin tornis oleme juba kunagi käinud, aga aaret siis tollal veel ei olnud. Nüüd oli põhjust taas külastada. Kuigi ilm oli maruilus, ei olnud see siia torni toonud just ülearu palju rahvast. Meiega koos üks mees saabus, aga see vaatas kiirelt kõik linnud ära ja ronis alla tagasi ning jätkas oma teekonda mööda mereranda (kesk)linna poole. Meile sobis, oli palju rahulikum tegutseda. No ega see muidugi olukorda palju kergemaks ei teinud, sest kuigi teadsime, et nurgast on vaja otsida, siis neid nurki oli ikka liiga palju. Eriti hoolikalt sai uuritud nurka, kuhu näitas maa-ameti koordinaat, aga ka see ei andnud tulemust. Simpsu logi oli muidugi abiks ja välistas umbes 6 nurka, aga ikkagi oli neid veel väga palju alles. Lõpuks siiski, natuke enne meeleheidet saabus õnn ka meie õuele ning saingi küüned karbile taha. Oli hea meel küll. Tänud torni kutsumast linde vaatlema ning aarde eest!
Polegi Simone logile eriti midagi lisada. Kõik oli täpselt nii :) Aitäh!
Söör Rubiku juurest jalutasime Papiniidu linnutornini. Kohapeale viis täitsa mõnus tee ning märkasime eemal rohu sees ka Urban Cows projekti lehmasid. Kohati oli karjamaa päris korralik mülgas, imestan kuidas lehmad kahe jalaga maa peal püsivad. Natuke tuli kohe Tõde ja Õigus meelde... :) Esimese hooga pingutasime otsinguprotseduuridega üle ja alustasime liiga kõrgelt. Lõpuks õige tasandi pealt tuligi karp välja. Vaatasime, imetlesime ja silitasime karbikest tükk aega – nii tutikat ja siledat pakendit ei kohta just väga sageli :D Aitäh!
Tööpäeva lõpetuseks ka midagi toredat. Mis sobiks selleks paremini kui aarde otsimine ja selline ilus leidmise nr ka veel... 555. Natukese on, õnneks algas puhkus põhitöökohalt ja saab geotrippe tegema hakata... Karbil on üks kinnitusklõps küljest ära, muidu kenasti korras. Aitäh peitjale siia kutsumast!
Kappasime tornini, vahetasime logiraamatu ja tagasi ning olime tagantpoolt läbimärjad. Lausa tilkusime. Horisontaalne vihm. Aare korras, pliiatsit pole vaid. Võtke ise kaasa.
Aasta peitjale 2019 andsime aukirja ka üle, sellega ka korras. :)
Leitud. Paras pähkel, aga üks kommentaaridest aitas järje peale. ????
Kõigepealt leidsime ohtralt lepatriinusid ja siis natukese otsimise peale ka aarde. Lühemale inimesele jäi see alguses veidi nähtamatuks aga pikk kaaslane ja tema veel pikem käsi kinnitasid, et aare on leitud.
Kõigepealt oli vett just parasjagu nii palju,et jalad said märjaks tossude sees.Ja me muudkui otsisime ja otsisime ning tuul ulgus.Oh seda rõõmu kui lõpuks karp Heldurile näppu jäi.
Heldus - ma kahel korral siin juba eelnevalt käinud ning veetakistuse tõttu pika ninaga lahkunud. Täna oli nagu piknik pargis ja lausa uskumatu, et siin võis kunagi olla vesi üle kummiku serva. Sellistes kohtades võib otsingutega teinekord kaua minna, seekord läks kiiresti, mugusid polnud. Aitäh.
Leitud :) Ma vihkan torne ja vihkan sildu. No üle minu mõistuse. Mõnikord õnnestub ka :D
Leitud, aga teisel katsel.
Esimene kord oleksin vast leidnud, aga mingi kamp otsijaid tuli ja käis vali jutt otsimisest. Hoidsin eemale.
Tore peidukas. Sarnane Raeküla omaga ????
Käisin juba eile otsimas ja leidsin ka. Aga pliiatsit polnud ja logida ei saanud. Täna võtsin lühikeseks kulunud musta värvipliiatsi ja isikliku miniinimese kaasa ja logi sai kirja. Pliiatsi jätsin aardesse, miniinimese aga nakatasin uusi aardeid otsima :)
Jalutasime tornini, vaatasime ümrust, otsisime üles aarde. Tänud!
Sai otsimas käidud Raeküla linnutornis, kammitud ja kammitud kuni selgus, et ilmselt aare jalutama läinud. Siin leidsime aarde kenasti üles. Tänan aarde peitjale.
Sai kontrollitud mõlemat torni, sest saime info, et siiski võib olemas olla. Ja selles tornis oligi täiesti loogilises kohas. Tornist oli imeilus vaade ja teise torni juures sai ka peaaegu südaööl ujumas käidud. Tänan peitjat! 16/17
Rubiku kuubiku juurest jalutasime alguses mere poole ja mõtlesime, et tuleme sealt otse Papiniidu linnutorni aga vihm jõudis nii lähedale, et mõtlesime ringi. Enne autosse jõudmist saime siiski sahmaka kaela.
Sõitsime soovitatud parklasse ja ootasime seal vihma möödumist, lõpuks läksime kerge tibutamise saatel torni. Positiivne oli, et sellise ilmaga mugusid polnud. Negatiivsema poole pealt ei saanud seal olekut kuidagi nautida, sest tuuli oli tugev ja vihmgi tugevnes. Lõpuks ca 16:29 paiku loobusime ja kirja läheb päeva esimene sinine moll. Ilusa ilmaga oleks siin kindlasti mõnus.
Ülim rõõm oli sünnipäevahommikut sellises rahulikus kauni vaatega kohas alustada. Kuni kaks kolmandikku piknikulauda katsid, sain aarde pihku. Mõnus koht, aitäh!
Siin toimis meie kasuks suurepärane plaan, et suvekuurortit on hea külastada väljapool hooaeg. Ei mingeid turisti- ega muguprobleeme, ainult meie ja tuul ja päike. Tänud peitjale!
Siin oli sama jama, mis eelmise aardegagi. Paar tundi tagasi olid mugud hõivanud torni. Plikade kilkeid kostus kaugele. Nüüd uue päeva alguses, olid kilkajad objekti vabastanud ja me saime alustada otsinguid.
Kaua õnneks ei läinud ja saime geotuurile sellega punkti panna. Oli aeg minna hotelli, et siis hommikul veekeskus chillida ja seejärel ka mingid aarded noppida!
Tänud!
Veidi pidi ikka otsima kui hakkasin loogilist kohya otsima ja seal ta oligi :)
Eelmisel korral ei leidnud, siis sel korral läks õnneks. Tänud peitjale.
Tegime väikse jalutuskäigu, Robi sai kelgusõitu. Polnud just parim rannailm ja ühtegi lehma ka seekord ei näinud. Vähe puudus, et oleks karp ka nägemata jäänud. Isegi Kristel ei osanud arvata, kust seda otsida, kuigi oli selle juba ammu loginud. Lahkudes siiski miski sisetunne käskis veel üks võimatuna näiv nurk üle vaadata ja sealt siis õnn naerataski meile. Kena koht, kuigi lumi ja jää ulatusid silmapiirini. Tänud peitjale.
Aitäh aarde eest, saime pimedas rannas jalutada. Millegipärast polnud linde näha :)
Osalesin Strandis ESTGIS'i aastakonverentsil ning viimane ettekanne enne lõunat jäi sobivalt lühemaks. Võtsin autost jope peale ning seadsin kiirsammud Papiniidu torni poole mööda kõige otsemat rada, mis kaardil pealt paistis. Seetõttu sai ka paar korda üle elektrikarjuse ronitud. Väljas oli maru tuul ja vihm sadas horisontaalselt. Eriti kaugele ei jõudnud, sest vesi oli vastas. Ots ringi ja tagasi kergliiklusteele ning teine katse mööda teed, mis läheb otse tornini. Ka seal tuli vesi vastu umbes 100 m enne torni. Ei hakanud jalgu märjaks tegema. Kummikuga saaks ligi või palja jalaga. Hetkel siis ajutiselt maastiku raskusaste pügala võrra kõrgem.
Kuna ühes tornis sai aare leitud, oli siin ainult vormistamise küsimus. Ehk saab see isend ka siin millalgi sama vinge maskeeringu kui teine kaksik :) Aitäh!
Njaaah, ei leidnud. Teinekord äkki olen vähem geopime.
Assa mait kus oli alles lepatriinusid. Lausa sadu. Kippusid näksima ja segama. Aga kaua see neil ei õnnestunud. Rohkem segas +30 ümberringi , see kipub kohati mõtlemisvõimet segama. Aitähh. Aardega kõik korras , logiraamat ääreni täis.
Ei mäletagi, kas olime teisel või kolmandal katsel. Seekord aga "karjus" aare otse näkku. Ei mõistagi, kuidas seda varem ei leidnud.
Nüüd sa Peeter ka herilase poolt valusalt märgistatud.
Tänud sellegipoolest.
Õhtu oli möödunud taaskord meeleolukalt sõprade juures. Iga hetkega kasvas kotkas minu sees, kuni hommikul tundsin end taas varesena. Varesena, kes suutis vaid kuidagi laste järel mereranda longata, lasta päikesel endale teha nahapõletus ning siis teha otsus, et vot just linnutorn on seekoht kuhu vares nüüd järgmisena liigub.
Koht oli tuttav. Kunagi polnud me suutnud siit aaret leida, nüüd nägime kohe. Aga et juba tiiba sirutav vares end taas mitte väga hoogsalt liigutama ei hakkaks, suutis torn saata mulle kaela herilase, kes sutsas mind särgi sees kaenlasse. Nädal aega oli koht paistes ja valutas.
Veised nähtud, miniveiste valmistamine nähtud, ujumas käidud, vaade nauditud, aare leidmata :(
Särtsuratta proovisõidul testisin sõiduki sobivust geopeituseks. Kõik toimis, aare leitud. Aitäh torni juhatamise eest. Aitäh peitjale. Kui logilehed asendada mõne väikese raamatuga tõuseks aarde väärtus veelgi. Aga see võib ka minu kiiks olla.
Ilm oli imeilus. Veeresin rattaga treppi, ronisin üles vaadet nautima ja kui tuul mu sealt lõpuks minema puhus, oli ka nimi logiraamatus kirjas. Aitäh!
Sõsartorni juures Raekülas käisime õhtul pimedas, siia tulime vahelduse mõttes valges. Tuul polnud vaibunud, aga õnneks sel hetkel, kui meie tornis viibisime, mugusid segamas polnud. Siin pidi auto küll kaugemale jätma, aga vaade oli valges igati avaram ja palju ka vaadata. Arvasime, et ilmselt peitjad end siin kordama ei hakka ja ega pettuma ei pidanud. Pärast nimede kirjapanekut ja parklasse tagasi jalutamist lugesin huviga ka enne pooleli jäänud infotahvli lõpuni. Aitäh siia juhatamast!
Nautimaks talveilma oli plaan pärast veeparadiisis veedetud nädalavahetust teisele perele tutvustada geopeitust. Jalutasime piki kraaviserva torni poole, poisid lonkisid pisut tagapool, kuna neil oli kogu aeg midagi tegemist, viskasime eespool nalja, et loodetavasti nad kraavijääd katsetama ei lähe..(imelik, meri on täiesti jääs, aga kraav mitte..). Olime just torni jõudnud ja otsima hakkamas, kui eemalt kostus hüüe, et üks on põlvini märg.. kuna ilm külm ja tuuline, tuli aardeotsimise asemel pooltel joosta tagasi autoni, mis jäi üsna kaugele. Meie jäime siiski torni juurde ja õnneks tuli ka leid üsna ruttu. Tore peidukas, täname!
Päris usinalt sai otsitud ja uuritud. Lõpuks siiski märkasime.
Nautisime vaadet, peale mõningast otsimist sai Margo karbi kätte TFTC!
Ilm oli ilus ja lehmad olid marudad. Piial oli tükiks ajaks vaatamist ja seletamist. Üks optimist arvas, et jalutame teise torni juurde ka mööda randa. Õnneks oli erutusepiiraja kaasas ning katse jäi pooleli enne algust.
Siin läks täitsa sassi. Tulin Ikla poolt ja kaardi järgi võtsin Raeküla linnutorni. Parkisin auto ja jalutasin kohale, tugev tuul ja õrnalt vihma sadas. Arvasin, et siin pole kedagi. Linnutorni põrandal, betoonseina vastas oli üksik mugu. 3 pudelit cocat, rumm , muud jooki kõrval ja nii ta tiksus. Läksin üles, aga kuskilt aaret ei leia. Olin siin talvel Tervise paradiisist jala tulnud ja tänagi tundus paradiis nii lähedal, kus küll see teine linnuvaatlus torn on? Lõpuks leidsin aarde. Vaatasin kaardilt, et Papiniidu torn on nii kaugel, homme nii kui nii Pärnu tagasi tulek, ei ole mõtet sinna sõita, lähen parem Surju tagasi. Järgmine päev valisin esimeseks aardeks Papiniidu torni, parklasse jõudes tuli deja-vu, kas tõesti on need nii sarnased kohad? Siiski mitte, eile käisingi siin.
Lätimaalt tagasi tulles mõtlesin, et teen kiire peatuse aga kohapeal alles vaatasin, et ei saagi nulli sõita nagu naabertornis. Mis siis ikka tuli ka jalutuskäik seljasirutamiseks teha. Leid ise kiire. Teises samasuguses tornis on ju asi sama koha peal. :)
Peale pizza söömist tegime väikese jalutuskäigu ja külastasime torni. Logisime ka aarde.
Hea positsioon fotograafile. Ikka väga mitut liiki linde oli liikvel.
Ei olnud esimene koht kust vaatasime, kuid õnneks ei olnud segajaid just eriti palju. Tänud peitjaile!
Vaatamata ilusale ilmale oli õnneks tornis vähe rahvast ja sai ilusti otsida, ei olnudki nii kerge kui alguses tundus.
Panime veel veidi teipi ja kärab küll. :) Panime õigele kohale tagasi ka, praegu oli liiga nähtaval.
Teise linnutorni juurest tulles,oli see leid kiire.Siin oli ka vähem mugusid,kõik olid rannas.Karp natuke räbal.Tänud peitjatele.
Ühe rattatuuriga kõik aarde ülevaatused tehtud. Teipisin karpi kobedamaks, kuid vajab siiski uut. Uus logiraamat ka pandud.
Leitud torni alt maast. Karp laiali, sisu vettinud. Panime tagasi kohale, aga vajab korrastamist.
Linde polnud ja lehmad olid ka tee äärest ära viidud. Arvatakse, et vist tuleb talv tagasi. Are korras. Aitäh!
Võtsin TB.
Esmalt sai palju aaret ümbritsevat ala kombitud, leid sattus sattus näpu alla tükk maad hiljem, kui kõik muud asukohad välistatud said.
Aitäh! Sain veidi ületatud oma kõrgusekartust, sest see torn on mõnusalt jurakas ja kinnine, ning hunnitut päikseloojangut imetleda.
Linnutorni lähimasse parklasse lähenesin väga pikalt mööda kitsast paneelmajadevahelist õueala, sest geps soovitas esialgu läheneda hoopis imelikust kohast, millest ma keeldusin. Seejärel lühim tee oli juba orienteerumine magalas. Jalutama hakates arvutas mu pea välja mulle halva uudise. Arvutuse tulemuseks oli, et juba poolel teel, kuid aeglase tempoga liikuv binokliga linde jälgiv vanem mees jõuab minuga täpselt samal ajal tornini. Kahjuks pidas ka see paika. Temal järel sammusin trepist üles. Hoidsin silmi lahti. Eelmise linnutorni aarde leidmisest oli päris palju kasu, sest eeldatava mitteleiu asemel sain hoopistükis täiesti rahulikult ära logitud. Aitäh!
Omades teise torni aarde kogemust oli olemasolev väga lihtne leid.
Kui eelmise aarde juures tõlgendasime ühte liiklusmärki enda kahjuks ja saime pikalt jalutada, siis siin tuligi jalutada. Meile sobis. Seekord nägime tornis ka kalamehi. Täname topsikese eest.
Jõudsime linnutorni ilma suurema vaevata. Kuna eelmine aare oli sarnane, siis oli see vaid vormistamise küsimus.
Tänud peitjale!
Veiseid kahjuks ei näinud, sest käisime vaatetornis hilisõhtul. Aare sulandus hästi sisse. Aitäh peitjale :)
Oma veerand tundi näppisin seal tuule käes igasugu kohti. Lõpuks, kui hakkasin juba käega lööma, jäi aare ka silma. Nagu kiuste saabus aarde märkamisega silmapiirile ka üks tempokalt liikuv mugu, aga õnneks ta siiski torni ei tulnud ja sain rahus nime kirja panna. Tänud juhatamast.
Tulin siia pärast veekeskuses ujumist jala kohale. Jube tuul oli, lõpuks jõudsin kohale ja otsisin aaret. Läks väga pikalt aga ei leidnud. Siis tulid mugud torni ning võtsin selle tuima matka uuesti ette.
Aardeni jõudmiseks oleks hea kaasa võtta tänasel aastaajal paar abivahendit. Kuna mul aga ei olnud, siis sai igasugused abivahendid ära võetud ja mindud aaret otsima. Aare tuli seekord kergelt kätte ja mugusid ka ei olnud, sest kellelgi polnud abivahendeid kaasas.
Pimedas, tugeva külma tuulega tuli leid kiiresti. Aare korras.
Ilm, tuul 20 m/s ja vihm, väga ei soosinud aarde otsimist aga leitud ta sai. Lisasime aardesse helkuri.
Kena aare, millega lõpetada oma geopeituse-spa-puhkuse-nädalavahetus Pärnus. Ilm oli imeline ja vaade tornist suurepärane. Otsimisega läks kuskil 20min kuni väike ebakõla tähelepanu püüdis. Kena teostus ja ilus koht, täname kutsumast!
Täna õhtul saab alguse minu ranniku viimane matk. Käisin peale bussilt tulekut veel poes ja premeerisin ennast matka alguse puhul sefiirikorvikesega. Kuna tornis olid mõned mugud, siis vitsutasin kõigepealt sisse korvikesed, ning siis aarde otsinguile ja vaadet nautima. Otsingud olid kired ja edukad. Tänud aarde eest.
Mõnus jalutuskäik "maa" kaudu tornini ja siis liiva pidi tagasi. Kohapeal läks päris kärmelt kui üks kahtlane koht silma jäi ja sealsamas ka karp kahtlaselt krõbises. Tänud peitjale.
Mina pidin küll lombi taha kükitama jääma, kuid noormees Mart oli julge, ületas lombi ja logis leiu! Aitäh!
Logitud mõni aasta hiljem "dokumentide" põhjal
Vaatamata ilusale laupäevasele õhtupoolikule oli tornis vaikne. Ainult tiivulisi putukaid leidus rohkelt. Osa neist maandus riietel, uudishimulikumad neist aga pugesid koguni juustesse. Üsna tüütu tegelikult. Vaate nautimisega paralleelselt uurisime võimalikke peidukaid. Peagi jäi silma ebakõla, mis lähemal vaatlusel ka aardeni viis. Tore teostus ja ilus koht külastamiseks. Aitäh
Märkus endale - selliste aarete otsimiseks vali parem aeg! Kuigi arvasin, et sellise tuulega, mis tahtis kõrvad peast ära viia, on tornis inimesi vähe, või nad lahkuvad kiirelt, siis alahindasin kohalikke. Turistid, jaa, - nemad panid kiirelt tagasi plagama või jäid torni alla lehmi vaatama, aga kohalikud, eriti need, kes kottides koeri kohale tassisid, nemad olid erilised tuulepõlgurid. Kõige kauem pidas vastu üks noor pensionär kolme nähvitsaga, kes omal jalal vist poleks kohale jõudnud. Ühesõnaga, tõi nad kotis kohale, siis näitas neile seal üleval vaadet ja siis pani kotti tagasi ning vaatas ise ilma ja inimesi nii pool tundi. Siis tulid väikesed võimalused vahepeal salaja pildistada ja mõnes kohas isegi käega katsuda. Aga mida netu, see on aare. Kui olin oma arust kõik kohad läbi uurinud, osad piltide, osad käega, siis olin kindel, et aare on kadunud. Aga ei olnud. Oli hoopis ühes kavalas kohas ja mina olen kehv pildistaja. Peaasi, et alles oli. Tagasiteel jalutas mulle vastu suur grupp kohalikke noori, hea, et asi enne positiivselt lõppes. Aitäh! Soovitan!
Olin mina alles suutnud valida aja seda aaret otsida. No mis otsimisest sa siin räägid kui on ilus soe õhtu, Weekend ja täpselt nullis teeb Postimehe fotograaf pilte. Temaga sain ma hakkama, sest tema vaatas peopaiga poole aga no see mutt... Muidu ka nagu vaatas peoplatsi poole aga nagu ma kätt liigutama hakkasin, nii ta kohe end ringi keeras. Hakkasin siis ka oma telefoniga pilte tegema ja ütleme viimasel katsel leidsin. Mina profina sain oma pildid tehtud, Postimehed jäid veel harjutama.
Tänud kutsumast, nii uhke musa saatel polegi ma veel ühtegi aaret loginud!
Erinevalt Raeküla linnutornist, õnnestus siin peidukas kohe üles leida.
Kolmandal katsel oli aare lõpuks kodus, saime leida ja logida!
Siin läks kaua. Lõpuks siiski olid tornist külastajad lahkunud ja lõpuks ka krabises miskit sõrmede all. Tänud peitjale.
Kes kohalik pole, see läheneb ikka sealt, kust gepsu kaart juhatab. Ja nii võib vahest tossuga_huvitav maastik teele sattuda. Ega me seda kohe ei teadnud ju. Kõndisime lihtsalt mööda teed mingi maa maha, siis märkasime kirjelduses lubatud «LINNALEHMI» ning ka mõningaid «LINNALEHMAKOOKE». Tundus küll, et vissidel on sokid märjad, aga sest ei osanud eriti midagi arvata. Kõndisime aga edasi kuni merepiir tuli vastu ja sellest lehmakarjani jooksis risti üle tee täiesti arvestatava laiusega põlvesügavune kraav, selget vett triiki täis :o) Nojah, aga geopeitur ei hakka ju ometi pooleteise kilomeetrist ringi tegema kui aardeni on alla 50 m! Nii saigi sooritatud hoopis kaks tossuviset ja üks itikandmine, mis teisel kaldal mereõhku nautivates ontlikes Soome vanainimestes kerget elevust tekitas. Edasi sain itile oma selgeltnägija võimeid demonstreerida :P Aitäh!
Juba mitmed korrad käinud noolimas seda aaret. Selgus, et enne oli kadunud. Paar korda pole saanud otsida kuna noored on võtnud torni endale "hängimiskohaks". Täna sai lõpuks ligi ja logitud. Tänud!
Olin selleks päevaks geomõtted unustanud ja tegelesin teiste asjadega, kui Tanel viskas õhku, et läheks Lätti. Kaua kaaluma ei pidanud, aega oli ja eks need spontaansed geoplaanid on alati kõige põnevamad. Saime hilisel ajal liikuma ja Papiniidu aardeni jõudsime juba hämaras. Tore koht ja mõnus vaade.
Aitäh peitjale :)
Spontaanse Läti tuuri esimene leid. Seekord oli olemas. Aitäh!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Taastasime endisesse kohta. Muutus aarde suurus, lisasin vihje. Ehk püsib.
Kohale jõudes hakkas juba kergelt hämarduma. Mul aga kolmandik Pärnu aaretest veel tegemata. Kiirustasin torni ja hakkasin otsinguga pihta. Poole otsimise pealt tulid torni ka mugud ning siis enam eriti keskenduda ei saanud. Jätsin pooleli. Kuna siit ei leidnud, siis järgmisse torni ei hakanud minemagi.
Ja nüüd selgub, et polnudki võimalik leida, vist...
Võib olla kadunud, GC lehel ka mitu mitteleidu. :( Kontrollin esimesel võimalusel.
Mõnda aega sai ikka tuhnitud. Õnneks olid kõik mugud ka parajasti ära läinud. Minusugune jupp seda üksi kätte poleks saanud, õnneks oli pikem jupp kaasas ;) Lahe koht, aitäh !
Ilus hommik, tornis käidud, aare leitud. Tänud tornile juhatamast!
Järgmine punkt jalutuskäigul Pärnus. Kännus mõnusalt kõhud täis söönud siirdusime siia, parklas tundus torn nii lähedal, ilmselt geps valetab mõtlesin. Jalutasime kohale, jagus ka teisi külastajaid. Vaatasime siit ja seal päris tükk aega, kahjuks ei leidnud tuleb tagasi tulla. Igatahes tänud peitjale jalutuskäigule kutsumast, tuleme varsti jälle.
Siin tuli leid lihtsamini, kuna Raeküla tornis sai soojendus ära tehtud. EVEJ
Ei lootnud nii lihtsalt hakkama saada. Eeldasin, et tänane mõnus õhtupoolik on torni ja selle ümbruse merevaate nautijatega üle ujutanud. Ei olnud :)! Oli päris rahulik ja mõningase toimetamise järel sai logi kenasti kirja.
Aitäh aardepeitjatele!
Siin sai ikka mõnuga külmetatud. Õnneks lõppes see aardeleiuga. Aitäh!
Tornid nagu kaksikud siin oma naabriga, Papiniidu oma küll kortermajade läheduse tõttu oluliselt kaitsetum vandaalitsemiste eest… Aaret mugud siiski polnud oma lõhkumisprotsessi käigus leidnud ja see ootas turvaliselt leidmist oma mugavas pesas :).
[kolmnurk]: "Siin saime napilt esimesena täna, kui ma ei eksi ;)"
Ja kui ma ei eksi, siis saime napilt teiseks :)
Tore koht, kahju ainult, et majadele nii lähedal ja torni kasutatakse tavalise joomis katusealusena ja selle käigus seda põletatakse ja lõhutakse jne...
Aare äga mõnus ja leid tuli kiirelt :) Tänud juhatamast!
Täna oli tunduvalt hõredam olek tornis ja ümbrust vaadates oli kõik nagu udus. Tänud!
Siin saime napilt esimesena täna, kui ma ei eksi ;) Täname aarde eest!
Siin läks ikka natukene aega enne kui aarde leidsime. Täna olime teised, kes logiraamatusse nimed kirja said. Aitäh!
Autoparklas istus kalamees soome kelgul, ilmselt ei viitsinud jääle minna. Torni juures leidsime ka ametivõimude poolt jäetud sildi, et jääle minek keelatud. Tornis vaadet nautides aga nägime ikka väga palju kogusid jääl. Topsi leidsime õnneks üles.
Eelnevast linnuvaatlustornist oli loogiline jätk siia liikuda. Auto parklasse ja siis kõndides tornini. Mugusid polnud ja saime rahulikult torni poleerida. Läks äraütlemata kiiresti. Tagasi jalutades tuli miski riietatud krants vastu... kusjuures jooksis tegelane kuidagi kummaliselt, nagu põrkaks korraga kõigil neljal jalal. Tänud peitjale!
Termidest ja massaažidest pääsenuna vaatasime Pärnus ringi. Ei häirinud siin tuisklev lumeke ega tuuleke.
Mina kõndisin kõiki kohti läbi. Ruth aga hõikas peagi et tule logima.
Vaatamata tuulisele, lumisele ja jahedale ilmale, olid mugud platsis. Nullis märkasin ebatavalisi jälgi lumes. Tavaline mugu ei käi läbi kõikvõimalikke nurki ja madalaid trepialuseid. Jäljed lumes olid päris värsked, mis andis aimu, et mitte ammu on käinud siin geokolleeg. Logides leidis mu kahtlus kinnitust. Aare heas seisus.
Koht on väga tuttav, kuna suvel saab seal ikka käidud. Seis oli sama mis Raeküla linnutorni juures. Ainus soov oli kiirelt tuule käest ära saada. Leid tuli õnneks kiirelt ja saime Liisiga ees jooksu panna. :) Tänud peitjale!
Siin oli tuul tugevam ning jalutuskäik pikem, kuid õnnestus siiski leida. Tänud peitjale!
Siin olid veelgi hullemad ilmastikuolud kui eelmise aarde juures. Õnneks oli peidukas tuttav ja seega läks kähku. Aitäh!
Siin oli jalutuskäik pikem, aga jõudsime tuisuga võideldes kohale ning saime nimed kirja. Aitäh peitmast!
Sai siis ka seegi siin käidud ja nähtud. Avaldasin küll arvamust, et pisut soojemal ajal oleks rattaga siia hea vurada aga ega ju igale poole kah soojal ajal oma jalga tõsta ei jõua. Seega ukerdasime taas suurte jääkamakate vahel ja tegime kiire logimise. Margus arvas, et mu geovaist on täitsa töökorras :D Tänan!
Oli ilus karge talvehommik ja koer tahtis pissitamist seega otsustasin aarde vormistada. Muidugi oli ka imeilus hommik. Olin eelnevalt juba seal tutvumas käinud kuid aare jäi 20 kraadise pakasega siiski leidmata kuna kaaslased näitasid juba kergeid külmumise märke ja aare ei hüpanud ise näkku.Seekord juba alla ei andmid ja asi sai logitud. Aare korras ja kenasti maskeeritud. Tänud peitjale
Oleme täitsa Hannesega nõus, aaret on kergem leida kui ta kodus on. Eelmine kord otsisin nii et oli, kuni avastasin, et aare hoolduses. See kord aga oli kergem, aimasin juba ette, kus ta võib olla.
Klassika: aaret on palju lihtsam leida, kui see kodus on. Ja seekord oli ju teada, mis ees ootas. Aga lõbu võib ju endale sellegipoolest lubada. Telefonikõne peitjale - ja reaktsioon oli just see, mida oodata: kas ongi jälle kadund? :D Ei, seekord on Napolis käidud ... Tänud ka! Ja nüüd võrkpalli vaatama.
Jõudsime parklasse, tööpäeva hommikul keset parklat seisis tühi auto (kahtlane!), suundusime edasi torni poole kui märksime, et igavesti kahtlase olemisega inimesed näpivad kõike silmad pöörlevad 360 kraadi... jah need on geopeiturid (nüüd tean millised me ise välja näeme teiste inimeste poolt vaadatuna). Ei hakanud hellitama, sammusin trepist üles ja küsisin, et kas otsite aaret. Selle peale tuli mõnus naer :D Sain endale väga toreda ja hea naiskonna, kellega jätkasime edasi ka järgmises tornis. Tänud peitjale, ilus vaade on sealt tõesti!!
Poleerisime parasjagu torni kui märkasin, et meile tuleb seltsi. Need olid Piret ja Taivo, kes olid juba kaugelt vaadanud, et me käitume kahtlaselt. Nüüd siis poleerisime juba neljakesi edasi ja ega see topsik sellise tegusa kamba eest varju enam ei saanud jääda.
Igati hea maskeering. Mikil õnnestus esimesena seda märgata. Kirjutasime nimed puhtasse logiraamatusse - peaaegu nagu FTF! ;) Tänud peitjale!
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Aare jälle omal kohal, kőik, kes mind on " millal ometi?" küsimustega tüüdanud, olete teretulnud otsima! :)
Aare võib olla jälle kadunud :( Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Aega oli 20 min, parklast tundus torn nii lähedal, et raske oli uskuda gepsu antud vahemaad. See-eest oli kaugelt näha, et kergelt see aare end kätte ei anna. Nii oligi, tuleb tagasi tulla.
Ei leidnud. Kui olime juba üle tunni torni poleerinud, sellest suure osa koos Soome geopeituritega, siis võtsin kõne peitjale. Saadud vihje vähendas otsimisala, aga ikka ei leidnud. Teistkordse geokõnega saime juba konkreetse asukoha, kuid ikkagi ei suutnud midagi leida. Meie arvates on aare kadunud, aga muidugi jääb ka väike võimalus, et me olime lihtsalt „geopimedad“.
Noorgeopeitur vanuselises järjekorra viimane suutis joosta niimoodi merre, et ülejäänud päeva tegelesin lõdiseva põrsakese soojendamisega. Aare oli ka üllatavalt hästi peidetud, andis ikka tuustida teist taga.
Koera jalutamise ja ujumise eesmärgil sattusime torni juurde. Mõnda aega otssime aga hämarik ja mugud tulid peale ja aaret me sedasi ei leidnudki seekord :(
Weekend´i festivali tümpsu oli kaugele kuulda. Teel sattusime mingisse tümpsuauku, no küll ikka kloppis seal meite kuulmist . Aga ega rahvast oli rohkem seal tuledesära ja tümpsu pool, torni juures olid vaid üksikud kulgejad, neilgi pilk sinna tuledesära poole suunatud. Alex tegi kiirelt tünni asupaiga selgeks, vargsi aare välja, logi kirja ja Bruno peitis asja taas ära. Kuulasime veidi tümpsu ja siis meie Alexiga läksime fannima vee äärde ja Kaja ja Bruno aga läksid tümpsuma ... et nad ka jõuavad ;).
Tänud peitjale!
Logitud Weekend´i festivalitümpsu saatel. Päris kena vaatega koht.
Kui õhtusööki oli piisavalt nauditud, mõtlesime mõnusa jalutuskäigu teha mere äärde. See aare oli just sellises asukohas, kuhu paras maa kõndida. Mida aardele lähemale, seda rohkem mugusid liikvel oli. Paljudel oli sama mõte peas olnud, et jalutada ja kena õhtut nautida. Oi kui kaunisse kohta me lõpuks jõudsime. Suurepärane vaade avanes. Küll sibis neid mugusid siin ja seal, kuid koostöös saime päris kenasti hakkama. Vahva peidik ilusa vaatega kohas. Aitähh peitjatele :)
Sai kõik kohad üle vaadatud ning olime juba loobumas otsimisest kui äkitselt sai leitud loogilisest kohast :)
Spent some time looking for it, many muggles around. Many places to hide. After we found it we were surprised that we hadn't seen it before.
Lähenesime tuult trotsides, õnneks oli muguvaba aeg. Aare lasi ennast paljastada mõistlike pingutuste järel ja oli korras. Aitäh kutse eest jalutuskäigule!
Küll on hea, et on olemas geopeitus. Esimene puhkusepäev Pärnus rannas peesitamist ei võimaldanud, üks hoovihmahoog oli just lõppenud ja uus kaugelt paistmas. Samas lõi see kõik soodsa pinnase aardeotsinguks, kuna mugusid praktiliselt polnud. Vinges tuules sai aare leitud, julgeid surfareid imetletud ning linnalehmadega veidi suheldud. Jälle uus koht, kus varem polnud käinud. Aitäh!
Väga tuuline õhtupoolik oli. Merel olevad lohesurfarid kaifisid täiel rinnal tänast ilma ja kustutasid oma adrenaliininälga. Tegelikult ega meil ka midagi häda polnud, tuul ei häirinud meid üldse, hoopis üks töömehest mugu, kes kopsis, värvis ja tegi torni vahepealsel korrusel parandustöid, oli sel hetkel natuke häiriv faktor. Sellest hoolimata ronisime torni ja Signe toimetas äärmise ettevaatlikkusega aarde oma peidikust välja ja hetke pärast sinna tagasi. Täname peitjat.
Sõitsime ratastega tornini ja arvestades rahvamassi tundud suht kahtlane kas saab otsida. Käsime tornis, vaatasime ringi ja vaatlus tuvastas ka õige koha ;)
Täna sai tornist vaadelda ka päevitajaid ja mõned nautisid isegi merevett. Mugusid seega oli, tornis käisid nad kõik siiski vaid korraks. Veits ehmatas see, et torn alles hiljuti üle võõbatud, ehitusprahtki vedeles veel. Kuid väikese vaatluse käigus leidsin siiski ka aardetopsi. Ma ei tea, mis need raskusastmed siin enne olid, kuid praegu küll kõik korrektne, kätte saavad ju ka lühikemad jupatsid.
Ilm oli ilus ja tänu sellele muguliiklus tihe. Alguses ei tahtnud kuidagi silma hakata, sest uskusin liigselt raskusastmeid, aga kui veidi loomingulisemalt asjale lähenesin, siis sain ka aarde kätte. Aitäh peitjale.
Hea oli, et kodus aarete nimekirja olin teinud. Geocachingus näitas endiselt aaret kättesaamatuna, nii et oleks selle peaaegu unustanud.
Tornis käis pidev elu, seega otsimine oli päris keeruline. Aigar tõmbas viimaks topsi välja kohast, kuhu ma ei ulatanud isegi mitte katsuma. Tänud.
Kui armas peitja oli aarde taastanud, oli tema armsatel aeg aaret otsida. Ei läinudki kõige lihtsamini, aga leitud ikkagi sai. Torn oli värskelt võõbatud, küllap see eelmisele versioonile saatuslikuks saigi, nüüd peaks püsima, eriti kui tulevikus veel üks komponent lisada.
Linnalehmade projekt on väga äge! Nüüd ootab aaret veel teine vaatetorn ja Aloha Surfiklubi juures olev tutikas teerada oma torniga. Kiirustage, seltsimehed peitjad! :-)
Aga täna paneme edasi Pärnumaale telkima ja juba homme Leedu poole ajama. Ikka koos meie armsa peitjaga :-) Elu on seiklus.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Aare sai enne Leedu reisi oma armsate reisikaaslaste jaoks taastatud veidi paremasse kohta. Tegin aarde Eesti lehel kähku lahti, et rahvas saaks pikkade pühade ajal otsida, GC leht jäi too hetk puutumata. Võtan nüüd selle ka ette. raskusastmed muutusid vist tõesti siiski ka, parandan selle ka ära.
Arvata ja teada oli, mis näoga naaseme, aga prügikastid vajasid ju uurimist ja Miki polnud vist veel käinud :P Ilm oli fantast, linnalehmi kahjuks ei kohanud...eks mõni teine homne lüpsame nad lilleliseks või shokolaadiks. Koht oli täitsa uus kaardil ja taamal paistis ka uus matkatee-torn(p.s.veel ilmselt aardevaba, varsti võite kiirustada, peitjad ;)
Käisime ka seda torni kaemas kuigi teada oli, et aare ei ole kättesaadav. Muidugi ei leidnud ka meie.
Leid tuli väga vaevaliselt. Sest mugusid oli ja tuli veel juurdegi. Aarde peiduka tuvastasin pea poole tunni otsimise käigus. Aaret sain aga logima hakata veel peaaegu poole tunni pärast. Siis oli plats mugudest tühi. Aare igati korras ja kindlalt omal kohal kui meie teda leidsime.
Carost on kahju jah, seekord tahtis ta tere asemel kohe teada, mis jälle lännu. Edaspidi peab ilmselt jälle lauatelefonile helistama, seal ta lõkerdab lausa lustiliselt vastu :) Aga aare, jah, ei olnud seekord vaadeldav, erinevalt banaanidest 1993. aasta Kaliningradis. Uurisime torni läbi, nii raskusastmetele vastavatest kui mittevastavatest kohtadest, lõpuks helistasime varemleidjale ka, aga see peidukas oli tühi. Samas, täna on teda leitud. Ei tea, hea meelega oleks seekord pime ...
Kui [hpalang1] mulle helistab, siis ma juba tean - jälle on mingi aare kadunud või muu jama :) Seekord kahjuks minu oma. :( Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Kõleda tuule käes läks kahtlaselt kaua aega. Eks oma osa oli siin taas mugudel. Lõpuks saime nimed kirja. Täname!
Otsimisaeg oli piiratud kuid tegin siiski proovi. Ei olnud keerulist midagi, läks ruttu. Kui juba linnutornis olin vaatasin kiiresti linnud ka üle. Muidu juba tuttavad näod ainult rootsiitsitajat nägin tänavu esimest korda. Põhjarannikule ei ole ta veel jõudnud.
Aarde avaldamise päeval viibisin parajasti sõltlaste seltskonnaga Eesti kõrgmäestikus, kus juhiti tähelepanu kodulinnas avaldatud uuele aardele. Torn ise on vana tuttav: jälgitud ehitusprotsessi ja paar korda teda ennast külastatud. Kaks päeva tagasi olime teel tornini. Külm meretuul tahtis võtta silmanägemise ja poolel teel tuli meelde, et pastakas ununes autosse. Samas ei teadnud, kas tornis asuv mikro mahutab pliiatsit või mitte. Pöördusime tagasi tuule vaibumist ootama.
Täna sai võetud ette uus katse torni külastada. Kodune kaarditöö oli tegemata, kuid koordinaadid sai siiski igaks üles märgitud, täpsustamaks, millisest nurgast otsida. Kasu ei midagi, sest null lõppes kümmekond meetrit enne torni. Olles teadlik torni arhitektuurist kartsin hullemat otsimist. Selle ajaga, kui Henriko üles jõudis, jäi minu silm vahepeal topsil pidama. Märkusena võin lisada, et leidmise ajal oli pliiats topsis. Tänud.
See kuulus koht nõudis loomulikult aaret. Roosal loojangutunnilgi liikus siin rahvast, aga õnneks jäeti meile ka piisavalt otsimisruumi. Raskusastmed võiks mu meelest mõlemad sutsu kõrgemad olla, sest mikro peitmise kohti on ju hulgem. Koordinaat oli eri gepsude arvates 14-17 meetrit mööda, kiiruga võttes sain ise koordinaadiks 58 21.963 24 31.574. Tänud!
Vastavalt raskustasemetele sobrasin tornis ringi, peale prügi ei tuvastanud midagi. Järgmine kord uurin teist korrust. Kena koht!
Avastasime Pärnus uue aarde. Kiirelt suund Kilingi-Nõmmest suvepealinna. Saimegi siis mõnda aega taskulampidega ringi vehkida ning kajakate kisendamist kuulata. Esmaleidu me eriti ei lootnud, kuid andsime omapoolse panuse. STF läks seega kirja 22:22 ilus seegi :) Aga tänud mõnusa aarde eest! Valgel ajal kindlasti tagasi.
Tulles nukralt tagasi Pentagoni suunas kirve loopimisest, leidsin, et on peidetud uus aare Papiniidu linnutorni. Seda uut torni olime koos Pentagoni peitjaga sügisel seiramas käinud. Aare jäi meil sinna veel peitmata, kuid eks see oligi vaid aja küsimus, millal sinna aare tuleb. Geopeitus lihtsalt ei salli ilma aardeta vahvaid kohti. Kähku autosse ja torni poole. Õhtu juba hämardus ja tornis oli hea kuulata lindude kontserti - kord tuli see merepealt, kord kõrkjatest. Siis läks pimedaks ja saabus vaikus. Vahepeal olin siiski üle vaadanud nii mõnedki potensiaalsed peidukad ja ühest neis aarde leidnud. Poolpimedas oli leiu rõõm suur, kuid kätte saada ei olnudki nii lihtne. Lõpuks siiski õnnestus ja siis nägin, et olin valinud kättesaamiseks ülearu keeruka viisi. Vahepeal liginesid tornile mugud. Seega tuli kiirelt logida ja aare ruttu-ruttu tagasi peita. Sain hakkama. Olin olnud esimene logija, nii sai FTF kirja kell 20.47. Väga tore koht külastamiseks. Tänud peitjatele.